20. novembri õhtul oli Kirjanike Maja saali jällegi rahvast tulvil. Ja külalisi oli alates põlvpükstes poisikestest ja plika tirtsudest küpse eani välja lillekorvid kaunid roosija nelgikimbud, pidulik meeleolu. Õhtu avas kirjanik Johan Saar. Üks mees on meie kaunil ja karedal maakamaral 50 aastat käinud ja hinganud, armastanud, Jahastanud, mõtelnud ja kirjutanud. Ja see mees on Heino Väli. Ja selle auks ja selle mehe rõõmuks olemegi siis täna siia saali kokku tulnud. Kirjanik lastekirjanik peaasjalikult, kes on kirjutanud 14 raamatut lastele, loonud 14 laadset tunde erksat värviküllast maailma. Ma tsiteerin teda ennast. Andres Jaakse sõnade kaudu ta ise on ütelnud, et lastele tuleb rääkida kõigest, mis on meil endil hinges ja ümber. Ja seda on Eino Väli teinud siiamaani visata jonnakalt sama jonnakalt nagu ta kaevab kivist Väike-Vilsandi pinda ja püüab meretuultes panna kasvama kaski, saari ja pähklipuid. Ta on pidanud õige palju ameteid, ta on olnud kinomehaanik, sõdur. On olnud lasteajakirjanik, sädemest naljategija pikeris, toimetaja lasteraadios, Kalamees, Vilsandi vetes korilane Väike-Vilsandi metsades. Aga kutsumuselt on, on ta olnud, on jäänud ja ma arvan, jääb ikkagi alati kirjanikuks üdini viimse vere libeni. Tema kirjutab nii nagu säutsu, tema valu poeg. Nii nagu mängib maestro pianiino viiulit, tulika metsas, nii nagu nutab kuka ratsaOmara pootsin otsides tapeedi alt. Nii nagu vannub Silver Ükssilm eisates purjeid minnes merele, et otsida mürmakoonia möll, mida võib-olla ei olegi. Esialgu peavad lilledel ootama mõned varred pigistatuna üsna tillukesest soojadest pihkudest. Vaatame toredaid diapositiive Väike-Vilsandilt, kirjaniku suvekodust, tutvume niimoodi mõnegi raamatute lehekülgedelt tuntuks saanud kohaga mõne tegelase prototüübiga. Ja siis külakost nukuteatri näitlejatelt. Kes siis niisugune maailm, sa armas aeg hinge võtab kinni. Värb värvu, poju kükitas, vana kuldnokapurilennu, augusti värises, värises hirmust erutusest ja rõõmust. Maailm oma värvide ja lõhnade ja avaruse Kossakute armastele vastu ning peale missugune kummaline maailm. Joovastav maailm, missugune pisut hirmu tekitav maailm, ka. Värv värvu poeg, saputas endast, suled turri kõik viimseni kõige tillukeste moodu suleni. Ta tilluke süda täitus kirjeldamatu süüdistusega. Hüüdis katse kohe väljakutse maailmale. Selle mina, mina, mina. Kirsid olid küpsed ja sest oli juuli, juuli juba vurinal Parinal lendas värvu, parv üle aia lendas üle ja laskus vahtralatva katusele aiateibasse, kes kuhu mahtus. Kirp, imestas värvu poeg, vahtra ladvas. Oli asja, imesta küll, asja hullumoodi, sest aias seedis inimene, veider inimene, seisis kaabu silmil, hõlmad Lotaktil, käed risti laiali, seisis kõrgel kirsiladvas ja vehkis varrukatega. Ja kuidas vehkis veel. Ja mis sa siin öelda oskadki. Aga inimenegi, Silad vas muudkui vehkis varrukatega küll distule taevas appi. Oh seda inimeste hullu inimest. Teete tüte sähvas äkki värbergu poeg. Kus on inimeste silmad, sirp? Värv, Pärnu poeg laskus vahtra ladvast aiateibasse siinsamas, punased kirsid veripunaselt kutsuvalt üliahvatlevalt. Aga inimene Kirsilatas viibutas varrukaid. Keksis aiateibasse värv, tarmu poeg ja sihtis inimest. Aga silmad, silmad, sirp. Intervall silmad sirp serval serval isasid värvud. Ei ta ei, ta ei näe kirbud. Aga kui näed, kui näed, tipp tipp. Oli jälle see laat, lahtisi aiateibad. Kirus värb värvu poeg, kuidas kõri võttis ja vuta säki vilksti kirsipuusse. Kõige lähemalt. Kirsid kirsid, kirsid, kirsid. Mina sain, mina sain, mina