Eelmine kord olime eetris kolm nädalat tagasi ja siis need jutud nii-öelda lause pealt pooleli. Täna võtame mõned lauset tagasi ja jätkame. Jutt käis sellest, kuidas eri esimest korda üldse Rootsi pääses. Pidi minema tollase keskkomitee esimese sekretäri Karl Vaino juurde kes oli kell oli võrdlemisi konarlik eesti keel ja ega see vene keelt ka eriti ta ülikultuurne ei olnud, kuigi tema naine oli nii-öelda kodu koduooperilaulja. Kes siin näitas üles tahet. Võttis meid vastu ja jutt käis muidugi vene keeles ja siis vana tükk aega mõttes. Ja kuna ta oli saanud vististi võrdlemisi ränga õpetuse oma eelkäijalt, ma mõtlen Eelmiselt esimene sekretär ja ideoloogiasekretäritööd siis ta arutas kõva häälega meie juuresolekul jäetne Neeme Järvi, jäime me ilma. No mis siis ikka. Võtke siis ja olge seal, aga ei tohi mingil juhul katkestada tööd Estonia teatris ja nii ma võtsin vastasele töökoha Rootsi kuninglikus ooperis. Ja tõtt-öelda see aeg ja sugugi kerge, sest kahte ooperiteatrit juhtida on hullumeelsus. Sest et kui ühes ooperiteatris Estonia saab 500 inimest ja Rootsis 700 inimest ja sa oled igal iga päev rängalt tööl, rääkimata eriti Rootsis kõikidest ametiühinguprobleemidest ja ja kõikides koosolekud, mis siin muusika tegemise tööle veel juurde tulevad. Ja see asi lõpes tegelikult Rootsis ka vahepeal sellega, et ma mu tervisetus nii üles, et kuigi tol ajal ei lastud abikaasat välja tavaliselt kunstnikel, siis siis kui ma olin juba lamamas Rootsis haiglas, sest et ma olin ennast nii üle töötanud, et mul oli kõnehäired, ma ei saanud, helistasin Tallinnasse ja rääkisin, et ma ei saa, ta ei saanud mu jutust enam aru, siis lubatakse seda haiglasse mind vaatama. Siis siis ma sain aru, et ega see see töö ainult kahes eri riigis mitmesaja inimese vedamine ja nendest vastutamine on tervisele käiv töö ja tervis on mind varemgi ja hiljemgi alt vedanud, kui hoiatanud poja ja seda tuld, punast tuld on mulle näidatud juba mitu korda. Ja muidugi praegu ma saan küll aru, et tihtipeale võttes vastu tööd pean hakkama tasapisi tõdema, et jah, et aju teeb lepingu, aga kere ei suuda seda enam täita. Nii et kuskil peab olema väga ettevaatlik nende otsuste tegemisel. Kuid Rootsi-perioodist, kui ma sellest hakkaksin rääkima mõne sõnaga tahaksin ma öelda, et vägagi. Omapärane oli see minu töö algus ja Rootsi eestlaskonna reaktsioon sest oli nüüd Neeme Järvi, kes oli Jöteboris juba tööl tulnud dirigent kodumaalt Rootsi. Ja kui algul Natuke katsuti ikkagi kepiga jääd, et kas, kas ei, ma ei ole hoopiski mõne mõne salateenistuse agent või ma ei tea, kes. Ja kui esimese eestlasena lava taha ilmus. Härra Moks, kes oli Eesti Maja direktor ja ja võttis mind ja kutsus Eesti majja. Siis. Ma pean ütlema, et, et Rootsis veedetud aja jooksul ma sain nii paljude toredate inimestega tuttavaks ja sõbraks. Rootsis elava eesti tohtri pere, kus tihti said õhtuti kokku kultuurihuvilised eestlased, mõtlesin perekonnas paljakud, perekond olnud ja vennad, kus käis Rootsis väga aktiivne kultuuritegelane Kaarin, Saarsen, ajakirjanik, kirjanik ja, ja luulet, kes väga palju pilte tegi minu Rootsis viibimise ajast. Harri Kiisk, väga elav entsüklopeedia muusikast. Tähendab see aega mulle kuskilt väga-väga lähedane. Doktor noi Hausi perekond, kes tihti oli see, kes organiseeris meie kokkusaamised Me neeme kokku saaksime ja nii me siis veetsime pikki õhtuid nende kodus. Samuti kui ma käisin neemet külastamas Jöteboris, kus siis istusime temaga taas pikki õhtuid ja arutasime seda Eesti asja, nagu meie seda nägime. Tegelikult selles Rootsi perioodis oli väga-väga palju liigutavad ja, ja õrna. Kui ma nüüd mõtlen ka veel selle, et mul oli vähe sellest kõigest sellest ooperi juhatamas, siis ma veel asutasin Rootsi ooperi juurde veel ka kammerorkestri ja, ja tegid nendega plaat kontserte. Ja eestlaste huvi oli väga suur ja ma juhatasin tihti ka eesti muusikat, et selle kammerorkestriga see töömaht oli, oli määratud isegi tappusi, mida ma seal tegin. Ja see on ehk võib-olla üks kõige kõige töökam periood, mida ma olen ilusti. Sa rääkisid siin väga soojalt väliseestlastest rootsieestlastest, aga kas sa siis tõesti mitte kusagilt mitte kellegi poolt nende nende hulgast ei tunnetanud umbusku või seda ma küsin just sellepärast, et eestlaskond oli seal ka väga mitmesugune. Ja küllap vist oli raske Rootsi eestlastel käia ära siin Nõukogude liidus Eesti NSV-s ja tagasi tulles sõimata seda nõukogude võimu mida tuli näiteks ju Tubinal väga ettevaatlikult siis tehasest ta soovis ju suhteid nii siin kui seal, eks seal ta elas siin, ta hakkas ju Estoniale kirjutama ja nii edasi neid vahekordi rikkuda, see pandi talle pahaks, et ta ei tulnud tagasi ütelnud, pähksinud. Ma võin, ma arvan, et see rootslastest oli, see siin käimine võib olla raskem kui meie eestlastel seal, kuigi näiteks ma olen