Rohkem kui pool sajandit ei ole Ülem-Suetukis kiriku veel löönud ja rahvas püha jumala armu saanud. Täna seitsmendal juulil on Sebe seal, kus koduküla kirik oma inimesi jälle ootamas vahepeal vilja Aidana ja viimasel ajal kultuurimajana kasutusel olnud hoone rängalt mõnitada saanud. Ta kaunistatud torn on vaid mälestus, mida tänane noor põlvkond fotode pealtnäha saab. Kell kadus ka kord teadmata suunas, nagu nii mõnigi asi inimesedki siit külast. Kadunud on. Kirik, mis kord oli ehitatud siia mäele ja mis seisis siin ja teenis oma rahvast, on kaua olnud varjusurmas, on teda üldse veel tarvis. Või on sotsialistlike elule inimestest jagu saanud nende hinge vajadused teiseks muutnud kiriku veel ööd. See ei ole see kell, mis siin aastate eest rahvast kokku kutsus. On teine Minussinskist muuseumist laenatud. Kaili ööda tornis sest torni pühakojal enam ju polegi. Aga tähtis on see, et ta lööb. Ja see kostab igasse õue. Kas tullakse? Esialgu on kirikus ja kiriku ümber vaikne ja külateed tühjad. Kuked kirevad, koerad hauguvad, aga inimesi ei paista. Ja siis äkki on Altkülateedel näha paari kogu siis veel mõned siis veel. Ja varsti on kogu küla liikumas ühes suunas siia kiriku poole. Ülem-Suetuki inimesed tulevad jälle oma pühakotta. Esimest korda rohkem kui poole sajandi järel. Anna öelge, millal te olite viimati siin kirikus jumalateenistusel? Mina käisin vanematega. Asson, 14. juuni tuli umbes 74 aastat. Vahepeal ei ole. Tüdruku Kell kutsunud, aga teda ei ole olnud. Mis aasta see oli, kui ta viimati helises? Vaat ma ei tea, mis aastal ta oli, aga siis teda enam lõhuti juba 38. aastal. Täna tulite, oli vaja tulla, kohe oli vaja. Südamest, kas. Siin on vist mitme külarahvas pool. Külarahvas on jah, kuus Kristiine, nii Eestist, Lätist suunist. Tõepoolest, kogu ümbruskond on liikvel. Ja kirik on juba rahvast nii täis, et istuma saavad vaid kõige vanemad. Seistakse tihedalt ja ollakse valmis vastu võtma seda, millest nii kaua ilma oldud. Pole enam kauneid lühtreid pole altaritki. Tugev valgest kasetüvest rist on ja noored kased. See kõik tehti siia eilse päevaga. Rõdul seisavad Eesti rahvariides leigareid, kellel küll varem sellist ülesannet pole olnud, täita kirikukoori funktsioone. Aga eile sai natuke harjutada ja rahval on ka laululehed käes. Küll ta läheb. Ette rutates võin öelda, et läks küll ja hästi läks. Jumalateenistus algab, teenib Järvakandi koguduse õpetaja Jaanus Noormehe. Alustame tänast jumala lauluga laul mehe esimese lauga issanda hämaral ajal me vanemaid hoidsi raskustest läbi, kui koidule vastu neid. Selle jumalateenistuse ajal nutsid paljud inimesed olid need rõõmupisarad, et taas siin selliselt olla saab. Või oli see kibe meenutuste silmavesi, mida kõike viimased aastakümned toonud pole? Küllap oli mõlemat, sest öeldakse ju, et rõõm ja mure olevat kaksikvennad. Aga miks on muretu ometi nii palju olnud? Sel jaanipäeval saab külarahvas enne õhtust pidu hooli mäel. Veel üks kord kokku. Surnuaial mälestatakse omakseid ja kirikuõpetaja õnnistab avatavat mälestuspaika neile 58-le mehele, kes represseeriti 38. aastal. Nüüdsest seisab ta seal