Kirikuelu tänase kirikuelu saate intervjuu salvestasime Viljandi man hallistes. Käisin külas kalle kastanil, kes oli sealne kirikuõpetaja kuni 2010. aasta sügiseni. Mis on vahepeal saanud, kuidas vaatab endine vaimulik kirikule täna ja moodi oma elu elab. Saatejuht on Meelis Süld. Kui me mõtleme ajale umbes poolteist aastat tagasi, siis käis meediast läbi ja üsna valjult teada sellest, mismoodi Karksi ja Halliste koguduse õpetaja Kalle kastan on ametist loobunud ja siis räägiti palju koguduste elust kõikidest töödest, mida peavad tegema maakoguduse vaimulikud, et elus püsida. Ja nüüd läheme selle teema juurde tagasi täpselt poolteist aastat hiljem ja minu vastas istubki Kalle Gaston, kes on nüüd siis juba endine Halliste ja Karksi koguduse õpetaja. Kas õpetaja tiitlist vaimuliku tiitlist on õnnestunud nüüd siis lõpuks lahti saada, seda mitte. Mulle tundub, et ma vist jään veel pikaks ajaks osadele kohalike inimeste jaoks vaimulikuks. Ja paljude inimestega kokkuleppe. Matan neid kunagi. Kuigi me keegi ei tea, kes keda matab. Aga kas ma olen vaimulik või ei ole? Ma ei saa neile sellepärast ära öelda. Kokkulepe on kokkulepe ja seda ei saa muuta, ükskõik mis seisus. Ma olen. Miljon elu pärast vaimuliku ametist loobumist. Ma arvasin, et. Mul tuleb hästi pikk ja rahulik aeg, kus ma saan tegeleda ainult meeldivate asjadega. Ehk siis, kui raha vaja, siis seda ka teenida, mis ei ole väga meeldiv tegevus. Aga, ja elu on näidanud, et elu on piisavalt tihe. Ikkagi on majapidamine ja laste kasvatamine. Ja siis veel matuseid tuleb teha, jätkuvalt, on tegelikult 15 aastat juba omaette vaikselt joogaharjutustega meditatsiooniga tegelenud ja möödunud sügisest olen siis teinud iga nädal tunde Halliste rahvamajas inimestele küll ravivõimlemise nime all, sest kui sa ütled inimesele, kes ei ole teemaga kursis hooga, siis ta jookseb kõige nelja tuule poole, aga ravivõimlemise sildi all on nad väga rahul. Selle tegevusega. Olgu siis nagu täpsustatud, et ma tegelen väga-väga lihtsas võtmes ja tegemist pole religiooniga, vaid läbi aastatuhandete läbiproovitud praktikaga, mis põhineb lihtsalt inimeste jälgimisel aastatuhandete kaupa ja need tehnikad toiminud igaühe jaoks, kes vähegi üritavad nendega tegeleda leiva teenimiseks. Väga palju võimalusi. Mul ei ole ja siis tuleb ise nupukas olla ja õppisin ära liha suitsetamise esivanemate kombel, see tähendab, et liha on ainult soolast, teda ei kiideta üldse. Siis ta iga päev läbi suitsuahjus ja mul on kuus seitse klienti, kes regulaarselt seda liha tellivad. Nad on väga rahul. Ja terve suvi olen tegelenud ja sügisel vanametalli kogumise ja edasimüügiga ja üldse ma kujutasin ette, et mingit tööd ikkagi maal leiab aga kahjuks kuu-kuult. Mida edasi, seda vähem, nagu neid võimalusi siin maal on, siis tuleb ise neid kuidagi luua ja otsida siin pisiremondid inimeste korterites või lume lükkamised, lõhkumised näitajaid ikka vahepeal on. Aga noh, minu jaoks ei olegi see, et töö peab eesmärk omaette olema, et tööd on täpselt nii palju vaja teha, et sa arved makstud saaksid ja et söök laual oleks. Kõik muu pole oluline. Kõik ülejäänud aeg on endale võidetud aeg tegeleda meeldivate asjadega, kui võrrelda neid tegevusi, kasvõi see olla vaimulik tähendab inimeste juhatamist õpetamist, see tähendab eeskujuks olemist, seda vähemasti oodatakse ja nüüd tegeleda selliste üsna lihtsate asjadega nagu remont vanametall ja