Kirikuelu tänase kirikuelu saate oleme pühendanud sellisele teemale nagu surnuaiapühad. Nimelt, kui vaadata seda, mis on praegu toimumas kirikutes ja avada näiteks Eesti Evangeelse luterliku kiriku koduleht siis tänasel päeval on toimunud Eesti mitmeid-mitmeid, surnuaiapühasid jaanipäeva aeg enne ja pärast ka mõned päevad ja nädalad on just see periood, kui neid surnuaiapühasid tähistatakse, aga millega on siis tegemist? Kuidas neid on ka läbi aastate peetud ja nõukogude ajal samuti sellest juttu tulebki, mina olen saatejuht Meelis Süld. Ja külaliseks on Riho Saart, kes on Eesti Evangeelse luterliku kiriku usuteaduse Instituudi kirikuloo dotsent. Mõeldes sellele samale tänasele Päevalehe ja surnuaiapühadel, siis võiks alustada sellest, et, et kust see traditsiooniliselt pärit on, et me niimoodi just jaanipäeva ajal tuleme kokku ja tuleme surnuaedadele ja pühitseme seda päeva nõnda. No vot, siin oli sul selliseid väga täpselt konkreetsed määratlused, et jaanipäeval just, et see, et see aeg nagu on seotud juuniga sellele on väga raske leida mingisugust kindlat alguspunkti, et kustkohast see täpselt algab ja tegelikult ei tea ka suur osa vaimulikest ise täpselt, millal surnuaiapühad sellisena üldse kasutusele on tulnud. On selline väide, see on alguse saanud 19. sajandil Liivimaalt ja, ja noh, kusagil seal 1830.-test aastatest alles muidugi palju pikem ajalugu on siis sellisel kristlikel matused lavadel või kristlikel, matuse piitustel ja nende juurtel, mis viivad tagasi juba kolmandasse sajandisse ja muidugi nendel paljudel on ka selliseid eelkristlikud eeskujud olemas niisugused antiikajast tuletuvad matused, omada matuseriitused ja, ja noh, need on juba seotud ka ohvri liitustega ja rituaal söömaaegadega, näiteks et nendel on siis pikem ajalugu kui surnuaiapühadel. Kui niisugustel Surnuaiapüha on põhimõtteliselt ju üks selline avajumalateenistus. No ta on jah, vabas õhus peetud jumalateenistus jutlusega palvetega lauluga ja no siin on nüüd ida kirikul ja Lääne kirikul näeb see välja. Erinev rõhuasetused on ka natukene erinevad. Lääne matused, avad on üldse olnud rohkem, ütleme perekesksemad või, või siis seisusekesksemad. Lääne matusetava on üldse võib-olla kiriklikum kui ida oma isegi ja, ja ka need Lääne kristlase surnuaiad on hierarhilise mad, ütleme niimoodi, sanan seda. Aga kui me vanadel kalmistutel käime, eks ole, näha, kus on maetud aadel, konna esindajad ja kus siis on lihtrahvas maetud, et sealt tuleb see hierarhia väga hästi esile. Aga ida matusekombestikus on surnuaeda, ei ole nii hierarhiline ja tai tingimata ei asetse ka kirikule väga lähedal. Kuigi jah, 18. sajandil tõesti see nõue tuli, et mis hakkas kehtima ka Lääne kirikute kohta, et puhtad juba haiguste epideemiate pärast katkuepideemia tõttu soovitati ja nõuti lausa, et kirikutesse ei saa enamate kirikute lähedale. Ei ole ka enam, soovitab matad, vähemalt kusagil 250 meetrit peab olema, see vahemaad tuleb, peab olema uus surnuaed. Ütleme nii, et idas oli juba varemgi, surnuaed võis kirikust olla sellises kauguses, võib-olla isegi kaugemal. Aga Läänes keskajal oli, oli muidugi tavaks ja kombeks sealt matta inimesi lausa kirikusse. Ja see muidugi tuletab märtrite kultusest, et selliseid seoseid on leitud, sest Kartaago kirikukogul viienda sajandi