Paaril viimasel aastal on märgatavalt avardunud Meie kontaktid välismaa muusikutega ja seda mitte ainult meie koorides sõitude näol, vaid ka koorijuhtide ja meie muusikute isiklikud kontaktid kolleegidega välismaal. Üheks selliseks ilminguks oli ka minu kutse Ameerika ühendriikidesse käesoleva aasta märtsikuu esimeseks pooleks ja see kutse seostus Ameerika koorijuhtide assotsiatsiooni kokkutulekuga. Willis kokkutulekuks nimetan seda lihtsalt tingliku sõnaga, sest sellele üritusele õiget formuleeringutes olekski raske öelda, mis seal siis oli. See oli niisugune omamoodi koorijuhtide seminar. Hästi paljude praktiliste näidetega metoodiliste juhenditega kooritööks samas kõrval väga arvukalt kontserte kõige paremate Ameerika kooride ja ta mõnede külaliskooride osavõtul. See koorijuhtide assotsiatsiooni kokkutulek hõlmas koorijuhte üle Ameerika ja sellest osavõtjaid oli tsirka 3000. Peale selle oli seal külalistena vaatlejatena esindajaid paljudest Euroopa maadest ja ka Hongkongist. Sellelt kokkutulekult on üpris palju muljeid ja, ja see juba annaks omaette terve saate. Kuid ma tahan märkida, et küllakutsuja tulid silmas pidanud seda, et, et ma olen konservatooriumi rektor, elad, tahtsid mulle maksimaalselt anda võimalust tutvuda ka Ameerika kõrgkoolidega ja üldse hariduselukorraldusega Ameerikas. Seetõttu kutsuti mind sinna nädal aega enne seda lõivilli koorijuhtide suurüritust ja anti võimalus ka veel neli-viis päeva pärast seda ringi vaadata. Ühendriikides. Programm oli minu jaoks väga huvitavalt kokku seatud ja nii sain külastada üpris mitmeid ülikoole. Näiteks žika koos koguni kolm ülikooli nendest isegi üht juba meile varem teada olnud depoli eraülikooli sealt depoli ülikoolist käis möödunud aastal Tallinnas nende puhkpilliorkester ja nüüd seda kooli külastades oli meeldiv tõdeda, et meid mäletad, tee need Tallinnat meenutati väga hea sõnaga ja seal ootasid mind tõesti nagu sõbrad. Nende koolide ja ülikoolide külastustest. Kui neid kõiki kokku võtta, tõusis kahtlemata muljet tõepoolest ja tähenduse poolest esikohale New Yorgis Schuljardi muusikakool. See on Ameerika kõige nimekam muusikaõppeasutus. Samuti oli võimalus külastada Baltimore'is pyybody muusikakooli. Neid kahte nimetan eraldi juba seetõttu, et üldiselt Ameerika muusikalini kõrgharidus on tavaliselt reeglina ülikoolide juures ühe osakonna näol korraldatud. Aga nimetatud Suljardi ja piiblimuusikakoolid on siis muusikaakadeemiat, konservatooriumi. Peale selle käesoleva reisi jooksul oli võimalus luua takte sealsete muusikategelastega, sai sõlmitud palju uusi tutvusi ja kõigist nendest kontaktidest peaks olema edaspidi tunda teatud tuluva Eestile. Peab ütlema üldistavalt nii, et Ameerika poolel võetakse erakordselt suurt huvi Eesti külastuse vastu. Nad teavad üht-teist Eestist võib-olla suurel määral ka tänu sellele niisugusele poliitilisele plahvatusele siin Baltimaades. On fakt, et Ameerika ajakirjandus, televisioon reageerivad väga elavalt ja operatiivselt kõigile sündmustele Eestis Baltimaades. Nii et Ameerika lihtinimesed teadsid juba juba valdavalt kõik, kus on Eesti ja kes on eestlased. Samas aga võib vist väita, et et nendel on mingi aimdus ka sellest kultuurist, mis siin Eestis on. Ja nähtavasti on seeni tekkinud juba Eestit külastanud kooride ja orkestrite liikmete vigadest muljetest. Näiteks depoli ülikooli puhkpilliorkestri liikmed väljendasid valmisolekut kohe tulla kas või sel aastal tagasi Tallinnasse oma kontserdiga. Ja võin öelda praegu, et mitmed Ameerika koorid on meile tulekul ja mitmete Ameerika kooride ja orkestrite kontsertreise Eestisse praegu kavandatakse lähemateks aastateks. Tulekul on kõige lähemal ajal vailt leiti keskkooli segakoor kelle kontsert toimub Estonia kontsertsaalis juba kolmandal aprillil. Ja ma loodan väga, et just Tallinna kooli noored tulevad oma eakaaslaste täispika kontsertõhtut Estonia kontsertsaali kuulama. Samuti on ette näha, et käesoleva aasta juunikuu algul annab kontserdi Estonia kontsertsaalis Tikeite linna ülikooli segakoor. Tuleval aastal, kui meil on laulupidu, tuleb laulupeole umbes 150 liikmeline matšing bänd, mis tähendab niisugust puhkpilliorkestrit, mille esinemine mõneti erineb meile tavapärastest puhkpilliorkestrite kontsertidest. Nad nimelt esinevad tavaliselt sellistel väljakutel staadionitel kus publik istub tribüünidel ja näeb nende vaatemängulist kontserti ülalt, et nad mängivad sealjuures ise siis liikumisega orkestrit pidevalt ümber grupeerides ja ja kujundades sellega igasuguseid efektseid jooniseid ja mustreid. Sellist vaatemängulist orkestri kontserti peaksime me siis nägema tuleval aastal oma laulupeonädalal. Tallinnas. Veel