Seitse Sammeldunud sängi, olgu see laul sissejuhatuseks ja häälestumiseks sellele emotsionaalsele lainepikkusele, millel viibisime tol hämar hallil sügispäeval Hüpassaares. Eestimaa hilissügis on pehme ajatu ruumitu, piirjoon deta, inimest sisse pole vaatlema, irriteerin loodust, aga nagu suureks rahuks ettevalmistav. Tulebki sügise järel talv et siis saaks kõik. Alata taas ja taas. Ja taas. Konkreetne inimene, kunstnik, kel tundlik närv ja avali hing suudab mõnikord talletada neid hetki, mis on ühtaegu tabamatud ja igavesed suudab tabada seda hingust ja jäädvustada. Helilooja Mart Saart on õppinud tundma ja armastama. Pianist Vardo Rumessen. Tal on sellest paljugi kõnelda, sest ta on Mart Saarega seoses palju mõtteid mõelnud ja palju tundeid tundnud. Nii panesin kuuse kõrvale. Siis me tuleme panoraami kuusest alla. Teeme seisva, plaaninud nii. Teeks seitse plaan, et kuuseoks seal natuke tagaja. Kallutan kaadrit. Nii see seisab. Mingeid umbes 10-st 10 sõitu oli küll. Ma teen nüüd seisvaid plaane või tahad ikka liikumisega, tähendab, läheks pealesõitudel kogu aeg peale, ei saa ka need inimesed liiguvad. Teen väikse pealesõidu, raju pidu lõigatakse ära. Üldiselt kanarbik on talle väga iseloomulik, võiks kanarbiku võtta. Ja muidugi seda väikest kuskist oleks hea võttega. Võtangi need kuusega sõidan kuuse pealt alla. Võtan kuuske ka nüüd eraldi sisse. Nii, oot, stopp, kus kasvab viltu vanemis, kaamera järgida sirgeks kasvab. Ma vaatan, siin ta nüüd kasvab, kiilus talland, kõver, Kuusake. Mart Saar on minu jaoks eelkõige esimene eesti rahvuslik helilooja. Me teame, et saar oli esimene, kes hakkas oma loomingus otsima rahvusliku muusikastiili, püüdis ühendada tolleaegset Euroopa uuemat muusikalisi väljendusvahendeid. Rahvamuusikaga kasutas rahvaviise. Ja kui me praegusel ajal mõtleme Mart Saarele, siis tegelikult kuidagi kurb ja kahju on sellest, et Mart Saar kui meie rahvuslik suurkuju on jäänud kuidagi meie muusikaelus tahaplaanile ja et noored muusikud tihtipeale enam üldse ei tea Mart Saarest midagi või tunnevad tema loomingut äärmiselt vähe. Ja ega rahvuslus jah, tänapäeval võib-olla ei olegi mitte nii enam eriti popp. Omal ajal nõukogude ajal kui ka Mart Saar ja, ja kõik teised Eesti rahvuslikud suurkujud olid meile teatavas mõttes nagu selle vaimse jõuallikaks mille abil me püüdsime säilitada oma rahvuslikku identiteeti ja võidelda Eesti rahvusliku heliloomingu ja eesti rahvusliku kultuuri säilimise eest, mida nõukogude võim taunis ja püüdis maha suruda siis praegu uues turumajanduslikus olukorras me näeme kahjuks seda, et need rahvuslikud ideaalid, mille eest me võitlesime, on jäänud kuidagi varju, on jäänud tahaplaanile. Esiplaanil on eelkõige ärilised majanduslikud huvid ja sellel, sest tal ega võib-olla ei tulegi imestada, mis jaoks nii vähe me kuuleme nii kontserdite kavades kui ka massimeedias Mart Saare heliloomingut. Ja selle tõttu Hüpassare on võib-olla praegu just see koht mis peaks palju rohkem köitma meie õppiva noorsootähelepanu, kust kohast tegelikult kogu see Mart Saare looming on võrsunud? Mart Saar on ju sellepärast väga eriline helilooja eesti muusikute seas, et võib-olla rohkem kui keegi teine on Mart Saare looming seotud tema kodukohaga ja võiks ütelda isegi niimoodi. Kogu saare looming ongi pärit siitsamast Hüpassare rabast Hüpassaare metsade keskelt ja selles on selle loomingu äärmine ja kordumatu võlu. Nüüd minu jaoks on olnud väga olulise tähtsusega Mart Saare loomingu avastamisel. Johannes Jürissoni organiseeritud muusikalised matkad Hüpassaarde veel sellest ajast peale, kui Mart Saar ise elas. See oli juba 1960.