Uudis pluss suvekülaline. Meie tänane suvekülaline on naine, kelle tööks ja hobiks on muuseumit, kes aga on olnud ka kunstigaleriist ja teinud ning juhtinud telesaateid lisaks kindlasti veel palju muud huvitavat ja põnevat, mida loodame nüüd järgmise tunni jooksul teada saada. Tere tulemast, Mariann Raisma tervist. Ja küsivad Erkki Bahovski, Lauri Varik. Kõigilt külalistelt oleme küsinud nende lemmikmuusika ja lugude kohta. Teie valisite kolm pala välja ning kõigepealt kõlab Shalisi uuelt plaadilt lugu Haarald ja Matilda. Mis lugu see on ja miks valisite selle? Ma tegin oma valiku peamiselt kohaspetsiifikast lähtudes ehk algselt valisin kõik tartu ansamblid, sest ma arvan, et Tartust on pärit väga head tegijad ja Shalisi pala. Ma valisin sellepärast, et see on väga armas lugu. Ja ma armastan väga kasse, kuulame. Ma ei ole koera inimene puuriks mu jalaga, temaga peab tegelema, ta vajab tähelepanu nagu poliitik, koeral. Loll ei tule toime nagu Arnold Rüütel lauset ehitama satu, hääldavad kastidest, intelligentsed instinktid, kiisu, kes päev otsa kodus üksi päises näoga uksel vastasori, anna krõbinaid, muidu lasen, sussib täis, nii armas. Vaata, mängib lõngakeraga koera läinud, näris augu Gilatsest päikesest toa Aussa lebra. Passiga tõugasse krantsi sassis närvisüsteemiga vendadest lasin seal pappkarbis minu maski, loob juba päris beebina, eelistas päeva veeta nagu töötu eksidaloom on oma peremehe nägu, vaata Uku Suvistet raudkotta, viisin kiisakorvis koju tutvuma. Territooriumiga laua peale ei roni lauale, ta ronis ikka, nüüd on kogu elamine karvu täis, nii et kui keegi nad kokku keriks, saaks Luisa värgile uue pressida. Rendiballikleidid, mu elustiil on nagu eestlastel ikka, vara lahkun. Tulen hilja, et siis sul ei oleks üks saab nagu dialoogid kodust keset linna, võtsin talle seltsi. Kristo, kanna kassipreili, selline energilisem kasside Krista Lensin tütred, päevad läbi müravad koos mu elamise segi, kuni haarad toidukaussi ära kustub. Muideks rasvad kõhu all pidi olema tõudu. Kuigi need tunnid mul must kass 100 korda päevas üle tee, oled õnnega koos, haaranud Lõvisüda ja Matilda svee selga. Kassipulmad jäävad ära, haara lihtsalt, pole enam elumees. Anna lisaisa lõikas tal munad maha, tal loomaarst, mitte sõbra tilguvad torkis kiiskas lihavõtteKoravis. Parem narr Keplikute kastsiplipi, kes ei, kas pole nõmmekad, Nad murravad müüte näiteks üldse ei meeldigi, kui parajasti ei käi mürgel. Matilda kasutab ülbelt lükkamiseks külaliste mütse. Kiiver jala ümber, kus on tugev kossumeeste lõkkile haarali meelist, vaid on kraanikauss lapsi Albeckile servas, nagu Peep Taimla prooviks viima tüdrukute bikiine selga ööseks sätivad teise kaissu diivanile, hommikul kraabivad. No mis sa oskad, tahaksin neile ette Road sissehingamiseks, uhke muidugi kukalt. Maitamas käivad Uibunud kiisud ja palun vaheta tassi leevena haaraldama. Tilda võib-olla jäävad hiirtel alla, igatahes praegu õõtsuvad rütmis kaasa, mis asjad nõudsid kõlari maha. Nii kõlas siis Shalisee lugu Harald ja Matilda. Me jätkame saadet ja külas on meil Mariann Raisma, kelle ametiks on Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi direktor ja peame ära ütlema, et tänase saate Me oleme salvestanud päeval, sest täna, reedel on teile väga kiire päev muuseumis, sest ülikooli ajaloo muuseumil on suur roll maailma füüsikapealinnaks olemises. Kuidas te siis kaasa lööte sel päeval? Tõsi, reedel on Tartul täita väga tähtis roll olla maailma füüsikapealinn ja reedel algavad ka hansapäevad ja hansapäevadel on tavaks, et Tartus avatud tehakse palju erinevaid linnu