on kavandatud lähiaastatele Philadelphia noorte sümfooniaorkestri külla sõita Tallinnasse ja nii see rida võiks veelgi pikeneda. Aga eks aeg annab arutust ja näitab, kes siis konkreetselt siia kohale jõuavad. Need kontaktid ja need huvid saavad olema vastastikused, tähendab kui Ameerika koorid, orkestrid külastavad Tallinnat, siis võib ette näha. Eesti muusikakollektiividele avaneb aeg-ajalt võimalus külastada Ameerikat. Ja usun, et oma viimase külaskäiguga sain ka selles suhtes mõndagi konkreetsemaks ja põhimõttelisi kokkuleppeid meil Ameerika vastava turismi bürooba frentsep bassedel lähiaastateks kavandatud. Ameerika kooride ja orkestrite reisimise finantseerimine ja kuidas see on korraldatud, kas nad sõidavad oma rahakoti peal? Kuigi meie koorid on tervikuna vähem reisinud kui välismaakoorid ja orkestrid, meil on nagu senimaani olnud tunda niisugust riiklikku dotatsiooni kooride orkestrite sõitude puhul. Ameerika koorid, orkestrid, kes seni on meil siin külas käinud ja kes edaspidi tulevad, peavad leidma selle sõiduraha ise ja valdavalt maksavad orkestri või kooriliikmed ise sõidupiletit kinni. Nende sissetulekud on niipalju siiski suuremad, et nad võivad endale seda lubada ja see lihtsalt tähendab seda, et natukene tuleb võib-olla mõnel üliõpilasel selleks raha kõrvale panna. Aga kui ta tahab tulla, siis ei ole mitte võimatu ta selle, selle raha lõpuks leiab. Teine moment, mis nende kooride ja orkestrite reisimise puhul praegu väga silma hakkas on see, et, et valitakse väga aega. Millal nad on õppetööst vabad. Tähendab, kui meil praegu. Ma pean nentima konservatooriumi rektorile, seda tuleb igale üliõpilasele vastu tulla, kes mingi kooriga või ansambliga saab minna välisreisile ja lubada tal puududa õppetööst, siis Ameerikas praegu siiski on selline hoiak, et, et üliõpilane reisib välismaale ainult õppetööst vabal ajal. Ja see muidugi põhjustab nende juures isegi praegu väikest imestust, kui me ütleme, et meie koorid või orkestrid saavad ükskõik millisel aastaajal ükskõik mis kuul reisijal tulla kontsertreisile. Nad noh, ei suuda nagu seda mõistet, kuidas me saame tööst oma üliõpilasi vabastada ja saata äkki kontsertreisile Ameerikasse. Väärtushinnangud on teistsugused, lihtsalt. No ma usun, et, et see on aja küsimus, millal ka meie hakkame seda ümber hindama ja tähtsustama siiski õppetööd, aga senimaani, kus meil need reisimisvõimalused on olnud niivõrd piiratud, oleks olnud lihtsalt julm, takistada inimeste reisimist seetõttu, et see võtab tal ära, et me oleme nädala õpilased koolis. No kui me räägime siin praegu noortest, siis peabki ütlema üldse nii, et Ameerika koorides ja orkestrites annavad praegu juskui tooni just noortekoorid, noortekollektiivid ja paratamatult viivad mõtted siis selle muusikalise alghariduse ja koolihariduse juurde. Need, kuidas on selleni et ülikoolides ja keskkoolides on küllalt võimekad segakoorid, naiskoorid ja isegi mõned noorte meeskoorid. Orkestrites, rääkimata igas keskkoolis oma sümfooniaorkestri, igas keskuses oma puhkpilliorkester. Noored harrastavad laialdaselt mulitseerimist, see on niivõrd endastmõistetav ja meie jaoks siiski siin niivõrd raskelt mõistetav. Ma ütlen, endastmõistetav, seal raskelt mõistetav meie aspektist ameerika koolides puudub sundus. Õpilastel on võimalus valida omale meelepärane huvialategevusala ja, ja need, kes on huvitatud muusikast, need õpilased moodustavad koori. Nad on sinna kokku läinud vabal tahtel ja siis ka tõesti tehakse sedasi tööd südamest. Samuti võib öelda, et, et nende puhvi orkestrid, sümfooniaorkestrid, need on komplekteeritud, mitte kooli. Vabaharrastused ja, ja tunniplaan tuleb selles osas vastu, et seda ei pea tegema mitte õhtutundidel vaid selle jaoks leitakse kooli tööpäeva sees aeg. Seejuures peab märkima seda, et pilli õppimine on kõigile keskkooli õpilastele antud kooli juures võimaldatud tasuta. Ja seejuures ei pea õpilastel endil olema Pill. Ta võib pillikoolist saada, pillide kvaliteet on silmapaistvalt hea. See loob teatud eeldused juba juba sellele seltsi musitseerimine hea pilli juures pakub lapsele algusest peale rõõmu. Ja, ja kui kõik need niisugused objektiivsed tingimus seda on selleks loodud, siis tundub, et, et ei olegi enam muud kui ainult vaata pilja ja mängi. Ülikoolide juures on, nagu ma nimetasin, juba muusikaosakonnad omaette teaduskondade näol. Ja loomulikult on erinevate ülikoolide juures ka erinev tase. Ameerikas on küllalt palju ülikoole, eraülikoolid ja keskkoolid, paljud erakeskkoolid ja nende varustatus õppevahenditega. Ja, ja nende võimalused on kahtlemata veelgi paremad kui riigi ülikoolidel ja riigi keskkoolidelt. Kuid siiski võib öelda, et, et