sain, poisid. Ja lõi tantsulust, vaadata. Võisid teised värvud, seda pealt vaadata ei võinud. Seda pidu ja tralli näitsin kirssides. Aga inimene seisis keset aeda kirsiladvas kaabu silmil ja vehkis varrukatega. Vehkis mehe moodi. Poisid, poisid, poisid, basid, itsitas värv, Pärnu poeg ja lendas inimesele mürinal lagipähe. Kes siis ka pole värv pärnu poeg. Aga enne, kui uuesti kirstidesse tagasi lendas pillaskaabustervale päikese kribala pisikese tibatillukese. Et hoidku endale, et võtke vaeva eest. Isa kirjutas lavale, ehitati laeva lasteaiakirja lisast leidis isa laevaplaani, selle laotas ta lauale laiali ja uuris jooniseid üksisilmi ning kahua. Stringerid. Stringerid, pomises isa stringerit 34 senti. Aga ahterpeegel. Tont võtku, siin midagi nagu ei klapi. Kuid järgmisel õhtul olid kirjutuslaual laevaplaani kõrval joonlaud haamer, naela topsik, ema leiva lõikamise nuga, naaskeltraati nööri ja palju teisi esemeid, mis sellel laual kunagi polnud olnud. Aga lisaks veel onu Oskari vineerisaag ja onu Juhani pitskruvid. See oli väga vaikne õhtu poolikuna Kirsti, vaatasin, vaikis. Aga ema ei rääkinud isaga ainsatki sõna. Sest isa saagis onu Oskari vineerisaega õhukesest hööveldatud lauast liiste. Aga enne seda oli see laud olnud köögikapi riiul. Hommikul süütas ema isa saetud liistudega pliidi alla tule. Isa jõi kohvi, jaga lausunud kivistilegi sõnakest ja seda polnud ka vaja, kuna Kirsti juba teadis, et stringe reid, laevad karkassi jaoks saetakse ainult niisugusest lauast, milles süü ei jookse viltu ega ole kõver. Ainult niisugusest lauast saetakse stringelid laeva. Seisis mere ääres, tuul pilutas ta põllepaelu. Kuid meri oli vaikne ja sile ja otsekui oliivpruunis peeglis, kylgendasitas punased pihlamarjakobarad. Lai männivõra varjutas terve veerandi vete peegelduvast siinsest taevast. Kuid rohelise varju ja sinise taevapiiri lõõdusid merel kajakatena valged purjed. Nad olid kaugel, väga-väga kaugel olid need purjed ja neil olid virve sabad taga. Siis märkas Kirsti enda kõrval poissi. Kas sinul ei ole laeva? Ei. Aga kas sinul on? Ei. Aga isa kirjutuslaual ehitati laeva. Siin oli vaigu lõhn ja kiil, ahterpeegel ja kaared ja stringerid. Ja siin oli laaste ja saepuru ja kopsimist ja kadunud asju ning siin lasti vilet ja kiruti ja ümisete laulu ja arutati ning peeti nõu. Niimoodi sai kiilusti ahter peeglist ja kaartest, kest ringeritest laeva puitvalgega, kas see oli graatsiline ning uhke ja ta lõhnas aurutatud puust ning vaigust. Isa. Kate laeva ehitataksegi nii ainult nendele ja nii kaua. Nii kaua ja kauemgi veel. Sest laev peab seisma kindlalt vees. Laev peab olema suur ja tugev, taluda tormi. Laev peab olemas sale ning kerged, purjetada nõrgas tuules. Laev ei tohi lekkida ja peab hästi kuulama rooli. Heitlik tuule seest ei viiks teda kursilt. Ja et alati jõuda sadamasse, peab laeva hoidma madalikesting karidest ja sõitma sõidetud teid. Sellele kõigele tuleb mõelda, kui ehitatakse laevu. Ja kui tahetakse minna merele. Aga Kirsti seisis mere ääres ja vaatas sinna, kus veepeeglis helkiva sinise taeva äärel tõlgendasid punased pihlamarjakobarad. Merel ei olnud ainsatki purje kuid vees peegelduva rohelise männivõra taga seisis siit kaugele ning kättesaamatuna ma Kirsti vaatas seda maad, järebrahutus pakitses ta hinges. Siis puudutati teda õlast. See oli madal puu pinnust välja hooletatud paat. Tal ei olnud kiilu ega tüüri. Paadi põhja oli pistetud žiletitera kuid tal oli mast ja maskis puripuri oli ruudulisest vihiku lehest ja purjele oli sinise tindiga