Uudis pluss suvekülaline. Sel nädalal peetakse nii Pärnus kui ka tegelikult ETV vahendusel kõikjal Eestis 20 kuuendat Pärnu filmifestivali ja uue kunsti muuseumis on üleval taaskordne aktinäitus mees ja naine. Ja ta on siis põhjused, miks oleme täna Pärnu stuudiosse meile külla palunud Filmimehe Mark Soosaare remark sinna Pärnusse. Tere päevast ja suur tänu selle au eest, et mind olete eetrisse kutsunud. Ja küsitlejate rollis on selles tunnis Kaja Kärner ning Arp Müller. Mark, sa oled palunud saadet sisse juhatama Mart Saare koorilaulu Isamaa ilu hoieldes, meil on see kohe mängimis valmis, aga miks just see laul? No see laul on meil festivali logo all ja kes hilja õhtul televiisorist vaatasid esimest võistlusfilmi siis meie logo algab aastal 1913, filmitud esimese kaadriga esimese elava pildiga Pärnusse on siis mööda Rüütli tänavat läheb laulupiduliste tore rongkäik, tsaaririigilipud lehvimas, laulukooride lipud lehvimas. Ja taustal Endla teater, väga tähtis hoone meile Pärnus, sest et viis aastat hiljem kuulutati tema rõdult Eesti vabariik välja. Esimesel aastal olin ma ise selle kurva pildi tunnistajaks koolipoisina fotoaparaat käes. Kuidas siis selle hoone korpus õhku lasti, selle asemel et ta ära remontida, aga noh, selge see, et nõukogude võim ei suutnud taluda, et hoone veel püsti seisab ja inimestele meenutab kallist Eesti vabariik. Ja vot see kaader on siiski meil nagu logoks, aga kuna see kuulub tummfilmi perioodi sisse. Me mõtlesime, et kahekümnendatel aastatel sisse lõhutud Isamaa ilu hoieldes sobiks väga ilusasti saatma meie sellesuvist filmifestivali, mis on nagu harmoonias ja, ja, ja, ja püüab tähistada siis ka Eesti film 100 sajaaastast Eesti filmikunsti. Kes on selle loo sisse laulnud? Ma praegu ei mäleta nii täpselt, kas ei ole mitte Estonia segakoor, eks tuntud koor? Kuulame. Me kuulasime Mart Saare koorilaulu Isamaa ilu hoieldes, mis on ka Pärnu antropoloogiline filmifestivali tunnusmeloodia või, või logo saatev meloodia ja selle filmifestivali juurde me tuleme alanud saates tagasi. Aga Mark Soosaar, alustame pikemat juttu sinu vanematest, sinu suguvõsast, kui sa mõtled oma vanemate ja vanavanemad oma sugulaste peale. Kas sa tajud enda juures seda, et nüüd, kui sa oled ka juba selles eas navus oma sugulasi, varasemaid mäletad, kas sinus on midagi sarnast nendega, kas sa istu või, või ütled või või hoiad kätt või, või sügad lõugama, et ma tõesti ei oska arvata, mis see võib olla, aga, aga midagi, mille puhul sa tajud, et vat sinu ema tegi nii või keegi sinu vanavanematest tegi täpselt samamoodi. Eks ikka, eks me kõik mõtleme niimoodi. Kui nüüd natuke meie suguvõsast rääkida, siis kaugkõige kaugem haru on uuritud minu isapoolse vanaema Viljandimaalt Mulgimaalt kamara talust pärit Juulia kuubeni ehk Julia Soosaare esivanemate liini pidi ja ja seal need oletused, sest et nii nii vanad kirikukirjad ei ole säilinud, aga ulatuvad sinna varakeskaega välja ja selle raamatukese nimi, mis on eelmise sajandi alguses välja antud, on sinihallike omad, on siis siniallika lähedalt kamarat, alusta sealt ümbruskonnast on nad pärit. Ja seal on kusagil seitsmeteistkümnendast sajandist on juba nimed ka teada ja ja huvitav on see, et et enamik eesti perekondi on olnud nagu ka värsket verd juurde võtnud küll Poolast, Soomest, Vene strootsist mis tahes siis meie nendes vanavanaema poolsetes kirjades seda ei ole ja ja mingit põnevat lugu ka ei ole, et kellelgi oleks karu ära söönud või või midagi taolist juhtunud. Et lihtsad taluinimesed ja maainimesed sealt Kesk-Eestist on nii isa kui emapoolsed esivanemad ja ema oli kunstnik mul jai saali, hobuste tõuaretaja ja ise olen maal üles kasvanud poiss, nii et. Nii et see on minu nagu eellugu. Aga kas sa tajud endas, et sa kasutad mõnda fraasi või väljendit, mida sa mäletad, et, et sinu sugulased maal vaat just nimelt niimoodi rääkisid? Ei, et sa oled nii palju koolitatud, et see on selle välja lihvinud. Sinust. Ei, see sugugi mitte nii ei ole, et kuna ma nüüd siin ütleme, kihnu keelega olen tegelenud, kihnu keelt püüdnud ikka omandada ja siis sellest valdkonnast ma tean, rohkem ütlemisi, aga aga siis ma mäletan, ma olin kuueaastane, kui me tulime üle Pärnumaal elama ja ja mis mind siis pani imestama, oli see see Pärnu rannarahvamurre ja? Jaa jaa, jaa. Rõhud, mis olid teistmoodi ja vahel siin Pärnu linnavolikoguski olles, ma olen siin inimesi korrale kutsunud, kui nad ütlevad kanali tänav ja ma olen andnud kuulge, kirjutada kirjutatakse küll kanaliga Pärnus peab ütlema Kanaali tänav. Rõhk, teisel silbil ja selliseid momente, aga aga Ma kohe plahtini ei löö midagigi sellist ette, millega neid siin niimoodi. Eks ikka, need vanasõnad on meil perekonnas olnud, et isa oli alati selline, kes hoolitses, et õhtuks oleksid kõik tööriistad ära pandud ja ja kui söömist lõpetasime taldrikud oleksid alati tühjaks söödud, ilusasti ja toidujätt, toidu toitu taldrikule ei jääks ja tibutada. See kehtib sinu peres praegu ka. Jah, üldiselt küll jah, sellepärast, et kuidagi ebamugav on niimoodi toidule jätta, tuleb toitu võtta nii palju, kui sul on isu ja palju sa jõuad ära süüa ja palju seal parason. Ma siin täna käisin ka Pärnus ühes