niisugust silmatorkavalt suurt kontrasti või erinevust era- või ühe riigikoolide ülikoolide õppetöös silma ei hakanud. Võib-olla kontingent, üliõpilaste kontingent ehk erakoolides on võib-olla paremini valitud võib-olla rohkem ette valmistatud ülikoolis õppimiseks. Riigikoolidesse pääseb suhteliselt kergemini ja seetõttu nende ettevalmistusaste on ka võib-olla väiksem. Oli võimalus kuulata mitmeid ülikoolide kollektiivide proove, harjutusi, samuti viibida keskkoolide sümfooniaorkestrit. Kooride proovidel nägin ka näiteks ühe ülikooli muusikaosakonna poolt lavastatud Mozarti ooperit Figaro pulm. See oli mulle eriti huvipakkuv jälgida seetõttu, et just sel kevadel Tallinna konservatooriumi üliõpilased Estonia teatris tulid välja samuti Mozarti Figaro pulma. Ja peab ütlema, et et meil ei ole põhjust häbeneda oma üliõpilaste ettevalmistust ja, ja võimekust isegi ütleks niimoodi, et näiteks puht vokaalsest küljest kuuldud koosseisu solistid Ameerikas olid küllalt tagasihoidlikud. Meie õpilased võib-olla annavad neile isegi silmad ette. Ka nende lavastus oli tehtud, arvestades antud ülikooli võimalusi ja näiteks kasvõi niisugune omapärane lahendus, et kuivõrd nende kooli aulas ei olnud lava ees orkestriauku ja publiku ja lavavaheline ruum ei võimaldanud orkestrit panna sinna lava ette siis oinad viinud orkestri lava taha. Ja teleriekraanilt oli solistide jaoks lavale näha dirigent. Et orkester saatis tegelikult kogu ooperit etendust lava tagant. Sellised võimalused muidugi tulevad kõne alla ainult seal, kus on tõesti väga hea tehnika, nii et orkastandid kuulevad kogu aeg, mis toimub laval ja lava kuuleb näeb tehnika abil, mis toimub lava taga. Aga noh, niisugused tingliku ooperietendus, kus orkestris on solistide lahutatud siiski mingil määral loomulikult kammitses solistide musitseerimas võimalusi rohkem kinni selle selle telepildi jälgimisega, et näha dirigenti. Keskse ürituse juurde, mis puhul ma sinna Ameerikasse üldse seekord sattusin. Suhteliselt väikeses Ameerika linnas Louisville'is. Toimus see koorijuhtide kokkutulek ja nagu nimetasin, oli seal väga palju koore, väga paljusid kontserte, seminare ja kõike muud. Sellelt ürituselt käis läbi ka siis meie riiklik akadeemiline meeskoor. Ja kuivõrd ma olin juba paar päeva enne rammi tulekut seal võinud neid kontserte jälgida, siis oli mul teatud võrdlusvõimalust, kuidas meie rammi siis vastu võeti ja, ja kuidas läks. Kõigepealt peab ütlema seda, et kui rammi mehed lavale tulema hakkasid, siis kohe esimeste meeste ilmudes korraldas saal neile tõelise ovatsioonid, kõik tõusid püsti ja rammile korraldati kestev tervitusaplaus. See oli üpris üllatav, sest varem eelmistel päevadel ühtegi koori niimoodi lavaletuleku puhul veel ei olnud tervitatud. Kui järgmisel päeval Rootsist Lundi Ülikooli naiskoori samuti püstitõusmisega tervitati, siis oletasin, et küllap tervitatakse nii külaliskoore. Kuid kolmandal päeval tuli lavale Stuttgarti kammerkoor ja siis publik teda jälle püstitõusmisega tervitanud, nii et siit võib järeldada, et trammil oli teatud eelmaine juba selle koorijuhtidest koosneva auditooriumi jaoks olemas. Need 3000 koorijuhti olid muidugi RAMi kontsertreisi. Ma oletan, kõige teadlikum publik ja vaevalt et trammiga kusagil teist nii suurt saalitäit kuuleskonda olla sai. Seetõttu võib öelda, et, et ramm pani ehk vast sellel kontserdil välja ka oma maksimumi. Kohal oli maestro Gustav Ernesaks isiklikult ja kontsert toimus algusest lõpuni väga pidulikus õhkkonnas ja läks ka tõusujoones. Vastuvõtt oli väga hea, kuigi ramm laulis seal kogu aeg ainult eesti laule eesti keeles ja kavalehelt ei olnud võimalust saada selgitust ei autorite ega laulude kohta. Ikkagi Need teosed oli trammikavasse valitud, väga huvitavad, need olid lihtsalt koori partituuridena juba koorijuhtidele huvitavat kuulata jälgida ja, ja seetõttu leidsid need laulud kõik väga head vastuvõttu. Keda näiteks nad laulsid? Kontsert algas Tubina Ave Mariaga, võib-olla see ei olnud päris õnnestunud, see koht selle laulu jaoks esimeseks laulus võib-olla ei võimaldanud ennast kõige paremini kohe kõlama panna ja ja nii järgnes Arvo Pärt. Kavas olid veel Ester Mägi, Tarmo Lepik ja loomulikult Veljo Tormis. Veljo Tormis oli kavas hästi palju. Veljo Tormise laulud äratasid seal suurt Tähelepanukavas oli ka mässuernsasse enda loomingut ja lõpuks käis laval ka Gustav Ernesaks ise siis juba juhatama sama Mu isamaa on minu arm. Võib öelda seda, et trammikontserdi üksikute laulude õnnestumisele reageeris publik niivõrd hästi, et kontserdi keskel avaldati tunnustust nende laulude õnnestumisele püstitõusmisega. See oli ka niisugune väga omapärane moment. Varasematel