Tere hommikust, muusika, suvi on täies hoos ja Eestimaa on kaetud kontsertidega nagu üks tõeliselt kaunis suvine aas. Palju on olnud teist sama palju on ees ja tänase jutusaate külaline on nimelt ühe muusikalise suursündmuse pärast värskelt Eestisse jõudnud. Tere hommikust, dirigent Paavo Järvi ravimist. Kas ma võin öelda, et tere tulemast koju? Absoluutselt muidugi, alati, kui ma siia Eestisse isegi Eestit näen lennuki lennuki aknast, siis on selline kodune tunne. Kuigi ma siin alaliselt ei ela. Aga millised kohad maailmas on veel need, mida lennuki aknast nähes teil on kodune tunne. Hiljuti mõtlesin ka seda, et kus see kudud tegelikult on ja ma arvan, et päris sellist tunnet nagu Eestisse tulles sellest ainult ei olegi kuskil mujal. Ma olen 10 aastat elanud Cincinnatis näiteks, mis kunagi siis ka lõpuks muutus kuidagi kodusemaks. Enne seda ma olen New Yorgis elanud, enne seda ma olen Londonis elanud malm ja seal on elanud Stockholmis elanud Frankfurti, seal on siiamaani nendel noh, Pariisis on, on nagu põhielukoht. Aga sellist päris kodust tunnet, sellist tunnet, et on nagu sidemete ainult muusikaline side, aga, aga selline päris side selle kohe kohe endale. Ainult Eestis. Ja keeltega on natukene sama asi, eks ju et ma ei saa öelda, et noh, emakeel on ikka ainult üks ja ainus, aga selliseid koduseid keeli, milles ta ennast hästi tunnete ja iga päev elate, neid on ka mitu. Põhiliselt elu käib inglise keeles praktiliselt kuna see, nagu see kuradi Jaapanis, siis siis kõik püüavad rääkida inglise keelt nii halvasti või hästi, kui nad oskavad. Kui sa oled Saksamaal või Prantsusmaal, siis suurem osa inimesi, kes ei ole prantslased, ikka räägid inglise keelt sinuga ja ja kuna minu prantsuse keel ei ole ei ole hea, siis ma siis siis üldiselt inglise keel on, on selline rahvusvaheline? Ja siis nemad olenevalt sellest, mis teemal jutt on siis kas vastavalt eesti keeles või siis räägivad omavahel inglise keeles või siis vene keeles. Emaga nad räägivad vene keeles omavahel inglise keeles, aga koolis. Inglise keelt aga tegelikult väga-väga hästi inglisekeelse vene keelt ja räägivad küllaltki hästi eesti keelt, aga muidugi see praktika puudumine on, on puudus, on, on probleem, sellepärast siin Eestis olles kuu aega olla Eestis ainult esikeelt rääkida, on nendele väga vajalik mulle ka muuseas. Me leppisime kokku Paavoga, et kui mõni sõna ei tule meelde või tuleb mõni komistus, siis me püüame sellest niimoodi koos üle saada ja see on ju loomulik, et kui inimene päevast päeva töötab võõras keeles ka intervjuusid, annab teises keeles natuke raskema mõtet. Tegelikult on sõnad tulevad meelde, mõnikord on mõnikord mõte jookseb natuke kiiremini kui, kui, kui, kui suusõnaga, et need, nii et selles mõttes, et et sa oled nagu hoopis teise lause juures juba oma eelmist lauset lõpetada, nii et selles on mõnikord, see on probleem, aga üldiselt. Üldiselt see esimene esimesed 17 aastat ikka on oma töö ära teinud, sa eesti keel on ikka nii raudselt sees, et sellest, sellest mingisugust kõhklust ei ole tegelikult arusaamise või jutu juures lihtsalt praktika küsimus mõnikord. Teil on kaks orkestrit praegu üks on rohkem veel ja kui palju? Ma tahtsin tegelikult küsida, mis keelest amorgistritega räägite, aga siis on vist asi selge, et peab olema üks rahvusvaheline keel, et see ei ole vist võimalik, et, et näiteks prantsuse orkestriga räägite prantsuse keeles. Tegelikult on, on prantsuse orkestri juures näiteks saksad, kes ju samamoodi on mingisugused elementaarsed asjad, mida, mida sa pead rääkima nende keeles. Näiteks kuna kõik kõik nooremad muusikud räägivad inglise keelt, enam-vähem, saavad aru ala õppinud siis tihti vanemad muusikud ei, ei, ei räägi inglise keelt küllaltki hästi selleks, et näiteks isegi numbreid aru saada, nii et kui sa ikka Saksamaalt, et proovi siis element tarneproovikeel on saksa keel prantsuse keeles kõik numbrid ja mingisuguseid elementaarseid, hakkame uuesti, siitpeale võtame siit löögiga ja sellised sellised asjad, mida, mida hästi tihti kordade, mis, mis, mis vajalikud lauset