Uudis pluss suveküla. Selline. Uudis plussi suvekülaline on täna Vanemuise teatrijuht, mai alguses ringhäälingu nõukogu liikmeks ja tulevast aastast Kultuuriministeeriumi kantsleriks valitud Paavo Nõgene. Tere tulemast saatesse. Tere päevast. Saatejuhid on Lauri Varik ja Kaja Kärner. Paavo Nõgene, kas te olete teatri laps, tuletan kuulajale meelde, et Paavo Nõgene isa Endel Nõgene oli Vanemuise teatris 25 aastat dirigent ja muusikajuht. Jah, nii on, et tegelikult ma olen ise kuskil välja öelnud, et tehtud teatris sündinud, teatrisse, kasvanud teatris ja nii see on, nii, siis on kujunenud. Lava taga kulisside vahel orkestriaugus. Valdavalt jah, ja seal meeldib mulle ka kõige rohkem, ehk siis lavatagune amet sobib mulle endale ja minu arvates kõige paremini ja selles mõttes on, on nii teatrijuhi amet kui kui kantsleri amet üsna sarnased. Et nii teatrijuhi kui kantsleri ülesanne on teha kõik selleks, et need, kes seal laval areenil saaksid seal hästi tegutseda. Kõikidest maailmas kirjutatud muusikapaladest tänase saate avalooks te olete valinud Fredi, Mercury masse ära kavalee. Et võiti Barcelona, miks just seal? Narvas ei ole väga palju erinevaid tahke, aga seal on üks väikene isiklik tahk, siis on seal kindlasti see, et Eestis ja üldse maailmas püütakse nagu suurt numbrite probleemi teha sellest, kui popmuusika või siis rokkkultuur tuleb klassikalisele muusikale nendele sadadele aastatele traditsioonidele kuidagi lähemale. Ma arvan, et Mos, Radcabeljee ja Fredi Mercury on andnud tohutu panuse sellesse, et väga paljud noored üldse hakkaksid vaatama, mis on ooper, mis on ooperižanr. Et see, et üks roki-iidol on kõrvu Läti ooperilaulja, aga ma usun, et see on toonud ooperi juurde oluliselt rohkem noori kuulajaid kui võib-olla see, kui noor laps satub esimest korda vaatama elus ooperit ja selleks näiteks Verdi terav, jaatav. Ma usun, et selle tulemus ei ole nii efektiivne kui see, kui kui Freddie Mercury ja emas Ratka leian, koos seda laulnud ja miks konkreetset lauljat siis tegelikult ka teine lugu, mis ma saatesse välja valisin, on Anne Veski poolt ja seal on ka omavahel veel väike seos, et tegelikult on mul väga kahju, et elu on teinud nii, nagu on teinud ja Fredi, Mercury Anne Veski pole saanud ühel laval koos esineda. Ma usun, et kui Fredi Mercury oleks täna meie seas elus, siis nende kahe tähe ühele lavale kokku toomine on vaid oleks võinud tehniline küsimus, kuid kuid nüüd on nii kuulane. Jätkame saadet Meil on külas Paavo Nõgene, kas ma aiman õigesti, et äsja kõlanud laulja Montseraagabajeede valisite välja ka see ühe 14 aasta taguse suvekontserdi pärast, kui paduvihmases ja äikesevihmases tus esines Montserockabajee? See oli üks esimesi vabaõhukontserte, mis Eestis toimus Tartus Raekoja platsil. Jah, seda võib ka nii võtta, kuigi ma ise kahjuks seal kontserdil tookord osaleda ei saanud, kuid tõesti, Monservatka palee on üks suurtest ooperitähtedest José Carreras, teine, kes on Tartus esinemas käinud ja millel on ääretult hea meel, et just ka väljaspool Tallinna on olnud võimalik osa saada sellises sellistes staaridest. Vanemuise teater lõpetas äsja Värskas oma suvelavastuse Peko mängimise ja kuuldavasti sel aastal taas läks väga hästi. Jah, meie rõõmuks ja ennekõike seetõttu, et väga paljud inimesed said osa sellest Pekost olid jälle kõik etendused välja müüdud ja väga paljud inimesed jäidki ukse taha, nii et oman siseinfot, et plaanime mängida ka järgmisel aastal. Aga Peko esietendus juba eelmisel aastal kuhjaid Vanemuise selle suve uuslavastused. Ma arvan, et siin on nagu mitu sellist lähenemist, et kas iga aasta esiteks peab tegema suvelavastusi uusi, kui meil on näidata, seal on midagi tõeliselt head eelmisest aastast, siis pigem pühenduda ja panustada sellele lisaks, on ju Vanemuise teater käesoleva nädala laupäeval Saaremaa ooperipäevadel ooperiga marjast Hardo. Järgmise nädala pühapäeval annab meie sümfooniaorkester tasuta suvekontserdi kassitoome orus, nii et Vanemuise teatris on palju. Mai alguses jõudis lavale lastele lastemuusikakosmonaut Lotte, mida me mängisime tegelikult juuni alguseni, nii et inimesed vajavad ka puhkust ja olgugi, et me oleme need puhkuseperioodid püüdnud niimodi seadet teater töötab 12 kuud aastas, siis siis tuleb teha mingil hetkel valikuid ja ma ei ole üldse nii kindel, et ka järgmisel suvel Vanemuise teatris uudsuga lavastus tuleb sellest, et plaanid on tegelikult planeeritud täna, nii et meil on veel esietendused statsionaaris Tartus