Mängib inglise ansambel lokkad. Kontsert koosseisus Jon huvilsem Mayer ja Mimi Mitchell, barokkviiulid. Bret Jacobs teorb ning Susanne Brauman Viola da gamba. Ja alustavad nad muusikaga seitsmeteistkümnendast sajandist. Giovanni Batista, Vivaldi, kapparitšeosopraga oopus seitse. Lotomängijal Fred Jacobs sil lasus seitsmendatel barokkmuusikapäevadel suur koormas. Ta osales koguni viiel kontserdil. Continue mängijana kasutasid teda lokk konsort ansambel Schöönbrun Amsterdam ja gamba mängija Susan Brauman. Assauwe tornis andis Jacobs soolokontserdi Itaalia seitsmeteistkümnenda sajandi torbi muusikast. Fred Jacobs alustas muusikaõpinguid viiulil ja klassikalisel kitarril. Avastades kitarri mängides lauto muusika, otsustas ta selle pilli kasuks. Siis oli ta 14-le. Ta õppis lautot Amsterdamis veelency konservatooriumis Anthony Balsi juures ja lõpetas selle 1985. aastal. Eelmise aasta oktoobrist on ta nüüd ise selles koolis õppejõud. Renessansi ja barokiajastul oli kasutuses hulganisti lauto perekonnapille. Tänapäeva muusik teeb tavaliselt oma valiku pühendudes, mõnele nendest. Küsisin, millise valiku on teinud Fred Jacobs. Minu lemmikuks on 11 kooriline prantsuse lautoromle, millele kirjutas minu arust üks parimaid lauto heliloojaid, nende niigot jäänud. See oli seitsmeteistkümnenda sajandi instrument. Repertuaari ja mis mind kõige rohkem inspireerib, läheb hõlboni ja Taulandi kaudu läbi seitsmeteistkümnenda sajandi itaalia ja prantsuse heliloojate kuni Sirius Leopold Vuassini spektilise ma ei mängi 16. sajandi alguse ja 18. sajandi lõpumuusikat. Seitsmeteistkümnenda sajandi muusika on minu õige ala. Veel mängin Matjorbi. Seda olen ka sellel nädalal siin Tallinnas teinud. Sorb on ennekõike kontino pill. Ma ei arva, et sellele kirjutatud muusika on just parim lauto muusika kuid ta on väga efektne. Näiteks kapsbergarid tunti eelkõige mitte kui heliloojad vaiku virtuoosi. Kuid see on üks väljenduslaad, mis on värvikas ja barokne. See on väga inspireeriv. Küsisin Fred Jacobsilt, milliste ansamblitega ta koostööd teeb. Ma mängin koos ansamblitega Gabrieli konsortiablejas Londonist kes esitavad palju seitsmeteistkümnenda sajandi muusikat. Eelmise aasta augustis salvestasime Veneetsias muusikas San Rocco pühaks Deutsche Cramofonile ja BBC tegi sellest ka ülekande. Teen koostööd veel ansamblitega Haali instrument, Hollandi Bachi ühingu orkestriga Lokond sordiga, mille üheks asutajaliikmeks 1985. aastal ma olin. Samuti saadan lauljaid, tuntumad nendest on maksva nägmont ja kährinbot. Küsisin Fred Jacobsilt, kas tal on tihedad suhted teiste lautomängijatega. Ma arvan, et lauto maailm on sõbralik maailm. Lauto, mängijaid ei ole palju. Inglismaal on neid veidi enam. Kuid ma tunnen, et mul on kolleege ja kõik on abivalmis aitama. Kui asi puudutab käsikirju või repertuaari. Uinunud tundub, et Inglismaal ja Ühendriikides on see ala arenenum kui Euroopas. Muidugi ei ole see võrreldav sellega, mis oli 16. või seitsmeteistkümnendal sajandil. Me oleme siiski üksikud pääsukesed ja sellest on kahju, sest me vajame tõelist vaikust. Ma ei arva, et seitsmeteistkümnes sajand oli pehmem või et muusika oli õrnem kuid mulle tundub, et me oleme unustanud need äärmused, milles muusikat võib teha. Ja meie lauto mängijad, oleme oma vaikse pilliga muidugi nende äärmuste ühes otsas. Küsisin Fred Jacobsilt, millised on tema muljed barokkmuusikapäevadest. Et on alati tore olla festivalil, kus kontserdipaigad ja üldine atmosfäär sobib muusikaga. Näiteks on meeleolu loomine vanamuusikafestivalil San Antonio Ühendriikides tunduvalt raskem kui siin, et UV-siin asetub kõik loomulikult omale kohale. Siin on suurepärased saalid loomuliku akustikaga. Siin on ajaloo hõngu. Kuigi me ei ole muuseumimängijad, musitseerimine praegu inimestele, kes kuulavad, praegu on see siiski muusika, mis on loodud 200 300 aastat tagasi ja me peaksime sellele muusikale veidi kaasa aitama. Tallinn on selleks täiuslik koht. Siin on veel palju restaureerida ja ilmselt tuleb veel ja veel kohti, kus vanamuusikat esitada. Selliseid maratonkontsert on ka teistel vanamuusikafestivalidel olnud ja kas talle meeldib selline kontserdivorm ei pea hetkel komstallikossinud jumalata. Tähendab ta ütleb, et on tähendab kolm kontsert ja seal natukene palju. Comentida leiab naljaagente, leiab, et see on tegelikult on see väga tore, väga fantastiline jah, selleks et anda nii-öelda Edatiirida festivali miljööd atmosfääri ja tähendab, see lööb täiesti omaette tunde. Kasta Hortus musicus tunneb juba varem ja kas ta üldse instit tundis varem ja on ta natuke saanud ka muljet eestlasest kui, kui muusika kuulaja. Ehkki videviku, nii zombide, Hortus musicus, ava eelkiude vigu, nii lihtsalt nii. Avandi. Ei tähendab ütleb, et Hortus musicus on ta küll teadnud ennem, aga noh, need on kokku puutunud ei ole esimest korda ta puutuski nendega täna õhtul ja tal oli meeldiv võimalus neid kuulde mängida nendega. Aga Tallinna kohta on ta kuulnud oma sõbralt, sakslased, kelle juured on kunagi siin olnud ja võib-olla isegi sellel ajal, kui Tallinna nimi veel Tallinna Johannes. Ma võtan selle teise küsimuse teise poole. Ei pea eestki, püüdetoon, töövihik, detail, lillede kaasav ekistanielis, estonia. Nii tähendab ta ütleb, et ta põhiliselt on küll rääkinud ansambli mustika inimestega jällegi Hortus musicus ja flöödimängijaga, aga ta natukene on täna ka saanud aega jalutada mööda Tallinna vanalinna ja ta leiab, et seal sõida, muinasjutuline, palju restaureerinud, aga õnneks on ka väga palju hästi jäänud puutumata, eriti talle meeldisid kirikut. Me ootame teda tagasi Tallinna. Lõpetuseks tänas Fred Jacobs Hortus Musicus kui festivali organiseerijad nende sooja külalislahkuse eest ja ta avaldas lootust, et tal õnnestub siin ka tulevikus musitseerida.