Uudis pluss sume külaline. Meil on külas ajaloolane, õppejõud, Tõvaloog, väliskommentaator ja poliitik, mitme riigikogu koosseisu liige Toomas Alatalu, tere tulemast. Tere ja küsitlejateks on Mall Mälberg ning Arp Müller. Alustame muusikaga. Ja et Toomas Alatalu on tuntud oma huvi poolest ladina Ameerika vastu siis ilmselt seetõttu olete valinud avalooks Nicaragua Linda, aga mis lugu see on, selline Fabio Akadeeaa esitab seda. Noh, see on lugu sellest, kui ilus on tegelikult Nicaragua ja kui sinna kohale minna ja sõita näiteks seda pikka-pikka maanteed ja sul silmapiiril on kogu aeg, siis vulkaan, mis ülevalt kergelt ossa, kus siis on ikka väga-väga uhke tunne ja ja rahvas on seal väga ilus, nii et ma tõesti mõnuga tuletan meelde neid kahte aastat, mis ta seal töötas. Tuletame seda kõigepealt siis meelde muusika abil. Sorry laule Nicaraguas ja meil on külas Toomas Alatalu. Te ütlesite mulle enne saadet, et olete külastanud elu jooksul sadat 18 riiki. Ma vaatasin seepeale järgijate ÜRO liikmeid on 193. Kas teie eesmärk on elu jooksul siis kõik ÜRO liikmesriigid läbi käia? Kardan, et mitte, sest juba vanust päris palju Lomisse. Seal saate 70 aega on ju veel küll. Seda märkisid nüüd sõna aga endale ka märkamatult, tõesti, vanust on juurde tulnud ja seetõttu tuleb olla realist ja praegu ma mõtlen niimoodi, et kui ma käin ära kaks kolmandikku, siis on ka see ja tulemus ja tegelikult mul on käimata mõned olulised riigid, mida ma ikkagi tahaks näha ja ma nimetaks neist nelja. Need on Maroko, Iraan, Birma või Myanmar, nagu teda praegu nimetatakse ja, ja Brasiilia, nii et ma loodan, et ma varsti saan need riigid ka kirja panna siis sellesse nimekirja kus on praegu 118 riiki. Ma kirjutasin välja ühe tsitaadi kuskilt internetiavarustest, et politoloog Toomas Alatalu on tuntud kui Paul Kerese suur austaja ja siis oma lemmiku sünnipäeval olid taas teel Lõuna-Ameerikasse, et külastada sedapuhku kõrassaa saatnud kurassaa oligi 118. aga ala Talon eelnevalt läbi käinud Paul Kerese-ga seotud paigad Kuubal, Argentiinas ja Uruguay's ja küllap nüüd tuleb ka raamat keres Ladina-Ameerikas. Ja materjal on mul täiesti olemas ja selle viimase sõidu kohta ma tahaks öelda seda, et krossous toimus see turniir teatavasti 1962. aastal ja situatsioon oli tegelikult väga huvitav, see oli ju sisuliselt Hollandi koloonia ja Nõukogude liit oli alles äsja esitanud ÜRO resolutsiooni kolonialismi vastu ja kogu see niisugune tagama või tagapõhi, et kuidas ütleme säärases olukorras Nõukogude liit soostus, kuna need eelmised pretendentide turniirid ikkagi toimusid järgmised Euroopas. Kuidas ta soostus oma mängijad sinna saatma, noh, see on omaette teema ja ma ei ole siin veel lõplikku vastust saanud, miks see niimoodi ja just seal toimus, on teada, et selle ürituse maksis kinni naftakompanii Shell ja järelikult siis Nõukogude Liidu vastavad instantsid pidid siis toona minema ma kokkuleppima peale siis niisuguse võimsa naftakompaniid ja ma arvan, et see oli üks esimesi suuri sääraseid tehinguid, kus siis noh, ütleme puht majanduslikel kaalutlustel lubati ka teatud poliitilist üritus, sest no nii või teisiti. Ma olen niivõrd prestiižikas asi, et on alati kaasa rääkinud suures poliitikas ja kaasa arvatud ka Paul Keres on selles suures poliitikas siis seetõttu saanud kaasa rääkida. Aga siin mul nagu öeldakse, veel napib materjali, mul on siin küll kontaktid hollandi inimestega olemas, aga noh, ei ole veel piisavalt seda tulla siin kindla kontseptsiooniga selles osas valmis, samas on mul valmis kirjutatud materjal Kerese käigust Kuubale tema suhetest kapa pangaga ja siis kummardan Argentiinas viis aastat tagasi. Siis ma otsisin ka seal üles selle malemaja kelle külaliseks nad olid siis 1955. aastal ja selle reisi järjena läxing Uruguay's ja seal ka siis oli hea võimalus kasutada juba seda, mida Valter Hoyer oli selle omaaegse Eesti malemeeskonna teekonna kohta Buenos Airese