Kui 170 aastat tagasi, 12. mail 1842. aastal Mondo Valukoja meistri suurde lasterikkasse perre veel üks poeg sündis ei osanud keegi aimata, et temast saab 19. sajandi teise poole üks säravamaid loomeisiksusi. Helilooja, kelle teoseid tunneb ja armastab ka 21. sajandi muusikasõber. See oli Emil Frederik Mosmee kes oma isa teise naise neljanda lapsena loaari maakonnas andetjani linna lähedal ilmale tuli. Tema vedelaid, muusikaliselt haritud ja andekas naine andis klaveritunde. Ema oli ka see, kes aastase poja käed esimest korda klahvidele asetas olles enne igale klahvile vastava noodimärgi kinnitanud. Igatahes olid edusammud kiired silmatorkavalt head. Nii lootustandvad, et veel enne, kui poiss 11 aastat täis sai, viisid vanemad ta Pariisi konservatooriumisse katsetele. Ses suurt annet ei saabakal hoida. English ette Beethoveni 19. sonaadi finaali ja võeti konservatooriumisse klaveri ja solfedžo erialale vastu. Tema esimeseks õpetajaks Pariisis oli Adolf LoRe. Oma mälestustes meenutab mass nii, et püüdis kogu hingest saada virtuaalseks pianistiks ja kasvatas oma juuksed pikaks, arvates, et juuste pikkus ja muretult hooletu välimus on võrdeline ambitsioonide ja ande suurusega. Ennastsalgav harjutamine kandis ka vilja. Seitsmeteistkümne aastaselt sai ta esimese preemia Hilleri kontserdi esitamise eest. Tundus, et miski pole võimatu ja ees ootab hiilgab pianisti karjäär. Kuid saatus tahtis teisiti. Tema perekond lahkus, ei saa halvenema tervise tõttu Pariisist ja noormas niipidi hakkama endale ise elatist teenima. Ta mängis õhtuti Pariisi kohvikutes, klaverit ja Pariisi päris löökpille. Seega puutus ta tihedalt kokku kui oma aja silmapaistvamatel lauljatega ja võib arvata, et sellest saigi alguse tema kiindumus ooperikunsti vastu. Teatris elati huvitavat dramaatilist eluteater oli pidu, midagi sootuks erinevat tavalisest argipäevast. Vastne pöördus konservatooriumisse tagasi muutununa küpsema ja targemana ja asus 1860. aastal 18 aastasena François Balzani juurde harmooniat õppima. Kuid õpetajal polnud Moznee esimeste katsetuste vastu huvi. Ma, see oli teiste hulgas must lammas ja talle näidati ust. Saatuse irooniana tuleb võtta fakti, et 18 aastat pärast seda võttis Moznepaseni harmoonia klassijuhatamise üle ja hiljem ka tema kohaakadeemias. Kompositsiooniõpingud jätkusid helilooja oma juures ja see koostöö kandis ka vastastikuse sümpaatia mitu head vilja. Nii nagu ta kunagi klaverimängus kiirelt häid tulemusi saavutas. Nii olid edukad ka tema esimesed helitööd. Ja juba 1863. aastal sai ta oma kantaadi Taavi Trizzio eest prantsuse valitsuse poolt välja tuttava ihaldatud Rooma preemia mis võimaldas mast neel kaks aastat Roomas Villa meedidžis elada ilma ja inimesi näha ja oma annet arendada. Alles Roomas hakkasin ma elama, kirjutas mas nii. See oli õnnelik aeg koos sõprade-kunstnike ja skulptorite ka. Koosviibimised ja vestlused lillaporgeese ja villa pampiilibiiniate all. Looduse ja kunstitäiuslik kooslus tegi teda tõeliselt õnnelikuks. Vaimustavad olid ka Firenze ja Naapoli muuseumid, mida Moznee külastas. Muljetavaldavad vanad kirikud, Siena siia assiisis. Lõpuks tundis Masne, et viibib keskkonnas, mis talle kõige paremini sobib, etten tõelise muusikuna