Arne Mikk, ma teie käest tahaksin täna kõigepealt küsida sellist küsimust. Inimene ja elukutse, meie siin raadiotöös ja ajakirjanikud üldse vaatame elule. Ja ka teistele inimestele selle pilguga. Väga tihti, et oi kui huvitav, oi kui tore inimene, vaat seda tahaksin tutvustada. Kuulajatele, tahaksin tutvustada teistele eesti inimestele ja isegi laiemalt. Teie olete lavastaja, kas teie elukutsega käib kaasas ka mingisugune selline elukutse mõttelaad, kompleks või kuidas? Ma ei oska seda täpselt piiritleda. Ki. Eks igal elukutsel. Lavastajatöös. Külg, et iga teos on erinev. Ja kui sa ringi käika, iga teatriga kollektiiv on erinev ja see õnneks ei lase sind päris ühtemoodi liugu lasta. Muidugi on luulega lavastajate töös levinud sellised asjad, et eriti näiteks andekas ballettmeister teeb suurepärase etenduse valmis ja assistendid kannavad teda mööda maailma või mööda ühte riiki laiali ja ja see muutub ka niisuguseid kinoskoopiad näitamiseks. Pikapeale. Lavastaja peaks nagu, nagu meie suured eeskujud on toonitanud suutma igale uuele ülesandele võite minna, vaadates seda kui puhast lehte. Ja paljud suured nimelt meie kolleegide hulgast on öelnud, et kui sul on tunne, et selle etendusega vaeva ei ole. Et mul on nagu kõik selge, siis eetnesletavaks selt aia taha. Niisugune austus ja hirm, iga töö. Üks oluline moment, millest õieti kõik algab, on valik. Kuidas on sündinud teie valikud? No muusikateatris on omad piirid võib-olla täpsemad kui Draamateatris, Draamateatris, lihtsalt ma arvan, lavastajal on oma soove mingil määral hõlpsam teostada, sest meil võib olla ooperis näiteks. Aga geniaalne mingisugune teos ja kõik tahaks teha, aga üks väga spetsiifiline hääl puudub, tead, lihtsalt ei ole nii kõrget tenorit või või sügavat bassi või sellist sopranit. Ja vahel äkki mõni teos selle pärast tegemata ja ka mõnel väga sobival osatäitjale mõni kullermaterjalil realiseerimata, et ei ole lihtsalt partnereid, kuna see on juba autori poolt ette kirjutatud. Mis puutub minu isikliku repertuaari paari tekkimise, siis esimene lugu, Vikerlase 69. aastal oli vajadus meie juubelilaulupeoks teha just eesti ooper ja ma olen väga õnnelik, et Psy ooper tuli nagu esimesena minu eluteele koos Neeme Järvi, Lembit roosaga. Me pidime seda kõike väga kiiresti tegema. Aga tänu kasvõi sellele, et tuli meil veel kaasa löömas Georg Ots ja tema usaldus ja toetus minu esimese katsete puhul oli mulle järgnevateks kõikideks väga oluline. Hiljem muidugi, kui juba tasapisi tekkisid võimalust oma mõtteid välja pakkuda, üritasin võtta nii tõsisemaid kui ka kergemaid plaadi teoseid vaheldumisi otsida ka vähem tuntud teoseid. Ma mõtlen siin Attilate väikest korstnapühkijad, teame nutitelefoni ja Putšiini kolmikut ja et sellega nagu avardada meie eesti teatripubliku pilti maailmaooper literatuuris, sest tegelikult me tunneme väga väikest osa. Ja meil 20. sajandi nii-öelda autorite loomingut silmas pidada, siis meil on veel väga suur võlg publiku ees. Võlg on tingitud mitmetest asjadest, muidugi paljusid teoseid, meil ei ole materjali tõttu võimalik kauba võtta paljude kaasaegsete autorite teoste väga nii-öelda väärikaks ettekandmiseks. Meil puuduvad kogemused ja ka koolitatus, sest maailmas on tänapäeval väga vähe võib-olla sellist universaalset lauljad, nagu meil, Georg Ots, oli, disko on või kes on võimelised nii Woodsekid kui