maailmameistrivõistlustele kirjutanud kõik needsamad nimed ja mis on seal jäädvustatud, siis ütleme uutes linnades elamurajoonides, nii et see on omad, see on väga huvitav asi ja ma arvan, et kui ma selle kõik kaante vahele panen, arvestan siiski, et läheb, läheb aega. Siis on noh, ütleme minu panus ühe oma kuulsa kaasmaalase tegude jäädvustamiseks ikkagi Keres oli maailmamees ja nagu öeldakse, tema jälgedes tasuka mööda maailma käia ja ma ei salga, et ma tahan Marokusse ka minna, selleks et lihtsalt vaadata, kus Wiiralt töötas. Väga palju ette kujutada seda, mismoodi tema seal töötas ja tegutses, nii et ma julgeks öelda, et minu reisimistest, noh, sa ei saa neid alati niimoodi planeerida, et seal on ka palju juhust, aga ütleme niimoodi, et ma püüan ka oma kuulsaid kaasmaalasi nende jälgedes käia. Just pool minu järgmisest küsimusest vastaseid tegi juba ära, mida te otsite nendel reisidel. Aga kui suur osa on siis just nimelt sellel poliitik, kal tavaline puhkaja läheb rikka vaatama vaatamisväärsuseid ja, ja võib-olla on liivarannal, kas teie alati huvitutega selle riigi poliitikast ja pärast, kui tulete reisilt, oskate taust rääkida. Aga sellepärast ma tegelikult hakkasingi maailmas käima, aga siis kui see oli Nad on väga piiratud ja noh, ma ütlen, et mul jätkus nutikus selles mõttes, et kui tuletada seda nõukogude aega meelde, siis oli ju säärane kord, et kui sa oled ühes kapitalistlikus riigis käinud, siis pidid passima kolm aastat, enne kui said järgmisesse riiki ja samal ajal tegelikult lubati sõita igal aastal sinna, mida nemad siis tollal nimetasid kolmandaks maailmaks, eks Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid ja vot mina tegelikult just nendes riikides käisin, kui teised minna ei tahtnud ja samas näiteks kolme kuu siis kõik eestlased ilmtingimata tahtsid juba toona minna. Ma käisin esimest korda alles 1990. aastal ja kui ma hakkasin tegelema poliitikaga, noh, on mõeldamatu. Et kui ma räägin mingis riigis mingi riigi poliitikat, ma ei ole seda ise kohapeal näinud ega adunud ja seetõttu kui ma olen ka, ütleme, täiesti tavalisel turismireisil, noh ma ei lähe mööda ühestki võimalusest, kui mõnel kuulutusse toimub mingisugune miiting, siis ma katsun ikka sinna kohale minna ja vaadata, mismoodi nad seal siis kogu seda asja toimetavad läbi viivad ja siis ka kohaliku ajakirjanduse läbilugemine ja see on täiesti omaette kohustus. Ja tänu sellele ma olen ju oma poliitilistes kommentaarides tegelikult väga-väga kindel, ma isegi võiks öelda, et enesekindel, sest ma olen nagu öeldakse, hoomanud seda paika, millest ma räägin. Aga kui tihti jääb seetõttu rannas käimata, reisil? No ma ütleks, et päris tihti minu jaoks on ikkagi olulisem saada niisugused muljed, vahetud muljed ja kui seal on näiteks mingi üritus või ka mingisugune teleprogramm, ma tean, et kohapeal siis pigem ma luban abikaasal minna mere äärde ja ise ikkagi hangin selle info ja niiskuse vaimu ära, mis minu jaoks on oluline. Aga kuidas te siis teistele sõpradele soovitate, tagasi tulles keegi küsib, no kas sa neid mägesid nägid, et mis toitu sulle pakuti, kuule, räägi mullusest, mis veinid seal olid. Kas kinos teatris käisid, sellest ei ole midagi siis rääkida, oi ilmtingimata. Ta on, tähendab, on ka niisugused kohad, mis tuleb välisriikides ilmtingimata ükskõik, kus sa viibid, tuleb ära käia ja üks näiteks niisugune kohustuslik, kohtun kindlasti tuv ja mõned käivad kalmistutel Canima. Mis sul siin on nüüd enam-vähem mul pilt olemas. Millises maailmajaos ja millise usu juures ja millistes riikides missuguse, mis moodi need asjad välja näevad? Turg ja siis on muidugi selle linnapea välja kuidas see on siis kujunenud või muutunud, noh, ma olen ikkagi ajaloolane ja ma loen ka eelnevalt piisavalt ja tean ka ise piisavalt palju juba kohale minnes hakkavad niiskust, asjast tuleb ära vaadata ja siis kolmas muidugi oluline moment on see, et kuidas inimesed lõbutsevad, noh, see