Tere õhtust, kell sai kuus, te kuulate esmaspäeva, 20. augusti Päevakaja stuudios on toimetaja Marta Peril. Grauberg. Eesti tähistab täna iseseisvuse taastamise päev, aga 20. augustil 1991. aastal hääletas ülemnõukogu Eesti riikliku iseseisvuse taastamise poolt. Seda märgivad täna üle Eesti mitmed sündmused. Tartu Ülikooli ajaloo professor Eero Medijainen soovitab poliitikutel ära muuta tänase päeva ametliku nime taasiseseisvumispäev ja kasutada edaspidi terminit vabanemisega päev. Iseseisvuse väljakuulutamine on Eestile olnud 20. sajandil peamiselt edukas, tegelikult ei võistle 24. veebruar ja 20. august omavahel vaid täiendavad teineteist, leiab Eesti välispoliitika instituudi analüütik Erkki Bahovski. Jumal on tuvastatud kuue inimese säilmed, kes langesid 66 aastat tagasi määritsa lahingus. Langenud, leiavad lähiajal viimase puhkepaiga Osula kalmistul oma võitluskaaslaste kõrval. Vargamäel tähistati rahvapeoga 20 aasta möödumist maakonna kultuurirahva jaoks pühapaiga Järvamaa kultuurihiie asutamisest. Üha sagenenud rünnakute tõttu USA ja Nato vägedele afgaani armee sõdurite poolt otsustasid operatsiooni juhid võtta Afganistanis tarvitusele uue kaitse abinõu. Nüüd peavad kõik koalitsiooniväelased kogu riigis olema relvastatud ka sõjaväebaaside territooriumil. Ilm on meil peamiselt sajuta, öösel võib kohati olla udu, õhutemperatuur langeb öösel kohati alla nulli. Päeval on sooja 15 kuni 18 kraadi. Eesti tähistab täna iseseisvuse taastamise päev juba 20. augustil. 1991. aastal hääletas ülemnõukogu Eesti riikliku iseseisvuse taastamise poolt. Esimesena tunnustas Eesti iseseisvust 22. augustil Island. Iseseisvuse taastamise päeva puhul asetati lilled Toompeal mälestuskivi juurde ning sellele järgnes 20. augusti Klubi aastakoosolek asjaosalistega, rääkis Mall Mälberg. 20. augusti mälestuskivi juurde kogunenud meenutasid 21 aasta taguseid päevi avaldasid tänu kõikidele, kes tollal taasiseseisvumise eest seisid. Räägiti ka sellest, mis teeb meid täna õnnelikuks ja mis murelikuks. 20. augusti klubi presidendi Ants Veetõusme sõnum on, et olgem rohkem koostöövalmid ja kuulakem 11. Tihtipeale paljud neist räägivad, paljud kuulevad, kuid enamik ei kuule, mida tegelikult on öeldud. See tekitab ühiskonnas tohutuid pingeid, paljud asjad jäävad tegemata selliselt, nagu nad oleksid pidanud tehtud olema. Millega te kõige enam rahul olete, mis meil Eestis täna on? Rahulolu on mul kõige rohkem sellega, et meil on iseseisev Eesti riik, mis annab igale ühele võimaluse olla see, kes ta on. See, et Eesti riik kestab, soojendab ka riigikogu esimehe Ene Ergma südant kõige enam, eriti, kui ta meenutab aega 21 aastat tagasi. Mina olen Moskvast tulnud tagasi just olles veetnud esimese valge maja juures, kui palju tahtsite sellest, mis Eestis on? Teadsin, ma helistasin siia kogu aeg ja mulle öeldi, mis toimub ja kuidas tankid liiguvad juba ja ma olin väga hirmul. Ma tunnistan teile üles, ma pole kunagi nii halvasti tundnud ja minu kõige suurem hirm oli see, et ma mõtlesin, ma lähen Eestist ära. Mõtlesin, siin on minu kodu ja ma tahan siin olla, aga mõtlesin, et ma jõuan võib-olla Soome ära katta ja sealt juba edasi minna. Et see oli nii valus mõte, kui teil on mingi suur mure Eesti pärast, siis mis see võiks olla? See ei ole see, et