kuulnud, et et rinnet võeti omal ajal Kanadas väga pahade loosungitega vastusega vastu lennujaamas ja ma ei tea, rinne tab, rinne, juhus, käisid käed jutud, nuiaga juhtunud, käivad muide pagulaskonnaga on tihtipeale seda, et sa võid mitte ainult eestlaste pagulaskonnaga. Ma olen kokku saanud ka ka ütleme, Soome pagulaskonnaga, kellega on imelik vaatajates, aga nad kõik omavahel tülis on. Ja noh, seda ei varjata ka nõnda Eesti pagulaskonnaga sama. Ja kui ma mõtlen selle peale, et, et noh, see kahtlus ja see vaev on äragi tartus vestlustes ütleme Tubinaga nii Rootsis kui ka siin see ei olnud isegi enam mitte vihjamisi, see oli otsene ta tunnistused elu ei ole sugugi lihtne ei seal ega siin sama ma tundsin ja elasin väga kaasa Aarne Viisimaale, kes noh, omaaegne legendaarne laulja, kelle kodu oli mulle alati selliseks külalislahkeks. Uks on alati lahti ja, ja oli nii tore seal viibida ja näha, kui väga nad elasid kaasa kõigele sellele, mis siin on. Ja see tema käis siin laulupeol ja selle peale vaadi vaadati vägagi paha pilguga, kuigi, kui hakata mõtlema, et et kui tähtis see siiski oli, kas siin tunnetada, et, et inimesed peavad siiski oma kodumaast lugu ja ja miks siis teisiti mõelda. Kui Tubin jättis oma poegadele ja poegade peale selle selle, selle mulje, et see on siiski maa, mis on väga-väga tähtis, see, nende kodumaa ja seda, ma arvan, on ta ükskõik, milliste vaadetega inimene seal teises riigis ei ole. Olen pea igas riigis eestlastega kokku saanud. Ja tunnetanud pärast väikest vestlust juba, et siiski see kihk ja soov siin ära käia, siin olla ja seda see siiski on tugevasti sees ja mure. Kuid sellest murest tuleb ka järeldada üht-teist asja, nimelt kui eestlased on. Ma ei ole kohanud välismaal ühtegi eestlast, kes oleks oma eluga põhja läinud. Kõik on tänu sellele suurele tööle ja, ja agarusele ja tahtejõule siiski saanud järjele keskkõrgemale, kes madalamale. Kuid see sele, kui seda mittetunnustamine oleks närvatest siitpoolt ja hakata neid selles süüdistama, nemad on elanud veelgi raskem elu läbi ennast integreerida teise riiki ja siiski säilida rahvusena ei ole sugugi nii lihtne. Nii et ma leian, et, et peab olema väga ettevaatlik, et hakata neid seal solvama. Ja isegi ma ütleksin. Peab olema väga arusaadav ka nende suhtest. Kodueestlaskonda, kes on teise režiimi all elanud kaua aega. Nii et ega siis Kerge pole olnud kellelgil. Üks mees, kes on mind eluteel saatnud ja olnud minu kõrval väga kaua aastaid on Aarne Mikk üks võlumaide intelligentsemaid isiksusi üldse, keda tunnen. Ja see ei ole mitte ainult minu arvamus, ükskõik kellega kokku saades, kes on Aarnega kokku saanud ütlevad seda kõik tema tagasihoidlikkus ja takt, armastus, nii oma töö, ükskõik millise on ka olnud see suur tahtejõud, millega ta on vägagi kõrgele tõusnud ja samaaegselt õrn ja taktiline suhe oma lähematesse, oma kolleegidesse ja eriti oma perekonda on minule teinud Aarne väga-väga lähedaseks inimeseks. Tean teda ju nende muusikakoolipäevist alates võib-olla ehk rohkem, tõi meid kokku 57. aasta, kui toimus Moskvas noorsoofestival ja meie olime seal siis kiikamas ja vaatamas, mis seal toimub. Saime kokku siis esimese soomlasega, see oli penti kuusele kes oli tolleaegne eesti fon ja kes kuidagi andis meile mingisugusegi aru saama, mis riik see Soome üldse on siis? Soome oli meie jaoks tolle väga kaugele ei televiisorit ega midagi sellist, mis meid tol ajal selle riigiga nii väga keeleoskajad raadiot kuulasid, põhiliselt muusikat kuulata. Nojaa, aga, aga keeleoskus eri sorti ei olnud. Keeleoskus oli ka ikka väga armetu, sest et keele oskajad olid siin raadios töötavad Adelepid jääst läbi, Telema hüppas ja siis me neelasime televiisorist tol ajal, kui see tuli. Ma oskasin peast kõiki neid reklaame ja rääkimata Soome poliitikas, ma olin sama hästi kursis kui soomlasest. Imesin sealt välja, mida ma tahtsin, aga esimesed, kas oli see keel ja ja kui rääkida sellest keele õppimisest, siis tuleb meelde see lugu, ma ei tea, kas ma olen sellest rääkinud. Kuidas ma esimest korda Soomes rääkisin Ahti karjalasega. Nimelt Ahti Karelson oli, oli minu esimese visiidi ajal Soome, kui me sõitsime noorsoorihmaga Tallinnast esinema, seal oli rahvatantsuansambel ott Veskimäe ja keegi, kes olid selle juht ja siis oli meie väike orkester, kuhu kuulusid terasmaa ja Kalmer Tennosaar ja ja bee leelo kar ja ja kõik sellised tolle estraaditähed. Ja, ja see oli seotud selle öö sobimuse alla kirjutades ei, tähendab see. Soome ja Nõukogude Liidu vaheline leping, üht 11 aitamise leping ja siis oli peaminister Ahti karjalaineni. Ja mina muidugi soome keelt ei osanud, aga ma oskasin saksa keelt natuke inglise keelt natuke. Ja kui tuli, siis. Peaministri sekretär meie juurde ja küsisin, et milline on siis programm, mida me siis esitame seal. Ja ma pidin sellest siis teatama