falslafi laulma. Sest tavaliselt ütleme nagu spetsialiseerumine algab kuidagi ikkagi peale ja nii nagu spordiski koolipingis koolipingist peale ja ja seetõttu noh, mehi oma väikeste võimaluste juures ei suuda paratamatult kõike haarata ja võib olla ka seetõttu, osaliselt on 20. sajandi autorite looming jäänud meie laval vähemusse, et et seda lünka. Me oleme püüdnud täita oma autorite teoste esitamist, kes on juba 20 sajandi heliloojad. Ja ma olen siin teinud ka ära ju Leo Normeti ja Raimo Kangro ja Eugen Kapi ja Alo Põldmäe ja Eduard Tubina teoseid, neid ma arvan, et ka oma osakese ma olen üritanud just eesti loomingust see, mis on hetkel olemas olnud ja ja milleks, nagu on ka teadest tegijate grupp, polnud olemas ka seda lünka teha. Mida me tänase saatemuusikaks mängime? Ma tahaksin, et see oleks teie maitse järgi võib-olla ka teie heliplaatidelt pill. Kui nüüd praegu veel kõige viimasem Astööst rääkides oli Tubina Reigi õpetaja siis muidugi Tubina loomingut hea meelega siin saates kuuleksin näeksin, sest mul on väga hea meel, et minu teatrid, saatus on mind sidunud mingil määral mõlema Eduard Tubina ooperi valmimisega ühemal nende ära lavastanud. Ma loodan, hakkama teiselt enne pensionärikud ära teen. See on Barbara von Tiesenhausen. Innustama või, või andma meri jõudu, tuge. Ja ma juba olen korrasa toonitavad, mulle väga meeldis Soome kriitiku ütelus Tubina rahvuslik kosmopoliit. See näitab, et ta sügavalt veendunud eesti helilooja, aga tema looming on rahvusvahelisel tasemel. Muusika võiks olla ka instrumentaalmuusika. Muidugi, ega see ei ole halvem ooperimuusikat. A. Maakri tänav rakesed tee. Tulen selle lauljate küsimuse juurde tagasi, eks teiegi alustasite lauljana oma lavateed ja teatriteed. Kas meil lihtsalt, esiteks ei jagu häälega inimesi, tähendab Lauli potentsiaalseid suuri lauljaid? Meil ei jagu õpetajaid, kes nüüdisaja muusika interpretatsiooni suudaksid õpetada. Või meil ei jätkuga raha, õigemini mitte või ma ei tea pidevalt seniajani, et saata oma selline vastava huvitatusega noori inimesi õppima mujale teiste juurde. Need põhiliselt vist on ilmselt seotud kõik. Kõigepealt muusikateater on võrdlemisi Traditsioonidele tuginev ettevõtmine ja eesti muusikateadlane välja kasvanud, kõigepealt siin saksa ja vene klassikalist repertuaari. Ja Meie lauljate koolitatus, nii palju kui võimalik olnud, on tuginenud itaalia laulukoorile ka praegu me üritame nii palju kui võimalik saatama lauljad sinna sessioonis, klassikalise laulmise vundament. Samal ajal meil ütleme nii, Saksa-Austria laulukooriga on väga vähe olnud kokkupuuteid. Kahjuks meie nõrkus, meiesugune jõuline, emotsionaalne stiil, mis vene muusika, itaalia muusikat nii on läbi aegade kuidagi aidanud väärikalt välja tuua on tihti nagu natukene jämedakoeline Mozarti või ka ütleme seal britt seni või, või Bergi Schönbergi puhul, sest see nõuab teatud ka mõttelaadi. Ja ma ütlen veelkord kuidagi muusikalist teistmoodi koolitamist. Aga kuna meil ei ole ju lauljate valik kunagi nii suur olnud kummalisel kombel kui meie hea sõber ja kolleeg Jevgeni Nester enko, Moskva kõige suurema konservatooriumi laulukateedri juhataja. Ta ütleb, et ka nemad juba käivad mööda Venemaad hääli otsimas, et kuidagi neid meelitades või ähvardades suure laulukunsti juurde. Või et ka Nõukogude liidu juhtivates suurtes teatrites ooperikoorides kohad