kõike prantsuse keeles. Aga kui sa tahad midagi põhjaliku ära seletada, siis, siis muidugi. Paavo inimvõimetel on piir ja kui me lugesime praegu orkestrit kokku, siis ma saan absoluutselt aru, et see Tokyo orkester on lihtsalt nagu liig, mis liig, see ei saa inimese aja päeva ega aastate kavasse ära mahtuda. Ma olen veel noor, ema mulle energiat. Vaadake, see on kõik selline väga, väga subjektiivne. Kui palju keegi jõuab ja kui hästi keegi jõuab ja see on väga subjektiivne. Ma saan absoluutselt nendes inimestest aru, kes, kes ütlevad, et ma lihtsalt ei saa hästi väga hästi midagi teha. Kui ma liiga palju peamegi tegema. Ma saan sellest väga hästi aru. On inimesi, kes teevad midagi väga hästi siis, kui nad teevad vähe ja oskavad ja hästi kontsentreeruvad. Mina olen teistmoodi, nii et mul on dirigeerimise ametimüts, on natuke teistmoodi amet, see on selline. Ametlikus praktiline töö on kõige tähtsam, tähendab enesearendamise teha, ma ei räägi mingisuguse sellise elementaarse proovi tegemise protsess. Aga kui sa juhatad Beethoveni sümfooniat, siis kui üks kord olnud, juhatanud beduse, saanud sõitudes praktilise teadmise, et kui sa oled sa seda 10 aastat juhatada ja mitte väga hästi teada tähendab, teada mingisugusel elementaarselt professionaalsel tasemel on algusest peale võimelised, on algusest peale on võimalik ja vajalik endale selgeks teha ja õppida see kogemus, mis tuleb kontserdite andmise ja praktikaga ja väga palju on selliseid kontserte, kus sa tunned. Et sa päris vähemalt ei jõudnud sinna sihtpunkti välja, kus, kuhu, kuhu sa pidid jõudma sellega ja ja siis seal mõtted seal ja siis kuuled seda linti ja mõtled, mis, ah seda ma siit siit vastsetest pidi tegema, siin on mingisugune taime iduprobleem ja sa teed uuesti seda, see teed uuesti seda ja sa ja siis ja siis läheb paremaks niimoodi, sest häid noori dirigente ei ole olemas tegelikult ja terrigeerimise ametit elu teisel poolamet. Ja ma arvan, et tänu sellele, et nii palju olen kõigest asja teinud võib-olla praegu. Ma tunnen esimest korda elus ma, et ma hakkan natukene lähemale jõudnud sellele, mis tegelikult tahaksin teha või sellele tasemele kvaliteedile, mille, millega oleks rahul. Ja tihtipeale ikka pooled kontsert, mida ma teen, ma tunnen, et ei ole. Ma jõuan siin nagu sul vaja ja, ja nii et see on, see on selline väga subjektiivne asi, ühel inimesel on vaja vaikust ja üksiolemist, selleks et saavutada mingisugune totaarseks. Mul on vaja midagi muud, mul on vaja tööd teha, ma, mul on vaja kogu aeg selle asja sees olla. Seal on selline, selline rütm peab olema sees töörütm. Siis ma tunnen, et ma olen. Ma olen vabam ja need lained on nagu sellised logil logilisemadel, loomulikumad, kuskil minu sees, et, et et ei ole see, see mehhaanika nagu tagaplaanile, mis on, mis on mulle tähtis, mul on tähtis, et oleks hästi orgaaniline, hästi loogiline, loomulik hingav ja jaa jaa, enesearendamine, see protsess on tegelikult käib kogu aeg ja ja sellepärast ei ole nende orkestrite, ka minul ei ole eriti suurt probleemi olla kuuelt töö sees, siis, siis ma ei lähe sellest rütmist välja. Teistel on selle probleemid ja muidugi lastel on raske, sellepärast et need ei ole võib-olla küllalt kodus ja nii edasi, aga, aga minul on vaja seda. No Eestis on ilmselt vähe inimesi, kes, kui nad saavad 50 aastaseks, nagu teie sellel aastal ütleksid nii julgelt, kiiresti ja täiesti ausalt, ma olen veel noor. Eestis on pigem nii praegu, et kui sa saad 50, et siis ikka pane oma pillid kotti juba ja keegi sind tööl enam ei taha võtta ja et selles mõttes teil on õnnelik ellusuhtumine ja viske õnnelik amet, eks ole. No mul on selline, et selles mõttes väga vedanud, et ma olen vana mees, aga noor dirigent Ja et ei ole baleriin? Baleriini kenam oleks juba ammu oleks 20 aastat juba juba pensionil, aga, aga selles ongi asi, et need trigeerimise amet on selline. Vanainimese amet tegelikult ja väga häid tõeliselt suuri noori dirigent ei ole üldse olemas. Ja mis, kui noorima Legin dirigendid elavad siis 80 90 aastane mõnikord. Kõik need geniaalsed inimesed, kes