siis poistest, sina räägi sina, aga mul oli nii-öelda omatehtud soome keel, niukene Kalevala oma Kalevala ja ma siis pöördusin peaministri poole ja ütlesin talle, et ära pääministri. Kõigepealt orkester mängib siis koor laulab, siis tantsurühm tantsib siis teie puhe, see oli siis ainukene soome keeles siis jälle orkester, mängib, koor laulab nuppu ja siis ma küsisin, olete koos Helve, härra peaministri, mis tähendab soome keeles, kas, kas ta on kaine, aga mina tahtsin küsida, kas tal on asi selge. Kui ma siis vaatasin, kuidas reageeris selle peale kogu üle. Ma võiksin midagi väga valesti, aga tegelikult ma ütleksin nii väga valesti ja selgus, et sellel peab oli palju alkoholiprobleem, mispärast ta sellest töökohast isegi maha hääletati. Selle jutuotsa võiksime öelda ka seda, et minu kauaaegne sõber, Soome kuulus kinotegija Mikko Niskanen Hakkas enne oma surma tuli tal mõte teha selline poliitiline kriminaalfilm presidendivalimistest ja sel ajal siis ta kutsus Ahti Karese omale koju külla ja mina olin ka tema juures sel päeval. Ja tuligi Ahti Karelson, kes oli juba siis mitte presidendikandidaat, oli juba pensionil. Niisiis laual oli ka mitu pudelit ja päris korralikud kummid. Ja siis siis Mikko Niskanen hakkas siis Karelase käest küsima ja mina olin tunnistajaks, kuidas ikka siis oli kohe, mis kekuna siis ütles ja mis kõik on. Ja mis ta arvab sellest ja teisest ja oma parteikaaslastest ja ja vahepeal võtsime ikka viina ja, ja Ahti Karl jutustas jutustusi ja ja me olime mitu tundi juba istunud ja tehnigi pudel hakkas otsa saama, kui äkki helises uksekell. Ja uksekella eilne peale avas siis Niskanen ukse sisse tuli Ahti Kallase nii-öelda tütar või sõbranna, kes tuli, plaksutas käsi variaadi paremast ka koolem kohe magama. Aitab küll. Ja mul on sihuke tunne, et rääkinud mitte kunagisi presidendikandidaadi välisministriga, vaid me olime nagu mänginud puuklotsidega põrandal lapsed, kui tuli tädi ütles, et nii lapsed magama aitab küll sinna naljad küll. Nii et ühesõnaga niisugused niukesed, imelikult kohtumised, niuksed, kui seda riigi riigimehega üldse, ma pean ütlema, et neid selliseid eriskummalisi kohtumisi ja muidugi arelasest eriti räägitakse ju nii palju kõikvõimalikke Neid anekdoote, sest tema keeleoskus oli ju nulli tema välisministri staatuseks. Ta olevat üüros pidanud kõne inglise keeles nende tähtede järgi, mis kuidas inglise keelt kirjutatakse Ihawymani time ja nii edasi, kui ta selle Iisraeli Egiptuse sõja käis Nasselil külasega, ta käis mööda neid, need kaevikuid kogu aeg pistis oma pea sealt välja ja Nasser ütles talle, et mis see, mis ossa hull, mis sa vahid üle selle ääred ütles talle inglise keeles, et. See oli ilmeksimatu samuti kui ta pidi minema Duluusi vastu võtma ühte auhinda ja tema plasku juba rääkima. Kui ta läks Pariisi selle piletikassa juurde, hakkas üritama hauale kahte piletit osta turu ja ütles talle, et to do to luu. Kuidas ta, kuidas, kui tähtis sõide said kuuendale korrale ta istus lifti ja ütles lifti boiled, aga ta ei tule meelde, kuidas on kuues korras siis ta, ütles Seven Hap Vans moor mis läks selle limonaadiga kokku. No lähme tuleva ringiga nüüd 57.-sse aastasse tagasi, Marta tagasi nendesse esimestesse kohtadesse soomlastega, seal siis tõesti prindi kuusele, kes oli esimene sõber ja kes kes nüüd on juba manalamees, aga aga kes meid nagu mingil moel viis nagu soome eluga kurssi, kui minul on nagu meeles rohkem see, kuidas meist said Aarne ka sõbrad ja kuidas me hakkasime siis ühiselt unistama ja oma oma unistusi täide viima. Ma mõtlen. Aare oli tol ajal ju laulumees ja väga madala häälega Pass, kes laulis isegi kulu Freudist Rastrot ja ja olin tolle meie Paul Robson selline, kes laulis, Õudmen riveril. Ja kui me käisime suveti toda nihukese tavaline oli suvel ringreisidel kontsertmeistriks oli Viive Ernesaks ja kontrabassi mängis Elmo lööve ja solistideks oli siis Harri vasar ja ja Enno eesmaa ja, ja Nõmmik ja viisi maa olid siis need konfraseedia ja Aarne oli ka üks solisti alati igal pool on meil siin võrkpalli see toimus kõik kuuekümnendatel aastatel, siis sellest ajast peale algas meil päris tihe ja soe sõprus. Aarne oli tol ajal juba Estonia teatri kirjandusala juhataja, kes tänu oma laialdastele, teadmistele ja huvile oli väga hea. Nii koostamas kavasid kui ka kui ka tegemas sellist kirjandusala juhataja tööd. No olgu, võib-olla kõige laiemale, kuulas. Kuulajaskonnale selgituseks öelda ooperiteatris muusikateatri kirjandusala juhataja. Ülesanne on just repertuaari valik. Jaa jaa, dirigentidele ideede genereerimine ja, ja selles selles mõttes Aarne oli üks haruldane. Mees, sest et tal oli väga laialdased teadmised ja kui ta hakkas huvi tundma lavastaja tegevuse vastu olles väga tihedas seoses Paul Mägiga ja Eldur renteriga, siis ka tema lavastajadebüüt mis oli ka väga palju