on jõe ääres, linnad on ka mägedes, linnad ja üks selliseid uuemaid linnu ongi, teades linn, mida me korraldame üleval Toomemäel ja teaduslinna, me teemegi siis alles teist aastat, et ja sellel aastal täidab, ma arvan, teaduslinn väga suure osa kogu hansapäevadest ja ka sellest reedest päevast, kui Tartu on täis noori geeniuseid noori füüsi, kuid ja sellel päeval siis on nii tähetorni kui ka siis ülikooli ajaloomuuseumi juures väga palju erinevaid töötube tegemisi, igasuguseid erinevaid üritusi, tõsi, millest saavad osa siis nii noored füüsikud kui ka siis Tartusse tulnud külalised, kui ta tartlased ise Tervitused kasid kilulinnast Marian tervist ja olgu kohe öeldud siis ajakirjaniku seotus intervjueerida tavaga, et oleme õppinud ühel kursusel ajalugu ja ütlen seetõttu sina. Ja hakkame siis peale aegade hallist hämarusest, nagu ajaloolased ikka armastavad teha, et kui sa tulid Tartu Ülikooli ajalugu õppima, siis kas seal oli mingi plaan ka või lihtsalt ajalugu huvitas sind. Ja tõsi on see, et et ma tulin ajalugu õppima viimasel minutil. Et tegelikult oli mul pikka aega plaan minna tollasesse Herkisse ehk siis Kunstiakadeemiasse lavakujundust õppima ja ma käisin ka Erki ettevalmistuses ja, ja olin sellel ajal ka suur diaat drifen ja alles kevadel tegelikult, et sai tehtud otsus, et et tuleks hoopiski minna Tartu, kas ajalugu ja täpsemalt siis kunstiajalugu õppima ja selleks kindlasti andis tõuke ka meie tollane kunstiajal õpetaja heie Treier, kes oli tollel ajal väga nooruke ja võib öelda, et suhteliselt arglik õpetaja, aga samas need tunnid olid piisavalt huvitavad. Nii et mitmed tütarlapsed vaimustusid kunstiajaloost ja otsustasid seda õppima minna. Sest õppisin ma praeguses Kopli kunstikeskkoolis, nii et ma olin kunstiga väga tihedalt seotud ja, ja võib-olla see oli ka siis teine selline mõjutegur, miks sai siis valitud ajalugu ja täpsemalt kunstiajalugu? Kas sa kahetsed seda otsust ka praegu või arvad, et see oli õige valik? No praegu juba liiga hilja kahetseda, aga vahepeal kahetsenud, et siis saab niimoodi aru. Eks see on ikkagi elus toimunud mitmeid pöördeid ja kuna ma läksin ülikooli kohe peale keskkooli, siis olgem ausad, ega ma eriti ei kujutanud ette oma elu. Ja mis must saab või kesmust saab ja ja võib-olla, kui ma oleks mõelnud pikemalt, siis võib-olla malet, kas teinud ka teistsuguseid valikuid, aga kindlasti see valdkond on olnud selliseks baasiks sellele situatsioonile, kus ma tänasel päeval olen ja ma arvan, et et see aste või muutus siis kunstiajaloosuunalt muuseumivaldkonda, et see toimuski ainult tänu sellele, et ma õppisin ülikoolis ajalugu. No tegelikult see muudatus vähemalt minule tundub, ei ole ju väga suur ja selles mõttes, et tegemist ei ole mingisuguse 180 kraadise pöördega, aga siis tulid tõesti ülikooli õppima kunstiajalugu ja need ained olid täitsa olemas, aga sa pidid õppima ka muid aineid, et kuidas sa nüüd tunned kas nendest muudest ainetest oleks kasu, on kasu olnud või oleks pidanud õppima rohkem kunsti alla? No kunstiajalugu õppisin ikka tubli hoolsa tütarlapsena kõik kõike, mida anti, aga kuna ma tegelikult tegelesin ka maalimisega sest ülikoolist saab õppida ka maalikunsti, siis suutsin ma üsna kõrgelt ära libiseda kõikidest tõsistest ajalookursustest, millest mul tänasel päeval on muidugi ütlemata kahju. Aga tollel ajal tuli teha valikuid ja, ja mina valisin siis sellised pehmemad alad. Nii et et tõsi, on see, et ega see need omavahel, need kaks valdkonda on kindlasti tihedalt seotud, aga aga praegu minu teadus, kui ma kirjutan artikleid või, või tegelen erialaselt, siis