täitmata. See näitab, et palju asju on meil lahendamata ja novembri keskel toimub Moskvas üleliidulise teatritegelaste liidu juhatuse pleenum, mis on pühendatud esmakordselt muusikateatriprobleemidele. Ja minul, kui selle liidu sekretäril tuleb nüüd selle ettevalmistuse käigus analüüside tutvuda paljude probleemidega, siis on tõesti hämmastav et mida kõike meil oleks vaja teha alates palkadest ja koormustest ja, ja koolitamisest ja noodimaterjalist ja informatsioonist, mis maailmas toimub. Et me oleme pikkade aastakümnete jooksul väga väikeses rennis ringi ujunud ja paljud lihtsalt nähtused maailmakunstis on meist nagu mööda läinud. Ilmselt ka kogu nõukogude muusika, teater, ooper, ballett, mis kui nad pärast sõda esmakordselt läksid rahvusvahelisele areenile välja hämmastasid maailma oma professionaalsuse ja niuksed klassikalise. Ma ütleksin, täiuslikkusega nüüd enam kedagi üllata, sest et me oleme liiga kaua olnud rahul sellega, mis meil on olnud. Ja vahetevahel me sellega üllatama, aga mitte ei üllatavaid, võidame igal pool veel praegugi, sest et no teeme, teeme, teeme hästi ja aga, aga samal ajal need meeletud otsingud vaata ka tulemusrikkad, aga ikka eksperimendid, mis maailmas nii heli kui ka teatritegelaste poolt on tehtud. Need on paratamatult möödaminekute laskmiste kõrval ka andnud uusi tulemusi, impulsi vaat see üldine pilt, mis maailmas on nii mitmepalgeline. Kuigi ma ütlen ikkagi ka maailma statistika seisukohalt domineerib klassika. Verdi, Mozart, Wagner on ülivõimsalt juhtgrupis ja Nõukogude Liidu muusikateatrite neid, nagu statistikat analüüsides on konkurentsitult esikohal Tšaikovski luikede järv. Kas Estonia nii teiste maailma ooperiteatritega võrreldes on väike teater või selline keskmine tavaline teater ja kõikide komponentide massi mõttes kui meil ei ole jõudusid, kas meil pruugidki olla mitmetahuline, võib-olla spetsialiseeruda tõepoolest ainult väikesele osale muusika repertuaarist? Ooperiteatritega võrreldes on Estonia teater on väike teater nii-öelda maailma või Euroopa mastaabis ja nagu me kõik teame, ta eurooper teatriks ehitavadki tahan, ehitavad sõnalavastust silmas pidades. Ja plaan oli passis midagi teha, ooperiteater Eestisse ja nagu me praegu kasvõi selle maja seisan, viienda juubeli puhul jälle lasime silmade eest läbi tema sihukese käekäigu, siis oli selge, et juba 10 aastat pärast hoone valmimist hakati teda laiendama. Tähendab seal neid majakesi, ma mõtlesin teater, kui, kui institutsioone. Veateatega institutsioon, ma arvan, me oleme kusagil keskmises grupis võistlemas, sest et noh, kasvõi niisugune võrdlus, et kui Moskvas olemas suur teater on Pokrovski juhtimist tõotav kammerteater kunstiliste tulemuste poolest ju kammerteater võib tihti ületada suurt teatrit kuna tema on teatud etenduste puhul teatud stiilide puhul viinud ennast väga kõrgele ja, ja niisugune täiuslikkuse lähedale. Ja, ja seetõttu ütleme tema võib olla osakaal või edetabelis olemine maailma mastaabis Jon tunduvalt kõrgem. Aga muidugi see ei tähenda või see ei võimalda seda, et Estonia teater peaks hakkama ainult Ühtegi kindlat stiili viljelema. Nii kaua kui meil ei ole teisi alternatiivseid muusikateatreid. Ja väiksemates linnades ütlen maailma mastaabis järgi võrreldes Saksa-Austria linnades tihti domineerivat sellised teated, nagu meil on praegu veel Vanemuine naguliga Estonia