keda, keda me praegu kuuleme vanade plaatide pealt, nad hakkasid alles siis päris dirigendikarjääri kuskil peale 50 aastaselt Šoltise Chigago peadirigendiks viiekümneaastaselt ja, ja siis see oli tema elutöö, mis ta enne seda tegi, tegi ta, arendas ennast. Teie isa sai just no keskeltläbi kuu aega tagasi 75 aastaseks. Kas temaga noor? On ma rääkisin talle pikalt hästi-hästi pikalt, rääkisime muusikast ja kui paljudel plaan on ja kui palju ta on seda muusika, mida ta ei ole juhatanud, aga mida ta kindlasti tahab veel teha ja, ja ta ja ja siis ema kõrval ütleb, et nojah, aga millal sa puhkad ja sa ei, sa ei tohi nii rabeleda. Ja tead, ma ikka mul on vaja see ära teha ja mul on jube hea muusika, on veel see ja luges kõik need projektid ette, mis, mis tal on juba kavas. No see on, see on ikka midagi erakordset, aga miks on see nii, sest talle entusiasm, ta armastab muusikat. See ei ole mingi töödele. No tegelikult see, mille pärast meie täna tegelikult jah kokku saime ja seda jutusaadet teeme, on juulikuus Pärnus toimuv suur suvefestival Järvi Suvefestival. See kasvas välja tegelikult mingist väiksemast üritusest ja nüüd on sellest saanud niisugune ambitsioonikas ettevõtmine, mis kutsub kohale ja liidab väga palju eesti soost ja mitte ainult eesti soost muusikuid üle maailma. Et kui seda skeletti natukene harutada lühidalt, siis kuidas, kuidas me tänasesse päeva välja. Et terve see, kui, kui päris kui päris algusest peale hakata, ma arvan, see kõik tuleb sellest esiteks mingisugusest erilisest armastusest Pärnu vastu, kui me väikesed olime ja siin Eestis oli kolm kuud alati juuni, juuli, august triaadi ju koolivaheaeg oli ja vanaema elas Pärnus ja me olime sellise ilusa väga ilusa väikse jõe ääres, mille nimi oli kirbu jõgi. Ja seal oli üks väike selline sauna moodi hunnikene, väike maja ja me olime seal kolm kuud järjest ja üle selle jõe. Kui me siis ujusime või suutsime väiksemad raamiga veel selline isetehtud praam oli hästi väike, jõekene oli selline, siis läksid jala üle, kas viis minutit kõndisid ja siis olid mere ääres, mis siis valgerand või valgeranna see osa, kuhu rahvas väga harva läheb, sellepärast et sealt ei saa enam üle üle seal, see ei ole see popule, randme valgerand. Aga see on see, selline natukene natukene mahajäetud ja sellele väga eksootiline, ilus, privaatne. Ja Pärnu oli, oli alati meie jaoks mingisugune eriline koht, sest alati oleme vabad ja ja, ja seal oli hästi lõbus, oli palju, palju sugulasi oli koos ja vanemad olid seal ja nii edasi. Ja Pärnu oli ka selles mõttes huvitav koht, et väga paljud Nõukogude Liidu suured muusikud, kunstnikud, kirjanikud ja nii edasi, kes ei tahtnud minna võib-olla kuskile Sotšis kuskil hästi palav oli, Nad tulid alati Eestisse sele natukene euroopalikum selline kultuuritase ja, ja kõik see, need ei ole peaaegu välismaa, oli Nõukogude liidus Eesti. Jõe äärde meile, no see on midagi, praegu hakkad vaatama, see on selline ajalooline sündmus, aga sellel ajal muidugi mul oli seitsme aastane ja mul ei olnud üldse huvitatud, kes vana vanusel oli hästi-hästi. Suurte, selliste paksude prillidega, aga praegu ma ise ütlesite, peavad olema siin, see on hästi tähtis mees. Ja jumal tänatud, et ta mulle ütles, mina tahtsin lastega mängima minna. Aga Pärnu iseenesest oli selline koht, kus ühest küljest rahulik, teisest küljest olid hästi huvitavad ja suured muusika kaverdanud Gidon Kremer Mägi Tšaikovski viiulikontserti sandaalides lühikestes pükstes arendada. Seda siis, kui, kui ta just võitis selle Tšaikovski konkursi. Ja paljud-paljud bovitši rusidessenski, ma mäletan, käis meie juures tal helesinine Volkswagen. Ma mäletan seda väga hästi ja vot selliseid lapsepõlve mälestused. Vanaema, kes meie elus tähtis inimene elas seal ja siis pärast ärasõitu, muidugi kui juba Eesti uuesti vabaks sai, hakkasid väiksed festivalid toimuma ja üks huvitav festival oli see Oyster festivali ja see oli väga hea festival, mis natukene mingi aja jooksul muutus natukene muutis suunda ja sellest nagu kasvas välja see mõte, et teha oma festival seal, aga. Sellepärast