kui ka Tallinnasse tuleme kahe lavastusega veel nii mais kui juunis, nii et järgmise aasta hooaeg Vanemuise teatris lõpeb alles vahetult enne jaanipäeva. Nii et suveteatrit tehakse Eestis palju ja kindlasti ühel hetkel tuleb ka taaskord Vanemuise poolt midagi uut suvelavale. Teised teatrid ikkagi jätkuvalt ka suvel panustavad väga oluliselt ja peavad peavad suvelavastusi tähtsaks. Jah, ja ütleme nii, et eks see ju tegelikult sõltub sellest, mida sa teed oma repertuaaris igapäevaselt, et Vanemuise teater alustab uut hooaega juba teistest teatritest mõnevõrra varem ja septembri esimestel päevadel juba tegelikult draamafestivali raames on meil esietendus sadamateatris. Nii et eks see kõik on omavahelises seoses, kes suvel mängib rohkem ja kauem, see saab sügisel alustada hiljem ja, ja vastupidi. Vanemuise marjast varda siis osaleb ka just sel nädalal Saaremaa ooperipäevadel ja muusikalavastused pälvisid ka tänavu meie teatrikriitikute kõrge tunnustuse. Aila assoni ja Karmen Puis said pärjatud aga siiski väga tihti Vanemuise lavastused ja näitlejad ja ka teised töötajad. Teatripreemiate jagamisel. Kõrgeid kohti või preemiaid ei ole kahjuks pälvinud etetet. Miks see, miks see on teie meelest niimoodi läinud? Esiteks päris nõus ei saa sellega olla, sest et nii palju auhindu kui Vanemuine ära viise viinud ükski teine teatri sellel aastal ja eelmisel aastal küll jah, see jaguneb erinevate žanrite vahele ja tegelikult olid ju esindatud kõik meie žanrid ka isegi draama poole pealt sedasama Peko, kus saadi originaalse muusikalise kujunduse auhind, nii et ma ütleks nii, et aastal või mingil perioodil on võib-olla muusikateater rohkem esirinnas ja tähelepanu all, teisel hetkel tantsuteater, kolmandal hetkel Draamateater, et kuna Vanemuises on kõik need kolm saari omavahel ühendatud, siis lihtsalt aasta ilmselt need kõik žanrid ühtemoodi edukad kriitikute silmis ei ole ja rõhutakse ennast kriitikute silmis, sest et tegelikult on ju tegu ühe žürii subjektiivse arvamusega nende maitsega. Kui vaadata seda, et kõiki neid žanre Vanemuise teatris külastab regulaarselt väga suur hulk publikut, kes ju teatrisse tulevad vabatahtlikult keegi neid ei vii sunniviisiliselt piletikassasse, ostke pilet, siis ma usun, et, et see, milleks teater on ellu kutsutud ennekõike pakkuda teatrielamust publikule ja rahvale, mitte mängida tühjadele tooli ridadele, siis ma usun, et seda eesmärki vanemale täitnud kenasti ja senikaua, kuni kuni publik meid külastab, siis järelikult on ka repertuaarist midagi igalühel võimalik leida. Tõepoolest, Vanemuine ei ole mitte ainult suurimaid ka enim külastatav ja tõesti muusika ja just muusikalilavastused on viimastel aastatel osutunud väga edukaks. Te olete ka just aastaid olnud muusikali produtsent ja, ja mõneti ma ei teagi, mispärast sellel muusikalil on ikka sellise kergema kunstimaik mann, kuigi lavalt seda ju tegelikult kergem esitada kindlasti ei ole, et et see ei ole, ei saa kuidagi lugeda kergemaks. Žanriks. Kas see on selline lõputu lõputu rääkimine kogu aeg, et mis seal muusikal siis tegelikult on, et kui sellesse nagu süviti süüvida, siis on ju tegu laulu, kunsti, tantsukunsti ja sõnateatri sellise sümbioosi ka, kus kõik need kolm peavad olema võrdselt heal tasemel. Ja kui minna näiteks Londonisse, siis me näeme ju suurtes Inglismaa ajalehtedes väga pädevate ja, ja tunnustatud kriitikute poolt just nimelt analüüse ja siis arvamusi erinevalt uute muusikalide kohta, kus need hinnatakse täiesti võrdväärselt kuninglikus ooperis toimuvaga. Et ma arvan, et see on ühelt poolt ka Eestis erine väiksuse probleem, et meil tegelikult ei ole ka kriitikuid, kes oleksid õppinud just nimelt siis sellist kolme žanri kooslust kritiseerima ja siis seetõttu pigem püütakse nagu jah, suunata jutt sellele, et tegu on palju publikut toova žanriga, mis justkui nagu liigitatakse kommertsiks. Aga kui tagasi tulla näiteks sedasama manserad kabeljee ja Freddie Mercury poolt esitatud Barcelona juurde, siis muusikali on kindlasti žanr, mis toob erinevate teatrikunstiliikide juurde väga palju uusi teatrikülastajaid, noori teatrikülastajaid ja väga paljud muusikalid ikkagi omavad endas ka oluliselt sügavamat sisu, näiteks kui mõni oper hetkel võime siia tuua näiteks Mary Poppins, mis räägib pere pereväärtustest, helisev muusika või siis täiskasvanutele Jesgress superstaare viitani, et tegu ei ole kindlasti mitte mingi drill atrull alla, aga. Millal Vanemuise sõna trupp jõuab tagasi sellistesse