-te aastate alguses kui me muusik kooliõpilastele koos sinuga saa virve olid ju ka kaasas, mäletame hästi. Käisime siin Mart saarel külas ja alates sellest ajast on kuidagi, see hüppas saaremetsale tihtilugu võlunud. Aga kui ma lõpetasin konservatooriumi, siis ma mäletan, oligi Johannes Jürisson just see, kes tegelikult tõi mind lähemale Mart Saare klaveriprelüüdi tele. Ja ta kutsus mind siia, hüppas saare midagi mängima, ma ei osanud midagi sobivat leida ja ta soovitas. Mine Mart Saare abikaasa juurde, tal on kodus seal kohvrites hulgaliselt Mart Saare klaveriloomingut mida keegi ei tunne. Ja siis ma läksingi Narva maanteel sinna. Mart Saaremajja ja ja proua tõi minu suurimaks, tõuseks lauale kümnete kaupa huvitavaid klaveripalasid, mida mitte keegi ei tundnud, keegi ei olnud neid näinud neid käsikirju. Ja mul on selles, et üle tõesti praegu väga hea meel, et ma avastasin siis kokku 28 Mart Saare prelüüdi klaverile mis on eesti klaverimuusikas lausa unikaalseks, näiteks nähtusteks oma peene väljatöötluse, oma miniatuursus poolest ja mis nii väga hästi lausa sulavad selle Hüpassaare loodusega siin kokku. Ja Mart Saar oli ise teatavasti väga hea pianist, ta mängis neid suurepäraselt ja selle tõttu need prioriteedid on ka väga pianistlikud, väga omalaadsed. Niiet et mina tegelikult pean neid prelüüd maailmamuusikasse kuuluvaks, need ei ole sugugi mitte halvemad ega nõrgemini kirjutatud teosed kui paljudel kuulsatel heliloojatel suurematest maadest. Ainult kahjuks on jah, niimoodi meie väike rahvas ei ole suutnud neid vajalikul määral tutvustada väljaspool Eesti vabariiki. Mis praegu peaks olema tegelikult Meie kõigi ühine soov ja eesmärk ja ülesanne. Ma loodan, et edaspidi see olukord vast natukene paraneb. Et mitte ainult Mart Saare klaveriteosed, vaid ka ütleme, näiteks soololaulud, mis samuti on jäänud täiesti unarusse praegu, need on lausa geniaalsed, korralikul tasemel unikaalsed helitööd ja võiksid võistelda ükskõik millisele eurole koppa kontserdilavadel ja kes siis veel mitte kui meie oma interpreedid, meie oma muusikalised organisatsioonid. Riiklikud organisatsioonid peaksid neid senisest rohkem propageerima ja tutvustama ka väljaspool Eestit. Räägi rabast. No see raba on niivõrd omapärane ja kordumatu, et teinekord me ise nagu mõtleme, et selles ei ole nagu midagi erilist, aga ükskord ma käisin siin oma tuttavatega Rootsist, kes olid väga üllatunud, et Eestis on nisukest haruldast loodust ja, ja mis on niivõrd omapärane ja kordumatu oma oma meeleolud oma nüansside, oma tunde värvingute poolest. Ja ma olen ise tõesti siin mitmel korral käinud ja väga paljude õpilastega ka matkanud läbi raba ja alatu, tihti oleme tõdenud