Tere Sõve päevahommikutest ja soovin, et see nädal läks meile mõnus soe ja kosutav. Ühes Jeesuse tähendamissõnas noorem poeg isa käest oma pärandiosa välja nõutud ning laia ilma õnne otsima läinud. Aga häda. Ulaelu elades raiskas noormees kõikuma raha ära ning pidi kõhtu täitma nagu paadialune sigade toitu näpates. Aga kui te mõttes soojus, ütles ta. Kui paljudel mõisapalgalistel on leiba küllalt? Mina aga saan siin nälja käes otsa. Võtan õige kätte, Lähen oma isa juurde, ütlen talle. Isa, ma olen pattu teinud taevast sinu silmis. Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks süütaks. Tea mind nagu ühte oma sulast. Tiido tuli koju tagasi isa suureks rõõmuks, kes talle juba väravasse vastu jooksis. Mõelge ise, auväärne šeik särgib ja pojale kaela langes. Mille üle isa rõõmustas. Evangeeliumis öeldakse. Sest see mu poeg oli surnud ja on jälle saanud elusaks. Tal oli kadunud ja on leitud. Küsigem, kas isa rõõm oleks olnud sama suur, kui poeg oleks jäänud võõrsile ainult elukombeid parandanud? Kas oleks piisanud, kui ta oleks läkitanud isal SMS-sõnumi? Ole hea ja saada mulle raha, ma hakkan nüüd korralikuks. Vaevalt Jeesuse mõistujutt tahab öelda, et nõnda on taevas iga meelt parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui 99 õige pärast, kellel ei ole vaja meeleparandust. Jah, aga enamik inimesi ei taha pääseda kuhugi ega millestki. Nad ei ole oma olmedega oma positsiooniga vahel rahul. Ja neil ei ole midagi vastu, kui pakutakse paremat põlve ja õiglasemat elukorraldust. Aga kui üks mees rahva seast palus Jeesust kui rabi õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse. Minuga kostis Jeesus talle ühemõtteliselt tõrjuvalt. Inimene, kes mind on seadnud teiele kohtu mõistjaks või jagajaks Kahtlemata on loojal hea meel igast heast ja ilusast teost, mida me teeme kui me oleme üksteise vastu lahked ja leebed, ei tülitse ega tüssa. Aga sellest ei piisa püsiva rõõmu valmistamiseks ei iseendale ega loojale. Jumalale teeb rõõmu see, kui keegi vajub mõttesse oma elule, küsib mis on siis viimselt oluline ja otsustab hakata otsima teed kaduvusest kadumatusesse, poolikuses täiusesse, Surva maailmast igavesse ellu. Ta peab selleks tegema inimese süü ei ole patud, mida ta teeb, kiusata Ta on kange ja ta jõud tühine. Inimese suur süü on see, et ta võiks iga hetk meelt parandada. Aga ei tee seda. Vabandab ja õigustab end, et eksimine olevat inimlik. Vahel mõni ütleb seda koguni ladina tendentsina perraa rõhu maandumist. Aga see on kõigest Seneca lause esimene pool. Kui lõpuni lugeda, tuleb välja midagi hoopis muud. Herra rõhu, Maanumest, perseveraare, diapoolikum. Eksida on inimlik, aga eksitusest kinni hoida saatanlik. Kristlase rõõmusõnum on, et me ei pea oma eksitustest kinni hoidmega neisse jääma. Et me võime parandada meelt. Palvetagem. Nutan oma väärituse üle kui näen oma elu tähenduseta tundide kätes. Aga kui näen teda sinu kätes, ma tean, et ta on liiga kallis et teda pillata varjude hulgas. Aamen.