Eesti soost suurmehe Uku Masingu lese proua Eha Masinguga kohtusime mitu aastat tagasi. Üks osa meie tookordsest jutuajamisest jäägu tänast saadet lõpetama. See oli hoopis teistsugune aeg kui see, mis praegu on. See oli Eesti vabariigi aeg, me olime hariduse saanud Eesti vabariigis, siis olid üliõpilased näiteks enamasti kõik vallalised praegu need kõik abielus juba nii lapsed isegi et õpilased lapsevankriga käivad, see oli seal tol ajal täiesti enne tundmatu asi. Üliõpilasi ei olnud, see Tartu linn oli siis hoopis teistmoodi, oli täis üliõpilasi kirjutanud mütsidega ja, ja rõõmsad, kõik olid ja nüüd räägitakse, et välismaal kõik inimesed naeravad, rõõmsad akendel, ütleme, et ka vabariigi ajal väga rõõmsad inimesed olid Eesti Eesti rahvas, vähemalt Tartu linna raames, kus mina olen elanud, see oli ikkagi nooruse linn ja praegu on, mina ei oska öelda, inimesed on nagu tuisupead või mis nad on, mina ei saa enam aru. Vabariigi aegsete inimesed olid ikka väga Kennad, väga töökad, väga õpihimulised. Ühesõnaga, väga tore elu oli Eesti vabariigis. Mina olen väga tänulik sellele, et ma olen terve oma hariduse algkooli esimesest klassist kuni ülikooli usuteaduskonna sulgemiseni olen mina olnud Eesti vabariigikooli kasvandik, võib-olla, et siis oli see eestlase loomulik olek ehk rohkem nähtaval kui praegu muidugi sellepärast et siis oli, ei tulnud üldse keegi ette mingit survet oli kellelgi, igaüks tegi seda, mida ta tahtis. Ja, ja kuidagi see tahtmine enne oli väga mõistlik. Niisugust nagu ma ei tea, polekund täitsa pöörane ju see häälitsemine ja kõik, see on ju hirmus nõks, kõik see pole minu asi. Teate, eesti rahvas oli, kui vabariik loodi, mäletan seda väga hästi, minu kaks Lella olid vabadussõjas, nad said omale asundustalud. Kuidas nad hakkasid seda rajama ja töökad olid kõik. Mina ei tea, kuhu see Eesti eesti mehe töökus nüüd on saanud maid, täitsa täiesti ime, kuidas venelased on suutnud meid meid ära rikkuda. See oli nii ilus, aegs vabariigi aega ei oska ette kujutada, kuid kena olid maal laupäeva õhtut, kui mehed tulid saunast, valgete särkidega ja kõik siis oli laut, saiad olid küpsetatud ja no see oli nii ja siis tantsiti vahel, kui oli niisugune koht, kuhu minna ja niisugune tore aeg oli, et ma ei oskagi seda praegusega üldse seda enam võrrelda. Üliõpilased, nagu praegu ma ükskord juhtusin minema ühiselamusse teha karistus, seal oldi uksed puruks pekstud, mingisugusel viisil keerib tahvlitega kinni pandud. See oli niivõrd hirmus, ma ei tea, missugused metsalised need üliõpilased nüüd on. Sel ajal ei olnud üldse midagi, olid omad korporatsioonid, seltsid, õhtuti käidi seal. No muidugi, eks neil oli joomis, iga tuli ette. Aga ega seda nii palju ei olnud sellega teatud ka messide ajal ja ja niimoodi ja, ja enamasti kõik pisid, kõik õppisid. Ainuke asi oli see, et oli üksikuid neid, nõndanimetatud, iga esiüliõpilasi. Kunagi lõpeta nendega olid kogu aeg ööbilised ja. Meil oli vist nähtavasti seda raha küllalt, et ülikoolis käia, sest ülikooli õppemaks oli ju ikka seekord 60 krooni, see oli Eesti vabariik, suur raha. Mina isegi oli sellega vahest hädas selle maksmisega. Vabariigi ajal mõtlemine oli