seda, kuivõrd tihedas kooskõlas tegelikult Mart Saare looming just nimelt Hüpassaarega, Hüpassaare rabaga, just nende peenete tundenüansside poolest. Need vaevumärgatavad meeleolud, mida on võimalik siin rabas täheldada, need väga pisikesed miniatuursed õiekesed rabas. Need meenutavad otsekui Mart Saare enda pisikesi Klagi klaveri tuure, mis on samuti väga tagasihoidlik. Rikud oma muusikalises ilus, kuid samas niivõrd tundelised ja, ja niivõrd paindliku muusikalise fraseerimisega üles ehitatud. Muidugi on väga huvitav, kui noored inimesed, kes alles õpivad muusikat leiavad tee Hüpassaarde ja leiavad tee Mart Saare muusika juurde. Ilmselt võib-olla on nendele see isegi palju suuremaks avastuseks kui see, et nad oma muusikaliteratuuri tundides võtavad läbi Mart Saare heliloomingut koolis, mis on ju ka loomulikult väga vajalik ja tarvilik aga vahetu kokkupuude ikkagi selle ümbrusega on kahtlemata midagi muud. Ja mul on väga hea meel, et selle aasta 28. septembril me käisime koos muusikaakadeemia kindlasti ka 42 üliõpilast olime koos, siin käisime rabas, käisime metsas ja vestlesime siin Laugaste kallastel. Mart Saarest ja Hüpassaare toas. Ma esitasin nendele seal terve peo, teie, Mart, Saare klaveri prelüüd ja mul oli selles mõttes ütles väga meeldiv tunne, et need noored inimesed tõesti tajusid seda meeleolu kordumatust, seda väga toredad ümbrust, mis siin on. Et see muusika nagu on siit võrsunud siit pärit muidugi Mart Saare klaveri ei ole ju praegu mitte selles kõige paremas olukorras kuid vaatamata sellele ikkagi sellel on kahtlemata mingi niisugune omapärane võlu. Ja üks paar nädalat tagasi me käisime veel siin Viljandi muusikakooli õpilastega samuti. Nii et ma tahaks selle jutuga ütelda seda, et oleks väga tore, kui meie muusika tahad ka paljudest teistest koolidest leiaksid teinekord aega, kas sügisel või kevadel kui raba on väga kena ja värvikas ja on natukene vaba aega leida mõni vaba päev, tulla Hüpassaare natukene mõtisklema, kuulama Mart Saaremuusikat ja mõtisklema meie Eesti looduse ja selle kordumatu omapära, selle ilu üle ja mõtisklema sellest mehest, kes siin on terve oma elu praktiliselt mööda saatnud ja loonud niivõrd palju väärtuslikku ja ilusat eesti muusikas mis on meie Eesti muusika ajalukku jäänud muusikalise raudvarana püsima. Kui me siin mööda raba teed käime, siis tekib selline kujutluspilt, et rabamaastik on omamoodi nagu miniatuuri surutud suul suur kunst meniatuuris. Ja teisalt siin hüppessere ümber on nii niisugust ürgmetsa ja ja no tõeliselt suuri vorme. Noh, ühesõnaga Mart Saar on võinud saada siit küll innustust nii suureks kui väikeseks, aga varda oled sa mõelnud selle peale eesti muusikas üldse suurvormid? Jaa jaa, väikevormid ja miniatuurid. Minule tundub niimoodi, et igal heliloojal on tegelikult väga oluline see keskkond, kus ta tegelikult pärineb. Kui me mõtleme, eks ütleme vene heliloojate peale näiteks Rahmaninovi peale tema teemade väga pika, laia hinguse ja selle väga pika kaare peale siis minule paratamatult assotsieerub see eelkõige tema kodukoha, tema Ivanov, ka ümbrusega, nende ääretute, laiade avarate vaadetega. Ehk kui ma mõtlen Rudolf