väga heas toidukohas, kus buffee suhteliselt odava hinnaga ja üks Hollandi hollandlane siis pakub sellist toitu ja ma vaatasin, et eestlased üldiselt, arvestades, et võib süüa nii palju, kui tahad, võtavad nii palju, et ikka ikka pärast on väga raske vist olla, et et harjunud vältna rohke. Aga see kunstipisik, kas see pärineb siis kunstnikust? Jah, seda nüüd kohe kindlasti, sest et kõige toredam oli siis, kui ema maalis ja maja oli tärpentini niisugust head lõhna täis ja ja kui emal ei olnud need aega valvata õega ja me saime mürada, siis nii, et see oli nagu lapsepõlve meeldivama tunnid. Kui te poleks läinud või kui poleks sisse saanud 65. aastal Moskva filmiinstituuti, kas siis oli olemas ka plaan B ja kes siis Mark Soosaar oleks kindlasti? Teil oli kindlasti punkt b sellepärast et 65. aastal, kui ma sisseastumiseksamid Moskvasse läksin tegema siis oli veel selline olukord, et juhul kui oleks kõrgkooli sisse saanud, siis oleks tulnud minna Vene armeesse ja siis oleks sinna Teedopsina hakklihamasinasse tulnud ja kes teab, mis veel ja mul ei olnud tervis ka kõige paremini, et punkt või, või see plaan B oli kindlasti kunstiteadus ja Tartu ülikool. Kuidas see kunstipisik sinu lastes on avaldunud? Vanem tütar Kadri-Ann on lõpetanud Prantsusmaal graafilise disaini ja töötab kunstiõpetajana Tallinna kunstikoolis. Ja siis teine tütar Marie on lõpetanud siis kunstiakadeemia bakalaureuse keraamikuna ja nüüd siis kasvatab kaht väikest lastega, niipea kui natuke suuremaks saavad, siis teeb ka magistrikraadi kindlasti ära ja on olnud siin Pärnu uue kunsti muuseumi ehitamisel ja käigus hoidmisel ja arendamisel ikkagi esimene abimees, esimene kaasamõtleja ja ametlikult ka selle direktor, olnud siin aastakümneid. Kas sa joonistad ise ka? Vahepeal jah, ja oli niisugune lugu, et kui pärast Moskva lõpetamist tervis väga vilets ja ma arvasin, et võib-olla ma jõuagi seda rasket kaamerat, mis nõukogude ajal kaalus ikka 15 kilo ja rohkemgi ja ealist akud ja kõik muud lisavarustused, et seda tööd ei jõua teha, et siis siis noh, maalimine ja akvarell ja pastell ja et need on väljendusvahendid, nii et tol perioodil ikka ühte, kui teist sai tehtud, aga nüüd on lihtsamad vahendid, nüüd saad ennast suhteliselt väikse kerge videokaameraga väljendada, fotoaparaadid on väga kerged ja väga head. Nii et eks ma olen kergema vastupanu teed läinud. Juba saime teada ka, et te olete vanaisa. Millist tulevikku vanaisana te oma lapselastele soovite ja milline üldse võiks olla nende kultuuriline tulevik? Nad elavad Eesti välismaal, jah. No mul on nüüd niisugune lugu, et poeg on, ta elab Mongoolias ja siis kaks tütart on siis nagu isa poolt prantslased ema poolt, eestlased valdavad vabalt mõlemat keelt ja ja vahepeal käisite Eestis koolis, aga. Ütlesid Prantsusmaal ja lähevad edasi kõrgkoolides. Siis need Pärnu lapselapsed, nende isa on soomlane ja ema on siis eestlane ja ja mõlemad väimehed on absoluutselt eesti keele ära õppinud, ainult et eluks ajaks antenn jääb, Errib põlistama ja Mikko jääb lamedad Well I rääkima, nagu soome keeles on. Aga see, kui hästi nad oma naiste emakeele on ära õppinud, et see on lihtsalt hämmastav, et kirjavigu nad ei tee, üldse mitte ja nad võiksid eesti keele tund anda kirja kirjutamisel. Aga hääldusega on sama lugu, mis minul kihnu keelega ikka see, see keskeesti hääldus aktsent, kuidas ma ei pingutaks juurde, ma võin kui kes tahes grammatiliselt rääkida, aga emakeele kuidas öelda nüanss või helinud või, või aktsent või ei teagi, mis see kõla, ütleme, see kõla, eks ole, see kõla jääb ikka juurde, aga mis siis sellest, ega ega vahel on see isegi väga ilus, muideks, kui eesti keelt aktsendiga räägitakse, minu meelest prantsuse prantslane räägib eesti keelt eriti mõnusa aktsendiga. Nii et võib öelda, et teie pere järeltulevad põlved on selline ehe näide. Aina avarduvast ja kosmopoliitse mast kosub poliitilisemaks muutuvast maailmast, aga mitte halb näide. Jah, ma meile eesti keeles kahjuks ongi niimoodi, et paljud sellised võõrsõnad tulles meie eesti keelde üle saavad mingisuguse negatiivse tähenduse, noh, võtame näiteks sõna infantiil, lähed sinna ladina keele Vahemerealasse siis Hispaaniasse, infantiine tähendab midagi väga head, niisugust lapsemeelset, kõige paremas mõttes või või näiteks lähed Ameerikasse, sõna edevus on väga positiivne mõiste, edev inimene on edukas inimene, mine ja avameelne ja, ja selline selline noh nagu aval inimene. Meil on see kohe nagu, kui ütled silma, Louis on edev inimene, see on ikka midagi väga halba. Nii et ja ka sõna kosmopoliit ei pea sugugi mitte tähendama midagi taolist, et kellel kodumaad pole või kes oma kodumaast midagi ei tea või armasta. Et armastusega on juba niisugune asi, et mida rohkem sa seda jagad, seda suurem ta on. 25 aastat tagasi asutasid sa koos tollase kirjaniku Lennart Meriga Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali. See on suu pikk aeg ja suur töö. Kas tahad tagasi vaadata? Jah, ma mäletan väga hästi seda ka 80 seitsmendat aastat, kui väga suured ootused olid. Et äkki saame tõesti Eesti lahti manööverdada ja sellest impeeriumist. Aga kas see õnnestub, siis ei teadnud ju keegi meist veel ja, ja eks