alguses see kindlalt sätestati, et Põhja-Aafrikas kiriku jaoks. Et iga kiriku altari all peaks olema vähemalt ühe märtri säilmed ja sealt juba levisse tava, siis, et privilegeeritumas soovisid ka ise saada maetud märtrile lähemale ehk kooriruum kirikuruumis muutus väga ihaldatavaks kohaks, kuhu, kuhu siis tulevikus saada maetud ja idas. Senine traditsioon ei arenenud välja, aga läänekristluses ladina kultuuris arenes tõesti sellisena välja. Nii et seetõttu. Ja kui nüüd siis peetakse surnuaiapühi siis tavaliselt nad ongi seal kiriku juures, mitte enam kiriku vanal kalmistul, vaid juba sellel uuel surnuaial. Ja siin on väga erinevaid seisukohti, muidugi, kuidas seda keegi enda jaoks mõtestab. Aga idakirikus on seotud sega hingepalvetega. Aga muidugi idapoolsed kristlased käivad rohkem surnuaedadel või oma kalmudele ka teistel pühadel nelipühi ajal näiteks või kiriku nimipühaku ajal. Need ütleme, lääne kristlastel on nüüd selline tava tulnud seda teha siin juunis ja, ja sellele, et ta nüüd on, juulis ei ole midagi muud ausalt öelda võimalik siit leida, eriti miks just juunis, ilmselt see, et see on suvine ja päikseline aeg ja saab väljas sellist suuremat vabaõhuteenistus läbi viia. Aga seal siis tõesti ainult toonitatakse seda mälestamise momente või sellist koosolemise momenti tähendab seos oma lahkunutega esivanematega. Aga, aga selliseid hingepalvete tegemine siia asja juurde ei kuulu selle juurde ja noh, see on muidugi üldse paistab nii et siin selles meie balti ruumis üsna üsna ainulaadne, sest kusagil Euroopas ma ei tea, sellist tava üldse oleks. Ja selliseid nagu surnuaiapühi ei teata, sest see on põhiliselt asendunud ka Skandinaavias eriti pärast teist maailmasõda asendunud jõuluajal haudadel käimisega, kus siis süüdatakse küünlad ja selliselt nagu kogetakse või tunnetatakse seda sidet lahkrutega. Et ollakse koos. Aga muidugi ratsionalistlikud vaimulikud on väga raske leida seos, sest inimene on surnud. Ja, ja seda surma totaarsuse tunnistamist on siin väga erinevad suhtumised, kuidas surma suhtude surudes ja suhtuda. Et kas on mingisugune side juba lahkunutega, kas see jääb alles või selline kena komme täie lihtsalt haudadel korrastada need hauad prügist ja muust sellisest ja lihtsalt saada kokku ka omavahel, et siis kogeda sellist osadust või või mingite sidemete kas taastamist või selle nagu väärtustamist, eks ole. Aga selliseid maagilisemad maagilisi momendid jäävad siis nagu välja rituaalne teks söömaaegu haudadel, läänekristlased ei praktiseeri, aga nagu setude juures, eks ole, see toimub, et, et seal on see isegi nagu eel Kristlikum või, või sellisest nagu antiik juba tavadest kaugelt tuletub. Selline traditsioon, mis on segunenud niisugused nagu kirikliku kristlike käsitlustega Surnuaia pühadetraditsioon on juurdunud meil üsna tugevalt sisse ja ma saan aru, et nõukogude ajal oli see isegi mureks siis ateistlik kasvatustöö jaoks ja nende tegijate jaoks, et inimesed endiselt kogunesid kalmistutele ja seda avalikku jumalateenistus seal viis läbi ikkagi ju kirik. Matused on üks kõige populaarsemaid või kiriklike talitlusi üldse. Kui vaadata statistikat, võrrelda neid ristimise, laulatuse ja kas armulaual käimistega, et kõige rohkem on ikkagi kirik läbi aegade alati matnud sellest ei ole pääsu. Ja muidugi see, kuhu