Alustame oma tänast saadet muusikapalaga, see on lar geto, Kaljo Raidi süüdist vanas stiilis. Haavu see oli aastal 1986, kui me tegime eetrisse väliseestlaste stereo pühapäeva väliseestlaste muusikast. Ja umbes sel ajal sa alustasid ka raadios sarja kõik ilma laanen laiali, et tuua Eestisse ja eestlaste ette seda osa eesti muusikakultuurist, mis tõepoolest mööda maailma laiali. Ja sa oled selle alaga tegelenud tõepoolest kaugelt rohkem kui 10 aastat. Kõigepealt ma tahaksingi küsida? See on üpris tänamatu töö, võib olla niimoodi kõrvalt vaadates aga ka väga tänuväärne, sest sa oled üks väheseid, kes selle vaeva on ette võtnud. Et, et koguda midagi, mis on nii laiali ja ometi üks osa meie kultuurist. Kuidas sa sellele teele läksid? Seest pühapäeval kahtlemata mul ka meeles, sest see oli ikkagi aeg veel, kus kõigest sellest sõitmist tookord sai räägitud, see oli kõik kuidagi südamevärinaga ja mis seal salata, ka väikse alateadliku hirmuga, sest ei tea ju teadnud ja tookord veel, kuidas asjad lähevad ja kuidas nad kujunevad ja millised võivad olla tagasilöögid. Sest kõik see, mida me tookord ikkagi tegime, rääkisime, see oli ametlikult oli ju keelatud nagu keelatud vigu, väliseesti kultuur. Miks ma seda tegema hakkasin koguma, hakkasin ja selle vastu huvi tundma. No võib-olla kõige lihtsam ongi öeldad-s keelatud vili on magus. Aga kui nüüd tõsisemalt hakata mõtlema, siis sellel on kaks põhjust. Üks on see, et ma olen eluaeg tundnud sügavat huvi inimeste vastu ja nähtuste vastu, mis on olnud hüljatud. See on nagu lapsest saadik saatnud hüljatud eema huvi hadeldan, näha, otsida. Ja üldsegi mitte edukate teema, sest. Edukad ei ole alati mitte need kõige paremad süljetates sageli väga palju väärt luksusliku ja ja kuidagi kahju on, et selle tõttu nad hüljatud nagu ühiskond jääb neist hiilima inimkonna kultuuriajalugu teab neid hüllatuid ennemgi suurte geeniuste hulgast. Noh, võtame kas või seda, et näiteks Johann Sebastian Bach oli ikkagi aasta sajandi Teadmatuses naasta maaeluaeg oli ikkagi hüljatud. Ta muutus ebajumalaks alles kaua-kaua pärast oma surma. Tänu jälle Mendersonile, kes ilmselt tunnis oma sisemuses ka vajadust hüljetute teemat esile tuh. Tõsis. Otseseks tõukeks sai selle teema juurde, asume seal mul 1980. aasta mil me koos abikaasaga pärast kolmandat katset saime loa külastada Rootsis sugulasi. Sattusin õnnelikult kokku ESTO päevadega Stockholmis, kuigi Stockholmi oli keelatud meil minna, me pidime olema oma sugulaste juures, Jevles, andsime valge ja et me tõepoolest sealt ei lahku, Stockholmi siiski räimele tookord sigadusega hakkama. Üürisime ühe väikese toa Stockholmis, käisime ESTO päevade üritustel ja ja alles siis avanes täies mahus see teadmine, et väliseesti kultuur on olemas. Ta on kõrge ja seal on suur rahvuskultuuriline väärtus. Nüüd oli küsimus, kuidas selle koormaga sealt kõik tagasi tulla. Üks asi on see, mida nägid, mida teadsid, mida tundsid, aga teine asi on, see. Oli võimalusi hankida ka faktilist materjali ja kuidas sellega tagasi tulla. Risk oli suur. Aga ma siiski riskisin sest et mingisugust, eriti suurt poliitilist maiku ma sealjuures ei näinud. Juhtuski nii, et see laev, millega me siis lõpuks Stockholmist tagasi tulime oli kuulus olümpiareisilaev mis küll boikoti tõttu too oli päris tühi, kuid Tallinna sadamas oli ette valmistatud nii, et ühesõnaga laevalt maha tulevad inimesed, võeti suhteid tervitustega ja lilleselle mitega vastu ja isegi toll ja piirivalve