Mille sa üldse teema valisin isikliku rahulolematuse tõttu nimelt olema rahul, et Eestis elavad eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed pole selgeks saanud vahet kirjakeele ja argikeelekasutusolukordade vahel. Võtame näiteks poes toimuva lühivestluse müüja ja ostja vahel. Tegemist on omavahel võõraste inimestega, kes teineteist riietavad ja käituvad muidu väljapeetud. Järelikult peaks kasutusel olema standardkeel teise sõnaga kirjakeelt. Tihti ongi kõik kena, kuni selle hetkeni, kui mina kliendina maksma asun, üks eur, palun, kuulen endale öeldavat. Eks tuleb maksta, kusagile kaevata pole, standardkeelt ei kasutata ja allahindlust ka ei saa, kui see häirib. Eestis on eurorahaühikuna käibinud juba poolteist aastat. Kui 2011. aasta alguses lugesid poemüüja ülipüüdlikult etega sendid eurosentidega. Kas kartsid, et keegi toob krooniajast jäänud sente? Praeguseks on keelekasutus eurodega seonduvalt muutunud sama lõdvaks, kui oli see krooni ajal. Need, kes tol ajal Eigutasid, on nüüd mugavalt euritama hakanud. Kui üldiselt võib suulises kõnes tähele panna, et inimesed muudavad öeldavaid sõnu lühemaks, kui nad on kirjakeeles, siis higi ja Eigu puhul võis ehk kroon tõesti pikk öelda olla, kuid euro asemel euri öeldes erilist lühidus ei saavuta. Tähis eur sobib kasutada valuutatabelites mujal öelgem ja kirjutage ikka. Euro euridest rääkimine on madalkeelena.