kõrgustesse nagu Vanemuise sõnateater oli Jaan Toominga ja Evald Hermaküla? Jaan Tooming ja Evald Hermaküla aegu ilmselt täpselt sellisel kujul ei tule tagasi, nii nagu ka ei tule Kaarel Irdi aega Vanemuisesse tagasi, küll, aga jah möönan, sõnateater ilmselt on olnud mõnevõrra tagaplaanil just siis kriitikute poole pealt, aga mulle meeldis tegelikult ühe kriitiku välja ütlemine nädal aega tagasi Eesti Päevalehes, kus toodi väga ilusti esile see, et kui nüüd ikkagi näiteks siis analüüsida läbise kuus aastat, mis Paavo Nõgene olnud Vanemuise teatrijuht, see periood ja vaadata draamarepertuaarile otsa, siis tegelikult on riske ja selliseid eksperimentaalseid ettevõtmisi tehtud küll, et ei ole mindud ainult nii-öelda seda rada, et mis publikule meeldib, aga ma arvan, et Urmas lennuk tulek aasta aega tagasi Vanemuise teatri draamajuhiks on juba teatavad uued suunad toonud ja kuna teater on selline pikaplaneerimisega kunstiasutus, siis tegelikult me Urmas Lennuki täishooaja repertuaari hakkamegi nägema nüüd alates sügisest, nii et ma usun, et et ka teatrigurmaanidele, kes tahavad sõnateatest saada midagi väga võimaste, head, need kindlasti on midagi tulemas ja ka juba eelmise hooaja lõpust. Uku Uusberg lavastas Tartus oma autos, lavastuse karjäär. Mis, ma arvan, liigutas nii mõndagi eesti teatrikriitikut ja tead, sõnateatrigurmaani. See Uku Uusbergi lavastus tõepoolest on olnud, et nagu uus hingamine Vanemuise sõnateatris räägime nüüd teist, Paavo Nõgene. Te nii nagu kõik Eesti teatrijuhid, etendusasutuste liidu liige. Nüüd kui teist esimesest jaanuarist saab Kultuuriministeeriumi kantsler, te justkui vahetate tooli, kui siiamaani etendusasutuste liit oli teatrijuhte koondav ühendus läbirääkimistel Kultuuriministeeriumiga teatrite rahastamise ja, ja teatrite huvide kaitsel, siis nüüd tuleb teil hakata sellesama oma liidukaaslastega rääkima teiselt positsioonilt kui tugevaks. Kui ühtseks te hindate praegu etendusasutuste liit? Ma arvan, et etendusasutuste liit, nii nagu tegelikult ka kõik Eesti teatrid, kes täna siis tegutsevad, on väga tugevad ja julgen öelda, et Eesti teatritel on täna väga head teatrijuhid, kes on tegelikult seisnud nendel keerulistel aegadel, mis on meil siin alles nüüd vist juba mõelda selja taga on tegelikult kõik teatrid jäänud ellu, kõik teatrid on Meil on väga palju huvitavat teatrit tegelikult pakkunud publikule teatrielamus, sõltumata sellest, mis toimub majanduses, ükskõik kui Läheme tahame kultuuris ja kunstis teatris rääkida rahast siis regulaarselt kunsti kaua ilma rahata ei tee. Ehk siis, kui me ikkagi tahame saada teatrielamust ja me soovime, et meil oleks olemas teatrid, mis siis üle Eesti pakuvad erinevates regioonides erinevaid teatrižanre, siis selleks on paratamatult vaja raha. Ja teatrid, ma arvan, on selle masu, selles mõttes on üle elanud hästi ja saanud ikkagi erakordselt hea koolituse, mida mitte kuskil ei õpetata, et kuidas sellistes tingimustes toime tulla. Nii et ma arvan, et see, et minu positsioon esimesest oluliselt muutub jah, võib-olla teatrijuhtidel on, mõnes mõttes on see halb, et eks ma tean sellest teatrivaldkonnast üsna palju, aga teiselt poolt jällegi ma tean ka nende muredest, ei oska nendele muredele võib-olla siis tähelepanu juhtidest, et ma arvan, et üks suurim väärtus, mis üldse minuga kantsleri ametisse kaasa läheb, ongi just nimelt see praktiline kogemus kuus aastat teatrijuhina, mis ma arvan, et iga praktiline lisapagas ministeeriumi koridoridesse tuleb ainult kasuks. Te ütlesite, et Eesti teatrid on praegu tugevad. Aasta alguses andis Postimehes avameelse ja väga kriitilise usutluse Pärnu Endla peanäitejuhi kohalt lahkunud Tiit palu, kes ütles, et tema lahkumise põhjuseks on tsiteerin soov mitte osaleda sellise teatritegemisel, mille ainus eesmärk on teenida raha liiga suure hoone ülalpidamiseks. Tsitaadi lõpp. Kas teie meelest on Eestis liiga palju just repertuaariteatreid? Noh, küsimus on, mis on ühe või teise teatri eesmärk, et ma arvan, et Eestis ei ole palju. Võib-olla tuleks vaadata pigem selles suunas, et ja ära jagada teatud regioonides, et siis ma arvan, et Pärnu teatrile Endla, mida siis Tiit palu kritiseeris, on kindlasti eesti teatri maastikul nii geograafilisel kui sisulisel oma koht ja, ja see peab seal olema. Ma arvan, et täna on ikkagi põhiküsimus tegelikult see, et kui palju panustatakse ka väiketeatritele sellistele väiksematele tulijatele, kes projekt, projekt teatritele. Et kas raha hulk, mida