selle festivali alustamisega, 87. aastal oli ka üks kivikene sellesse protsessi, nii et mis me tegime, me kutsusime Pärnusse siis maailma kõige nimetama nimekamaid, etnograaf. Kultuuriantropoloogia, visuaalantropoloogia, Alan Lomax iga eesotsas väga tuntud Ameerika rahvalaulude uurija ja koguja, tema isagi oli juba kolmekümnendatel aastal, sõitis mööda Ameerikat ringi ja salvestas Ameerika rahvalaule ja tema poega, kes siis 87 käis oli tantsusammude uurija ja tantsusammude leviku järgi püüdis tõestada, kuidas rahvasteränded on maailmas toimunud. Tollased liiduvabariigid olid esindatud ja see oli selline tõesti mõlemapoolne aknaraiumine meie poolt läände ja sealtpoolt itta. Ja mäletan seda oli väga raske korraldada, sellepärast et kaua aega otsisime kohta, kus oleks ühe katuse all söömine, magamine, kinosaal ja natukene niisugust. Sportliku virgutus ka ja selgus, et mu kauaaegses kodulinnas Pärnus oli Apenni suur pansionaat ja õnnestus siis rentida. Moskva rahad olid meil selleks olemas. Et siis välismaalasi üldse Pärnusse saada, niimoodi nädalaks ajaks. Selleks ei piisanud piisanud ei sugugi mitte ei kohaliku keskkomiteega KGB loast, vaid lõpuks pidi kosseugin lausa kirjutame alla sellele paberile, et lubada erakorraliselt sellist asja asja läbi viia. Seda ma mäletan üsna üsna täpselt. Kas ja kuidas on festival selle aja jooksul muutunud, kuidas on festivali eesmärgid teisenenud? No kui esimest festivali meenutada, siis kõik filmid viidi sinna tuppa, kus Lennart Meri elas laoti hunnikusse ja Ühtegi filmi veel video veel ei olnud, kõik olid rullid ja kümneminutiline filmirullkaalus kaks ja pool kilo. Nii et tund aega filmi korrutada, kuuega on 15 kilo, näiteks suured filmikastid olid. Esiteks oli neid raske, mida ta, neid ei olnud võimalik meel läbivaatusel lihtsalt nii, et paned sisse ja vaatad, mis siin on. Lennart usaldas, mida keegi kokku toonud oli ja need olid ikka meeletud hunnikud ja siis Lennart iga hommikul kella üheksaks pidi siis üles riputama nende filmideni nimekirja, mis päeval näitamisele tulevad, aga noh, teadagi tema tundmine, ajalooline Curiosity, need on ju see, et et tavaliselt oli see tund või kaks ikkagi hiljem ja ja siis kusagil 10-ks 11-ks pika ootamise järel need nimekirjad siis tekkisid ja ja filme vaadati ja kuusk arutati, mingit kataloogi ei midagi. Plakat vist ikkagi oli ja. Aga siis mäletan seda, et lõpuks oli siis žürii otsus vaja langetada ja seal oli Ingrid Rüütel ja seal oli Omar Volmer tollane Pärnu muuseumi direktor ja vist oligi, nad pesi koos Lennartiga neid otsuseid langetasid. Ja siis oli selline värk, et kui see autasustamine Pärnu Endla teatris pihta hakkas Õhtul kell seitse, siis kõigepealt setu naised pidid tantsima mingi 20 minutit ja siis pidi žürii välja tulema oma otsusega. Aga umbes 10 minutit enne seitset ütles Lennart, et žürii ei ole otsuseni veel jõudnud. Et las setud alustavad pihta ja tule mulle siis järele, veerand tunni pärast jama siis žürii otsuse ja siis siis lähme siis lavale. Setud hakkasid tantsima, mina sõitsin nappenni tagasi Lennartil ära tooma, tänata ütles niimoodi, et veel ei ole valmis, et mul on veel vaja üks mingisugune paarkümmend minutit sõitsin ma teatris seal tollal ei olnud Mobile, nii et helistad, et tehke seda teist kolmandat Läksin lava taha seotud, just lõpetasite, ütlesin taga. Aplaus oli, et aga nüüd mingi uuesti ja tantsige kogu kava uuesti. Noh, setud läksid, jah, hüppasid üles-alla ja hõbe, saaled kõlisesid väga ilusasti ja läksid Lennartil järele lennates veel ei saa, et me peame veel otsustama, et siin on mõned asjad. Läksin mina uuesti, siis sinna ja midagi jäänud, mida üle seto tantsisid kolm korda selle kava läbi. Nii et 20-st minutist sai tund aega, aga no lõpuks siis kättpidi, ma võtsin Lennarti ja vedasin autosse ja jõudsime siis vaevalt lavale ja ja siis rullisime lahti, koos temaga esimese hukkus kootud sellise uhke Lääne-Eesti tekkija. Ja sealsamas tekkis kase, ET asem valeksi, kes oli Kanadast pärit rahvusel pulgaarlane. Isegi türklane, ma isegi ei mäleta täpselt, rahvustal on igal juhul tema mõiskima filmist sai peapreemia ja siis panime siis Lennartiga talle õlgadele ja vot sellest sellisest alateadlikust või sel hetkel tekkinud liigutusest saime traditsioon, et kõik need tekkinud me panemegi nüüd siis meie laureaat laureaatidele õlgadele pildistame neid ja järgmisel aastal festivali plakati peal, siis eelmise aasta peaauhinna võitja. Festival on ka tänapäeval heas mõttes des boheemlik. Kui seal juba olla mõned linastused paar päeva, siis juba hakkad inimeste nägusid tundma. Inimesed liiguvad ühest saalist teise, ühelt seansil teisele teise jõuate vist iga seansi eel ka seanssi sisse juhatama. Kaaned linastusele toimuvad üsna sellistes askeetlikes tingimustes uue kunsti muuseumis, raekojas ja mudaravilas. Kas Sepohimlikkus on selline taotluslik või on see või on see asjade noh, nii et ei ole midagi teha? Ei, see ei ole taotluslik, sest et see on meie paratamatus lihtsalt. Pärnus ei ole juba aastakümneid kaasaegset kino, sest et see mai kino, mis nõukogude ajal ehitati, see on amortiseerunud ja helitehnika on seal selline festivali filmidel näidata ei saa. Ja