seotud ka Neeme Järviga, kes teda väga toetas. Ja hiljem kui mina tulin teatrisse ja kui minust sai peadirigent 70. seitsme viiendal aastal, siis tol ajal jäi pensionile tollane pealavastaja Udo Väljaots kes oli väga tore ja väga andekas inimene. Pakkusin mina seda pealavastaja kohta Aarnele. Ja sellest ajast algas meie nii-öelda tihe koostöö. Me elasime teadmises, elasime selle nimel. Ja see oli meie ühine armastus ja tore oli, seal elasid kaasa ka meie perekonnad, tähendab selles mõttes, et tegelikult olid kõik haaratud Estonia teatriga, muust me ei rääkinud. Me saime kogu aeg ainult ainult öösel, kui päeval helistatud ja mõeldud, mida nüüd mida repertuaari mõttes välja mõelda ja ma arvan, et see oli üks väga siduv meid siduv aeg. Väga noh, nii-öelda energiline aeg, sest et lavale tulid sellised teosed, mida kuskil mujal ette jõulud kantud. Ma mõtlen Verdi ooperites nagu näiteks Luisa Miller, mida kunagi Eestis ei mängitud või Attila. Me. Hankisime seda materjali Peterburi Mariinski teatrikeldrites käsi kirjutatud nootide järele. Hendile Altšina palju, palju ka eesti muusikat, ma mõtlen, sel ajal olid, tulid kavasse, Tambergi uued teosed tuli. Tubin palju palju ka Normet ja palju sellist, mis, mis tol hetkel nagu väga oli uudne praegu tagasi vaadates selle peale oli ta meil, aga mul on niisugune mälestus või mulje nagu et et kõik vana, vanade Henri, vanade ooperite poole pöördunud, see oli siiski peaaegu et globaalne või vähemalt üleeuroopaline. Nojaa, aga ta müüetiga vertist juba niukseid asju, midagi tegelikult olime meie siiski suuresti veerand sama ees veerand sammu ees ja no ütleme näiteks kas või selle selle peale mõeldes, et et Aarne idee oli tuua lavale mitte minu idee, Boriss kodunovi algvariant, näiteks see, et seda algvarianti tuli meile lavastajana tegema Valeri Lemental, kes oli suure teatri peakunstnik, oli jällegi Aarne initsiatiiv. Mitte näiteks Nesteeringhanisterenkolete tuli teda tuli veenda, võib-olla isegi meister oli isegi nagu huvitatud, kuid siin tulebki just see, mida ma algul just nimelt Alto kandsite teiegi andsime. Meie ja, aga, aga ma tahan just tunnistada seda, et suureks abiks abiks vaid, isegi initsiaatoriks oli just nimelt Aarne. Ja tema käis stažeerimas Moskva suures teatris. Jaa, Staseeris Pokrovski juures see, et ta käis Felsesteini teatri juures vaatamas kuidasmoodi mujal Berliinis, Berliinis, mujal ooperit tehti see, et temal oli nii tihe side, ütleme ka hertsiga hirsi. Nüüd hilisem toomine siia, meie vabariik on ka tänu Aarnele, Arn oli väga suur tutvusringkond ja mul on meeles, et ta väga jagas oma muljeid täiusel Saksamaalt. Ooperisalvestus kitsas lindid olid need, ta näitas neid igal võimalusel. Ei, ta ei ole ja kui ta jagas väga oma muljeid ja siis see, aga tema, tema nii-öelda suhe oma kolleegidesse austa suhe lõpetajatesse. Kas või näiteks see, need raamatud, mida ta on teinud, ütleme Harderist ja ja, ja tema austus kuusikus otsa ja see oli eeskuju andev ja ma arvan vististi ei tea paljud, ka praegu laval olevad inimesed hästi tänada teda. Tegelikult tänu tema kontaktidele pääsesid Moskvasse Neeme kuningas ja, ja Paul Mägi. Sest just tema oli see, kes viis kokku ansiimovi Rostesseski, nende oma tulevaste õpilastega. Rääkimata tema suurest tööst Tallinna konservatooriumis, kus ta lauljatega tegi tööd ja valmistasite Üliples lavastusi, mida ta praegugi teeb siis tema määratu arhiiv ja huvi Eesti ajaloo ja propaganda distina. Alati, kui ta välismaal ja Estonia seltsi esimehena on tema just see, kes, kes tegelikult väga kõrgele soliidsele tasemel on Eestit esindanud. Ma väga armastan aarete väga, väga armastan tema perekonda tema poegi ja poegade naisi ja lapsi ja eriti tema kallist abikaasat reeta, kelle kodus kosel igal pühapäeval on laual seapraad, millel krõmpsuv koorik ja ahjukartulid ja selle koduuks on alati lahti kõikidele külalistele. Ja ma ei saa unustada seda aega, kui me oli veel aega käia kosel suusatamas ja veetmas aega. Nüüd on nii kiired. Me vestleme tihti poid telefoni teel. Aga tuleb äkki aega, kus saate mõlemad aega, jah, eks see, see see on ehk meeles ja mõttes, kuid aeg jookseb nüüd nii kiiresti, tuttab nii ruttu, et et hakata planeerima omale pensionipõlve, mis Aarne tegelikult paberite järele ju on, ega see sind õnnelikuks ei tee? Jah, see, kui sul on ikka üks elulaad omaks võetud, siis siis sellest välja minemine, see on küll ju räägitud palju, kui näeme, inimene peab tööst eemalejäämisest, aga sihtotsad ära. Sest et ma vaatan, et ma arvan, et nende inimeste unistus, kes on teinud endale mitte meeldivat tööd, on unistuseks, päästa ükskord pensionile ja ja siis hakata tegelema mingi hobiga. Meiesuguse hobi ongi see armastatud eriala, millega me tegeleme. Ja siis jääb ainult soovida tegelikult, et las ta siis olla pinguta või mitte või aga et seda saaks