Tobiase peale siis tobias kirjutas oma Joonase lähetamise Saksamaal ja kui ma külastasin neid kohti, kus ta seda tegi siis need kõrged mäed, need kaljud, need järsud suured kontrastid, need pidid lihtsalt heliloojale avaldama sellist muljet, et, et ta lõi sellise suure ja monumentaalse muusikateose. Kui me mõtleme nüüd eesti muusikale laiemas plaanis, siis minule tundub, et noh, sellised suurteosed nagu ütleme Joonase lähetamine võib-olla ei olegi mitte meie eesti muusikali mitte kõige iseloomulikumad. Nad on väga suured erandid. Ja võib-olla kinnitavad reeglit. Kui me mõtleme Eduard Tubina sümfooniat peale, siis minu jaoks kogu Tubina looming on tema hinge pihtimus, see valu, oma kodumaa, tema traagilise saatuse üle ja see on leidnud niisukese pingsa väljenduse tema sümfoonilistes teostes, eriti tema sümfooniates. Aga enamusel juhtudel mulle tundub, et eesti muusikale on omane niisugune tagasihoidlik ilu miniatuursus vormis, minu jaoks on ka Eller eelkõige miniatuuri meister. Ja tema suurema ulatuslikumad teosed ei ole võib-olla mitte niivõrd iseloomulikud kuivõrd just tema, ütleme, lühivormid, sümfoonilised, poeemi eelkõige ja kui me mõtleme tema kodumaise viisi peale või ka, ütleme koidu peale. Ka need on tegelikult oma olemuses ikkagi lühivormid. Ja eriti muidugi Elleri ületamatut klaveriprelüüdi, mis on samuti väga iseloomulikud teosed talle. Enamus Mart Saare teoseid, nagu me teame, on ju tegelikult Kõik miniatuurid. Mart Saare loomingu võlu peitub minu jaoks eelkõige selles teadlikkus enese piiramises. Ütleme nii nagu Poola rahva suur geenius. Supäen piiras ennast klaveriga. Ta ei kirjutanud ei ooperit, mida talt oodati kirjutanud sümfooniat kuid ta piiras ennast klaveriga, kuid ta sellealased saavutused on unikaalsed lauset nähtamatud ja Mart Saare juures. Mind võlub just tema loomingu nisugune teadlik suunitlus, mis samuti välistab suurvormid. Saarel ei ole ühtegi ooperit, ei, ei sümfooniat, sümfoonilisi teoseid üldse ei ole. Ta on kirjutanud ainult klaveripalasid lühivormides. Sestsüüdid on tegelikult ju üksinda üksikutest osadest koosnevad. Lühivormis teosed soololaulud ja koorilaulud ja teadlikkus enese piiramises. Minu jaoks peitubki Mart Saare loomingu kordumatu võlu. Ja lugeda on selle kogumiku kaane pealt Mart Saar kogutud klaveriteosed. Esimene. Ja no see kogumik ei ole veel trükist ilmunud. Ma olen otsinud võimalusi selle trükkimiseks juba 10 aastat, nüüd ja nüüd loodetavasti tänu muusikafondi pingutustele ja Raimo Kangro-le ehk õnnestub tõesti see kogumik kevadeks trükkida, see sisaldab kõik Mart Saare klaveriprelüüdi. Ja praegu see kogumik kogumikku käsikiri, õigemini käegi originaal seisab siin raba või laukakaldal mille nüüd televisiooni mehed siit nagu pooljuhuslikult leidsid. Ma usun, et ma usun, seal meenutab natukene tõesti, et nagu oleks klaveri leidnud siit juhuslikult põõsast aga sellel on väga omapärane sügav mõte, tegelikult need prioriteedid ongi siit võrsunud rabast siit laukakaldalt. Ja, ja see ei ole sugugi mitte üllatuslikega midagi uskumatut, et siit on võimalik neid prelvidega korjata kokku. Räägi mulle sellest igavikutundest, siis saab ja