tegelikult Eesti riik annab kultuurisektorile minu arvates täiesti korralikult, et kas raha on tegelikult jaotatud siis selliselt mõistlikult, et kas see, kui ühte teatrit toetatakse, kas teater tõesti saab oma eesmärk, et täita, mis tal on põhikirjas ettenähtud riigi poolt seatud või on see raha jaotatud natukene sedasi, et anname igale ühele natukene ja tegelikult mitte keegi normaalselt elada ei saa, et ma arvan, et need on küsimused, mis tuleb lihtsalt millega juba täna ministeerium väga aktiivselt tegeleb. Muudetud teatrite rahastamise süsteemi? Ma ei tahaks öelda. Repertuaariteatreid on palju küll, aga ma olen isiklikult arvamusel, et projekti atriaid on palju. Läheme siis selle küsimuse juurde, et kas need väiketeatrid, millest me ju tuletame kiiresti meelde nii Vene Teatris kui Viljandi Ugalas juhtkond vahetub järjepidevalt ja kiiresti. Rahapuudus on teatritel nagu hinge kinni tõmmanud. Kas teatrid saavad raha juurde? Kas teatritele mõeldud raha jagatakse lihtsalt ümber või mõni väike teater pannakse kinni? Mis on tulevik? Täna juuli keskel ei sooviks sellest tulevikust rääkides, pool aastat on, on veel Vanemuise teatrit ees ja ja olgem ausad, et eks riigieelarve läbirääkimised ju järgmiseks aastaks alles hakkavad ka ministrile ministeeriumile. Aga ma arvan, et kindlasti tuleb teha ühte kui teist selles mõttes ennekõike ikkagi vaadata iga organisatsiooni sisse, et kui oskuslikult efektiivselt on siis see raha, mis on riigi poolt antud kasutatud kas kõik teatrite enda võimalused selleks, et tõesti lisa teenida? Ma olen väga päri selle põhimõttega, et teater peaks üks Eestis 30 35 protsenti teenimise oma tulu, see põhimõte, mis on siis sisse kirjutatud ka uude teatrite rahastamise süsteemi, ma arvan, et see on täiesti mõistlik tasakaal, kui teatrit teatritel on kohustus ise oma tulu teenida, see kohustus määr on täiesti mõistlik, ta pole midagi sellist, mis aitaks kaasa Tiit palu hirmule siis Endla teatris, et need teater peab ainult raha teenima. Et ma usun, et kui kui teatrit enda kulubaastulubaas saab läbi vaadatud, vaadatakse läbi ka riigi võimalused ja kõik, kes riigile olulised, kõik saavad ka normaalselt rahastatud. Eile või oli see nüüd, üleeile ühes Eesti Päevalehes keegi muuseumidega hästi kursis olev inimene ütles, et muuseumide tulemuslikkust ja huvitavust ei tohiks mõõta selle järgi, kui palju seal käib külastajaid. Kas teatrit tulemuslikkuse mõõtmise ainus kriteerium on publikuhuvi, piletitulu ja see, kui palju käib teatris inimesi? Ei, ma ei arva, et see ainukene selline mõõtmiskriteerium on, kuigi jah, teatris kindlasti väga olulisel kohal on, on publikuhuvi, sest et nagu ma ütlesin, pole mõtet teha teatrit tühjadele saalidele ainult iseendale. Ja kui me räägime repertuaariteatrist, kes siis tegelikult selle suuna annavad tegelikult ikkagi kätega need teatrihoonete suurused, mis on ühe või teise teatri kasutusse antud. Olen täiesti nõus sellega, et Ugala teatrile 550 kohaline suur saal on Viljandi linna jaoks natukene liiga suur. Seda ongi raske täita, selles, selles saalis ongi raske selles mõttes tehasest selliseid selliseid lavastusi, mis meeldiks ainult gurmaanidele tahes-tahtmata korra, nii suur saal, nii suur hoone on vaja ülal pidada, siis tuleb teha seal midagi muud. Õnneks sellel kõrval olemas väike saal, mis seda mõnevõrra kompenseerib Vanemuises täpselt sama teema, et meil ei ole võimalik ja mõistlik suures majas mängida ooperit, kui meil on 700 kohta saalis pärit, külastab keskmiselt kuni 200 inimest etenduse kohta, et täiesti mõistlik, et ooperietendusi antakse väikses majas. Nii et ma arvan, et need ka teatrit saali suurused annavad väga paljuski ette seda suunamis. Peale teater peab mõtlema, sest et mis seal salata, efektiivsus on oluline, efektiivsust kindlasti aitab tõhustada ka see, kui teatrisaalid on täis ka needsamad seitsmesaja-viiesaja 50 kohalise teatrisaalid. Mis saab Vene teatrist? See on hea küsimus, ootan ka ise huviga, et selles mõttes ütles. Vene teatris on tulemas suured muutused, olete tulemas, on ju. Kas siis Venemaalt uus kunstiline juht, kellelt oodatakse uut hingamist Vene teatrile ja selles mõttes on kindlasti põnev vaadata, et kuidas see kõik õnnestub. Mis suund hakkab Vene teater täpselt minema ja kas see suund, kuhu ta läheb, on õigem kui see, kuhu teda praegu tüürib? No see Vene teater on olnud vintsklemas juba aastakümneid üha uute ja uute juhtide tulekus ja, ja, ja lootustes, et nüüd hakkab midagi muutuma, ilma