viimased tunnid teha ikka, me oleme ka varem rääkinud. On mul meeles. Selles mõttes kurb saatus pikiga talenti elada ja kuidas ta soovis oma järgmist viimast sümfooniat kirjutada, jäi ja ta piinlase piinlase piinles. Muuseas, oli kõik olemas ja midagi olnud, aga minu arvates on see siiski väljendus. See on liialdus ja minutites. Kui rääkida Sibeerusest, siis minu arvates see on üks, üks targemad ja tugevamad heliloojaid maailmas üldse, sest et et kui ta tundis ta piinles juba väga oma esimeste teoste kallal kasvõi sedasama kullervoo, mille ta isegi keelas, et seal liiga naiivne, see pole üldse seda väärt, aga tegelikult kuller vas pulbitses nii suur energiapomm sees ja on minu jaoks üks armastatumaid teoseid pidama väga paljudes riikides ette kandnud. Ja see ta hiljem ei kirjutanud on ja minu arvates kahjuks mingisugune näide sellest, et et inimene kirjutas oma lood ära ja pärast seda sai veel elada ja ma ei tea, kas ta väga piin stabiinlas palju, olgu ta sekretär oma mälestustes rõhutab. Nojaa, aga, aga ma ei taha muidugi kaugele minna, aga meie oma kodus ütleme, on palju. Mina nagu väga kõrgelt austanud. Veljo Tormis, kes, kes omal ajal lõi nii nii palju ja nii järjestikku fantastilisi koorilaule, lõi oma TTV epohhi võis rääkide tormise pohist Eesti ja mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma kooriliteratuuris. Ja see, et ta praegu loob nii vähe. Ma ei usu, et see oleks palju kasulikum, kui ta kirjutaks samas taktis ja samas kiiruses edasi teoseid, mida, mis teda ennast ei rahulda, tähendab kui helilooming muutub mitteloominguks vaid tööks ja professionaalse võime näitamiseks oma teose müümises, millel pole väärtust. Palju traagilisem kui see, kus sa tead, et sa oled midagi siia ilma loonud seda midagi, mida väga palju ette kantakse ja millele on millel on maailma populaarpopulaarsus olemas, sest et minu jaoks on helilooja, ma olen seda ka varem öelnud ka üks mees, kes on kirjutanud, no aga seda lugu mängitakse. Nii et see minu jaoks on siiski, see võib kanda helilooja nimetus, kelle, kes ei ole ehk heliloojate liidu liige. Aga kes on kirjutanud, ütleme, haava tamme on kirjutatud maa, elan mustamäel, tahan, kirjutan selle loo ja me teame seda lugu. Aga mõni helilooja, kes on hiljuti liidu liige, lõpetanud konserve, tooriumi, tunne passi, võtit, aldi võtit ja kõiki muid asju, aga neid lugusid kunagi mängida ei minutes ega temaga väga õnnelikele, ta otsib omale midagi muud. See öeldakse, et aus looming on loojale piin ja paradoks küll, kuid piin lõpeb, on hoopis hullem või noh, just nimelt sellest, et ma mõtlen, et et siin on ju midagi, midagi sellist, mis on, mis on määratud hinnaga loodud. Ja kui sellel on ka kaja, tähendab sellele vastuvõtu parem, nii kui see, kui sa kirjutad, kapid täis raamatuid. Eile istusin-istusin Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogus arutasime Ühte taotlust, kus taotletakse kirjandusauhinna žüriiliikmetele toetuse maksmist ja me leidsime seda. Tuleb maksta. Žürii liige peab ju läbi lugema kõik esitatud romaanid ja kusjuures kui see esimene preemia on midagi väärt, siis see on hea raamat, aga ta peab läbi lugema nii palju kõntsa, et üldse, et see on, see on ränk töö, kus sa pead ütleme, kuulama läbi muusika isegi mitte toetusele. See oleks tip olema, see, aga see on umbes nagu mürgised juures antakse piima, aga samas kui sa pead kuulama või läbi lugema teoseid, mis midagi väärt ei ole, sai, sai hakata lugema esimest lehekülge, ütelda. Ah, edasi, ma ei viitsi lugeda, sa pead lugema läbi siis teki seal. Enne lõppu tuleb niisugune geniaalne mõte ja kui mõni teine žürii liige seda avastada. Nii et see asi on võrdlemisi keeruline. Pikk ja ja õnnelik periood on mul olnud seotud Taaniga. Daniel oleks imelik riik, mille keel on mulle olnud alati eriti aluse asele täielik mõistatus, sest et et ta tundus mulle mingisuguse kurguhaigusena, sest et see, see, see hääle tegemine seal kuskil krooksumise ja, ja mingisuguse teise hääle tekitamise vormi vahel aeg ei vaimustanud mind sugugi. Sealsamas, kus sugulaskeel üle üle väina on, laulab rootsi keel hoopis üldse keelte koha pealt oleks imelik asi, et taanlased on, ehk kuna nad on selle, selle Euroopa nii-öelda ussijätke või niisugune jupikene Euroopas, mis kandub Skandinaaviasse, siis seal on noh selle maa omapära on selles mõttes huvitav, et ta noh, ihnus, palju punapäiseid, inimesi, kellel kõik tavalised, sinised teksased jalas ja ja talvel põlevad niukse rohelise sõjaväefreesi moodi jope selga, kes söövad maru hästi, joovad akvoviiti ja räägivad nalja, siia ise naerad nende naljadele, nagu öeldakse. Et kui põhjamaalased satuvad üksikule saarele pärast laevaõnnetust, siis siis mida siis kõik teevad siis tavalised taanlased hakkavad rääkima rumalaid naljasid, mille peale narvalased kõva häälega naeravad. Soomlased võtavad viina ja rootslased ootavad, millal, millal neid esitletakse. On niisugune nagu seda tema on ikka kõige kõige auväärsem, kõige see kuningas, riik on ikkagi suurem. Siis kui ma räägin taanlasest üldse, siis siis selline mulje nendest algul jäi ja tänu muidugi minu heale sõbrale ja kolleegile Jorma panul oli tema, see, kes mind esimest korda Taani kutsus juhatama ja see oli 70.