Eestis on Eesti tuntud oma dirigentide ja ja eelkõige heliloojate poolest ja heliloojaid tuleb juurde ja need on hästi, meil on, meil on väga-väga palju häid dirigente, tuleb ka juurde, aga päris hea kooliga dirigent on nüüd vähem siin. Miks, ma ei tea, miks, ma arvan, sellepärast et ei ole mingisugust sellist sellist võimalust õppida või? Ma täpselt isegi ei oska öelda, aga ma arvan, sel ajal, kui isa oli siin ja elas siin siis ja rahvusvaheliselt tunnustatud dirigent siis ma arvan, et paljudel noortel eesti muusikutel oli selline tunne, et noh, et kui tema saab mina võsa, oleme siin nagu selline hea eeskuju ja võib-olla võib-olla see natuke puudus sellest ajast, tähendab, siin on teisi palju häid dirigente ka, ma ei räägi nendest, kujutad üldse, puudusid, aga aga võib-olla see režiimimuutus natuke mõjus ja, ja natukene see muutus, muutus. Elutempomuutus Ma ei oska, ma täpselt ei tea, miks. Aga meil oleks vaja, et oleks rohkem häid eesti dirigent kasvaks juurde just selliseid. Praegu on sellised 17 18 19 aastasel sellised hästi. Algusest peale. Aldestite dirigenditööd alustavad inimesed ja nad saaksid õige kooli alla mida tegelikult on raske saada, lihtsalt läänes ka. Minul vedas, sest mina tegelikult selle kooli saan isalt ja isa sai selle Nikolai Pinavičilt Leningradi konservatooriumis. Ja see kool on see just seda, mida me püüame nüüd hästi-hästi säilitada siin ja tänu sellele on meil ka üks õpetaja, Leonid Krimm, kes on ka sabinovitš viimane õpetaja, kes oli minu õpetaja New Yorgis. Ja nüüd püüame seda, seda Rabinovich kooli nad säilitada siin sellepärast et, et sellist tehnilist arusaamist hingamist ei austaks tehnikat, seda, mida mul lapsest peale isa hästi hästi hästi põhjalikult lõpetanud ja dirigeerimise alus, seda paljudel siin enam ei ole. Ja, ja mõte oligi, et tehakse siukseid, dirigentide kursus, aga siis see vahe selle, selle Oyster festivali koodiga, mis oli väga hea festival, oli see, et, et nädalate kutsusid orkestrid orkestrid kas Venemaalt või kuskilt mujalt Lätist või Leedust. Sellepärast et orkestri moodustamine on hästi kallis lõbu ja, ja üks üks, üks keeruline logistiliselt väga keeruline töö. Ja ma mõtlesin, et fantastiline, me saaksime selle festivali juurde teha festivaliorkestrile, mis on tegelikult noortest eestlastest koosnev, aga mitte ainult nendest eestlastest, kes on ju välismaal. Ma ei tea, võib-olla mitte kõik, aga väga loogiliselt paljud need inimesed, kes sellega väga head nad sõitsid ära raha teenima kuskile mujale ja, ja kõik tahavad tagasi siia tulla vähemalt kasvõi suvel ja mängida ja kontakti leida eesti muusikutega ja ja palju noori on, kes lähevad siit ära, saavad heade orkestrite liikmeteks kuskil läänes ja siis nad kuidagi Eestile kadunud. Ja see on selline loogiline protsess. Ühest küljest aga siis, kui on võimalus, siis tulla siia tagasi kas kasvõi mingiks projektiks, nagu näiteks, ütleme, festivaliorkestrit ja teha samal ajal kammermuusikat sama õpetada samal ajal teha soolokontsert ja ja samal ajal nautida Pärnut, sellepärast ikkagi see on üks, üks, üks üks eri eriline koht kusega Hamburgis elad või, või Londonis elavad või ükskõik, Colorados elad või mingi selle koha peal ei ole ühtegi sellist kohta. Eriti. Neid inimesi ja neid kohti, mida me täita täita ei saa, võib-olla sellise tasemega inimesed, keda meil vaja on, võtame kuskilt mujalt. Meil on Berliinis elav Monika, esimene aldimängija tuleb siia. Tuleb siia aldirühma. Haagist on ka rühmas nii et palju selliseid väga häid mängijaid, kes tulevad ja õpetavad ka samal ajal tuleb ka väljaspool Eestit, nii et see ei ole mitte ainult Eesti eestlaste ja väliseestlastel, aga see on mis, mis on põhiline grupp, aga on ka. Me oleme hästi vabad, selles mõttes me ei pane piiri peale, see ei pea olema väga noor või vana või. Väga hea, peab olema ja selline inimene, kes naudib sellist tööd, orkestris mängimist ja, ja samal ajal soolosoolokontsert tegemiste eriti kammermuusika. On tähtis siin, sest sest sest koosmusitseerimine paljudel-paljudel, orkestri muusikutel meeldib teha