tunda. Nii nagu poeetide, nii ka muusikute ülesandeks on emotsioonide vahendamine ise tunda ja ka teised tundma panna. Selles on kogu saladus, on mas näe, oma elulooraamatusse kirja pannud. Pärast üht aastat Roomas reisis ta Saksamaal ja Austria-Ungaris. Rahamuret enam polnud ja elu näis ilus ja sisukas. Villameeritšid külastas kahe rentslist, kes soovitas mas need õpetajaks kenale. Neiule nimega konstantsest saanud mari noorte vahel puhkes armastuse jaamas abiellus kostantsiga pärast Pariisi naasmist 1866. aastal. Rooma aastatest pärinevad avamäng Reekviem ja vaimulik draama mari, mardaleen fragmendid. Aga tõttacken ajas ette. Mas hilisemates orkestri süütides, mida on kokku seitse, kohtab muusikalisi muljeid käidud paikadest. Maalilises stseenid, dramaatilised stseenid, Napolis, stseenid muinasjutus stseenid Elsa sisseinid ja Ungari stseenid toidavad kujutlusvõimet rännakutel kogunenud muljetest. Masin ponnistused suureks pianistiks saada hakkasid vaikselt taanduma. Pariis oli kiiresti arenev ja kasvav linn. Maailma silmapaistvaim mate kunstnike karjäär sai alguse Pariisis. Sündimas olid uued kunstivoolud, impressionismi juugend, kubism. 20. sajand koputas uksele. Pariisis tegutsesid luuletajad, pod, läär, Verlämbrimbu, Wagner oli loonud oma muusikalise draamaromantism, omandas realistlikumalt, aga ka eksootilisemaid jooni. Pariisis tegutsesid Kunoojat oma järgijad ja õpilased Sansa Spyseede liib Lalo, Foree kastil joon Lübark ja teised. Masneemaksisse siiski lõivu valitsevale muusikamaitsele. Tema ei olnud oma muusikas novaatorliku uuendaja. Kuid Masnee rikkalike kõlavärvidega orkestratsioonis aindusid juba ka uue sajandi salapärased hoovused. Pärast kaasmist Roomast Pariisi 1865. aastal tulimas neil kirjutada ühevaatuseline per, mis oli Rooma preemia saajale kohustuslik. Valmis ooper, Kle kraam, taand, mis kantiga ooperako Miigis ette. Kuidas need tähetund polnud veel saabunud. Üks kriitik mainis koguni, et Mosmee anne avaldub paremini sümfooniliseks kui ooperimuusikas ja taas tulimas neeltundide andmisega elatist teenida. Kuid ometi oli see esimeseks sammuks 35 aastat kestnud koostöös operakomiidiga takistavaks teguriks haiga puhkenud Prantsuse-Preisi õnneks küll lühiajaline sõda, milles mas need patrioodina rahvuskaardis osa võttis. Tema järgmine katsetus ooperi vallas oli taas operakomiigis. 1872. aastal lavastatud Tontse saarte base mida kanti ette 13 korda, kuid milles nüüd esitatakse vaid avamängu. Pisut paremini käis draamale Eruenn kirjutatud muusika. Laulutsükkel poemmdeeaa vril võeti samuti hästi vastu ja keiser Napoleon kolmanda sünnipäevaks kirjutatud kantaat sai ka hea vastuvõtu osaliseks. Ja kuidas teisiti olekski saanud olla. Kuid tõeliseks läbimurdeks kujunes piibliaineline vaimulik draama Marii Maltale, mis 1873. aastal Odeoni teatris ette kanti ja mida esitatakse nii lavastatuna kui kauaks tooriumi nime all kontsertettekandes tänapäevalgi. Mas need tutvustas seda omaaegsele laulukuulsusele poleenwiardoole, kes sellele kiitva hinnangu andis, lubades selle ettekandes ka ise osaleda. Mari lääni muusika oli just selline, mis Pariisi publikule eriti daamidele meeldis. Magusalt sentimentaalne, võluv ja efektne. Kaks aastat hiljem valmis