-te algul. Ta oli sel ajal urbusi sümfooniaorkestri peadirigent ja noh, see oli ütlemata kauge maa ja kui ma sinna sattusin, muidugi pennigi taskus polnd ja ja siis sõit Moskvasse sinna oli ju ka keeruline selles mõttes, et Moskvast ei antud mulle kunagi pennigi raha kaasa, sest arvestada sellega, et et noh, küll ma hakkama saan. Kui ma siis jõudsin esimese sõidu aeg Kopenhaagenisse ja piletit tuli edasi voorusid. Aga see kohalik lennujaam kohalike lendude jaoks on päris kaugel, aga mul kaasas kaks kohvrit täis nootidega pennigi raha taskus Pole siin ma lohistasin sinna teise jaama, siis selgus, et järgmine läheb õhtul sinna uru, siis ma olin näljasena seal kaasas võileib kaasas ei olnud ja, ja välismaa rahast ma ei teadnud siis veel mitte midagi. Kui ma siis jõudsin urus ja siis ei ole mul kedagi, vastas. Ma teadsin küljest hotelli nimega, siis selgus seal, et lennujaam vooru siis on 40 kilomeetrit linnast Tartu suurune linn, surev jahumas ka ülikoolilinn, Tartu suuna ja, ja muuseas, 40 kilo. Ma nüüd kahte kohvi küll Louis ei saa. Siis ma hakkasin helistama või helistada, ma ei saanud, mul ei olnud ju pennigi. Siis ma läksin lennujaama, selle dispetšer juhul peaksin rääkima, et kas ei saaks. Vaadake, mina olen üks dirigent sealt kaugelt maalt inglise keelt ja inglise keeles ja et ma peaksin minema hotell Winzorisse, mis on uru sisega. Siis nad seda ka, aga no et aga kuidas siis võtke takso mas, et mul ei ole raha, aga et aga võib-olla te saaksite mingisuguse oma töötajaga meil sinna saata, nad saatsid mind siis oma bussiga sinna hotelli. Ja esimene inimene, keda ma seal kohtasin, oli noodikoguhoidja, Sven, Gruusia, kes mind seal ootas kohtadest lahti, siis ma sain kohe oma kohtadest lahti ja nii algas minu esimene esimene tööpäev Taanis. Ja see oli kontsert, mida ma juhatasin marssellisburg Hallenis. Seal suve nii-öelda kuningapaari suvi, suvekodu. See kultuurimaja, kus kontsert toimus, talvekontserdid toimusid, oli pisikene Kasemal sellist poolt alla no nagu spordihall. Ja ei võinud maisist tol ajal arvata, et ma hakkan seal igal aastal käima. Taanis ma käisin tõesti igal aastal, nii suvel kui talvel, alles hiljem tuli, tulid küllakutset, isegi Soome Soomest maatikvideerisid hiljem ja Rootsist rääkimata. Kuule, ära nüüd ratsuta kohe tulevikku. Aga millal sa seal esimest süüa said? Lõpuks, homseks. Ja siis siis, ja siis seesama Sven Kruuse võttis mind oma toidule ja kutsus mind sealt hotellist kaasa enda juurde elama. Sven Gruusia oli noodikoguhoidja ja ka selle orkestri esimene oboe. Aga mingisugune ametkonda pidi seal ikka need ka taskuraha. Ja siis siis ma siis tunnistan Kruusele. Vot ma olen esimest korda tavaliselt mul pole pennigi raha. Selle peale ta nii-öelda toitis mind selle õhtu ära ja järgmine päev läksime proovi, siis anti mulle avanssi. Aga sellest ajast peale ma saan nüüd aru, et ma pean iga kord, kui ma kuskile sõidan esimeses järgus vaatama, et mulla lisaks passile reisidokumendil ka raha kaasas. Sellega ma põrkasin kokku just nüüd eile, kui ma tulin juhatama Tallinna kammer selle Eesti Tallinna Kammerorkesterit proovi, kus solistiks sellel nädalal varianti, kes on minu Hollandi orkestri kontsertmeister, kes saabus Hollandi passiga Tallinnasse. Aga tal ju viisat ei olnud. Esimene asi, mida küsida, kas teile ostke viisa 100 Saksa marka ja veel 10 dollarit? Jumal tänatud, seda raha kaasas oli, aga ilma rahata reisimine on minu arvates täiesti selge. Mikspärast Soome piirivalve küsib alati meie inimeste käest, kes teil raha üldse on. Puhttehniline küsimus, kas nüüd meie vabariik või Eesti Kontsert tasub tal ära selle viis ära? No ma arvan küll. Ja loomulik see, noh see nagu ei taha temast tasun mina, sest mina tõsiseid kutsusid. Nii algas siis tegelikult minu tookordne karjäär Taanis, kui saaks nii-öelda ja karjäär, kujunes see kontsert ja ja kuigi kujunes vägagi vägagi pikaajaliseks. Sest et kui sellest samast Taani urusi tolleaegses müü orkestris seal linnaorkester hakata rääkima, siis tol ajal astusid oma esimesi samme dirigendipuldis seal orkestri ees askenaasi Vladimir Novskynaasi, kes ka käis kiikamas tol ajal oma pedagoogiteed alustanud Jorma panula juures. Seal selles väikelinnas, kui nii võiks öelda oli nagu ma ütlesin, kuningapaari suveresidentsi maine. Ja mul oli suureks rõõmuks just see, et selle selle, selle, selle maa traditsioonid mulle väga meeldis, et nagu ma enne ütlesin, et kuidas nad riides käivad, nii suhtuvad