päevadel eelmistel kontsertidel polnud kohanud. Kontserdi lõppedes korraldati rammile pik kestev innovatsioon. Saal seisis püsti ja see tunnustus oli siiras. Ramm sõitis järgmisel päeval lõivilist ära, kuid kuna mina sinna edasi jäin ja koriaid teadsid, et ma olen ka Eestist, siis mina võtsin seal pidevalt vastu õnnitlusi rammeeruka kontserdi puhul. Nii et mul on väänet, õnnitlused või trammimeestele edasi öelda, kui nad koju jõuavad. Sellel Luivilli koorijuhtide kokkutulekul oli veel teisigi väga häid koore ja silmapaistvalt huvitavaid programme minu jaoks isiklikult kujunes sealt tippsündmuseks Stuttgarti kammerkoori kontsert. Stuttgarti kammerkoor on professionaalne kollektiiv ja ma võin öelda, et ma ei ole oma senise elu jooksul kuulnud näinud midagi paremat kui see koor. Seal oli ühendatud lokaalne kõrgtase erakordselt meisterliku esitusega ja silmapaistvalt ja intonatsioon väga head tõlgendus ja, ja ta väga huvitav programm. Veel võib öelda. Suure menuga esines seal Ameerika poistekoor, täpselt nii on tema nimetus Ameerika poistekoor. Nad muutusid ka publiku lemmikuteks. Nende kontsert läks ka väga suure menuga. Kõik on ühe koolipoisid, nad õpivad koorikoolis, see tähendab nende üldharidus ja nende muusikaline haridus. See on koondatud kõik ühte erakooli. Seesama poistekoor, kellega RAMi poistekoor kohtus möödunud aastal Nende kodus ja möödunud aastal nad meid eriti ei üllatanud ei olnud ilmselt selleks kõige paremini ette valmistatud, et, et meil on tipptaset näidata. Kuid Seegonna tõesti imetlesin neid ja, ja imetlesin seda rohkem, et Ameerikas üldse. Poiste laul ei ole eriti populaarne ja Ameerikas rohkem niisuguseid kõrgtasemel poistekoor teadaolevalt ei olegi. Väga põnev minu jaoks ja mitte ainult minu jaoks. Ütlen ka, et ameeriklaste jaoks oli Hongkongi lastekoori kontsert ja võib-olla veel põnevam oli sedasama Hongkongi lastekoori metoodiline näidistund. Kuivõrd Hongkong on meie jaoks täielik eksootika, ei kujuta peaaegu midagi ette hiina koorikultuurist. Peab ütlema, et see lastekord demonstreerides täiesti euroopaliku koorikultuuri ja oli sinna sisse toiminud ka leidlikult rahvusliku eripära. Metoodilises seminaris oli põnev vaadata ja kuulata, kuidas nende koorijuht oli Zoltan koday solfitseerimis. Meetodit, mida meil tuntakse koolides, ei ole nii meetodena ehk relatiivse Salfitseerimisena täiendanud võtnud Nendest käemärkidest, mis seda ei ole nii meetodit ja solfitseerimist meil algklassides saadavad kasutusele hoopis uued märgid, mis sõrmede peal näitasid lastele piltlikult mitmenda astmega tegemist. Väga lihtsalt sai, näidati esimest, teist, kolmandat, neljandat, viiendat astet vastava hulga sõrmede püsti tõstmisega. Kuuendat seitsmendat astet näitas ta vastava sõrmede kombinatsiooniga ja ta ütles, et et kui muidu nad ei ole mingi käemärkide rakendamist võtab mitmeid tunde, siis see niisugune numbri meetod astmete tähistamiseks käemärkides veerand tunniga lasteaiaselge ja, ja et, et see on veel efektiivsem meetod kui koday poolt pakutud käemärkide sümboolika ja veel palju muud nisust näitlikku sinna juurde. Kusjuures nendel on kasutada muidugi silmapaistvalt palju jälle igasuguseid lastepäraseid. Pille kogusin musitseerimine seostatakse pillimänguga väga palju, pöörates üldse tähelepanu algõpetuses impujusatsioonile, laste komponeerimis, võime arendamisel, nende julgustamisele komponent veerimiseks oma iseseisvas muusikalise mõtteväljenduseks ja nii edasi. Nii et õppida oleks meil tegelikult välismaailmast tegelikult kõigil väga palju. Ja nii idast kui läänest Ja nii idast kui läänest isegi mõtlen jah, et see Hongkongi lastekoor näiteks oli niivõrd põnev, et ma kujutasin ette, kui suure elevusega esineks selline koor siin Tallinnas ja kui vajalik oleks sellise koori näidistunni andmine meie muusikaõpetajatele. Muide seal koor on juba Soomes kunagi esinenud, nii et põhimõtteliselt ei ole see üldse võimatu, et me ütleme 92. aastal näiteks koolinoorte laulupeole kutsume just nimelt selle Hongkongi lastekoori. Tahangi öelda, et sellised kohtumised, selliseid rahvusvaheliste seminaride ja, ja suurürituste külastused on meie oma Eesti muusikakultuuri jaoks kohutavalt vajalikud. Me oleme küll siin niimoodi harjunud nüüd hästi vastu rinda taguma, et kuhu meie koorid lähevad, konkurssidel ikka tulevad, sealt olengi loorberipärjaga tagasi. See on täiesti nii ja see on täiesti kena, kuid me peame tunnistama ka seda, et need niisugused rahvusvaheliselt koorde konkurid ei ole mitte kaugeltki alati üheselt just kõige kõrgema nõudlikkuse astmega ja seetõttu andku need need valitsejad koorid andeks. Ma ei taha öelda, et meil keegi Eestis oleks