mul on väga kahju, et, et siin alati kohalikel valimistel mõni erakond või mõni valimisliit lubab, saab siis ehitada nii kino kui avada kalaturu ja ma võin öelda, et viit viied kuued valimised on niimoodi, et enne valimisi seda meeldiv lugeda, seda keegi enam ei usu. Et. Mõnes mõttes vahel on ka väga rasketes olukorras ja sundolukordades võib leida geniaalseid lahendusi. Ja ma mäletan, kui ma ei eksi, oli see aasta 99. Toomas Lepp oli Eesti televisiooni direktor siis või noh, ütleme juhatuse esimees nagu, nagu peenelt öelda. Ja Pärnus tekkis olukord, kus meil ei ole mitte kusagil filme näidata, kõik saalid olid remondis ja väga niisugune patiseis tekkis. Siis ma helistasin Toomasele, ütlesin parajasti, olin Taanis autoroolis mehe naise näitusele pilte toomas, kusagilt Prantsusmaalt ütlesin. Kuule, Toomas, tule appi. Kolime selle festivali televisiooni üle, mul Pärnus ei ole kusagil filmi näidata, Tomas ütles, mõtlen helistada tagasi, viie minuti pärast ta helistas, veel kiirem, ütlesin, et teeme jah, televisioonis. Ja sealt saigi alguse see. Kuus kuni seitse filmi võistlevad televisiooni, selge on see, et me ei saa seitse kümmetega kaasada kahtekümmet filmi kolida. Televisiooni ei ole ka võib-olla Õiga, sest mõned nendest filmidest on väga väike selle vaatajate grupile. Need, mis me nüüd televisiooni oleme siin viimastel aastakümnetel valinud, seal on kindlasti kaks mõõdet, üks mõõde on see, et need peavad olema kunstiliselt väga heal tasemel ja noh, peaaegu võrdset mängufilmidega, kus inimene saab ennast samastada nende tegelastega, kes on ekraanil ja elada nagu nende elu, see tund-poolteist. Ja teine nõue on nendel filmidel see, et olles koguperefilmid ja kunstiliselt kõrgel tasemel peavad nad kajastama selliseid suuri üldiseid, probleeme. Aga mina olen festivalikülastaja olnud nii teleri ees, oodates eelnevatel aastatel neid ETV programmi valitud filme kui ka eelmisel aastal oli vist peaaegu terve festivali Pärnus koha peal ja ma julgen kuulajatele soovitada. Õhustik tõepoolest on eriline, mis siis, et toolipõhi on kõva seal mudaravilas ja tingimused askeetlikud, aga see suhtlus, mis inimeste vahel tekib peale filmi ja kohtumised režissööridega? See on ikka väga oluline lisaväärtus. Kui palju sel aastal külalisi režissöör? No ikka neid tuleb jah, siia, siin on meil eelmise aastaauhindu tulevad veel kätte saama siin-seal Jean Zarenaats, kes Serbias, et just eile saabus ja kes siis laupäeval saab Ene Ergma käest kätte või Rein Langi käest, ma ei tea, kumb kaks kõrget isikut on meil seal auhindu jagamas oma eelmise eesti rahva auhinna filmi eest naisteta küla. Ta on juba siin siis samuti Iisraeli Brežissöörita Martšenn oma filmi eest. Õpetaja Irena, Ukraina, õpetajanna stes Iisraeli koolis ja jõud, pedagoogilist meetodid seal juurutab ka tema saab oma vaibaga, et siis on saabunud Jerzy Zlatkovskigi, kes eelmisel aastal saiub oma Venemaal vändatud viinavabriku eest vaiba aga oli nõus eelpool nimetatud kahe režissööriga olema siis žüriis, et hinnata Eesti filmi ja täna nad juba kaks filmi viiest läbi vaadanud ja ma loodan, et nad mulle sosistavad ülehomme vähemalt kõrva, et kes on see eestlane, kes saab siis selle ants lingi tehtud puidust, uhke tugitooli. Parima Eesti filmi autorit. Muideks, viiest eesti filmist kolm on pühendatud, et vene inimestele see, see vene Venemaa teema, mis meil täna festivalilt läbi käib, ei ole muidugi ainus teema ja võib-olla me oleme natuke meedias seda isegi üle võimendanud, aga aga ma vaatan, et see meeldib inimestele, et me tegeleme oma naabritega. Ja just ütleme tavainimesele mulle siiski tundub, sisetunne ütleb, et tahaks nagu rohkem teada, kuidas seal teispool Peipsi järve elatakse ja ja meil on sel aastal kavas tõsiseltvõetavaid väga häid kunstiteoseid, ekraaniteoseid Vene elust. Esimest said vaatajad ETV vahendusel eile õhtul juba nautides, oli siis võistlustantsija. Ja järge on tulemas nii täna kui ka järgnevatel päevadel kuni laupäevani. Ma muuseas vaatasin seda tutvustust, mis oli eile õhtul Eesti Televisioonis nende filmide kohta, mida televiisorist näha saab ja mulle tundub, et, et panus on tehtud nendele filmidele, mis mingil mingil kombel vaatajad kas šokeerivad või, või kuidagi ärritavad. Kui ma mõtlen sinu enesefilmiloomingu peale, siis sina oled alati suhtunud oma filmi objet sekti suure pieteeditunde ja austusega, et kui ma siin võin midagi meenutada sinu väga pikast loometeest, Kihnu naine ja Kihnu mees ja, ja vaarao sõjavägi ja, ja mis Saaremaa sa alati suhtus sellesse filmiobjekte või sellest, kellesse filmi teed? Lugupidamisega austusega ja sa austad ka publikut, aga tundub, tänapäeval võib praegu need filmid on rohkem niisukese eriteerimise ja šokeerimise mõju taotlevad kas on nii? Ma võtan selle komplimendi vastu küll, aga aga ega see filmi dokumentaalfilmitegijale palju au ei tee, kui ta kui ta kriitilisel hetkel kaamera seisma jätab ja lähevad appi nendele inimestele, kes kaamera ees tegutsevad. No ma olen seda näidet siin ja seal toonud, et handimaal tehes film, isa, poeg ja pühatoorium kus need kaks šamaanimees ja naine, kes koos elavad, on tõesti minu jaoks sümpaatsed, hoolimata sellest, et nende