Kuigi Rimski korsakovoli konservatooriumi õppejõudude hulgast kõige huvitavam isiksus, ei olnud ta tunnid sugugi kõige huvitavamad. See tulenes sellest, kuidas Rimski korsakov oma ainet andis. Nagu eelmisel aastal, kogunes nüüdki tema tundidesse suur hulk õpilasi, kellega Rimski korsakov töötas topeltaja, see tähendab neli tundi järjest. Oli vaja suurt hindu, et kõigi nende nelja tunni jooksul tähelepanu säilitada. Minul kahjuks niisugust hindu ei olnud. Seda enam, et oma ainet selgitas Rimski korsakov vähe ning peaaegu kõik need neli tundi kulusid koduste ülesannete kontrollimisele. Tegime Beethoveni sonaatidest seadeid keelpilliorkestrile, siis läksime edasi palade juurde, mida seadsime juba suurele orkestrile. Mul oli tunne, et kui Rimski korsakov oleks andnud mulle orkestreerida mu enda töid selgitades seejuures, mis pärast seda või teist kohta tuleb orkestreerida nii või naa oleksin tema tundide vastu suuremat huvi tundnud. Miks lasete seda meloodiat Toboel mängida, pöördus Rimski korsakovskordi järsku minu poole keerates seljapuldile, kus seisis mu töö. Sellepärast, et mulle tundus, ma arvasin, et too poe sattusin ma segadusse, sest see ootamatu küsimus viis mu päris rööpast välja. Aga mispärast mitte klarnet, võiks arvata, et selle asemel et tunnetada kõlavärvi arvutatede sõrmede peal oboe klarnet oboe, klarnet Rimski korsakov tõmbus süngeks ning kahe käe nimetissõrmi keerutades lähendas sõrmed teineteisele ning täpselt tabades hüüatas. Läks täppi, tähendab oboe ja sellepärast kiirustasitigi jobu, et kirja panema. No andke andeks, kas siis nii võib? Kust nagu puuga pähe? Tuletasin meelde, kuidas mõni aeg tagasi oli Tšereppin rääkinud, et oboel on hulga isikupärasem tämber, kuid klaarnetil seest on aga klarnet hulga liikuvam pill kui oboe. Mina näiteks armastan, poed, olid Tšerepnile öelnud. Tema Nasaalne hääl on punast värvi. Rimski korsakov, aga vastupidi, armastab rohkem klarnetit. Tema arvab, et klarneti on sametine ja pehme tämber, mis orkestriga hästi kokkusobiv. Oboeorkestriga rohkem kontrastne seest kostab aga paremini välja. Rimski Konsakov keeras mu käsikirjal järgmise lehekülje ja küsis järsku jälle rahulolematult. Miks mängib teil siin soolotšello, aga mitte kõik koos? Minu sees hakkas midagi keema, sest tundus, et see pole mitte tund, aga hoopis tüli norimine. Vastasin otse. Kirjutasin siia soolotšello sellepärast, et mulle ei meeldi tšellod unisoonis. Rimski korsaco kargas püsti. Teile ei meeldi see, tähendab kuidas teile ei meeldi? Näiteks Sibeliuse sümfooniast mängivat tšellot pikka aega unisoonis ja see ei kõla? Ma ei mäleta, kas see oli Sibeliuse teises või kolmandas sümfooniast, mida ma hiljuti olin kuulnud või hoopis mõnes muus selle helilooja sümfooniast. Aga mispärast ei õppidesis Sibeliuse juures. Aga võtke Ruslan hirmud, mille avamängu kõrval partii, kas see teie meelest ka ei kõla? Vaatasin enda ümber ringi, lootuses leida kellelegi naeratust, keet vaat kuidas vanamees on hoogu sattunud. Õpilased seisid poolringis klaveri ümber, nende näod olid hästi valgustatud, kuid ükski nägu ei naeratanud. Kõik olid surmtõsised ja ma ei leidnud ühtki kaastundeväljendust. Vahepeal aga oli Rimski korsaco partituuri kokku pannud ning seda mulle üle õla ulatades, lausus järgmine. See intsident on hästi mu mällu jäänud ja ma ei tea seniajani, kas mul oli õigus või mitte. Üks on kindel, tol ajal tegime oma orkestratsioone muidugi halvasti ja valisin oboe klarneti asemel muidugi ilmaasjata. Et ma kasutasin tšellode unisooni asemel soolot, tšellot oli õige, sest tšellot Sibeliuse sümfooniast tõesti hästi ei kõlanud. 