Uudis pluss sume külaline. Tere hea vikerraadio kuulaja, tänane uudis pluss Võrumaal ja seetõttu räägime Kagu-Eesti inimeste elust-olust. Aga loomulikult sellest, kuidas nad elu eestimaal näevad mida tahavad siin ära teha ja miks eelistavad just Võrumaad. Ja sellepärast on uudis pluss täna suvekülaliseks palunud Võrumaa ettevõtet ja Aigar Pindmaa, tere päevast. Tere päevast vikerraadio kuulaja. Ja ma ei tea, kas me hakkame rääkima või kõnelema. No way, nii seda kui teist, et aga võib-olla kuule jätum kaugemal kagu Võrumaal siis võib-olla tämber kõnelast tähenda räägis. Rääkides võru keelest võru keele oskamise eest, siis öelge, kuidas teie hindate, kui hästi võru keelt tänapäeval Võrumaal räägitakse ja kas see on selline pursitud võru keel või tuleb see, tuleb see ikkagi südamest ja, ja, ja väga efektselt ja perfektselt. Minu võru keel tuleb kindlasti minu lapsepõlvekodust ehk minu, minu emast ja isast, kes on elupõlised võrumaalased ja kellest olen mina siis läbi emapiima selle enda sisse saanud, kui ema veel elas või isa elas, et et iga kord, kui me kokku saame, saime siis see võru keele üleminek, see tuli automaatselt selle peale ei pidanud mõtlema. Aga teisalt mul on väga palju häid sõpru Võru Instituudis. Me käime üpris tihti mingeid võrukeelseid väljendeid, asju, mõtteid arutamas ja ja ma arvan, et Võrumaal täna räägitakse võru keelt, võru keelt räägitakse ka Võrumaal tulevikus. Kas te oskate öelda, mis eristab võru keelt siit paarkümmend kilomeetrit eemal räägitavast seto keelest? Eks kindlasti on, on mõningad sõnad ja väljend, mis, mis eristavad, aga ei ole probleem ei ole ka Setumaal päris hästi hakkama saanud. Aga ütleme, Eesti eestlaste puhul on see keeleoskus on selline identiteedi nagu põhitunnus, et kuidas lise Võru inimese puhul on, et ma tean, et sa ikkagi tunned ennast sellise põlise võrumaalasena, see väljendub ka sinna ettevõtluses igal pool. Kas Kotoshis kõneldaseks võro keelt nagu igapäevaselt No mu kott on täna, kuna minu abikaasa on Tallinnast pärit, siis, siis me räägime, räägime kirjakeeles, aga tütrele mul vahepeal meeldib võrukeelseid lauseid ja sõnu ja mõtteid öelda ja eks ta natuke natuke katsub ka võru keeles rääkida. Aga teisalt, mis minu puhul on põnev see, et mulle meeldib võru keelt, kasutavad juhust võrgust eemal olles, olles kuskil mujal Eestis oma asju ajamas ja tulles seal mõne muheda võru keele sõna võrukeelsena nelja või lausa ka välja, siis see teeb nagu kuidagi inimesed vabaks, nad lähevad rohkem lahti ja tahavad, et räägi veel. Räägi veel, et mis ma sellest räägin, ma parem siis juba kõnele. Mis hoiab inimest Võrumaal kinni, mis on Võrumaa puhul sellist? Mispärast on, see on see kant vahva elamiseks ja olemiseks? Mind hoiab kinni ikkagi armastus Võrumaa vastu ja mul on tehtud mitmeid ettepanekuid elu jooksul siit siit lahkuda, siit ära minna, kuhugi mujal mujal asju tegema. Aga ma olen võtnud seda seda sihukses lihtsalt, et kuna ma tunnen siin nii palju inimesi. Kõik see ümbrus ja loodus on mulle siin tuttav ja mulle meeldib siin ja ma tahan siin olla, ma tahan siin midagi teha ja ma olen sellel arvamusel, et ega kõik ei saa ka Võrumaale Võrumaalt ära sõita, mõni võiks ka siia jääda ja võiksin midagi teha. No tegelikult sinu eemal oleks selline pikem eemalolek Võrumaal ongi nagu piirdunud suures koolis ehk ülikoolis käimisega, et kas sul siis tõesti polnud kunagi sellist ambitsiooni või suurt tungi minna siis kaugele suuri tegusid teha, nagu paljudel tänapäeva noortel on? Juba ülikooli ajal ja ka ülikooli lõpupoole ahvatles mind väga Saaremaa ja mis, mis seal ikka Saaremaalt mulle tehti tollel hetkel väga hea ja väga põnev, põnev pakkumine tööle minekuks sinna