Minu koduümbruse poisid, kes edasi pääses nüüd õppisini praktilisemaid alasid, põllumajandust ja tehnikat ja aga filolooge sealt küll kedagi teist ei tulnud. Ja kuigi maad siin Jüri kihelkonnas Tallinna külje all olid teatavasti vaesel põhjal kehvad ja kitsid ja kodus oli ka pere suur, läks Rudolf Põldmäe kõhklematult tolleaegsesse filosoofiateaduskonda filoloogiat õppima. Oma osa selles otsuses oli küll vist ka siiski tema tolleaegsel emakeeleõpetajal Nigol Andresen elt. Meie eelmistes saadetes on oma tööst kõnelenud kirjandusteadlased Nigol Andresen, Thermo siirak, Aarne Vinkel, Daniel Palgi, Aino Undlad, Põldmäe, Endel Nirk, Olev Jõgi. Täna on siis mikrofoni ees teenekas vanema põlve kirjandusteadlane Rudolf Põldmäe. Küsime kõigepealt, mida kujutas endast tolleaegne Westholmi gümnaasium. On ju teada, et Rudolf Põldmäe sai keskhariduse just selles gümnaasiumis. Soliidne Coolbeti Tallinn seks paremaks kooliks. Direktor oli väga range ja niisugune nõudlik pedagoog ja püüdis ikka ka oma õpetajaskonda korralikult komplekteerida ja õpilased ka ikka olid kuidagi nii rohkem vaos ja distsipliini all. Nii et õppimine läks seal ikkagi üsna ladusalt. Üks teie tuntumaid tolleaegseid õpetajaid on Nigol Andresen. Mida ta teile õpetas ja kuidas? Jah, Nigol Andresen oli küll väga väljapaistev õpetaja, teistest tunduvalt ulatuv, vedas meid kani tugevasti ühiskondlikult mõtlema ja tema. Ta ütles, et vaat, üks poiss, üks pangadirektori poeg korra tunnist, tõstis kära, et et mis te õpetate meil siin sotsiaaldemokraatiat või. Ja siis õpetaja vastas külma rahuga, et. Ta ei õpeta teile poliitikat, Vaidma, õpetad neid elu tundma. Kirjandus on mitmekülgne nähtus, päästab elu kõiki külgi ja kirjanduse mõistmiseks. Te peate tundma ka poliitikat ja ühiskondlikke olusid ja, ja selle mõistmine, eks ma pean seda kõike teile selgitama ja selle koli küsimus lõpetatud. Missugused olid tema suhted õpilastega ja missugune oli tema tööstiil, kui ta õpetas meile kirjandused, Orioni algmõisteid, mis on värsimõõt ja mis on riim ja siis andistani katseks meile ise luuletusi kirjutada. Tegime kõik proovi, kuidas kellelgi välja tuli, aga minul läks üsna ladusasti, nii et mina kirjutasin ise ja päris päris. Mõistlikke või hinnatavaid luuletusi, õpilasajakirjades neid avaldasin ja ja läksin isegi nii kaugele, et hakkasin mõnele jällegi tegema, kes ise ei olnud võimeline. Andresen sellest küll aru ei saanud, aga ma olen talle kõige vanemas eas öelnud, salatseda usaldanud ja siis oli väga hämmastunud, et vot seda ma küll ei aimanud, et seal ka spikerdatakse. On teil meeles, mis te tasuks saite selle töö eest? Ja tasu oli ka olemas, meil lastevanemate komitee avas seal einelaua õpilastele, kus suurel vaheajal sai teed juua ja pirukaid süüa. Siis minul oli rahakoti üsna kehv ja siis jõukad poisid, need luuletused tegid mulle pirukaid välja ikka. Luuletus oli neli viis pirukat. Kas te mäletate, kuidas algas teie rahvaluulekoguja karjäär? Noormees läks rahvaluulet koguma, kuhu ja kuidas see oli? Karjääriks seda ei saa nimetada natuke palju. Aga ma läksin väikse viivitusega ülikooli. Nimelt ma ei saanud kohe esimesena, lastel polnud raha, lihtsalt. Kas te läksite üksi ja kuhu ta läks? Muidugi üksi. Mul ei olnud kombeks. Hulgakesi minnes oli suur tööjõu kulutamine tole arvates üksi muidugi jaa. Oskar Loorits andis mulle terve Harjumaa kätte. Et mitte, et ma oleksin seda aastatest peale kõike kogunud, vaid tema uuris säility mütoloogiat ja andis mulle ülesandeks just loogilisi materjale koguda ja eriti