samalaadne ja edukas müsteerium. Naiseliku õrnuse ja nõrkuse kujutamine läbi poeetilise prisma on Mosmee teostele üsnagi omane. Mõelgem paid, mari, malda lääni, Iivi Erreodi jaapanooni ja Daisy peale. Võlusensuaalsus on neile kõigile iseloomulik. Saabus aasta 1877 ja Pariisi ooperis pale karniees kanti esmakordselt ette mas uus lavateos lahoori kuningas. See oli tõeline kraando peraal stiilis lavateos kus suure osa ooperist võttis terve vaatuse jagu balletti. Tantsumuusika, milles avaldus Masnee osav orkestreeri ja talent on kahtlemata tema paljude teoste tugevaim pool. Ja just sellist pompöösset ettekannet armastas tollane Pariisi publik. Hiljem valmisid samale teatrile veel samas maneeris loodud lesseediale Maaž. Järgmisel aastal pärast lahoori kuninga loomist, määrati Mosne kompositsiooniprofessori kohale Pariisi konservatooriumis, kus ta õpetas 18 aastat. Tema arvukad õpilased, kelle seas oli Björn Sharveldjee, Schmitt, Bruno on linenescu ja teised mäletasid teda sõbraliku ja kohusetundliku õpetajana. Tema elukorraldus kujunes talviti õpetaja töö keskseks. Suved möödusid aga muusikat luues nüüd lõpuks ometi olimas. Need kuulus ja tunnustatud kirjastajad Ricordi, Itaalias ja Hartman Prantsusmaal tegid pakkumise järgmise ooperi loomiseks. Selle aluseks pidi saama Flo vääri jutustus. Erodja. Libreto kirjutasid poolmilee ja Andri Remo ooper valmis 1879. aastal, kuid Pariisi ooperi direktor keeldus piibliainelist teost kauba võtmast. Samal põhjusel, miks ta kunagi keeldus sansaansessimsonistade Liilast. Mas pakkus teost munne teatrile Brüsselis, kus ristija Johannese Salome erroodija ja hero'd antiipase lugu 1800-ga 81. aasta detsembris suure menuga esietendus. Sealt edasi kulges Herodiaadi idee ka teistele Euroopa lavadele. Teada on, et temas oli suur töörügaja. Suved pühendas ta komponeerimisele ja talved õpetaja tööle. Harilikult tõusis ta juba varahommikul kell neli ja istus punasesse hommikumantlis ja mütsi riietatuna oma tugitoolis nagu kardinal meenutab tema õpilane Alfred põrunu. Aastate lisandudes muutus ka kellaaeg paari tunni võrra hilisemaks. Pühendan oma hommikut komponeerimisele jaurkestreerimisele ja joota inspiratsiooni, mis muul moel loojate külasta. Kui tööd tehes on Mosley oma mälestustes kirja pannud. Suure produktiivse töö tulemusena sündis 25 ooperit. Ülejäänud 15 jäid lõpetamata või on kaduma läinud. Lühike saateaeg ei võimalda kõigist neist lähemalt juttu teha kuid on kolm ooperit, mis mas need kindlalt surematutega koos Barnassilon lennud. Tänud. Need on Manoon, verter ja days. Kõigil neil on ka väärt kirjanduslik vaste. Vas neel oli kombeks värviliste pliiatsitega kirjandusteostes lõikudele jooni alla tõmmata, mida ta pidas sobivaks oma teostes kasutada. Enamik raamatuid tema kogus olid sel moel joonitud. Eriti armastas ta diofielgoutjee luuletusi. Jumalaema kirikut Pariisis, millest tal kahjuks ooper kirjutamata jäi. Daisy koopio Anatoli France'i pühendusega oli samuti läbi töötatud ja Aberewoo mano, olles Ko on näiteks üleni siniseks joonitud. Göte noore verteri kannatused olid samuti tee tema töölaual käeulatuses. Ooperis on aluseks on Anton François prevo romaan Shevalijade Krjööja manu, olles kuu lugu, mille põhjal