Kirikuelu Tartu Ülikooli usuteaduskond tähistas 20 aasta möödumist selle taasasutamisest täna räägimegi usuteaduskonna esimese dekaani, emeriitprofessor Kalle Kasemaaga. Nii teoloogilise hariduse pakkumisest väikses Eestis kui ka vaidlustest humanistliku ning traditsioonilise kristluse manifesti üle kirikus. Jutuks tuleb isegi, miks me saame ühest ja samast pühakirjast nii erinevalt igaüks aru. Mina olen saatejuht Meelis Süld. Tartu Ülikooli usuteaduskond on tähistanud oktoobri alguses kahekümnendat aastapäeva, ütleme siis taasasutamisega aastapäeva, sellepärast et kui ülikool loodi 1632, siis juba kohe oli usuteaduskond, aga nõukogude perioodi ajal segadus meie tänaseks stuudiokülaliseks Kalle kasemaa, kes on siis taasasutatud Tartu Ülikooli usuteaduskonna esimene dekaan ja praegu emeriitprofessor. Kui mõelda nüüd 20 aastat tagasi aastal 1991 siis ilmselt ei olnud kõigile päris iseenesestmõistetav, et ülikooli juures võiks tegutseda usuteaduskond. Võib arvata, et selle suhtes oldi ka natukene võib-olla skeptilised ülikooli poole pealt või kuidas? Päris täpselt vastata ei saa. Mina ei kuulunud teaduskonna avamist ette valmistamas komisjoni, seal olid professor Sulev Vahtre, oli Jaan Unt. Klassikaline filoloog Hando Runnel oli Peeter Olesk, oli üks, oli inimene, oli veel viis inimest, oli igal juhul, nemad tegelesid Ettevalmistava tööga ja minu teada. 1991. aasta juunis-juulis ei toimunud ilmselt ülikoolis midagi. Juunis oli viimane nõukogu istung ja siis otseselt teaduskonna taasavamine. Nii et otseselt pärineb juunist. Õppetöö algas esimesel septembril, tol ajal ja augustis käisid praktilised ettevalmistustööd juba ühe Tartu Ülikooli raamatukogu töötajaga. Me käisime augusti viimasel nädalal Helsingi ülikooli poolt meie teaduskonnale määratud kingitust vastu võtma. Ma nimelt omal valikul vali välja valitud raamatuid umbes 30 riiulimeetrit. Et üldiselt hoiak oli positiivne, sellepärast et ettevalmistav töörühm siiski rõhutas, et et Tartu Ülikooli avamisest peale on teoloogiateaduskond olnud üks neljast teaduskonnast, selles mõttes üks vanemate hulka kuuluv teaduskond, sellele keegi vastu vaielda ei saanud. Teiseks ilmselt rõhutati ka seda, et et kõigi lääne ülikoolide Euroopat, ma mõtlen ülikoolide juures, on dioloogia olnud ülikoolides ütlemisest peale, et see on nii-öelda klassikaline traditsioon. Pärastpoole tekkinud muidugi uuemaid ülikooli küll, mis on pühendunud mõnele spetsiaalalale, on meditsiiniülikoolid ja muud taolised majanduskõrgkoolid, ülikoolid ilma teoloogiat, aga vanade ülikoolide juurde kuulub dialoogi ja selles mõttes vist minu mulje on selline, et vist õhkkond oli väga aktiivne ja võib-olla oli vastu häälima minutit kuulnud ei ole, ma tean ainult seda, et et meie teaduskonna siis, kui juba töö käis 91. aasta sügisel teaduskonna sekretär käis ülikooli kantseleist igapäevast posti toomas, aga postiriiuli taga töötasid inimesed. Et selles mõttes oli, kes läks posti toomas, võis kuulda, kui need midagi rääkisid omavahel ja meie teaduskonna sekretär oli kuulnud, et üks väga prominentne daam tol ajal ülikoolitööd teate hulgas oli teoloogiateaduskonna taasavamise teemat vist puudutanud ja oli öelnud, et see on Sulev Vahtre, hull idee. Aga noh, see on ainus hääl, mis minuni jõudnud on. Ja kas see oli nüüd öeldud, mis tooniga, seda on mul raske öelda. Kas naljatoonis või mitte, aga igal juhul minu mulje oli see, et