maile, aga aga kokkuvõttes ikkagi määravaks see, et tuli Võru Võru maavalitsuse juhataja Heldur Maila jätlased. Sa ei lähe mitte kahegi, meil on sinu Võrumaal vaja ja nii ta, nii, nii see otsus siis ikkagi Võrumaale Võrumaale jäi ja ka selles suhtes väga positiivselt, et noore inimesena noore pereinimesena me saime siit kohe korteri ja meile meeldis siin. No te olete õppinud ebamaaparandust ja kuidas see siis nii läks, et ühel hetkel hakkasid ettevõtjaks, kui nüüd ma püüdsin ülevaadet saada sellest, millega te tegelete, siis mul jäi mulje, jäi kahe käe sõrmedest peaaegu väheks, sellepärast et neid valdkondi, milles te püüate midagi ette võtta, neid palju, et kuidas sellest oma parandusest ühel hetkel siis selline laiem ettevõtlus sai. Võrru tulles töötasin ma maapäras valitsus ja pärast seda, kui loodi Eesti Webanis inspektsioon, siis mul õnnestus või saatuse tahtel ma sain väga kiiresti selle, selle Veemas inspektsiooni Võru osakonna juhatajaks, ehk mul tekkis väga suur tutvusringkond nii Võru kui ka Põlvamaal ja ka Tallinnas, kus peakontor asus. Ja Eesti aja tulekuga, kui kui kogu see asi läks ümbertegemisele reorganiseerimisele, siis teatud hetkel tekkis, tekkis peas mõte, et kaua ma siin riigivaldkonnas ikkagi oma oma tegevusi teen ja ega minu suguvõsas on olnud ja on ka praegu väga palju ettevõtlikke inimesi ja ilmselt see määraski selle, et et riigi leib sai pandud riiulile ja mindud eraettevõtja leivaga edasi, mis on minu jaoks olnud ääretult põnev ja ääretult huvitav eluperiood tänase päevani. No sinu üks suurem ettevõtmine, Wõro Kommerts sai kunagi alguse niimoodi, et olid Ameerikas siis oma sugulase juures reisil ja ja tekkis teil siis oma taevas äripartneriga siis seal õhtu jooksul pikem jutuajamine, ma saan aru, nagu ma olen lugenud kusagilt ajakirjandusest sinu intervjuusid ja siis selle jutuajamise nii-öelda tulemusena ta andis sulle 10000 dollarit, et sa nii-öelda ühise äri nii-öelda Eestis nagu käivitaksid, et et kuidas sa siis suutsid selle oma tulevase äripartneri ära ära rääkida, sulle sellise stardiraha annaks? Ma olin 92. aastal oma kalli onu juures Los Angeleses külas ja tolle pooleteist või kahe kuu jooksul, mis ma seal olin, oli mul läbi ühe tema sõbra võimalus külastada väga paljusid Ameerika ärisid ja käia, vaadata, kuidas sealpool asjad sünnivad. Ja 93. aastal, kui me sinna ja uuesti Kalju Hellenurme tolleaegse Estiko juhiga tagasi läksime eestikaale äripartnereid otsima, siis ühel õhtul sattusime minu onu väga hea sõbra, jõuame altari juurde õhtusöögile. Ta oli natuke võetud veini, tuju oli ülev ja sealt tuli see mõte, et iva, kas sul on 10000 dollarit, võiks, võiks Eestis midagi koos teha. Ja ta kirjutas selle peale tšeki ilma küsimata, mis ma selle rahaga teen. No kus ma sellega sellega lähen. Aastat hiljem kommenteeris siis, et, et ta oli kindel, et kui ta selle tšeki kirjutab, et see poiss selle rahaga läheb, aga sellest sellest midagi ei sünni, midagi ei teki, aga. Aga ma olen kodunud saanud, et kaasa põhimõte elus mitte kunagi valetada ja vassida ja see oli väga hea seeme. Selleks, et alustada Eestis äri, millest teatud hetkel kassas välja suure Riiad. Mis ettevõtjaks ta ennast siis praegu peate, et kui ma vaatan, et ühelt poolt teil on turismitalu, teiselt pooltel on hotell kolmandal pool on teil kohvik, siis veel lihatööstus? Siis ma saan aru, v villimine pudelitesse, no mis ettevõtjaks te ennast peate? Ma ei julge endale võttagi sihukeste, võib-olla siukest klassikalist tiitlit nagu ettevõtjana, ma pigem pean ennast teeliseks, kellel tee peal satub ette erinevaid põnevaid asju, erinevaid põnevaid inimesi, kellega midagi koos teha, ja Ma arvan, et iga ettevõtluse