on siis vot nii kohvikud kui ka siis kõikvõimalikud kontserdid, esinemised ja niiskus. Et niisugused asjad ja ka lihtne reegel, et kui selles paigas või selle läheduses on mingisugune suur tähtis ajalooline objekt, siis tuleb ikkagi ilmtingimata ära vaadata, sest noh, käisime siin paar aastat tagasi Kambodžas. No ikkagi see Peatempel, seal tuli ikkagi ära vaadata ja olgu seal siis muu. Jäägu midagi olemata, aga niiskuskindlad, objektid tuleb. Üle käia kas tootereisidelt alati meeneid ka kaasa, mis ma küsin? Kui te talvel meil siin stuudios külas käisid, siis teil oli alati üks väga eriline peakate ja mingit väga huvitavat jalanõud, mis kindlasti polnud Eesti päritolu ja ma isegi ei oskaks pakkuda nende Päritolu ära Ma arvan, et need olid mul toodud siis Kamtšatka alt need põdranahast, vaat mis on tegelikult fantast jalanõu sees. Nad said muretsetud 1982, tähendab, nad on pidanud praktiliselt vastu 30 30 aastat, kusjuures noh, kujutame ette, et seal täiesti metsikutes tingimustes nii-öelda käsitöökorras annab teie tehtud, aga neil on ainult üks kord talda vahetatud, sest see oli tehtud ka lennuki, kummas, nii, et nad püsivad surveta, härrased tagamütside suhtelises, mul on eriline nõrkusega särkide suhteliselt, ma katsun igalt poolt midagi originaalset saadavad see särk, mis mul praegu seljas on see nüüd küll väga moodne disain, aga see toodud Indiast mütsid, särgid ja jalanõusid nii palju tarvis tarvis ei ole, aga neid ma ostan ka ikkagi igalt poolt. Ja siis viskas väiksed meened, tähendab vanema üritasin natukene nagu suuremaid asju tuua, aga kuna nüüd see kollektsioon on juba suur 118 riiki, sa juba lihtsalt siis loobunud mõnes kohas midagi ostmast või ostad siis midagi niisugust üldist asja kokku, sest ta ei ole neid kohti enam välja panna. Aga tänu tööle Nicaraguas, kus ma siis ka teenisin siis sealt ma tõin kaasa küllaltki suure koguse kõikvõimalikku keraamikat, et sellega ma võin ka omamoodi uhkeldada, et mul on Kesk-Ameerika nii siis nende Ats tekkidele kultuurile põhinevad kui ka maiade kultuurile põhinevat keraamikat. Et te olete töötanud Nicaraguas, aga vist ka Kuubal, kas veel kusagil? Ei tööta, mis mõttes rohkem ma ei ole, kuigi ma olen käinud trussikud loengut siin mõnedes teistes juba lähiriikides siin lugemas, aga Kuubal see kujunes tegelikult välja puhkusereisiks, sellepärast et tollal ei kujutatud ette, et ikkagi blokaad, mis Ameerika kehtestas Kuubale. See töötas sajaprotsendiliselt ja kui ma sinna saabusin seal siis 78. 79. aastal, siis seal kõige värskemad raamatud ja ajalehed raamatukogus pärinesid aastast 1963, nii et noh, seal põhimõtteliselt ei olnud mitte midagi võimalik teha ja siis sai seda asja ka natukene nagu lõdvamalt, et võtta, aga on ikka ära, kus oli sellest mul täielik töökoormus, kusjuures ma ikkagi võin, võin öelda uhkusega seda, et noh, kuigi ma olin nõukogude liidus spetsialist, siis ja neid filosoofia kandidaate selle kokku kuus inimest. Aga nendest ainsana mina töötasin, ema, töötasin tollase opositsiooni niiskuses peabaasis seal siis katoliiklik Kesk-Ameerika Ülikool ja nad usaldasid mind ja andsid mulle tööd samas ajas kui teised mehed, lihtsalt kaks aastat said palka ja tegelikult nendel loengukoormust koormust ei olnud. Mida teie neile lugesite? Ma lugesin neile poliitilist ajalugu ja noh, nii-öelda valitud seda, mis mulle meeldis, sest noh, õppeprogrammid olid seal täiesti erinevad meie omadega võrreldes. Aga ma veel kord kordan, et noh, see oli opositsiooniülikool ja nemad valisid siis seal minu kõrval teised inimesed lihtsalt ei töötanud ja ma õnge uhkeldada sellega minu loengutel noh, kuna ma üldiselt olen tuntud kui loengumaterjali nii-öelda lahti joonistaja, ma teen kõikvõimalikke skeeme ja tabeleid ja ma tegin need ammu enne seda internetti ajastut ja siis see oli 80 889, kui ma olin ikka raekojas ja siis kolmel korral minu loengusse marssisid sisse siis selle Niko raekoja poliitilise