hoopis teine ema. Nii Eestimaad olen armastanud, et ma, ma ei tea küll, kui praegu veel inimesed nurisevad, lubati, et kui vabariik tuleb, siis ei tea, mis kõik, milleks ollakse valmis. Ja nüüd pensionärid, kui ma selle peale mõtlen, niimoodi pensionärid praegu nurisevad huvi ei, lehmad, ei, mina ei mõtle nii, muidugi mitte. Mina olen täiesti sellega rahul, sest vanal inimesel, mis tal siis nii tarvis on, tal on ju kõik olemas juba noored pered, see on oluline. Minu arust ja teate, mis oli veel Eesti vabariigi ajal tore. Ülikool oli, siin olid üliõpilased. Kõike, ainult oma rahvas, mitte ühtegi võõrast siin ei olnud. Vot seda elu. Ma tahaks, et praegused noored saaksid korra elada, et siin maal tol ajal nagu tol ajal see oli, kui mina noor olin, ühtegi võõrast inimest ei olnud ega ülemvõimu sind omavahel, nad riidlesid kiisk, sind, see on ikka nii, tuleb ette, sellest pole midagi pea lüüa, Andrus ka kiskusin. Sellest pole midagi, aga see oli kõik oma rahva vahel sündinud asi. Ega ma ei ütle, et kõik olid rikkad, seal oli väga palju vaeseid. Aga kõik tegid väga palju tööd. Ja niisugust asja ülikooli lõpetas, et nüüd pandi kõik paiga peale, nüüd on üliõpilased hädas, et neil ei ole kohta, kuhu minna. Tol ajal oli samuti, lõpetas ülikooli, pidi ise vaatama, kuhu läks. Ta pidi samale koha leidma, ega tol ajal ei olnud määratud kuhugi. Ja kõik said elatud ja ja ahnii rõõmus elu oli siis küll. Võib-olla ma ise noor kah oli, noored hakkavad ka juba natuke mõtlema. Nad kuidagimoodi on selle vene lüsaal välja pääsenud ja hakkavad natuke iseseisvalt ka mõtlema. Küll see oleks tore. Aga muidu ikkagi ikka vot seda ei oskagi keegi ette kujutada talle minu ja teiste minusuguste, kes on elanud üle Eesti vabariigi kui palju kurja venelased peale selle, mis nad on rüüstanud ja muidu ma on venele eesti rahvale teinud et Eesti rahvas siiski nii tobe on olnud ja on seal lasknud ennast nii mõjutada kui vastu hakata, et siis, siis ollakse hoopis võib-olla olematut mõne aja pärast. Jah, see on küllap nii, siin on olnud küllap põhjus ikka. Ja noh, terve ühiskond Peab ikka inimese enda sarnaseks. Olgu ta pikkamisi, aga kindlasti teeb. Ja kui venelased veel kauem oleks siin olnud, siis ma ei tea, mis oleks saanud. Vaadake, mis venelastesse vene rahvas on ju kena rahvas siis endast Venemaale või Venemaal on need kenad, aga nad on unustanud ka töö tegemise. Ega mees on neile seda pahaks panna, sest see on, meie olime ise ka muutunud väga paljuski lehel. Ja kui see oleks kestnud veel niikaua kui neil, et neil ei ole enam seda ajaloo mälu mingisugust. Ei tea, kas mehaaneksimegi parimad olnud aia saadi jagu ja oleks eestlane, kes ta siis oleks hea ehitada, võib-olla siis ei olekski enam olnud? Ta bioloogiliselt oleks, aga kes omavahel hind oleks? Niimoodi, et vanasti eesti mehed, kes olid nagu targad, õppisid Leningradist ja kus nad kõik õppisid sõitsid ju vene naised ja saksa naised ja aga milles see tuli seekord ei olnud ju veel üldse eesti naisharitlaskond. Aga selles hakkas tekkima tänu Eesti vabariigile ainult tänu Eesti vabariigile. Oi, kuidas ma seda Eesti Vabariiki armastan. Ma olen ta pärast ükskõik mis nõus tegema.