maetakse seal olnud aegade jooksul ka väga erinev, et, et on nagu ma ütlesin, maetud nendesse kirikaedades ja samal ajal paralleelselt nendest maetud ka küla kalmetesse. Et on olnud selliseid noh, erinevaid pühitsetud paiku kasutuses aja jooksul. Aga iseenesest noh, matuseid on hästi läbi viinud ikkagi enamuse ajast ajaloolase kirik. Ja see ütleme kaks suurt püha siis jälle läänekristlaste jaoks. Ehk me peame silmas siis meid, luterlased siin ennekõike, et need on jõulud, kus massiliselt käiakse, kirikus on käidud ja käiakse ikka praegu ka. Ja teine on siis mõtlesin, et mitte niisuguse väga kirikliku pühaga seotud, aga vähemalt see surnuaiapüha või selline haudadel käimise komme, surnuaeda käimine väga raske on õela ja minul ei ole niisugust statistikat, et, et kui palju reaalselt seal hetkel nagu käib keskmiselt või kui palju seal käis näiteks Eesti esimese vabariigi ajal. Ja kui palju seal reas käis nõukogude ajal, aga et see oli populaarne, siis torkas see kahtlemata ka ideoloogia töötajatele silma, sest näis, et sa siis populaarne. Et kui ei oleks käidud, siis poleks olnud vaja ka alternatiivi luua, eksama liigaleeriga seeskleeri kõrvale tekitati informatsiooni, kõrvale tekitati noorte suvepäevad. Nendel on niisugused seosed täiesti olemas. Ja siin siis 58.-st aastast alates sooviti kirglike surnupühade kõrvale tekitada selline imalik kalmistupüha. Aga siis selle vahega, et kalmistupüha tuli alati pidada varem ja kiriklik sai loa pidada siis seda alles augustis, nagu ma vanemate meeste käest olen kuulnud. Ja halvimal juhul või jah, oli septembris lausa nii, et alati tuli selleks muidugi luba taodelda. Ja loa saamisega võis olla raskusi, seda veidi kunstlikult venitada muidugi, et mitte anda või ka näiteks mitte anda transporti transpordivahendit kasutusele selleks, et inimesed saaksid hõlpsamini kohale tulla kaugematest kohtadest. Et minu mälestused sellest nõukogude ajast on seotud muidugi rohkem Hiiumaal toimunud surnuaiapühadega. Need olid tol ajal vabakogudusega Hiiumaal teatavasti tuntud niisugune vabakoguduste saar. Enamjaolt ja seetõttu on mul endal isiklikud mälestused just rohkem sellega seotud, mitte niivõrd Luterliku surnuaiapühaga kui just siis artistide ja priileste peetud surnuaiapühaga. Kas need erinesid siis oluliselt luterlikes surnuaiapühadest? See oli kindlasti oma osavõtjatelt arvukam ja aga see johtus sellest eripärast, et lihtsalt see Hiiu saar on mõeldud, on, tuli selline vabakoguduste saar praktiliselt sesse balla majade tihedus on juba nii nii tihe selle saarel, et ja ka nende vabakogudust laste arvukus on niivõrd suur luterlastega võrreldes. Et seetõttu see tekitas sellist efekti, andis, et et seal oli rohkem lihtsalt et inimesi ja seal esines ka väga, väga heal tasemel koore mida suutsid vabakogudused välja panna, sest seal oli ka noori hääli nii olnud vanemate häälte hulgas rohkesti ütleme, luterlikud kogudused olid lihtsalt selle võrra eakamad oma oma koosseisult ET puudus puudus noorem generatsioon praktiliselt täiesti. Nii et see oligi see eripära, ega see, millest seal räägiti, ma usun, midagi väga ei erine sisuliselt selles sisulises räägite seal ikkagi sellest, et inimene õpiks oma elupäevi arvestama. Üks salm ütleb, et sa targa südame saaksid sest ma arvan, et see on see