pigem on see seotud muuseumi, ajaloo ja muu seoloogia, mitte niivõrd kunstiajalooga. Samas kui nüüd tuua siia see side kunstiajalooga, siis on on toimunud hästi tore tegelikult selline ring või tagasipöördumine, nimelt ülikooli ajal, kui ma õppisin kunstiajalugu jaguma, lõpetasin selle, siis ma tegelesin üsna palju Johann Wilhelm Krause loominguga. Krause on siis ülikooli ansambli looja ja tänaseks päevaks on minu töökohaks minu teiseks koduks just needsamad Krause hooned, nii et mul on tõesti südamest hea meel, et selline ring on täis saanud ja ma olen taas jõudnud siis Krause ja ülikooli juurde. Sa oled tõesti tegelenud ju väga mitmenäitusega, et sa olid juba enne tööle Eesti ajaloo muuseumis Tallinnas kus sa vastutasid näituste iseolemise tahe ehk Eesti vabariik 90 kokkupanemise eest Eesti ja see oli siis üleval, siiamaani on Tallinnas maarjamäele ja ka siis samamoodi vanalinnas asuva suurgildi majas oleval näit vastuse eest, mis siis räägib Eesti ajaloost läbi 11000 aasta. Ja praegu tõesti, ka Tartust tulevad uudised, et Tartus Ülikooli ajaloo muuseumis avati aardekamber iga näituseni tegelikult vist ka looming ja mingi sõnum, et noh, kuidas sa nagu seda mõtled, et see ju ei ole. Kuidas sa kuulajatele selgitad, et see ei ole ju lihtsalt see, et tõstame potiriiulile ja paneme klaasi taha vaid näitusega peab olema ka mingi sõnum ja näitus peab kujutama ennast ikkagi ühte tervikut, et kuidas need asjad nagu sünnivad. Tõsi, et ükskõik, kas teha väikest või suurt, näitas, siis tegemist on sellise loomingulise protsessiga, et võib-olla mida mispoolest erineb siis sellisest traditsioonilisest loomingust, kui me räägime siis kirjandusest või kunstist, on see, et et muuseumi töö puhul on see looming seotud väga paljude erinevate inimestega Tseele üksik kui isiku, selline dramaatiline purse enamasti katarsise, seal ta siis püüab visualiseerida, vaid sealjuures on siis tavaliselt, et grupp inimesi, noh, kui me räägime näiteks mõnest suuremast ajale näitusest, kes kujundavad selle kontseptsiooni ja vaidlevad loomulikult, sest variante, kuidas konstrueerida, mingit, sest on ju on ju mitmeid ja see on kindlasti üks selliseid põnevamaid asju, mida muuseumis teha saab. Siis järgmise etapina on siis koos kunstnikega, kes siis visualiseerivad selle sõnumi ja, ja siis läheb asi juba teostuseni, kus tulevad jälle uued tegijad juurde, nii et tegemist on tõesti väga sellise keerulise protsessiga. Ma täiendan ja küsin niimoodi, et et just kuidas teha seda põnevat ja huvitavat näitust. Et muuseum on ju selline ikkagi inimestele vaba aja veetmise kohta tänapäeval võistleb paljude teiste ja võib-olla kergemini nähtavate Meediumite või asukohtkohtadega, et saavutada inimeste tähelepanu. Kuidas te, kuidas te lähenete näiteks sellistele suurtele näitustele, mis jäävad välja vaatamiseks pikaks ajaks? See ongi väga õige küsimus, et palju teil puhkudel ju inimesed, kes töötavad muuseumis nad lähtuvalt sellest, mis on neile huvitav ja eks see ongi see küsimus, et, et kas me pigem peaksime lähtuma sellest, mis on meile huvitav, ehk siis muuseumitöötajatele võime, peaksime lähtuma sellest, mis on meie potentsiaalsetele külastajatele huvitav. Ja siin tulebki teha neid erinevaid valikuid. Et leida see tasakaal kahe poole vahel, et ei maksaks lõivu liialt palju ühele ega teisele poolele. Sest muuseume ja muuseumi ekspositsioone tehakse ainult külastajad. Ehk siis me peame lähtuma väga paljuski sellest et see teema või, või see vorm, kuidas seda esitatakse, oleks inimestele huvitav. Ja, ja sellest kindlasti on, on tulnud ka mitmed sellised