käitumine minu suhtes oli äärmiselt niisugune, Kirwellik käes on, aga, aga lõppude lõpuks ma olin sissetungi ja nende maailma. Et nendega seal. Mul tekkis erinevaid probleeme ja ma mäletan, ükskord, kui me sõitsime põtradega mingit 30 kilomeetri pikkust teekonda järgmise kojani. Temperatuur oli mingi miinus 20 miinus 30, mul oli kaamera küll igaks juhuks laskevalmis kogu aeg. Millegipärast need mees ja naine läksid omavahel tülli, ma enam täpselt ei mäleta, vist ühe viinapudeli pärast astun, mingi värk hakkas tekkima ja mees oli väiksemat kasvu naine suurem ja naine tugevam ja see asi läks käsitsi kakluseks ja ja naine paiskas siis mehe sealt nafta pealt maha ja hakkas teda peksma, lumes veri juba lendas ja ma oleksin muidugi saanud suurepärase kaadri, kuidas see naine oma mehe ära tapab. Aga ma ei võtnud seda, ma tegin selle tohutu suure vea, et ma läksin sinna vahele ja ja, ja, ja lahutasin nad. Ja vaat seda ma tahangi öelda, et, et ma ei taha kõiki tänapäeva dokumentaalfilme vaadata, sellepärast et ma tajun, et need on tehtud sellepärast, et. Et mind šokeerida? Ei, alati see ei tehta sellepärast šokeerida, no näiteks meil siin on praegu käivad läbirääkimised veel kaks päeva enne filmietendust prantsuse produtsendiga jutt on siis valsi, Bondi filmist, see pole seksi raport. Pealkiri ei kutsu inimesi vaatama, aga kui mõni kuuleb, et see on film pornofilmi tegemisest, et siis võib-olla isegi tuleb vaatama. Aga see on niisugune ka väga raske film selles mõttes, et näidatakse, kuidas siis üks kasuahne pornofilmitegija minimaalsete vahenditega ja, ja noh, niimoodi juhendades neid näitlejaid siis pornofilmi teeb ja töötasid, on ikkagi väga, väga hull vaadata, sellepärast et see on, see on veel hullem, kui teada seda, mida tehakse poliitikas ja veel hullem kui tead, kuidas vorsti tehakse, nagu öeldakse. Et et aga miks me seda filmi näitame. Me näitame lihtsalt. Ja miks, miks see autor üldse sellise filmi tegi? Et eks ikka selleks, et Belse põlibelceebuliga välja ajada teatavastiga. Pasoliini tegi oma viimase filmi 120 päeva sood omas seksuaalperverssuste eest. Sellepärast ma nägin, oli selle filmi esietendusel Pariisis 75. aastal. Seadusena seonalis. Ta tegi sellepärast, et nagu, nagu vahel ütleme, metsatulekahju puhul tehakse teine tulekahju ja saadetakse vastu ja siis see peamine tulekahju ei pääse enam edasi. Ta lihtsalt tõmbas ühe niisuguse õudsa piirjoone sellele pornograafiale ja siin on ka tegemist selle katsega, et omada selle maailma olemust, et inimesed, kes pornofilme vaatavad, saaksid aru, kuidas neid petetakse, kuidas kuidas inimeste looduse poolt kaasa antud instinkte kasutatakse sellise odava business-i jaoks. Ja selles filmis on ka tegelikult väga ilus kammertoon, need näitlejad, keda siis niimoodi füüsiliselt sunnitakse teatud seene mängima ühel hetkel eemalduvad kaamerast, see on üks võte aafrika stepis või kusagil kõrbes. Ja siis me näeme taamal tegeliku armustseeni, mis on dokumentaalne, mis erineb nagu päev ja sellest, mida siis produtsent toodab. Et veel võib-olla tuleb kasutada selliseid äärmuslikke vahendeid, aga see, et telekanalit pidevalt vägivalla filme näitavad, noh, see on nagu omaette temaatika, mis võiks meil ühiskonnas ikkagi taaselustada järgmiseks diskussiooniks ja võib-olla võiks Eestiga siin teerajaja olla ja mitte mitte nii nii vabameelne kõiges selles olla võib-olla minale vanaks jäänud, ma ei tea. Et tuleb vahet teha, mis põhjusel vägivalda ekraanil kujutatud Jah, sest et võtame näiteks PRO muinasjutud on ju ka palju vägivalda täis, aga aga nendes muinasjuttudes on ometi selline motiiv, et lõpuks ikkagi hea võidab kurja. Ja sellepärast muinasjutt tegelikust elust erinebki. Ja need intrigeeriv omad ja väike kodanikule mõtteviisile võib-olla häirivad filmid need on teil ju ikkagi ka öökinofilmivaliku eriprogrammis. ETV programm on nii-öelda mahedam. Jah, me arvame, et ETV-s, sellisel vaatajal nagu pärast AK võiksid olla rohkem sellised filmid, mida ikkagi kogu perega või vaadata suveõhtutel on ju ka lapsed kauem üleval. Ta oli jutukski, see eriprogramm seal võib-olla teine tähtis film veel, see on siis null tapetud. Nimelt saksa režissöör Kosakovski teatas meedias et, et andku endast märku need inimesed, kes on vahel oma mõttes mõelnud võimaluse, et ta, need, nad võiksid või peaksid teist inimest surmama. Ja üllatavalt paljud inimesed andsid üles ja osa nendest olid nõus rääkima kaamera PS ning omakorda osa nendest oli valmis siis ka seda tapmis stseeni, mida ta on endale varem ette kujutanud kaameras mängima. Et kavatseme laupäeval kell 11 uue kunsti Muuseumis nii selle kui ka eelpool räägitud pornofilmi puhul pidada sellise avaliku diskussiooni inimese alateadvuse ja instinktide kujutamise üle ekraanil ja, ja, ja võib-olla ma ei oska öelda, kuhu me välja jõuame. Aga ma arvan, et see on teema, millest tasub rääkida, et sest niisugust inimest, keda, kellel lavateadust ei ole, ma arvan, ei ole võimalik leida. Väga raske on ka kindlasti leida sellist inimest kes kes oleks nii väga nõus tegelikult oma alade otsi, kõiki soppe avama, aga, aga, aga sellega tegeleda ja et seda natuke mõtestada inimeste jaoks ja ja ära hoida ka neid