mütoloogiliste terminoloogiat kontrollida nihukest murdelist terminoloogiat nagu metshaldjad ja nägid ja ja kodukäijad ja, ja kratid ja nendel oli väga erinev terminoloogia ja ma kogusin neid rohkesti, nii et sügisel oli väga vastuvõetav ja hinnatav järgmistel aastatel, siis läks asi juba normaalselt või nii automaatselt edasi, et ma olin esimene aasta juba nii edukalt tööd teinud, ma mõtlesin siis ka hirmus suure energiaga, ei huviga ringi ja kogusin 2000 lehekülge. See on vist me rahulolu kogumise ajajärgu rekord. Ühe sessiooniga nii palju kogunenud. Aga nüüd räägime asjaga praktilisest küljest. Noormees tuleb talusse sisse, võetakse teda hästi vastu ja kust te näiteks ööbisite? Jah, ma olin niisugune maapoiss ja maaeluga harjunud Jaama inimestega oskasin käituda, mina sain küll väga hästi toime, nii et Laskin ladusa jutu lahti ja ja sellega vastati mulle ja ja juhatati mulle vanad inimesed ka kätte ja see töö läks mul hästi. Ladusasti. Nüüd, kui teie teadusliku töö algusest rääkida, siis tuleb ka rääkida Gustav Suitsu juhendamisel tehtud tööst. Töö oli vennastekoguduse kirjanduse kohta. On teil meeles, kuidas ta selle töödele andis ja kuidas töödel käis? Ja see on üks raske peatükk mu elus. Kui ma astusin 33. aastal suitsu kõrgema astme seminari siis ma tahtsin võtta teemaks endale, see oli ka välja pakutud eesti kirjandusteaduse ja kriitika ajalugu oleks muidugi alustanud vanemast perioodist, seepärast ehk edasi töötanud suitsi tahtnud mulle seda teemat anda. Ma ei saanud ka aru, miks tema ütles, et oi, et see on niisugune teema atlas Tuglas uurib seda. Ma mõtlesin, et kus siis ma nüüd rohkem väärt on, kui Tuglased. Tuglas serveerib seda. Aga suits tahtis mind nimelt rakendada vennastekoguduse kirjanduse uurimisele. Käsikirjaline vennastekoguduse materjal liikus ringi ja tema kodus nähtavasti ja ümbruses ja seal Eesti Rahva Muuseumis oli neid käsikiri rohkesti ja see oli ikkagi lahendamata küsimus, et mis, mis käsikirjad need on ja kes neid on levitanud, mis ajast need pärinevad ja kes need autorid on? Jah, niisugune raske kirjanduslik pleemale tähendab vanema kirjanduse ja Lõuna-Eesti vaadeldakse kirjanduse. Ja suits arvas, et mina olen niisugune mees, et ma olin juba arhiivis töötanud. Et ehk mina suudan seal lahendada, seda oli katsunud mitu käijate lahendada, aga ikkagi pooleli jätnud ja kaunis lootusetu oli see materjal. Ja mina siiski võtsin ta vastu, teatavasti sai see alguse 1740. aasta paiku, kui ta Lõuna-Eestisse eriti tugevasti tungis. Ja seal oli mõned kihelkonnad, eriti Urvaste ja Kambja, pallutas nii, et rahvas suures enamuses oli kuulus vennastekogudus, siis oli nagu nagu teine kiik meie meie luteri kiriku kõrval. Ja siis neil juba tekkis omakeelne kirjandus oma lauluraamatut ja vagajuttude kogu ikkagi nende trükkimine oli piiratud, aga rahval oli juba kirjaoskus ja oma usuline maik juba suus ja, ja see liikumine oli talle väga vastuvõetav, nähtavasti rohkem kui luteri kirik ja rahvas hakkas nii Ennast aitama, tekkisid kirjamehed, kes juba 18. sajandil hakkasid tõlkima siis käsitsi kirjutati need raamatut ümber. Jaa, jaa, paljundati jälgi käsitsi koopiates ja levitati nii et mõnel näiteks tuntud ajakirjanikul Hendrik prantsul oli esivanemate käsikirju veel alles ja ta mäletas, et tema vanaisal oli terve raamatukogu suur kapitäistäid. Lohutasin käsikirju, nii et see oli kahe siis niisugune põhiline lõunaeesti kirjavara, kuna tol ajal trükitud kirjandust ilmus sel alal õige vähe, aga siis tuli pööre. Selles osas. Gustav suits jällegi käis välismaal