ettevõtmine kui selline saab alguse inimestest. Ja kõik need asjad, millega tegeleme nendes, on on väga põnevad inimesed, kes neid asju teevad ja selles suhtes, et et kui nende inimestega iga päev rääkida, nende nendega, rääkida nendes ideedes, mida ma teha tahame, nad tulevad väga meelega kaasa ja ja võib-olla see on minu roll. Meeldib suhelda inimestega, teha inimestega neid tegusid, mida nad on valmis tegema ja läbi sellega arendada siis erinevaid valdkondi ja erinevaid erinevaid, nagu ettevõtmisi. Milline see ettevõtmine endale kõige südamelähedasem on? Võib-olla ikkagi see liha, mis meid uuesti uuesti tagasi tõi, sellesse lihatööstuse ärisse, mis teatud hetkel hetkel seisma jäi, aga ma olen ka selles suhtes täna järele mõeldes õnnelik ja tänulik nendele inimestele, kes selle kõigepealt ära lõpetasid. Ehk see andis mulle seitse aastat uuesti mõelda, elu põhiväärtuste üle, lugeda, mõtiskleda, korrastada oma sisemisi sahtleid ja tulla uuesti eelmisel aastal sellele turule tagasi. Ja täna meie selle luha kaubamärgi all ehk näpp suitsu tarega. Meil on läinud hästi inimesed meid hakanud uuesti omaks võtma ja täna me loodame, et me teeme sellist toodet, mis Eesti inimesele meeldib ja mida, mida Eesti inimesed armastavad. Et huvitav on see, et kust tuleb, et selline julgus niisuguste asjadega nagu algust teha, et just sellel Ajal, kui Eestis oli selline nii-öelda masenduse tipp, ehk siis suhteliselt madalseis, et pigem nagu tõmmati koomale ja tellimusi olnud ja ostujõud oli madal ja inimestel ei olnud tööd, et just siis te tegite selle otsuse, et tuleb nüüd uus asi uuesti käiku panna. Tõite selle elu uuesti siis sinna koralli tänava tootmishoonesse mõneks ajaks, nüüd on ka see Ahja suur tsehh töös, et kust see julgus ikkagi tuli? Ühel päeval ma kohtasin või taaskohtusin oma ammuse hea tuttava Vello Kunman ega, ja sealt see idee tekkis hakata hakata uuesti lihatööstust tegema, kuna ta on samamoodi ka põllumees, ettevõtja oma paljude teiste ettevõtete kõrval. Ja meie ümber kogunesid fantastilised inimesed, ma kutsun oma oma selle luha lihatööstuse tegevjuhti Peep Rahu ajad. Tema on üks Eesti parimaid liha, kunstnikke, kes oskab sellest lihast midagi väga head teha. Meie meeskonnas on, on olümpiavõitja Kristiina Šmigun-Vähi. Meie meie meeskonnas on veel palju häid inimesi ja ka täna paljud Ahja inimesed, kes käisid võib-olla vahepeal kuhugi mujale tööle, on meie juurde tagasi tulnud. Mis saab ühe ettevõtte alustamise ettevõtte käivitamine olla veel parem, kui sinu ümber on professionaalid, kes oskavad teha seda, mida Eesti inimesed ootavad. No te ütlesite küll, et te olete tänulikud neile inimestele, kes omal ajal siis keerasid need saatuse hoovad niimoodi, et läksite liha ärist nagu välja, aga samas te räägite nii soojalt sellest, et kuidas Ahjale tagasiminek toimus, et tundub, et see oli ikka natuke kurb hetk ka selle, kuidas siin ongi olnud, et hästi liikuva rongi pealt nagu maha visatud, olla. Inimene on kurb sel hetkel, kui ta rangemalt välja visatakse. Kui ta istub natuke, vaatab peeglisse, vaatab endasse vaatav oma sisemusse, siis teatud hetkel ta saab aru, et see oli otsus sellel sellel hetkel. Ja mis mulle tõsiselt südant soojendas ja rõõmu valmistas, oli, oli eelmisel aastal Ahja valla valitsuse poolt antud 20 aasta ettevõtja tiitel ja sinna juurde kiri, et tuled, tere tulemast koju. Siis noh, need on võib-olla need asjad, mis, mis valmistavad sihukest sisemist heaolu, sisemist rõõmu, et sind oodatakse sinna tagasi ja sa lähed ja sul on seal hea olla. Mis seal salata, ma sain aru, et tegelikult Ahjale nii mõnigi ma ei tea, kas just pere, aga nii mõnigi inimene on tulnud ka Soomest tagasi tänu sellele, et