1904. aasta 23. augustil sõitsime emaga Peterburi. Ees seisis astumine konservatooriumi ja sellega algas minu elus uus Peterburi periood. Teisel septembril sõitsime kella poole 10-ks konservatooriumi, kus selgus, et eksamid algavad kell üks. Kui see aeg kätte jõudis, läksime eksamile järele. Seal oli ka aritmeetika õpetaja, kes ütles, et me temaga kaasa läheksime. Kohe algab aritmeetika eksam. Tulimegi aritmeetika klassi. Tema istus laua taha, mina jäin suure musta tahvli ette seisma. Tema ütles. Kirjutage 11 miili 360 sülda kaheksa tolli. Jagage 11 tolliga. Selle ja veel ühe ülesande lahendasime õigesti, kuid tema näitas mulle hoopis teistsuguse hulga lihtsama lahendusvariandi. Ja pani mulle nelja. Võtsin eksamitehe, kummardasin ja väljusin. Varsti juhatati mind klassi, kus toimus prantsuse keele eksam. Hallipäise õpetaja laua ees seisis kaks rida pinke, kus juba istusid kaks meest ning keegi 12 14 aastane poisike. Ka mina istusin, mees, keda eksamineeriti ei teadnud midagi. Siis kutsuti vastama, mind anti lugeda umbes kuus rida ja kästi tõlkida. Ma tegin seda ilma igasuguste raskusteta, kuigi Pont plöö tõlkisin helesiniseks sillaks. Tegelikult pidi olema sinine sild. No rohkem ma teilt ei küsi, ütles õpetaja, näha, et te teate. Millegipärast pani ta mulle nelja. Siis lisas ta, panen teile hinde ainult suulise vastuse eest. Mina ütlesin, võin ka kirjalikult vastata, see pole enam vajalik. Tegin kummarduse, tellisin. Ma ei jõudnud veel kuigi kaugele, kui lakei mulle järele jooksis, et viia mind. Geograafiaklassiõpetaja laskis mul rääkida Jaapanist, silitas pead ja pani viie. Järgmisel päeval olid vene keele ja saksa keele eksam. Vene keeles oli mõnerealine etteütlus ning lasti teha lause analüüs. Saksa keele eksamil kirjutasin sõna free ilma täheta. Peale selle soovitas õpetaja mu nime Prokofjevi kirjutada mitte i'ga, vaid jootiga. Mõlemas aines sain neljad. Kolmandal päeval oli viimane teaduslik eksam nimelt usuõpetuses. Isake esitas oma küsimusi hirmus kiiresti, laskmata mul lõpuni rääkida ja vastates ise, kui hetkeks mõttesse jäin. Rääkige Moosese surmast. Mida jättis ta endast järele, kes sai juutide juhiks pärast Moosest, keda tegi Jeesus Kristuse esimesena terveks, missugune on üheksas käsk? Nii, teate, võite minna. Ta pani mulle nelja ja koos emaga läksime nüüd inspektori juurde, et talle eksami tehta randa, nagu kord ette nägi. Inspektor õnnitles mind konservatooriumi sisseastumise puhul ning suruma, kus emal kätt tegin, talle kummarduse. Jada ulatus ka mulle käe. Üheksandal septembril oli kõige tähtsam eksam eriteoorias. Nagu harilikult, tulime väga vara kohale, eksam algas alles pärast kella üht teistkümmet. Meid kutsuti direktori kabinetti. Kokku tuli umbes 20 inimest. Kabinetist tuli eesruumi, kus me ootasime, glasunov. Istusime emaga peaaegu ukse all. Clazonov surus mul kätt ja läks edasi. Veel mõnel surus ta kätt, rääkis kellegagi paar sõna ja läks oma kabinetti tagasi. Pärast seda tuli sisse Rimski korsakuv ja laiutas käsi. Kas kõik tahavad eksamile tulla? Kõik eriteooriasse? Ja vastasid kõik. Reamsy korsakov lahkus. Pärast seda käis meie juures veel mitu korda, Klaazonov käisid ka, teised professorid, rääkisid natuke sisse, astu etega ning läksid jälle minema. Ühe sisseastujate käest küsiti, kas tõite kaasa ka mõne oma teose. Ja tõin romansi ühe romansi ja seda on vähe. Teate see romanss, aga ma ei jõudnud talle saadet kirjutada. No seda on tõesti väga vähe. Mindexavineeris