libretistil Andrei Maelakija Philips Shell helilooja soovitusel libreto kirjutasid. Manooni esietendus toimus 1884. aastal 19. jaanuaril. Operako müügis Pariisis ja see kujunes erakordselt edukaks Vanoonia Joberako viigimängu kauaks, kuni 1959. aastani. Etenduste arv ületas 2000 piiri. Manooni tegelaskujus näitas Mozneem mehelikku arvamust naisest kogu selle vastuolulisuses. On on suuremeelne ja ambitsioonikas. Imetlust ja turvatunnet vajab neiu, kes oma eesmärkide saavutamiseks on valmis siiralt reetma pühas usus, et just nõnda talitades on kõigile kõige parem. Kuid tema saatus kujuneb traagiliseks. Sel hooajal on manu on ka New Yorgi Metropolitan Opera mängukavas. Peaosades Annanite Repkoya, Bioterpežela. See oli lõik selle hoo ja New Yorgi Metropolitan Opera etendusest ooperist Manoon Annanit Repkoyabiootorpeželaga peoosades. Järgmisemasnee meistriteose lüürilise draama. Tere aluseks on Göthe romaan noore verteri kannatused mis omakorda inspireeritud tõsielus aset leidnud sündmustest. 1772. aastal armus sel ajal 23 aastane Johan Christian kestneriga abielus olevasse Charlotte puhvi. Samal ajal lasi õnnetu armuloo pärast abielus oleva naisega end maha nende ühine sõber Karl Wilhelm Jeruusalemm, kes kasutas selleks kestnerilt laenatud relva mis tekitas segadust ja arusaamatust ning kujunes seltskondlikuks vapustuseks. Väidetavalt tekitas populaarne romaania verteri meeleheitlik surmaminek romantiliste imetlejate seas ka järgijaid. Intrigeeriv teema leidis käsitlemist mitme helilooja poolt. Üsna pea valmisid samal teemal ooperid Rudolf Kreutzneril Pariisis ja Vincenzo putšiit tal Veneetsias. Masin sai inspiratsiooni oma verteri loomiseks külaskäigust vetslarisse 1882. aastal, kus toimuvad romaani noorevertry kannatused, sündmused, mille prantsuskeelset tõlget oma kirjastajad Yohhartmani soovitusel luges. Köder On liigutas teda sügavalt, koguni sedavõrd, et ta romaani kangelasega hingesugulus tundis. Ooper valmis 1887. aastal. Esietendus pidi toimuma aasta hiljem Pariisis, kuid tulekahju tõttu Teatris lükkus esietendus määramata ajaks edasi. Lõpuks kanti see 1892. aastal Viinis ette. Pariisis esietendus verter Opera Komiigis 1893. aastal. Verter on lüüriline ja dramaatiline muusikaline jutustus väga noore ja idealistliku inimese suurtest ja romantilistest tunnetest, mis karmi reaalsusesse ei sobi. Sellele järgneb Perteri enesetapp, kuna elu ilma nii-öelda tõelise armastuseta verteri arvates Elamisväärne pole. Loomulikult ei ole ooperis võimalik edasi anda kogu romaani probleemistikku. Ooperis on kesksel kohal armastuse teema. Kõlas verteriaaria ooperist verter operdayisson samuti loodud kirjandusklassikasse kuuluva teose anatolfranci romaani Tais järgi. Üheks suurepärasemaks ja tuntumaks leheküljeks ooperis on orkestri intermetsomeditatsioon. Ooperis süžee kohaselt toimub sel ajal näitlejanna ja kurdi saani, Taizzi religioosne pöördumine, munk aata Naili mõjutusel. Mast kirjutas ta esiosa Ameerikas opranile Sybil Sanders sonile, kellesse ta kiindunud oli. Esietendus toimus 16. märtsil 1894. aastal Opera karnies Pariisis. Päris ta ees on oma tähtrolli teinud mitmed maailmakuulsad sopranit, nagu näiteks Anna mofo pöörles sels, Leon Din brass ja Renee Fleming. Mass