keskustelu või vaidlused, et kas muuseum on muutunud liialt palaganiks või muuseum on liiga kergemeelne või muuseum on liiga, seal on liiga palju intriigi, näiteks see on liiga subjekt, aktiivne, et kõik sellised teemad, mis ma ise arvan, on väga head. Et need teemad kerkivad, sest selle kaudu tegelikult ka muuseumitöötajad ise võib olla hakkavad paremini suhestuma selle publikuga, et leida see tasakaal selle nii-öelda teadmise ja siis selle teadmise edastamise metodoloogia vahel. Sest oluline on ju see, et, et see, mida me edastame, see üks huvitav ja hariv, aga ta läks esitatud sellises vormis, et et oleks arusaadav ja atraktiivne ja, ja kui seda on tehtud sellises vormis, siis selles ei ole kindlasti midagi halba ega halvustavat, vaid vastupidi, see on tegelikult see, mis, mis paneb külastajad vaimustuma ja, ja muuseume külastama. No sinu jutust sai juba aru mitu korda, et muuseumis ei tegeleta ainult näitustega, et muuseum, mis tehakse ka midagi muud, et mis see muuseum siis tänapäeva maailmas on? Eks muuseumi on väga-väga palju eri tüüpe ja ei saa öelda, et vot, muuseum on täpselt see, see asutus, kuigi traditsiooniliselt on muuseum teatud normidele vastav. Mis puudutab siis tema eesmärk tema tegevusi, ehk ta peab olema nagu erinevatelt tasanditel, nii teaduslikul hariduslikul kui ka meelelahutuslikud tasandil, pakkuma inimestele midagi, ta peab tegelema nii kogumise, säilitamise kui, kui ka siis tõlkimisega seda kõige laiemas mõistes, ehk siis selle nii-öelda kommunikatsiooniga, mis väljendub nii näitustes, püsiekspositsioonides, haridustegevuses ja kõiges muus. Ja kindlasti, kui me vaatame tänapäeva muuseum ja siis just see nii-öelda kommunikat aktiivne tegevus, ehk siis see, mis tegeleb külastajaga. Aga on, on see, mis on praegu kõige olulisem muuseumite jaoks, ühelt poolt on see tingitud pragmaatilisest põhjusest ehk siis muuseumid peavad jääma ellu ja, ja see on nagu see võimalus siis teenida omatulu ja olla huvitav inimestele, et inimesed tulevad, nad jätavad sinna raha, see on ühelt poolt väga selline nii-öelda pragmaatiline põhjus. Aga teisalt on see ka muuseumi eesmärk, et kui meil ei ole kasutatud vaatajaid külastajaid või muuseumi inimeste jaoks tähtis, siis muuseumil ei ole ka mõtet. Siis me võime rääkida mõnest teist tüüpi asutusest. Kolmapäeval rääkisime ka eesti keelest uudis plussis ja mulle tuli meelde seoses sellega, kui sa rääkisid, et muuseumid peavad vastama mingitele normidele. Ja noh, siin on tõusnud diskussiooni teemaks see, kas Eestis peaks kirjutama kindlaid ajaloo sündmusi suure või väikese algustähega. Ja põhjus, miks emakeele seltsi keeletoimkond soovitab kirjutada näiteks vabadust ka väikse tähega, on siis nende arvates see, et et ametliku ajalookirjutust ei ole. Et meil ei ole ametlikku ajalookirjutus, seega ma ei saa kirjutada midagi suure tähega, sest see lange nagu sellise ametlikkuse alla, aga muuseumid peavad millestki lähtuma, muuseumidel peab olema mingisugune ajalugu v või ametlik ajalugu või Tartu Ülikooli, seal on, muuseumil on ju ka kindlasti mingisugune missioon täita ja mida nad näidata tahab? Noh, eks see on kõikide muuseumite puhul noh, eelkõige ajaloomuuseumite puhul ju väga selge et lähtutakse teatud ideoloogiast ja teatud ajalookontseptsioonist. Eelkõige, kui me räägime sellistest püsivamatest näitustest, siis kindlasti mängitakse Nende erinevate interpreteerimisvõimalustega vähem. Ja muuseum oma olemuselt on ju läbi aegade olnud nii-öelda ideoloogiline asutus või ideoloogia kandja, et vastavalt sellele, et milline ideoloogia on parasjagu valitsev ja domineeriv, siis väga paljuski muuseumid peegeldavad seda, kas siis otsesemalt või kaudsemalt ja, ja seda tehakse noh, ütleme võib-olla veidikene hilinemisega, aga, aga see on üsna selgelt jälgitav, noh eriti selgelt oli see muidugi jälgitav nõukogude perioodil, aga kindlasti tihti ka tänasel päeval, millised teemad on aktuaalsemad, milliseid teemasid rõhutatakse, millised isikud on tõstetud esile millised, et selles mõttes on väga huvitav jälgida näiteks kas või kui me vaatame ajaloo ekspositsioone 90.