Rimski korsakov, võtsin oma kaks kausta, ühes olid kõik sel aastal loodud palad teises varem loodud. Kas need on teie teosed ja vastasin mina? Kas teie klaverit mängite? Mängin, see mulle meeldib, hüüatas Rimski Kolsakov ning klaverile osutades ütles. Istuge, mängige minu Eeessori lahti, Mozarti sonaat. Kunagi ammu olin seda mänginud. Kas seda sõnati? Jaa, hakkasin mängima. Hästi, nüüd mängige mulle vaat seda. Ning mõned lehed edasi keeranud, andis ta mulle ühe minu jaoks tundmatu Mozarti sonaadi. Mängisin ka selle ära. Siis kontrolliti mu kuulmist, janti mitmeid teoreetilisi ülesandeid. Lõpuks küsisid nad mu teoseid näha. Avasin kausta, kus olid sel aastal loodud teosed. Ooper, Undiin, palav, viivo, kolm marssi, variatsioonid, romanss, allegro jep, Resto Rimski korsakov ütles, et ma mängiksin Undiini. Kui olin mänginud kolm lehekülge, öeldi, aitab, siis võttis Klaazonov mu palavivo ja käskis see taga mängida. Mängisin sellega, oli eksam lõppenud. Mõne päeva pärast toimus ka klaverieksam ema tahtis, et ma hakkaksin konservatooriumis õppima kahel erialal teooriat ja klaverit. Kuna ka lisaks sellele olid olemas veel ka muud õppeained, avaldas Klaazonov kartust, et seda kõike on liiga palju ning soovitas esimeseks aastaks ainult teooriat. Seda enam, et sellega koos käivad ka kohustuslikud klaveriõpingud. Üldklaverieksamil lasti mul mängida heliredeleid, Arpeediocid, heliredeleid, Tertsides, Bachi fugat ja Beethoveni sonaati ning lasti noodist lugeda. Vanemõpetaja Vinkel ütles. Nii hästi. Võin teid enda juurde võtta, te loete küllaltki hästi noodist ka, muidu mängite te üsna kenasti, kuigi tehnika on teil vilets. See, et ma sattusin vinkleri juurde, tähendas, et mind võeti üldklaveri kõrgemale kursusele. Vinkler oli meeldiv ja delikaatne inimene. Sakslane, kes oli, abiellus prantslanna, aga ise oli ta helilooja. Kuigi mitte just eriti andekas. Alguseks andis ta mulle mängida Beethoveni esimese sonaadi. Mõningast vaheldust minu muusikaellu tõi võimalus külastada vene muusikaühingu sümfooniakontsertide proove. Kontserdid ise toimusid laupäeviti. Peaproovid olid reede hommikuti kõik konservatooriumi õpilased, kes õpingute eest maksid, see tähendab, kellel oli vastav raamatuke sait proovidele, siis selle raamatukese ettenäitamisel. Teoreetikutele, aga järelikult ka minul oli õigus külastada ka neljapäevaseid proove. Kõrvuti vene muusikaühingu kontsertidega, kus järgiti konservatiivset programmi, toimusid gaasiloti, kontserdid, listi õpilane. Hiljuti oli hea pianist, aga halb dirigent, et ta oli rikas ning kaua aega välismaal elanud ning korraldas nüüd sümfooniakontserte, kus tihti kõlasid välismaised uudisteosed ning esinesid kunstnikud, keda meil vähe tunti. Publik hindas siruti kontserte vene muusikaühingu omadest paremaks. Siloti esimese kontserdi proovis mängiti Klaazonovi kolmandat sümfooniat ning finaali Borodeenim laadast Rimski korsakovi orkestratsioonis. Kuid millegipärast pole mulle sellest midagi meelde jäänud. Järgmises kavas oli melodeklamatsioone orkestriga Schilleri tekstile. Muusika autor oli Schillings, dirigeeris autor. Teksti luges tuntud saksa traagik bossart. Ta karjuse kiunus ja läks niimoodi endast välja, et ma vaatasin hämmelduses ümberringi, saamata aru, milleks niisugust asja vaja on. Vene muusikaühingu kontserdi kava oli täielikult pühendatud Anton Rubensteini teostele. Ilmselt oli heliloojal täht päev. See orkestrimuusika ei kõlanud sugugi hästi ja ma tundsin igavust. Minu