põhiline, millest räägitakse ikka kõigil neil surne pühadel. Muidugi on igasuguseid kõhu palju ilusaid metafoore asja kohta, mida ma kuulnud olen, tagantjärgi räägitakse ka sellest, et surnuaed, mis see üldse on, et see on jumala põllumaa või see viib meie mõtted juba selliste ilusate mõtete juurde, et tegemist ei ole selles mõttes siis surm surm tähendab meie jaoks alata totaarsust, eks ole, millegi totaalse lõppemist. Aga just erruutlased kasutasid juba oma kalmistute puhul. Ja veel siiamaani on nende kalmistutel märgitud koda Sakker, ehk see on siis jumala põllumaa väga ilus sõna võetud kasutusele ja viitab sellele, et, et sealt justkui peaks midagi võrsuma, see peaks vilja kandma, sealt läks elu võrsuma. Ühel päeval, et õun, Teil on väga ilus selline kasutada surnuaiakohta, sellist sellist mõistet näiteks. Surnuaia territoorium on ka ju olnud jaotatud alati ära küll siis erinevate kirikute ja konfessioonide vahel. Jah, ja see on tehtud ka ikkagi juba kõik varasematel aegadel, sest noh, minna seal ajalukku ja kui nüüd konfessioone puudutades 100 19. sajandi ju keskelt alates ütleme meie usuline ruum, killustus sai lõhutud väga tugevalt, siia tulid õigeusu kalmistud. Ja siis on probleem vabakogudus lastega, sellepärast et neil ei ole ametlikult mingit oma surnuaeda. Ja alguses on probleem, et ka luterlikud pastorid, mõnel pool ei soovi enam üldse prilase Babtiste matta ja sest nad on kogudusest välja astunud, aga kuhu neid siis matta? Nad ei ole enam koguduse liikmed. Noh, matku siis ennast kuhugi metsa või võsa, eks ole, aga kasutatigi selliseid võtteid, et salaja öösel maeti nagunii siis võimud sekkusid ja palusid siiski asi ära nii korraldada, et luterlik pastor ikkagi mattis maha ka selle lahkunud baptisti venna või õe või priilasest venna jõe. Kuni muidugi riik lõpuks andis patistidele omad surnuaiad, kas lausa oma surma Jäneda Hiiumaal palade surnuaed on antud ainult spetsiaalselt omal ajal baptistidele. Või siis anti juba olemasolevast luterlikus surnuaiast mõned sektorid vabakogudustele. Ja noh, kõik need surnuaiad ja saavad alguse muidugi juba varem, aga, aga nad olid kasutusel juba kõik sealt 18.-st sajandist, aga aga need sektorid siis tulevad vastavalt nii nagu vajadus. Ja niimoodi ongi põhiliselt juutidel, moslemitel ja kristlastel on ju omaette surnuaiad, ainult kristlaste surnuaiad jagunevad siis omakorda sektoriteks, kus on siis näiteks võib-olla veel katoliiklased sees ja nende artistide surma ja sektor selles ühes luterlikus või kus me nimetame sellist surnuaias siis. Ja ega need suhted ei ole kunagi head olnud, kui siin rääkida võib, siis, siis näiteks kui 80.-te lõpul kui tuli küsimuse alla ka see, et kas surnuaiad peaks andma tagasi kirikutele. Tollane Indrek Toome valitsus tegeles selle küsimusega ja, ja kui Eesti kirikute nõukogu esindajad käisid sellepärast ka Indrek Toome juures, et sellest rääkida, arutada siis katoliku kiriku esindaja teatas kohe, et see ei ole üldse vähe tähtis küsimus. Sest ei ole ükskõik, kelle kõrval sa ülestõusmise päeva ootad. Katoliiklane ei saa seda teha baptisti kõrval ja vastupidi, ühesõnaga seal ilmnesid sellised probleemid, mis ilmselt üllatas ka võimumehi ja meie ütleme, mitte väga religioosset noh, ametkonda siis oli see, võib olla väga üllatav, et niisugused asjad