õhkkond oli positiivne tiivne ülikooli nõukogu koosolekutel oli seda näha, et meisse suhtuti tähelepanuga ja heatahtlikult. Nii et ma arvan, et selles suhtes tõesti töös mingeid tõrkeid ja takistusi ei tekkinud. No päris nullist selles mõttes alustama ei pidanud, et isegi tulite ju Eesti Evangeelse luterliku kiriku usuteaduse instituudist kui palju oli võimalik sealt kaasa võtta teadmisi igal juhul, aga, aga ilmselt raamatukogu ja need kõik tuli ikkagi ise koguda, koostada, aga üht-teist ilmselt sai kaasa võtta. Noh, seda vist ei olnud palju, mida sai kaasa võtta tõesti peale teadmiste minimaalselt sellepärast, mis raamatukogusse puutub, mis meie jaoks väga tähtis on, võrreldes mõne muu teaduskonnaga, kus on hinnang selline et juba viis aastat vana, aga ta on ajast ja arust, siis meie jaoks sellised kriteeriumid ei kehti. Ja mis raamatukogusse puutub, siis 1940. või 41. aastal räägitakse klaverit koguni sõja aastatel. Kui saksa võim Eestis oli olevat bioloogilisi raamatuid Tartust toodud Tartust olid nad sattunud vist nõu kirikusse mõneks ajaks õlise Rõngu kirik. No see ei ole tähtis, küll aga olid sattunud kuhugi Lõuna-Eesti kirikusse ja ja sealt toodud viste osa isegi sõja aastatel Tallinna dusid usuteaduse instituudi raamatukokku, Tallinnas aga nende üleandmine, kui sees oli Tartu Ülikooli raamatu pitsat, see üleandmine toimus siiski aastaid hiljem, mitte 91. aastal, 91. aastal, mida sa see tuua peale teadmiste? No pigem koostöövalmidust sellepärast et meie õppejõududel Tartus ja meie üliõpilastel oli võimalik kasutada Tallinnas usuteaduse instituudi raamatukogu. Väga hinnaline oli käsikirjaliste materjalide osa selles raamatukogus, sest praktilistest vajadustest lähtudes mitmed usuteaduse instituudi õppejõud olid kinud või kirjutanud ise eestikeelset õppekirjandust. Noh, seda rohkemal või vähemal määral tegid peaaegu kõik õppejõud, eriti tuleb siin esile tõsta tingimata professor Elmar Salumaad, kes tõlkis väga palju saksa keeles, kirjutas ise ja mis eriti Tähelepanuväärne selles seoses on, et andis aastakümnete jooksul välja masina kirjalisel kujul nii-öelda ühemehe ajakirja teoloogiline kogumik, millest ilmus, mille maht oli iga numbri maht oli ju kusagil 100 kuni 200 lehekülje piires ja millest ilmus ligikaudu 60 numbrit. Kalle kasemaa, aga kui te alustasite, siis dekaanina Tartu ülikooli usuteaduskonnas aastal 91. Millised eesmärgid üldse seadsite, keda oli vaja koolitada, kelleks, keda te õppima ootasite? Ega meil väga selgeid sihte risti ei olnudki, sellepärast et et meie jaoks ikkagi oluline oli see, et teaduskond, mis oli taas avatud, kuulus ülikooli esimeste teaduskondade hulka, et mingis mõttes tuli jätkata katkenud traditsiooni. Ja Me ei lähtunud sel puhul mingitest konkreed setest, kiriku või muudest vajadustest. Meil oli väga selgelt see meeles, kuidas nõukogude ajal oli asutus, mille, mille nimetus oli riiklik plaanikomitee, mis andis koolidele igal aastal kätte arvud. Kui palju Eesti NSV rahvamajandusele on tarvis neid ja neid ja kolmandaid spetsialiste. Ja see, see etteplaneerimine mingis mõttes mõjus meile, see mudel mõjus meile negatiivselt ja silme ees, teiselt poolt tuli vabades tingimustes väljaspool majanduslik nõudlusi ja konkurentsi töötav kõrgkool oli silme ees näiteks see et 1900 kahekümnendatel aastatel Tartu Ülikoolis töötas võrdleva keeleteaduse õppejõud, mitte eestlane, rahvuselt, aga ta oli