-te aastate alguses ja tänapäeval, et tegelikult, kui palju need paradigmad on muutunud, kui palju on muutunud see ajaloo kirjutanud, kus need teosed, millest lapsed õpivad ja sellest selle kaudu ka, kuidas muutub see ajaloopresentatsioon? Mul on ettepanek, et teeme nüüd sellesse huvitavasse ajaloovestlusse väikese muusikalise pausi ja kaks järgmist pala, mille meie tänane külaline Mariann Raisma on välja valinud, on tangopalad. Neist esimene on siis, nagu alguses mainitud, sai samuti Tartust pärit ansambel kasemahlake kes saab oma versiooni Ruja kuulsast loost. Aga miks kasemahlake teile meeldib? Kasemahlake on, ma arvan tartu üks parimaid bände Laval kaebliku null viiul oli suur. Telgis leid päispaarid taandub Leongle öök. Embuses hella huuled, kuumad, täis. Lindu voorimehed, hotell. Läheme saatega edasi, meil on külas Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi direktor Mariann Raisma ning jätkame veel juttu ajaloost ja muuseumidest sest te olete seotud päris mitmete algatustega koos muuseumiühinguga algatasite 2009. aastal sellise toreda aktsiooni muuseumiöö, mis on osutunud ülimalt menukaks, seal maikuu keskpaigas kuupäeva täpselt ei mäleta, aga see on seotud ka muuseumi inimestele väga tähtsa päevaga. Ja ta on seotud rahvusvahelise muuseumipäevaga, mis on 18. mail, nii et muuseumiöö toimub siis kõige lähemal laupäeval 18.-le maile. Mis see algne mõte oli siis, kui te seda korraldama hakkasite ja, ja kas see minu tuli ka tollal üllatusena? Me soovisime 2009. aastal, kui oli muuseumi aasta teha mingisuguseid selliseid uusi algatusi, mis puudutasid võimalikult suurt hulka inimesi. Ja kuigi muuseumiööd korraldati ei jõua lokaalselt ka varem, siis sellel aastal siis otsustasime, et teeme sellise üle-eestilise muuseumiöö, see on siis seotud tegelikult üleeuroopalise initsiatiiviga. Ja tõsi ta oli, et muuseumiöö on osutunud vähemalt mõningates piirkondades mõningates muuseumites liiga populaarseks. Et seda me ei osanud küll alguses oodata. Küll oli selle muuseumiöö eesmärgiks muuseumite populariseerimine ning võimalus inimestel külastada muuseume erilisel ajal ja erilise programmiga. Miks liiga populaarseks liiga palju inimesi tuli mõnikord? Ja inimestele meeldib käia muuseumis õhtuti korraga ja siis, kui on võimalik seda teha tasuta. Kogemus näitab, mis inimestele muuseumist siis kõige rohkem meeldib, kas ikka need interaktiivsed, võimalused midagi ise katsuda liigutama panna? Igal aastal on olnud muuseumiööl eraldi selline teema ja ma arvan, et see on ka olnud üks põhjus, miks inimesed muuseumiööl muuseumi külastavad, sest siis on midagi põnevat, olgu see mingi rariteete eriline programm, sellel aastal oli see seotud siis filmiaastaga ning oli võimalus näha väga unikaalseid filme, erinevaid programme, nii et see kindlasti on üks põhjuseid. Ja arvata võib, et, et, et selline suur kampaania on, on samuti väga kutsuv, sest see on asju, son ideid ja ja mis minule isiklikult meeldib, on, on see. Sellel õhtul on tööl ka muuseumitööd. Et kui tavaliselt muuseumi töötajad siiski tegelevad uute näituste