eliidi, neil oli üheksa komantanted, kes siis muudab seda siis selle riigi juhtkonnas. No ma võin uhkusega öelda, et vähemalt kolm nendest käisid minu loengut, noh, kes kuulas seal 10 minutit, aga kes vähemalt tuli küsis Nende skeemide juures, et mida see tähendab, sest noh, jumal siin ka selles, et seal, kus on 35 40 kraadi, siis seinu tegelikult ei ole, on pikad koridorid, igaüks, kes mööda jalutab nokka, näed, mis siin toimub ja siis need minu skeemid ja joonistused, need ikkagi, nii palju tähelepanu äratasid, et ma võin ka niisuguse kuulajaskonnaga noh, kergelt öeldes kiidelda. Millest sai alguse teie armastus Ladina-Ameerika vastu, kas oli niipidi, et hakkasite huvi tundma ja siis sõitsite või tuli seepärast seda esimest sõitu? Ei, mul oli see idee, küpses juba keskkoolis ja kui rääkida üldse, no ma ütleks niimoodi, et viiendas klassis Orientid keerusin ajalooõppimisele ja NATO-s seal kusagil kaheksandas üheksandas. Ma arvan, et paljus selle vana Eesti entsüklopeedia, mis ilmub siis seal kuni aastal 40 selle baasil, mille ma lugesin otsast lõpuni läbi ja siis noh, ma vaatasin ka nagu, et millest on kirjutatud, millest ei ole kirjutatud, sest noh, noore inimesena tahad midagi teha ja siis ma nagu püstitasin endale eesmärgi, et vot minust peab saama Ladina-Ameerika spetsialist. Aga miks, Ladina-Ameerika, miks mitte Euroopa, Aafrika, Ameerika Ühendriigid. Aga see oli kaugel, see oli kaugel ja sellest oli kirjutatud vähe ja seal on muidugi noh, see avastamisrõõmu ma arvasin, et seda saab seal olema rohkem, sest eks ole, kõik teised tegelesid siin Euroopaga, tegelesid Ameerikaga, mina tahtsin järsku minna Ladina-Ameerikas ja siis ma mäletan, et ma ka Tartu Ülikoolis kirjutasin omaalgatuslikult, seal tuli tollal kirjutada kas kursusetööd ja diplomitöö. Ma kirjutasin kõik need ladinaameerika peale ja lõpptulemusena mul siis õnnestus ka väitekiri kirjutada ladinaameerika peale, kuigi Leningradi ülikoolis jah, aga kuigi selle teema oli siis juba revolutsiooniline situatsioon selle eripära Ladina-Ameerikas. Aga ma olen siiani on väga rahul oma selle valikuga, sest noh, ütleme ka praegu see, mis araabia maailmas toimub, need revolutsioonid. Noh, kuna ma olen selle teooria endale üksipulgi selgeks teinud, oleme väitekirja pikkus 300 lehekülge ja siis ma pidin teda veel kaks korda kirjutama tava ja, ja sealt mul autoreferaat esimene hävitati täielikult, siis ükski artikkel hävitati, sest ta oli noh, niivõrd diskussioonialane teemaga seal mina esimest korda rääkisin ja kirjutasin sellest, et on olemas kontinentaalne, revolutsiooniline situatsioon. Ja vaadake, see on praegu just see, mis araabia maailmast, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on need, seetõttu mul ei ole mingi küsimus siin öelda, et vot see peab tulema nüüd Süüriasse. Kriis algab siis. Kriis algab seal. Nii et see on praegu tegelikult tegelikult minu trump ja ma sain selle aine just uurides, no vähemalt kolme-nelja-viit ladinaameerika. Et te kirjutasite artikli üleeile lugesin 21. kuupäevaga väga kriitiline meie ajakirjanduse suhtes ja kriitiline sellepärast, et ei ole mitte Süüria analüüs, vaid siit-sealt laenatud faktide kokkukirjutused. Need ja teie leidnud sealt midagi. Teil oli kõik tutta, kuna te olete faktidega kursis. Tõsine kriitika. No midagi ei ole teha. Tähendab, kui on olemas siis kriisiolukorrad, nagu see praegu tegelikult ütleme, araabia maailma suhtes on, sest noh, ütleme niimoodi, et kõik see, mida Euroopas ja Ameerikas kirjutati, ütleme siin Egiptus ja Tuneesia, läheme siis konkreetseks kohta, need revolutsioonid pöörasid kõik seal ei pea peale, tähendab see teooria, mida pakuti, nende suhtes ei töötanud seal nad arisid, Egiptuses olid ju kohal kõikvõimalikud need fondid, ameeriklaste omad, sakslaste omad adeno, orelifond hoidsin ja kõik muud. Ja valimised võidab, kes võidavad muslimivennad, tähendab see jõud, kes hoopis neile vastandub, tähendab, see