tajud seda. Ja vaat inimene, kes on nüüd looduses käinud ja rabas käinud, metsas käinud, ta tunnetab nagu võib-olla rohkem seda elu igavest ringkäik, kui, kui see inimene, kes veedab kogu oma elu ainult suures linnas kus ümberringi on melu ja kus inimesel on palju vähem aega mõtiskleda looduse igavesti seaduspärasuste üle. Ma olen kindel, et needsamad vaeva männid siin need on kindlasti aastasadu vanad ja täpselt samasugune on see raba loodus olnud siin ka 1000 aastat tagasi tundub otsekui midagi sümboolset ka meie oma väikese rahvusega painutanud. Nad tõusevad pärast jälle ülesse. Vintsked nagu jonni täis võitlevad oma olemasolu eest oma õiguse eest elule. Vaatamata kõigile nendele rasketele tingimustele, mis nendel sind rabas, tuleb kannatada selle niiskuse tõttu nende väga ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu. Jah, siin on midagi väga kordumatut, midagi väga omapärast ja samas väga vitaalsed. Ja võib-olla see ongi see, mis paneb meid tegelikult mõtlema meie enda elu üle. Kuivõrd me suudame rahvusena püsima jääda. Nüüd, kui me unustame, et mäletame selle vaimujõu, mis me saame meie klassikalise heliloomingu suurtelt meistritelt õppides nende elukogemustest, nende loomingust kui me ei oska seda kõike hinnata ja selle ära põlga, me siis on meil väga vähe lootust ka rahvusena püsima jääda ja selles peaks olema võib-olla ka laiemas plaanis kogu Hüpassare külastamise mõte sellest aru saada, osata seda hinnata. Ma olen oma elu jooksul pidanud väga palju taluma vastuseise ja alandusi pilkeid tagasitõrjumist just Mart Saare loominguga seoses ma meenutan tema sajandat sünniaastapäeva 1000 982. aastal kui toodi ettekäändeks igasuguseid kõigi idiootlikumaid põhjendusi. Ma mäletan, tolleaegne heliplaadistuudio direktor ütles mulle niimoodi, et jah, teie tahate küll Mart Saare laule plaadistada, aga teate, Eesti rahvas ei taha. Ja kahju on sellest, et väga suures osas selline suhtumine tundub ka praegu levivat. Nii mitmelgi pool ja need riiklikud asutused, institutsioonid, kelle ülesandeks peaks olema meie Eesti klassikalise muusika väärtuste propageerimine, tutvustamine oma rahvale ja ka väljaspool Eestit. Need suhtuvad sellesse küsimusse küllaltki ükskõikselt ja leigelt. Ja see ausalt öeldes teeb nagu meele kurvaks sest kõik see töö, mis on saadud tehtud, osutub äkki mõttetuks. Hüppas saare perenaiseks on olnud inimene, kes on siin talus sündinud. See on Mart Saare õetütar Hilda Toomsalu, kes kuni tänase päevani on olnud hüpozzare heaks perenaiseks ja maja kaitsevaimuks. Ma tahaksin kallisilda sinu käest nüüd küsida, kuidas nende pikkade aastate jooksul sa oled tegelikult suutnud siin vastu pidada nüüd, kus siin on Mart Saare majamuuseum. Kas praegu on Eestis palju neid inimesi ka, kes on külastanud seda muuseumi ja kui palju sellel eelmisel suvel oli siin külastajaid? Külastajad on üldiselt on just niisuguse külastajaid, kes tulevad siia väga paljud ütlevad, et nad on käinud siin enne ikka aastaid tagasi, otsivad oma raamatutest, kes on see raamat alles, kus mu nimi oli peal, kus ema on käinud niisugust, aga üldiselt on meil külastajaid vähe, nüüd sellepärast, et on