teater, neil on üheksanda aastani mängitakse sõnalauas, orkester annab sümfooniakontserte ja ja nii edasi, et, et see potentsiaal, mis, mis noh, ühes või teises linnas on seda, kas ta võimalikult mitmekülgselt ja ka kogu nõukogude liidu ulatuses praegu me jälle märkama, et, et kõik need uued teatrid, mis vahel loodi uutesse tööstuskeskustesse ja ikkagi niisugune suure või Leningradi Kirovi teatrimalli järgi need ei suuda oma olemasolu ära õigustada kunsti sellest küljest. Alles praegu lugesime lehest, et läheduses Venemaa suures linnas Ivan Sushi linn kus on meeskonnas ainult 12 lauljat. See ei ole ju mingisugune saavutuseni kunstiline kuritegu, aga iga hinna eest tahetakse, et ikkagi needsamad suured nimed oleks repertuaaris. Ja, ja siin on ka üks jälle niukene. Trielus nõukogude liidus ka struktuurselt olema võimalik palju operatiivselt varieerida ei pea kõik olema ühesuguse malli järgi loodud ja, ja noh, kui näiteks Londonis seal on mitu ooperiteatrit, siis kommend Karn võib teha klassikat ja nii edasi ja kunagi Benjamin Britteni käe all olev ooperitrupp tegi ainult tema loomingut, see võimalus olemas järelt, meie peame ennast pingutama mitmekülgsuse suunas, üritades teha kõike, aga mõtlen paratamatult mõned asjad õnnestuvad meil paremini. Ja seetõttu ka on, tundub kokkupuutes ka külalislavastajatega meie teatris. Seetõttu neil ei olnud raskusi meie inimestega tööd, sest nad oma viletsates oludes on kõik läbi ooperikoori tulnud solistide ritta veel, nad on ansambli mõttes saanud oma praktilisi kogemusi, aga nende kõikide küpsemine läheb ju pikkamööda, sest meil ei konservatooriumi koreograafiaga oli pealava see kõik toimuma kodustes tingimustes siin ja Estonian alati muidugi püüdnud ja pidanud ka aitama neid Lavas ja inimesi nende suurele teele välja viia. Kui rääkida lavastamistest muusikateoste lavastamistest praegusel ajal teistes maailmas teatrites kes annavad praegu tooni igal perioodil ja muusikaajaloos tagasi vaadates on olnud mingisugused juhtgrupid, juhtmaad. Igal maal on olnud ja on ilmselt ka oma teatud niisugune spetsiifika. Itaalia ooperist rääkides kindlasti kõigepealt lauljate, väga kõrge kultuur dirigentide no siukene tipptase Metropolitan ooper New Yorgis. Oma majanduslike võimaluste ostab maailmast kokku kõige parema, mis üldse on võimalik igaks etenduseks igaks hooajaks vastavalt siis teosele, mida nad mängivad kas siis Saksamaalt, Itaaliast või Prantsusmaalt, lauljad ja tegijad. Ja no ja Cooper arenguloos ise on olnud etapid, kus domineerisid lauljad, kus olid dirigendid ja rezis suur, kui kõige noorem komponentide toob hakkas ennast alles sõjajärgsetel aastatel tõeliselt näitama. Ja siin on muidugi kohutav teene kaasaja mentaliteedi kujunemisel Saksa demokraatliku vabariigi lavastajatele, esmajoones muidugi Walther selsinstani koolkond, tema enesetegevus Berliini komisjoni ooperi rajamisel kujundamisel selle näopaikapanemisel ja siis tema õpilased või tema töö jätkajad. Friedrich, Harri Kupper Joakim Hertz, Günther ränne Lääne-Saksamaalt veel. Ja siis niisugust maailmanimed Itaaliast ka nagu Franco CF, IRL-i või kinoviskond tee Shangerponell. Need on muidugi oma oma suurte annetega just režissööri alal ooperiteatrit tohutult rikastanud, viinud ta tõeliselt teatri kunstitasemele ja ka Nõukogude liidus teatud hilinemistega muidugi meie jaoks juba täitsa hilinemisega. Ka