töö, mis seal tehti, tuleb välja, ei andnud soovitud tulemust ja kraama, vaatasin näiteks eilseid uudiseid. Triid kuut informatsiooniagentuuri, sest midagi teha ei ole, üks agentuur annab ainult pool infot ja siin näiteks tuuakse säärane sõnum. Süüria kohtad seal araabia maade välisministrid olid koos ja otsustasid, et vot nüüd Süürias tuleb toetada mitte niivõrd seda Annani plaani üleminekuvalitsuse moodustamiseks olid juba ülemineku valitsus ennast ja siis räägitakse raha eraldamisest, aga jäetakse samas ütlemata näiteks väga oluline fakt see, et araabiamaade liiga toetas Palestiina uut avaldust ühinenud rahvaste organisatsiooni peaassambleel, et ta saaks omariikluse kätte. Aga siin ongi mäng selles, et araablased, mängijad korraga kahel rindel, nad on valmis, ütleme, Süüria asja lahendama, aga siis vastutasuks võiks olla seesama palestiinlastele antakse nende õigused. Ja vaat nüüd info edastamine siis Euroopas ja Ameerikas ja igal pool mujal läheb siin nüüd kohe siis kahte lehte, tähendab see esimene pool infos, mis võetakse, on eurooplastel-ameeriklastel kasulik. See avaldatakse, aga see teine pool jäetakse avaldamata ja vot siin oli mul paar päeva tagasi ka huvitav lugu. Eesti Päevalehe noor ajakirjanik pöördub minu poole. Seal oli sõnumeid Venezuelas tarnib naftat ja siis selle naftatarnijate hulgas märgitud aga Eesti ja siis ma näitasin talle kohe öelda prauhti, et noh, see on tõenäoliselt seotud vennad sõela ja Valgevene niisuguse äriga, mis käib siin läbi Eesti sadamat. Ei, aga siis mõtlesin endalegi edasi, et ei löö sisse hispaania keeles Google'is mitte inglise keeles hispaania keeles. Ja vot, kui ta seda tegi ja ma tegin ise ka seda, vaat siis tuli välja, et sedasama teemat eesti osa nahva Rõuks Eesti nimel toimuvad naftavedu ladina võitlen, hispaaniakeelne ajakirjandus oli kedramad juba vähemalt kaks kuud, siis leidus üks inglane, kes tegi sellest Reuters selle uudise ja vot selle Reutersi uudise noppis üle siis üks nutikas noor Eesti ajakirjanik, aga iva, mida ma tahan siin öelda, ongi selles, et vaat niisugustes küllaltki komplitseeritud rahvusvahelistes olukordades, nagu seda on praegu tuleb kasutada võimalikult mitut infokanalit, ei saa usaldada ainult ühte siis sa jäädki niiskuse pooliku info esindamiseks ja ma ütleksin ka minu häda teiste meestega võrreldes ja see on see vana kuulus konflikt minu siis ütleme, teiste väliskommentaatorite vahel oligi selles, et noh, ma ütleksin niimoodi, ma tegin rohkem tööd. Rääkida seal mingitest sündmustest, loed ainult seal ühe võõrkeelse artikli läbinud olla venekeelse jutustad selle loo ümber, aga on võimalik ka teha niimoodi, et sa loed mitu artiklit läbi ja paned oma analüüsi juurde ja pilt on hoopis teine. Aga noh, niisugune tegutsemine konkurentsi ei kannatanud, sest ma võin nüüd käigud siin öelda ka seda, et mind võeti teleekraanilt maha siis, kui minu vaadatavusel 53 protsenti järgmise mehe keskmiselt elektri vaadatavus oli 20. Vot see oli tasemevahe, aga see oli töötegemise vahe, eeskätt nution ka muidugi seejuures vaja. Aga hakata nüüd sellepärast siis nagu seda on ikkagi aastakümneid tegelikult tehtud kõrvaldama mind ekraanilt ja eetrist, noh nõukogude ajal mind ei lubatud üldse Eesti raadios. Esimene. No see on niisugune pool, mis isegi väärt seda sellest rääkida. Nende nõukogude aegsete telesaadete ega poliitika kooli juurde. Me kindlasti tahame jõuda, aga kuulame vahepeal taas pala muusikat. Ainus Eesti esitus või eesti muusikapala, mille te välja pakkusite, oli Valgre lugu. Peagi saabun tagasi su juurde. Mikse. Aga sellepärast, et ma mängin teda, ma arvan, ise mängite, mängisin, olen kodus süntesaator, mille ma ostsin nüüd Rolandi korraliku pilli. Raivo, seersant, soovitusi ma lihtsalt naudin. Ma lihtsalt naudin muusikat. Tegelikult tähendab ma Pärnus õppides lõpetasin laste muusikakooli akordioni klassi kiitusega ja ma nüüd ka enda kiituseks ei saa ütlemata