muusikat, aga teises formaadis natukene kammerkammermuusikat või siis soolokontserte või, või see on ka olemas. Nii et tegelikult kõik ideaalne variant. Kas te elate seal kirbu jõe ääres? Kui inimesed ei ole teinud veel oma suveplaane ja mõtlevad, et oo, juuli viimane nädal on mul just praegu prii ja mõtlesin, et mida teha mõni maiuspala muusikalises plaanis või, või ka mõned inimesed, keda, keda kuule, võiks teada, kelle pärast tasuks Pärnusse tulla, sel ajal. Mina soovitaks ühte, meil on veebilehekülg ei oska, veebilehekülg on Järvisest poee ja seal on terve kava kirjas, tähendab väga egoistlikult nagu. Nagu arvata on, muidugi, soovitan tulla avakontserdile, mida mina elada, sellepärast et see on ühest küljest on hästi põnev, see on sellesama orkestri, mis sündis eelmisel festivali ja sellesama orkestri selline selline teine etapp, sinna, seal on palju samu mängijaid, on ka palju uusi, väga häid mängijaid ja see on selline kava, kus on hästi palju tegemist orkestrile, orkestrile, nendesse 500 fooni, mis on fantastiline muusika, absoluutselt geniaalne muusika, mis on hästi virtuooslik orkestrile väga keeruline. Ja näitab Peab näitab kõike seda, mis kästi. Mängu juures on vaja sest täpsustegeligransust fraasi, tunnetust, dünaamikat, kõike ja siis teises pooles on veel huvitavam, ka tuleb pul längi Stavat materjal Latvia kooriga. Ja haljas, Ani on solist. Nii et see on meie esimene esimene selline festivali avakontsert. Jaa jaa. Iga päev on ka kammerkontserdid. Ja kammerkontsertkava on, on väga lihtne vaadata sealt veebileheküljel, et ma tean, täpselt ei mäleta, aga väga palju häid muusikuid näiteks on randanud, mängivad seal terve terve perekond näivad mis on üks, üks teine. Huvitav osa sellest festivalist seda võiks, seda võiks ümber nimetada Secord Randalu festivaliks, sellepärast et seal on Kalle Randalu ja kõik tema väga andekad lapsed ja sugulased ja, ja. Koos kammermuusikat me teeme ühe kontserti, kus Kalle Randalu ja Kristjan Randalu, tema poeg, kes on hästi kuulus džässpianist, mängivad Mozarti kahe klaverikontserti ja see on Ma täpset kuupäeva isegi mäleta praegu, aga see on, see on ka kuskil kuskil 25. või niimoodi. Vaadake järgi, täpselt ärge mind usaldage nende numbri nende kuupäevadega samal kontserdil Annely Peebo laulab Valmeri pesen dogi laulusid. Seal on Helena Tulve üks uus lugu, mis on, mis on meile kirjutatud. Jah, natukene selline eklektiline, kõva, kõik kõiki ma tean seda meelega, ma tahaks, et kõik avad oleks natukene teistmoodi kui sellised harilikud sümfooniakontserdid või sellised akadeemilised kontserdid natukene. Natukene vähem tõsised, aga tõsiselt tehtud ja, ja näiteks Mozarti sümfoonia on siis selle kava viimane lugu. Aga orkester on, on erakordne, solistidena erakordsed ja kaks randanud, nendele reklaami tegema ei pea. Arvasid, tuleb kõik tulevad külla, tulevad nii palju terviseid, nüüd sellesse terve orkestri veel omaette luua muidugi tuleb. Tuleb, tuleb kõik onupojad ja onupojalapsed ja lapselapsed, minu lapsed on seal ja, ja siin on hästi palju. See on natuke nagu suguvõsa kokku kokkutulek ka, et ei peagi eraldi suguvõsa kokkutulekut tegema. Kas te ei saa sünnipäeva, muide, olete juba ära pidanud? Ei ole, see on, see on üks, teine, teine võib-olla võib-olla kõige tähtsam asi selle asja juures, et seal selle festivali teema on, on seal 75. sünnipäev ja isa juhatab oma oma juubelikontserdi kuigi natukene muidugi alles kuu aega hiljem, aga, aga sellest ei ole midagi selle kontsert, see on vist selle festivali lõppkontsert. Järgi 75 suur galakontsert. Ja selle sünnipäeva peame püüame siis teha kuskil selle festivali ajal, kui ma seal ei ole. Et siis on, vähemalt on perekondlik koos ja mitte ainult meie perekonda. Meie selline muusikaline perekond, mis on hästi suur, kõik muusikalised sõbrad ja kolleegid Kui te meenutate nüüd oma isa sünnipäevasid varasematel aastatel noh 10 20 30 aastat tagasi kas on mõni toit või mõni selline rituaal või traditsioon mida näiteks alati teie kodus tehti, kui isal oli sünnipäev suve alguses Teate, mina ei mäleta, et