kirjast isale, viies veebruar 1905. Kujuta ette, konservatooriumis korraldati streik. Tulen täna harmoonia tundi, vaatan, igale poole on kogunenud mingeid 16 seitsmeteistkümneaastaste noorukite salgad. Kiisatakse kaarjutakse, tund ikkagi toimus, kuigi kohal oli vähem kui pool klassi. Üks õpilane, kankarovitš hilines üle tunni. Ta oli koosolekul väikeses saalis, kuhu oli kogunenud umbes 40 inimest. Kõike arutasid, midagi lärvitsesid ja lõppude lõpuks panid kirja oma nimed. Peamine, et neil ei olegi mingeid eesmärke. Üldiselt kaevatakse näiteks selle üle, et mingisuguses klassis õpib keegi soldat, kes olevat rahutuste ajal töölisi tulistanud ja nad ei taha õppida koos mõrtsuka. Teiseks on see, et viiuliprofessor auvere on väga tige ja sõimab alatasa oma õpilasi. Et ta viskas ühe oma õpilase täiesti asjata konservatooriumist välja. Sellel õpilasel oli väga palju põhjuseta puudumisi eta mingi tuttava naisõpilasega töötab iga kord 10 minutit rohkem kui teistega. Ja lõpuks kolmandaks, et täna rääkis kooliteenija solvavaid jämedusi, öeldes, et ei keegi muu kui juudinäru tapsid suurvürsti ja nii edasi ja nii edasi. Pärast tundi hakkas Kantarovits kõnet pidama, seletades Leadovile miitingu põhjusi. Üldiselt on see kõik jama ja nagu Ljadov väljendas, on need vaid perekondlikud asjad, mida võib lahendada ilma igasuguse lärmita, pöördudes lihtsalt direktori poole. Sellega karovitšiga polnud keegi meie klassist nõus. Ütlesime, et nad mässavad tühipaljaste asjade pärast, aga meie võime sellele läbi kannatada saada. Kui konservatoorium kinni pannakse, läheb aasta kaduma ja meie raha, mille oleme õpingute eest maksnud samuti. Kirjast isale üheksas veebruar 1905. Täna olid mul harmoonia ja solfedžotunnid. Solfedžo s läks päris hästi. Harmoonias olid minu ülesanded täna kõige paremini tehtud. Hakkasin tegema statistikat, kes kui palju vigu teeb. Kahju, et ma varem selle peale ei ole tulnud. Seda statistikat tegin 11. tunnis. Ljadov istus klaveri taha, asetas vihiku ülesannetega puldile ja mängis ülesanded läbi, tehes pliiatsijupiga märkusi vigade kohta ning puistates aeg-ajalt mürgiseid märkusi. Mina seisin Leadovi selja taga, märkmik käes ning märkisin ahnelt igav ja üles. Siin olid paralleelsed ja varjatud oktaavi diakliendid, halvad peded ja läbimine, noodid, valed lahendused, halvad harmooniat ja järgnevused ja nii edasi. Kokku oli 19 tüüpi vigu. Kodus panin kõik oma lahtritesse täpselt paika. Ühesõnaga hakkasin tegema täieliku raamatupidaja tööd. Sealjuures arvesse võtma omaenda vigu, mis Ljadov minu vihikusse märkis. Klassis polnud enda vigade ülesmärkimiseks lihtsalt aega. Teised õpilased jälgisid imestusega ja mõne aja pärast teatud umbusuga mu tööd, mida ma muidugi ei märganud, sest mind huvitas kogu lugu lihtsalt sportlikust küljest ja üle kõige kartsin ma, et jätan mõne vea kahe silma vahele. Teisel tunnil küsis mult pool hääli gobellianski, kes Leadovile alatihti hammaste vahele sattus ja kes puldi kõrvalt tulipunasena eemale astus. Mida te seal kirjutate? Ma pean vigade statistikat. Mis see teie asi on, kui palju keegi vigu teeb, pahvatas kopeedianski. Taseme, härrased, porises Ljadov, rahulolematult teda segas, meie sosin. Jäime vait. Ent pärast tundi, kui Ljadov oli ära läinud, kargas kupeedianski uuesti mulle kallale. Mina tulin siia, et õppida kompositsiooniteooriat ja see ei lähe kellelegi korda. Milliseid ja kui palju vigu ma oma ülesannetes teen? Kinnitan teile, see pole kellegi jaoks