Ülem-Suetuki laste viimase rahupaiga päras kõrge rist raudaias ümbritsetud kohalikust marmorist hauakividega, millel hukkunute nimed, kus sõnaga nende meeste hauad tegelikult. Ja kui palju nimedega marmortahvleid oleks üle suure impeeriumi tarvis. Kõhe hakkab karjuda, tahaks ja küsida. Kas sellega lõpp on Venemaal elavatel rahvuskildudel veel oodata. Tänane inimene on visalt hoidnud vanast ja kindlast. Aga tema teadvust on siiski suudetud vormida koolis, koosolekutel ajakirjanduse kaudu. Ja ehkki ta võib-olla paljudki sisimas omaks ei pea, hoiatab minevik mängu kaasa mängima. Represseeritute mälestusmärgi kõrge risti vastu jääb pärast selle pidulikku avamist ja õnnistamist toetuma metallist ja plastmassist vanik mille tipus punatäht risti ja viisnurk. Nad on meis kõigis vist mingil moel olemas mitte ainult selle küla inimeste hinges. Minu jaoks said nad siin nõukogude võimu poolt hukatud inimeste mälestusmärgil uue sümboolse tähenduse. Risti ja viisnurk. See on absurd? Ei, see on tegelikkus. See intervjuu on tehtud juba järgmisel päeval jälle kiriku juures. Anni Grünberg 61 aastat vana on täna leerilaps. Nii nagu paljud temaealised ja vanemadki külanaised. On justkui kergem kui palju täna leerilapsi ja neid ristilapsi oli siiski lapsi ma lugesin ära, oli 41 või kaks armulaual käis umbes sama palju, aga kõik need käisidki ringis olid ja siis ristiti, tänasin veel lapsi, lapsi, riskid, et ega need kõik meiegi loomad ei olene venelasi, võõraid, kiki olisi. No kõik tahtsid vanemad ikka nagu jumala sõna üle, need on. Nüüd lõpuks tekkisid seda päris kirikuõpetaja, sellepärast et teil on siin juba naised külas oma peale selle töö võtnud. No on küll, meil on kogu aeg, on see jumala sõnaga kõik sematmine jäiga ris, tiivad on omal niuksed nooremad, aga no nüüd juba need jäävad vanaks enam igavad. Ja keda nii olen seda teed viia edasi ja võtan seal naiste amet rohkem teil olnud ja naiste ja need ei ole, teen seda millalgi, ei ole teinud. Niikaua kui minu mälestuses iga naisterahvas, no on siin nüüd paar tükki, neid nooremaid ka käivad, kui tuleb vaja ikka hädasti riskida võimatavaid. Ikka kõiki maalasena. Olen olnud eluaeg jumalausklikud, isegi seda, kui on miski kõvasti edasi, siis kui ma panedamale südame juurde ja ma kohe siis miski ei karda, aga mul on niisugune julgus. Kui kõik see rahvas on juba pärast jumalateenistust laiali pudenenud seisab kiriku õuel veel salgake vanemaid naisi. Meenutamas. Tohtis nõuda meie aeg siis seda nüüd, et meil tuleme kirikusse veel meid ei lubatud mitte surnuajas kaudu jutlust teha. Kui olime jaanipäev surnuaias, seal keegi vanematest naisterahvastest ikka tegi jutluse. Aga kui ülemus seda kuulda sai, siis vaata. Ja mõistagi selley. Inese rihtisime last, minu onu naisele hakkasime ristima härmanniku, neid ei ole, nende perekonda enam ei ole. Me tulime sealt toast välja, neri eestiline pimedas ei julenud. Me minu emal olid peas kõik need salmid jaguda taristes. Eikene lambi tuli Meli tohtinud tuld ka võtta. Tulime toast välja, me olime materjaliga. Toomas on liikuvad. Mis siin veel on? Üks vana Toomas väärmanniku tuli, pani meile nina alla ja lasin, tuli säras silmist välja. Vot missugused ajad olid meil. Minu viies viidi ära, miks last ristis ja 52 aastat tagasi üks lasteaiad ja see oli siis 38. ja 38.