me näeme, et me oleme selles Euroopa suures meres, on kaunis tormine situatsioon oli väga raske ette näha, aga ma olen ka selles veendunud, et Euroopa on meie kodu selles kodus me tunneme ennast palju turvalisemalt kui kodus. Kui me oleksime siin üksi. 20. augusti klubi koosolekul pidas päevakohase kõneklubi juhatuse liige, 21 aastat tagasikaitsekomisjoni esimees olnud Enn Tupp kes läks ajaloo kõrval presidentide aastapäeva kõnede ehk nagu ta ise ütles, manitsemise teed. Selge, et kunagi ei ole riigivalitsemine reaalne ja on alati hädasid, aga on ka küsimus selles, et kes siis peaks rohkem pingutama, kas koalitsioon või opositsioon. Pigem läheb pus harjamine opositsiooni kaela, sest nemad on olnud tagasihoidlikud, mon korraldanud sabotaaži ja sa arvad, et kampaaniaid, aga tegelikult sisuliselt ütleme, alternatiivpoliitikat välja pakutud ei ole. 1988. aasta septembris rahvarinde meeleavaldusel lauluväljakul ütles Heinz Valk oma kõne lõpus. Need kuulsad sõnad üks kord me võidame niikuinii ja sellest sai taasiseseisvumise aja massiürituste lööklause, millele mõtleb Heinz Valk nüüd. Nüüd ma mõtlen igapäevasele elule, see tahab elamist ja mälestused on küll toredad asjad ja neid on kena aeg-ajalt sõpradega meenutada, aga ainult minevikus ja mälestustes ei saa olla ju, eks ole, tuleb ikka olla selles hetkes, milles me praegu elame ja teha neid tegusid, mida see hetkepäev nõuab. Tartus kogunesid paarsada inimest tänast päeva tähistama Kalevipoja kuju juurde. Päeva tähendusest rääkisid ajaloo professor Eero Medijainen ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor Rein Taagepera. Mirko ojakivi käis kohal. Tartu Ülikooli uusima aja professor Eero Medijainen rääkis tartlastele peetud kõnes, et kuulus aastaid nende inimeste sekka, kes ei pidanud kahekümnendat augustit erilise tähendusega päevaks. Ent tänaseks on ta siiski enda sõnul arvamusel, et Eesti inimesed vajavad suvel üht riiklikult vaba päeva, mil saab 80.-te lõpus ja 90.-te alguses toimunud sündmustele mõelda, kuid omaette küsimus on media, Mereni sõnul see, kuidas paar aastat kestnud sündmuste ahelale loogilise lõpu andnud päeva nimetada. Eero Medijainen. Tundub, et seda päev on vaja, seda on vaja punasena, seda on vaja meeles pidada ja kui võib-olla Narvas väga pidulikult või tähistada praegu või mujal Eestis, siis see olukord muutub. Ma ise oleks eelistanud selle päevaks võib-olla vabanemise päev, mitte niivõrd taasiseseisvumissest, kui me hakkame nüüd 25 30 aasta tähistama, siis me kardetavasti kipume unustama seda. Eesti riik oli iseseisev ikka tunduvalt varem. Me peaksime mõtlema sellest päevast kui Eesti vabanemise päev. Olgu ta siis nimeks taasiseseisvumine või võib-olla tulevikus ka mingi muu parem termin, kui ajaloolased selle nime kallal natukene on mõtisklenud. See on ju muudetav poliitikute poolt. Samas sotsiaalteadlane ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor Rein Taagepera eelistas oma kõnes kasutada terminit taaste pääl. Taagepera sõnul peaks päeva nimetus olema lühike ja suupärane. Rein Taagepera. Mida lühem, seda parem. Nagu professor Medijainen, nentis, et mõned võivad väita jah, et iseseisvus pold kunagi katkenud. Aga kui me ütleme lühidalt taastepäev, siis võib igaüks mõtelda, kui palju kestis kogu aeg ja kui palju