1907. aasta muusikalistest muljetest on mulle meelde jäänud Wagneri siig, Friid idüll. Sellest Baeruvast muusikast olin vaimustuses. Sugugi mitte väiksemat vaimustust ei tundnud parim korsakovi klaverikontserdist, mida esitati konservatooriumi üliõpilaste poolt mängis Lemba ja dirigeeris Malco. Mõlemad teosed on kogu mu elu jooksul mu suurteks lemmikuteks jäänud. Ainult tollane esitus tekitas minus mitmeid vastuväiteid, mille üle teised vaid õlgu kehitasid. Sest Lembaiemalt koolid, konservatooriumi lõpetajad, see tähendab, et nad seisid nagu teistest kõrgemal. Mina katolkmesin veel kuskil keskel, kui konservatooriumi skaalat silmas pidada ja polnud minu asi arutada, kas nad mängisid hästi või halvasti. Oma päevikusse kirjutasin. Ilmselt oleksin ma heakriitik ja sealjuures augukesi üsna korralikult. Ja samas on ka märkus. Käisin Maria Teatris kiitersit vaatamas, dirigeeris Tšerep ninn ja minu meelest dirigeeris halvasti. Toimus veel kontsert Clazonovi töödest. Seitsmes sümfoonia tundus mulle iga vana. See oli tehtud, aga mitte loodud Rimski korsakovolijaga vaimustuses tähistusproovidele esimeses reas, partituur käes ja laskis lendu valjuhäälset kiitusi. Dirigeeris Clazonov. Vaatamata oma suurele ja raskele kogule jumaldab ta dirigeerimist, kuigi ei tee seda sugugi mitte hiilgavalt. Eriti naljakas on ta siis, kui ta juhatab kiires neli neljandikku taktimõõdus, lüües oma nina alla pisikesi ristikesi. Clazonovil on aga orkestri ees kõva prestiiž ja seepärast püüdsid muusikud ihust ja hingest hästi mängida. Danejev andis väikeses saalis kammerkontserdi. Kavas olid keelpilliansamblit klaveriga, mida ta ise mängis. Daneie palus mind kontserdil lehte pöörama. See oli ülesanne, mille ma uhkusega vastu võtsin. Enne kontserti seletas ta neijev mulle pikalt ja põhjalikult, kuidas noodilehti pööratakse. Umbes kaks takti enne lehekülje lõppu tõuske püsti ja võtke lehekülje ülemisest servast kinni. Siis kui viimane takt lõpeb keerate kiiresti uus lehekülg ja seadke leht kohe sirgeks, kuid tehke seda nii ette, oma käega ülemisi takte ei varjaks. Päevikusse panin kirja. Sergei Ivanovitš on lihtsalt tore. Leadoviga ei saa võrreldagi. Veel üks muusika, millega ma tutvusin, kuid mida ma üldse ei hinnanud, oli Richard Straussi ooper Salome. Mulle soovitas seda Moskovski öeldes, et see on kaasaja muusikast kõige modernsem teos. Mina ka ei saanud ooperimõttest üldse aru ega leidnud ta muusikas midagi märkimisväärset. Andsingimjaskovskile klaviiri tagasi. Nüüd jõuamegi ühe sündmuse juurde, tõsi, ühe väikese sündmuse juurde, mis ometigi kujutas endast pisikest aastat minu elus. Konservatooriumi seinale ilmus kuulutus, et 1907. aasta seitsmeteistkümnendal detsembril toimub algajate heliloojate koosolek, et nende teostega tutvuda. Need teosed, mis selle au vääriliseks loetakse, kantakse ette. Lubadus vääriliseks peetud teoseid ka ette kanda meelitas mind ja ma läksin. Kohal oli umbes 15 inimest. Mina mängisin etteva palad, etteheide, muinasjutt jah, kummitus. Minu palad, nagu olen kirja pannud, kutsusid esile elava vastuvõttu. Ka teised heliloojad mängisid oma palu, ent need polnud kuigi huvitavad. Nädala pärast tulime jälle kokku, rahvast oli pigem vähem kui rohkem. Minul paluti mängida jälle neidsamu palasid, mis eelmine kordki, seekord mind lausa kiideti. Minagi olin neis algajate Syriloojates juba pettunud, midagi nad ei oska ja keegi