vist PEN-klubide konverentsil ja tuli tagasi Saksamaa kaudu ja sattus Harsruuti linna. See on praeguse demokraatliku Saksamaa Toriumil restoranist lõuna pool üsna tšehhi piiri lähedal. See oli see vanakeskus, kus liikumine oli lähtunud ja kus ta sündinud oli, meie emale tulnud. Ja tema käis seal all ja läks sinna arhiivikord ja leidis, et seal on tohutu hulk materjali. Mina hakkasin mõtteid mõlgutama, et ma peaksin ka sinna minema. Ano professoril oli eesõigused, tahaks ikka ise minna. Aga nagu professor asi on ja temal ikka eakas mees juba ja ei tulnud sellest sõidust välja midagi. Ja siis mina julmalt tahtsin ette ja ütles, et mina sõidan ise ja oli mul võimalus väike stipendiumi saada õpetajate seltsist ja 30-ga kaheksanda aasta sügisel sõitsin tõesti sinna hämuuti, linn on üsna kõrvalises kohas taas üks väike aru raudtee viis sinna, kus magunis olid peamiselt maanaised oma suurte Arvidega, kui sa oled sees ka kutsuda. Ja mina olin seal ka nii haruldane on reisija ja üks vanahärra anti mulle teejuhiks kaasa, see oli väga truu nagu, nagu mõni vana munk, väga nii range ja vanamoeline. Nüüd, kui te olite selles väikeses linnakeses, siis te nägite ka juba teise maailmasõja, noh, ma ei tea, kas eeltuuli või lained, kuidas peab seda nimetama. Ja nägin, seal oli 38. aasta kevadtalvel justkui Hitler okupeeris Slovakkia ja siis ma nägin, just see linnakene asub suure tee ääres, mis viib Berliinist Prahasse. Ja seda teed kasutati siis selle röövitud varanduse maaletoimetamiseks siis autod sõitsid, ööd näevad eriti öösel just ei tahetud nii avalikult näidata ka kõiksugumarkidega ja ja numbritega autot nagu kohalikud inimesed ütlesid, et üle Saksamaa või neid kokku aetud vedasid peamiselt relvastust, sest kui ma mäletan, siis Saksamaa sai Tehitelt 15 miljonit püssi rääkimata muust relvastust ja seda veetja ja toiduained ja igasugu varandusi veeti seal vähemalt paar nädalat järjest, nii et ööd ja päevad need tänavad, hoid, liikluse keerises. 39. aasta kevadel maalin seal seal ja ma tulin tagasi Berliini ja kutsun seal kokku üliõpilastega siis üliõpilased, tolleaegsed üliõpilased, vähemalt need filoloogid, kellega mina kokku puutusin, need olid imekombel üsna kriitilised riigi poliitika suhtes ja ütlesid väga pessimistlikult, et kui me nüüd läheme suvel põllutööle, et ega me siis enam ülikooli tagasi tuled, siis me oleme juba mobiliseeritud. Ja sügisel marsime sõjaliinil ja, ja algab sõda ja oleme bee siis kadunud mehed. Pärast ajaloolisi sündmusi Eestis oli üks, üks uus ettevõtmine ka ajakirjakeelega. Kirjandus osutamine, meil olid ajakirjad, eesti kirjandus ja eesti keel aga arvavad, et see eesti keeleritoni nõrkadel alustel ja need võiks liita ja liideti uueks ajakirjaks. Eesti keel ja kirjandus. Ja kui hakati otsima sellel toimetajat, siis jäädi minu juurde millegipärast peatuma. Mina olin nii mitu ala, harrastavad muidugi rahvaluulet ja kirjandust eriti ja eesti keelt olin ka ülikooli kursuse ulatuses õppinud ja pandi mind toimetajaks. Nojah, sõja ja okupatsiooniaastad lõid mu elu segamini. 50.