sai taastatud. Selge on ju, et igaüks võib mõelda millelegi, mida siiski taastati. Taagepera sõnul ei tohiks aga ükski poliitiline jõud või poliitik augustisündmuste taustal end tähtsamana näidata ja toimunu on paljude, mitte ühe-kahe inimese töö tulemus. Rein Taagepera. Eks igaüks võib ju ennast katsuda esile tõsta, aga jätame selle kõrvale. Maale iseloomustavad Eesti vabanemist kui sümfooniat mitte kakofoonia, nagu mõned teevad. Mirko Ojakivi, Tartu. Ja iseseisvuse teemadel mõtis mõtisklev nüüd ka Erkki Bahovski Eesti välispoliitika instituudist. Kaks üks nii võiks sporditerminites võtta kokku Eesti iseseisvuse väljakuulutamise 20. sajandil, ehk siis kaks on iseseisvuse kasuks ja üks kahjuks lõppes 1918. ja 1991. aasta iseseisvuse väljakuulutamine edukalt ning 1944. taasta oma ebaedukalt. Sestap klient pigem, et vaatamata Eesti traagilisele ajaloole 20. sajandil on iseseisvuse väljakuulutamine toonud edu. Pikemas kontekstis on aga kolm korda iseseisvuse väljakuulutamine ühe sajandi jooksul üsna ebatavaline. Iseseisvuse väljakuulutamine räägib vastu imperiaalsele mõtlemisele, et väikeriigid on vaid suurriikide tehingutes kasutatav kaup. Ajalooline otsus, kas iseseisvus välja kuulutada või taastada, on ikkagi trotsinud, seda realistid on kutsunud elu tõsiasjadeks. Siin ongi tavaliselt peidus konks, mida eiravad suurriikide ajaloolased ja analüütikud, nimelt et väikeriikide iseseisvus ei teki üksnes suurriikide tahtest või asjaolude kokkulangemisest, vaid et vaja on veel midagi. See midagi ongi tõuge koha pealt. Olgem samas ausad, Eesti puhul tekkis tõuge lihtsast äratundmisest, et Vene riigis enam koos olla ei saa. Eestis on üritatud tekitada ka konkurentsi 24. veebruari ja kahekümnendatel Augusti vahele, milleks need kuupäevad täiendavad teineteist ega räägi vastu Eesti vabariigi ajaloolisele järjepidevuse üle. Väga lihtsalt öeldes, 20. august lõpetas selle, mida 24. veebruar alustas, oleks ju veider ja lausa imelik kahekümnendat augustit ignoreerida. Kui me tahame välismaailmale näidata, et Eesti on oma iseseisvuse taastanud, mitte uuesti välja kuulutanud, tuleb seda taastamist meenutada. Ajaloost huvitunud välismaalase esimene küsimus on, missugune on taastamise kuupäev. Öelda, et meil on vaid 24. veebruar, oleks lihtsalt rumal. 20. august ongi nagu preemia, mille eesti rahvas oma 20. sajandi ajaloo eest välja teenis. Mõttekas on seega sel kuupäeval rõõmustada. Võrumaal on tuvastatud kuue inimese säilmed, kes langesid 66 aastat tagasi Määrits lahingus võideldes vaba Eesti eest. Langenud leiavad lähiajal viimase puhkepaiga Osula kalmistul. Oma võitluskaaslaste kõrval lähemalt räägib Igor Taro. Määritsa lahingus nõukogude julgeolekutöötajatele vastupanu osutajatest kolm leidsid tee Osula kalmistule möödunud aastal, ülejäänud kuue osas oli teada, et nad maeti põlenud talumaja trepi ette. Matusepaik saigi tuvastatud täpselt lahingupaigale pandud mälestuskivi juurest, kuid leida on toonud juurde uusi küsimusi 66 aasta taguste sündmuste kohta, ütleb sõjahaudade uurija Arnold Unt. Et hetkel on täiesti arusaamatu see, miks inimestel on peaaegu et ühest kohast ja sarnased luumurrud jalad on Reidest murtud. Siiski olid langenud maetud ristiinimese kombel asetatuna kõrvuti ning peaga lääne suunas. Aga seda hauda