neid kuulama ei tule. On alles ring. Minu juurde, tuli üks kontserdi organiseerijatest ja ütles. Kas teate, et teie kohta käib juba ringi legend, et Prokofjevi ei suuda järjest taluda kaht õiget tooti. Seda sellepärast, et kodus on tal klaver häälest ära ja ta on valede nootidega harjunud. See oli aeg, kus avastasin enda jaoks uue muusikavaldkonna klaverikontserdid. Konservatooriumi väikeses saalis toimusid pidevalt õpilaskontserdid, mida käis kuulamas kogu konservatoorium. Nii võisid õpilased klassikalise muusikaliteratuuri ka hästi tuttavaks saada. Hakkasin tähele panema klaverikontsertide vormi, mida ma siiamaani vähe tundsin. Avastasin enda jaoks uue maailma, mis oli täis kaunimat muusikat ja kui huvitav oli see maailm veel tehnilisest küljest. Eriti meeldisid mulle Beethoveni listi Rimski korsakovi, Harkmaaninovi kontserdid ning Tšaikovski esimene ja Sainz teine ja neljas klaverikontsert. Schopeni, Schumanni, Brahmsi Askreabini kontsertidesse suhtlesin jahedamalt. Chopini klaverikontserdid tundusid mulle klaveripaladena, millele hiljem on orkester juurde kirjutatud. Schumanni kontsert oli küll kenake muusikalises mõttes, kuid tehniliselt vähe huvitav. Praams ujus mu kõrvust lihtsalt mööda. Konservatooriumis levis kuuldus, et Maria teatris käivad Wagneri Nibelungide sõrmuse proovid. On täiesti selge, et hakkasin kohe huvi tundma, mis kell need proovid toimuvad ja kas meid ka sinna lubatakse. Keegi teatas, et proovid toimuvad see ja see kell peaaegu iga päev jätterigeerib bluumenfelt ja et harjutatakse Reinikulda. Proovid on rangelt kinnised. Kui aga öelda, ma olen bluumen Felti juurest ehk lubatakse sisse. Kõigepealt läksin konservatooriumi noodikokku ja küsisin Reini kulla partituuri. Noodikogu juhatajaks oli keegi friibus, väikest kasvu mees suure küüruga, mille pärast teda konservatooriumis hüüti vähendatud kvindiks. Mis te nüüd, isake, vastas mulle vähendatud klint. Wagneri oopereid on selline haruldus, et eile neid kätte ei anta. Aga kellele siis antakse? Direktor klaasunov või siis Rimski korsakov näiteks. Aga mina, aga teie ees peab keegi vastutama. Tooge mulle kirjake direktorilt, aga kirjakest teile niikuinii ei anta. Kuidas ma teile selle kirjakese toon? Täna ei võta Klaazonov kedagi vastu, aga mina tahaksin täna partituuriga proovile minna. Te lähete proovile ja friibus läks leebemaks? No olge lahked, siin on teile paber- ja sulg, kirjutage oma soov. Mina ka lähen kohe konservatooriumi asjade pärast Clazonovi juurde ja torkan talle muuhulgas teie palve nina alla. Ainult ma hoiatan, kasu pole sellest mingisugust. Panin oma palvekirja, püüdes seda teha väga muusika, teaduslikult. Friibus lahkus ja tuli umbes poole tunni pärast tagasi mõningase hämmeldusega näol. Teile ikkagi lubati anda, ütles ta. Olen teile väga tänulik, tegin kraps jalga. Mis nüüd, mina lihtsalt kästi teilise partituur andamis pärast küll. Huvitav. Ta ronis kuskile lukustatud kappi ja tiris sealt välja hiigelsuure helepruuni köite. Läksime sellega Marja teatrisse, kus proov juba käis. Saali ukse juures küsis mult teener, kelle juures teie olete. Aha see küsimus ootab seda vastust, mida mulle soovitati. Mina vastasin, olen bluumen Felti juurest. Teener sosistas midagi teisele kõrva sisse ja avas mulle ukse. Taval käis proov orkestriga, kuid osalised kostüüme ei kandnud. Poolvalgustatud ja peaaegu tühjas saalis istus pool tosinat lauljat, kes parasjagu kaasa ei teinud. Ja veel mõned inimesed, kelle hulgast tundsin ära rivis kõik