ja kõik justkui naeratasid nendele, kes tulid maha, mitte midagi erilist kontrolli ei olnud ja nii ma saingi oma suure laadungiga laeva pealt maha. Ja see oli nagu esimene pagas, mis mult, fakt oli olemas, muidugimõista, midagi tilkus jõuga läbi nende Ameerika häälte ja vabadusraadiokuulamiste sahinat teie mürade. Aga see ei olnud ikkagi uurimistöös suurt kasutatav, sest esiteks kuulmise järele fikseerida andmeid on üks asi. Ja teine on, et ega siis raadioajakirjanik, kus ka sealpool oli ikkagi propagandamaiguline ja ja kas ta ikkagi nii saeprotsessis, et absoluutsele tõele vastas, seda on tänapäevani raske ütelda. Tähendab kusagilt tõde tuli otsida ikkagi omal käel ja omal teel. Nojah, nii see kõik siis algas ja, ja võtsin siis kätte ja hakkasin siis ka siin tasapisiallikaid otsima ja mooduseid otsima ja kuni lõpuks siis sain ka eriloa külastada erifondi Teaduste Akadeemia raamatukogu juures kus siis oli kogunenud mitmesugust pagulasskulptuuri kohta käivat materjali. Minu hämmastuseks selgus, et see oli kaunis, mahub, kas ma ei teadnudki sellise asja olemasolust ja ega vist suurem osa inimesi ei teadnud, et selline fond üldse Tallinnas olemas on. Aga ta oli olemas ja, ja üksikutele väljavalitutele, kelle hulka siis ka mul õnnestus ennast poetada, said sellega põgusalt tutvuda. Nii oli see asi. Aga mis puudutab meie terve pühapäeva saadet, siis selleks ajaks olid tekkinud volga isiklikud kontaktid, aga paljud kirjavahetusi toimus kõik väliseesti muusikud, kes käisid siin nendega lib kontakt. Sain plaat disaini, helilinte, Nende olemasolu tõttu siis pühapäev meil nagu sinuga täidetud saigi. Ma usun, et ta tookord täitis oma otstarbe. Kuigi ei saa salata, et mõnedki tollased lindistused olid amatöörlindistused ja ümbermõtted olid kaunis kehvakesed. Aga midagi läbi eetri see igal juhul kuulajani jõudis ja mingisugust vastukaja tekitas. Kui suureks on neid kasvanud sinu kontaktide ring ja ma küsiksin kohe ka küsimuse, mis nagu võib-olla kõige rohkem huvitab ka raadiokuulajaid. Kui suur on umbeski suurusjärgus see muusikute ring mis või kes on mööda maailma laiali? Väga keeruline küsimus. See oleneb vaatenurgast. Kui me võtame nii-öelda etnilisi eestlasi aga nende järeltulijaid siis see arv ulatub tuhandetesse, tähendab ammutan muusikuid. Aga kui lähtekohaks võtta näiteks aasta 1900 Meil Eestis näiteks 40. aastal olid muusikaprominendid. Mina arvestan neid kokku. See on kahtlemata subjektiivne arvamus, et neid oli 440. Tähendab, läksid, ei käi üldse Eestis prominendid. Need tähendab prominendid, mitte muusikute arv kokku, vaid prominendid, keda rahvas tundis, kelle kohta ilmusid igasugused arvustused, reklaammaterjalid, kes olid. Neist jäi pääle sõda alles üks kolmandik, kaks kolmandikku olid kas represseeritud või ära läinud. Tähendab see arv muusikute hulgas oli väga suur märksa suurem kui talikirjanduse kujutav kunst. Teatri ja teistel aladel lahkunud muusikute koguarv just prominentide kaminentsamate muusikute kogu aeg osutus üle mõistuse suureks tookord ja kui see mulle teadvusse jõudis, siis. Ma olin lausa hämmingus, et kuidas ikkagi peale sõda üldse taastus taastuskõik, kuidas me ikkagi, sest me olime lausa põlvili surutud tegelikult, et kuidas me siiski püsti tõusime ja kuidas me siiski uuesti aja pikkusele muusikaelu käima saime. Ja, ja kui võtta juba minu teadliku elu sinu teadis eluaega, ütleme, viiekümnete aastate teist poolt ja kuue kümnendi, siis oli ju ju täiesti tiptop ja korralik