oma tööstuse taas käivitasite seal. Ja täna neid inimesi mitmeid ja eks ka järjekorras on palju inimesi veel, kes tahaksid tagasi tulla, kui meie tootmisvõimsused ja mahud kasvavad ja meil on võimalus juurde inimesi juurde palgata, aga, aga aga me oleme kohanud seal ja kohtume, aga täna väga head ja väga sooja väga positiivselt vastavalt. Sellel vahepealsel ajal, mis on siis need uued ja palju huvitavamad perspektiivid, mis on siis avanenud? Kui me räägime siin sellest seitsmeaastasest perioodist, siis minu arust hotell ja turismiäri on selline. Kahjuks on ääretult põnev valdkond, kus sinna juurde tulevad inimesed. Nad ei tule mitte üksi Eestist, nad tulevad väga paljudest maa, ela maadest, nendega suheldes, nendega koos olles nendega aega veetes neist neid kuulates tekib palju hästi põnevaid mõtteid arusaamisi elust, mida nad sulle sulle räägivad, teisest küljest lugedes-lugedes raamatuid ja kirjutisi erinevatest, erinevatest, maailma, võib-olla ka usunditest või siis ka maailmanägemustest siis sellest kujuneb sinu enda jaoks ääretult põnev pilt. Ja eks eks see põnev pilt aitabki kaasa ka väga paljude asjade tegemisele maailmas, et olles ka siin juba ligi kümmekond aastat Rõuge kiriku juhatuse esimees, et see, mis on kirikus juhtunud selle selle aja jooksul, et me oleme suutnud korda teha kriisade kõige parema oreli. Me täna renoveerimine, kiriku puitkonstruktsioone, me oleme teinud kirikus taastamist, taastamistöid, meil on seal seal fantastiline pastor Mait Mölder, kellega on samuti ääretult põnev põnev rääkida. Et nii need erinevad tegevusvaldkonnad valdkonnad tulevad ja miks mitte kaasa lüüa, kui, kui selleks võimalus on. Kubija hotelli juures on üks päris põnev võimalus lõõgastumiseks nimetatakse seda unehoiukeskuseks. Mis asi see on? Kui me abikaasaga Võrumaal pärast tema Tartust ära tulekut 2000. aastal hakkasime otsima, millal ma võiksin siin tegeleda, siis abikaasa Mae, olles Eesti üks tippkardioloog leidis, et uni on põnev teema. Kui sa midagi teed, siis sa kohtad ikkagi inimesi, kes tunnevad sinu tegemise vastu huvi. Ja läbi selle, me on minu abikaasal maal võimalus olnud oma uneasju õppida nii Soomes kui Saksamaal, kui Ameerikas meil on, meil on väga head kontaktid ja need inimesed on alati meid nõus olnud olnud abistama. Ja selleks, et võib-olla inimesed ei peaks minema haiglaseinte vahele, siis sealt tekkis ja küpses mõte, et see võiks olla hotelli juures, kus inimesed saavad oma ööund tulla, tulla, testima, kontrollima ja olla nagu tavainimesed päeval hotellis, see, mis nad ööse teevad, kui nad ise ei taha sellest kellelegi rääkida, siis me ei räägi. Aga see, mis on meie jaoks kujunenud just just viimasel ajal väga põnevaks, et et, et see, mida ööse näeme, see on sihuke. No selle kohta ei olegi nagu sõnumis, mida inimesed öös üle üle üle elavad ja tänu millele nad päeval on hästi väsinud või, või pahurad või ei suuda oma tegevusi tegevusi teha, et me arvame, et see meditsiiniharu on väga tõusev ja kiiresti tõusev ja aga võib-olla siin 2014. aastal Tallinnas toimub 22. Euroopa unemeditsiinikongress on on selle näiteks, et kui tõsist tähelepanu mujal Euroopas ja maailmas sellele valdkonnale pööratakse. Sul endal unehäireid ei ole, kuna sul on kodus selline spetsialist olemas. Et on olemas, aga võib-olla see on. Ma olen suutnud endas säilitada sisemise rahu ja sisemise tasakaalu ja kui inimene on sisemiselt tasakaalustama ümberingi, tema lähedased on on tasakaalus, siis ka ei eksisteeri sellist asja nagu, nagu võib-olla unehäireid ja teine on see, et ega me ikkagi väga tihti aga peaks tegelema oma selle füüsilise kehaga ehk hoida seda, seda normis ja see, kui ta on korras, siis siis ka