Ma tundsin ennast juba Eestis ennast võib-olla rohkem eurooplasena. Eesti lõppes kodanikuks ma kunagi ei jõudnud saada, enne kui sain Eesti vabariigi passi, juba sunniti mulle nõukogude pass peale. Ma olen küllaltki teravalt kriitiliselt suhtunud lääre ühiskonna ja külma sõja ajal näiteks mõne ploki varjukülgedes ja ka ütleme lausa kuritegudesse, mis, mida ta on lääne pool korda saadetud. Näiteks on olnud Hispaania Franco diktatuuris, suhtumise ümber on olnud väga teravad mõttevahetused minul Eesti päevalehega Stockholmis ja samuti on paksu verd kutsunud esile näiteks hukkamõistev suhtumine Aafrika režiimis. Minu eesmärgiks on võimalikult vedutseerida tellimustööde osatähtsus tublijagu, isegi praegust sulemehe tegevust seisneb eriti just kunstialase kunistajalise tekstide kirjutamises. Ma kirjutan ajakirja artikleid ja eessõnu Väljapanevate kunstnikude kataloogidele. Ka. Noh, näiteks paar aastat tagasi ilmus itaalia graafiku Walter Valentiini graafikate hõlmav päris nii-öelda ulatuslik koguteos, seal oli neli autorit, mina olin ainus neist neljast, kes elab põhja pool Alpe. Kui hästi te tunnete ennast praegu kodu Eestis ja mis teid siin häirib? Ma tunnen ennast siiski suhteliselt hästi. Muidugi ma näen, mis rängad keskkonnaprobleemid siin valitsevad, kasvõi juba lihtsalt õhk sõna füüsilises mõttes, mida tuleb Tallinnat sisse hingata, ei ole just lausa tervislik. Ma ei kujutleks näiteks pidevat elamist Tallinnas puht tervislikel põhjustel. Mul on olnud pikki perioode oma elus, kus ma olen viibinud haiglates, salatooriumites ja ja olen üsna valvel taolistes küsimustes, aga kui jutt minna nüüd selle vaimse õhkkonna juure. Ma pean ütlema, et minul oli üks teatav hirm veel mõni aasta tagasi, nimelt kontrast möödunud 50 aastaga. Et see on loonud mingi sellise oreooli me iseseisvusaja ümber, et hakatakse seal kõiki nägema kohutavalt ideaalses ja idülliliseks valguses. Ja Ma ise olen just oma teismetes, kus inimene on loomulikult kriitiline ja mässumeelne ja mina olin seda vist keskmisest rohkem. Ma lugesin ka üsna palju välismaal ilmunud ideoloogilist kirjandust ja mul oli ka natukene nii juba väljaspool olija Pilku ütleksime nii-öelda paran laks oli mul juba olemas nii-öelda noh, Eesti perspektiiv ja, ja kaugem nii-öelda euroopalik perspektiiv ja mul on seal tugev terav mälestus paljudest varjukülgedest ja nuriarengutest, mida ma kartsin, et neid ei taheta nagu enam näha. Ja et siis sellega võib halb pärand tulla uuele seisvale Eestile, aga praegu ma näen, et meie pressis ollakse siiski küllaltki valvsad küllaltki kriitilised ka omaaegse pärandi suhtes, näiteks ma leian seal lausa selliseid fakte, andmed, mis on puhastatud minu nii-öelda teismete Eesti kohta, mida mina tookord ei teadnud. Mul on hea meel, et ikka eestlane see kriitiline analüütiline pilk, et see last ei salga.