nii edasi. Mulle tundub, et siin on väga suur vastuolu, hoopis hoopis teisest valdkonnast on need tegevused, kas see eneseteostuse võimalusi ei ole piiranud? Minu jaoks on see pigem kogemus ühest, hoopis teisest rollist, kus sa ei saa nagu toetuda mingile auväärsele ametinimetusele. Sa oled lihtsalt tavaline külamees, oskab neid asju, mida ta oskab ja pakub neid teenuseid, mida ta valdab. Ja see on päris huvitav kogemus nagu olla, nagu põhimõtteliselt mitte keegi tavaline inimene. Et Sul ei ole kuhugi nagu toetuda selles mõttes, et ma olen justkui targem ja arukam, sest ma olen vaimulik. Iseenda tundma õppimisel on see väga hea kogemus olnud minu jaoks, et ma olen väga tänulik selle ajastunud. Kas on olnud ka kahetseda seda, et vaimuliku ametist sai loobutud. Praegusel eluetapil? Ma õpin, mitte midagi kahetsema, üsna elu jooksul teinud, olen või, või tegemata jätnud, sest. Mul on selline tunne, et inimese vaim või tema kõrgem mina juhitada täpselt sellistesse olukordadesse nende valikute ette, mis tema jaoks on antud eluhetkel just kõige olulisemad ja parimad. Ja need valikukohad siis tuleb oma parema äranägemise järgi. Tuleb siis otsustada ühe või teise asja kasuks. Ja valik on valik, ei hea ega halb. Millal viimati jutlustada tuli, kas on kutsutud selles mõttes ka tagasi kirikusse, kas mõnd palvust või jumalateenistust läbi viima? Nüüd selle viimase pooleteise aastaga? Varsti kui peale aga kui ma ametist olin lahkunud olid väga suured talvekülmad ja palju lund ja tuisku. Ja vaimulikest Tartust käis Halliste teenimas Halliste kogudust teenimas, nii lihtsalt füüsiliselt ei pääsenud kirikule ligi lumerohkuse tõttu ja ja tema vist kõige paremini kiriku seadustega kursis nagu ei olnud ja siis ta helistas mulle vend Kalle, et ole hea ja aita hädast välja, inimesed tulevad kohale. Proovis küll ametlike vaimulike seast asendust leida, kellelgi polnud aega ja mis seal ikka, vend palub, siis tõmbasin vildid jalga mulgi kuue peale ja kõik sai tehtud, inimesed sai teenitud. Loomulikult ma muideks ei ole kogudusest otseselt välja astunud, et selles mõttes juriidiliselt kiriku seaduste järgi kõik korrektne. Et ma ei teinud õnnistamist tõstetud kätt, Täiega lugesin lihtsalt pühakirja. Tegin palve, et see on täiesti lubatud igale koguduseliikmele aga see ei ole mitte õigustamiseks, et see oli väga lõbus seik minu jaoks, et On vaja ja kogudus on hädas, siis ikka kutsutakse keegi, kes lugeda, palvetada mõistab aga on ju kindlasti neid ka siinsamas ümbruskonnas, kes tahaksid, et nende lapse ristiks just nimelt Kalle Gaston ja neid leeritaks võib-olla nende lapse leeritaks Kalle Gaston. Mida sa nendele vastad, kui ma nüüd aus olen, siis ei ole mitte ühtegi selle aja jooksul olnud, et põhiliselt on ikkagi need matusesoovitused. On inimesi, kes tahavad, kindlasti mina seda. Et mul on neli-viis matust Muhase selle aja jooksul olnud, praegu läheme tagasi aastasse 2010, august, mis siis ikkagi juhtus, miks tuli see otsus, et aitab küll, vaimulik on nüüd oldud, aeg on sellest ametist loobuda? Põhjuseid oli tegelikult väga mitmeid. Meditsiinilisest aspektist võiks öelda, et pöörnot eesti keeles läbipõlemine võib-olla enda jaoks kõige olulisem põhjus oli see, et ma tundsin, et kiriku dogmaatika ja kuidagi pärssis enda hinge arengut või noh, kui ma kordan oma ametivennale, et ma ei saa nagu Mesoteeriliste, see tähendab teemadel nagu vabalt oma