ilmselt ei ole väga palju unehäiretega pistmist. Huvitav, et tavaliselt selliste ettevõtjate puhul eriti laia profiiliga ettevõtjate puhul tundub, et tegu on hästi närviliste selliste inimestega, kes on kohe tohutu pinge all. Aga, ja sina tundud selline väga lõõgastunud kogu aeg ja väga rahuliku sellise kõnemaneeriga inimene, et kas sa vahepeal tunned ka, et sa oled üle töötanud või või nagu väsinud, kuidas nendest pingetest nagu üldse vabaned? Ma tegelen asjadega, mis mulle meeldivad. Ja ma olen endale selgeks teinud, ma ei tegele kunagi sellega, mis mulle, mis mulle ei meeldi. See, mida ma täna teen, nii, nii see toitlustuse või see liha, äri kui ka turismi ja võib-olla siin veel üht-teist, see, see pakub mulle huvi, see on minu jaoks nii töö kui hobi koos. Ja mis mulle veel väga meeldib teha, mulle meeldib vähemalt üks tund päevast kulutada kuskil metsavahel jooksmisele kõndimisele orienteerumisel, kus sa oled kaardi ja kompassiga üksinda ehk sinu eesmärk on võimalik kiiresti liikuda ühest kontrollpunktist teise. Kui sealt tagasi tuled, siis sa oled piisavalt väsinud ja kui inimene piisavalt väsinud ega siis need hullud mõtted pähe tulek. Kui nüüd pisut rääkida veel Kagu-Eestist ja, ja natukene sellest eesti regionaalsest laiemast pildist ka, siis siit üsna tihti me kuuleme Eestimaa olude üle vingumist, et maal ei ole tööd, noored lahkuvad maalt, et ei ole perspektiivi ja too elu maal sureb välja. Kagu-Eestist räägime siis siis siin on olnud väga positiivseid näiteid sellest, kuidas noored on külas me oleme tänases saates rääkinud juba vokikülast, kus kus on 41 alla 26 aastast noort, aga, aga öelge, Aigar Pind, kuidas teie seda elu siin Kagu-Eestis näete ja kas, kas on oht, et noored lahkuvadki maalt linna ja tulevad Võrru pärast lähevad Tartusse ja võib-olla otse Tallinnasse ja mis kõige hullem veel Soome, et kas, kas te näete, et, et see on justkui trend? Ma ei oska teile, vastad selles suhtes, kas, kas see trend on aga iga noor, kui ta pääseb, ema isa nende pihtide vahelt välja, tahab ikka korra maailmas maailmas ringi vaadata ja kui mina läksin lauluisa juurest Tartusse suurde linna, eks siis esimeste aastate vasikavaimustus ikka peale, et keegi sind ei kontrolli, keegi pööranud ei küsi, mis iga õhtu teed, aga aga ma arvan, et nii minul kui ka võib-olla paljudel teistel tuleb teatud hetkel see äratundmine, et ma tahan sinna tagasi minna nende juurte juurde, kus ma kunagi on olnud ja meil on. Meil on siin käinud väga palju küla väliseestlasi kuskilt kuskilt kaugemalt nad tulevad siia, nad tunnevad siin ennast väga hästi. Nii et selles suhtes ma arvan, et, et noored peakski natuke rändama. Noored peaks natuke nägema seda, mis maailmas tehakse, mida teistmoodi tehakse küllalt siis ükskord tõdemusele jõuavad, et see koht, kus nad sündisid, kus nad ilmale tulid, on on nende jaoks parim paik siin ilmas. Teisalt, et rääkida oma elukohast Haanjast. Neid asju, mis neid tendentse, mis seal viimaste aastate jooksul on, on juhtunud, on, on, need on ikka ääretult põnevad, et on tulnud ja väga suurest tsivilisatsioonist väga põnevad ja head inimesed, tehes siin oma tegusid ja mitte enam tahtes tagasi minna, et et ma arvan, et paljud inimesed väsivad sellest sellest tsivilisatsioonis ringide õmblemisest või, või endale mitte aja leidmisel, sest et kui me kui abikaasaga siin kaks päeva nädalas Tallinnas olema, siis siis me ikkagi mõne aja mõne aja põeme seda, seda melu endast välja, mida me sealt saime selleks et nädala pärast uuesti minna jälle segaks päeva Tallinnas tõsiselt tõsiselt tööd teha ja oma asju ajada, et aga, aga ma arvan, et ma ei näe selles suurt probleemi, et küllap tulevad tagasi need, kes tahavad