meie edukas ooperi kompolisti karjäär kestis kuni tema elu lõpuni kuni raske haigus 1912. aastal tema maise teekonna lõpetas. Pärast Daisy valmisid veel 12 ooperit. Lühiooper Manooni portree, Amadis, Safo, Tuhkatriinu, Krizeldi nooter, tõimshonglör, rubiin, three spaakus, Ariane ja teised nimetused, mida enam ooperiafišidele kohta tema viimaseks ooperiks jäid, on Kihote, milles nimiosa laulis legendaarne vene pass Fjodor Shalja Pin mas Neie ooperid, etendusi mõne erandiga Pariisis operako müügis ja Opera Garnier ees. Tema hilisematest ooperitest toimus kuus esietendust, sealhulgas kad ongi Monte Carlo ooperis mass. Nii tagasihoidliku tundliku inimesena oma ooperite esietendustel ei viibinud. Talle osutatav tähelepanu, häiris teda, ta eelistas elu lõpuaastatel Pariisi mälule, vaikset elu maal. 1899. aastal asusta lõplikult elama oma majja kõrvilli külla. Ma olen kodune mees, väikekodanlik, artist, on ta ühes intervjuus öelnud. See on minu viis tööd teha ja ilus hakkama saada. Ma ei tea, kas on hea või halb aga mul pole julgust ega tahtmist midagi muuta. Mas keskendus oma loomingus eelkõige ooperile. Lisaks sellele on ta loonud neli balletioratooriumi, seitse orkestri süüti üle 200 laulu. Jälgides soovis nooruses saada pianistiks. On ta kirjutanud vaid ühe klaverikontserdi. Miks põhiliselt ooperiloomingule keskendunud helilooja oma elu kuuekümnendatel aastatel noorus balevuse poole pöördus, teada pole, kuid tema nooruse suure eeskujul listi mõju on tema ainsas klaverikontserdis tajutav küll. Ülevaade sülmas meie elust ja loomingust hakkab lõpusirgele jõudma. Vaade rohkem kui 100 aasta tagusesse Pariisi ja suure tööka loomeinimese ellu pole lihtne ülesanne. Sajandid on vahetunud, elu ja kunstiesteetika muutunud. Meil on kiire. Materiaalne maailm võtab liiga suure osa ja süvenemis aega jääb aina napimaks. Lohutav on teada, et materiaalsus versus vaimne ja hingeline on alati olemas olnud. See on jäänud muutumatuks. Vasnee pidas kogu oma elupäevikut. Ilmunud on ka tema mälestused, mille viimane lõik kõlab umbes nii. Ma lahkun sellelt planeedilt. Jätan selja taha maise elu tegemised, mida ma enam ei vaja. Lõpuks olen ma sädelevate tähtede keskel, millest igaüks on nagu miljon päikest. Ma ei näinud kunagi sellist sära ooperi suurel laval, kus kulissid olid sageli liiga tumedad. Seal pole ajalehti ega lõunasööke ega unetuid öid. Ainult oma sõpradega võiksin seal kohtuda. Aga kas nad tulevad? Enne, kui ma lahkun sellesse kaugesse paika, teen teatavaks oma viimse soovi. Soovin, et mind maetaks oma kodu lähedale Eirvilli põldude keskele kus vaikuses on veel aimatavad need, kes seal kunagi olnud. Mu hing kuuleb veel kõiki neid hääli, kuid need jäävad aina kaugemale ja kaugemale, kuni unustuse kivine uks mu järel sulgub. Shelmas suri 13. augustil 1912. aastal Pariisis ja on maetud Ebrevili külakalmistule. Ja küllap on talle reserveeritud koht ka tähtede juures. Nomnis moorial. Lõppenud saates prantsuse heliloojast Rülmas Neest kõlasid katkendid Moznee klaverikontserdist Naapoli süüdist oratooriumist mari lään ooperites Herodiaad, monoon, verd ter ja ta ees. Ja saate lõpus kõlas meditatsioon ooperis täis. Saate koostas Tiina kuningas, operaator oli seal, lebas.