individuaalkäijatega õpilasi käib väga vähe ja üldse kooliekskursioone vähesest just hädaldatakse, et transport on kallis. Ei saa. Näiteks Tallinna ekskursioonibüroo ei ole meelde toonud mittegi korpusi. No aga kooliõpilased, kas kooliõpilaste ekskursioone ka käib siin? Käib aga üldiselt vähe ja näiteks neid oli, kui konservatooriumi õpilased käisid siin üks tütarlaps, ütlesin jälle, et vot nüüd meil on liiga kiire, et ma tahaks tulla uuesti jälle siia, et mul oleks aega siin, sest et väga paljud on seda öelnud just niiviisi, et et siia tuled, et siin peaks olema aega olla, et kuidagi meeldib siin aga et niisuguse välkkäimisega, et see nagu jääb midagi puudu. Nii nagu Johannes Jürisson ütleb, et peab olema lasta endast läbi käia, seda meeleolu ütleb ju nii. Täpselt nii, ta on, jah, aga nüüd hüppas saare muuseumi edaspidistest plaanidest. Me kuuleme siin, et on, on uued plaanid, selle hüppas muuseumiga. Mida sina nendest arvad? No räägitakse ja et ei tea, kas vald või võtab, aga mina isiklikult mulle meeldikski Viljandi alla jääb, ma ei tea millegipärast justkui on niisugune tunne, et nüüd, kui valdate nagu Olustverega liitub ja ma ei tea, see läheb nii suureks, kõik see asjaajamine see mõjutab ilmselt ju siis ka rahalisi vahendeid. Nojaa, just on igal pool räägitakse ta raha vähesustikaga, justkui kindlam tunne olles küll, aga puder isiklikult ma mõtlen viljandi alla. Nii et sina muretsed väga muuseumi tuleviku pärast just sellepärast, et kui nüüd edaspidi ta hakkab Suure-Jaani valla alla kuuluma, et siis muuseumil ei jätku enam nii palju piisavalt raha, et seda üleval. No ma ei tea, otsekohe ka söönud, kui palju see muuseum siis siiani nõuab seda erikulusid, aga ma ei tea kuidagi. Teistsugused vaated on igal pool kõike, justkui see jääb nii võõraks. Praegu ju väga paljud ei tea üldse näiteks valla tahavadki saar oli ikka uued peale tulnud. No siin on olnud ju päris palju probleeme ka selle Hüpassare ümbrusega ja siin mõni aasta tagasi langetati kõvasti metsa maha veeti seda välja. Kas nüüd viimasel ajal on märgata, et pärast seda, kui see looduskaitseala siia on tekkinud, et on natukene metsaraiet ka jäänud vähemaks seda ribast saare metsa säilinud? Selle kohta ei oska nagu midagi öeldagi, sellepärast et teda just siis hakati siit ümbrust ära võtma, kui oli juba kuulda, et tähendab siin kaitsealad jäävad. Nüüd on ju teeääred, on lagedad täiesti, et siis kui aineeriksiin käis nüüd see oli nii imestunud, kohkunud päriselt, kuidas tohitise mets maha võtta ja siukseid tingimustega juust oli olnud, kusi, tee tehti, et pidi püsima jääma, viiks no nüüd on teistsugused asjad, kõik ei oska öelda. Nojah, nüüd määrab kõik, asi on, sõltub rahast ja, ja on muidugi väga kurb, kui edaspidine tüpascheri metsad siin ümbruses kaovad, siis ju tegelikult kaob kogu see ümbrus, milles tegelikult Mart Saare looming on võrsunud. Vot see ongi see asi niiviisi, et need on siis saab nagu tundmatuks jäänud ja siis ei oska keegi seda üldse. Näiteks uued põlvkonnad kasvavad peale ja nemad ei tea ju, mis siin oli, siin oli enne metsa või ei olnud ja kasvab teistmoodi, jälle, tähendab võsastub kõik ära ja ongi niiviisi. Ja