Juri piimof, Andrei Tarkovski on üritanud üksikuid katseid nii-öelda ooperi balleti rikastamiseks teha Robers turvad pidi siis võib-olla praegu kes on nagu värsket verd toonud lavale, aga selge on see, et et tänapäeva üldise kultuuritaseme ja televisiooni, raadio, videobuumi levimisega inimeste informatsioon on ettekujutus ooperikunst, on hoopis teine, nii et, et siin enam ainult hea laulmisega ei saa silma paista ja seetõttu ma ütlen, et ka lavakujunduse, valgustuse ja režissööri ja laulukultuuri nagu sünteesis. Ma olen ikkagi praegu maailma nagu tippetenduste. Kui ühtepidi neid vaadata televisiooni kaasabil, siis jääb mulje, et väga palju maailmas siiski jah, tahetakse teha suurüritusi. Kas see puudutab ka ooperikunsti? No kui lava on suur nagu suur teatri Metropolitan Opera või Bayroidi lavavaagen teoste esitamist, siis nõuab mastaapi, seal ei ole mõtet teha ju kahe inimesega kammertüki, sest inimene tuleb sinna vaatama suurt ooperit, heidad või Howandsinat või Tristani soldet. Ja, ja nende suurte ürituste puhul muidugi jääb ikkagi üks narrid jäävad vahel selle selle värise show ja ja nii-öelda osa kujunduse vahele. Ja no muidugi omamoodi absurdi on need paigad, kus ka tehakse, tuleb teha ooperit nagu kongresside palee Moskvas hoid või kõik võimalik ja, ja spordihallid, kus arvuti domingu kohale kutsumiseks. Lihtsalt väiksematel riikidel ei ole teist võimalust, kui võtta suur hall publikud ära mahutada ja ka raha sisse saada, nii palju, kui see staar nõuab. Aga need jäävad muidugi niisuguse kunstilise peade kõrvale kahetsesin mekiga head. Aga kuigi samal ajal jälle ka Verona Reini etendust vaadates sinna tuuakse ka maailma tipud kokku, teda läheb näidataks televisiooni kaudu ja ja ta ikkagi seda, seda kunsti propageerib oma jälle niisuguse vahendite ja võimaluste kaudu. Ja lisaks muidugi kohutavalt. Maailmaturule tulevad aina uued ja uued täiuslikumad, heliülesvõtted, kõikvõimalikud plaadistused ja, ja videokassetid. See on muidugi ooperikunsti Liinud tõesti laiade masside hulka. Ja seda raskem on elavalt. Kui nüüd tagasi tulla konkreetselt teie kui lavastaja juurde. Teil jutu alguses oli üks selline sõnaühend suured eeskujud. Tähendab, see oli küll kontekstis teiste asjadega seotud aga ma panin selle kõrva taha. Kas teil on olnud, on selles töös eeskujusid? Estonia teads kahe vanema kolleegi Paul Mägi Udo väljaotsa kaudu. Ja kui ma nagu nägin etendusi teistest teatritest, siis minu nii-öelda haardeulatusse jäid kaks reaalset eeskuju, need on Valter Felsinstenberly komisjoni ooperist ja Boris backrovski Moskva suurest teatrist kellede juurtega ma jõudsin õppereisideks. Nii et ma selle programmi viisin ellu kirjutada siis seltsimees Daniel ja saades tema nõusoleku pära, saad sa asjad nii kaugele, mind lasti sõita siis teisel aastal ka Berliini ja hooajal 74 seisin, siis olin ka Moskvas nii-öelda praktikal Boris Pokrovski juures. Ja muidugi, et need reaalsed, etenduse muljed, mida ma olen näinud Tammela skaala Castroli tal Moskvas või ütleme, Saksa demokraatlikus vabariigis mitmeid kordi viibisust, kupperi Friedrichi ja hertsi lavastusi vaadates, need muidugi on seda süvendanud ja ja kriteerium on silmade ees. Aga. Peab teadma oma ande piire ja ja sellest üle hüpata ei saa, aga noh, siukest kainet realiteet peab omama, teades millest meil on puudus, kus maal tegelikult on ja kuhu