juba. Kindlasti oli ta juba ka varem üksikutes lõikudes väga tugev, aga kahtlemata. See oli soliine, mis sündis pinnaga pidanuks ju tegelikult toimumata jääma, aga nähtavasti see kunagine-kunagine tuuri pagas oli siiski eestlaste oli niivõrd tugev, et ta laial pinnal laial pinnal niivõrd tugev ja niivõrd Kindla vundamendiga, et selle peale oli võimalik ehitada, isegi sellises katastrofaalse situatsioonis see tookord oli. No kõige rohkem kannatasid muidugi keelpillid alad, eriti viiulid ja me teame, et esimese Eesti vabariigi aja lõpus oli meil väga tugev kaader, tekkinud. Selle tippude tipud lahkusid praktiivsest kõik. Hubert Aumere, Tseelia, Aumere, Karmen, prii, Evi Liivak ei ole neist peale, see oli aumehena ühtegi elavate kirjas. Aga, ja see oli kahtlemata meie kultuurile tohutu kaotus. Nendest tolleaegsetes tipp, sest alles meil ainult Alumäe. Aga tedagi seoti kätest-jalgadest rohkem administratiivse ja poliitilise eluga ja kuigi ta võitles meeleheitlikult selle eest, et mängijana püsima jääda. Aga neis tingimustes oli see ääretult raske siin Eestis. Aga noh, midagi tegi ju temagi ja ma ei tea, kui näiteks teda poleks olnud, mis siis oleks juhtunud, katastroof surmanud. Kui suur on su kirjavahetus, kellega sul on õnnestunud otseselt kontakte võtta? Nii naljaga pooleks küsiksin, kui suured su postiarved tulevad? No vahepeal olid posti arutaris suured kohe ja ma olin nendega natukene raskustes, sest. Häid krooni tuleku aeg, see oli ka minu kirjavahetuse kõrgaeg kus päevast tuli vähemalt kaks kolm kirja ja kõigile tuli ka vastata ja enamasti eel neist meile juba ja muidugi ikka ikka hääletis ikka ikka tavaliselt ikka kas olid siis mõningaid ajalehe väljalõikeid või olid siis kontserdikavad või brošüürid. Arv, kellega kirjavahetust olen pidanud Austraalia, Ameerika. Nii põhja- kui Lõuna-Ameerika mandril Euroopas, Rootsis. Ikkagi tublisti üle 100 inimese ja mul on hea meel, et et mõnegagi sai. Väga hea ja südamlik ja avameelne kontaktkirjadel loodud püsikontakti ja püssikontakte. Ja need on peaaegu unikaalsed materjalid paljude kohta sest hästi paljusid ju enam ei ole. Need kontaktid tekkisid põhiliselt pärast kaheksakümnendat aastat pärast Rootsis käimist. Ja siis tekkisid ka huvitavad kontaktid mitmel muul alal, noh näiteks mitte ainult eestlastega mitte ainult Eesti pagulastega, vaid ka nendega, kes Eesti pagulastega kuidagi koostööd tegid, noh, näiteks ka need, kes Saksa okupatsiooni ajal töötasid siin Eestis, sakslased näiteks omaaegne Eesti raadio muusikajuht doktor Helmut Virt oma abikaasaga ja tütrega olen ma siiamaani kontaktis. Ja tänu sellele. On lausa unikaalset teavet tulnud meile sellest, milline oli aastatel 43 44 Tallinna ja Eesti muusikaelu sest tolleaegne ringhääling või Landesse Reval ja korraldada olid ka kõik avalikud kontserdid taliga, ühtlasi nagu kontserdiorganisatsiooniks. Ja ka väga palju. Käis läbi tema Estonia teatri muusikaline tegevus. Ja see materjal eeskätt muidugi doktor Helmut flirti kirjade näol, mis tas iga päev siit Tallinnast oma abikaasale lähetas, kus ta üksikasjaliselt kirjeldab, mismoodi Eesti muusikud töötasid, mismoodi nad Oma tasemelt olid ja, ja mida siis mängiti ja mismoodi tööd tehti? See on niivõrd unikaalse ajaloolise väärtusega, et midagi analoogilist ma tänaseni vastu panna ei oska sellele materjali, mis jääratasteta See oli omamoodi päevik, päev päevaline, millega saatis kirjade kujul oma abikaasale. Ja see oli päeviks, lausa see oli