et me oleksime, et me näeksime mingeid käegakatsutavaid tulemusi. Jah, aga see on selles mõttes natukene huvitav teema, et kui palju on Tallinnas eestikeelseid teatreid ja kui nüüd vaadata, et terve Eesti peale on olemas, siis tegelikult üks suur Vene teater, venekeelne teater Eestis ikkagi elab üsna palju venekeelseid kõnelevaid inimesi ja nad pole seda teatrit nii omaks võtnud, et sa tead, et see teater saks nagu normaalselt toimida, siis see on natukene ikkagi ka selle vene kogukonna küsimusi ühel hetkel lihtsalt jõutaksegi selle küsimuse juurde, et kas see kogukond siis, kui nad ise ei soovi seda teatrit, kas see teater on vajalik? Täna on kindlasti seda küsimust vara esitada ja tegelikult tuleb loota selle peale, et et nende nii-öelda siis kodu, noh, ütleme Venemaalt toodav kunstiline juht äkki siis suudab seda Eestis elada vaat venekeelset kogukonda paremini kõnetada ja tuua nad vene teatri juurde. Kui see ka ei õnnestu, siis ma arvan, et on põhjust tõsiselt järele mõelda. Ma tuleks tagasi Vanemuise juurde, masuaastatel võtsite Vanemuises vastu väga julge ja riskantse otsuse mängida lavastusi mitte vähem, vaid hoopis rohkem ja minna ka veel Tallinna uude mängupaika, et millest sellise julguse või kust te sellise julguse võttis, võtsite? Vanemuises oli väga raske valik ja see valik oli see, et kärpida kärpima oleks pidanud, et väga palju. Ja meil oli tegelikult nii nagu kõikidel teistelgi teatritel oli valik, et kas me teeme täpselt nii palju, kui, kui meile riik raha annab. Jäme prognoosimisesti konservatiivselt oma oma tulu. Pärnu teater läks näiteks seda rada, mängiti minutit etendusi kolmapäevast laupäevani, kui neljapäevast laupäevani Vanemuises oleks ta tähendanud nii suur kärbe, mis meid ees ootas riigi poolt. Tuletan meelde, et oma tulu vähenes, sest rahva rahakoti Ta muutus kõhnemaks, vähenes sponsorite toetuse, vähenes ka kohaliku omavalitsuse toetus, ehk siis neli hoopi korraga. Et see kärbe oleks tähendanud Vanemuises ühe žanri ärakaotamist. Sest et sellist kärbet ei oleks saanud enam võimalik teha. Nii et võtame igast osakonnast 10 15 inimest. Sest et sümfooniaorkester ikka, noh piltlikult öeldes ilma trompeti rühmata eksisteerida ei saa, sest et heliloojad on sisse kirjutanud ka trompetit. Ja valik oligi, et kas võtta risk tõesti panustada rohkem uuslavastuste väljatoomisele, hakata etenduse andma Tallinnas, püüda statsionaaris langevat külastuse huvi, mis kõikides teatrites ees ootas sellega kompenseerida. Ja üks suund oli kindlasti ka lastelavastust. Rohkearvulisem väljatoomine ja tegelikult jah, see risk oli kindlasti ühelt poolt suur, aga meil oli selles usku ja vanemas teatri meeskond tuli sellest ma väidan täna väga kenasti välja. Üks asi veel, kas eesti teatrid tuleva aasta riigieelarvest saavad raha juurde? Minule teadaolevalt jäävad riigi toetus samaks, aga nagu ma ütlesin, siis riigieelarve läbirääkimised alles algavad ja ma tean ka seda ning minister enne selle välja öelnud, et kultuuririigi poolt palka saavate kultuuritöötajad, et palgatõusuks on ministeerium lisaraha taodelnud, kuidas läbirääkimised lähevad, kas kas sealt tuleb midagi ei tule, et seda ilmselt siiski kuuleb kõige varem alles oktoobris-novembris. Ligi pool tundi saate algusest on kulunud, nüüd kuuleme laulmas Anne Veskit. Üks põhjendus, miks Anne Veski meie saates kõlab, on esitatud aga, aga veel, ehk Paavo Nõgene. Anne Veski ja minu arvates, kui me räägime Eestis staaridest siis Anne Veski on Eesti vaieldamatu staar. Mind tõsiselt lummab, kuidas, sõltumata riigikorrast ja millest iganes on ta olnud selline positiivne side Eesti ja naaberriigi vahel. Ja mul on tõesti siiralt hea meel, et ma olen olnud võimalik Annega teha mõningaid koostööprojekte koos lihtsalt minu jaoks väga südamest. Laulev laulja. Ja võimas hääl. Veel kord kihannata. Söödame. Kompole õigustust kokaiin kuivale seedis must mu all paiknenud mälestus hiilissovest. Ja need Pole õigustus. Plugin, kui varas söögiks must on vaikne mälestus. Milis suvest. Suvekülaline on Paavo Nõgene meile paljudele üllatuseks tänavu kevadel ringhäälingu nõukogusse kandideerinud ja valituks osutunud mees. Miks Ringhääling teid huvitab? Üks ringhäälingu huvitav, miks ERR huvitab, ma arvan, et ERR on mõneti väga sarnane teatriga, kui me jätame ära selle nii-öelda uudiste poole ja faktide edastamise siis tegelikult tegu loominguga, te teete siin ruumis praegu loomingut, te teete raadiosaadet väga palju tehakse loomingut telepoole