korsakovi. Valisin endale koha vahekäigu ääres, kuhu langes natuke valgust. Istusin jälle ind partituuri lahti. Vasakus lava nurgas seisis rühm näitlejaid, kes retsiteerides ilmselt vaidles teise rühmaga, kes seisis paremal lava nurgas. Nende kahe rühma vahel siblib ringi veel üks näitleja. Ma ei tundnud Reini kulda nii hästi, et teada, et kõik need pintsakutes mehed olid saksa jumalad. Ning et ringi Sibylv näitleja on kaval looge, kes kehastas tuld. Tema partiid laulis ja show, väga tugeva hääle ja hea näitlejameisterlikkuse ka laulja, kes Nibelungide sõrmuse laulis. Nii looget, siig, mundi kui siig Friidit. Katsusin partituuris leida kohta, mida parasjagu harjutati ent ei suutnud seda kohe leida. Vahepeal oli proov lõppenud ja tuli vaheaeg. Vähesed kuuled, liikusid ukse poole kõige ees Rimski korsakov. Kui ta minust möödus, tõusin püsti ja tegin talle kummarduse. Rimski Kolsakov jäi seisma ja küsis, mis paks köide see teil on? Reini kulla partituur, sain selle konservatooriumi raamatukogust. Kas te tunnete seda ooperit hästi? Ausalt öeldes vähem kui teisi Nibelungide sõrmuse oopereid. Sel juhul tulge parem klaviiriga klaverist haaratede kiiresti, kogu muusika partituur on aga nii keeruline ette veate kogu aeg näpuga järge ja teil ei jää muusika jaoks enam aega. Kuid jaga muusikaga juba rohkem tuttav olete, siis, tulge juba proovi koos partituuriga. Olin algul väga ehmunud Kasmite Rimski korsakovi näinud, et mul oli partituur hoopis valest kohast lahti tehtud, aga Rimski korsakovi pööranud sellele mingit tähelepanu. Proov jätkus kui treini. Kuld meeldis mulle hulga vähem kui valk küürid ja jumalate hukk. Siig Friidis armastasin väga mõõga tagumisest seeni. See tundus mulle väga ooperlik. Kui lubatakse. Räägin siinkohal ka ühest naljakast juhtumist, mis kord siig Friidi etenduses juhtus. Jeshow võitnud lahingus suurel lohe, tassis ta koopasse. Muusika selles kohas vaikne ja saali on kuulda iga sõna, mida keegi laval peaks ütlema. Kurrat, kui raske, kostis seal kohal koopast Jeršovi vihane sosin, kui ta oli raske hirmutise maha kukutanud. Ja vastuseks sellele vaikne märkus. Taseme Ivan Vassiljevitsh saalis võidakse kuulda. Mina kuulsingi nii seda kui ka teist märkust ja unustades laval toimuva draama, naersin südamest. Kaasaegse muusikaõhtu, kus ma esinesin, toimus 1908. aasta 18. detsembril. Kontserdi esimene pool koosnes kriigi teostest, teises pooles tulid peale minu Jemjaskovski palade ettekandele veel minu professorite Viitolseitcherepneini jätaneijevideosed. Minu paladest kõlasid muinasjutt siis lumehelbeke mälestused, puhang, ahastus ja lummus. Esinesin hästi vähemalt julgelt. Edu oli küllaltki suur ja ma ütleksin, et ootamatu. Pärast kontserti tulid paljud mu kätt suruma. On tollal olin ma aga eelkõige huvitatud oma pianistliku tehnika arendamisest ning tundsin suuremat rõõmu kordaläinud esinemisest oma pedagoogi vinkleri klassis, mida kuulas kogu konservatoorium. Ometi oli see minu kui helilooja esimene avalik esinemine ja peagi ilmusid selle kohta ka artiklid ajalehtedes. Ajalehes Slovo ilmus kahe päeva pärast retsensioon, millele oli alla kirjutanud keegi n-s kes, nagu mulle öeldi, oli üks kaasaegse muusikaõhtute korraldajatest, kes soovis mind julgustada. Sergei Prokofjevi väike palad klaverile, mida autor oma käsikirjade järgi ise esitas, on väga originaalsed. Autor, kes oma kunstilist haridusteed pole veel lõpetanud, kuulub äärmuslike modernistide hulka ja läheb oma julguse ja originaalsusega kaasaegsetest prantslastest