ettevalmistamise või mõne teema uurimisega, siis sellel õhtul vähemalt nendes muuseumites, kus mina töötanud olen, on, on kõik tööl ja tegelikult see annab hästi palju juurde, ma arvan sellele külaskäigule, aga ka muuseumitöötajatele endile, et nad tegelikult näevad, mis inimesi huvitab või et nad saavad nagu nendega rääkida ja, ja tegeleda nendega. Nii, et see kindlasti on selline boonus, mis, mis muuseumiööle lisanud tundub. Aga tõesti kurbloolisem see, et inimesed kuidagi jõuavad muuseumisse just sellel õhtul väga suurtes hulkades ja mõningates muuseumitesse on probleem mitte kõikides. Eesti muuseumidesse soovitame kindlasti kõikidel minna, aga aga küsin ka sinu eeskujude kohta, et laias maailmas on ju väga palju kuulsat muuseumi ja mõnes neist oled sa kindlasti käinud, et mis on need muuseumid, mis on sulle mõju avaldanud ja milles sa oled võib-olla oma töös ka juhindanud? Minu eeskujuks on olnud eelkõige Euroopa muuseumid ja nende hulgast võib tegelikult väga hästi eristada erinevad Nendes maades valitsevaid selliseid lähenemisi, et kui saksa muuseumid on hästi sellised hästi korrektsed ja korralikud tants, et ja põhjalikud, siis minu kõige suuremad eeskujud pärinevad Suurbritannia muuseumitest, mina pean neid kõige edumeelsemad teks kõige innovatiivsemad teks ja noh, võib-olla lihtsas keeles öeldakse kõige ägedamat, eks ja miks selle üks peamine põhjus on see, et nad lähtuvad oma ekspositsiooni tegemisel eelkõige sellest samast külastajast. Et kuigi need teemad võivad olla väga erinevad, siis see ülesehitus on äärmiselt titaktiline, aga ta ei ole mitte kuiv, vaid ta on üles ehitatud atraktiivselt ja väga sageli ka interaktiivselt ja interaktiivsuse all ei mõtlema ja mitte ainult Touch kriine, mis on ju selline väga levinud ja lihtne viis vaid erinevaid nii-öelda mehaanilisi interaktiivseid, metoodikaid, kuidas inimene panna mõtlema mingite teemadel asjade üle ja teha seda siis läbi oma mõistuse läbi oma kätte ja see on see tegelikult, mis võimaldab, on väga palju selliseid keerulisi teemasi viia inimesteni lihtsalt arusaadavalt ja, ja see on kindlasti ka põhjus, mispärast Briti muuseumid on väga-väga populaarsed. Briti muuseum ise ehk teiste sõnadega, seesama Briti muuseum on ju väga traditsiooniline ja nii-öelda tavaline muuseum, ehkki muidugi seal olevad eksponaadid on kõik väga kuulsada kallis. Jaa, siin võibki jagada muuseume kaheks, et ühed on need, kus asjad, mida eksponeeritakse, on niivõrd kuulsad, tuntud rariteetseid, unikaalsed, mida tullakse vaatama ja sul ei olegi vaja nii väga seda muuseoloogilist tööd sinna juurde. Ja teine pool on see, kus tegelikult nendele asjadele luuakse selline kontekst, kus need asjad muutuvad põnevaks ja haaravaks. Ja võib-olla just innovatiivsemad ongi mitte kunstimuuseumid, mille ekspositsioonid enamasti on üsna traditsioonilised, et kas me paneme välja maalid mingi teatud kontseptsiooni järgi skulptuurid, vaid kõige põnevamad enamasti ja ongi siis kas ajaloo teadus, loodusmuuseumid, kus me näeme sellist innovatiivset mõtlemist ja, ja uusi võimalusi, kuidas tutvustada inimestele erinevaid teemasid, kultuuripärandit või looduspärandit. Ja tegelikult Ma arvan, et et selles vallas kindlasti Briti muuseum ei ole päris esirinnas. Kuigi oma eksponaatide osas on ta kindlasti väga võluv ja tasub külastamist oluline subtohutu sisse Briti muuseumid on üldse tasuta briti muuseumid, püsiekspositsioonid on tasuta ja kuid soovitakse minna siis nendele erilistele, ajutistele, näitustele, siis nende eest tuleb maksta üsna krõbedat hinda. Nii me rääkisime Suurbritanniast, aga