ametivendadega arutleda ja ta soovitab, et kasuta selleks võimsaid liste, siis ma ei pea seda jälle õigeks, et ma läksin nagu ka oma südame ja hingega nagu vastuollu, kui ma kõnetan inimesi ja, ja räägin nendega natuke avaramalt, kui kiriklik dogmaatika ka nii-öelda ette näeb. Et see on minu meelest, oli võib-olla peapõhjus ka näiteks siis, missugused esoteerilised, praktikad või, või tegevused oleksid südamelähedased ja mis nüüd võib-olla päris löödogmaatikaga kokku ei ole käinud. Noh, kõigepealt võib-olla see, et ma olen praktiseerinud meditatsiooni ja nende meditatsiooni käigus olen vaimus käinud alguses lapsepõlves, siis emaüsas ja siis ka eelmistes eludes. Ja minu jaoks on see kogemus oli reaalne, nii nagu tuhandete miljonite teiste inimeste jaoks üle kogu maailma. No kui selliste mõtetega oleks kantslist esinenud ja kui mõni kõrgem vaimulik oleks kuulnud, siis ilmselt oleks hermeetiline Ko tiitel ka kohe tulnud. Mulle tundub, et reetiku tiitel mullu vaikimisi oli nii või naa oma avaldustega, mis momeedias olen ütelnud ja ja mul on hea meel, et ma selle sport Stahlis intervjuus sain sele eelmiste elude teema nagu välja öelda, et ma ei saa aru, miks kirik seda nagu kardab, et minu meelest inimestele teadvustada, siis oleks palju vähem sellist käega löömist. Et materialistlik maailmapilt ütleb, et sul on üksainuke elu, mis lõpeb surmaga, mille taga on tühjus ja teadmatus, olematus. Ja siis on kristlik maailmapilt, mis ütleb, et sul on üksainus elu ja pärast seda on kas igavene põrgu või igavene paradiis. Inimene tunneb, ennast löödi, tal on palju süükoormaid, vähesed mõtlevad vennaste, kujustavad sinna pühade hulka ennast ja siis ongi selline käega löömine. Kas minna. Aga kui näeb oma olemist kui igavikulised teekonda, millele algust ja nii pea tulevat lõppu siis ta on sunnitud ühel hetkel vastutuse oma elu eest endale võtma mitte panema seda kas valitsusele või, või jumalale või piiskopile, kellele iganes seal tuleb ise vastutada, muudab väga oluliselt inimese suhtumist üldse ümbritsevasse. Kas seesamamoodi? Nii ma mõtlen, teised religioonid, see, mida õpetavad budistid, siin turistid, kas eri religioonide, maailmavaadete ja käsitluste vahel võiks olla ka sellist rohkemat üksteisemõistmist ja tunnustamist? Minu meelest ainuke viis üldse konflikte ja vaidlusi ja mis tavaliselt lõppevad sõjaga, nagu ajalugu on näidanud vältimaks seda, oleks kõige parem üldse unustada igasugused hismid ja kuuluvused ja religioonid nagu korraks ära. Ja olla lihtsalt inimene siin planeedil maa ette, et ka riigipiire pole kultuurilisi erinevusi. Need on kõik näilised, isegi rassilised nahavärv, siis on kõik näiline erinevus. Ja kui me kõik taandame ennast lihtsalt inimeseks ma arvan, et siis meil ei oleks põhjust sõdida, kalle kastan endine Halliste ja Karksi koguduste õpetaja pärast seda, kui sa lahkusid ametist, kirjutasid ka raamatu püha töö. Ma olin pastor. Seal on väga palju meelseid väljaütlemisi. Miks see vajalik oli, miks oli vaja hinge pealt ära kirjutada kuni piinlikumate seikadeni rääkides seksuaalsest ihast ja lõpetades siis nende asjadega, mida pihil räägitud. Võib-olla peamine põhjus oli see, et Mu meelest on selles ringkonnas, mida nimetatakse Kristluseks liiga palju sellist võltsi ja kahepalgelisust. Et räägitakse mingitest moraalinormidest, eetilisusest ja. Samas ise elatakse ikkagi teistmoodi elu. Ja me kõik oleme lihtsalt