ja nüüd võib vaadata seda ka kui täiesti nende aastate eesti muusikaelu antoloogiat. Meil on praegu kasutada üks lint, mis on saadud Saksamaalt salvestatud 1957. aastal Hamburgis. Pianist Lea Lesta Miller mängib Rudolf Tobiase sõnatiini c-moll. Aga kuidas on muusikalise küljega, kui palju on sinul endal või sinu kaudu tulnud Eestisse kas plaate või kassette. Ühesõnaga muusikat, mida saab reprodutseerida. Ja kes seda oskab öelda, kes ta on mõõtnud? Ma ei oska. Ma mõtlen eelkõige võib-olla neid viise või kuidas see muusika on nüüd meieni jõudnud võib-olla jah, mitte niivõrd seda hulka. No üks viis on muidugi olnud isiklike kontaktide tee. Inimene noh, näiteks kui ma lähen heliloojaga eestlasest heliloojaga kirjavahetus kontaktis siis kui tema tuttav keegi sõidab siia, pistab selle kassetikese taskusse, mis on enamasti tehtud stuudio sest ümbervõte noh ja toob selle sissi meie omakorda siin siis oleme raadios tasapisi neid asju ümber võtnud ja pannud siis kas meie fondi, kui see kvaliteet võimaldab. Kui on aga natukene piiratumad kvaliteediga, siis igaks juhuks panevad Eesti raadio arhiivi. Niimoodi on kogunenud siin kindlasti päris palju tunde. Pagulasheliloojate loomingut, teine tee on olnud interpreetide looming. Nagu me teame, eks ole, intebriettidel on oma loomingu kodus hoidmisega läänemaailmas natuke suuremad raskused, sest need on kõik tasulised ja suurte piirangutega seotud, mitte nii, nagu siin meil omal ajal tiga interpreet või sama salvestus koju kaasa võtta. Testi raadiostki. Aga ikkagi meil on õnnestunud kontakt elu näiteks Rootsi raadio, kes ju Rootsi põgenenud pagulasi salvestus omalajal tipppagulasi, noh, meil on näiteks siin omal korralik valik mütseeli aumeret tänu Rootsi raadiost saadud koopiatele. Täiesti professionaalselt kvaliteetset Koppel. Meil on ka tänu juba nimetatud doktor Helmuti virdile, kes pärast sõda töötas Hamburgi raadios initsiatiivil salvestatud Saksamaale, eriti Põhja-Saksamaale Bricky tsooni sattunud eesti tippinterpreet. Tema tegevuse tõttu oleme saanud omale Liidja Tret, keda ju meil varem üldse ei olnud. Näiteks Lealista Millerit, kes omal ajal oli üks hämmastavalt andekas ja lootustandev noor pianist elukohaga Tartus ja sellepärast teda võib-olla Tallinnas vähem tunti. Aga kindlasti oleks ta hästi tuntuks saanud. Kes õppis Prantsusmaal mitmete omaaegsete kõige väljapaistvamad õpetajate juures, sealhulgas ka juures ja siis on Olav Rootsi näiteks kui pianisti. Kahjuks ei ole meil veel Olav Rootsi kui dirigenti, sest tema dirigenditegevuse salvestused läksid ladina Ameerikasse, Kolumbiasse ja Kolumbia raadioga kahjuks kontakti õnnestunud luua ei ole. Aga näiteks Hamburgi muidu, aga meil on kontaktid olemas, oleks vaja luua veel mõningate saksa raadiot ega kontaktid. Ja nende arhiividega saada kätte Saksamaal Intensiivset kontserttegevust viljelenud Karmen pri Eevi liivaku ja Hubert Aumere salvestusi. Ma usun, et nad kindlasti Saksamaa on olnud. Ma olen püüdnud neid otsida, aga tänaseni, kahjuks edutult. Aga. Mis on siiski suuremas osas ära päästet Johnson esimese põlvkonna lauljate Lugu, kes pagulusse läksid, nendest on olemas ikkagi päris korralikud kasseti, täies salvestusi olemas. Aga on ka muidugi teistel aladelt viiuldajaid, tšellist. Pianist, ja nii et ma usun, et kodu kapski peaks olema ühe paarisajaga sätti ringis kus vähemalt iga kasseti peal on miinimum pool tundi muusikat. Kuulame siinkohal nüüd ühe näitena laulmas Liidia kaadret. See