-te aastate keskpaigal sain uuesti kirjandusmuuseumi. Nii oma tööpaigaks 56. aastal või nimelt Moskvas eesti kultuuri deka maad. Ja seal esinesid eesti diaatrid muidugi. Ja Vanemuise teater esitas seal oma ajaloonäituse ja sain sellega toimenäitus viidi Moskvasse, mina ise kaasas ei käinud, ei tea, kuidas seal vastu võeti, aga nähtavasti tuli toime. Omal ajal sain ma ülesande Tallinnast Eesti raamatult kirjastuselt oli parajasti üks Carl Robert Jakobson juubeliaasta ja taheti tema teosed välja anda või vähemalt mingi valik ja anti see ülesanne minule, sest teate juba, et ma olen nende asjadega tegelen tööga kursis. Siis ma tegin suure kiirusega kaks köidet Jakobsoni valitute teoseid. Seal oli siis palju uut materjali, mis olid välja tulnud just Jakobsoni arhiivist tema kodustest oludest, kodustest kirstudest ja kastidest, mida seni ei tuntud, kui see talu kulutati Jakobsoni memoriaalmuuseumiks. Ma aastat ei oska praegu öelda, kasvõi 55 või 56. Ja seal hakkas tööle August, Mikk ja Jakobsoni tütred olid veel elus. Aga need olid vanas eas nii armsad, head inimesed, et nad, need materjalid kõik tõid lagedale seal pööningul, kastides ja kirstudest, kui need olid ja, ja osalti pani riknenud ja ja kas oli päratu suur materjali kogu ja meie keegi ei olnud näinud ega, ega tunnudega teadnud nende olemasolu ega nende suurustega nende tähtsust. Aga tuli välja, et seal oli palju palju kirjavahetust, Jakobson oli alles hoidnud ja, ja eriti tema ajalehe Sakala arhiiv nagu täies ulatuses kõik käsikirjad. Kas köitlust taga? Praegu päris kindel ei ole keegi nii põhjalikult seda veel jõudnud läbi uurida, kas te ise käisite, koha peal? Toodi materjal teie juurde, teie siis materjalid järk-järgult toodi juba kirjandusmuuseumi, sellepärast oli vaidlemisi see kohalik muuseum, tahtsid endal säilitada. Mart Lepik oli väga resoluutne ja nii kindla sõnaga mees. Tema nõudis ikka, et olgu keskkond suhtelises, et no seal kohalik maja puumaja ja kui seal alati olnud asjatundjad, töötajad ja oleks tootiliselt ikkagi Tartusse, on Tallinna seal ja, ja kurge, muuseum kasutab neid meie nõuanded alati täielikult ja ei ole sellest kunagi kahetsenud. Kahju saanud. Te olete välja andnud kaks raamatut Eesti üldlaulupidude ajaloost, esimestest üldlaulupidudest. Kuidas te selle teema juurde läksite? Sõja ajal, kui me ei olnud tööks teaduslikuks tööks kuigi häid võimalusi ka avaldamiseks siis mina oma naise koos tema on ka kirjandusloolise haridusega Alo Põldmäe. Hakkasime koos kuidagi seda esimest üldlaulupidu uurima ja tema avaldas ajakirjanduses pika loo ja jäi see sinnapaika. Ja kui oli tulemas esimese üldlaulupeos aastal juubel nüüd 1969 siis oli niisugune tunne, et vaat peaks midagi selle tähistamiseks ära tegema. Ja mul oli materjalil need palju juurde tulnud ja ja kirjutasin selle siis laulupeo peaks valmis ja ta ilmus trükist isegi, aga kahjuks ei läinud veel müügile täie käiguga, nii et males laulupeole platsile toodi esimesed eksemplarid. Nii et need laulupeolised ei saanud kuigi palju seda osta. Ta märkis laulupeo üldkomisjoni esimees. Seltsimees peen märkis ära, andis mulle aukirja selle eest isegi teist ja aukirja saajate hulgas selle raamatu eest. Del tuli sellele järele veel üks raamat, teine raamat. Nojah, see ma kirjutasin automaatselt sellele, et ma juba see küsimus hakkas mind juba hoida ja ja siis ma tegelesin ka ikka kodu-uurimise liinis, osalt kohalikud seltside ajalooga ja, ja muusikakooride ja laulukooride ajalooga. Ja see materjali seni sundis peale ja siis kirjutasin selle teise raamatu just esimese laulupeo puhul hoid soomlased, Soome ajakirjanikud, siin külalised ja, ja avaldasid pikki-pikki kirjeldusi, mis on hoopis teistsugused ja nii avameelsemad ja julgemad, kuna neil nii meie tsensorid karta ei olnud. Toovad paljugi uut valgust meie laulupeo esimese laulupeo puhul ja teistel laulupidudel, loid ka soomlased siin ja ja siis veel puhkes suur vaidlus baltisaksa ja vene ajakirjanduse vahel. Esimesel võib-olla puhul, eriti kui sakslased