-lt õde küsis jah, siin. Need ülematkis need viisid, et mikspärast siis mis sõitleme vennale, leidsite, ristis last. Laps oli kahe ja poole kuune, KuMul viidi ta minema nagu viidi ühtegi kirjaga, mis teadust? Mis nendest inimestest üldse siis teatakse, kes siin 38. aastal hukka said, kellele nüüd surnuaial mälestusmärk pandi ka palju ja viidi minema kassaadiga neist meestest midagi teada, üks mees Salm, Aleksander, tema naine sai kirja ühe siukse naisterahva käest, kelle mees ka sinnakanti. Ja siis kirjutas kirja ja viskas tee peale maha veel, kui ära viidi, neid linna vangimajast välja. Ja siis naisterahvas saatis siia selle salmi, oleks naisele veel selle kirja. Kust veel tema mees andis teada, Magadani viiakse ja rohkem mitte midagi. Palju on naised selles külas nutta saanud. Tänan siis nende leeripidu. Pole valgeid kleite ega lillekimpe. On aastate koorem ja mälestused on mõned olid viina kümnekonna vana naise vahel, koolimäe peoplatsi suurega tasuval laual. Hapukurki ja kompvekke. Peale hammustamiseks. On laulud, mida plikapõlves emadelt vanaemadelt õpitud. Ja need kostavad koolimäelt pühapäeva õhtul hinge tõmbavasse külasse mitu tundi. Mingi järjest seda kuulates tõuseb klimp kurku. Sel õhtul olen mina üksi kodus. Leigareid on lähedal asuvas Eesti külas ja rajoonikeskuses kontserti andmas. Jaanus Noormägi on sealsamas oodatud lapsi ristima. Seal hakkab vähehaaval oma värve kaotama. Seisan väraval ja ootan külalist. Alumisest külatänavast keerab keegi siiapoole. Ju see Johan on, kel hakkab juba 10 saama, millal ta enam. Aga äkki näen ja kuulen veel midagi. Hobused tulevad, uhked, kaunid loomad, palju hobuseid. Mõned poisikesed neid ajamas. Kabjad, Tombivad pehmelt tolmus ja parajad Taaviga läbib see õige mitmekümnepealine kari loojuva päikese viimastes kiirtes küla. Ja mul pole fotoaparaati. Sellest oleks saanud pildi, missuguse juba nad läinud. Ja kui tolmupilv hajub, on Johanna jõudnud mäest üles käes 10 liitrine Mannerg alles sooja piimaga. Johanna on meile kõik need päevad keetnud, küpsetanud, selle eest hoolitsenud, et meil ikka piima oleks. Nüüd tuleb ta mulle külla. Nii leppisime päeval kokku. Johanna Paap, nii on ta täis, nimi on seitsmekümneaastane ja nii mõndagi näinud. Olgu tema jutustus lõpetuseks tänasele saatele. Minu vanaema oli kolmeteistaastane, kui siia tulla ja siis mehe isa saadetisi raudus kolm aastat tulivate Heymani mardiga ja küll Jaagub raudus siig, mis nende patsis olijad mõisas olivad, siis seal hobuste peal tallipoisid. Noh, ja siis olid vist mõisa koeraleiba võtanud ja saadeti Siberisse, siis oli karistus karm ja minu mälestus, kui isa juba elasime siin enne elasime vanaisa toas, vanaisa läks metsa, sain kas öeldi. Ja ehitas sinnamaale ka omale selle ülesse majja, seal ta siis elas siit üheksa kilumitest neelasimis vanaisa toast, siis juba isa tegi, ehitas ise omale tuua. Ja siis hakkasime seal elama. Seal 27. aastal ta hakkas omale ehitame