helilint on salvestatud 1950. aastal Hamburgis. Ja lauljanna esitab sind Eduard Tubina laulu Juhan Liivi sõnadele. Need on punane õunapuu ja sügisene päike. Selliste kontaktide kaudu on ka välja tulnud terve rida selliseid nimesid, keda Eesti muusikakultuur üldse varem ei olnud tundnud. Ei teagi, noh näiteks. Ma ei usu, et meie kuulajatele väga palju ütlevad selliseid heliloojate nimed nagu Kristjan Hallik, Udo kasemets, Jaan Erik, Järvlepp, Amar Taaniel. Või sisenedes Juhanud puh, nende kohta igaühe kohta võib rääkida, kuidas nad oma maade ühiskonnas on tõusnud üsna silmapaistvatele kohtadele nad kõigepealt nende professionaalsete liitude liikmed Kanadas, USA-s või ükskõik kus alles Johan pommi kohta on veel huvitav see, et berbulees korraldab perioodiliselt USA-s noorte heliloojate loomingu konkursse. Ise ta valib siis välja talle saadetud tööd vaagib neid ja siis korraldab USA-s avalikke sümfooniakontserte tema poolt valitud ja esile tõstetud teostega. Ja paar aastat tagasi sattus minu kätte üks inteli number, kus oli intervjuu temaga ja diagonaalis vaadates vaatasin, et huvitav, et nimi, Joan puhmed, kangesti eestipärane nimi. Et aga et mis ta siis räägib ja räägib ja kiidab ja kiidab ja räägib ja räägib tema teosest midagi väga suurepärast ja hakkasin meeletult taga otsima ja nüüd alles Tiit kuu aega tagasi selgus, et tema kauge sugulane elab Tallinnas oli tema käest saanud oma selle teose salvestuse. Ja nüüd näete, jõudis otsapidi see ka minu kätte ja nüüd on sellega võimalik meil kuulata. Eesti päritolu ja eesti keelt valdav noor helilooja Juhan puh sündinud aastal 1964 kuulake imetlege nagu sa tegid põleski. Teose nimi on mosaiik ja see on salvestatud esiettekande ajal raadio transulatsioonist. Et tõmmata meie lühikeseks jääma jutu otsi kokku tahaksin ma haava sind õnnitleda selle puhul, et see osa sinu uurimistööst ja jäljeajaja tööst mis sa oled nende aastakümnetega on neid teinud, on jõudnud kaante vahele raamatuna. Nii et palju õnne sulle, minu, meie raadiokollektiivi ja Eesti muusikasõprade nimel oli sul väga palju vaeva selle raamatu ilmaletulekuga. Ütluste eest ja kõige selle eest ta muidugi pakub teatud määral ka rahuldust, et see niisuguse lõpptulemuseni jõudis. Et kirjastus kupar riskis sellise asja väljaandmisega ja kannab see pealkirja. No ma olen kaunis fantaasiavaene inimene, ma ikka laen asju vanast Mulgimaa laulust kõik ilma laanen laiali, nii nagu ka omaaegsetes raadiosaadetes oli selline pealkiri olemas juba. Eks see raamat muidugi midagi natukene üritab korrastada, aga ma olen kaugel sellest, et ta on mingisugune täielik või lõplik või või ammendav variant sellest loost, mis tegelikult kunagi kaugemas tulevikus ikkagi pagulaskultuur vääriks. Ma tegin ta sellisesse staadiumi praegus, sellepärast et ka needsamad vähesed eakad muusik, kuid paguluses kes on nii üksinda, nii mahajäetud, sugugi mitte vähem kui praegused Eesti pensionärid kusagil maakolkas. Et nemadki saaksid teada, et nii päriselt siiski kodumaal ei ole unustatud. Ja et see võib-olla aitaks neil natukenegi oma elu videviku rõõmsamaks või lootusrikkamaks muuta, et nad tunneksid, et noh, nad ei ole ka päris asjatult elanud. Enne kui lõpeb meie saade, saame kuulata veel kahte muusikapala. Uus-Meremaal elav anne Langston reissar esitab Eduard Tubina laulu Risignatsioon ja saate lõpetaksime sellesama Kaljo Raidi süüdi ühe osaga, millega me saadet alustasime. See on süüt vanas stiilis ja osa pealkiri on andante.