peal. Ma arvan, et see huvitabki, kus on pühendatud loominguline tegevus tehnilise tegevusega, et see on teatri mõttes sarnaneb miks ringhäälingu nõukogu siis tegelikult oli seal selline väga sisuline põhjus, ehk siis mind nõustuti nõustuma kandideerima seetõttu, et sooviti ringhäälingu nõukogu siis ekspertide tiiba, selles mõttes nende teadmisi laiendada, et seal ei oleks ainult mitte meediaga seotud inimesed, vaid seal oleks lisaks meediaga seotud inimestele inimesel olemas finantstaustaga inimene, kelleks on Rain Tamm meediaga, Mart Luik, suhtekorralduslik on Agu Uudelepp ja sooviti tegelikult, et siis sellise suure loomingulise asutuse juhtimiskogemusega inimest ja Vanemuise teater on Kultuuriministeeriumi suurim allasutus ja sealtkaudu siis jõuti minuni ehk siis, et ka nõukogus oleks olemas sellise samalaadse organisatsiooni juhtimiskogemusega pädevus, mis võiks kaasa aidata organisatsiooni tööle. Kas on tõsi, et kõik, mis puudutab rahvusringhäälingu rahaasju ja auditeerimist, kuulub nüüd teie valdkonda? Kultuuriministeerium ei kontrolli rahvusringhäälingut, sest rahvusringhääling on avalik-õiguslik institutsioon ja allub otse parlamendile ja ka tehnilise järelevalveameti funktsioonid viiakse ära ja majandus-kommunikatsiooniministeeriumi alla, nii et see väide ei vasta tõele. Esimene otsus, mis ühen uuenenud koosseisuga rahvusringhäälingu nõukogust tuli, oli see EP senisel kujul ideest ehitada ringhäälingumaja tuisu tänavale on loobutud uuest News ruumist või sellest uudisteosast selle ehitusest siiasamasse akna taha. Vana ja uue raadiomaja vahele on hakatud nüüd rääkima. Kas teie käsi on siin mängus? Selles mõttes on minu käes ja kindlasti mängus, et mina tõstatasin küsimuse, et tuleb võtta kogu ühe esimese suure teemana arutlusele uue maja ehitamise realistlikkus. Ja olgem ausad, isiklikult oleks oodanud, et ringhäälingu nõukogu teeb sellise otsuse juba 2008 või 2009, siis kui oli näha, et eelarve ei aja enam üle. Ma üldse ei taha kritiseerida seda, mis tehti 2007. aastal 2006., kui suund oli selleks, et rahvusringhäälingu võiks saada uue maja. Oligi aeg, oli teine, nagu ma ütlesin, riigieelarve vajas raha üle, kõikidel oli hea kalkuleerida mõelda, et ehitame ilusaid suuri hooneid. Kui need saabus majanduslangus siis ja kui nüüd panime ka nõukogus paberile, tegelikult selle maja eeldatava tegeliku maksumuse on ju tehtud, kolm taotlus eelarvet siis olemasoleva hoone projektile, mis see sisaldama, rõhutan tehnilisi kulusid ja mis ei sisalda käibemaksu, mida rahvusringhääling tagasi saa, mis ei sisalda laenu, teenindamise intresse. Kui kõik need numbrid kokku lüüa, siis me jõudsime 1,8 miljardi Eesti kroonini. Väide on see, et sellist raha võib väga kauaks ootama jääda. See on kindlasti üks võimalus lükata edasi neid muresid ja probleeme, mis rahvusringhäälingutöötajatel tegelikult igapäevaselt on. Raadiopool, ma arvan, on vanas raadiomajas üsna õnnelik telepool vanadest elama ruumides nii õnnelik ei ole, sest et on ju teada need jutud, et kui tuleb talv, siis ühest kabinetist küsitakse teised, kas teil on puhur sees, et kui teil on, siis ma ei tohi endama step sisse panna, kuna kaitsmed lähevad läbi? See olukord ei ole normaalne. Ja rahvusringhäälingu nõukogu soov on see, et nad ikkagi siis ka nelja-viie aasta jooksul midagi reaalselt ära tehakse, selleks, et need inimesed, kelle täna töötingimused ei ole mõistlikud, saaksid endale paremad töötingimused, tekiks seesama News ruum, kus ühendatud uudisteraadiouudiste toimetus, teleuudistetoimetusi, onlain-portaalid ja tekiks ka vajalikud muud ruumid, mis tegelikult on vaja ja hakatakse rohkem rääkima ka rahvusringhäälingu sisust, sest et mõneti on vähemalt siis tähelepanu pälvinud viimase nelja-viie aasta jooksul rohkem maja ehitamine kui sisuline tegevus. Ja nõukogu sooviks, et see suund selles mõttes natukene muutuks ja saaks lahendatud nii töötajate reaalsed mured kui, kui, siis ka rahvusringhäälingu sisule rohkem panustatud. Rohkem sellest räägitud. No sisust ei ole võib-olla nii palju räägitud puhtalt sellepärast, et on öeldud, et kui on uued suurepärased töötingimused, kuhu saab panna väga hea kaasaegse tehnika, et siis tuleb ka sisu kohe sellega automaatselt järele. Tehnikast üksi jääb väheks, et kui see maja ühel hetkel valimiseni, selleks ajaks enam pole neid spetsialiste, häid töötajaid, kes rahvusringhäälingus töötavad sest et neil pole olnud kas piisavalt motiveeritud töötasu või, või motiveeritud tegevus, siis