poole on alati suurt edasiliikumise maadel võimalik omada. Mitte ainult minul, vaid ka nendele, kes minu järel tulevad. Kui me dirigentide puhul räägime ikka siniaianigi VEEL psüühilisest laadist, intellektuaalse masti emotsionaalsemat, kas lavastajate puhul, kas või nende samade teie poolt nimetatute puhul saame me samasuguseid tendentse või nüansse välja tuua ja millesse otseselt väljendub? Omad võtted, kui on selge, et mõni asi ei tule välja, võib-olla mõni ei olegi võimelised tegema, kuidas nad seda lahendavad mõnikord väga nii-öelda mehaanilist kõike täpselt ette näidates, inimene järsku saab kõnnaku või hoiaku kaudu oma osa tuuma kätte teinekord ka väga irooniste ja ja tapate kriitika võrdluste kaudu. Vahel viiakse inimene sihukeses. Eks see on jah, nii et kus ta, kus ta unustab ära või vihaga ennast lahti murrab. Nii et, et selles elukutsungi kindlasti omad omad nipid või nüansid, aga selle nipi kordamine teise poolt ei too seda tulemust. Sest et seal peab ikka see suur isiksus ja seesmine jõud olema taga, mis selle ka võib-olla vahel ebamugava sihukese võtte ära õige. Ja see on nagu pedagoogiline meetod juba asjade paikapanemiseks läbiviimiseks. Jah, et ja alati on erinev ühele inimesele, võib-olla piisab ühest väiksest vihjest, kui ta järsku avastab, et kuidas seda teha teise puhul ei teiega seal loengu selgeks, see võib-olla ei ole ka sinu nagu argumendid arusaadavad teemad. Aga lavastus, kui tulemas Mätland seda igal. Heliloojal, kui ta esindab oma rahvusliku muusikakultuuri paremik, on oma mingi seesmine nägu või seesmine pulss Verdi esindab itaalia temperamenti, Haatust, kirge, vaagna, saksa rahva, mingist filosoofiat, mütoloogiat omamoodi ja ja moodsad või panen inimeste oma oma niisuguse raskelt tabatava sügavusega, näiliselt välise kergusega, nii et tema võib-olla annab kõige rohkem võimalusi transformeerimiseks. Aga näiteks vaatad taga vaagume ooperite lavassi kas või fotode põhjal kuidas ajastust sõltuvalt omab erinevat nägu ja need paar kas või nii palju rongide sõrmus, ettekannet, mida mul on õnnestunud näha Stockholmi ooperite kandes siis leidsingi ooperiteatris või video kaudu Bayrodi viimasest lavastusest. Need näitavad, kuivõrd erinevalt võivad lavastajad lugeda ühte või teist Tihust. Aga ta on õnnestumise korral ikkagi selle maa ajaloo ja kultuurikontekstiga seotud. Näiteks see leipzigi lavas joogem hirsi poolt oli väga täpselt paagheri ajastust alates kuni võib-olla isegi teise maailmasõjani saksa rahva purunemise kannatustega seotud. Seda ei saa kusagilt itaallaste ameeriklaste poolt niimoodi vaadata, saksa režissöör sai teha saksa materjaliga saksa inimliku ja rahvuslikku olemust tunnetades väga täpse lavas, kuigi noh, võib-olla ka mitte kõik vabandust ei läinud paika ja seetõttu noh, mulle tundub, et need otsingut, et lihtsalt kunstlikult pannakse ajale Nooper tänapäeva. Üritada sinna juurde pookida neid probleeme, mis meie maailmas, kas siis rassismi või, või ükskõik millise moment tee seisukohalt vaadates valitsevad, need ikkagi tulemust ei anna. Ei ole mõtet Kunoorume Juliat teha tänapäeva nii-öelda atmosfääris, kuna muusika, keel ja rütm on niivõrd erinev selleks juba vest said staaril on olemas ka teine lugu, mis seda palju täiuslikumalt ja adekvaatsemalt edasi annab. Aga, aga noh, niisugune inimlikult motiveeritud käitumine ja lähenemine muidugi