tuleme tagasi Eestisse ja räägime siinsest riiklikust või rahvusesindusmuuseumis. Te olite neli aastat Eesti Rahva muuseumi nõukogu liige ja loomulikult saab nüüd taas tõstatada selle muuseumi tulevikku, sest on siin hiljuti ja Eesti Ekspressi peatoimetaja Janek Luts näiteks tõstatanud küsimused. Ons meil ikkagi üldse ikkagi vaja eraldi rahvusmuuseumi eelkõige just hoone näol, et on ju olemas igas valdkonnas meil eraldi väga hästi korda tehtud siin hiljuti mõned muuseumid, meremuuseum, Ajaloomuuseum, kunstimuuseumid, maanteemuuseum ja nii edasi ja nii edasi, et mida ikkagi nüüd siis selle Eesti Rahva Muuseumi ka ette võtta? Minu käest on seda muidugi hea küsida, aga võib-olla siin selline täpp täpsustus selle termini osas, et mis on nii-öelda Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti rahvusmuuseumi erinevus, et tõesti mõningatel juhtudel on kasutatud seda mõistet rahvusmuuseum, mida minu arvates küll viimastel aastatel Eesti Rahva muuseum ise kasutanud ei ole. Mida küll taheti muuseas teha 1900 kahekümnendatel aastatel, kui Eesti Rahva muuseumist oleks peaaegu saanud Eesti rahvusmuuseum? Aga tõesti, see rahvusmuuseumi idee jääbki Euroopas ja laiemalt ka lääne ühiskonnas just 19.-sse sajandisse ja 20. sajandi algusesse. Ja rahvus muuseumi selline ideoloogia oligi siis tegelikult kujundada üks keskne muuseum, mis hõlmaks väga erinevaid valdkondi alates siis arheoloogiast kuni kunsti etnograafia ja, ja ma tean relvadeni, teinekord on seal ka näiteks merendus kaasatud tõesti, et valdkondade ampluaa on, on hästi lai ja selle eesmärgiks oli siis selle rahvuse või siis täpsemalt selle rahvusriigi iseteadvuse kõige uhkem presentatsioon. Ja selleks neid rahvusmuuseume, kaloodi ja mitmed Ühtki neist on ju tänasel päeval kas siis oma täies hiilguses või väiksemas vormis alles sest aegade jooksul siis hakkasid sealt rahvusmuuseumi juures siis täiesti eralduma need nii-öelda teema muuseumid, mis olid siis pühendatud kas kunstile, ajaloole, arheoloogiale, nii edasi. Aga paljudes maades me tegelikult siiamaani näeme siis eri vormides seda rahvusmuuseumi ja too ka Eestis. Kui loodi vabariik, siis 919920 oli väga aktuaalne see küsimus, et kas Eesti noorel vabariigil on ka tarvis oma rahvusmuuseumi ja nii nagu ma mainisin, sellele oldi üsna lähedal. Aga siiski noor vabariik oli nii nõrk, et ei suudetud luua ühtegi niinimetatud riikliku muuseumi ei Tallinnasse ega Tartusse ja jäi loomata ka rahvusmuuseum. Ja seetõttu ka Eesti Rahva muuseum jäi pigem nii-öelda selliseks etnograafiakultuur bioloogiaga tegelemaks muuseumiks mille keskmes on siis tõesti see kultuurilugu ja inimene, mitte see, nii-öelda see rahvuse temaatika laialt, kus tegelikult peaks omavahel olema sünergiliselt seotud. Nii see riiklik ajalugu, poliitiline ajalugu kui ka siis rahvuslik ajalugu. Aga kui me nüüd tuleme tagasi Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi juurde, mille direktor te praegu olete, siis kuidas see muuseum ennast positsioneerib? Ülikooli ajaloomuuseumi teema on seotud väga paljuski siis Eesti teaduslooga, mida me näeme näit näiteks Tartu tähetornis või tulevikus vanas anatoomikumis. Aga ühe sellise uue ekspositsioonina oleme me siis endises toomkirikus avanud ülikooli varakambri ja ülikooli varakambris oleme me püüdnud siis näidata Ta ülikooli ja ka laiemalt eesti vaimukultuurilugu väga valitud üksikute esemete kaudu. Neid esemeid on ruumis 30 ning võib ju öelda, et võib-olla neid on vähe või siis liiga palju. Aga oleme teinud siis valiku, mis peaks andma aimu ülikooli uhketest ja suurejoonelisest kogudest, aga ka