kergelt saanud võidupärja kandjaks, aga konkursi võit ei ole veel selles mõttes niisugune absoluutne näitaja, et nüüd on kogu Eestis muusikalise haridusega ja koorilauluga saavutatud niisugune maailma tipptase. Tähendab, meil on tarvis tõsiselt mõelda sellele, kuidas just oma muusikalise hariduse baasi laiendada ja seda metoodiliselt veelgi rikastada. Et lapsed, kõik tunneksid muusikat ka õpingutest, ainult rõõmu vaimustust ja et meil kaoks ära niisugune koorilaulu sundus koolis. Et see koorilaul ja muusika tegemine see tõesti sünniks laste vabal tahtel ja suurest rõõmust oleks tegevus kantud. Praegusesse dirigentide koori, dirigentide tööpildis kas on mingisuguseid põhimõttelisi erinevusi, ütleme kõigis nendes komponentidest koorijuht tema žestikulatsioon siis ütleme koorimuusika koori komponist, see aspekt koori töös ja lõpuks siis ka hääleseade Ja need küsimused, kõik huvitasid mind tõesti ka ühtmoodi palju. Võin öelda puhtdirigeerimise žestikulatsiooni seisukohalt puh dirigentide koolkonna küsimustes ei märka ma tegelikult põhimõtteliselt suurt erinevust maailma eri piirkondadest tulnud kooride dirigentide puhul. See on lausa üllatav, et Sestikulatsioonison dirigent piltidel välja kujunenud küllaltki niisugused ühesed arusaamad ja see pilt anud küllaltki lähedane sellele mida me siin oma kodus oleme harjunud nägema. Mis puutub koori kompanistadesse, siis ütleksin niimoodi, et selle koha pealt on meil tõesti praegu võimalus natuke uhkust isegi tunda, et meil on niisugused küllalt huvitava helikeelega heliloojad. Veljo Tormis, oleme korduvalt rahvusvahelistel konkurssidel mõõta saanud, ütleks nii. Tänu tema lauludele on meie koorid just tihtipeale ilma teinud. Ja siin Ester Mägi, Arvo Pärt näiteks leidis väga head vastuvõttu ja tunnustust ja koorimuusika osas võiks öelda, et, et meil on ka teatud edumaa, isegi mõnede mõnede maade ja nende helilooming ühes olemas. Mis vokaalkultuuri puutub, siis siin on tõesti võimalik öelda, et arusaamad on mandrite järgi menetleja erinevad. Euroopa koorid taotlevad nisust sirget tooni andmist. Ameerikaga koorde puhul oleme siin Estonia kontsertsaaliski, seda kogenud. On nagu see hääle tekitamise printsiip. Hoopis midagi muud. Peavad silmas seda, et laulmine oleks küllaltki niisugune looduslähedane tegevus ja nad ei taha häält suruda raamidesse. Vibreeriv toon on üldlevinud ameerika koordi juures ja esialgu see mõjub isegi natuke häirivalt, sest akord seetõttu tervikuna vibreerib ei ole nisust püsivat neljahäälset akordi. See akord on pidevas niisuguses seesmises vibratsioonis ja seetõttu justkui tundub, et koor laulab natuke mustalt. Selle nähtusega harjub tegelikult üpris kiiresti ära. Aga küll on siis selle kõrval ikkagi jälle suureks puhkuseks kõrvale. Kui tuleb üks niisugune roopaliku tooni andmisega koor, noh nagu see Stuttgarti seal oli ja laulab sirge sirge tooni andmisega, siis naudid seda akordi puhtust ikkagi tegelikult rohkem. Ma ei tahaks öelda, et nüüd kõik Ameerika kooride aegsed laulud ei tea, kui suured vibraator aga tähendab nende hääled tekitamises, ei ole seatud niisugust eesmärki, et see hääl kõlaks sirgelt. Nad lubavad lauljal häält nagu vabamalt anda. Veel peab ütlema, et Ameerikas on üpris eripalgelisi koorikollektiive selles mõttes, et nendest mõned koorid on väga suuresti huvitunud just niisugusest kergemast Andrest, koorimuusikas ja see tingib ka siis teatud määral teise häälekooli, näiteks. Barber Shop meeskoorid nimetas Barber Shop tähistab täiesti omaette muusikaliiki. Need laulud on sündinud, nagu nad räägivad juuksuri et töökodades järjekorda oodates, kus inimesed, mehed lihtsalt hakkasid laulma ja, ja sellest ka see nimetus Barber Shop. See on eriti levinud kvarteti lauluna. Kuid kohtasime mitmeid meeskoore, kes harrastavad just sellist, et meeskoorilaulu see on küllaltki rahvalik koorilaul. Muusika sinna juurde kuulub ka siis endastmõistetavalt hoopis teine häälekultuur hoopis teistsugustel põhimõtetel tooni tekitamine, tooni andmine. See on niisugune sirge, küllaltki kurgu peal lauldud ja, ja sinna juurde tuleb veel üsna palju niisugust vaatemängulisust. Ei ole sugugi üllatav, et näiteks laulmise sees äkki koori esimene rida astub paar sammu ettepoole või isegi põlvitab ja kõik lauljat žestikuleerivad seal kätel keha pööretega ja nii edasi. Sellise laulmisviisi juures oleks muidugi täiesti mõttetu oodata nüüd nisust akadeemilist hääle, kultuuri. Samuti Nendel üpris populaarne noorte hulgas ja ülikoolinoorte hulgas džässilaulmine. Ja seda tehakse siis lausa nii, varietee tasemel. Nad tuleb välja näiteks kahekümneliikmeline segakoor, kõigil mikrofonid peos ja see etteaste olid täiesti varietee