nad ka väga kuidagi õõs õrnad ja hoolitsevad loodusesse ja see on ka esimene riik, mis nagu vastu vastu teistele Skandinaavia riikidel, rääkimata meist. Kus sa näed, et inimestel on majade aknad ilma kardinat. Näed, kuidas inimene elab, kuni läbi sa võid vaadata läbi iga korteri. Kuidas ta sööb, elab, tal ei ole millegi üle häbeneda meil vanas ikka luugid kinni panema, kui ka veel ees on. Nii et ühesõnaga seesama muide ka Hollandis. Ja kui ma mõtlen, ütleme, Nielseni kvarteti esimest viiulit kui ta mind siis enda juurde koju kutsus ja ja siis tutvustas oma lapsi, et vot see on ka viiulimängija, ütles ta võrdlemisi niukse nõrga häälega. Vaata, sealt tuleb poeg tema seakasvataja selle üle hea meel, tähendab, taanlased on niisugused, kui seda agraarpoliitikas vägagi nagu noh. See maalt tuleb päris naturaalne salat tuuakse lauale, nii et muld on ikka all, sa lõikad salatiga köögilaua, kui selle söögilaua peal kääridega. Ja ESTA tõesti söögikoha pealt on. On ikka üks Euroopa sahver küll tööga kõik need nendest, et see ei ole ka midagi imestada, kui Pariisis seal sai seal võidukaare kõrval järgmine ma maja on, mees on teda Mark, Taani maja, kus on siis needsamad kuulsad Taani võileivad. Tähendab, kui me tuletame meelde kuidasmoodi puder, pruut maitses Venemaal, kui oli kõva kõva Masland, puder pluss maastamine ja võib-olla smastan pudelite peale pandud. Nii et ka selline esmamulje Taanist oli, oli kohutavalt, haaras minule vähemasti. Ja kui, kui see suhe selle orkestriga muutuseks selliseks sõpruseks, et aastaid käia, seal ma rääkisin, et see oli 70.-te algul siis pärast, kui ma olin lõpetanud oma töö Roosi ooperis seal 90. aastal sai minust Taani gurusid. Seda ametit ma pidasin kuus aastat. See ongi minutiseks optimaalne aeg, see tähendab kaks, kaks korda kolm aastat, mis just peadirigent orkestri ees võiks olla selle aja jooksul kõik kõik lood ära jutustatud, kõik naljad ära räägitud, kõiki teosed läbi juhatatud ja, ja tülid ära peetud ja suudlused ära suudeldud. Eelnevad aastad paarkümmend aastat siis muusikat seal riigis ma olen teinud vägagi palju alustades klassikalisest muusikast väga palju Taani muusikat, väga palju Taani uut muusikat eriti pool ruudesid kuid ka mitte vähe eesti muusikat, sest seal olema juhatanud tornist Jüri Salu Pärti, Tambergid, Tubinud Ellerit, Villem Kapi, Eugen Kapi. Ja noh, kui kui mõelda kuni maaklerite Malloy mammusse hooneteni välja, siis rääkimata juba kanjuda pidulikudest üritustest nagu noh, kuningapaari osavõtul toimunud kontserdi suhtes, siis need on kõik need hetked, mis mis mind selle riigi küljes on kaua pidanud ja tore on, et et juba 90. aastal oli minu kabineti akna peale, kui ma tulin, sinna tööle oli pandud välja kaks lippu, Eesti sinimustvalge ja taani punane valge ristiga, mis, nagu legend räägib, on alla kukkunud just siinsamas Tallinnas ja ja ajaloomuuseumis on, on see suurelt väljas. Kas oskad taanlase moodi öelda, Kopenhaagen? Tseebeedeestlaselile? Su nagu ta aga, aga nüüd pärast ja mis ma olen Skandinaavias ringi liigun, on mulle selgeks saanud, et tegelikult kui sa oskad rootsi keelt, siis, kui seda päris korralikud oskad, mina oskan teda vististi just tänu sellele praktikale, mida ma Rootsis elades sain siis on päris lihtne aru saada nii norra keelest kui ka taani keeles. Nii et praegu ma suhtlen nendega võrdlemisi vabalt, muidugi algul oli mul rootsi keelega täpselt samasugune häda. Ja, ja ma otsisin tuge rootsi seletamisest rootsi keeles rääkisime nii palju, et kui Rootsis piiduba eesti keelega olema ettevaatlik, sest eesti keelt vaid Rootsis väga tihti tänaval kuulda, sest Rootsis elab ju väga suur Eesti koloonia. Ja kui, kui ma mõtlen, et aga siis ma ikkagi Rootsis olles tuginesid suuresti soomlastele või eestlastele, sest vahepeal siis tol ajal rääkida üheks väga suureks abimeheks muide Roosi pered ja et ma hüppan nüüd jälle Rootsist tagasi oli Soome kontsertmajaintendent see niisugune sadam maja, majanduse ja maja eest, hoolitseja isakene. Soomlane Harri permando, kes kõikidel üritustel suurematel ülistus oli selle ürituse korraldaja tema hoole all oli kogu maja eest. Hoolitsemine eriti kõrgete külaliste vastuvõtmine ja kõik muu selline. Ja tänu temale ma Rootsis olles käisin Eesti vabariigi aastapäeval vaatamas aktust Eesti vabariigi aastapäeva aktust aastal 1900. Aeg oli vägagi keeruline ja ta viis mind tagant uksest sisse, pidi mingi maski ette panema, igaks juhuks tagant uksest ja ma vaatasin seda sealt ülevalt rõdult. Seal ei olnud päris täis all korra peal oli, koorid laulsid ja kui kontsert ära lõppes ja ma sealt välja, kuni oli saalis erariides muusikat ja ega sa palju mööda ei ütelnud, kui ma hakkasin sealt ära minema, siis ukse saime kokku Harri Kiisale, mis mu ära tundiks. Ära tunnisest, kuidas sa julgesid siia tulla, aga Nõukogude Liidu saatkonnast on niikuinii mõni mõni vend siin vaatamas, et sind on, äkisin, nähtused, mis sa siis pärast kodus ütled? No õnneks mingisugust juttu pärast ei olnud, kuid see oli minu nii-öelda esimene nagu ta kaudne kokkusaamine väliseestlasega ja Eesti vabariigi aastapäeva tseremooniaga, kes oleks võinud siis 1983 arvata, et aastal 1009 üheksa mööda 1998 mina selles samas kontsertmajas juhatan. Eesti vabariigi 80.