juba 29. saime oma majas. Nii et tehti siin omad majad, omad elud ja oma elud ja omad hobused, loomad, omad põllud ja nii tore oli külm, mina hakkasin varakult juba ka põllul, hakkasin näestamaie. Ei, ei puhata põlema, sahk, tööd on tulnud kõvasti, Need on küllalt ja vanematel oli ka paljud, küll küll oma põllutee, seal olid vaja heina niita loomadele, kui palju oli pidajastega, ei olnud seal üksliku ja praegu vääratamil leinama, tead ja praegalt. Töölised elavad Kaiast, enamgi, loomad on, nälga meil praegu ei tohi, öelge, kas see küla on nälga näinud, on mäng, on olnud kõiki sugustinaisse siis siinolijate ka, kui see oli ka juba ja me saime kee päeva peale. Viis kilu juba saime leiba. Vaat siis oligi 37. aastal, kui me olime, saime veel viimane korteri, viis kilujõed 200 grammi, saime kee päeva peale ja vilja nisu ja, ja siis isa, kui panti meil kinni ja siis saime veel hulga leiba. Aga siis peale selle oli jälle kõiki sukest, tulid juba sõjasõda, hakkas tulema 41. aastal sõda, sõda vilets, vilets oli siis peale sõda 46. aastal 45. juba mu mees suri ära ja kuuendal augustil tuli külm, võttis kõik kartulipealsed ja kõik ära. Nii vilets asi tuli, kartulid ei kasvanud. Vaat siis sõime kõik juurikad ja nõgeste, mis saime kätte kõik sõime. Kes oli 46. aastal peale selle jälle ikka vähehaaval, Mikk hakkas jälle elu toibuma, nii et. Räägitakse, et eks ta tõsi on, et Venemaal on toiduga väga raske siis selles külas toidumuret ei ole, meil ei ole praegu toidu murek, on lihaleiba ja on. Et on inimestel on õigus neli lehmal ühe peremehe lüpsa, teises talus kolm lehma, kaks lehma, minagi, 70 aastane Bianca veel ikka lehma. 25 sotti on aed kartuleid täis. No mis seal õnneta, tubakas teevad ka tänavasterist inimestele tubak, tubakas kallist raha saada, vaat need tubakas on kamas. Minul Tugaks ei ole, aga on inimestel, Milmaalil on vist üks 20 sotti maas. 153 rubla maksab tubak sent. Novot saab jälle hulga raha loomasi, kasvatajat, loomi müüva, aga kunagi olite lambad ka riivat vill ja lõng oli välva Heavivad olivad lambad, aga siis meil nõudsivad ja meelte lammas oli poolteist lähkabiid andma ära nagu ühe lamba sellest poolteist ja oli meil niukseid aeg, see oli ikka juba sõjaaeg ja kui oli emissiga, siis oli jälle suur naloog, aga kus need põrdsed tulevad siis, kui emist ei ole? Jäi tohtinud pidadegi siis salaja, kuidas jälle pidasid? Me ikka saime jälle ikka elatud, neid oli päris kena mitmega, Sakkoosiku, läksime, hakkasime palka saama. Ei ole kedagi. Ja praegu ma vaatan ka inimestel nälga ei tohi olla pre. Teil on täna kaasas märkmik, üks raamat, mis teil on üsna kasutusel olnud ja millega te olete oma küla inimesi päris aidanud kohe elada ja võib-olla see sõna on olnud vahel tähtsam, isegi kui see leivatükk ja nuia. Seda on tarvis, tulevad jälle, kas päris last ristida tarvis? Käituma pean käima tegemas ja sellest ajast, kui küla kirikust tehti viljaladu ja, ja, ja kultuurimaja ja jumala sõna enam ei tohtinud kusagil siin nii avalikult olla. Olete teie olnud see, kes jumala sõnade jaganud. Oli minu onunaine oli kaua aastaid juba kohtlikkuse. Kirik tema