sedasi rahvusringhääling kaua elus ei oleks. Ma saan aru, et teil on väga selge ettekujutus täpselt, kuhu tuleb see meie uus uudistetoimetus. Kuidas hakkab paiknema, kes seal hakkab töötama, mis saab praegu Gonsiori tänava ja majadest ja firmade tänava majast. Ma ei saa seda hetkel öelda, sest et esiteks nõukogu on andnud juhatusele ülesande tulla välja siis juhatusepoolsete ettepanekutega tõepoolest, kuidas arendada edasi rahvusringhäälinguvajadusi olemasolevatel kruntidel. Sest et olgem ausad ka selles suhtes, kui Eesti rahvusringhäälingul on Tallinna kesklinnas olemas kaks fantastilist krunti ühel, kus siis on täna nii-öelda kaks raadium ja teine, kus telemaade kompleks siis kui mõistlik on siit ära kolida. Võib ju öelda, et jah teiste Euroopa ringhäälinguliidu liikmed, liikmesriikide sellised ühiskonnad, mõned on läinud kuskile linna äärde, üks suur põhjus on selles, et neil lihtsalt pole kesklinnas võimalik areneda. Eesti rahvusringhäälingul on see võimalus olemas. Ja ma väga loodan ja nõukogu loodab, et juhatus teeb selle nimel tööd, et nende ettepanekutega nõukogu ette tulla. Kui juhatus nende ettepanekutega nõukogu, et ei tule, siis jah, nõukogul on olemas omad ettepanekud. Mis saab kahest majaskonseri ühest mäest Faehlmanni tänavas? Noh, küsimus on täna selles, et kummale krundile luuakse ülejäänud vajalikud ruumid ja siis saab tegelikult vastata ka sellele, et mis nendest hoonetest saab. Samamoodi võib küsida, mis saab tuisu tänava krundist, et kuhu siis oli planeeritud uus hoone, et ma usun, et kui otsused on tehtud kas arenetakse edasi raadiomajade kinnistuga või arendatakse edasi Felmena seenioridele rabakinnistutega või leitakse seal vahepeal selline vahepealne sümbioos, kus enamus ruume on näiteks raadio, kinnistutel ja telestuudiod osaliselt jäävad sinna, kus nad täna on, siis ma arvan, et kõik variandid on laual, läbirääkimiseks arutamiseks sead parimate variantide leidmiseks. Kindlasti oleks minu arvates rumalus loobuda vanast raadiomajast mis on minu arvates heas korras normaalsete töötingimustega, loomulikult vajab ka see siin mõningat turgutust. Ja veel enam oleks ebanormaalne ehitada kuhugile uude kohta täpselt samasugused helistuudiod, nagu on selles samas, mida ma olen hetkel olemas. Raadiomaja esimene stuudiumis, siis on suurte kollektiivide salvestusstuudio on Eesti kõige parem akustika tehnilise ettevalmistusega stuudiot salvestada suuri kollektiive. Neile presenteeriti uue maja projekti, kus öeldi, et ja uude majja me ehitame täpselt samasuguse stuudio käidi mõõtmas, stuudio saaks täpselt samasugune. Ei ole Eesti riik nii rikas minu arvates, et kui meil on olemas selline stuudio, siis me hakkame suure raha eest seda uuesti ehitama, et ma arvan, et selleks, et, et rahvusringhääling saaks areneda edasi mitte ainult kinnisvarasuunal, vaid saaks areneda ja edasi sisu suunal jääd saaksid, et motiveeritult töötada rahvusringhäälingus, selleks tuleks teha ratsionaalseid otsuseid ja püüda lahendada need reaalsed mured ära olemasolevatel kruntidel. Kas üheks ratsionaalseks otsuseks võib pidada kuuldust raadio kahe kinnipanekust? Raadio kahe kinnipanek lugesin ka ise postimeest. Esiteks kinnipanek on seal siis üks. Ma möönan, et Raadio kahega on teatav probleem ja probleem on see, et raadio kaks on ellu kutsutud selleks, et Eesti riik kõnetaks intelligentsel moel noort ja nooreks peetakse 15 kuni 29 aastast. Raadiokuulajat. Viimased värsked andmed räägivad sellest, et raadio kaks suudab selles sihtgrupis kõnetada ainult 13 koma viite protsenti noortest. Ehk siis 86,5 protsenti noortest saab kõnetatud mingite teiste raadiojaamade poolt. Ma räägin praegu ainult vahemikus 15 kuni 29 10 aastat. Et selles mõttes on see probleem, kas selle probleemi lahendus peab olema kinnipanek, ei oska niimoodi öelda, küll aga tuleb raadio kahe teemaga tegeleda, et kas raadio kaks on suuteline hakat hakkama kõnetama Eesti noort inimest suuremas mahus või mitte? Kuulge, me just rääkisime sellest, et teatrite üle ei saa otsustada selle järgi, kui palju sinna pileteid ostetakse, niiet kuulatavuse iso olla ei teleega raadiokanali ainus tegevuse jätkamise kriteerium. Kindlasti mitte hema ei öelnud ka seda, et, et teatrites üldse külastajate piletite arvu ei arvestata, arvestatakse ikka. Aga ma arvan, et kui riigi eesmärk on hoida pidada üleval noortele suunatud raadiot, siis see seda raadiot tegelikult kuulab vahemik kuni 65 eluaastat sealt 30-st ülespoole, sest see pole antud