need on näiteks ei, ei ole inimest, kes tahaks tulla siia noorte seast. Räägib mõnel, et noh, et kes ei tahaks, noored inimesed täiteks tuleks siia nüüd võib-olla saaks ju ühendada kuidagi seda selle sookaitsealaga, nüüd tähendab noori, kes tuleksid siia päriselt elama, selles mõttes. Aga seal üleval pidada seda. Neid ei ole näiteks noored, ütlevad kõik, et ei tule kõne allagi üldse niisugune hästi armastatud mugavusi rohkem. No seda muidugi ja teiseks on jälle, no siin oma probleemid näiteks, kõik on kaugel. Ei ole koole, midagi, toit on raske kätte saada. Noh, mina olen niiviisi, võtan ikka praegu alles nagu oma kodu on ja vaata, kuidas saad, teed tuleb ise ära rohkem teha, aga näiteks nüüd kükita. Samas ei tasu midagi teha. Las läheb 100 aastat mööda, võib-olla siis tuleb jälle, mõni hakkab, avastab siin, et on kuidagi nii, sa usud, kindlasti ikka Kübassaare muuseum ka püsib 100 aasta pärast. Usun küll, et ta püsib sellepärast, et kus ta siis ikka ehk jääb. 100 aastat on selline. 100 aastat tagasi. Prae käsitöölised olid huvitatud tabelistatav kui isa seda, noh, 1911 on see maja tehtud 12. aastal tehtud leping, vot siis olid ju eramaad. 10 kopikat maksis aastas renti, sellepärast tema tohtis üle teised mehe heinama käia, tähendab, ja see leping või tal on kehtiv kuni tema surmani, ta suri 64. aastal. 10 kopikat aastas renti, aga see on 12. aastal. No aga siis oli kopikas nii suurlaadal. No kena, soovime sulle jõudu ja head tervist ja edu ja vastupidamist eelkõige. Ära ole jõuaksid siin seda Hüpassare muuseumit edaspidigi hooldada. See oli 1963. aasta riiklik akadeemiline meeskoor ja juhatas Gustav Ernesaks. Aga meie oma saatega oleme ikka veel hüppas saare mail ja seekord Mart Saare töötoas. Vanameistri klaveri taga istub Vardo Rumessen ja mängib meile, mängib Mart Saare prelüüdi. Ja kuulajaks on seekord televisiooni võttegrupist Heino tandre ja Rein Lillmaa. Ja muidugi maja perenaine ning mina. Töö, mida sellel Hüpassare reisil tegid pianist Vardo Rumessen ja televisiooni režissöör Heino tandre ning operaator Rein lill. Ma peaks realiseeruma, saateks krabab relüüdid. Meie tänane saade on lihtsalt kõrvalprodukt, mis sündis sellest, et raadio Porter käis kogu selle Hüpassare tee kaasa avatud mikrofoniga. Aga meie saade ei jääks nii-öelda materiaalse vundamendita, kui me ei meenutaks veel ka neid väljaandeid, mis on ilmavalgust õigemini küll trükivärvi näinud. Tänu Vardo Rumessen visale ja fanaatiliselt järjekindlale tegutsemisele. Esimene mälestusteraamat Mart Saar sõnas ja pildis ilmus tema koostatuna juba 1972. aastal. See sisaldas mitmeid nii-öelda tellib artikleid Ellen Laidre, Riho Pätsilt, Tuudur vetikult, Karl lekterilt. Edasi tuli üks tore aeg, kui nii võiks öelda. 