number, kõik lauljad liiguvad ja, ja kogu see kontsert läheb läbi võimenduse läbi mikrofonide. Ja seda nad teevad suure vaimustusega ja, ja see hakati keemiline koorijuhtide auditoorium. Loi pildis näiteks võttis need kontserdid tegelikult väga hästi vastu. Seda ma panin isegi natuke imeks, sest ma oletasin, et need koorijuhid on kuidagi orienteeritud justkui tõsisemale žanrile kõike valmis ühtmoodi hästi kuulama. Ameerika koorijuhtide assotsiatsiooni kokkutulek oli ka veel selles mõttes eriti kasulik, et sinna oli kutsutud vaatlejatena mitmed väga tähtsaid mehi Euroopa kooriliidust ja maailma poriliidust. Ja see kokkutulek andis võimaluse nendega jutuajamist. Eks. Näiteks maailmakori liidu president, ameeriklane Ross Zoltsman pühendas tema ettepanekul mulle täiesti eraldi jutuajamise. Ja me arutasime temaga üksikasjalikult, kuidas 1990. aasta augustikuus seesama maailma fooriliidu koorijuhtide sümpoosion ühe päeva jooksul võiks külastada. Tallinna vastavad põhimõttelised kokkulepped olid meil juba teatavasti varem sõlmitud. Kui koorifestivalil Tallinn 88 möödunud aasta augustikuus sai läbirääkimisi peetud, siis lepiti nii kokku, et 12. augustil umbes 800 koorijuhti tulevad üheks päevaks Tallinna ja me näitame siis neile oma kooride paremikku. Nüüd härra Ross, Otsmani, selle maailma koridu presidendi poolt. Ta leidis siis kinnitust, et nad tõesti tuleva aasta augustikuus Tallinna külastavad. Nende kokkutulek algab Stockholmis, tulevad sealt laevaga Helsingisse. Edasi lähevad tulla Georg Otsaga siis Tallinnasse ja lõpetavad oma sümpoosioni Helsingis. Käesoleva aasta maikuus tuleb meil meie kooriühingul esitada üksik asjaline programm. Millised koorid ja milliste kaladega saavad siis esinema, sellele nii esinduslikule koori juhtuda? Foorumile järgmise aasta augustikuus. Üritusest seal Luiviljas osa mitmeid Euroopa liidu tuntud tegelasi, no nendest näiteks härra Klootažeer, kes oli ka Tallinna koorifestivalil möödunud aasta augustikuus siis veel Lääne-Saksamaalt, Paul Verle oli seal Ameerikas ka Ungari kooriühingu esimees Joseph Topa. Meeldivali vaata seal ka. Samuti Tallinna festivali päevilt tuttavaks saanud Ungari koorijuhti, Budapesti muusikaakadeemia osakonna juhatajat, professor parkaid ja teisi. Võiks öelda, et, et nende niisuguste Musike elu koorielu, organisaatorite ja dirigentide kokkusaamine oli väga kasulik. Me pidasime seal vastastikku plaane. Millised üritused, mil määral võiksid ühele või teisele maale huvi pakkuda, kuidas meie koorid võiksid nendest osa saada ja nii edasi. On veel tulemas üks suur üritus 1991. aastal Tallinnas. See kannab praegu esialgu niisugust ajutist pealkiri ja ma usun, et see nimetas leiab muutmist. Seda nimetatakse rahulaulupeoks. Selle nimetus on välja pakkunud Ameerika poolt. Isiklikult pakuksin selle suure laulupeonimetuseks rahvaste laulupeo nimetust, mis on selle ürituse sisu. Ameerika koorijuht härra John Williams, kes ka rammi viis Ameerikasse on algatanud sellise laulupeo korraldamist, kus Tallinnas kohtuksid 10000 Ameerika koorilauljat ja 10000 lauljat Nõukogude Liidust nende Nõukogude liidu lauljate hulgas, siis annaksid tooni eesti koorid. Aga et külalisi oleks erinevatest rahvusvabariikidest ja praegu on siis plaanis kutsuda sellele rahvaste laulupeole koore Armeeniast, Gruusiast, Leedust, Lätist ja Ukrainast võib olla kas Valgevene, Moldaavia saavad sellest osa võtma. Ja ka koorit Moskvast ja Leningradist. Selle suurürituse aeg on 1991, juuli algusprogramm ei ole küll veel kokku pandud, kuid eeltööd mitmeski muus mõttes on juba küllalt kaugele välja jõudnud. Ja mul oli võimalus osa võtta ka Ameerikas selle laulupeo Ameerikat, toimkonna koosolekust. Kõik need laulud, mis saavad sellel laulupeol esitatud, saavad kõlama algkeeles. Ja kuivõrd austusest kõigi rahvaste vastu, kes sellel laulupeol osalevad saavad olema laulud nii armeenia kui gruusia kui Läti, Leedu, Eesti ja teistelt autoritelt, siis võime ette kujutada, kui suurt lisatööd see nõuab nendelt kordelt nendelt lauljatelt, kes sellel rahvaste laulupeol siis kaasa teevad. Aga üritus peaks tulema siiski küllalt küllalt põnev ja usun, et leiad eesti kooride poolt elavat huvi. Meie Tallinna jaoks on see suur au selline rahvaste laulupidu vastu võtta. Auküll aga kohustus ka suur ja muresid topsiga palju kaasa. Väidaksin kohe küsida, et kuhu need 10000 ameeriklast siis elama pannakse? Siin ongi tarvis. Juba praegu hakkaksid inimesed mõtlema, kas oleks võimalik kodudes majutada Ameerika lauljaid, sest teisiti ei ole see ürituse korraldamine mõeldav. Hotelli meil nii palju ei ole ja, ja me olemegi lootnud tallinlased lahkelt võtavad vastu Ameerika lauljaid