huvipakkuv. Just vastupidi, see on ülimalt huvitav. No näiteks teie tõite täna tundi siin, tuhnisin natuke oma märkmikus ühe ülesande ja selles oli 11 viga. Assafjev tõi aga kuus ülesannet ja neis kõigis kokku oli ka 11 viga. Siit saab täiesti selgeks, et teie töö on Assafjevi omast kuus korda halvem. Lähemal ajal on mul plaanis tõmmata kõver. Seda lollust on võimatu välja kannatada, hakkas pidanski keema. Ma ei saa üldse aru, kuidas te üldse sattusite siia klassi, mis on mõeldud täiskasvanutele, aga mitte sirguvale põlvkonnale. Kui te vähem Kiisaksite ja hoolikamalt oma töösse suhtuksite ütlesin manitsevalt, siis oleksid teie edusammud ja koos nendega kammustatistika. Aga lõpetada. Ma ei saanud gobelianski, kargas mulle kallale, paiskas põrandale ja hakkas mind kõrvust kiskuma. Muide, ta ei teinud seda üldsegi mitte tugevasti. Pigem tegi seda minu alandamiseks. Hüppasin püsti ja tahtsin solvaja kallale söösta, kuid tema ette astus üks teine õpilane, kes oma rulli keeratud vihikuga mu nina ees vehkides rahustavalt, ütles. Prokossa, ärge mängige kuke, me tulime siia selleks, et muusikat õppida. Teie aga loote siin oma nooruslikku, tuli päisusega meie jaoks hoopis vastuvõtmatu atmosfääri. Sellega intsident lõppes järgmisse kahte tundi kõverjanski ei tulnud ja ma võisin rahumeeli vigu jälle üles märkida. Teised õpilased minu tegevusse ei sekkunud. Pärast ühtteistkümmend tundi olin tõusnud esimesele kohale 2,42 veaga ühe ülesande kohta. Teisel kohal oli assaafjev kahe koma 57-ga, kolmandal kankarovitš kahe koma 66-ga. Gobellianski oli viimasel kohal kuue koma null-kuuega. Siinkohal pean avastatistika muide natuke kahtluse alla seadma sest objektiivselt öeldes ei olnud ma sugugi mitte kõige parem õpilane ja Assafjev tegi muidugi ülesandeid minust paremini. Statistika ebatäpsus ei tulenenud mitte minu omakasupüüdlikkusest, vaid meetodi enda ebatäiuslikkusest. Enamuse märkustest tegi Ljadov vihikusse pliiatsiga. Oli ka selliseid vigu, mille puhul ta tegi suulisi märkusi käsi- klaviatuurilt tõstmata. Ka need vead panin oma registrisse muidugi kirja. Omapead paninaga kirja kodus sest tunni ajal jälgisin hoolikalt Leadowit, kui ta ülesandeid parandas. Kodus märkisin üles need vead, mida Leadoboli vihikusse pliiatsiga märkinud kuigi püüdsin ausalt meelde tuletada ka tema suulisi märkusi. Ometi jäi osa neid suulisi märkusi üles tähendamata. Kui nüüd näiteks oletada, et igas tunnis tegi Ljadov minu ülesannete kohta lisaks hiljem meelde tulnutele veel paar-kolm märkust, on selge, et minu esikoht polnud sugugi teenitud. Beljajev noodikirjastus, mille eesotsas seisid Rimski korsakovkla Sanofi Ljadov eraldas nende poolt välja antud teostest spetsiaalse raamatukogu konservatooriumi õpilaste jaoks, kes õppisid kompositsiooni teooria erialal. Sellega oli saavutatud kaks eesmärki. Noored teoreetikud said tutvuda tegelikult välja antud partituuri teie klaviiridega ning Beljajeva poolt välja antud teosed said noorte hulgas populaarseks. Kujuna kord olles, kuidas läbisõidul rääkisime sellest raamatukogust klierile, ütles ta. Väga hea, sa pane tähele, milliseid teoseid hakatakse kontsertidel mängima. Võta need partituurid välja ning vaata kodus läbi, siis võta partituur mõnele proovile kaasa. Aga kontserdile mine juba ilma partituurid taid muusikat segamatult kuulata. Nii saad selle teose hästi selgeks ja sellest on sulle palju kasu. Otsustasin keegli eri näpunäidete järgi teha ning märkinud eelseisva kontserdi