laiemalt jutustama nendest väärtustest, mida Eestis leidub. Ja see ruum ise kindlasti on vaatamist väärt. Ruum ise on selline tõeline varakamber ruumi arhitektid, eks on siis noored arhitektid Margit arr, kõrgusja Margit Aule ja esemetest kindlas tasub mainimist näiteks Aleksander Puškini surimask või siis Eduard Wiiralti surimaske surilina välja surnud kukkurhundi kolju või näiteks Pääri lõpudit plomm, tüürigraafiline leht. Neid põnevaid esemeid on seal päris palju, et tasub kindlasti tulla uudistama, sest paljud nendest asjadest Pole olnud pikka aega väljas või on väljas lausa esmakordselt. Et kõik teie parimad aarded on nüüd välja toodud kogudes midagi erakorralises, täna ei ole erakordset. See valik on tehtud siis ülikooli erinevate asutuste kogude põhjal ehk siin on asju nii ülikooli raamatukogust kui muuseumitest kui erinevatest tuutidest samuti mõned asjad on ka lausa väljaspool ülikooli näiteks Eesti ajaloo muuseumist või siis arhiivist linnamuuseumis. Nii et kindlasti ei saa öelda, et, et tegemist on aimsete Aaretega ülikoolis vaid tegemist on siis väga valitud valikuga nendest. Ja mõned nendest on niivõrd õrnad, et neid on võimalik näha vaid mõned kuud, näiteks ülikooli asutamise akt 1802.-st aastast. Või siis duellil kasutatud hobuse naasturvist. Et need esemed jäävad välja vaid mõneks kuuks ja, ja siis saab juba uusi põnevaid asju. Ja saate lõpetuseks oleme külalistelt ikka uurinud loomulikult suve ja puhkamise kohta. Kuidas on teil sellega? Mina olen olnud väga tark ja ei ole puhanud veel. Haaravad loodan seda teha siis, kui on saabunud Eestisse suvi ning ka öösel jäävad üles plusskraadid. Ja ma loodan puhata siis alates järgmisest nädalast. Et tuleb ära korraldada teaduslinn. Ma loodan väga, et toomemäele saavad leidma tee väga paljud inimesed sest Tartu on hansapäevade ajal väga tore koht, mida külastada. Peab üle, vaatame veel ülikooli varakambri, et ülikooli varakamber oleks lihvitud ja lõplikult valmis kõikidele inimestele ja, ja siis on võimalik minna puhkusele. Aga milline puhkus teile meeldib, mis teile meeldib puhkuse ajal teha, kas muuseumidest ennast välja lülitada või hoopis sõita kuhugi väljamaale minna sealsete muuseumidega veel tutvuma? See oleneb, kui pikk puhkus on. Et kindlasti mulle meeldib teha väikene paus. Kuigi mu tuttavad ja sõbrad seda muidugi ei usu. Aga tegelikult mulle väga meeldib reisida ja rännata ringi kas siis lähemal või kaugemal ja mõõdukalt tarbida muuseume. Sest puhkuse ajal ma loodan väga ikkagi liikuda väljapoole Tartut, võimalusel ka väljapoole mandrit, sest nagu ma kavatsen endale öelda. Puhkus kodumaal, see on nagu untsu läinud tööpäev, sest ikka keegi helistab ja siis tulevad mõtted vägisi pähe, et seda ei tohi endale lubada, sest puhkuse ajal tuleb puhata. Ja puhkuse ajal meeldib teile kindlasti ka tangot kuulata. Muusikat. No meeldib, kas just puhkuse ajal, aga see tango ja täpsemalt nii-öelda see nii-öelda uus tango on, ma arvan, väga hea, selline pingemaandaja ja mõnus muusik. Me anname saate lõppu valinud Astorpiad Solla loo obliivi on. Mis sellega meenub, Nikse? See on lihtsalt üks kõige kaunimaid tangopalasid, mida ma tean. Mulle peatse olla looming väga meeldib ja kui mõni aasta tagasi oli siin ka marjades Buenos Airese esitus siin pirita Ta kloostri varemetes, siis kindlasti on lisaks sellisele instrumentaalmuusikale ka peats olla ooper üks selline, mis mis kuulub minu lemmikute hulka. Suur aitäh stuudiosse tulemast, meie tänane suvekülaline oli Mariann Raisma, soovime head puhkust ja et oleks siis ka ilusaid ilmu. Uudis pluss sume külaline.