Anneli me oleme praegu selles saalis, kus me tavaliselt teeme neid väravatornimuusika kontserte. Siia kostab sisse nüüd Hortuse harjutamine Alt teiselt korruselt ja ülevalt neljandalt kostab sisse kammerkoorilaulmine. Aga see taust on küllalt vaikne, ma mõtlen, et jätamegi selle taustaks istume siia natuke maha ja räägime siis on selle maja päris tavalise argipäeva hõng juures on ju igapäevaselt täis muusikat mõlema kollektiivi poolt. Annely, sina oled nüüd sidunud oma Kammerkooriga olles nende direktor. Aga tänane eesmärk ei ole mul mitte niivõrd küsida kammerkoori kohta, kuivõrd kammerkoori kodukohta selle kena maja kohta, palju on siin teil ruume ja mis nende kohta ütled seda mujale, siis jagame sõbralikult Ortus muusikusega ja oleme ta jaganud nii, et Hortuse käes on kaks alumist Rust ja meie käes kaks ülemist aga seda kolmanda korruse saali, kus me praegu oleme, seda me jagame sõbralikult. Siin toimuva tortuse väravatornikontserdid ja siin teeme sageli ka meie proove, kui on meil näiteks orkestrit vaja. See on kõige suurem. Nii tasapinnalised. Ta on tegelikult jah, kõige suurem, neljas korrus on küll peaaegu sama suur, aga seal on meil noodikapid ja toolid nii paigutatud, et sinna tegelikult nii palju mängijaid ei mahu. Aga enamasti päeva ajal on see saali siin tühi, sest et nagu vihkan lindilt, kuulda on, meie all mängib võrkudes rusikas ja meie kohal laulab kammerkoor. Ja siin vahel nagu enam midagi teha ei saaks, sest sisse segaks kõiki kolme korrust. Räägid majast, mis on teie kodu? Meie maja on lühikese jala väravatorn aadressiga lühike jalg üheksa. Ja siin majas Hortus Musicus ja kammer noor tegutsevad 87. aasta kevadest saadik, mina olen siin majas küll veidi hilisem oli ja. See on väravatorn restaureeritud Poola restauraatorid poolt. Tegelikult on see vist ehitatud 14 15 sajandil. Ja ega mina väga täpselt ei teagi, mis siin majas oli, enne kui meie siia tulime. Aga, aga kummitused olid küll. On jäänud seniajani. Ei oska täpselt öelda, ei ole läinud, võib-olla oleme kuulnud. Aga kuuldud asjade kohta on alati ju nii, et sa ei tea kindlalt, kas kostab maja seest või maja väljast. Ta ei saa näpuga katsuda ja kontrollida. Aga mida räägitakse kummituste kohta? No räägitakse, et siin need vahel kõnnivad, see tähendab, et on kuulda samme. Just nimelt siin torniosas meie maja tegelikult koosneb nagu kahest osast. Üks on siis Turn ja teine on nagu torni külge ehitatud maja, mis on palju hilisem just nimelt nende torni ruumide kohta räägitakse, et siin on vanasti päris palju kummitanud. Mina ei oska päris täpselt öelda, ma ei ole ise ei kuulnud, ei näinud, aga. Igatahes siia miljöösse kummitus sobiks isegi. No ja kui ta siin ka elab, siis ma usun, et ta on sõbralik, sest et siin majas tehakse niivõrd ilusat muusikat, et mis tal saab nagu sellise seltskonna vastu olla. Kuidas selle maja argipäev välja näeb? Tegelikult me peaksime veel rääkima nendest teistest ruumidest peale nende tornisaalide, seal majapoolses osas on veel kolmandal korrusel kammerkooril üks kena tuba seal majas tavaliselt toimuvad hääleseadetunnid ja, ja väiksemas koosseisus proovid kvartettides või kuidas parasjagu repertuaar nõuab. Ja moodi on seal maja osas ka Hortus