inimesed, me keegi ei ole sündinud siia ilma ei pühakuks, ei vaimulikuks meil on inimesena aga see osa mis on loomadel oma instinktidega. Siis me peame seda eitama. Tunduvaid kirik eitab seda, seda poolt inimeses. See on, mis on olemas ja see ei kao mitte kuhugi, ükskõik kui palju ilusaid rüüsid endale selga paneme. Ja võib-olla üks häda minus oli, mida häda võid, vajadus oli inimlikkuse järele kirikus, vaimulike seas. Minu meelest enamus neist on kadunud nii oma rolli sisse ära või samastunud sellega et kohata või suhelda temaga kui inimesega. Neid vaimulikke jääb järjest vähemaks minu meelest. Ja see oli võib-olla väike eneseületus, et, et selliseid asju seal raamatus avaldada, millest tavaliselt ei ole kombeks rääkida. Võib-olla ma tahtsin maailmale lihtsalt tõestada. Noh, tõestad on vale sõna, aga kui ma omadega ummikus olin ja noh, vahel tõesti ka seal kirikus nagu oleks tahtnud nagu lausa karjuda, et eelkõige inimene ja alles siis juhuse või kellelegi tahtel vaimuliku rollis, aga see ei ole minu põhiolemus. Ja etteheiteid, kui nii võib nimetada, oli ka kirikuliste suunas, kes siis ei andnud märku, kui jutluse paber põlema läks, kes ei läinud appi inimesele, kes minestas kirikus. Seda hoolimatust oli seal kukkusele pühaduse taustal sedasama lugesin välja. Kas see oligi just hoolimatus, see oli nagu see, et kuidas minu vagadus välja paistab maailmale ja teistele. Aga see vagadus. Ma ei teagi, mis see sõna tegelikult see vagadust tähendab, mis on päris kole mõista minu jaoks. Kahjuks kell on nii, et nii-öelda tõsiusklikud kipuvad oma peaduses, nagu on nii pimestatud oma pühadusest, et nad ei märkagi neid nii-öelda ilmikuid või vähem tugevaid usus, et sageli saavad nende nii-öelda nõrkade osaks isegi nagu etteheiteid. Et ma olen kogenud juhust, kus üks inimene oli haigestunud vähki ja tuli elus esimest korda kirikusse Est palvet saada ja siis esireast tuleb üks väga usklik tõsiusklik proua ja ütleb esimese asjana, et aga kus te enne olite, miks te alles nüüd viimases hädas Tulate sellises olukorras etteheiteid saada, tea, kas inimene tuli veel tagasi, kahtlen selles. Missugune see kirik kõrvalt vaadates tundub? Kirik ei kõneta kuigivõrd, ta on takerdunud kuhugi 20.-sse sajandisse oma probleemiasetuste teemadega selle tõttu last ajab oma asja osadele inimestele on see vajalik teatud tasandil. Kas kirik saaks kõnetada siiski inimest paremini? Muidugi saab. Kui te loete vaimulike kohta käivad artikleid või mida nad teevad, millised nende tegevused on siis esimene asi on, et tohutu töö, tohutu teenistuste tegemine on nagu sport, et ühest kohast teise lõputud jutlused. Et siis mul tekib vaevu küsimus, et mis ajal need vaimulikud loevad raamatuid. Paljud käivad koolitustel, üks koolitus lõpeb, teine algab, aga koolitusele, mis hinge avardab või vaimu lendama paneb, need ei ole igatahes väga palju. Et mis ajal see vaimulik siis loeb ja arutleb. Ja on näiteks loodusega kahekestise jälginud, looduses asjad käivad. Et kui seda aega ei ole kuidas ta õpib siis teistmoodi kõnetama inimest. Et see, kui kirikus mingit seadusi muudetakse et otsustama, et kiriku lävepakk saab madalaks või olematuks, et see ei muuda asja. Praegu tegeletaksegi ainult ja ainult fassaadi illustamisega. Mul ei ole ühtegi nõu anda kirikule, mida muuta. Minu jaoks on see struktuur, mis saabub varem või hiljem. Või siis kukub see fassaad kolinal kokku ja jääb see