tegelikult neid isa sünnipäevadel on alati selline asi, et isa töötas sel ajal, kui tal olid silmad isa ja ema, sünnipäevad ei olnud väga suured, sellised sündmused. Neid peeti sellised, niimoodi mäletan seda, et uued uus aasta jõulud minu sünnipäev oli väga tähtis selle aja, sest ma olin just paar päeva pärast jõulusid, nii et sattus just selle sellise sellise pärast puhkuseperioodi, nii et nii et enne uut aastat ja pärast jõule, nii et seda enam kõik pidasid. Selleks ajaks me olime juba alati kirbul Pärnus ja tihti me olime seal üksi vanaema, sest isa veidi veel tööd tegema, nii et täpselt sellist sellist traditsiooni nagu isa sünnipäeva pidamine. Seda versiooni. Te ütlesite kusagil intervjuu alguses, et teie lapsed väikesed ju alles, nägin neid just natuke aega tagasi raadiomaja fuajees, ma pakun selline viis kuni seitse kuni kaheksa. No vot et peavad olema päris palju ilma teieta, leppima sellega, et, et ei ole kunagi kodus. Kas teil ei ole väikest traumat või haava lapsepõlvest sellepärast, et isa ei olnud kunagi kodus. Ei ole, sest sest isa oli esiteks ema oskas seda asja niimoodi serveerida, et, et isa oli meie juures olemas kogu aeg, isikud teda ei olnud siin nagu jutu sees ja ta oli alati teda, me alati teadsime, et on olemas. Ja tegelikult, kui ta oli kodus, siis tavaliselt niimoodi, et me pidime kõik hästi vaikselt, nii muidugi kikivarvul käima, sest isa Ta tuli, ma tean, kada mingit plaadistamiselt öösel hilja koju ja, ja siis hommikul pidi natukene välja magama, nii et, et me teadsime, et on olemas. Aga väga tihti me seda ei näinud. Aga siis siis oli jälle sellised perioodid, kus me nägime, teda tabab väga tihti suveti mõnikord ja ja me käisime näiteks Otepääl. Teisest, või kolmandast, umbes nädal aega ja mäletan seda väga hästi, kui me kõik olime koos ja tegin kõik, usaldasime vägevalt, seal käisime söömas seal nende teiste teiste suusahuvilistega ja, ja see oli eksootiline. Siiamaani mäletan seda öösiti, pime läks pimedaks, siis käisime, mingisugused erilised rajad olid, kus, kus, kus suusatada öösel? Lastel oli väga põnev. Tähendab, küsimus ei ole ka, sellest on selline inimene, kes oskas nii palju anda sellel, sellel momendil, kui ta sind nägi. Et see, sellest oli sul selline hea laeng sees kogu aeg ja üldse sellist tunnet küll ei olnud, et nagu isa ära kadunud ja kunagi kunagine ja ta nagu ei mäleta meid või, või, või on ära unustanud. Seda tunnet ei ole kunagi olnud. Kui me jätame need kõrvale selle dirigendi hindamise ja baasõpetuse, mis ta oma isalt saanud olete, teie vend Kristjan samuti. Mis kõige tähtsam elu õpetus on, mida isa on teile andnud kaasa? See on raske küsimus, sellepärast et sa oma õpid oma vanematelt ja isa sealt niivõrd palju kõike ja mõned tähtsad momendid on niivõrd väiksed, aga, aga tähtsad ma tean, ühte asja ta on, ma olen tänulik, tema temale eriti tänulik, ta on õpetanud mind armastama muusikat ja teha ja see tundub natukene natukene selline elementaarne, et muidugi kõik armastavad muusika, teise midagi, midagi muud. Muusikat panustasid nagu inimest nagu midagi sellist, mis, mis on päris, mitte sellist abstraktset ideed. Üldiselt ma armastan muusikat, see, see midagi muud, kui sa vaatad, kuidas ise ta teeb. Ja kui ma nägin seda, kuidas ise seda tegi ja kuidas ta läks põlema lihtsalt seest ja, ja ja see asi kuidagi kandus veel üle. Ja see on üks, üks üks asi, mille pärast väga tänulik, sest ma ei tea, see ei ole ainult mingisugune selline ühel seda on ja teisel ei ole, see ei ole ainult mingid talendikiisu küsimus, ka keegi peab natukene ukse lahti tegema, näitama, kui, kui kui meeletult on võimalik midagi armastada või kui täielikult sõnades on raske panna, aga aga ta sellest süttivused. Julgelt sellega kaasa minna, sest seal on, meil on, meil on alati niimoodi kasvatatud. Mingisugune kontroll peab olema peal, lastele kogu aeg ära seda tee, seda, seda ei tohi rääkida, selliseid sõnumeid ei kasuta. Ja nii edasi. Kogu aeg, kõik see, mis on loogiline ja loomulik, mingisugune tsensuur, isiklik, seal suur on peaaegu poeg ja eksühiskonnas