võimeline õpetama albaania keelt ja ta mitme aasta vältel pidas loenguid paania keelest ja keegi ei küsinud selle juures, kas Eestiga Vabariigile on tarvis albaania keele oskajaid või ei ole. Kuivõrd inimene oli olemas, kes võis seda teha ja talle valmistas see tegevus head meelt, siis ta tegi seda ja umbes samasugune suhtumine valitses meie teaduskonnas. Muidugi me kuulsime vestluses sisseastujate ka kuulsime, mis motiividel nad on tulnud teoloogiat, piima, nii et nende palett oli väga lai, võib öelda, nende hulgas oli inimesi, kes teatasid, et nad tahavad ennast pühendada Eesti rahvusliku dialoogi edasiarendamisele. Nende hulgas oli inimesi, kes tahtsid peale lõpetamist kiriku teenistusse astuda, aga oli ka inimesi ja küllalt suur hulk nende hulgas, kes teatasid, et nad tahavad saada laiapõhjalist head humanitaarharidust, mille, mis suhtes teoloogiateaduskonna põhi oli laiem kui filoloogide või ajaloolaste põhi. Aga kui minna veel natukene ajas tagasi, siis te ise oma esimese hariduse saite hoopis ehitus- ja mehaanika tehnikumis Tallinnas. Kuidas te sattusite üldse teoloogia peale ja hakkasid tegutsema usuteaduse instituudis ja siis lõpetasite viimaks Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Noh, jah, see võib-olla veel kaugemalt alustades tehnilise hariduse omandamine oli vist sellest tingitud. Mäletan, et et isa nägi ära tavalise keskhariduse korral. Inimesel erilisi väljavaateid Nõukogude Eestis ei ole, ta peab niikuinii mingisuguse erihariduse omandama. Mingil kombel, kas kohe pärast põhikooli või pärast keskkooli ja selles mõttes tema algatuse tõttu läksin ma õppima ehitust teede ja sildade ehitust konkreetsemalt ja ma olen selle üle, siiamaani on mul hea meel, et ma tehnilise hariduse sain, mis tähendab mille juures ma tunnen seda, et ma olen harjunud mõtlema konkreetselt. Ja tõepoolest see on suur eelis tänapäevases maailmas, kus tehakse sõnu palju ja, ja kus konkreetsust tihti napib. Aga teoloogiat läksin ma õppima sellepärast et ma olin töötanud Eesti maanteedeehitaja olemise ja eks flotatsioonisüsteemis ja näinud ära, mismoodi näeb välja töö Nõukogude asutuses, see ei olnud mulle meeltmööda. Umbes sama on hilisem peapiiskop, minu õpingukaaslane Jaan kiiviti öelnud, et temagi ei tahtnud töötada Nõukogude Eesti asutustes ja sellepärast Ta läks oma isa jälgedes tööle kirikusse. Tol korral ma kiivitajat ei tundnud, aga, aga teenistus nõukogude armees kolme aastane teenistus see võimaldas mul teenistuskoht oli hea ja suhteliselt ja aega oli palju. Nii et sain ennast täiendada iga päev vähemalt paar tundi oli enda jaoks võimalik võtta vaba aega ja oli võimalik lugeda, oli võimalik mõelda ja sellega seoses tekkisid küsimused mis võib-olla tavalist tehnilise haridusega noort inimest ei puuduta. Ja kui ma olin sõjaväest vabanenud, läksin konsistooriumi küsima, kas Nõukogude liidus on võimalik õppida teoloogiat. Ja kui ma mäletan, siis vastus oli selline, et ortodoksi kiriku teoloogiat on Venemaal võimalik õppida mitmes kohas, aga Venemaa mind ei kütkestunud ja venekeelne õpe. Ja sain teada, et on võimalik õppida luterliku teoloogia usuteaduse instituudis Tallinnas ja selle kasuks ma otsustasin. Kui ma tolleaegse peapiiskop kivid vanema käest küsisin. Mis saab pärast lõpetamist, sellepärast, et oli teada ju, et et nõukogude kõrgkoolide lõpetanud saadeti riiklikus korras kolmeaastase kohustuslikult kolmeaastasele tööle