hakkas siis ristima lapsi ja mad võtalygav aegadel vana, kus oli ta üks 30 aastat, koht siin oli või? 25 enamgi, eks selleks. Ja siis te juba õppisite ametit arvas siis mina nüüd olen hakanud siin. Nüüd nüüd kohe olen, käin siin naaberkülades kohe, kus eestlased on, jälle juhtub miskit. Linnas käin Eesti omad kohe kutsuvad, tulevad järele, sellepärast et õpetajad ei ole, ei ole nüüd alles hiljuti käisime. Kust sai avariale jälle 45 aastane mees, käisin jälle seda matmas Minussinskist. Siis oli jälle igast ikka juhtub minemast järel ja vaarial noormees jälle käisin ja ei lasta inimest jumalasõnata hauda. Ei lasta meie oma meie eestlased vilas. Ta alles tulime, jäimlawarjal käisime, siin on meile kilumitelt 10, helistan last ristimas, tulite õht hommikubussiga järgi, viisid sinna nuia, eestisime lapse, kell viis tuli oma kodu tagasi. No ja mis seal ütles, et ülesmasinal ja tulime mäest alla ja 13 inimest oli peal ja ja masin läks nii emaks ja inimeste liidul ühelgi surm. Hakkasime mäest alla tulema jämeralise püha raamat ja siis kõik need küla inimesed, me kõik mõtleme sellepärast liidult õnnetust, et oleks suruma tul. Muidugi olime ennemgi kraapinud või seal haiged või sinised surma ei tulnud kellelegi. Siis buss oli nii purud jäänud, kirjutati kohe maha, mitte ja, ja Velme, Mäelitan või mis see raamat on, mul naersin linna, tulite, nette kallis taevaisa, hoia meid ikka. Ise panin silmad kinni tulinal ja nii kui siia alla saime, sa käisid, pidurid ütlesid üles. Ringiratast ist tulivadki, nõuti Coheni kõiki külas, ega nad tean, mis seal tornid, no nõnna mingite kaks tükki saivad enne siia ei vaata, et kas seal olid surnud kõik need või? Ikka elus keegi surnud ära lapsedki, Weeksid seal peal. Õnnelikud. Aga teed ei ole siin kiita ja vist praegu nad veel paremad kui mõni aasta tagasi ohvilarist minema suvel tehti tee, meil oli siin koguni viletsa meil bussi käikaris, nüüd hakkas käima. Kas teil Marci, seal hakkas käima buss enne valimist, kas teil neid esiemade nõiakunste khaan siia Siberisse kaasa toodud ja kas neid on ka alles hoitud? Nõnnamoodi ma ei tea, vanaema isa poolt vanaema temani tee luges, roosisõnad olid, mul ikka lõi lapse, kruvis rinda ja ikkagi esindajalt õpise omanik, et siis ma nyyd õppisin enamasti. Kas mõjusid ka täitsa mõjuvad õigused asi? Ja nüüd ma olen paljudel sedagi lugejaid, võsisenaator. Kuidas Nikastamise sõna näiteks käib kolm korda tütlema dünamiidi, ilm ühe hingega lugema, et isa-poja pea võimu nimi lisab, hoiab ja võimu nimelise hoiab ja võimu nime millinilinikastus, tsoonid, soontesse, liaaliasse, luulusse, issanda sõnale piss saagu terveks. Ja mõjub. Pääsele hingega loeb ja siis puhud peale ringides kolm korda ja siis mõjub kohe täielikult ja siis teadele mustast viljadest Keppa paela kaela peale kalu veidi, siis tõmmati need sõrmed sisse. Üheksa sõlm ei hakka peale üheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks üks ja paned sellega veel immeri. Aitavad teisi emad teadsid paljusid asju ja torantsertik Eestimaalt on palju seda kõike kaasa toodud, siia alles hoitud ja roosisõnad on jälle, hakkab peale jälle