käidi näiteks sellisel arutelul üldse välja, aga see näitab, et kirikut jaoks või kristlaste jaoks kalmistu küsimus ja see, kuhu ma maetud olen, ei ole üldse niisugune noh, väike küsimus või sugugi vähetähtis, et seal ikka väga-väga tähtis kuhu maetud olen. Eestlased tegelikult on üsna sellised kalmistul käijad tihtipeale sünniaastapäevadel minnakse kalmistule emadepäeval tihtipeale jõulud isegi uus aasta, rääkimata siis hingedepäev, nüüd ka surnuaiapühad siin juunis-juulis millele Sävitab. See võib ju ikkagi viidata ainult sellele, et meil on vajadus nende sidemete järele. Väga-väga inimlik vajadus. Ei ole, üksime siin maailmas ja ma isegi võib-olla muutuda sõbra liiga isiklikuks, aga aga tegelen ja hakkasin tegelema näiteks suguvõsa uurimisega. Ja mitmed inimesed on tegelikult sellest nüüd kuulnud, et ma sellega tegelen, on natukene, nagu nad üllatunud, et miks sa seda teed, mis vajadus on sul täielikult uurida oma sugupuud? Ja kas ei piisa sellest, kui me kõik oleme Aadama, Eeva lapsed või kas siis sellest ei piisa või? Et mida sa seal veel uurid? Aga vot see on, kuidas nüüd õelda, ma räägin väga isiklikult selles, sellepärast et minu jaoks on see tegevus võrreldav sellega, et see kuhugi siiski paigutab mind ja meid. Me paigutame kuhugi ruumilises mõttes. Ja kui me uurime ja saame teada ka selle loo veel, mis on seotud meie esivanem, aga kui see õnnestub välja selgitada kaugest minevikust ajaloo allikate põhjal näiteks siis see lugu aitab mõista ka saatust ja võib-olla nii selgelt olekski õeldud. Ühest küljest paigutab meid kuhugi inimestena ühte kindlasse ruumi. Ja teine on mõista saatust. Ja selle nimel tasub siis seda tööd teha ja ütleme, pingutada ja otsida ka üles noh, tõesti kaduma läinud. Sugulased, kes veel eluski on, et see, see võib pakkuda palju üllatusi, mina arvan, et ega siin ongi taga väga inimlik vajadus, inimlik vajadus tunnetada sidet oma oma esivanematega ja, ja Ma ei tea, kas selle kõrval annaks kaalukausile v midagi tõsta. Ma jätaksin võib-olla sellised maagilised, maagilised pooled välja, sest Ta hingede rändamisest ja, ja reinkarnatsiooni ehk taaskehastumise uskumused ja kõik see on muidugi ka mille, mis võib-olla mõningaid inimesi väga ajendab ütlema otsima kontakti ja me ju teame, mormooni kirikledeks, ristib ristitakse ta surnute eest ja õigeusu kirikus tehakse hinge palveid, kus siis veel ka selles lootuses, et me saame oma palvetega juba lahkunuid nagu aidata või ja soovida omalt poolt, et nemad seal teeksid ees palveid siis meie elavate Eestis, aga need on ka väga emotsionaalselt kindlasti väga mõjukad. Aga ma usun, et enamus kaasa inimesi võtab seda, kui ta seda teeb kuidagi ikkagi vist mitte väga tõsiselt, siis võib-olla seda on väga raske öelda, sest see on väga isiklik ja, ja see võib mõne jaoks olla oluline, aga Ma arvan, et siin on ennekõike kõik. Nendel päevade puhul on oluline ikkagi perekesksus, et ma ütlesin, et et kui ida kultuuri seal rohkem tõesti, võib-olla selline kollektiivne mõtlemine ütleme, kaase matused avades on see, et kogu küla matab ja isegi võib-olla rohkem, kui küla tuleb matustele, siis noh, meie lääne niikuiniisuguses matusekultuuris on tavaliselt see perekeskne. Seal ei osale kogu külaühiskond tavaliselt see on harv, kui, kui osaletakse, et siin on ka kindlasti