riigi poolt ette nähtud töökohas. Nii et see küsimus mu meelest oli täiesti loomulik küsida, et mis peale lõpetamist saab siis väga ilusasti peapiiskop, kivid vastas, et et see on teie enda teha ja, ja sõnad mis, mis mulle selles olukorras väga meeldisid. Ta ütles, et matemaatikat ei minda õppima ülikooli selleks, et raamatupidajaks saada ja millest sai järeldada dioloogiate. Mitte tingimata mitte selleks, et kirikut tühjaks saada ja see julgustas ja tiivustas ja suhtumine usuteaduse instituudis õppejõudude poolt oli samuti väga hea, nii et et see periood, need seitse aastat, mis ma õppisin sellest koolis, ma ütleksin, et, et see on olnud väga, väga meeldiv aeg. Kui vaadata praegu, siis on väga mitmeid õppeasutusi, kes pakuvad sellist usuteaduslikku ideoloogilist õpet, Tartu Ülikooli usuteaduskond on siis samuti on jätkuvalt tegutsenud usuteaduse instituut ja nüüd selle kooli tulevik, nüüd on mõnes mõttes küsimärgi all ülikoolina jätkata. Usuteaduse instituut ei saa, sellepärast pole piisavalt palju ressursse. Aga on veel ka mitmeid selliseid. Baptistikõrgkool on olemas. Me turistidele on oma teoloogiline seminar ja samuti on Tartus veel siis ka ju teoloogia akadeemia, mis on luterlik või kui mehaaniline, nagu nad nimetavad ise. Kas Eestis üldse on kohta nii, paljudele usuteaduslikele õppeasutustele? No kui otseselt öelda, siis ühesõnaga öelda, siis minu meelest on narrus on kus just selle ressursi puudumise tõttu, aga see paras, kui ei kõnele meie rahva kasuks, sellepärast et meil on, see avaldub ka muudes valdkondades, see isegi vanasõnade või kõne käändude pinnal, et ise tehtud hästi tehtud ja see, mis on enda oma, seda ma tean ja kontrollin ikkagi. Ja umbes see mõtteviis vist arvatavasti on aluseks seda näiteks Lääne-Euroopa inimestele raske selgeks teha, et kui Eestis metodisti koguduse liikmed, see oli aastaid tagasi alla 2000 umbes 1800 liiget, et sellise suurusjärguga kirik, kontsessionaalne rühmitus peab ülal veel oma dioloogilist kooli kooli, mis, mis tol ajal kandis ka kõrgkooli nime siis seda ei saa ühelegi normaalsest maailmast vabast maailmast ja normaalse arenguga inimesel ei saa selgeks teha. Ja minu meelest, mis puudutas luterlikku usuteaduse instituuti Tallinnas, mille Dust jah, dekrodeeriti ühe astme võrra, sest enne pretendeeris ülikooli staatusele ja nüüd ta on ümberformeeritud rakenduskõrgkooliks, siis selle õigustuse kohta võib tõepoolest samuti esitada kaalukaid küsimusi. Kiriku olukord on teatavasti selline, et on mitte üksinda maa pastorid, et majanduslik olukord pehmelt öeldes jätab soovida, vaid ka linnakogudustes on õpetajaid, kes on kõik kohustused riigi konsistooriumi õigeaegselt õiendanud ja kellel selle tõttu on mitme kuu töötasu saamata. No muidugi nad võivad loota ja sellele, et ühenduses advendi ja jõuluperioodiga võivad laekumised suuremad olla, saavad tagantjärgi oma palgaga. Või nagu mõni aasta tagasi ühes Peipsi-äärses luterlikus koguduses. Õpetaja teadis rääkida, et sealtkandist pärit inimene Saksamaalt on toetanud oma kodukandi kogudust iga aasta ja selle tõttu. Kui see välismaalt tulev toetussumma pärale jõuab, siis õpetaja saab puuduva poole aasta või rohkema osa palga kätte. Aga see ei ole normaalne olukord ja siis sellises olukorras hellitada lootusi konkureerida Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga, mis on täielikult riigi ülalpidamisel. See minu meelest kõneleb