programmist ühe asja välja, mille partituuri oli Beljajev välja andnud. Läksin seda nooti raamatukogust võtma, partituuri ei olnud. Märkisin välja teise teose järgmise kontserdikavast ja läksin jälle raamatukokku. Partituuri polnud jällegi. Milles on asi, küsisin raamatukogu hoidjalt, mispärast pole just neid partituuri, mida vaja oleks. Väga lihtne, hakkas raamatukoguhoidja naerma. Just need partituurid võtavad teoreetikud välja, et neid kontserdi ajal jälgida. Aga ma tulin ju nädal enne kontserti. On ka niisuguseid teoreetikuid, kes tulevad kaks nädalat varem. Vaatasin nüüd kontserdikava ette kolm nädalat ja võtsin välja kõige kolme esitusele tuleva teose partituurid. Need olid Sulotarjovi esimene sümfoonia, Viitolsi liigo pidu ja veel mingi asi. Arvestades seda, et enamus teoseid oli raamatukogus ühesainsas eksemplaris, oli selge, et teoreetikud said mu peale pahaseks. See-eest aga kui saabusin esimesele proovile, polnud mu populaarsusel piire. Üks vanemteoreetik malku palus luba minu kõrvale istuda. Varem poleks ta minuga isegi mitte rääkima hakanud. Teisele poole mahutas end veel üks teoreetik, minut taha aga tervelt kolm, kes üle meie õlgade sirutasid oma kaela partituuri poole. Pärast vaheaega istusin meelega teise kohta. Nad leidsid noaga kohe üles ja sead sidend istuma. Täpselt samamoodi kui n. Masarasin uhkusest. Mu hiilgav tuju saia ka üsna varsti, väikese ebameeldivuse pärast rikutud. Kord kiire tempo ajal magasin maha õigel ajal lehekeeramise. Pärast seda hakkas minu taga istuv sõjaväelane ilmselt mingi orkestri dirigent iga kord üle mu õla käega vehkima, kui oli tarvis lehte keerata. See viis mind lausa endast välja, sest partituurides orienteerusin ma sama hästi kui teised teoreetikud. Kuigi öelda, talle seda ma ei saanud. Mis puutub esitatavatesse teostesse, siis Zoloterjovi sümfoonia osutus küllaltki igavaks. Parevoli Viitolsi liigo pidu, mis oli kirjutatud läti rahvateemadel 1905. aasta suvel hakkas isa muude lugeda andma täiskasvanute raamatuid. Seniajani olin lugenud lastekirjandust palju Sülvermi. Nüüd siis sain koogolit turgeenevitani Levskite sinkjevitšit. Sülvermi olin lugenud suure naudinguga. Kuskilt olin teada saanud, et ta oli niivõrd viljakas, et kirjutas korraga kolme romaani. Ja nii ma kujutasin endale ette Sülverni, kes käib mööda tuba, kus kolme laua taga istuvat kolm sekretäri, kellele kirjanik üheaegselt dikteerib kolm erinevat romaani. Esimeseks turgeenevi teoseks, mida lugesin, oli aadlipesa. Ja kui isa küsis, kuidas see mulle meeldis, punastasin kõrvuni ja pomisesin midagi arusaamatut. See oli esimene raamat armastusest, mida ma lugesin, oli sellistes asjades täiesti kogenematu ega teadnud, mida sellest võib kirjutada. Üleminek täiskasvanute kirjandusele tundus mulle väga tähendusrikkana ja ma hakkasin loetud raamatute pealkirju üles kirjutama, andes neile viie palli süsteemis hindeid. Aadlipesa sai viie surnud hinged, viis miinusega. Trass pulba ja vii neljad, vana maailma mõisnikud. Kolme. Väga meeldisid mulle siin keevitši romaanid, tule ja mõõgaga ja uputus. Ühest pool laste pool teaduslikust raamatust lugesin midagi spiritismi kohta, mis avaldas mulle vapustavat mõju. Tahtsin sellest nähtusest rohkem teada saada, ka vanemad ei võtnud mu palveid kuulda. Rohkem kirjandust, spiritismist mulle aga kätte ei sattunud. Kui see huvi tasapisi unarusse hakkas vajuma, asusin koerte nimede kataloogi koostama. Litsusin end igale vastutulijale ligi, küsides, milliseid