vaadates on selge, et, et seda tööd ei ole teinud siin kohalikud hävituspataljon, lased või, või sõjaväelased, et sel juhul oleks need need säilmed lihtsalt auku lükatud. Nii lahkuvad legendaarsest lahingupaigast need viimasedki metsavennad, kõneleb Sõmerpalu vallavolikogu esimees Aivar Rosenberg. Nüüd omaste soovidest lähtuvalt, siis oleme alustanud nende inimeste üleskaevamist ja ümbermatmist kalmistule, kus on nende õige koht. Meritsa lahing on Eesti metsavendade ajaloos üks märkimisväärsemaid. Seitsme tunni jooksul suutis käputäis mehi ja naisi panna vastu suurele julgeoleku töötajate hävituspataljonlastehulgale. Nüüd, kui võsas onu taluase saab matmispaiga staatusest vabaks, saavad ka langenud vana taluperenaise järeltulijad seal julgemalt toimetada ning ümbrust korrastada, kõneleb Hendriku talu omanik Mati Määrits. Siis võib-olla siia ikkagi teha päikeseline mälestustahvel saaksid ikkagi seda lugu jutustada. Mõneti on ka sümboolne säilmed said tuvastatud just vahetult enne Eesti taasiseseisvumise aastapäeva sest just eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest need inimesed võitlesidki. Igor Taro rahvusringhäälingule Võrumaalt. Afganistani armee sõdurite sagenenud rünnakute tõttu USA ja NATO vägede vastu otsustasid operatsiooni juhid võtta tarvitusele uue kaitse abinõu. Nüüd peavad kõik koalitsiooniväelased Afganistanis olema relvastatud ka sõjaväebaaside territooriumil. Neeme Raualt kuuleme lähemalt. Operatsioonide käigus on koalitsiooniväed Afganistanis mõistagi relvastatud, kuid baasides pannakse relvad üldjuhul maha. Neid kannavad vaid baaside kaitsjad. Üha sagenenud rünnakud liitlasteks peetavate afganistani armee sõdurite poolt just nimelt baaside territooriumidel sundisid NATO komandöri operatsioonis kindral John Allanit muutma senist korda. Nüüd nõutakse, et koalitsiooniväelased oleksid relvastatud ja valmis enesekaitseks tulistama ka baasides nii välisaladel kui siseruumides. Uute murede taga on osalt ka Talibani liidri mulla Mohammed Omari avaldus, et Afganistani mägedesse on imbumas üha enam võitlejaid, kes on valmis keerama relvad välisjõudude vastu ja nagu viimased intsidendid näitavad tegema seda just baasides. CNNi teatel ilmus läinud nädalal äärmuslaste veebilehekülgedele avaldus, et paljud afgaanid on valmis Talebani oskuslikult aitama. Selle tulemusena saavad välismaised sissetungijad ja nende liitlased hävitavaid lööke meie kangelaslike võitlejate poolt oma sõjaväekeskustes ja baasides, märgitakse avalduses. Teine NATO vägede uus algatus afganistani Taanis kannab nime kaitseingel ning selle raames määratakse iga afganistani sõjaväelastega toimuva ühismissiooni või ka koosoleku ajaks nüüd afgaanide teadmata. Kaks sõjaväelast, kes peavad olema valmis kohe tulistama, kui keegi afgaanidest püüab koalitsiooni liiget tappa. New York Times kirjutab, et Pentagon on analüüsinud viimase aasta jooksul koalitsioonivägede vastu toimunud rünnakuid ja jõudnud murettekitava statistikani sel aastal aset leidnud atakkidest vaid üksikute taga on olnud otseselt Taleban. See aga tähendab, et afganistani vägede seas, keda NATO välja õpetab, valitseb koalitsiooni vastu kohati väga sügav vaen. Rahvusringhäälingu raadiouudistele Neeme raud, New York. Ja tagasi Eestisse Anton Hansen Tammsaare