sellest, et Need lootused on kaugel tõsielust, need ei ole ei liiguria reaalsuse pinnal. Ja selles mõttes ma tahaksin tõesti öelda, mulle väga meeldis see, mida üks luterliku kirikutöötajates Tiit Kuusemaa Eesti kiriku ajalehe ühes viimastest numbritest kirjutas. Et kui kirikul napib ressursse ja kui kirikuliikmete arv, Ma mõtlen luterlikku kirikut väheneb pidevalt siis oleks tõesti tark korra istuda maha ja mõelda, kuidas raha kasutada, aga mitte anda vaba voli oma ambitsioonidele, mis on reaalsusest kaugel selles suhtes võib-olla on otstarbel, kas nimetada ühte minu õpetaja Uku Masingu mõte, mida ta 1900 kolmekümnendatel aastatel on juba öelnud, kui ta juhendas bioloogiaüliõpilaste religioonipsühholoogia seminari, siis need üliõpilased kirjutas siit jälle seminaritöid, millest võis teha järeldusi nende mõttemaailma ja unistuste kohta. Ja Uku Masing on öelnud, et tolleaegsed pealekasvavate kiriku töötajate hulgas silma hakkaval hulgal oli inimesi, kes nägid unes, et nad juhatavad Nikaia kirikukogu. Nikaia kirikukogu oli teatavasti aastal 325 kus otsustati kiri õpetusele põhjapaneva tähtsusega kiriku õpetuse arengule. Põhjapaneva tähtsusega otsuseid võeti vastu. Nikaia kirikukogu on kiriku ajaloos üks tähtsamaid sündmusi kristliku kiriku ajaloost ja kui meie kirikus on inimesi, kes umbes kas unelma, kes või unenägudes kujutavad ennast Nikaia kirikukogu istungite juhatajatena, siis muidugi kõneleb ka nende reaalsustunde vastu väga suurel määral. Ja sellepärast minu meelest. Siiski mul on meeles see 20 aastat tagasi umbes 20 aastat tagasi peapiiskop Kiievit tiga räägitud, tead, et usuteaduse instituut peaks olema, kui Tartu Ülikoolis avad riigi kulul töötab senini kogu maailma vähemalt Lääne-Euroopa poolt täiel määral tunnustatud teaduskond siis usuteaduse instituut Tallinnas peaks olema koht, kus tegeletakse Tartu Ülikooli lõpetanud bioloogide kutsealase ettevalmistusega, see tähendab, kus antakse neile edasiseks kirikutööks vajalikke praktilisi oskusi, nii nagu see näiteks Saksamaal on kaheaastase seminari või praktilise koolituse näol. Et selline asi Eestis võiks ka olla ja selleks oleks usuteaduse instituut kutsutud ja seatud, mitte aga konkureeriva kõrgkoolina. Tartu ülikooli kõrvale. Te arvate siis, et põhimõtteliselt täiesti piisaks ühest teoloogiateaduskonnas siis näiteks Tartu ülikooli juures usuteaduskonnast et anda tervele Eestile Eesti erinevate kirikute jaoks nende tulevaste vaimulike jaoks selline bioloogiline baas? Jah, ma arvan küll, üldjoontes tõsi ja praktika on seda näidanud, et meie teaduskonna lõpetanuid on läinud vaimulikuna tööle metodisti kirikusse metodisti, sellega on täiesti aktsia teerinud meie haridust ja ei ole nõudnud, et metodisti, koguduste vaimulikud oleksid nende enda kõrgkooliharidusega baptistide kohta ei oska ma näiteid tuua. Meie lõpetanuid on töötanud roomakatoliku kirikus Eestis, tõsi küll, mitte preestrina, sellepärast et selleks on vaja teistsugused koolituslikud eeldused aga on töötanud kogudustes koolituste läbi viietena. Siis on ortodoksi kirikuga on sama analoogsed probleemid, mis katoliku kirik puhul, et nende teoloogia õppe on niivõrd spetsiifilised, et, et nende kirikute vajadusi me vist vähemalt. Mis puudutab nende kirikute vaimulikkonda, siis nende vajadusi me vist ei suuda rahuldada. Aga kuivõrd Eesti ei ole valdavalt ortodoksne katoliiklik maa, siis ma arvan küll, et protestantlik