Üks teos, mis kirjeldaks paralleel, see oli Eesti metsavendade ja Hispaania metsavendade vahel, vähemalt seletades, kuidas, kuidas kahe kahe erineva diktatuuri vahel lihtsad inimesed jäid sinna vahele ja kannatasid selle all muidugi Eesti pessa vendlust mina tunnen väga vähe. Nii et raamatust on rohkem, tuleb juttu hispaania vets metsavendadest, kellega mul oli nii-ütelda kokkupuutumise ja kelle saatust. Ma olen jälginud sellepärast, et kui ma esimest korda nendega nii-ütelda või mind arvati, et mina olen bandiit Hispaanias siis ei võtnud seda asja tõsiselt. Kui ma kaks aastat hiljem sinna sinna tagasi sõitsin, siis nadolid kätte saanud ja lasknud maha kaks viimast metsavenda Hispaanias ja viimaste aastate jooksul ma olen uurinud nende nende nii-ütelda, saatust ja elulugu ja, ja kõik see, mis sinna juurde kuulub, sest siis ei julgenud keegi sellest rääkida, siis oli veel nii-ütelda Franco diktatuur ja palju asju, mis, mis nüüd on hiljem avalikuks saanud ja sellest võib vabalt inimestega häkkida, tähendab, lähed inimesi, keda ma tunnen üle 30 aasta, ütlevad minu vend, vedas nende laipu, surnuaeda ja nii edasi. Eesti metsavennad olid enamasti soodes ja metsades, Hispaanias, soid on võrdlemisi vähe. Nii et nad kõik läksid mägedesse. Ja ma olen läinud sealt külades ja, ja nende nende jälgedes käinud ja seal tõesti need teed on, on, mul on nendest pildid vahest need, et sinna üles saada, see on midagi väga vapustavat, lihtsalt teed, mida mööda inimesed läksid. Nüüd me oleme jõudnud Hispaaniasse oma jutuga, kirjeldage oma elu praegu, mai algul, ma elan seal vaikselt nagu, nagu putukas koore all. Kui mats aineid, need maalid, mis mul siin on kaasas meremuuseumi jaoks valmis, siis ma arvasin, et tänavu tuleb üks väga rahulik rahulik suvi. Ma korraldan oma ja, ja korraldan oma aeda ja nii edasi, aga sellest ei tulnud midagi välja. Mulle tulid, äkki tulid portree, tellimised tulid Põhja-Hispaaniast ja tulid Rootsist, mida ma üldse ei oodanud ja peale selle tuli üks huvitav ülesanne nimelt jäädvustada seda traagilist peedilist asja Eesti ajaloos, kus üks Hiiumaa ahv hakkas oma talupoegi müüma ja lõpuks koerte vastu välja vahetama, mille, millele need rootsi rahvusest talupojad hakkasid protesteerima. Nad viisid äsja Vene keisrinna otsustada, rabasid seal ja keisri linnale, andis Potjomkini head nõu, et miks mitte saata need need Rootsi suur talupojad saata Ukrainasse asumisele sinna maa-alale, mis nad olid türklaste käest üle võtnud. Nii et 1781. aasta augustil asusid Reigi ja Kärdla küladest teele 1207 inimest, kes rändasid siis terve terve sügise ja talve. Nad olid talve, olid seal Poltaava lähedas laagris ja jõudsid kohale esimesel mail, järgmisel aastal. Reisu ajal vintsutustest surid 677 inimest ja kolmas pärast seda, kui nad olid kohale jõudnud, olid neid elus alles veel ainult 135 ja mina olen nende lainetel nüüd maalinud. Kolm oli üks nendest nimetatakse kambal, Swinsbibuna tähendab vanarootsi. Külaelanikud, nendel on oma seltsimaja rooma asu las Gotlandi saarel. Et üks nendest maalidest kõige suurem on maalitud sinna.