Tere aasta viimase päeva hommikust täna laupäev vaba päev. Ja seega teil, kes oled juba nii vara varasel tunnil üleval aega ja põhjust aja kui sellise üle järele mõtelda. Vana testamendi üks mõjuvamaid lõike on koguja raamatu kolmanda peatüki alguses. Igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all. Aeg sündida ja aeg surra. Aeg tappa ja terveks teha. Aeg maha kiskuda, aeg üles ehitada, aeg nutta ja aeg naerda. Aeg leinata, aeg tantsida, aeg kive pilduda ja kive koguda, aeg kaelustada ja kaelustamisest hoiduda. Aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aega ära visata, aeg rebida ja aeg õmmelda. Aeg vaikida ja aeg rääkida. Aeg armastada, aeg vihata, aeg, sõjal ja aeg rahul. Aga see ei ole ainult koguja kogemus, vaid kogu piiblit läbiv tõdemus. Kõik ajad ei ole võrdsed. Uues testamendis on kasutatud aja kohta kahte eri sõnagi. Kronos ja Kairos. Esimene tähistab aja kulgu ühtlaselt, teine aga määrav antud aega ehk tähtaega. Nüüdisaja inimesele on aeg midagi lineaarselt kulgevat ja tema probleemid on krono loogilised. Muidugi päevad ei ole vennad aga kui inimene millegi üle kurdab, siis on see ikkagi kõigepealt aja voolamise liiga suur kiirus mis ei lase tal elust võtta kõike, mida tahaks. Sest me elame ajal, mil inimene ise näib olevat kõige ka ajaisand. Inimese vajadused ja huvid määravad asjade käigu. Võtame ühe konkreetse näite, et mõista, kuivõrd erinev on see muistsest aega suhtumisest. Etnograaf Gustav ränga doktoritöös Saaremaa taluehitised kirjeldatakse millal meie esiisade meelest tasus maja palke raiuda. Igal aastal ei olnud võimalik saada tarbetuid ja paistab, et tänavu ei saaks seda ka. Oluline oli aastaaeg, eituspuidul südatalv, kuu faas, tuule suund, puu langemise ilmakaar ja mitu muud tingimust, mis pidid olema täidet. Ja need erinesid leht- ja okaspuudel. Kui juhtute sinna kanti, siis vaadake, Muhu kirikus ripuvad uksed 1719. aastal valmistatud uksed, kuusepuust ja need kõlisevad koputades veel 300 aastat hiljem. Nüüd, mil kõik on lühiajaline moekaup ja nagunii varsti on moraalselt vananenud, kõlbab ka suvine maltsa puit. Mõni ehk ütleb. No seda küll, aga too aeg oli teine, siis ehitati põliseks, olgu talutare või jumalakoda. Ja, aga just seda ma tahtsingi ütelda. Et aeg on praegu teine. On olnud aegu, mil inimene on taotlenud oma toimimiste vastavust taeva ja maa rütmidele. See oli talupojakultuur. Tänapäeval peab arvestama hoob dist teiste teguritega, inimeste endi tehtutega. Kui kästud, takse, tuleb elada nõndanimetatud suveaja järgi. Nii totter kui see kella kruttimine on. Igatahes on see sobiv sümbol näitama, et aeg on inimese meelevallas. Sama lugu on aasta alguse ja lõpuga. Eesti läks jõulise kalendrile tule Gregoriuse kalendrile 1918. aastal, hüpates 31.-st jaanuarist kohe 14. veebruaril. Kaks nädalat haihtus hetkega. Aga nii need asjad on. Neil ei ole võimalik valida oma sündimise ega elamisaega oma surmapäevast, rääkimata. Palvetagem siis koos Vanapsalmistiga. Aga mina loodan sinu peale, issanda, ütlen sina oled mõjumaal. Sinu käes on kõik mu ajad. Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses. Aamen.