tagasi tulla, näiteks tagasi ei taha tulla, need lähevad nagunii. Ma olen ka selles veendunud, et et igas ühiskonnas on alati vingujaid, kes kellele ei sobi üks ja teine asi võib olla parem. Ei ole Haanja ja Otepää, mõlemaid peetakse Eesti Suusa mekadeks. Mõlemas on Eesti kõrgeimad mäed, aga samal ajal Haanja on jäänud ikkagi selliseks väga looduslähedaseks ja lihtsaks, samal ajal, kui Otepääle on on ehitatud spaasid suuri hotelle, Otepää on, on väga jõudsalt arenenud ja kinnisvaraarendus on tõesti seal silma paistnud, et mis teie hinnangul on viinud selleni, et Haanja on suutnud siiski selle näo, nagu me mäletame seda 20 30 aastat tagasi säilitada. Olles Otepääl palju käinud ja ka täna seal mõne mõne mõnda aega vahepeal käies mulle täna tundub, et Otepääle kui selline sellisele on hakanud natuke liiga saama, ehk Otepää on liiga liiga ülerahvastatud. Otepääst on ehitatud välja maailmatasemel spordikeskus, aga aga olles ise tegelenud palju aastaid suusatamisega ja mulle meeldib sõita Haanjas sellepärast et Haanja mäed on sõbralikud, laskumised on otse ema ei pea. Ma ei peamäe all, mõtleme nüüd seda, kummale poole ma nüüd selle selle suusakeeran, et selleks, et mitte pikali kukkuda, vaid püsti jääda, et et kunagi Soomes üht tuuri tehes, siis oli sihuke huvitav tõdemus, et 80 protsenti inimesi Soomes sõidavad kas mööda jõe lammi järvejääd või siis hästi tasast maastikku. Ja ainult 20 on need, kes tahavad saada vaata adrenaliin. Ja ma arvan, et see adrenaliinisaamine on Otepääl olemas, et aga Aasiasse tulevad inimest, kes armastavad, naudivad loodust, ehk sõidavad rahulikult, ei sõida tulemuse peale, sõidavad iseendale. Aga see Tallinnas käimine, see on siis ikkagi selline nagu tüütu kohustus, nagu te ütlesite päeva nädalas mitte nagu siin ma tea, mõned inimesed ütlevad näiteks pärast rahulikku elu kuidagi käia ennast emotsionaalset laadimas suurlinnas näiteks, et imada siis seda mingit sellist sotsiaalsus natukene rohkem. Et teie seda vajadust ei tunneta või kuna see kohustus on nagunii, siis, siis seda probleemi ei teki. Ja mul ei ole, mul ei ole olnud kunagi vajadust suurlinnade järgi ja suurlinnad, suurlinnad, mind väsitavad. Et kui paljud loevad, et Tallinn, Tallinn, Tartu või Võru trass on surma trassis. Mõtlen, et meie jaoks on see olnud sihuke endaga oleku aeg, et sa sõidad meil väga tihti mängiga, ei mängiga raadio, et et mul see annab võimaluse palju mõtteid mõelda ja mõtestada selle üle, kuidas on läinud, mida ma täna teen ja mida ma tahan tulevikus teha. Ja me pigem Tallinnast tagasi tulles laeb oma akusid metsas või siis metsas jalutades või oma põllupalu aias aias tööd tehes. Ka eile õhtupoolikul käisin fotoaparaadiga ringima, pildistasin fantastilisi õisi, mis olid metsa all all puhkenud. Ma vaatasin neid veel väga hilja õhtu oma sellest arvutist ja see tegi südame soojaks ja see, see näitab seda looduse tegelikku ilu või siis, kui sa näed metsas oravat oma tegevust tegemas või rähni poissi kuskil oma trummi löömas, see minu arust ilus linnakära ja autode müra. See ei ole ilus. Et kui te selle pildi ära teete, siis kas, kas te jätate ta nii nagu ta sellel hetkel ta saite või, või armastate teda arvutis natukene tuunida? Ta jääb täpselt nii, nagu ta oli, kuna see on see ehe looduse vaatepilt, et kui seal hakata midagi midagi muutma, seda pole enam see ja ma tavaliselt ma teen ikkagi õige mitu, mitu klõpsu. Ma kuidagi pärast ei raatsi neid ühtegi ühtegi ära ära kustutada, tõsta, et kui me selle ära kustutan, siis see hetk sellest foto fotoaparaadist on, on sealt arvutist ja minu elust läinud, et need hetked, mida ma olen võtnud, ma olen need kõik enamus alles jätnud. Me teeme tänast saadet