elamine on muidu. Aga siis paljudel noortel muusikutel nad kõik see, mis seal oli kaasa antud algusest peale. Ühiskond püüab kuidagimoodi siis kõike seda mingisuguse sellise, sellise aktsepteeris vormi panna. Et liiga kõvasti tolliga vaikselt hämaks täpselt mingit balandsid pead olema koos mõningate kõige emotsionaalse emotsionaalne muusika tegemine on see, kus sa unustad ära need, need, need piirid. Aga sa, neid on ainult võimalik siis unustada, võitlus ainult julges unustada, kui sa oled mingisugused eeltöö põhjalikult ära teinud. Sest muidu sa võid tõesti selle kalju otsast alla kukkuda, lihtsalt seisma jääda su nagunii, et siin-seal väga peenikese mängijaga see selline süttivusi ja selline selline meeletu fanatismi entusiasm, mis, mis temal on pess seal on meil üle, ta on seal seal demontaalsele ja see on võib-olla see ainukene asi, mis mitte ainukene, aga võib-olla see ainukene esimene asi, mis, mis mis meelde tuleb, kui te küsite, mis, mis valdavalt õppinud oleme. Kas vahel veeretati peas seda mõtet, et kui te ei oleks 80. aastal ära läinud Eestist, mis siis oleks saanud? Mõnikord ma olen mõelnud seda, tähendab ma, ma, ma arvan, et see ei oleks tegelikult. Seda oleks võimalik. Umbes see pilt oleks, oleks tegelikult umbes selline, et oleks jäänud, siiam oleks saanud väga hea koolitusega, võib-olla Venemaal kindlasti Venemaa kindlasti Peterburis tähendab dirigendina, mis on absoluutselt kindel, et, et tähendab kui räägite isast. Et sellist inimest, nagu te praegu näete, seda ei oleks olnud. Ta on selline inimene, kellel on vaja rünnata kogu aeg, tal tal on vaja. Et see õhk oleks vaba ja hästi kaugele, et näeks hästi kaugele. Ja, ja et, et ei oleks selliseid igapäevaseid takistusi ja piiranguid ja see oli just selline aeg venema nuud liidus, kus kõik need piirangud isegi, võib-olla nad ei olnud. Loomulikult nad ei olnud nii hullud, kui olid viiekümneis aastates Tallinna Tallinna, nagu see kõik see selline loll ja selline selline mingisugune emotsionaalne ja represseansoli, see oli olemas, ma mäletan isegi seda. Kuigi ma olin noor poiss, ma mäletan, kuidas mu isa oli sel ajal kuidas kõigub, kõik oli natukene niimoodi võiks sosistasid, läksid niimoodi vaikselt ja kartsid, et keegi kuulab pealt midagi järgi. Selline. Oleks ta tegelikult tema arengule halvasti mõjunud, võib-olla võib-olla ma ei kujuta. Ma arvan, et oleks jäänud väga kohalikku tasakaal. Ja ma ei räägi seda muidugi halvasti, kohalik tase ei ole ma seal. Ma pean toonitama seda, et ma olen. Ma ei räägi üldse halvustavalt kohaliku taseme aga teda inimest, keda te praegu näete seda sellist maailmadirigentide lahti oleks kindel, tardunud. Me rääkisime sellest, et teile meeldib olla rütmis, et kogu aeg töö käib ja te teate aasta kaks, viis ette, mida te teete. Millal on teie elus selline hetk, kus pea on täiesti tühi, kus ei ole ühtegi töömõtet või noh, me saime aru juba sellest, et, et see töö nagu polegi töö, aga ikkagi millal, millal te saate nagu õhu välja lasta. Puh, kõik on valmis, kõik on hästi. Ma ei tea, ma nimetaks seda mingiks lõõgastumiseks, kas selline asi on olemas? Kohe pärast kontserti viis minutit ja siis on selline tunne, et oi tänase kontsert tehtud. Jube vaba tunne on. Ja siis, kui eriti kui pärast kontserti järgmisel päeval ei hommikul ära sõitma kuskile siis on täitsa täitsa peotunne peal. Aga kuidas see vormub, milleks see vormub, kas klaasiks veiniks või te ma ei tea, teete lastega midagi, kui nad on läheduses või või lihtsalt lähete magama, sest nii hea uni tuleb. Magama ei saa minna pärast 2000 ma olen püüdnud ka, see on, ma ei püüagi enam praegu lihtsalt, see on selline, iga kontsert on ikkagi mingisugune sündmus ja peab kuidagi tähistama ja see on üks imelik, imelik ja natukene ohtlik ring, sest sest kui seda oli hästi, kui seal kolm kontserti nädalas näiteks nagu meil tavaliselt on siis väga raske on kogu aeg pühitseda või tähista, tähistada neid, neid, neid hakkab tervise peale ja tähendab muidugi kui sa oled, ma olen 20 aastat juhatanud rohkem kui 20085 oli mu esimene sõnale kontsert. Nii