kirikute tegevust silmas pidades peaks minu meelest küll piisama täielikult sellest, millist kontingenti valmistab ette Tartu Ülikooli usuteaduskond. Aga see, et meil on nii palju neid usuteaduslikke õppeasutusi kas probleem ja küsimus pole ka selles, et kehtib loogika, kes maksab, tellib muusika ja kui Tartu Ülikooli usuteaduskond valmistab ette tulevasi biolooge, siis kes teab, missugust akadeemilist vabadust seal kasutatakse? See jah, seal muidugi tõsi, see on see, nagu ma enne juba ütlesin, et, et meil vist peab see paika väga suurel määral, et et enda oma, et kui on kõrge kool või mistahes asutus või tegevusvaldkond enda oma, siis siis ma ise kontrollin seda ja see on seesama, mis, et kes maksab, see tellib muusika, aga, aga teisest küljest elu on näidanud seda mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas, aga Eestis ka. Siiski kui inimene läheb tööle, siis keskkond, asutusi ja, ja töökeskkond seab oma piirid, nii et akadeemiline vabadus on üks asi. Ilus asi on, aga sellest tegelikus töös ei tarvitse ilmtingimata palju järgi jääda. Selles seoses meenub omaaegne tar Ülikooli usuteaduskonna professor Eduard Emmmanni kuulus lause, mida ta ühenduses akadeemilise vabadusega teoloogia üliõpilastele toonid kolmekümnendatel aastatel. Ta olevat nimelt öelnud, et kasutage siinset võimalust õppimiseks, et pärast ka fraasid ja vaimulikud kehaliigutused omandate juba kiriku töö käigus. Aga nagu ma aru saan, siis Tartu Ülikooli usuteaduskond pole kunagi mõelnud seda, et, et kõigist lõpetanutest peaksid saama ilmtingimata vaimulikud ja vist ega ei küsita ka seda, kas inimene on? Küsitakse küll, aga ei eeldata seda, et inimene just kristlane oleks, kes õppima asunud. Ei, muidugi mitte, me ei saa riigikõrgkoolina, ei saagi seda eeldada ja tõepoolest sisseastumisel, nendel aastatel veel, kui me sisseastujate vestlesime, siis selgus, et, et mõned neist isegi võiks öelda, esimestel aastatel väga suur osa ei olnud kiriku liikmed, aga teisest küljest kogemus siiski näitas ka, et et kui need noored jõudsid lõpetamiseni, siis silma hakkavad paljud olid otsustanud ühe või teise kiriku kasuks ja olid astunud kiriku liikmeteks. Seon praktika, mis räägib enda eest. Aga teisest küljest muidugi ei ole meie eesmärk see, et lõpetanud satuksid tööle ühte või teise kirik, kus see või kogudusse selles suhtes väga ilusasti hiljaaegu ütles Eesti Piibliseltsi sekretäri Jaan Berenson, kes oma hariduse poolest on ajaloolane, Tartu Ülikooli lõpetanud, tema ütles sedasama välja, mida meie silmas oleme pidanud, et teoloogiateaduskonna tähtsus on eelkõige selles, et see annab inimestele korraliku hariduse, nii-öelda tuleb selgeks teha, mis on mis ja ja inimesed ise otsustavad tihti, millised võimalused neil on edasi töötamiseks, peale kõrgkooli lõpetamist aga aga teaduskonda annab teadmised ja hariduse, mida, mida ei saa ära võtta. Kalle kasemaa, Tartu Ülikooli usuteaduskonna emeriitprofessor teie käest on hea küsida seda, miks saavad kristlased ise ka nii erinevalt piiblist aru olete õpetanud just vana testamendi ja see on ilmselt neid tõlgendusvõimalusi veelgi rohkem. Ja siis on ka küsimus, mida aeg-ajalt ütleme, ka mittekristlased mitteusklikud kristlastele esitavad, kui nad näevad jälle mingisugust arutelu või suurt diskussiooni vaidlust. Et kuidas siis nii, piibel on niux, raamat. Ma arvan, et sellele küsimusele saab vastata ühest kandist. Üks