püüdsid, sakslased püüdsid näidata, et, et see oli suur baltisakslaste Alfred, vaata meie õpetajale. Laps oskab nii laulda ja näitab oma sõprust meile. Siis vene ajakirjandus ja meie oma informatsiooni kaudega näitas, et see asi ei olnud sugugi nii roosiline. Et rahvas oli isegi nii saksa-vastaselt meelestatud ja, ja hoopis teisele poole Pole vaatas juba ida poole. Ja teiste laulupidude puhul oli ka neid vaidlusi väga rohkesti. Roomlased tähele panid ja mis nende jaoks oli nagu erinev võrreldes meiega, nemad imetlesid eriti meie kõrget laulukultuuri tol ajal juba ikkagi juba 800 meest tuli esimene laulupeole kokku hammastele täiesti uskumatu ja käsitlematu. Ja kui on Lydia Koidula, kes oli soomlastega eriti heas kontaktis, hakkas õhutama, et teie korraldaja ja midagi niisugust, siis nemad lõid käega, ütlesid, et meil ei ole üldse toore, ei ole rahvast selleks ja, ja võimalusi, et ei tule kõne allagi, aga muuseas, soomlased said siiski oma laulupidude korraldamiseks ja nagu ma nüüd tean. Nende esimene laulupidu peeti alles 1000 884. aastal ja soomlased tähistavad seda tänavu suvel suurejooneliselt. Muuseas ka just on huvitav sellest, kui palju Eestist mõjutusi said. Üks Soome raadiotöötaja käis hiljuti, siin käis just minu jutul ka ja mina valgustasin teda igakülgselt, niipalju kui andmeid on selle kohta, kuidas just soomlased meilt ja nad ei salga seda, tunnustavad seda täielikult. Idee said oma laulupidude korraldamiseks. Teie, kui elupõline kirjandusmuuseumitöötaja läksite järsku keele ja Kirjanduse instituuti. Kirjandusmuuseumi vanematele Nad on mulle pahaks pannud isegi kadunud August Palm, et sa mu maha jätsid, ta ütles ja et sa läksid Tallinna meepottide juurde ka meepotti küll ajakirjandusmuuseum maksis mul 100 rubla palka vist ainult ja mul oli suur perekond ja ja kui mul palk võis kaks ja pool korda tõusta, ma ei tea, kas keegi oleks siis nii suur idealist olnud, et selle ära põlanud. Ja pealegi Ma ei muutnud oma eriala, ma läksin kirjanduse alale tööle, muuseumi töö oli kaugem veel minu teaduslikust erialast. Seal ma sain ikka täiesti teaduslikul alal tööle hakata ja tööd oli seal palju, sest käsi toi, eesti kirjanduse ajal koostamine viieköitelise planeeritud, aga nagu nüüd välja tuleb, kasvab see juba seitsmeköitelise, eks. No ja köited on ilma paksud. Nii et tööd on seal küllalt olnud. No ma hakkasin juba kaastööd tegema neile, enne kui ma muuseumerale muuseumist ära läksin. Sest vanemad kirjandus taheti just eriti vennaskond, ohutuse peatükid on seal olemas, mida keegi teine kirjutada ei suutnud. Ja siis Pietistliku perioodi kirjutasin mina. Ja nii et ma olin juba juba teise jalaga On instituudis. Ja kui ma päriselt tööle läksin, siis esimene köide sai varsti valmis, seal on minu kaaslased rohkesti ja hakkasime teise köite juures töötama. See on siis peamiselt rahvusliku liikumise periood, tähendab 19 sajand, teine pool, mines maaling, küllalt kodunenud ja kompetentne, aga mul jäi sealt energiat rohkesti üle ja huvitoit või mitmesugused ja siis selle aja kestel ma kirjutasin mitu raamatut need laulupeoraamatud ja siis artiklite kogumikke. Aga siis kollektiivne töö laabus seal üsna korralikult. Raskusi oli ka seal, vot minu arvates ja ma ütlesin seda omal ajal oma elemastelegi, et nagu töö plaan, üldine plaan selle suure tööplaan ei olnud nagu õigesti seatud või ei olnud siis et asjatundliku, väga võimekat tööjõudu käepärast. Nimelt mina läksin ju sinna peamiselt selleks, et, et kirjutada vanema kirjanduse peatükke ja kas või köiteid ja oleks sellega