jätta. See on ka omamoodi hämmastav, et ma vahepeal mänginud siniaastakümneid ja nüüd võtan süntesaatori, noh seal küll vasak käsi töötab, teistmoodi ei ole akordion. Aga et mul on sõrmes kõik need tol ajal mängitud, noh, ikkagi tipptasemel lood. Ja teiseks, mulle meeldivad vot niisugused meloodilised ja niiskusest paraja nukra alatooniga lood ja siis Raimond Valgre lugu on mul üks peamisi, mida ma siis vahetan seal rütme ja stiile ja, ja Pille ja. Aga ma mängin, kirjutan, ütleme üks tund-poolteist, siis istun süntesaatori taha ja mängin siis ennast rahulikuks poole tunni jooksul ja valget mängigu iga nädal kindlasti. Kuulame lugu nüüd Kalju terasmaa, esitades. Aga meie kooselu ajal? See roog jääb, ei ela. Meil on külas endiselt Toomas Alatalu noortepoliitika kool, seda vedasite nii teleekraanil kui ka hiljem ja selles osalesid väga paljud tänased nimekad noore põlvkonna tegevpoliitikud. Kuidas teie poliitika kool mõjus neile? No ma arvan, et hästi, kuna nad tegid ju isegi selle, Res Publica on ju puhtalt minu koolipoiste poolt tehtud organisatsioon, no siis tuleb ka Maret Maripuu meelde, tuleb Marianne Mikko meelde, Miku oli mul esimeses lastesaates, tähendab, ma võiks sellega öelda seda, et see lastesaade, mida ma tegin 1973 74 sani tollal esimene Nõukogude liidus üldse. Aga ma tean, et ka Rootsis ja Soomes, mis oli tollal meile kättesaadav, tahavad, et seal midagi taolist ei tehtud ja sealt kasvas siis välja see saade, maailm meie ümber ja kui jällegi siis teleekraanilt minema löödi selle lastesaatega, siis ma tegin sellesama noortepoliitika kooli. Ühesõnaga ma ise nii-öelda varakult spetsialiseeruda, eks ole, ma ju mõtlesin koolis viiendas-kuuendas klassis, noh, ma ei hakka siin ära selle noori tegelikult poliitika huvitab ja nad on võimelised sellest aru saama ja neid tuleb hakata, neid olda poliitikuteks kasvatama. Ja seetõttu mulle väga meeldis see, et kool oli küll Tallinnast, aga siia sõitsid kohale ka lapsed Viljandist Pärnusse ja Tartust ja ja praegu need lapsed on või vähemalt osa nendest ütlemisest piisav protsent on suures poliitikas. Noh, ütleme parimat hinnangut sellele tööle, mis ma tegin on raske, raske otsida ja ka praegu ma käin keskkoolides gümnaasiumides, mõtlen neile julged, et tulge praegu, ma töötan Tallinna Ülikoolis. Algab meil kursus peale araabia revolutsioonidest sügisel, tulge kohale, kuulake. Huvitav, aga miks on nii läinud, et teie ilmavaade on ju pigem vasak pool, on mul õigus? Jah, jah, kõik erakonnad, kus te olete olnud neli erakonda alustades komporteiga lõpetades praeguse sotsiaaldemokraatliku erakonnaga on vasakpoolsed erakonnad, aga aga need teie poliitika kooli õpilased, enamus neist on parempoolset ilmavaadet arendama läinud. Huvitav, miks nõnda läks? No aga see on minu arvates väga hea näitaja õppejõu kvaliteedist ja kogu küsimus on selles, et ma olin siin seisukohal, kui ma tagasi tulin ikka. Et ütleme, kõrgkooli õppejõud üldse teadlane ei peagi erakonda kuuluma, nii nagu see on paljudes lääneriikides, meil tehti ikkagi täielik tobedus, noh sõna otseses mõttes kõik sunniti erakondadesse ja noh, ma võin öelda, et ka sellest Nendest erakondade ideoloogiat, ma võtan selle, mis mulle ei istu. See, mis mulle istu, seda ma kaasa ei tee. Noh, nad on alati kõik, kõik ülemused on minuga rahulolematut, eks mulle maksnud kätega minu päris, mis ei ole eriti kõrgele tegelikult ju küündinud. Aga kui ma olen õppejõud, siis ma olen eeskätt analüütik ja ma olen õppejõud ja me ei süsti siin ei parem- ega vasak ega veel mingisugust ideoloogiat juurde. Ja ma ütlen veel kord, et et nad, igaüks on ise erakonnad. See on ainult kiitus õppejõule. Paljud kaaslased teie esimesest parteist komparteist on nüüd parem erakondades. Miks teie siis sellele vasakideoloogiale sotsiaaldemokraatlikule ideoloogiale olete truuks jäänud? Noh, ma ei ütleks, et kui, kui paljud, aga noh, seal ikkagi lõppude lõpuks iga inimese enda valik, aga