oma kodudes. Niisugune kodudes lauljate vastuvõtmine peaks võimaldama juba 1990. aasta laulupeo ajal vastuvõtu hulgaliselt väliseestlasi. Ja tahaks loota, et sellist lahkust tallinlased näitavad üles, aga siis 1991. aastal selle rahvaste laulupeo ajal. Kaks organisatsiooni. Maailma kooriliit ja Euroopa koorililt. Mis nad on? Kas Nõukogude Liit osaleb selles, millisel määral kes meie Eesti muusikutest on kontaktis mõiliige nendes liitudes? Maailma paariliidu liikmeks sai Eesti kooriühing tänu Veljo Tormise initsiatiivile. See oli 1987. aastal, kui Veljo Tormis sai teada, et maailma kooriliit tuleb kokku Viinis ja kasutades heliloojate liidu võimalusi. Veljo Tormis organiseeris asju nii, et ta sai sellest osa võtta. Seal esitas Veljo Tormis Gustav Ernesaksa poolt varem alla kirjutatud avalduse Eesti kooriühingu astumise koht maailma kooriliidu liikmeks. Tõtt-öelda alles möödunud aastal sai vist meile kõigile selgeks, et sellest, et me oleme maailmakoriliidu liikmed oleme veel mitte automaatselt Euroopa Liidu liikmed. Ja nii võibki öelda, et maailmas eksisteerib praegu peale nende kahe veel mõningaid koori liitusid. Kuid meie kooriühingu jaoks oleks muidugi sellest küll, kui me oleksime nende kahe organisatsiooni liikmed. Euroopa Liidu tegevus on silma paistnud küllaltki suure aktiivsusega. Näiteks möödunud aastal, see tähendab siis 1988 augustis Euroopa koorili korraldas suure ürituse Ungaris spetsi linnas. Mul oli võimalus sellest vaatlejana osa võtta ja, ja ka seal selle kooriliidu juhatuse nõupidamisest meie kooriühingu ametliku esindajana osa võtta. Peab ütlema, et Euroopa Liidu liikmeks astumine on ainult aja küsimus. Praegu ei ole veel lõpuni selge, kuidas me saame maksta maksu. Kuid arvatavasti meie vabariigi valitsus leiab isegi võimaluse meile appi tulla valuutaga, sest see liikmemaks on tegelikult väga väike. Ja Euroopa Liidu juhtkond on toonitanud, et peamine ei ole mitte liikmemaks, vaid peamine on osavõtt. Ja ma usun, et kõige lähemal ajal võetakse Eesti kooriühing vastu Euroopa Liidu liikmeks. Maailma poriliit on seni ennast võib-olla tagasihoidlikumalt näidanud, nende üritusi pole nii nimetamisväärselt teada. Aga nüüd üritus, mis saab toimuma 1990. aastal, mis otsaga ulatub kad Tallinnasse see saab olema parandatud neid siis maailma koriidu poolt. Ja tundub, et, et, et see, et tullakse Tallinnasse, saab ka võimalikuks just seetõttu, et me ise oleme selle maailma kooriliidu liikmed. Võin veel öelda, et praegu on niisugune omapärane situatsioon et maailmakoriliidu liikmed on Nõukogude Liit ja Eesti. Tähendab, see on tõesti nii fikseeritud seal, et on eraldi märgitud veel Eesti kooriühing ja siis Nõukogude liit Nõukogude liitu esindab siis Moskva ja koorijuhina Nõukogude Liidu esindajana sealt miinin. Tahtsin öelda, et rammi külaskäik Ameerikasse on muidugi võib-olla kõige rohkem praegu just löönud meeled elevile sealse eestlaskonnal. Eestlased on võtnud trammi küllasõidu ettevalmistamise oma südameasjaks ja peab ütlema. Ta ei ole sugugi mitte kerge teha. Reklaam maksab seal maal tohutult palju, näiteks Chicagos, üks ajalehekuulutus maksab 2000 dollarit. See on väga suur raha ja eestlaste kogukonnad Ameerika linnades eraldi võttes ei ole kuigi suured. Näiteks Willis, millest on siin palju juttu olnud, on ainult kaks eesti perekonda. Chicagos, eestlased hindavad. Neid on seal umbes 300. Kui aga silmas pidada seda, et need kontsertsaalid, kuhu rammi esinemised on planeeritud, olid kõik, kelle linnade kõige suuremad saalid, kõige esinduslikuma saalid näiteks New Yorgis, Carnegie hool Washingtonist Kennedy tsentrum ja nii edasi ja nii edasi kõigis linnades Need saalid, mis on oma 2002 pool 1000 kohta. Peab ütlema, et nende saalide täituvuse kindlustamine ei ole sugugi kerge ülesanne. Ameeriklased ise väidavad, et koorilaul nende maal ei ole populaarne. Mul oli seda raske uskuda seda väidet, sest mina nägin väga palju seda Ameerika koore ja häid koore. Aga nad ütlevad nii, et rahvas ei jookse just eriti koorikontsertidele. Ja seetõttu eestlased tunnetasid kuidagi oma oma vastutust ja missiooni selles, et nad võtsid selle rammi, kontsertide reklaamimise nagu endi peale. Sest see ametlik firma, kes rammida Ameerikasse viis, ei leidnud ilmselt lahendeid reklaami korraldamiseks. Näiteks Chicago eestlased hoida oma kompuutri peale ette valmistanud niisuguse reklaammaterjali inglise keeles. Et eestlased on tulekul, kes on eestlased, miks nad tulevad siin Väike-Maarjas, Mart, kus on näidatud, kus Eesti üldse asub on pühendatud mõned tutvustavad read trammile, rammi, pilti ja nii edasi. Ja selline reklaammaterjal oli välja pandud Chicago kontsertsaali fuajeesse. Linna