muusikusel, kaks tuba üksteisel üks esimesel rusel ja kammerkoorid töö argipäev ongi selline, et tavaliselt kooriproovid on kell 12 aga hääleseadetunnid või sellised grupi proovid, need võivad alata varem või, või kesta hiljem. Tegelikult see maja on päris päevad muusikat täis. Ja samamoodi ka Hartuse pillimehed on siin sageli varavalgest hilisõhtuni, sest kes mängib üksinda, kes mängib kellegagi koos. Aga noh, nende suuremad täis ansambli proovid enamasti on ka samal ajal, kui meil siis keskpäeval. Mitu klaveriga ruumi on teie käsutuses maja ainsad kaks Liinat ongi meie käsutuses. Üks on seal meie kolmanda korruse toas, kus on hääleseadetunnid ja teine on siis neljandal korrusel. Tornisaalis, kus toimuvad kooriproovid Hortus Musicus el on pille nii palju, et nemad ilmselt klaverit ei vaja nende nende korrustel on, siis sellepärast ongi nemad allkorrustel, et neil on Pille palju rohkem vaja vedada, kui meil. Kas mehed kõnnime natuke majas ringi, lõi või? See maja on omamoodi müstiline, siin on igalt trepi Mademelt veel käike vasakule ja paremale ja nendest ustest, mis on seinas, ei saa näiteks pärast silm aru, mis viib kuhugi ruumi ja mis varjab end hädaga lihtsalt kapi. Näiteks siin on see üks vaheesik. Kas, kas siin on kapil? Praegu me olemegi jah, siin kolmanda korruse saali väikses eesruumis kus on siis tegelikult seinakapid, kammerkoori nootidega. Aga kas siin kuskil on oma uksi ja salakäik igatahes neid näeb, see maja niisugune väljata võiks sisaldada salakäike, ma ei imestaks, kui lausa kuhugi teise majja. Päris teise majja me siit vist veel ei saa, aga, aga salajasemaid asjad on ülevalpool. Me käime selle korrusele siis. Nii vabandust, jää. Jäigad toad võiks midagi toimuda. Ei ole. Ega muidugi käsku ei ole veel. Jaajaa nii praegu, praegu me oleme siis siin, kolmanda korruse väiksemas toas kus põhiliselt töötab meie koori hääleseadja ja solist Uku Joller, kes teeb tunde kõigi meie lauljatega siin toas teaveliga, oma koori, juhatuse ka nõu. Meie koorielu üle, mis on üldse selline mõnus töötuba väiksemate tööde jaoks, mis ei nõua tervet koori. See oks, miks ei vannituppa? Siin on iga korrusel sellised ruumid, mis viitavad, et maja on olnud elumaja ja muusikute jaoks töö on elu ja elu on töö ja kõik peab käepärast olema, peab kõik käepärast. Kas siin on ka niisuguseid rahume, millel on omad suuremad iseärasused, mina ühel tavalisel majal ei ole? Ei, kui on, siis lähme niisugusesse tuppa. See oli meid kapsin, eks ole. See ei olnud uks. Nüüd me läheme üle kõik väikesed puutrepist kolmandalt korruselt neljandale. Trepi peal on üks väga ilus väike nišš kus oli tilluke poolkaarega aken. Võimeline vaadata üle terve vanalinna lauluväljaku ja Pirita nii välja. Mind teie majas on alati hämmastanud, kui puhtad on teie aknad ja siit võib tõesti vaadata läbi kahekordse akna, ilma et märkakski klaasi vahel. Ma arvan, see on sellepärast, et me oleme küllalt kõrgele linna tahm ei jõua meieni. Noh, küllap ikka on ta hoolas pesija. Nüüd me siis jõudsime jälle neljandale korrusele. Ja ma teen selle ukse lahti. Me pääseme rõdule. Siin oli üks selline galerii ühendab meie torni järgmise tillukese torniga mis jääb nagu meie torni ja neitsitorni vahele. See on