koerani meesid. Nad teavad aga veel aga veel ning panin siis kõik tähestikulises järjekorras vihikusse kirja. Sel sügisel hakkasin ka kirja panema teoseid, mida orkestri esituses kuulsin ning paneme neile hindeid nagu loetud raamatute järgi. Nimekiri algab avamänguga Borodiini püstiigorile millele panin kahe. See on hämmastav, kui ta mäletan siiamaani kui väga see avamäng mulle ei meeldinud. Kolme sai Beethoveni avamäng teekond. Ka see teos ei meeldinud mulle, kuigi kuulasin teda kahel korral. Meeldisid süütreamski, korsakovim laadast, Clazonovi lüüriline poeem, Tšaikovski variatsioonid rokokoo teemal, Leatovi vene laulud orkestrile ja Daneijevi sümfoonia. Võimalik, et viimane meeldis mulle austusest autori vastu. Ühel silot järjekordsel kontserdil esitati Itanejevi sümfooniat, mida ma kuulasin suure tähelepanuga. Sellega on seletatav ka hea hinne, mille ma oma vihikusse selle sümfoonia kohta panin. Sest nii keeruline teos võinuks vabalt ka mitte meeldida. Samal kontserdil jättis mulle tugeva mulje Borodiini romanss kauge kodumaa kallastele mida esitati Clazzonovi orkestratsioonis. Siromansson siiamaani jäänud üheks mu lemmikteoseks. Ühel proovil küsis üks teoreetik teiselt mispärast kutsuti laulmas noor lauljanna. Sellepärast, et keegi on tema eest hea seisnud, vastas teine teoreetik, täiskasvanud kiilaspäine mees, nimetades selle heaseisjana ühe kontserdi organiseerija nimi. Aga mispärast see tema eest hea seisis? Sellepärast et me ju ilmselt tema jaoks pingutas. Ja mõlemad hakkasid naerma. Kuulasin nende jutuajamist näiliselt tähelepanelikult, kuid maid taibanud selle mõtet. Prokosson, hea poiss, tema ei tea niisuguseid asju, ütles kiilaspäine teoreetik ja näitas kuidagi solvavalt minu poole käega. Pärast seda läksid nad minust mõne sammu eemale ja jätkasid oma jutuajamist. Tõsi, olin tollal nii süütu, et arvasin näiteks, et kukk muneb suuremaid mune kui kana. Minu mällu on selgest jäänud Reabini kolmanda sümfoonia jumaliku poeemi esiettekanne. Istusin kõikidel proovidel tundsinis kreabini uue sümfoonia vastu tohutut huvi. Juba eelmisel suvel olid mind integreerinud Scrabinima Surkad, mida tihti klaveril mängisin. Paljugi sellest sümfooniast jäi mulle arusaamatuks, paljud kohad aga tundusid suurepärased. Kõige huvitavam oli aga proovide ajal samas saalis jälgida Rimski korsakovi tähistus minust üks rida eespool koos saksa dirigendi vaidleriga, kes oli sõitnud Peterburi mingit muud kontserti juhatama Jeviibis neil proovidele tutvuda uue Venezümfooniaga. Nende ette asetati pult ja sellele asetas Rimski korsakov jumaliku poeemi partituuri, mille olin kaasa võtnud. Oma teostes tundis Rimski korsakuv alati huvi uute harmooniate vastu ja näiteks kuld Kikas kasutas neid ohtrasti. Screabini uuendused aga, ja igasugused remargid, sümfoonia partituuris avaldasid talle sellist mõju, nagu oleks läbida tooli lastud elektrivool. Ta hüppas alatihti püsti, vehkis kätega või kehitas õlgu või siis torkis näpuga partituuri ja seletas midagi tuliselt vaidlerile, kes oli end rahulikult tooli seljatoe najale ajatanud ja istus seal rõõmsa ja roosa põsk sena kergelt naeratades. Või veel rivski Kolsakovory selle sümfoonia ise trüki saatnud ja nüüd palun väga, kõlavad sellised võimatud helid teost mitte trükki saata. Ta ei võinud, sest Beljajev, parandades oma kirjastuse Rimski korsakovile, kes nüüd selle eesotsas seisis, tegi viimasele tingimuseks, et kirjastuses trükitaks kõike, mida Screabin ka ei kirjutaks.