Armsad raadiokuulajad, soovin teile õnnistatud issanda päeva. Loen Markuse evangeeliumist kaheksanda peatüki kuuendast salmi. Ja Jeesus käskis rahvahulgal maha istuda ning võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis oma jüngrite kätte. Et need jagaksid need ja nad viisid leivarahvale. See on üks lõik Jeesuse sooritatud imetähest. Seitsmest leivast sai söönuks ligi 4000 inimest. Inimlikult täiesti võimatu lugu. Jüngritel oli ainult seitse leiba, sellest oleks neil endilgi väheks jäänud. Pidasime veel jagada, aga Jeesus käskis, jagage. Muide, tolleaegsed leivad olid rohkem väikese pitsaaluse moodi kui meie tõsiste leivapätside mõõtu. Näen selles jagamises mitte ainult jumalikku imet paika, jumalikku seadused ära. Kui me anname oma seitse leivakest kõigepealt üle issandale siis sellest saavad paljud söönuks. Issand, talle üleantud vara rohkeneb imeliselt, sest issand õnnistab seda ja murrab ja siis on, mida jagada. Jumala õnnistus suureneb, jaga aga, mis see kaudu jagamine, püha toiming. Ema Teresa on kirjutanud sellest, kuidas ühel õhtul tuli keegi mees tema juurde ja rääkis kaheksalapselisest perest, kes pole juba mitu päeva midagi söönud. Ema Theresa võttis kotiriisi ja läks seda peret vaatama. Lapsed olid näljast moodul nägudega. Ema Theresa andis reisikoti pereemale. See võttis kohe teise koti ja valas poleri siis sinna ja läks ruttu uksest välja. Kui ta tagasi tuli, küsis ema Teresa, kus sa käisid? Naabripere on ka näljas, ma viisin poole riisi, neile neil ka väikesed lapsed. Nii sai jagatud õnnistusest ka teine pere osa. Jüngrite jagatud leivast sai osa ligi 4000 inimest, kes muidu oleksid võinud Tarke ta koduteel. Ma usun, et ema Teresa ei olnud sugugi vähem õnnelik kui need, keda ta aidata sai arvas kuulaja. Kui sul on jagada ja sa näed abivajajat, siis jaga julgesti, sai jää ise õnnistusest ilma. Räägib veel mõne loo, need on kõik praktilisest elust, see tähendab need kõik on meile reaalsed võimalused. Üks pildike Jõgeva päevilt oli kuuma lämbe. Esmaspäevane päev. Peatänava ääres seisis jäätise putka. Selles lookles paras järjekord. Seal seisis nii lapsi kui ka täiskasvanud, et ennast pisut jahutada. Ootasin kedagi, seisin eemal. Aga mu pilk jäi peatuma ühel poisikesena. Ta seisis järjekorra kõrval ja jälgis ahne pilguga neid, kes oma portsu kätte said. Tema oleks ka tahtnud, aga raha ei olnud korrogee putka juures seisma eksmees kelle jaoks paistis esmaspäev küll üsna sinine olevat. Kergelt õõtsudes luges ta kopikaid. Õlle jaoks ei jätku, aga jäätis saab. Ta seisis sabasse ja siis langes ka tema pilk poisikesele, kes õnnetult ootasid. Vaatasin elatuskui, õnnelikud oma osa, noolimaalsusid mehe peas valmis plaan taastusjärjekorrast välja, läks joonelt lugeja ette ja küsis. Palun mulle üks jäätis. Enne kui keegi pahandama jõudis hakata, oli mehel ports käes. Seal ulatas ta selle õnnetule poisile. Poiss ei suutnud uskuda oma õnne. Ta võttis jäätise kahe käega vastu, ta silmad särasid kõva häälega, ütles ta aitäh ja kiirustas minekule. Aga mees, mehel olid omal õnnepisarad silmas, jagamine tegi rõõmu ja nüüd läks ta koju. Paistis, et tema peas liikusid nüüd hoopis paremad, et kui varem ei oska mõõta, kumb sai suurema rõõmu osaliseks kas poiss jäätisest või mees elamisest välja paistis küll nii, et mehe rõõm oli suurem. Miks ma neid näiteid tool? Selleks, et sa teaksid, kuidas rõõmur kaalse külvata ja omale rikkalikku rõõmu saaki koguda. See kõik kokku on investeering taevariigipanka. Leia mida issanda kätte anda, et temal seda õnnistaks ja siis jaga. Kindlasti saad sa ise rohkem kui see, kellele jagad. Pealegi toob see au sinu taevasele isale vaesemaks, sellest ei jää. Veel üks pilt ajaloost. Suure Oleviste kiriku üheks õnnistus, rikkaks osakson Maarja kabel. See paik sai suure fata ärkamise hälliks. Paljud ja paljud õppisid siin isiklikult tundma jumalat, et paljud said terveks, siin muutusid ja muutuvad elud. Selle osa suurest kirikust teeb eriti tähendusrikkaks ühe mehe ohver jalga. Nimelt 16. sajandi esimesel poolel tegutsenud kiriku eestseisja rikas kaupmees Hans Pavels algatas Maarja kabeli ehitamist siia, panid oma raha ja armastuse. Ta tõi suure ohvri oma issandaga. Ja issand õnnistas seda kabeli idapoolses välisseinas alansbaweltsi. Taas see on tema hauatähis, aga tema põrm puhkab kusagil mujal. Sellele lasi Ants Pauls kirjutada tähendusrikkad, sõnad, mis oled andud, see mulle jääb missale omanud, on mulle kadunud? Ei vei, ent keegi liialt kõrgeks pidada, sest nagu suitsuvine möödub inimese elu. See, mida kaupmees issandale ära andis, see on talle jäänud ka igaviku issanda juures. Pistasin omas, see on talle kadunud, nagu kaob suitsuvine seal väga tähelepanuväärne lugu. Tähelepanuväärsed lood, need kõik innustaguneid, meid samuti käituma ja elama. Sest kõik, mida me omame, oli jumala armust. Olgem siis armulised ka nende vastu, kellel puudus. Issand õnnistagu meid selleks. Jagamise issand Jeesus Kristus. Palume sinult tarkust ja avatud silmi, et näha neid, kes on puuduses. Sina nägid meid ja hoolitsesid nende eest. Aga sa hoolitsesid nende eest oma järelkäijate kaudu. Sina oled meile andnud, et meil oleks pidanud sinu nimel jagada. Tahame seda teha sinu hauks ja 200 inimese kasuks. Amet.