igale klassikateol peab olema muidugi ole teda mõtet täna ta lavale tuua, siis me kuulame heliplaati vaata vanad filmi. Kummas suunas just liigutakse, kas ütleme nii nagu instrumentaal ja vokaalmuusikas ma mõtlen, väike korve püütakse just vanade autentsete pillide poole ja ja võimalikult ajastutruult ette kanda. Kas ooperikunstis sedasama täheldame või on need suunad paralleelselt ja kes kuidas? Nojah, ütleme Mozarti puhul ju tõesti taotletakse muusikalise mõttes väga puhtalt. Seda seda ettekandemaneerid nendega igasugust liialdustest, samuti ka Verdi puhul me teame, Oscaniini Karajan on ära püüdnud võtta kõik lauljate poolt juurde pandud kadentside igast rub, vaatad et niisuguste algmaterjali väga-väga ehedalt kuidagi edasi anda. Nii et muusika mõttes, ma arvan, püütakse ideaali poole Mozartit mängida muussowski originaalpartituuri järgi. Et me oleme nii targad või veendunud, et tema ei vaja, ei korsakovi, Šostakovitši karkusid. Aga samal ajal tavaliselt ta peab ka mingil määral ajastule nagu kaasa kõlama nüüdisaastule just ja et, et siin ongi üks üks huvitav eripära just muusika teatas, et selle helilooja algteksti alusel võib luua ikkagi ka igal ajal ka väga erinevaid etendusi. Nii et, et see alltekst peab, peab nagu rohkem hakkama kaasa rääkima. Mitte väline vahend võib olla. Nojaa, sest ilmselt suured geeniused muu suuski, Verdi või Putšiini või need on olnud oma ajast ees, loominguga ja ooperikunsti, niisugune vaatemängulisus või õukondlik tarbijalikkus, mis aastakümnete sadade jooksul valitses tahtis sellest žanrist näha midagi muud, kui näiteks sohuta show'd tahtis, Nad tulid teatrisse ja seetõttu noh, Prantsusmaal kujunesid välja Meerberi suured ooperid, kus oli vaja kindlasti balletis seenia purskkaevust ja Castle vaatemängusid. Ja, ja seetõttu on mõistetav, et radiaatorid Karmen kukkus läbi esietendustel, sest Need olid liiga liiga argised. Aga, aga täna Stahlist vahel võib-olla argises maailmas me tahame kõiki asju argisteks muutaja kukkuma, vahel sellega läbi. Ja samal ajal on need need heliloojad geeniused sinna shou tükkidesse pannud ka niisuguse üldinimlikku ja ajast aega edasi kestva sisu. Et ega võib-olla ei olegi vaja eriti otsida seda nüüdisajal jälle aktuaalseks muutunud, sest peaaegu igal tükil on ju tegelikult üldinimlik ideestik olemas. Sellepärast see Expyriakizeczpyriks ja, ja Verdi Verdiks või Tšaikovski, Tšaikovski, eks, et tal on öelda igale põlvkonnale midagi. Iga põlvkond, tegijad, kui kuulad, leiavad siit midagi ja nad võivad teatud hetkel olla vähem soositama, siis tuleb üks interpreet või üks laulja, kes järsku näitab, et sellel autorile sel teosel on kõik komponendid olemas, mida me ei vaja. Praegusel hetkel. Kas teil on silme ees mõni täiesti täiuslik lavastus ükskõik kust maailma nurgast, mille peale ikka ja jälle tagasi mõtlete. Tavaliselt ma näinud küllalt palju tema loomingust ära. Ma ei ole näinud ühtegi halba lavastust. No see oli nyyd täiuslikkuseni lihvitud ja seetõttu ka tema vanad etendustel püsivad repertuaaris väga pikka aega Pokrovski lavastavad nina kammerteadis või Prokofjevi mängur Moskva suures teatris või Šank Pearponelli Tuhkatriinu laskaala esituses. Või seesama Joakim hertsi Niibelongidest sõrmus. No need on nendest etendus, mida me elavalt olen näinud, ma ei võta videot. Selliseid teisi. Lähemal ajal keegi meist lavastada ei