kirjutatud kolm miinus üks võrdub kahele. Ma tegin selle sulle, kas tahad, tahan. Tal oli laev. Tal oli kapten ja meri oli ning kaugema laeva taha jäi virve saba ja puri oli valge kui kajakas. See oli tilluke puri ja meri paistis sellest veel suuremana. Ning maa ees olid tõepoolest väga kaugel. Oli julgustükk minna nii tillukese purjega, nii suurele merele. Sest isa kirjutuslaual ehitati laev Ent merel pigistus Kirsti valusaski poisi käsivart. Neil ei olnud oma laeva jaoks sõidetud teid nende jaoks oli ainult maa ees sattunud madalale. Ehk tuul pöörab või tõuseb torm, me ei saa oodata. Vaata, kui palju on meil veel minna. Me peame midagi ette võtma. Sest meil pole aega oodata. On raske midagi ette võtta, kui oled alles läinud merele ja kui mao nii kaugel ja laev on madalas on väga raske midagi ette võtta. Me peame teda viskama, tõuseks laine. Aga kui ta saab igaüks, ta kõik, sest kui kaalul on nii palju, siis ei saa endast hoolida. Ja nad hakkasid nüüd mõlemad oma laevakividega pilduma. Et kas minna ümber või tõuseksid lained, mis päästaksid neid madalikult. Nad ei läinud ümber. Kuid laev oli saanud viga ja triivis. Nad vaatasid seda üksisilmi taipamata veel täiesti et kui oled ise päästnud oma laeva madalikult ja pärast seda ka triividki, siis ei ole su laev kadunud. Sest niisuguse laevaga ei jääda kauaks triivima. Vaata vaata. Turi merele oli tõusnud uuesti püsti. Aegamisi pööras laev nina kauge maa poole. Nad hoidsid teineteisel käest kaks õnnelikku väikest inimest. Nende silmis peegeldasid sinine taevas ja oliivpruun meri ja punase pihlamarjakobarat ja kauge päikeselaiguline kallas ja valge puri. Aga puri paistis tillukesel ning kaugena ja Valendas kui kajakas lõputult suure mere rüpes. Ta rühkis aina edasi ja lõbusa virve saba ajas teda taga. Kuid isa kirjutuslaual ehitajate laev. Seda ehitati asjat. Sest neile, kes on omatehtud paadiga läinud merele ei ole tarvis teiste ehitatud laeva. Jällegi diapositiivid ning nende hulgas pilt süngetes värvides äikeseootel, Vilsandi rannast. Ja just sellest samast äikesest olevat alguse saanud Vilsandi mereröövli Silver Ükssilma teine raamat, uus raamat, mille esimest peatükki asus lugema autor Heino Väli. Järsk tuuleiil tuhises üle kirde taluõue. Hiljaaegu alles puhtasse taevasse oli kerkinud sinkjasmust pilves ei. Ja Kadri Ann pomises mereröövel ebamääraselt. See kõik on huvitav ja igatahes hirmsasti veider ning huvitav. Ta pööras oma kuidagi arvaleva pilgu meremehekasti üles tõstetud kaanel. Kadri-Ann astus lähemale ja kükitas Silver Ükssilma kõrval. Ainus pilk laeva pildile kasti kaanel kiskus tal silmad, rõngas. Aga sosistas ta ja juba kolmandat päeva sosistas hirmus mereröövel vastu juba kolmandat päeva mõistvad Kadriand. Meri pildil ergasnik sillerdas sellelt hoovast lausa tajutavat soolaste avaruste hõngu. Uhke kolmemastiline tundus tuulepingest pingul kui pillikeel. Ta käis pildil kerkivat ning langevat ja valgel hakkalidele laine vall täävi ees näis kihutavat meeletul kiirusel laeva alt läbi ning mööda. Kadri-Ann lükkas peopesaga üle põse. Talle tundus, et just nüüdsama tõi tuulesööst talle pildilt veepritsmeid näkku. Juba kolmandat päeva sosistas Silveriksil, aga tänane Kadri-Ann, tänane käib mul lihtsalt üle mõistuse. Usu Kadri on, ma ei tea, mis see on, kuid midagi midagi keedetud ripub õhus, ma tunnen seda iga ihurakuga, usu mind, Kadri-Ann. Kadri-Ann vaikis teda, raputasid jubedus värinat. Hämarasse uppunud pööningut valgustas vaid äikesekuma. Välgusähvatuse vahel sulasid hämarusse isegi meremehekasti