sisu või see tuumik. Olen vahel mõelnud, et kui kui mingisugune kriis nüüd peaks maailma või Eestit tabama, kus tõeliselt inimesed vaatavad kiriku poole ja vajavad. Tõelist abi igasuguses mõttes on tunne, et need fassaadi inimesed Kaovad üsna ruttu kirikust. Jäävad ainult need, kes tõesti kristluse tuuma ja sisu on taibanud. Ja siis võib sündida midagi hoopis midagi teistmoodi, uut ilusat. No aga mis on inimene vajab kirikust, ma ei oska inimeste eest vastad, eks ootused on erinevad. Paljude võtavad seda, et kirik tõepoolest oleks see varjupaik või sadam selles rahutus torm olevas maailmas kuhu peitu pugeda või otsida. Ma ei ütle, kas see on õige või vale, aga minu jaoks elu ongi pidevas muutumises liikumises ta ei, vaadake loodus, seal ei ole mingit erilist seisakut isegi talvel pakasega kui arvad, et kõik külmunud välja surnud käib päris vilgas elu selle jaoks, kes oskab arvata et las ta olla varjupaik inimestele, kes seda igatsevad. Aga mina näen kristlust ikkagi sellise haamilise ja aktiivse nähtusega, mis tõesti taastab oma sõnumi uuesti iga järgneva põlvkonna jaoks kellelegi. Keel on juba hoopis midagi muud kui kasvõi meie põlvkonna oma ja kelle arusaamised on hoopis teistmoodi, et. Et rohkem inimlikkust ja huumorivõimet, mina kirikusse tulin oli peapiiskop Jaan kiiviti juunior piiskopiks peapiiskopiks ja ja paavstiks Jaan Tammsalu ääretult huumoritajuga inimesed. Ja nagu praegu tundub, et viimastel aastatel läks äärmiselt selliseks tõsiseks ja morniks asi kätte, et Ühes huumorivõimetuses nii tõsise organisatsioonis nagu kirik ei ole siis siis see on väga kurb. Ühesõnaga süda võiks inimestel õige koha peal olla, siis kõik muud asjad lahenevad ka palju paremini. No kui ma lugesin seda raamatut pühatöö või siis ka püha öö, kui surud ära jäta tee tähe ümbert, siis mulle tundus see päris lõbus ja humoorikas, isegi et vaimuliku ametis võib-olla lõbusaid asju küll, kui need nõnda tähele panna, lihtsalt? Ei muidugi, mida tõsisemalt inimene pühadust võtab. Isegi surmtõsiselt võib pühadust võtta, seda humoorikalt see kõrvaltvaatajale paistab. Minu meelest ei ole siin maailmas ükski asi liiga tõsine, ei saa olla see, kes jah, see kõlab banaalselt jumalaga on suhelnud või niimoodi kas on näinud, kuidas jumala asjad maailmas toimivad, ei kogenud. Et see, ütleme nii, et vabandust vähemuste ees, et. Ta on vaimukas mees. Ja ma olen lugenud Viivi Luige varjuteatris, oli, kuidas üks vaimulik tunnistas, et tema isa surivoodil oli talle ütelnud, et jumal on üks suur naljamees. Vähemalt mees sai aru mingitest oma elukogemusest, kuidas jumal võib väga veidralt mingeid asju lahendada, tema nägemus võib-olla hoopis vaimukame, mängulisem, kui meie oma tõsises pühaduse kummardamises arvatagi oskame. Hoovuste mängulisust tantsu ja naeru võiks rohkem olla ükskõik mis valdkonnas, mitte ainult kirikus. Kas on võimalik see ka, et kunagi kalle kastan, on taas Eesti Evangeelse luterliku kirikuõpetaja, kuigi ordinatsiooni tuntud preestriseisus isenesest jääb alles selles elus surmani. Aga et kas oivalised olete uuesti õpetaja kantslis? Kuna elu on vahepeal, vaatan elufilmina viisilise teatritükina, et siis. Loomulikult on kõik võimalik. Meie elu muutub PÄEV. Ühiskond muutub kiiremini, olud muutuvad. Me ei tea, mis homne päev toob või mis ta on, et kõik on võimalik. Kirikuelu Viljandimaal Halliste käis saatejuht Meelis Süld kõike head ja kuulmiseni.