olnud suuri muutusi piirkondlikke muutusi. Aga nii üldiselt öeldes on läänes siiski rohkem see asi seisuslikum. Ses mõttes ütlesin, et ega mõisniku matusel ikkagi talupojad ei olnud ja talupoja matused ei olnud mõisnikud. Kuigi nad võisid samas mõisas kõik elada. Need aga, aga idas oli see, et seal osalesid praktiliselt kõik. Ja veel vahe muidugi veel muudeski asjades. Aga noh, see läheb juba liiga spetsiifiliseks, et meie, meie matusetavad on tavaliselt ka ilma Hitkemiseta. Viitkuta võib olla selliseid emotsioone ka väga välja ei näidata ja et kõik need Tutmised ja kogu selline, ütleme see selline anarhia pool siis, kui see emotsioon on nagu anarhiliselt kõigi ees lahti rebitud, et see võibki väljapoolsetele näidud, see on ju täiesti kontrollimatu emotsioon. Siis sellega tegelikult meie läänes oleme asendanud selle nagu viinaga suurelt osalt, mis siis tegelikult Hitlemise asemel on kasutusele võetud lihtsalt alkohol, aga tähendab, see anarhia tuleb nagunii läbi elada, sest pääs ainult, et seda tehakse erinevalt. Selles matusekombestikus on siis ka see väga hästi näha. Viin üldiselt meie laualt ei puudu, aga muidugi söömine on ühel või teisel viisil jälle kaasas. Jällegi vaga vana Läheb Heleri rituaal söömaaegade juurde ilmselt välja. Ja kui nüüd Nõukogude tavanditest rääkida, siis nendel Nõukogude kalmistu päevadel tegelikult pakuti ka tihtipeale siis oli nagu laat, selles mõttes inimesed said väljaspool surnuaeda näiteks toiduained ust, auto Lavka käis, seal oli auto, Lavka tuli kohale ja sealt sai osta head ja paremat. Ja need selline huvitav, et selline toiduga seotud, isegi sellise latistlikumal kalmistul päevadel ei saanud seda toitu sellest nagu väljet. Kalmistupäevad võimalikult kalmistupäevad ei ole nüüd kuigi kõvasti kanda kinnitanud, aga ilmselt need surnuaiapühad, mida tõesti siin täna ja lähinädalatel veel peetakse, need jäävad ilmselt aasta külmetaks veel. No paistab, et jääb sellepärast et ma nii palju, kui küsisin ka erinevate vaimulike käest räägivad nad mulle selliseid huvitavaid lugusid, et praegu juba ilma ütleme, ilmalikud külaselts näiteks mõni MTÜ ka võib ja teevadki koostööd juba kirikutega, et ühiselt, et neid surnuaia põhi läbi viia. Vot see oli minu jaoks ka üllatus, et ja noh, ütleme kui varem ajaloost on teada, kui raske oli näiteks erinevatel Jusconfessioonidel, ütleme siin baptistide luterlastel pidada ühiseid surnu või ja see oli, see oli ikka väga raske seda ühiselt läbi viia ja tavaliselt seda ei viidud ühiselt läbi. Aga nüüd ma kuulen, et on kohti, kus ka seda tehakse ühiselt. Nii et ajad on muutunud, inimesed ka muutuvad leebemaks sallivamaks ja need, eks me näeme nendes kõikides nendes asjades pühades suuri muutusi. Ja kui nad ennast õigustavad, küllap siis ikka alles on see, see on nonii, kuidas soovijaid on, et meie ise inimesteni seda kultuuri ülal hoiame. Et ega keegi muu seda tegema ei tule? Aitäh tulemast siia saatesse kiriku saatesse jaanipäeval. Riho saart, Eesti Evangeelse Luterliku kiriku usuteaduse Instituudi kirikuloo dotsent. Mina olen saatejuht Meelis Süld ja me kohtume kahe nädala pärast, sellepärast et järgmisel pühapäeval, esimesel juulil on kirikuelu saate ajal spordiülekanne, nii et kui jumal lubab, siis kaheksandal juulil jälle kell 19. Null viis. Kirikuelu.