asi on see, mis puudutab kõiki vanu tekste ja üldse, see käib ka vanade kreekakeelset ladinakeelsete tekstide kohta, et kuivõrd meid lahutab nendest tekstidest ajast niivõrd suur kultuuriline ja ajaline distantsi ja me ei tea kõiki üksikasju, mis, mis olid nende tekstide kirja panemise ajal kirjutajatele lugejatele teada, siis need tekstid valmistavad tõlgendamisraskusi igal juhul. See on ühine kõikidele vanadele tekstidele. Aga teine külg sellele küsimusele vastamiseks on see, et kui eeldada, et tegemist on jumaliku päritoluga tekstidega, siis inimese mõistus paratamatult ei saagi kõike seletada mis nendesse tekstidesse on kodeeritud või paigutatud. Et seega on, on inimestena, paratamatult on seletajad piiratud ja kolmandaks tuleneb sellest, et tuleneb see, et ajajärgu iga ajajärgu huvid ja maitsed on siiski erinevad eelmiste omadest. Nendest tekstidest otsitakse midagi, aga see, mida otsitakse teiste sõnadega tekstide tõlgendajate peas ja hinges olevad küsimused muutuvad koos ajaga ja tõlgendavad, püüavad oma küsimustele leida nendest tekstidest vastuseid. Ja kui nad arvavad, et, et nad on leidnud neid vastuseid, siis see seletab, miks eri aegadel või isegi ühel ja samal ajal erinevad inimesed on piiblist ja teistest vanadest tekstidest lugenud välja erinevaid asju. Praegu on ju väga aktuaalne diskussioon humanistliku kristluse manifesti teemal ja vastukaaluks on tulnud ka dokument traditsioonilise kristluse manifest ja Allan kirjutanud usuteaduskonna lõpetanuid teie õpilasi nii ühele kui ka teisele tekstile. Aga mida te ise arvate sellest Nendest diskussioonides praegu seoses nende manifestidesse? Mina teadlikult ei ole lugenud ei ühte ega teist manifesti, sellepärast et ma ei pea nendest mitte midagi. Minu meelest see on, on täiesti tarbetu selles olukorras, kus kirik on vaene ja väike, selles olukorras veel selle üle sõnasõda pidada, kellel on suurem õigus, kuidas nii-öelda humanistidel või traditsionalistidel hoiatavaid hääli väljaspoolt kirikut on kostnud, et et humanism on, aga kiriku seest ka on, on kostnud hoiatavaid hääli, et humanism on mõiste, mille kasutada ütlemisega tuleks olla ettevaatlik, sellepärast et et humanism on nähtus, mis seab inimese kas sellest siis antakse endale aru või mitte, aga seab inimese kõigi väärtuste mõõdupuuks ja ja selles suhtes religioosne inimene peaks teadma, et inimene on piirang ja inimene ei saa olla jumalike väärtuste mõõdupuu, vähemalt mitte. Ja teiseks selle traditsionalistide ka siiski minu meelest ei saa nõus olla, kui nad väga jäigalt toonitavad seda, mis kuulub minevikku ja mis on ajast ja arust, sellepärast et et nagu ma ütlesin, et küsimused on inimeste meeltes ja mõtetes erinevad võrreldes sellega, millised nad olid 1000 aastat tagasi või 2000 aastat tagasi ja, ja sellepärast need erinevad küsimused nõuavad ka selliseid vastuseid, mis on kaasaegsed ja mis võivad tunduda häbematustena või arusaamatutena inimestele, kes elasid aastasadu või aastatuhandeid tagasi. Nii et, et minu meelest see on nüüd minu seisukoht küll ka minu meelest kogu see vaidlus tradisenalistide omanistide vahel on torm, veeklaasis on torm veeklaasis ja siin ei saa ma jälle jäta mainimata. See ei kõla küll ilusast, jääb oma õpetaja Uku Masingu sõnu, kes kui kunagi oli juttu lahkarvamustest just nimelt Eesti luterlikus kirikus, mis aastakümneid tagasi oli teada ka siis olid kirikus erinevad vaimsed