siin on ka küsimus ilmselt olnud selles, et mulle tegelikult ka ausalt öeldes pakkumisi ka parempoolsete parteide poolt. Nii et seda kõike on olnud, aga, aga noh, nagu öeldakse, et elu läheb siiski ja, ja kui sulle tehakse konkreetne pakkumine, mis sulle midagi juurde annab, siis miks mitte seda ära kasutada, sest noh, ütleme praegu siin ühe fakti, et ma tegelikult tahtsin kogu aeg kaasa rääkida, on nii-öelda suures poliitikas, aga Riigikogus ma alles neljandal katsel sain delegatsiooni, mis töötas Euroopas. Noh, kus ma sain muidugi kohe ka tuntuks ja tegin ühteteist ära. Christian nelja koosseis oli jah, kolme kolme koosseisu ja neljandal katsel, kusjuures mind esimene koordi lastud ka ju väliskomisjoni Aga öelge üks asi kolmest koosseisust, mis teile meeldis, mis te suutsite nii-öelda? No ma arvan, et lükata või. Noh, seal on praegu üks minu ettepanek, mis siiani töötab, on see riigikogu juhataja, valitakse iga aasta siis oli teine minu ettepanek, riigikogu arutab välispoliitikat iga aasta kaks korda, nüüd kahjuks on see taandatud ühele korrale, kusjuures seda tehti just enne seda, nagu me praegu kõik räimed, eks ole, siin on nüüd need SMS-id ja kõik asjad, aga millegipärast ei taheta neid asju enam riigikogu poolt lasta arutleda. Praegu on juba küsimus niimoodi, et me hakkame eraldi valima, kas Euroopa Liidu asjade komisjoni aga mitte ei anna asja arutada riigikogule, tähendab tendents on väga ohtlik, riigikogu on muudetud täiesti teisejärguliseks, tõesti kummi pitsateks ja valitsus puhtalt domineerib, aga domineerib tänu sellele. Poliitikud on ise lasknud niiskusel asjal sündida, sest noh, ma sõdise lõpuni selle vastavalt ikkagi säilitama selle valitsus annab aru, riigikogu ees oli kaks korda ei, tehti ühele korrale ja nüüd aga nüüd ei ole enam kahetsen, sest riigikogu koosseis on tegelikult muutunud ju. No ütleme niimoodi partei tagatubades kokku pandud seltskonnaga ja sellele ei ole kompetentsi ja nad ei ole ka see, kui sa oled ikkagi kellegi sõltuva valitud. Sa ei julge ka, nagu öeldakse, vastuvoolu minna. Vaat niisuguse isikud, kes julgevad ikkagi, kellel on kõigepealt kompetentse, kes julgevad vastuvoolu minna, õigel ajal märkusi teha, neid praegu riigikogu koosseisus praktiliselt ei ole. Kahjuks muudame nüüd üks kord veel teemat, enne kui saade lõpeb. Teie karjäärist lugedes leidsime sealt ühe sõna, millest ma esmapilgul kohe üldse aru ei saanud. Kuni siis ühendasime siin kohanimega nimed, te olete Tõvaloog? Ei ole, siis tähendab. On olemas niisugune riik, ta õigemini oli riik 1921 kuni 44 tuba rahvavabariiki ja pärast seda vahepeal nimetati tallu tuva rahvavabariik, mis oli samasugune iseseisev moodustist siis ütleme endise Tsaari-Venemaa aladel, nagu seda olid ka siis Eestile Läti, Leedu ja siis seal, noh, me teame Ukraina, Valgevene Lõuna-Kaukaasia riigid ka autosid ruttu oma iseseisvuse tollal. Aga see riik püsis, see riik okupeeriti Stalini poolt eriti jõhkra kombel astutud 1944 ja mul juba väiksena ma vahepeal korjasin postmarke ja sealt ma nägin seda nime pannu tuva ja kuna mul oli reisikihk, siis vot ühes selles nimekirjas kuum ilmtingimata tahtsin minna, seal oligi tuva. Ja sinna ma ise jõudsin ka aastal 1990 ja mai siis just parasjagu tulin töölt Nicaraguas ja siis ma avastasin seal, et see rahvarinne olemas, seal tehakse samu asju, mis Balti riikides jäävad, et vaat, seal 100. vihma ja küsimus, et mis ma tegin, 100. vihma, läksin raamatukokku ja lugesin ja lugesin, nii palju, kui ma jõudsin ja tulin koju ja kirjutasin siis mitu suurt asja, üks nendest ilmus siis ka inglise keeles Glasgow Ülikooliväljaandes ja vot see on muutunud praegu klassikaks selle riigi kohta, tähendab, kui keegi kirjutav tuvas, siis seal on ilmtingimata viide sellele samale artiklile. Nüüd sel aastal anti välja siis Max Plancki instituudi Oxfordi ülikooli kirjastuse poolt uus konstituužonoloo entsüklopeedia, kus on sees siis minu artikkel