et ma olen seal ka tunnetatud ja leiad oma mingisugused piirid ja mingisugused rütmid ja ja tead. Väga hästi, sest sa pead homme vede uuesti lavale minna või homme hommikul. Siis kuskil mingisugune hääl ütleb sulle täpselt, oota nüüd. Aitab. Mõnikord ei ütle ka. Ja siis sa muidugi maksan selle eest kõvasti pärast, aga telebalansi leidmine eriti pärast katsete väga raske, sest sa oled ennast kõik andnud ja see, kas puhtfüüsiliselt see adra adrenaliin on nii, sa? Sa oled täitsa täitsa sellise tippvormis? Kuna nad on kell on juba 11 õhtul. Ja kui sa Tee seda enne kontserti ei saa süüa. Pärast kontserti on kõht tühi, siis tavaliselt muusika tüüpiliselt nad lähevad sööma pärast katset. Ja niimoodi on peaaegu iga õhtu, nii et ega see väga tervislik eluviis ei ole. Me rääkisime sellest, et teie ema oskas hoida isa kogu aeg nagu teie laste juures, kuigi teda füüsiliselt ei olnud omal nüüd täpselt samasugune perekond, et teie naine peab püüdma kuidagi hoida kogu aeg teid nii-öelda laste juures, kuigi teid füüsiliselt ei ole, kas ta saab sellega hakkama? Noh, meie elu natuke teistmoodi hoopis, meil on asi asjad veel palju keerulisemad, minu ema sai sellega paremini hakkama. Aga te muretsete sellepärast? Ühest küljest ma olen väga tänulik, sest Tanja oskab, oskab, tunnetab kui, kui vajalik nendel tüdruk meie minu tüdrukutele on see, et nad, et ma nende juures olen kas puht lihtsalt samas toas olemine või mentaalselt. Ma arvan, et nende juures ja nii, et et. Kas nad juba mängivad mingit pilli? Mängivad Lea vanem mängib tšellot, noorem mängib viiulit, kui seda võib mängimiseks nimetada, aga mängib viiulit ja mõlemad mängivad klaverit. Ja see on tulnud nende vabast tahtest, keegi ei ole neid sundinud, ega mingid sellised nüüd TV3 kõlada. Ei ise ise palusid, Lea alguses tahtis mängida viiulit ja siis ta proovis selle järgi ja siis ütlesid, ei, me tahame tšellot proovida. Millegipärast tal see ei istunud, alati väga tõsiselt harjutav ja mängib ilusti juba. Muidugi väga alusesi, muidugi. No teil on õnnelik aeg, te saate nendega nüüd olla kuu aega koos Pärnus. Ma ei tea küll, kuidas nende proovide ja kontserdite ja koos muusikutega olemise ja isa sünnipäeva ja kõige selle vahele veel need lapsed mahuvad, aga. Mahuvad siis on lapsed, nad, nad on sellises vanuses, et nad oskavad millegipärast ennast nii nii maksma panna, et nad, et elu käib nende ümber üldiselt. Ja see energia sellises vanuses lastele erakordne energia tõused hommikul üles, pead midagi tegema. Kogu aeg peab mingisugune tegevus olema, kas peab minema randa minema kuskile loomaaeda või jalgrattaga sõitma või või basseini või ma ei kujuta ette, mis, mis veel. Ja, ja kaheksaks nad on siis omadega läbi. Aga kui mina pean seda niimoodi koos nendega tegema, siis siis minu arust 400 läbi. Et ühest küljest on ta fantastiline aega, teisest küljest, on, on. Muidugi sa tunned, et võib-olla see energiaressursid on ikka neil värskemad. No Järvi Suvefestival on õige lähedal ja, ja kõik inimesed, kes jah, tõesti tunnevad, et nad tahaksid saada laengu head muusikat, siis tegi paremad kui suvine Pärnu on raske endale ette kujutada, aga me oleksime väga rumalad, kui me nüüd ei mängiks selle saate lõpetuseks midagi. Mis, mis sobiks pühapäeva hommikusse. Me natuke pidasime plaani ka ja mõtlesime, et võiks olla äkki Foree. On see, et see kuulust pjeesumis midagi tunne asus, hästi-hästi, ilus soprani aaria. Seda laulab tegelikult countritena, mis, mis on mees sopran? Hästi tuntud maailmas hästi tuntud laulja Philly, Piia Ruski ja Piia Jeesus on, on, on, minu jaoks on väga liigutav, sest tegelikult see selle mees, sopranite tämber väga hästi sobib just see, midagi sellist, sellist nagu ingel laulaks. Ja võib-olla see on just õige muusika pühapäeva hommikuks. Me kuulame pjeesut, aitäh, Paavo Järvi, täna hommikul stuudiosse tulemast. Mina olen Margit Kilumets, saate aitas kokku panna Vivika, Ludvig ja ilusat muusika suve teile kõikidele. Kasutage siis võimalust, nagu ma juba ütlesin, saate alguses, Eestimaa on ilusat muusikat täis. Ärge magage maha.