Tere taas tänahommikuse palvuse aluseks loen apostel Peetruse esimesest kirjast viis, 10. Aga kogu armu jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid. Kes te üürikest aega olete kannatanud? Koolis käisin sõjajärgsel kitsal ajal, emal sai mulle kaasa panna ainult leiba, piilu, millele oli tilgutatud päevalilleõli ja raputatud pisut soola peale. Minu arust oli see nii head, aga üks suurem poiss võttis sellestki poole omale. Temale ei pandud midagi kaasa, nii sai ta minu piskust osa tagantjärele üsna arusaadav. Seda taustaks, aga siis ühel päeval üks meie klassi poiss lausa säras, kuhu mind on kutsutud pulma. Palun sai ja, ja kõike head seal süüa, nii palju, kui sisse mahub. Oime, kadestasime teda, mõtle, mida tema kõike saab teda pulma kutsutud, kallis kuulaja, aga kogu armu jumal on sind kutsunud igavesse tsirkusesse Jeesuses Kristuses. Ükski maine pulmapidu ei vääri isegi mainimist selle kõrvale. See kestab igavesti ja sind kutsub kogu armu jumal ise. Isegi taeva inglid kadestavad sind. Nii suur on see kutse, kutse on imeline, aga sa ei ole veel seal peol. Pikk teekond on veel käia matk läbi ebasõbraliku maa, kus varitsevad mitmed ohud. Sellel teel saab sulle osaks pisaraid kui hirmu. Teinekord oled nii alla rõhutud ja jõuetu sellel teel, et vajad abi. Kes kül aitaks? Aga see, kes kutsus kogu armu, jumal, tema pakub sulle kabi, tema parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab meid. Aga sinu käes on võimalus, kas avada temale uks või mitte, avada jumala idee sinu juures midagi vägisi. Aga palve Jeesuse Kristuse nimel leiab kohemaid jumala tähelepanu ja abi. Ainult tema käes on, parandab rohi su valutavale hingele. Tema kinnitab, tugevdab, toetab. Pealegi tuletab apostel meelde, et kannatused on üürikest aega. Maine möödub kiiresti, ees on igavik. Jumal pakub sulle ja mulle täna oma abi. Ainult ava tema Lõmma südame ukse, ütle tule sisse, issand Jeesus ja aita mind. Ta tuleb ja aitab. Aga kui me ust ei ava, jäme oma murede küüsi ja kannatame asjata. Üks kristlasest naine kaebas, et teda tabas üks ebaõnn teise järele. Ta kaotas töö ja tervise. Ta ei suutnud enam korteri üüri maksta. Aga südames oli hirm majaomaniku ees. Vaat kui tuleb ja tõstab korterist välja. Hirmuga hoidis ta ukse lukus. Üks kaaskristlane, kes teadis selle naise raskusest, oli valmis aitama. Ta pani suurema summa raha ümbrikusse ja läks hädalise ukse taha. Koputas vaikus. Nii käis ta terve nädala. Käis hommikul, käis õhtul. Kartusest maja peremehes jäi uks suletuks. Hirm oli kruvinud naise närvid viimase piirini ja siis tulid pühapäev. Naine lipsas kiiresti uksest välja, läks kirikusse. Sealt tuli abipakkuja ta juurde ja küsis, kus sa oled olnud. Ma olen terve nädala sind taga otsinud ja aina koputanud sinu uksele. Tahtsin sulle anda raha seniks, kui jälle jalad alla saad. Ma kartsin, kartis ja kannatus. Nii me inimesed, oleme karta jumala käest abi vastu võtta ja kannatame. Aga tema on valmis igal päeval neid parandama, kinnitama, tugevdama, toetama ava ainult uks ja võta abi vastu. Armas issand, Jeesus Kristus, sina näed mind ja minu olukorda, sina mõistad kõike mu hirme. Palun sind, tule ja toeta, julgustan, kinnita sageli oma tarkuse ja jõud ei suuda mind aidata. Aga ma usun, et sina, kes mind kutsud, sina varustad ja aitab end, kuni jõuan sinu igavesse kirkusse. Aamen.