muuseumis vargamäel tähistati rahvapeoga 20 aasta möödumist maakonna kultuurirahva jaoks pühapaiga. Järvamaa kultuurihiie asutamisest 20 aasta jooksul on Järvamaal väljaantud 105 kultuuripreemiat ja hiide on istutatud 99 puud. Olev Kenk räägib lähemalt. Tehnilised puud istutati siia siis 13. juunil 92. aastal sauna taha metsa äärde. Esimesel aastal oli neid puistute ainult neli. Preemiaid andis välja esialgu Järva maavalitsus, seda siis kuni 2000 aastane ja siis võttis teatepulga lae raha omavalitsuste liit. Tänaseks on siia hiide kokku istutatud 99 puud nende hulgas 39 harilikud andmeviiskümmend, üheksa suurelehelised pärnad ja üks kask. Nii tervitas kokkutulnuid Anton Hansen Tammsaare muuseumi Vargamäel juhataja Aune Suve vargamäele Järvamaa kultuurihiie rajamise idee pärineb aga toonastelt maakonna kultuurijuhtidel Taivo Brüsselilt ja hinge Mihkel saarelt, kes läksid keskkonnaosakonna juhataja Kalev Auna juurde mõttega äsja asutatud kultuuripreemiate saajaid kuidagi eriliselt meeles pidada. Kalev Aun. Lootus oli, et need kultuuripreemiaid antakse välja aastakümneid. Vargamäe on ju väga väärikas kultuuritraditsioonidega piirkond Järvamaal ja selles mõttes koht jumala õige. Aga esimesel katsel aastal sai lihtsalt need kohad määratud, nii et sauna taha metsa äärde. Aga kui teisel aastal istutamine oli läbi viidud, siis sai väga selge seisukoht võetud ilma projektita. Midagi teha tohi, et lõpuks ei kannata mitte kellelegi seda vaadata. 18 aastat tagasi loomingulise tegevuse eest Järvamaa kultuuripreemia saanud Paide kultuuritöötaja Tiia Tamm oli tänagi oma puud imetlemas. Kui sagedasti ise siia puu juurde olete sattunud? Ma ei ole päris mitmeid viimaseid aastaid käinud, esimestel aastatel sai ikka tihedamini käidud vaadatud, et kus see puu aga ikkagi on. Kahjuks ei olnud esimestel aastatel veel silte, nüüd on väga tore, nüüd leiab oma. Tere Vargamäel, Saunikute hoonete taguses metsas asub Järvamaa kultuurihiis on paik, kuhu tulevikus on asja kõigil Tammsaare muuseumi külastajaid. Selleks annab hea võimaluse seal täna avatud kõlakoda ja külakiik rahvusringhäälingu raadiouudistele Olev Kenk, Paide. Ja lõpetuseks lähemate päevade ilmast palun sünoptik Merike Merilain. Kõrgrõhuala keskme lähedal Lapimaal Soomes oli möödunud ööl täna hommikul miinus neli kraadi. Sellist külma meile saabuv kõrgrõhuala ei too, kuid tuulevaiksel selgel ööl võib maapinna lähedal nõrka öökülma esineda. Homne päev tuleb aga päikesepaisteline ja kuiv. Loodetavasti tõuseb maksimumtemperatuur 15 20 kraadini. Kolmapäeval taganeb kõrgrõhuala itta. Öö on sajuta ja jahe, minimaalne temperatuur valdavalt viis kuni 10 kraadi. Mardipäeval lähenevad vaat lääne poolt madalrõhulohud, mis toovad vihma vähemalt Lääne-Eestisse. Õhtuks võib Läänemerel tekkida uus madalrõhuala, mis toob neljapäeva öösel ja päeval üle Eesti liikudes rohkelt vihma. Edelatuul võib tugevneda iiliti kuni 20 meetrini sekundis. Õhude paratuurem pilves ja sajuse ilmaga ühesugune 13 17 kraadi piires. Reedel on tsüklon taganenud Venemaale, kuid selle lohk põhjustab Eestis jätkuvalt hoovihmasid ja jahedat ilma. Laupäeval on hoovihma väsem. Pühapäev on tänase prognoosi kohaselt taas vihmane. Aitäh, te kuulsite Päevakaja, mina olen Mart paberil Grauberg, ilusat õhtut ja kuulmiseni.