hetkel riigi eesmärk, see, see riiklik raadio jääb, on see, kus me täna istume vikerraadio, mis peaks kõnetama seda teist sihtgrupi. Ja kui vaadata raadio kahe kuulatavuse tabeleid veel, siis seal on näiteks raadio kahes on kolm-neli väga head saadet üldse ei vaidle vastu väga huvitavat, kuulan ise väga heade tegijate poolt tehtud vaadata kuulatavust näiteks olukorrast riigis siis kuulajad saabuvad selleks hetkeks sellele kanalile ja lahkuvad kohe peale selle saate lõppu sellelt kanalilt. Kas see peab nii olema, julgen väita, et ei pea. Oh aeg. Te teate muidugi, et raadio kuulatavuse väheneb kogu maailmas, sest et nii palju on järelkuulamise võimalus, nii palju on interneti kaudu kuulamise võimalusi. Raadio kuulamine, kui niisugune võib-olla jääb. Jääbki 20.-sse sajandisse. Ma väidan, et kuna nüüd on tulnud telefonide ajastu, siis näiteks minu ellu on raadiotulnud oluliselt rohkem mitte sellepärast, et ma olen rahvusringhäälingu nõukogu liige vaid nutitelefon annab võimaluse selle raadiotegemisega ja kuulamisega olla kursis kogu aeg, ma käin õhtuti jooksmas, ma kuulan klassikaraadiot, et muide, läheb väga hästi rütmi ja tempoga kokku, et soovitan kõigile, kes lähevad sörkjooksu tegema, kuulata klassikaraadiot. Aga selles mõttes ma arvan, et tänu sellele uue meedia arengule ja tehnilistele võimalustele, mis meil kõikidel tegelikult taskus on, siis siis ka raadio kuulatavuse võib hakata tegelikult mõnes mõttes oli isegi tõusma. Mida teile veel meeldib rahvusringhäälinguprogrammidest, kuulata-vaadata-lugeda? No üks kõhtu ei lähe mööda ilma Aktuaalse kaamerata ja mis seal salata, loen üsna palju portaalidest uudiseid, nii et minu arvates on rahvusringhäälinguportaalid ikkagi viimaste aastatega tulnud väga tõsiselt Eestis pildile ja usaldusväärse infoallikas. Te olete ennast rahvusringhäälinguasjadega väga kiiresti väga hästi kurssi viinud. Kas teil on häid abilisi? Kust, kust tema suurepärased teadmised rahvusringhäälingu kohta olete saanud? Aga kõik ei saanud avalikus eetris, kas see on 330000 kuulajat siis välja rääkida ja mis seal salata, organisatsioon pakub mulle huvi ja olen tõesti uurinud, ise lugenud erinevaid materjale, tutvunud erinevate materjalidega, mis nüüd on siis nõukogu liikmena ka kättesaadavad, nii et ma arvan, et infoväli Hannes on lai ja ei salga. Loomulikult töötab ka rahvusringhäälingus palju tuttavaid, kes kellega elu on kokku teinud, pean väga rahvusringhäälingu kõikidest töötajatest lugu, nii et selles mõttes ei ole probleem kellegiga rääkida ja küsida, kui mingi asi huvi pakub ja ja julgen öelda siin ka, et nõukogu tahab olla rahvusringhäälingu töötajate jaoks lähedal oluliselt lähemal, kui ta võib-olla varem on olnud ja avatud. Need lähedal asuvate rahvusringhäälingutöötajad palusid teie käest küsida, et millal meie palgad tõusevad jälle kõik sinna tasemele, kus nad kaks kolm aastat tagasi olid. Seda te peate küsima Margus Allikmaa käest, aga ehk siis oma juhi käest, kuid nii nagu vist on ka töötajatele välja öeldud, siis tehakse täna tööd selle nimel, et uuest aastast see võlg ära Rida. Kas õnnestub, ütlen jällegi, et see on eelarve läbirääkimiste teema, mis ka rahvusringhäälingu juhatuse esimehele nõukogu esimehel seisab ees augusti keskel. Me oleme oma külalistelt alati uurinud ka nende suve ja puhkamise veetmise kohta. Teid tuntakse alati väga viisaka ja korrektse inimesena, kellel on alati valge pluus, seljas viigitud püksid, ka pintsak, et väga-väga hoolitsetud olete, kas suvel mõnikord ka natukene lõdvemalt võtate ja muud riietust näiteks kannate lühikesi pükse või värvilisi särke? Jah, te olete Tartus, ma olen Tallinnas, ma olen küll valges ärkamale lühikesed püksid. Aga just pluusi osas näiteks. Tuled mai ütleks nii, et, et kapis on ainult valget triiksärgid, küll seal on midagi muud ka, kuid jah, tonaalsus on millegipärast sattunud praeguses eluetapis rohkem valge. Kui palju aga siis suvel puhkamiseks läheb? Ma ei ole eriline, suur puhkajad. Loomulikult suvine aeg on hõredam ja, ja tööd saab teha vähem, sest et kolleegid on puhkusel, ei taha neid segada. Aga sellist otsest olen mööda Eestit ringi sõitnud, sõidan hea meelega, naudin nii palju seda ilma kui vähegi võimalik, kuid mingeid selliseid tõsiseid puhkuseplaane nüüd läheks nädalaks ajaks Saaremaale, Hiiumaale, kui, kui Värskas selliseid plaane ma ei tee, vaatan rahulikult, mis elu toob ja kuhu viib. Vikerraadio uudis plussil oli külas Vanemuise teatri juht Paavo Nõgene, palju edu teile.