piirjooned. Ent pilt kasti kaanel ergas, aina kirkamat. Katrian hirmus mereröövel haaras tütrel käsivarrest kirevase pihta Kadri-Ann. Otsekui kinolinal ilmusid mõlema silme all laeva täevile äkki hämused tähet. Hill The Egg, veeris Kadri-Ann Hilde kard, karjatas Silver Jõksil. Helde karu seal helde kar kirevase pihta, ma tunnen ta 1000 laeva hulgast ilmeksimatult ära. Ta oli kui puuga pähe saanud. Jumal helde kar, sosistas ta hardunud ja tõstis peo päkavasakusse silmaauku. Kadri-Ann tunnistas seda pikka äreva pilguga. Miks ta neelatas, miks oma silma hoiad? Silver Ükssilm heitis kannatamatult käega. Helde kard, vanad truu Hildecard. Kuidas ma seda küll varem ei mõistnud. Katriam tõusis ta Li hirmsast erutatud. Ta koguni hingeldas, kui haaras endisel mereröövlid käest võtta käsi ära, lausus ta murdva häälega. Käsi silma eest. Kipitab, kostis Silver Jõks. Juba kolmandat päeva ühtejärge. Kiheleb ja kipitab, kipitab ja kiheleb. Kadri on kummardus silma kohale. Ta kuum hingeõhk kostitas mereröövli palgeid. Ta väike käpak rebis kannataja alumist lauku. Nagu tellimise peale sähvatas välgu valgus. Kadri-Ann hingas sügavalt sisse ja laskis hirmsa vere röövli silmalauvabaks. Siis avas meremehekasti laekad ning võttis sealt musta sideme ja pikksilma. Ootasin ja jõudsin ära oodata, lausus ta pidulikult ja ulatas Silver Ükssilmale p. Gerlevasse pihta, sosistas see, ma tundsin seda ette. Iga viimase ihurakuga tundsid midagi rõõmsat ja mehistlik meeletut, ripub õhus, 1000, põrguta kirevase pihta. Kadri-Ann ulatas ilmsale mere röövlile mustasidemed. See kattis sellega vasaku silma sellesama, mille alumises lauspisitillukese kollase täpikestena ajas juuri uuesti tärganud odraiva. Siis võttis ta kastist oma õllest röövliga. Sinu piksel Silver Jõksil pakkus Kadri-Ann hirmus mereröövel Silver üksil lõi turja sirgu ja vajutas oma lossis kübaramaailma Uljana liigutusega pähe. Sel hetkel lahvatas pimestav valguse sähvatus kohutavas kärgatuses vappus kirde talu katusest alusmüürini. Kadri Annele tundus, et ümberringi kõik vangub ning väriseb. Ta klammerdub mõlema käega hirmsa mereröövi kämblasse, kuid komistas millegi otsa ja vajus otse olematusse. Vältas see kõik ainult hetke igavikku. Seda ei osanud Kadri-Ann endale ei siis ega hiljem selgelt tööd. Igatahes kumisest alles kõrvus tuttav ning valutama panevalt arma säält kat. Kati Kadri-Ann-Aga Kadri-Ann hoidis sel ajal juba kahe käega kramplikult millestki jämedast karedast mis mingil juhul ei saanud hirmsa mereröövli käsivarres olla. Ja otsekui mingist teisest maailmast hakkas äkki kostma ning summutas Marianne häälemeeste karume. Hümnina võimas laul. No need aladele paigas, need on. Ja astub plekke ära tema nii. Kadri-Ann pilgutas lauge ja talle sai selgeks, et hoiab kae käega mingist väga jämedast köiest sama köie abil vinnata end pooluimasena jalule, pooluimasena tuikus mingi pika seina varju, aga kui ta siis tasapisi ümbrust märkama hakkas, läbis teda jahmatuses segane õnnevärin. Ta seisis kõrge tõrv pruuni reelingu ääres, otse ta jalge ees oli selles ava, kus paistis, kuidas keereldes ning pritsmeid keeldudes tormas mööda põhjatu türkiissinine, meri kirbevõitu, kuid hämmastavalt leebe tuul Latsutas usinasti tahedamaks tapelslandi äikese, viimast ikka alles märga kleit. Aga ta pea kohal õõnsus tohutu suurte valgete liblikate parvena, tuulest, pinguli, purjela. Ja nüüd siis lõpuks sai soojast pihust pigistatud lillekimp õigesse kätte üle antud. Ning õnnesoovid. Neid oli häid ja hästi palju ka laste ja lasteraadi poolt.