-ks aastapäevaks laulab Eesti koondsegakoor ja nii eesti hümni kui ka kõiki teisi armsaid laule juhatan Pärdi sümfooniat jaganud dirigendipulti sellesama aari Kiisaga. Niiet kui see, see on üks paralleel ja teine, mis mind jälle seoses sellesama Harry permandaga pühendab. Aastal 1984, kui ma olin juba lõpetanud Estonia kastrul ja tulin sinna tagasi kutsus ta mind vaikselt, kuna mul oli frakaalses, ma juhatasin siis kontserti Nortšepingis vaatama Nobeli pidustusi. Ka see oli ta suur hetk, seda olin ma näinud ainult televiisorist. Ja siis ma vaatasin seda kuidasmoodi, kuningapaar sinna tuli ja ja kuidas kõik need, kuidas see üritus kõik toimus, kas ma oleksin siis võinud arvata, et ma minust saab Rootsi kuningliku ooperi peadirigent ja kuskil nelja-viie aasta pärast, mina juhatan Nobeli pidustusi, solistiks on Ansofifonoter, kes on praegu maailma üks juhtivaid metsosopran, nii et kõikidel asjadel on nihkunud tikkaar sees ja, ja nüüd, kui ma mõtlen nende nii töökohtade peale ja neid olnud ju päris palju ei ole ma niuksed lühikesed töökohti nagu isegi pidanud. Ja ma olen nagu rohkem sel arvamusel, et, et ka tulevikus ma peaksin vähendama oma kontserte ja seetõttu ehk pöörama rohkem tähelepanu nende kontserdi kvaliteete peale. Nojah, see on iga-aastane igas. Aga Tanist rääkides vast seda veel. Praegugi vest vahest veel nagu külalisdirigent nüüd kui palju sa seal kokku nende kohaliku muusikaelu ka väljaspool oma tegemisi on ju teada meedia suurt midagi, aga on siiski teada. Barokiajastule kuningas Christian neljanda aegu oli Kopenhaagen oli üks Euroopa muusikakeskusi, seal, seal oli üsna palju, igalt poolt itaallasi, igalt poolt, pluss taanlased ise, nii et see väga-väga vilgas muusikaelu ja ja kuidas praegu näib niimoodi. Kõigepealt Peab ütlema, et Taani muusikaelu on ju väga aktiivne ja Taani Taani on siiski üks helilooja küljest, võib puhkus tul seal Niilitsem kaadega ja no niiske on, rohkem. Mõtlesin, minul on ta rohkem niukene, nõrk meelelson. Ta oligi, muide, meedias on õpilane. Siis aga muidugi Nils kääde koha pealt, kui kui, kui ütleme, saad kokku Neeme Järvi käega, Neeme Kuusk, mis geniaalne selle kõigega. Käime seal plaadistunud kõiki, mida ta Blaise, kõik on geniaalne sipalaki, rehvičirep, ninn või kõik on geniaalne, väga õige suhtumine. Aga see on lihtsalt kadestamisväärne, kuidas ta võib innustada kõikidest asjadest ja see, see on minu arvates, see on, see on väga teretulnud. Kui selle asemel, et dirigendipulti tuleb dirigent, kes kes äädikese näoga, aga see muusika pole midagi verd, hakkame nüüd seda mängib keeglit mängima. Ka siin on vaja väga valikustestada, aga Taani muusikaelukoha pealt ma leian, et see on üks aktiivsemaid muusikatsentreid tähendab oma oma ooperiteatri, vanade traditsioonidega, oma oma kontserteluga. Ma mõtlen, siin on väga palju kammerorkestreid, väikeste linnade orkestreid, aktiivset suhtumist, rahvamuusikasse, koorilaulu. Ta siiski on, on kuidagi praegune Euroopa tunneb praegust Taanit. Ja tunneb küll, kuigi ma pean ütlema, et noh, et kui ma räägin Austriast või või Saksamaal Hollandis rääkimata, no ütleme, ütleme kui ma siin ütlesin, nimetasin, et ma juhatasin seal Koselgi paus tursakistavat materjalid, siis sellel päeval toimus kontsert, käib aus enne mind veel neli kontserti ja nendest neljast kontserdist kolm olid erinevate orkestrite ka tähendab, ühe rahvast jätkub siis ja huvi selle muusika vastu jätkub nii palju ütleks, et see, see, see on nagu eluvorme peab käima, kontserdil, peab ennast harima. C nüüd laiskus ei ole omane kuulajale, ei tooda seda mitte ainult plaatidega koju, vaid käiakse koha peal, kuigi piletid on võrdlemisi kallis. Jah, ma pidin ütlema, et ootame meile ka seda aega oodata ei saa tegema, peab no ma mõtlen, et praegu siiski vähemalt mulle tundub, et praegu terendab see aeg võrdlemisi aktiivselt, et need, kes ootavad, need jäävadki rongist maha. On ju näha, kui palju nüüd juba sünnib kollektiivi uusi kollektiive ja pillimehed, kes on head pillimehed, need teened päris korralikult rahastada mängivad kõikides nendes uutes kollektiivides kaasa ja ja, ja huvi loodetavasti säilib ja läheb veelgi suuremaks. Unustasin alguses tähendamast tänase saate treeri avatud oopus, materjali salvestasime kolmandal märtsil sellest mõned tegevused jutus, mis nüüdseks tegelikult möödenikuks saanud. Järgmine kord kuuleme heeritia heerist 12. juunil tema juubelisaates kohtumiseni.