1982. aastal oli Mart Saare nii-öelda 100. juubeliaasta. Ja 80. aastal oli ilmunud see kuulus 40 kiri. Selle tagasimõju oli niisugune, et võimuringkonnad tahtsid justkui näidata, et etteheited neile on õigustamata ja et nad nagu soosiksid igati rahvusliku helilooja. Ütleme konkreetsel juhul Mart Saare juubeli läbiviimist. Ja tänu sellele nii-öelda hoiakule oli võimalik tõepoolest see juubel läbi viia. Suurejooneliselt. Selle käigus õieti terve aasta jooksul toimus palju toredaid ettevõtmisi kooride kombel Kurs Viljandis näiteks vokalistide konkursi konkurss pianistidel ja sai ilmuda ka Mart Saarealbum taas Vardo Rumessen koostatud. Selles on ligi 1000 fotot ja selle sisuline mõte oli tutvustada mitte ainult Mart Saare elulugu, vaid laiemalt seda kultuurilist tausta mis valitses kahekümnendatel kell kolmekümnendatel aastatel. See on sellel perioodil, mis oli Mart Saare loomingus kõrgperioodil. Jaa, vot tollal, 82. aastal sai pandud alus ka noodiväljaannetele. 1971. aastal oli Vardo Rumessen oma konservatooriumi lõputööks teinud, nagu ta ütleb, Johannes Jürisson innustusel. Mart Saare klaveriteoste tekstikriitilise väljaande see õieti koosneb. Nagu kolmest köitest aga ilmuda jõudis, teine ja kolmas köide, esimene köide sellest klaveri prelüüdid on seniajani ilmumata. Ja võib-olla on nüüd see seekordne käik sinna rabamaadele ja pealkirja andmine telesaatele raba pre-lüüdid on üks väike etapp sellel teel, et teadvustada, et tõepoolest see klaverimuusika kogumik ei ole ju täiuslik, kui on need ilmunud, teine ja kolmas köide prelüüdi taga ilmumata. Ja võib-olla siiski leidub kuskil see vajalik summa, raha saaks ilmuda ära ka Mart Saare kogutud klaveriteosed oma täiuslikule kujul. Samal ajal käivitus ka Mart Saare soololaulude publitseerimine. Ilmuda jõudis neli köidet, kolm on veel ilmumata. Ja koos niimoodi väljaannetega oli planeeritud ka plaadi väljaanded ja sellest ilmus siis neli plaati. Tollal koostatud olid need selliselt, et plaadi peal on laulud täpselt samas järjestuses, nagu nad on nootides avaldatud mis võimaldab väga selge ülevaate saada kogu Mart Saare soololaululoomingust. Kaastegevad olid selles projektis kõik tollal Eestis tegutsenud paremad lauljad. Vastavalt siis kokkulepetele igaüks valis ja salvestas oma laulud, nii et umbes 20 laulja ringis. Siis Vardo Rumessen arvates üks huvitavamaid väljaandeid oli kirjastuse Perioodika väljastatud pealkirjaga must lind. Seal ei olnud mitte ainult see üks soolalaul, mis kannab sama nime vaid koos Ivo Kuusega oli plaadistatud Hüpassaris see Mart Saare klaveri peal. Ja sealsamas on plaadistatud veel ka üks Mart Saare klaveripala. Kits koos baari prelüüd iga see on niisugune arhiiviplaat, mille sarnast annab otsida uunikum ja uunikum ka oma kujunduselt. Seon 10. keeles ja spetsiaalselt ala hoidre valmistatud kujundusega ja sees on kasutatud Kristjan Raua tsüklit inimene ja öö. See kõik on Musta värvikujundusega. Praegu muide on muusikamuuseumi valvelauda ainus koht, kus on võimalik ka seda ainulaadset raamatut osta. Ja kui siis nüüd rääkida veel Mart Saare koorilauludest, siis esimene köide Mardorul Messini koostatuna on ilmunud ja see on kahjuks jäänud ka viimaseks. Selles kogumikus olevad laulud on sisse laulnud heliplaadile Eesti Raadio koor ja nii on ta ka plaat tervikuna kooskõlas selle esimese köitega ka ilmunud. Need on nüüd need tööd, millega on olnud seotud tihedalt Vardo Rumessen oma Mart Saarehuvis, Mart Saare armastuses. Ja selles väsimatus töös, mille sisemist potentsiaali võib-olla tänase saate kaudu natukene ka hoomasime.