suuda, kuna see tulemus niivõrd vapustav niivõrd geniaalne et no lihtsalt ei ole võimalik leida nagu uut vaatenurka sellele, mis oleks õigustatud või noh, ligilähedane sellele. Ja nii peabki olema. Kui inimene on lavastanud sihvka, vist minul on neid 30 nimetust, siis sega peale paari nii-öelda nomenklatuurse tükki, ma ei ole ühtegi asja teinud sunniviisil. Ja seetõttu ka putšinihhanis kiik või Šostakovitši, Katerina, Izmailova või muu Sovski poris kodu, noh või. Või Ferdi Travjaata on mulle selle tegemise hetkel olnud väga lähedased. Ma ei ole neid kõiki suutnud niimoodi teha, sellel hetkel mul ei olnud kogemusi, mul ei olnud võib-olla üldse niisugust maailmapilti olemas nendest, kuidas neid teha. Et ma praegu nendega rahul jääks, aga, aga nende juurde ma võiksin kõik tule tagasi tulla. Või Mozarti Don Giovanni. Lõpetamise nagu kaasa tegi, mida ma Lahtis lavastasin, võib-olla tahaks veel üks elus tehasest. Nüüd ma tunnen alased, et kuhu poole võiks minna diskole ma olen näinud ka mitmeid teisi tavalisi vahepeal. Ja muidugi lähitulevikust on mul mul suur unistus, realiseeriti kunagi Tšaikovski Padaemand. Sest tulemas temaga esiklavastuse juubel, 100 aastat möödub sellest päevast, Tšaikovski tuleb üheksandal aastal 150. sünniaasta või mulle tundub, et et on aeg see teoks ära teha ja ma arvan, et selle ooperi jaoks mul on olemas oma. Ja praegu, kui ma tegelen siin puitu Mehhistoffelisega tundub, et, et see on ka kolossaalne teos mis on ka üle aegade ja ja teda võib ka väga erineval viisil lahendada. Ja ta. On niisuguseid asju, mis ei ole nii aja kaugelt, kui nad selles tööd või puitu. Ja võimu ja vaimu vahekord Fausti Sistoffelise siukene kahevõitlus. Nad alustavad erinevatest punktsiaskonnad, jõuad isegi peaaegu väga lähedale teineteisele, kui kui Faust, mehh, Christophe Le see ideoloogiat ja preesbeda omas mõttes üritab karjääri teha. Kummaline on see, et mööndusi teeb hea Mööndusi teeb hea ja kurioonist oma loomuselt. Nii ma ütleks, isegi tugev või tema põhiolemuses ei ole muutuda. Tema niisugune üldistatud kujul on veendunud oma jõus oma oma valitsemise soovicia õiguses. Et hea peab võidule pääsemiseks palju ära andma, palju kaotama, lunastada oma sisemist häält ja usku peab palju läbi elama ja, ja paljust loobuma. Ja see võit on niisuguse alati seotud hääbumise suremise või loobumise hinnaga. Aga sellepärast see selline hea võidule pääsemine. Võib-olla ka ka nagu liigutab ja ja innustab inimesi läbi aegade ohvrimeelsusele ja ja tõe otsimisele minema. Sest kui ta teeks igaveseks ajaks kurjaga lepingu, siis ta ju jääksid selle teenistusse kogu aeg ja tema Need aatelised jooned kustuks seda. Aga. Aga kas ei näita läbi aegade sama Fausti Mehhistoffele see idee et hea ja kuri saavad lihtsalt järjest ja järjest uued näod ja nad on määratud ikka igavesti käsikäes käima. No ja ongi, ei olegi või ei ole võita ühe võita teise üle ei ole ja sellepärast ei ole ka maa peal paradiis, ei ole ka maa peal täiuslikku põrgut. Sest Nende pooluste, nii-öelda utreeritult ideaalide või negatiivse nähtuste vahel toimubki inimese elu siksak. Ja niikaua kui maakera ei ole veel õhku lastud nii kaua nende vahel otsitakse nii-öelda. Pääsu ja sõltuvalt siis sellest, kuidas, milline vaimsus või ikka niisugune moraalne jõud hetkel suudab ohjeldada, seda sa teemalik alget. Nii palju siis on nihukest rahupäevi maailmas.