kolm kord lugeda, isa, poja ja püha vaimu nimel. Ja siis Jeesus kõndis siin kolm roosi olid tal käes, yks oli sinine, teine punane, kolmas valge, need rusika tõsitel käest ära, nõnda kadu, kus elus kaera issandas sõnale piss saagu terveks, uistlemustab jälle mina siis jälle üks isa poja ja püha vaimu nimesse kolm kodanikelt. Ussikene hullukene, miks sa mind hammustasid minisoosse metalle, mine nõele künka otsa, närisel puujuurikaid issandas sõna rebis, saagu terveks. Kolm korterit leida ka lugi eliiternaadikuid, lapsel või keegi on nihukest asja, nagu ütled silmade, mina võin õnne. Aga siis on meieisapalve. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud saagu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba, tänade, kui meie andeks oma võlglastele ära saada, meid, mitte kiusatusse sisse võid pesta laps kurjast kaugemale ilu ees. Jellaitamine. Niidukuid õigustasime, jah, neid on niisuguste asjade vastu. Aga nende tänapäeva hullude asjade vastu ei ole ühtegi võlusõna, ei ole, ei ole, ei ole, ei saa miskit, see on üks asi, mis mind päris murelikuks tegigi, oma tee külas ringi, vaatasin nüüd nii tore küla ja nii head inimesed, kui siin on. Et see viin on ikka võimussand inimestele. Ja see on teinud hullud tükid, küll on palju selle viinaga meie külas nüüd ära, nii küll surnud, aga surevad ja vii nagu meie lähevad juba nii kaugele, et ta enam ei saagi viinast lahti. Meil siin oli see Vilbachi Jants. Seal kukerpalli surnuks noormees jäi kuus last, naisel järk mitu aastat, nüüd on üks kolm aastat tagasi, 23. märtsil tulivad seal tal Viismi Suedukest tulivad sealt neile nüüd lapsed, selle õde elab jälle. Ja kuueteistaastane oli see õde tuli seal sussi juures koolis, kui oma ühe veejõulisele ja tulivad siia selle poissegi Kaljes aeg, siis oli siis tema vend purjus ja, ja vedas neid otse, dieet talvisel külm lumega ja külm oli. Plik plika tuli sait ilmet, jäätis ära ja siis see poiss siis see üks poiss saivad ikka kodu, no jalad jalga, vähekene ikka külm võttis ikka sai kodu, Anetlesi sööd ära, jäid magama ja magasin igavest. Tere hommikust, oli soe, tulivad sead, seal on nii kerge riidega või õigi viletsad riided, tulidki, selgus muidugi vilets elu oli siin ja ja samasse kooli aeda küll mikser. Ega vist praegu need Siberi eestlased ei tahagi siit väga ära minna, ma küll ei tahaks praegu. Maida kuidagimoodi, kus sa oled sündinud ja siis mai poja juures aasta otsa. Siis kui siia garadisi mäkke tuled, siis nagu süda hakkab nagu rõõmu tundma seal oma kodu, et sa oled siin sündinud juba ja kasvanud ja kõik inimesed tuttavad ja kõik on ikka nagu üks pere on. Ja, ja nüüd präegate delete minema eesti rahvas ja koheneni, täna läksin kodu ja nagu hakkab süda valutama, kohe ette, et lähvad ära nagu rästiku omad omad inimesed, omad lapsed või nunnad, kodaksida need seda Eestiga sidet, ikka tunnete don, no kuidas siis ei ole no yhtegi. On juba päris pime, kui Johannaga hüvasti jätame. Jälle üks päev selles Siberi külas on mööda saanud. See oli minu meenutustes mõtetes naistepäev. Homme tahan teile rääkida meestest ja anda kuulata nende jutte kuulmiseni.