Võru linnast ja praegu toimub suur traditsiooniks kujunenud Võru folkloorifestival. Öelge Aigar Pindmaa, mis rolli Võru linn siin Võrumaal mängib ja, ja kuivõrd palju head ideed tulevad siit, et kui palju head ideed jõuavad ise siia ja kas kas see linna ja maasuhe siin Võrumaal on, on piisavalt hästi välja kujunenud või võiks võiks seda tulu ja teadmist, oskust, kuidas piirkonda arendada siin selle linna ja maa vahelises koostöös justkui rohkem olla? Ma ei oskagi sellele küsimusele otsest vastust anda, eks eks Võru on kindlasti kujunenud Kagu-Eesti üheks tõmbepiirkonnaks ja siin inimesed käivad, aga, aga aga minul otseselt väga palju võruga ja kokkupuuteid ei ole olnud. Ei ole, tähendab, viimasel ajal, eks me elame siit rohkem rohkem ikkagi võrust väljapoole ja näitan, võib-olla väljaspool võrutad võru, kui selline koht on olemas. Võrumaal on Võrus ja Võrumaal olemas toredad inimesed kes oma oma tegusid teevad, aga selle folkloorifestivaliga, sellega me oleme seotud väga pikki aastaid ja kunagi minu tollase partneri Niva möltteriga. Annatasime raha selleks, et Kreutzwaldi parki saaks ehitatud see kõlakoda. Ma ei tea küll, mis seisus ta täna täna seal on, aga, aga see meil on hea meel, et me saime seda teha ja kuna Ivo isa oli sakslaste ajal üks võru viimaseid viimase viimane linnapea, siis tema mälestuseks me selle selle sinna tegime ja sellel aastal tänu kadri Valdneri sellele Võru folkloorifestivali peakorraldajaks hakkamisele. Me otsustasime Kubija hotell-loodusspaa ka olla selle folkloorifestivali üks peasponsoreid, et mulle meeldib vaadata kultuur ja mulle meeldib nautida kultuuri. Mulle meeldib vaadata ilusaid tantse neid tantse väga kirevatesse rahvariietes olevaid inimesi. Mulle meeldib nautida kohalikku muusikat, kantrit, muusikat, see, mida siin tehakse ja võib-olla ka endast tuleb alati midagi ühiskonnale tagasi anda ja see on üks meie võimalus ühiskonda niimoodi toetada ja toetada läbi selle selle kohaliku folkloorifestivali, seda kultuurielu siin. No üks asi on kohaliku elu mõjutada, ütleme sellise toetamise ja annetamise abil. Teine asi on selliste otsuste mõjutamine poliitika kaudu, et kui palju sa suhtled, ütleme kohalike poliitiliste ringkondadega ja mis on sinu suhted nendega, kas oled kuulge, aga sellist tungi endast tundnud, et tahaks nagu sukelduda sellesse, hakata kohalikke otsuseid mõjutama. Eks Eesti vabariigi alguses päevadel, üheksakümnendatel aastatel oli see soov olemas jah, läbi rohelise liikumise ja kogu selle, aga aga siis ma sain teatud hetkel aru, et poliitikas on liiga palju ümmargust juttu, liiga palju keerutamist mitte julgust tõde välja öelda ja see minule ei sobi, et mulle meeldib rääkida asjadest nii, nagu nad on, et kui asjad on kehvasti, siis nad on kehvasti, kui asjad hästi, nad on hästi, aga, aga mulle meeldi ilustada ja selles suhtes. Mul ei ole väga palju suhteid kohaliku poliitika ja poliitikategelastega, et et ma pigem vaatan kõrvalt. Sünnib kesiseks ausad diagnoosi. Kuidas asjad Eestis on? Eks Eesti rahvas on ise tahtnud neid juhte, täna teda teda juhivad ja siit võib-olla ka võru poole Ahjalt Võru poole sõites selle Euroopa abistamise kõige selle peale, kui mis inimesed oma mõtteid läbi raadiovahend vahenduse avaldasid, siis noh, see on, see on kuidagi kahtepidi võetavaga. Kaks valikud, et kas me oleme ida pool võime olla lääne pool siis olgugi, et minu, minu juured on vanaisapoolsed, juured on ida poolt, aga ma tahaks täna olla lääne pool. Kas sa kodaniku ja ettevõtjana tunned, et sa saad Eesti elu mõjutada? Et sa saad mingites asjades kaasa rääkida? No läbi selle ettevõtluse, mida, mida me teeme, me saame seda otseselt mõjutada ka läbi nende loodavate