vist tallitorn, kui ma ei eksi. Siin on üks selline ja praegu oleme nagu juba vist kuuletega muutunud akustika järgi veel lausa õues rõdul õues siin rõdu peal. Meie koor ei ole siin küll veel esinenud, aga hartas muusikuse. Pillimehed on küll vanalinna päevade ajal mänginud siit oma lugusid. See on imetore koht muusika tegemiseks, minul igatahes hakkavad kohe niimoodi hajud liikuma, et kuidas saaks seda ära kasutada. Vabaõhukontserte saaksin teha väga edukalt, sest rahvast mahuks siia alla mütsi torniesisele. Platsile ju päris päris palju. Ja kus me oleme praegu me oleme siis maja kõige kõrgemas ruumis ongi torni katusealune see on nii-öelda neljas korrus. Ja see on siis kammerkoori põhiline tööpaik. Väga kõrge ruum, see katusealune on nagu lahti või noh, ma ei oska seda nii hästi seletada, põhimõtteliselt kogu see nonii, kiivriosa on, on ruumis näha. Ja siin meie elu teeb vahetevahel raskeks tuulelipp, mis tuulise ilmaga kohutavalt kriuksub. Ja me ei ole siiani veel leidnud mingit lahendust, me ei tea, kuidas, kuidas seda kriuksumist vält, kui ta saaks, siis kostab meile siia väga uhkesti sisse näiteks vene kirikukell kui parasjagu, Me töötame sel ajal, kui seal midagi toimub. Noh, eks ta kostab väga-väga kaugele linnas, aga meile kostab ta siia väga lähedalt ja väga kõvasti, nii et laulda selle kella saatel vahel olla päris huvitav, aga vahel väga segav. Oleneb tonaalsuses. Jaa jaa. Nüüd me oleme siin neljanda korruse pisikeses ärklitoas, mis siis tegelikult on ka minu töötuba. Ja sellel toal on üks omapära, nimelt siia ma ei kuule mitte seda, mida tehakse kolmandal korrusel minu all asuvas kammerkooritoas. Kuulen seda, mis sünnib teisel korrusel Hortus muusikuse toas. Selle saladuse põhjus on ventilatsioon, nii toru, mis teisel korrusel ja neljandal korrusel on seina peal, kolmandal korrusel seina sees. Nii et miskipärast on nii see jah, ega ma nüüd päris seda tehnilist põhjust ei teagi, aga igatahes olen ma väga hästi, mida teevad Hortuse pillimehed teisel korrusel ja ei kuule seda, mida teevad kammerkoorilauljat kolmandal seal Pioneerimisel. Naaberkollektiivi saladuste välja nuhkimiseks just just. Aga see on ühtlasi, mis ka ainus tuba, nagu ma märganud olen, kus natukenegi on lõhnakontorist või administratiivsest teest mujal nagu seda üldse pole märgata. Lihtsalt üks koht peab ju olema, mis hoiab koos kõik need korraldamist, ohjad. Siin on meie paberimajandust nii palju, kui meil seda on ja, ja telefon. Ja see, see on siis jah, meie korraldamistöö südasi paljundusmasin ja, ja siin asub siin ka meie noodi, noodikoguhoidja tööpaik. Nii et see on ka selles mõttes meil väga tähtis tuba. Aga teie majale kõige iseloomulikum joon ongi see, et ta on päratult hubane ja inimsõbralik ja elu ruumilik kõigi oma oma suuremate ja väiksemate salongi sellega justkui. Ja tal puudub täiesti selline ametiasutusele iseloomulik joon, kas te olete, muidugi ma usun, te olete teadlikult püüdnudki vältida igasugust igasugust muud tendentsi. Ma arvan, et ega me vist ei püüa seda vältida. Me lihtsalt oleme, nagu me oleme. Ja kuna siin majas nii-öelda ei tööta bürokraatia töötavad ainult muusikud siis siis see maja on meie nägu ja sama. Me tunneme ennast siin hästi.