tuua kohta nii et selles mõttes ma olen tunnustatud tuva spetsialist ja tuvali tegelikult, et veel kolm aastat tagasi Venemaa Föderatsioonis ainuke piirkond, kus ei olnud võimul mitte ideena, Jerzy aga oli võimud Spravid liivara siia ehk teine partei ja kuigi noh, sai üritatud seda teemat müüa Singa Lääne-spetsialistidele ajaloolastele. Aga noh, keegi sellest eriti ei huvitunud ja nüüd on seal siis toimunud pöörani nagu kogu Venemaal uuesti selle ühtse ja tugeva keskvõimu kasuks, aga samal ajal juhiks tähelepanu ka sellele, et Putin on vähemalt ise kolm korda käinud tuvas ja ütleb ka, et meid kõiki kisub sinna toatoa poole. Et soovitaks kõigil selle piirkonna vastu huvi tunda ja kas või siis minu käest nõu küsida, sest ma tõepoolest olen maailmas tunnustatud tuval. Kuidas kõik need aastad välispoliitika jälgimist on teie suhtumist maailma muutnud, kas ei ole sellist Kalestumist tekkinud? Pealispinnal ja näidatakse üht? Riikidevaheliste kokkulepete sisuks on sageli hoopis teine. On palju suuri riigita rahvaid. On on palju verd, verevalamist. Millise tunde teile kõige selle jälgimine, te tajute, seda ju märksa rohkem kui üks tavaline inimene. Millise tunde see teis tekitanud? No ma ütleks selle kohta, et ma olen muidugi siis ütleme ajaloolane ja teiselt poolt olema ka poliitik ja poliitika kohta öeldakse tihti, et see on räpane ja seda ta tõepoolest ka on, aga seda poliitikat on võimalik paremaks teha. Ja põhimõtet suhteliselt tuleb ikkagi poliitikas nagu elus olla nõrgemapoolel või selle poolel, kes on asetatud sest nõrgema positsiooni kas või needsamad tuvalased, kes siis meeleheitlikult hüüavad ja püüdsid pikka aega Ma iseseisvuse õiguste eest seista neil veel pikka aega põhiseaduses kirjas, õigus astuda välja Venemaa Föderatsiooni koosseisust ja nii edasi ja vot niisugusi unistusi oleks tulnud märgatavalt tõhusamalt toetada, aga noh, ütleme seda algatust võimet on siiski vähe ja kui tulla tagasi sellesama poliitika tegemise juurde, no ütleme ka niimoodi, et Eesti positsioon. Me elame ennast tegelikult hästi positsioneerinud valitsus kui ka maailmas tervikuna. Me oleme tuntud ja meil on positiivset Aimu kogu aeg mehe juures olemas, aga me võiksime seda potentsiaali märksa rohkem kasutada ka praegu selleks et selles kriisiolukorras leida siiski need kõige optimaalsemat lahendused ei ole, ei peagi olema niimoodi, et me ainult räägime seda juttu, mida suurriigid ees räägivad ja kui me siin vaatame kas või kõrvale, kuidas käituvad näiteks Tšehhi, Poola, Ungari, Slovakkia need neli riiki on kogu aeg ninapidi koos omavahel ja vot kui Balti riigid hakkaksid samamoodi tegutsema, siis ma arvan ka tervikuna. Euroopa Liidu praeguse kriisi lahendamise mudelit oleks tunduvalt rohkem, kui neid on seni olnud. Me oleme lihtsalt käsutäitjad, aga see palju sõltub sellest, millise tasemega poliitikud on meil esiliinile liinile pandud ja kui sealt ikkagi seda kompetentsi tõrjutakse kõrvale, vaat siis ongi niisugune tendents nagu praegu, et oh, me lahendame kõik Rässad valitsuse tasemel ära. Aga säärased lahendused, kus on väga piiratud arv, isikud otsustamise juures, on alati võivad osutuda lõpptulemustena väga halbadeks lahenduseks. Nii et tuleks ikkagi vähemalt riigikogu kaasata. Meie aeg on läbi paar kiiret lõpu küsimust, millal tulevad teie memuaarid? No ma tahan kõigepealt midagi korralikku kirjutada oma 70. juubeli puhul, nagu sa märkisid, ma arvan, et see raamat tuleb järgmisel aastal ja memuaarides Lasin Eestis ilmselt vihmane, aga vaat, lähen nüüd, saame abikaasaga kokku poole tunni pärast ja siis otsustame, kuhu me järgmisel nädalal sõidame. Aga riigi nime ei tea veel riigi nime, praegu ei tea meie lõpu Me jutu lõppu jääb kõlama siis hispaaniakeelne versioon loost, ära nuta pärast Argentiina Sara Braitman ja andriloy Weber suurtena, onu Toomas Alatalu tulemast stuudiosse sattunud oli huvitav. Küsitleja rollis olid Mall Mälberg ning Arp Müller.