kaugele edasi. Selle rikka loomingulise fantaasia kõikides Cap reisides on tunda suurt ja vaieldamatut talenti. See talent on veel tasakaalutu, teda huvitavat ekstravagantset kooskõlad. Ja ta leiab suure osavusega ka kõige riskantsemate le modulatsiooni telekindla lahenduse. Ajaleht reitš. Mis puudutab Sergei Prokofjevi palakesi, siis on nad vormilt väga väikesed. Nende autor on väga noor gümnasist, kes oma teoseid ka ise esitab. Ta on kahtlemata andekas, kuigi ta harmooniates on palju imelikku, mis ületab ilupiirid. Saksakeelses lehes Sankt-Peterburg Järtsaytong ilmus ilma allkirjata artikkel mille autor, nagu hiljem selgus, oli mu klaveripedagoog vinkler. Kontserdi teises pooles esitas konservatooriumi andekas õpilane härraprokofjev rea oma väikepalu klaveril mis hästi vastu võeti. Härra Prokofjevi on veel väga noor ja elab praegu läbi tormi ja tungi aega. Olles ühtlasi uue dekadentlik, kub kunstistiili tugeva mõju all. Siiski võib, kui arenguprotsess muutub sellelt omapäraselt andelt oodata suurepäraseid vilju. Ühel päeval, 1909. aasta alguses kutsuti mind jaama, kuhu õhtuse välismaise rongiga pidi saabuma male maailmameister lasker. Loomulikult kihutasin ma jaama lasker, milline au ja kui huvitav. Rong tuli ja esimesest vagunist väljus laskev. Pärast mõningaid esitlemisi ja vastastikuseid küsimusi hakkas kogu vastu tulnud rahvasumm perroonilt jaamahoone poole liikuma. Laskerees ja meie järel. Siis hakkas laskerg, keda meie tormiline vastuvõtt ilmselt oli erutanud äkki kahele poole ringi vahtima ning silmates topeltust, millest tänava poolne oli kinni ja seesmine lahti astus kärmelt uste vahele ning rahuldas kiiresti oma vajaduse uste vahelisse nurka. Viis endist žesti ja mina tõmbusime aupaklikult sirgu ja varjasime tema hiilgust ning jälgisime, kuidas pojake uksevahelisest praost tänavale vulises. Sislasker kohendas oma tualeti, vaatas meile küsivalt otsa ja asus linna poole teele. Kiirustasime talle järele. Mõne päeva pärast toimus turniiri avamine. Esimeses voorus mängis lasker Schlehteriga ja kõik närveerisid väga, eriti siis, kui lasker võitis etturi Schlehte Roskas partei siiski meisterlikult viigistada. Pärast turniiri lõppu toimus laske ris simultaani, kus ta vastaseks oli 25 maletajat, kõik tahtsid sellest kangesti osa võtta. Ja kuna mind oli aegsasti ette hoiatatud, jõudsin ka ennast kirja panna. Lasker ilmus simultaani le frakis, ent särgile Orida unustanud mansetinööbid külge panna. Küsisin ta käest saksa keeles ettevaatlikult, kas ma võin mängida valgete Marenditega. Harilikult mängib valgetega maestro ise ning mustadega vastased. Lasker vastas hooletult, kuid armastusväärselt ahm, bitte ja seanss algas. Valisin Lipugampiidi, mis variant see oli, ma täpselt ei mäleta. Kuid laual olid üksteise otsas kuhjas peaaegu kõik kergemad malendid. Siis vangerdasime mõlemad. Seejärel läks laskerünnakule, kaotasin ühe etturi. Ent lasker tõmbas kulmu kortsu, nähes, et olen endale kindlustanud küllalt hea seisu. Pärast mõningaid ülepingutatud käike tuli lõppmäng. Suurem osa mängijatest oli juba rivist välja löödud. Laskja hakkas üha kiiremini mängima ja ma pidin kiirustama, kuigi ta andis mulle iga kord mõtlemiseks veidike aega. Minu seis polnud küll just eriti kiita ja ma olin väga õnnelik, kui lasker lõpuks küsivalt ütles. Viik viik, süütasin mina ja surusin kellelegi kätt, kes lausa mulle otsa viskus. Kuidas, kas teed tõesti, tegite laskeriga viigi? Astusin maleühingu seda uhkelt välja võttes vasakult ja