samasuguseid juhtumeid nagu Norras või Soome koolides või et et selles mõttes me võiksime selle selle hämara piirkonnaga natuke rohkem tegeleda. Aadressil Chaplin punkt ee on kogu filmifestivali programm ka üleval, inimesed saavad tutvuda ja endale sealt ise valiku teha. Festivalil saab väikese ülevaate ka eesti dokumentalistid värskest loomingust. Ma küsiks konkreetselt nende filmide kohta aga teie jaoks isiklikult, kes on praegu Eestis huvitav tavad. Noore põlvkonna filmitegija? No mina hindan kõige kõrgemalt praegu vabandust kõigi teiste noorte tegijate, siiski Meelis Muhu kaht filmi, see on siis tema pronkssõdurifilmina siis Kihnu pulmafilm, sest et need on sellised tõsised, sügavad mitmepoolsed, uurimused ja Kihnu pulmafilm on selline dramaatiline narratiivne film, kus sa No nagu tema kronoloogilises arengus ja järjekorras kätte ja see on üks selline suund, kuhu, kuhu maailmadokumentalistika ka ka edasi liigub. Aga ma näen, et kellad, osutid liiguvad halastamatult saate lõpu poole, et et mitte ei jääks mulje, et meil ongi ainult mingisuguseid eksklusiivset filmid. Tahan mõelda seda veel. Et meie programmis on ka väga tore valik lastefilmi ja laste pärnu poisid-tüdrukud hindavad neid ja ja nendest filmidest mulle isiklikult meeldib väga üks Taani film, see on vähihaiglas üks pisike poiss, tobias on ta nimi, tal on fataalne diagnoos, aga sinna haiglasse tuleb kloun, kes siis lapsi lõbustab ja noh, need on, nende laste saatus on enam-vähem määratud. Teatavasti sellest haigusest väga vähesed pääsevad. See on õnneks õnneliku lõpuga film ja see, kuidas ütleme, vanem mees oma kunstiga ja kõige sellega aitab lapse paranemisele kaasa. See on, see on ikka väga ilus töö ja täna õhtul tahtsin veel öelda, on üks isiklikult minu jaoks ja ma arvan ka siiski paljude Eesti inimeste jaoks tähtis film ekraanil, see on õhtul kell kaheksa siis mudaravilasse, selle filmi nimi on päev enne demokraatiat. See võistlus, see on üks film, mis võistleb siis peaauhinnale. Neid sel aastal rahvusvahelise võistluse auhindu määrab Eesti elavatest klassikutest, žüriis on Mati Põldre, Andres Sööt, Valentin Kuik, Enn Säde. Ja no kesse viies on, kohe tuleb, boksaki ei ole. Ma teen selle kataloogi lahti, aga aga mõtlesin küll, et puristan ette, aga kohe ütlen niimoodi Valentin Kuik, Mati Põldre, Arvo iho, Enn Säde ja Andres Sööt. Alma Data India režissööri üles, Himaalaja eelmäestikes ei, ikka päris mäestikus, ikka India, Tiibet juba ühes väikeses taas kus siis järgmisel päeval hakatakse kehtestama sellist euroopaliku demokraatia mudelit, sest India valitsus on otsustanud, et nii nagu Euroopas, nii peab siis olema ka kõikides indi omavalitsustes. Ja meil ju kõlab selline postulaat siin praktiliselt iga erakonna juhi suust, et et paremat ei ole ju leiutatud, lepime siis selle demokraatiaga. Aga näiteks seal selles kauges mägikülas, kas on aastatuhandeid olnud üks omavalitsusviis, mis, mille vastu inimestel ei ole üldse probleeme olnud ja on, on väga sellega harjunud ja kogukonda koos seisund nud ja rahvakultuur on koos seisnud ja ja seal on siis kaks vanemat meest, kes on elupõlised. Kui üks ära sureb, tuleb uus jumal, määrab need ja siis on kaheksa inimest, kes, keda valitakse igal aastal, siis see süsteem on suhteliselt, võib-olla keerulisevõitu, aga see on töötanud seal nende jaoks ja nendes oludes. Ja sellest filmist paistavad veel, et kõrvad selle Euroopa demokraatia tagant välja. Sealt paistavad välja need kõrvad, et, et see, kuidas üks mägi, rahvas rahvakild peab elama, see otsustatakse mitte selle enda rahva poolt, vaid otsustatakse pealinnas ametnike poolt, kes söödavad siis parlamendile tee vastav eelnõu ja ja, ja kahjuks näeme me seda ka siin Eestis, Euroopas, kus kohalike inimeste elu üle määravad mingid tegelased pealinna kabinettides. Ja mis puutub omavalitsustesse, siis meie Saarteltki on teada, eriti Ruhnust, selline Laanskaabi tüüpi omavalitsussüsteem alates juba viie-kuue-seitsmeteistkümnenda sajandi algusest on dateeritud kuni aastani 1940 välja niinimetatud Laanscop kus ikkagi oli praktiliselt osalusdemokraatiaga tegemist ei olnud esindusdemokraatiat lihtsalt kord. Kord aastast oli siis saarerahvas kokku igal talul ehk igal suitsu oli üks hääl ja otsustati, kes järgmisel aastal on roll, ehk siis see mees, kes jätkab. Neid kombekombeid ja traditsioone, mis on aastasadade jooksul kujunenud. Siia selle teema juurde on kohe hea küsida, et kas te ise, praeguseks olete poliitikas pettunud, olete ikka kogu aeg nii Pärnu volikogus kui ka kui ka riigikogus üritanud eesti asju muuta. Olete vannud mitmes erakonnas, aga praegu mitte enam. Ei, ma ei ole nii väga pettunud, aga ma arvan, et siiamaani on ikka üsna palju ära tehtud, kuid on vaja edasi liikuda ja ja väikesed maad ja riigid ja rahvad on palju paindlikumad, võivad palju kiiremini muutusi esile kutsuda oma oma maal. Ja mis Eestisse puutub, siis ma arvan, et testid tuleks vaadata ka väga eristatud. Üks omavalitsus on ju Tallinn ja hoopis teine on Ruhnu kus, noh, ma ei tea, kui palju see vahe nüüd on, kui Tallinnas on 450000 ja tegeliku elaniku ja Ruhnus 50 tegelikku elanikku, ma ei räägi nendest, kes on formaalselt sisse