töökohtade, mida me siia täna oleme, oleme teinud, see on ju need inimesed, kes meie juures töötavad, see on kindlustunne tuleviku suhtes ja see ei luba ka meil teha äris kehv ja halbu otsuseid, et et see ei ole küsimus, mis meiega juhtub. Minu minu jaoks on pigem küsimus see, et mis nende inimestega juhtub, kui meie poole oma ettevõtmisi õieti õieti juhtinud ja tänu sellele on nende elujärg läinu läinud kehvemaks, et et me ei ole täna teinud ühtegi sellist tegu, millega meil peaks olema mille, millest meil peaks olema häbi Eesti riigi ja eesti rahva ees, et me oleme tasunud kõik oma maksud ja teinud oma asju asju korrektselt ja ma arvan, et see ongi sellele Eesti ühiskonnale kaasa aitamine pakkudes inimestele tööd ja leiba. No 10 aastat tagasi oleks tõenäoliselt olnud Võrumaa kohta, et Võromaa numa jahe. Aga kuidas te täna ütlete, et mis võiks olla see, mis, mis võiks kogu Võrumaad paremini kogu Eestile ja miks mitte ainult Eestile, vaid ka kogu maailmale tutvustada ja ka müüa? Valisime siin oma oma sellele tootele tunnuslauset ja jõudsime sõnapaari väegade. Ehk see tähendab seda, et Võrumaa ikkagi meie jaoks on väegade hea paik elamiseks ja väega kui sellisega. Kui seda sõna võtta filosoofilises plaanis, siis vägi on ju see, mis aitab edasi. Kui inimeses on sees väge, jõudu, siis see võib inimese edasi, kui inimeses vägi ja jõud kaob, siis on tal ilmselt siit ilmast aeg ära kolida niimoodi, et minu arust see väegade hääd on praegu selline lause, mis võiks olla Võrumaal tunnuslauseks ja edasilauseks sõnapaariks. Mille poolest ta Võrumaa inimesed erinevad teistest eestlastest? Minul võrumaalasena on olnud kõigis nendes kohtades, kus ma olen käinud, on olnud väga hea läbisaamine. Aga mulle kuidagi tundub võib-olla, et Võrumaal on seda inimlikkust ja hoolivust võib-olla natuke rohkem kui, kui mujal, aga võib-olla see minu tunne võib olla petlik. Kas rohkem Saaremaa näiteks? Ma olen kokku puutunud paljude Saaremaa inimestega, kes võib-olla ei ole saarlased, kes sõidavad sinna sinna teatud ajaks teatud hetkeks sisse ja on, on mõned päevad seal. Aga, aga ma arvan, et igal paigal on oma omapära. Igal paigal on oma tõekspidamised ja arusaamised elust ja kindlasti on need õiged, et ma ei pea kindlasti Võrumaad paremaks kui teised paigad Eestis, kõik paigad on elamist väärt ja need inimesed on ääretult toredad. Uudisplussi suvekülalise rubriigis me räägime ka puhkemisest. Öelge Aigar Pindmaa, milline oleks teie ideaalne retsept puhkamiseks või, või, või milline oleks ideaalne puhkus, nii et te ka ise oleksite nõus nõnda puhkama? See retsept ei, ei pruugi võib-olla paljudele meeldida, aga aga mulle meeldib inimestele öelda, et kõige parem puhkus on see, kui sa võtad peegli võtad ühe tooli, istud sinna peegli ette, vaatad seda inimest, kes sulle sealt vastu vaatab. Ja kui sa jõuad selle inimesega konsensuse kokkuleppele kõigis nendes küsimustes, mis, mis on siis minu arust see on, see on väga hea puhkus ja mis, mis inimesi tavaliselt ärritab, on see, et kui me räägime meelelahutusest ma läksin meelt lahutama, küsin, et miks mul meel nii haigele seda meelt pean minema lahutama. Ehk kui ma suudan enda seeks sees enda jaoks küsimused lahti mõtestada, mõtiskleda ja korda panna, siis ongi minu meel lahutatud ja minu meel pole kunagi haige. Et meelde ei tuleks mitte lahutada, vaid liita meelt tuleks liita, aitäh siia stuudiosse tulemast, Võrumaa ettevõtja Aigar Pindmaa. Ilusat suve ja, ja siis see ka head, head puhkust. Nii nagu teie seda välja pakkusid. Ja Uudisplussi suvekülalise rubriik tänaseks siis lõpetab uuel nädalal juba uued külalised. Tänased saatejuhid olid Igor Taro ja Lauri Hussar. Uudis pluss sume külaline.