paremalt õnnitlusi vastu. Mis puutub laskerisse, siis on huvitav, et tema järjekordsele simultaani sattusin 24 aasta pärast Pariisis. Kohe leidus ka keegi, kes teadis minu ammusest viigist. Nende võttis laskeryl käe alt kinni ja sosistas mulle kõrva. Kas näete seal laua taga helilooja Prokofjevi kord Peterburis tegi ta teiega viigi ja on selle üle väga uhke. Lasker heitis mulle kiire pilgu silmaga, millel puudusid ripsmed ja ilmselt tulin ma talle meelde. Ta mängis korralikult ja võitis. See oli 18. märtsil 1933. Hiljem mõni aeg enne laskuri surma. Märkasin teda ühel oma New Yorgi kontserdil esireas istumas. Nähes teda pärast kontserti mantleid selga panemas, läksin ta juurde ja surusin kätt. 1909. aasta aprillikuuks tulime Peterburi tagasi, et saaksin sooritada oma eksamid. Vormieksamiga Viitorsi juures lõpetasin konservatooriumi kompositsiooniteooria erialal. Kuna Ljadov ei suvatsenud vaba loomingut meili õpetada ja paljukest võiski ta meile õpetada. Suuri asju ei osanud ta isegi kirjutada. Väikepalade jaoks polnud erilist õpetust. Tarviski oli ka klaverieksam vinkleri juures, et saada talt luba õpinguteks Jessyypava klassis ning veel kaks väikest eksamit muusika ajaloos ja eesteetikas. Muusikaajalooeksamilt mäletan esimest küsimust, mis aastal sündis Glinka 1804. aastal. Õige mõlemad need eksamid sain viied. Vinklerilt sain lubatähe Jessipova juurde. Kõige jubedam oli vormieksam. See seisnes nende tööde läbivaatamises, mis me olime aasta jooksul teinud. Esitatud tööd jaotati kahte gruppi. Ühed olid Viitorisse õpilaste omad, kes olid tema juurde tulnud Leadovi klassist teised Solovjovi klassi õpilaste omad. Nüüd käisid Leadovi käe alt läbi need õpilased, kes komponeerimises olid võimekamad. Slovjovile anti eksamineerida vähem võimekaid. Suurima skandaali sellel eksamil tegid minu Sanaatia pidu katku ajal. Eriti hakkas raevu tsema teada. Kui ma oma asjad olin ära mänginud ja direktori klassist lahkusin, kostsid läbi halvasti suletud ukse ta kaebed. Kõik nad tahavad Screabinid olla, aga mida nad küll eksamile toovad? Kla sõnovi häält polnud läbi ukse kosta, aga tema vaenulik suhtumine oli ilmselge. Viitor sisesäilitas ilmselt neutraliteedi. Ta ei kaitsenud oma klassi õpilasi, aga ka ei rünnanud. Ta ei saanud teha ei üht ega teist, kuna kõik möödunud õppeaasta tunnid oli ta läbi viinud täielikus passiivses ükskõiksuses. Meid otsustati karistada võrdsustamise teel. Meile teatati, et me kõik lõpetasime konservatooriumi ja oleme saanud vabakunstnikeks. Kõikidele meile, kes me oskasime või ei osanud komponeerida, pandi neljad. Kui me siis eksamitulemustest löödutena kohtasime Solovjovi grupi õpilasi ütlesid nemad. Mispärast te nii kurvad oled, teedeeviisi ei saanud. Meie kõik saime kolmed ega tea nüüd, kas oleme ikka konservatooriumi lõpetanud või mitte. Mõnevõrra ettepoole kiirustades võin öelda, et Moskovski siiski sattus Leatovi vaba kompositsiooniklassi ja õppis tema juures veel kaks aastat ning sai seejärel ettepaneku asuda tööle Voroneži muusikakooli direktori ametikohale, millest ta muidugi loobus. Minule aga tõi edaspidine töötcherepliini klassis ilmselt rohkem kasu, kui ma oleksin saanud Leadovi juures kompositsiooni õppides. Umbes 30 aasta pärast nägin Leadowit unes. Tema istub mingis amfiteatris ja mina tema selja taga. Istun temast veidi kõrgemal ja panin talle käed õlgadele ning soovis teda ärritada, ütlen. Sellesse õnnetus ongi, et me kõik arvasime teis leidvat Novaatorit Teiaga osutusite hirmsaks konservatiiviks.