kirjutanud, mis on ka täitsa noh, väärastunud noh, niisugune olukord, et, et need, need ei saa olla ühe ühe tüübi järgi juhitud ja mis puutub väiksemates omavalitsustes, siis seal on täielik võimalusi osalusdemokraatiat rakendada seal võimaliku mitte ainult üks kord aastas, vaid praktiliselt igas kvartalis ja kui vaja ka igas kuus saare rahvas või väikese omavalitsuse rahvas kokku kutsuda ja ja regulaarselt seda lausa teha, et inimeste arvamusi kuulata, aga vot meie demokraatia häda on see, et sul peab olema mõni kümnendik, kaks protsenti või üks protsent üle 50 ja siis on võim ühe poole käes ja teine pool mängitakse teisel poolel pole võimalust kaasa rääkida ja kui see võim on veel delegeeritud väga väikeses omavalitsuses kergelt üle poole isikute kätte, noh näiteks Ruhnu omavalitsuses on seitse inimest volikogus nelja inimesega võid valitseda. Ja neli aastat on, siis võib nelja inimese käes ohud, kiusatused ja need on ju nii väga-väga suured, et seda võimu hakata ära kasutama, kuritarvitama. Ma vabandan Rurnaste ees, kui keegi vaata sest et ma kasutan seda Ruhnut lihtsalt ainult näitena. Ma ei tea, kuidas seal praegu olukord on, tõenäoliselt on seal praegu rahulik, aga varasematel aastatel oli seal väga tõsiseid probleeme seadusrikkumisi just, just väikese grupi huvides. Aga tegelikult olete te ju ikkagi filmitegija, väga hea filmitegija. Kui palju filme, kui palju ideid on nüüd ajapuudusel jäänud teostamata see vot seetõttu, et on tulnud filmifestivali vedada siis uue kunsti muuseumi vedada, muretseda selle pärast vahepealsed aastad veel riigikogus, kui palju on ideid nii-öelda virnas või aju tagaosas kusagil teostamata? Jah, ma olen ainult ühe täispika mängufilmi teinud, see on jõulud Vigalas ja millal tuleb järgmine ja ma ei tea, kas ma teen järgmistest, et mulle siiski meeldib dokfilm, palju rohkem ja elada loodusega koos ja jälgida, kuidas inimeste suhted arenevad ja praegu mul on töös kaks filmi, Kihnu lastega. Üks peaks saama sellel sügisel valmis, selle nimeks on Rasmuse kosmonaudid. Armunaudid, mitte kormoranid, jah, kosmonaudid sellepärast, et pärnaliisakas sedasi kutsuma neid, neid tulnukaid, kelle kohta ta teisiti ei oska öelda ja seal on teine naine veel Tiidu mari, kes kutsub neid korvalloonideks, ehk ta teab väga hästi, et kõrvalhoone südamerohi, aga eks nad südamevalu teevad kinnastele. Käisime siin talle. Vabandust, tilli Arnold Arvoga seal saarevahiks käisime sorgus just siin hiljuti linde rõngastamas. Ja me nägime, et umbes 2000 kosmonautide pesal igas pesas on kaks vanalindu, 4000 lindu. Igast pesast tuleb umbes keskeltläbi kolm poega, sügiseks on see parv 10000. Nii et kui nad õhku tõusevad, seal taevas must ja ega sellel alal, kus nemad on siis looduse täielikult vallutanud Igasvanemai taimedega. Teised linnud. Mul on paar korda elus olnud niisugune juhus, et ma otsin ühte asja aga ma ei leia seda. Ja selle otsimise käigus ma leian mõned asjad, mida ma pole osanud otsida ka, mis on huvitavamad kui see, mida ma tegelikult otsin. Ja mulle tuleb meelde, et kus kümmekond aastat tagasi otsisin ma Eesti raadio heliarhiivist. Ma enam ei mäleta, mida, aga ma leidsin ühe sinu saate. See võis olla tehtud sel ajal, kui see õppisid Moskvas kinoinstituudis ja saate sisu oli see, kuidas sa seisad keset Kalinini prospekti teed esimese mai saadet ja räägid sellest, et mida sa näed, missugused külalised sõidavad kõik Moskvasse pidustusteks kokku ja ma jäin seda saadet kuulama põhjusel, kuidas on võimalik nii huvid pidevalt justkui mitte millestki rääkida, et sa võtad need faktid ja lased läbi enda mõtete muljete läbi enda sõnastuse. Ja, ja see lugu tuli mulle meelde nüüd enne tänase saate eetrisseandmist, et võib-olla see ongi kogu sinu olemus. Et sa ei keskendu jäägitult ühele, vaid sa vaatad elu enda ümber, valib nendest välja mõned Kihnu kultuuri Chaplini kunsti keskuse, Pärnu dokumentaalfilmifestivali, kui siin võib-olla kõige mahukamaid nimetada, et sa lased selle endast oma mõtetest läbi nagu valguse kristallkuulist. Et sa ise vääristas seda oma mõtetega ja, ja annad sellele tähenduse. Kas see on sinu olemas? Ja ma pean ütlema sulle ausalt, et me oleme ju kolleegid ja üldse inimene peab aus olema, mulle eriti ei meeldi, kui mind kiidetakse, et mulle meeldib rohkem siis, kui minu vigu parandatakse, sest et. Ma oma vigu. Ega me tegelikult ei saa parandada ega midagi, mis me teinud oleme, ise ju tagasi võtta, aga me saame neid parandada oma järgmistes töödes. Aga kui sa hakkasid rääkima sellest Kalinini prospekti rongkäigust või värgist, siis seda ma ei mäleta üldse, aga ma kartsin, et sa hakkad rääkima hoopis ühte teist lugu kui mul depressioon neljandal kursusel ja ma ei olnud kindel, et see tüdruk, keda ma armastasin, Ta armastab ja siis ühel pühapäeva hommikul olles Moskvast putku pannud võtsin Eesti raadiomaki oma elatist, ma sellega teenisin, ent raadiol lugusid sealt tegin õlale, peatasin pääsküla see auto kinni ja autojuht küsis, et pois sõita tahab, mõtlesin, ma veel ei tea, et kui te sinnapoole sõidate, et istun teie kõrvale. Oletan, et seal kusagil kükita suur kivi juures, seal on mingi 50 kilomeetrit ja 60 kilomeetrit Tallinnast. Ütlesin, et