peal üldiselt afisse kohanud. Ainult kontsertsaali fuajees võis näha siit Eestist saadetud müürilehte. Raadioreklaam on väga kallis. Kuus korda väike sõnum raadios maha õelda läks ühele eesti perekonnale maksma 400 dollarit. Dollareid nimetan siin ainult sellepärast, et mõistetaks, kuivõrd praegu sealsed eestlased ohverdavad oma isiklikke vahendeid meie meeskoori sõidu reklaamimiseks ja teevad kõik selleks, et saalidesse tuleks piisavalt rahvast. Ma tahaksin öelda, et, et mul oli suureks üllatuseks see, et Ameerika koolide segakoorid laulavad suhteliselt keerulist literatuuri. No näiteks ma ei tea ühtegi eesti koolikoori, kes oleks laulnud Itaalia vanast muusikast, Nysolidaatorid, Lukamarentzio, Monte Verdi, aga, aga nendel olid need autorid seal täiesti endastmõistetavad. Samuti üllatas mind, et näiteks keskkooli segakoor laulab Johann Sebastian Bachi moteti lõpuvoori. Kõigil koori harjutustel on kõigil lauljatel käes neljarealised koorib partituurid täiesti keerulised koori partituurid, mida nad seal laulsid ja, ja peab ütlema, et, et mitte kõik ei saanud kohe esimesel katsel nende keerukate lauludega hakkama. Kuid need laulud, mis olid ära õpitud, need kõlasid nende väga toredasti ja kuidagi märkamatult äkki tunni jooksul sai see laul nendele selgeks. Võib veel öelda seda, et nende õppemeetod natuke erineb meie omast. Me hakkame kohe algusest peale puhastama, meie nõuab väga head intonatsiooni. Nemad kuidagi tegelased rohkem niisuguse läbi laulmisega natukene kergelt kohendati aidata, järgi raskemaid kohti, lauldi läbi, lauldi läbi, lauldi läbi ja äkki oli lugu selge. Ma isiklikult ei arva, et see meetod nüüd niimoodi parem oleks meie töömeetodist. Aga tahan öelda lihtsalt seda, et üllatav on siiski, et see niisugune loomulik musikaalsus nähtavasti võimaldab tegeleda ka küllalt keeruliste lauludega. Ja veel on üks silmapaistev erinevus meie kooridega kõrval see, et mida nad laulavad, seda nad oskavad teha väga hingestatult kohe silmapaistvalt hingestatult, nii et olgu see Euroopa muusika või olgu see spirituaalne tahad ühtpidi andnud selle juures ise säravad, silmad säravad kogu hingest tehakse seda kaasa, mida lauldakse. Ja, ja kori juhid pööravad sellele väga palju tähelepanu, et lauljad täpselt teaksid, mida selle laulu tekst tähendab. Ladinakeelsete laulude juures tõlgitakse jooksvalt, küsitakse, kas sa tead, mida see kõik tähendab. Ja, ja niisugune teadlikkus ja emotsionaalsus üheskoos. See iseloomustas kõiki neid koore, keda ma nägin ja kuulsin. Ma tahaks väga loota, et see vaid lõiki segakoor, mis saab, esineme Estonia kontsertsaalis. Et see saaks selles mõttes olema niisugune hea näide Ameerika keskulise rahurist. Konservatooriumi rektorile oli mulle muidugi erakordselt põnev külastada Schuljardi muusikakooli ja olin mäleta üllatatud, kui ma olin juba eelnevalt ajalehest näinud pilti, kus Moskva Ülikooli rektor vestleb Suljardi Ülikooli presidendiga sealses koolis. Veel suurem oli minu üllatus, kui Suljardi ülikoolis näen müürilehte. Kaks päeva hiljem on seal ülikooli aulas Leningradi konservatooriumi üliõpilaste kontsert. Ja sain kuulda, et ka Leningradi konservatooriumi rektor isiklikult on kohalt. Viimase aasta jooksul olin ma nüüd kolmas rektor Nõukogude Liidust, kes külastas seda kooli. Võin öelda, et niisugune Tjardi muusikakool kui pyybody muusikakool võtsid mind väga hästi vastu ja olid lahkelt nõus tutvustama oma kooli struktuuri. Anti mulle Kaasa nende koolide kataloog, kus on antud põhjalik ülevaade nende struktuurist, nende õppeplaanist kõigist nendest tingimustest, kuidas selles koolis õppetöö käib. Ja kui ma küsisin, kas on võimalik, et näiteks Tallinna konservatooriumi õppejõud võiksid külastada seda kooli kvalifikatsiooni tõstmiseks stažeerimis, eks või kas meil võiks tulla kõne alla üliõpilaste vahetus ja nii edasi, siis nad väitsid, et miks mitte ainult üks takistus on, et kui see ei ole just üks ühele vahetuse korras, siis läheb see küllalt palju maksma. Niisama ütleme heategevuse korras, selline koolikülastus ei tule praegu veel kõne alla. Muidugi, kas me kohe jõuame nüüd sinna Schuljardi muusikakooli oma üliõpilastega ja õppejõududega, eks aeg annab arutust. Kuid üks on päris selge, et see kaaso saadud materjal pakub praegu erialaselt suurt huvi ja mida seal head näeme. Võib-olla neid põhimõtteid saab rakendada ka Tallinna konservatooriumi töös. Kas te oma kolleegidega jagate konservatooriumis oma reisimuljeid? Esialgu mitte rohkem kui konsulteerimine nõukogus, küll nõgus, plaanitud 30. märtsil anda ülevaade just risu sellest osast, mis puudutab nende konkreetsete muusikakoolide ja ülikoolide muusikaosakondade külastust.