voolud ja seisukohad mida ei saanud ajakirjanduses kajastada, nii et nad ei võtnud selliseid ägedaid vorme, ehk nagu praegu, aga nad võisid tumestada inimestevahelisi suhteid ja Uku Masing on selliste asjade kohta, on öelnud üpriski mürgiselt, on öelnud, Lassaga tõmbavad. Kuigi ma ühe lause veel lisaksin, et ükskõik, ma olen jõudnud arusaamisele, et ükskõik milliseid vorme kristlus Eestis või maa peal võtab, aga, aga teadmine, et nagu apostel Paulus ütleb, et ei, kõrgusega sügavusega, seega teine ega kolmas asi ei suuda mind lahutada jumala armastusest, see teadmine on minu jaoks väga aktuaalseks saanud. Et inimesed võivad tõesti teha, mida tahavad, aga aga jumal teeb oma tööd ja see töö ei seisma selles suhtes. Ja selles suhtes võiks öelda tarka lauset, mis, mida muhameedlased tarvitavad väga sageli ja mis on minu meelest õigustatud. Kui inimese mõistus hätta jääb või inimene omadega ummikusse jookseb, siis muhameedlane ütleb, et jumal teab seda paremini. Kalle kasemaa, Tartu Ülikooli usuteaduskonna esimene dekaan pärast taasasutamist ja praegu siis emeriitprofessor. Kui palju te ise veel usuteaduskonnaga kokku puutute või olete pigem eemal kõigest ja nautimas oma vanaduspäevi? Noh, puutun kokku, käin iga nädal seal sellepärast, et teatud osa postisaadetisi, kirju ja muid saabub teaduskonna dekanaadi aadressil, nii et neid ma käin, käin toomas iga nädal seal, kohtun kolleegidega, nii et ei saa öelda, et ma eemal oleksin. Aga muidugi tõesti ma naudin seda, et ka inimene ja saan tegeleda sellega, mida tahan, kuigi tõsi küll, neid ma arvan, et ma olen kogu aeg saanud teha seda, mida tahan, et väga hästi on mul läinud, et huvid ja töö on kokku langenud, aga siiski suur eelis on ka see, et saab ise oma aega planeerida ja mingeid väljastpoolt ettenähtud piiritlusi ja kohustusi ei ole. Aga millega te tegelete? Loen palju, kuigi, tõsi küll, ka enne lugesin palju, selles seoses võib-olla maksab märkida, et et kui ma lühikest aega juhatasin usuteaduse instituuti, siis ma püüdsin juurutada õppejõududele iga-aastast ja aruannete esitamise käigus ka seda, mida enne sõda Tartu ülikooli usuteaduskonnas professor Johan Kõpp siis see viis, et õppejõude esitaksid ka ülevaate aasta jooksul loetud kirjandusest, vähemalt arvulised andmed, tekstid ja, ja selles mõttes ma arvan, et mina olen enda jaoks sellist päevikulaadi asja pidanud. Kus ma olen märkinud üles kuude kaupa, mida ma olen lugenud, millises mahus need asjad on need ja ütleksin, et ma olen lugenud aastas ei, arvule pole vaja siin nimetada, aga ma ei ole lugenud ka nendele aastatel, kui ma Tartu ülikooliteenistuses olin, ei ole vähe lugenud, aga nüüd loen asju, mille jaoks tol ajal aega ei jätkunud, mida ma ei pidanud niivõrd olulisteks, aga aga nüüd on selleks aega leidunud olendid, tõlkinud mitmeid asju, praegugi on erinevates kirjastustes peaks neli käsikirja olema kirjastuses Varrak on üks tõlge araabia keelest kirjastuses Ilmamaa kaks tõlget. Tallinna Ülikooli kirjastuses on üks tõlge, nii et need kõik võivad ilmuda lähema kas selle noh, tõenäoliselt mitte kõik sel aastal, aga ma loodan, et selle, et osa neist sel aastal, osa järgmisel aastal. Ja selles mõttes ma ütleksin, et igav ei ole mul kunagi olnud ega ei ole ka praegugi. Aitäh selle intervjuu eest Kalle Kasemaa, jääme huviga siis neid tõlkida. Kirikuelu tänaseks kõik mina olen saatejuht Meelis Süld ja soovin kõigile head õhtut.