vot see on nüüd see koht, et laske nüüd siin mind, palun maha, ma läksin maha. Mees küsis, et kus sa lähed? Ma ütlesin, et aga mis see sinu asi on ja siis läksin sinna metsa ja metsas oli üks suur kivirahn seisis, panin maki sinna kivi peale, hakkasin selle kiviga juttu ajama ja seal peaks ka raadioarhiivis olemas olema. See koosneb ainult küsimustest. See saatelõik, aga kuidagi hiljem, kui ma seda üle kuulasin, mida ma hullust peast tegin, siis igast järgmisest küsimusest tuli ka eelnev vastus, mis kivi poolt tuli välja sellest pausist. Ma ei tea, kas sa. Kuulame seda ei ole sattunud kuulama, aga kui sa vastust alustasid oma vigadest, siis äkki kiidukõnele vastukaaluks sa tahad mõnda nimetada? Tere mõnda igavest, neid vigu on elus palju tehtud, aga ma arvan, et võib-olla kutsutud veel teinekord saatesse. Siis teeme selle vigade loetelu. Nüüd. Mis on see, mida sa lähema aasta jooksul kindlasti tahad ära teha? Nagu ma ütlesin, et tahaks väga selle Rasmus karbonaadi filmi valmis saada, aga aga see on nüüd eestilugudesse planeeritud ja mõtleksid, pool filmimaterjalist on olemas, aga ja vist hakkab see see keskosaga jõudma, aga ma ei ole kindel, mis edasi saab, sellepärast et seal väikese mehe suhtumine loodusesse ja ja selline ühelt poolt kartus loodusest ja teiselt poolt aukartus looduses ees. Ja kusagilt peaks tulema sinna sisse ka kogu see täiskasvanute maailm ja see looduse noh, niisugune lüpsmine või niisugune arutu ärakasutamine, aga ma veel ei tea, kuidas see kõik kujuneb. Aga mulle mulle väga meeldib just see Rasmuse niisugune suhtumine, see niisugune ka nendesse karbonaadi poegadesse ja see, et ta nende kohta ütleb, et aga nemad tahavad ka ju elada. Et kõigi jaoks peab ruumi Ja, ja see on ka, kui ma hakkan vaatama praegu festivali programmi selle pilguga, siis kasvõi näiteks Victor Kosakovski filmida, millega meile festivali Pärnus avasime ja mida televaata Nad saavad reede õhtul vaadata. Aga ma pean ütlema seda, et see on see film, mida peab suurel ekraanil nägema, sest et see on noh, niivõrd detailirohke ja üldplaanides kusagil kaugel, mingi sipelgas ronib mööda rahnu ja ja jõuab peaaegu tele teleekraanil peaaegu nähtamatult liblika nii välja ja kõik detailid ja need inimesed, kes, kes pidevalt oma elu on loodusega sidunud ja, ja, ja ja see, see, just see, see teema ja seda filmi on võimalik laupäeval veel pärnus vaadata sind, kui ma ei eksi, oli see uue kunsti muuseumi? Ei, see ei ole Swist raekojas on ekraanil. Et ja loodame, et ka Kossakovskis ja kohale tuleb see Viktori niisugune seisukoht, et et kõige ilusamad inimesed elavad pealinnast võimalikult kaugel ja tema ise ka oma vene episoodi selles filmis läks jäädvustas Baikali taga täielikus pärapõrgus, kus elab niisugune tagasihoidlik perekondi. Veel Kosakovski filmi juures meeldib, et kuna see on kaheksas punktis maakeral tehtud vene episoodi vastas, on Tšiili episood. Mitte üheski detailis ei rõhuta seda, et vene rahvas, vene kultuur, Vene territoorium, Venemaavarad, selline võimsus on ületeiste. Pigem ta nagu lähtub, võib-olla see paralleel on kohatu, aga ma just täna veel mõtlesin, et võib-olla ta lähtub sellest Lenini kirjas parteikongressile, kus oli minu meelest 22. aastal või 20 jah, midagi taolist mida ainult üks kord tema teostes kogutud teostes avaldati kuuekümnendatel aastatel ja hiljem, noh see varem oli keelatud hiljem unustatud. Seal oli Lenini üleskutse kongressile. Et tagasi hoida seda vene poliitikat, et vene rahvas oma suure rahvaarvuga selles liitriigis või, või ütlemises ühendatud impeeriumis muidugi Lenineid asutanud selliseid termineid omab väga suurt kultuurilist ja keelelist survet teistele rahvastele ja vene inimesi tuleb manitseda tagasihoidlikkusele. Et mitte lämmatada teisi rahvaid. Et see kuidagi kumab nagu sellest Kosakovski filmi kompositsioonist välja, mis on äärmiselt sümpaatne. Ja samuti meie, eestlased, me peame ka mõtlema siin, et kui meie hulgas elab mõni väike rahvakild, et me selle kultuuri ja Kätu murrete kohta ja, ja meie ääremaadel olevate inimeste kohta, kes veel tahaksid traditsioonilist eluviisi jätkata, et me annaksime nendele need võimalused, et igalühel on õigus eneseteostusele siin päikese all. Mark Soosaar, suur-suur tänu tulemast täna vikerraadio Pärnu stuudios, väga põnev oli kuulata ja ma loodan, et, et nii mõnigi raadiokuulaja sai siit praegu lisaks muule ka idee sõita kas nädala sees või kui ei ole võimalik nädala lõpus Pärnus Pärnu filmifestivalile või siis, kui see ei ole võimalik, siis oodata film õhtul ETV-s. Ma arvan, et see peab olema võimalik kas või juba sellepärast, et selle nädala teises pooles hakkavad Pärnu pärnad õitsema. Pärnu pärnad eest puude eest looduse eest võitlemine kuulub ka muuhulgas Mark Soosaare tegevuse hulka, aga ega kõike ei jõua üles lugeda, meil jääb mängimata ka sinu teine soovitud. Lõbus oli ka, mil sa saatsid, aga loodetavasti mõnes järgmises saates, kus sa intervjuu annad, õnnestub meil see ära mängida. Praegu suur aitäh ja edu filmifestivalil. Aitäh lõik. Ma palusin sellepärast mängida, et see oli minu lemmikpala, kui ma muusikakoolis tšellot õppisin, aga seda ikka vahel kostab õhtuti raadiost teemini.