hästi toime tulnud. Ja siis töö oli niisugune, et korraga tegime vanemate köitud valmis ja siis läksime järk-järgult edasi ja kui need said valmis, siis mina oleks tahtnud edasi minna enam. Sest järgnevate perioodidega ei olnud ma kursis ega, ega olnud tegelenud. Aga siis anti, kolmas teete seal, ma kirjutasin üsna väiksed peatükid, näitekirjanduse ülevaade ja paar näitekirjaniku ja veel edasi. Kui see valmis sai, siis pidime hakkama tegema ühiselt kodanliku perioodi, seal oli ju eeltöid hoopis vähe tehtud, nagu seltsimees Olev Jõgi oma arvusse selle viimase köite arvustuses. Palju etteheiteid teeb sellele köitele, siis tal on õigus, sisuliselt, aga, aga meie kui autorid saame rendid ka vabandada sellega, et me ei olnud vot võimelised ega, ega saanud küllalt süveneda ega spetsialiseeruda neisse uutesse ajajärkudes. Nii et nüüd on ilmumas teine pool sellest neljandast köitest. Nii et seal on jällegi needsamad hädad ette näha juba ja arustajatel on vist. Küllalt tööd viimasel ajal tegelenud Jakob Hurda uurimisega, millega nimelt konkreetsemalt ja mis laadisse dialannud Kui ma töötasin rahvaluule arhiivis kolmekümnendatel aastatel, siis mul oli ju iga päev tegemist tema suurte köidetega sisukate köidetega ja sealt ma tegin märkmeid kogu aeg. Need, ma olin siis juba kavatsema mingite hurda monograafiat ja sõja aastatel oli jälle palju vaba aega, ei olnud midagi mõistlikku teha, siis leidsin jälle ikka neid köiteid ja siis hurda kirjavahetus. Temal on veel teine kogu käsikirjade osakonnas kirjandusmuuseumis tema kirjavahetused, mida ta on ka algusest peale alles hoidnud ja tohutu hulk tuhanded kirjad. Ja see materjal on mul ka olemas. Ja kui nüüd on tulemas Jakob Hurda juubelid kaks juubelit, et peaaegu korraga nimetama 150 aastane sünniaastapäev 1990 ja 1989 tema suure rahvaluule kogumise algus sellest saab aastat siis on Tallinnas eriti kirjanduslikud ringkondades küsimus üles tõstetud, neid tähtpäevi väärikalt tähistada kas või rahvusvahelises ulatuses, mida need täiesti väärivad. Ma sirvisin ka oma vanu materjale, mis on mul imekombel alles püsinud ja hakkasin nii algusest peale urta uurima tema tema elu, julgusest ja tema õpingud ja tema varasem tegevus keele alal ja kuidas ta rahvaluulealale jõudis ja ajakirjanduslik tegevus. Ja jõudsin nii 1000 872. aastani umbes välja ja oma elukutset vahetas ja, ja Otepääle pastoriks hakkas ja samal ajal Eesti Kirjanduse Seltsi Aleksandrikooli peakomitee juhtima. Siis jäin esialgu peatuma ja ei tea, kas ma sealt kaugemale jõuangi. Igatahes varasem periood, selle ma töötasin läbi ja nüüd hakkab mul juba nii käsikiri valmis saama. Ja mis edaspidi saab ja ja muidugi peaküsimus on hurda. Rahvaluule kogumine ja, ja tema maailma kuulus rahvaluulekogu, aga nagu ma siit-sealt on kunud, seltsimees Laugaste kavatseb vist sellest midagi kirjutada põhjalikumat. Eks näis, siis mis, mis muuga saab, mis mulle veel üle jääb? Kui nüüd teie tahaksite Rudolf Põldmäe tööst ühte tahku või ühte peatükki esile tõsta mis oleks Mina olen tahtnud ikka. Ma olen omamoodi niisugune ärkamisaegne rahvavalgustaja, võiks öelda, tunnistan ausalt omaks ikka oma rahvast rohkem informeerida oma ajaloost, oma kultuuriloost teadlikumaks, teha rahvast oma võimet sama saavutustest. Ja sellepärast mina ei ole teinud siukesi suuri üldistusi, vaid tuhninud rohkem siukseid, haruldasi materjale, detaile, väiksemaid tegelasi, väiksemaid tegevusliine, isegi väiksemaid seltse ja ja kohalikke isikuid. Et see kultuuriloo pilt võimalikult nii mitmekülgsema täielikum oleks.