Päevatee suvekülaline. Tere päevast, mina olen Ülle Karu. Täna on päevade suvekülalised näitlejatest abielupaar Mari Lilia, Tõnu Tamm. Tere tulemast. Vaade saatesse. Tere Te, olete nüüd maainimesed? Jah, me oleme juba tegelikult kolmas aasta, nii et me saame talvel ka olla. See nüüd selle talve oleme täiesti olnud ja me oleme Kuusalu valla kodanikud. Ei olegi Tallinna inimesed, ei ela enam ja ei. Ja mida te seal maal teete, elate elama ja. Lumi aga suvel, kuna see niuke vana suvilate kooperatiiv või siis kevade poole hakkab juba inimesi juurde tulema. Meie krunt on väga väike, aga parasjagu mõned lilled ja põõsad ja miljonid kastides siis seda maitsetaimi ja niisugust värki ja selle ühe tuttava juures nii kaua seal suvitanud mingiks maalapike seal natukene. Noh, pidevalt käib üks maha toppima kurki, kuurikese oma värsket kurki, sa teed hapukurki, tal on ikka teine maitse, kui sa ostad poest või turult. Inga soosib sendi puid ja pidevalt sinna istutatud ja eestlane ikka on niisugune, temale peab oma platsi ära märgistama kuidagi ja siis ikka ikka piiri peale istutanud. Jälle ühe põõsa teise põõsa ja vaadates põnevam on ja. Kumb teist rohkem selline aiapidaja siis on, tahab lilli ja taimi kasvatada, mari, vaata. Mina rohi. Ei, meil oligi niimoodi, et mina rohkem tegelenud niuksed lillede ja põõsastega Marian köögiviljandlase söök laual oleks hiina leiud seal lillede vahel ja ma olin just just aeg-ajalt marons mõne puu otsa pügandadel lühemaks ja ja mõni asi läheb vussi ka ja see on niisugune tore tegevus. Kas teil lapsepõlvekodus ka oli oma aed? Mina olin nõmmel, aga meil seal niisugust aiamaad seda heldage nõmmel ikka tikripõõsad ja aga kunagi oli siis ma ei tea, kuidas neid nimetati aianduskrunt Mähel niiet rohinud ma ikka olen lapsest saati. Minul niisugust konkreetset lapsepõlvekodu ei olegi olnud, et see on sellepärast, et mu isa ja ema olid kooliõpetajad ja kooliõpetajad rändasid ringi maakooli õpetaja tähendab selles mõttes, et nad olid mõne aja, elasid ühes kohas koolis ja siis nii nagu see vene ajal kombeks oli, siis äkki korraga tõsteti ta teise kohta. Ta ja nõndamoodi rändasime mööda Lõuna-Eestit koole ringi. Aga igale poole, kuhu, kuhu me maandusime. Isa tegi alati aia, kooli aeti kooliajad olid võrdlemisi kuulsad ja Aakre kooli kooliaed oli üle vabariigi kuulus, nii et me käisime Moskva põllumajandusnäitusel sellega isegi. Ja no selles mõttes selles nagu aiandusega alati tegelenud mõisa armastas väga aias töötada ja aiaga tegeleda ja ja nüüd on selgunud isegi noorpõlves oli tema oli nisuke mees olnud, et tema tõi maale oma oma maakoju. Tomatid kasvatas tomatid, mis olid tookord kuskil 30.-te alguses suur haruldus. Noh, ja see tomatikasvatus on nüüd siiamaani välja leidnud, et nüüd on neid amplitomateid rõdutomatid ja, ja käib üks meeletu kasvatamine ja tore neid pisikesi punaseid tomateid saada. Mõned muidugi ebaõnnestuvad mõneti nagu ikka ja, ja, ja siis see kevade sai proovitud isegi tablettide sees kasvatama hakata, on mingisugused niuksed, kookospuru tabletid, aga need eriti ei õnnestunud, nii et pidi ikkagi turu pealt võilillepoest taimi ostma ja nüüd on neid seal potiga üksjagu. Tollel ajal oli meie koolis olin, ma käisin nõmmel koolis kooliaeg täiesti mingi nädal või ma ei tea, mitu päeva sa pidid käima seal rohi mõtteliselt tegema, siin koos pandi need seemned maha ja nii et isegi linnalapsed said. Meil kah mäletan, kasvasin üles Aakres põhiliselt ja siis isa tegi sinna suure kooliaia ja küla lapsed käisid rõõmuga seal aias töökohustus. Ja Ma mäletan, et isa tegi sinna suured maasikapeenrad, nii et kui lapsed olid siis kõikuma kõplamised ära kõplanud ja ja rohinud, siis anti maasikavagu kätte ja palun nüüd sööge kõhud maasikaid täis ju vist ikka midagi külge jäänud vanematest, nii nagu ikka. Vanemate ja nende tegevusest jääb lastele ka midagi külge. Kuidas sealtmaalt linna käimine kah on? Ainutööle jõuad ainult autoga. Bussid ei liigu enam, no kui seal ei ole vene ajal ka ei liikunud. Täpselt sama plaani järgi käib sealt buss praegugi. Kas teil on üks auto või kaks autoti, kuidas te jagate poolteist? On vaja praegu, et mõlemal oleks omaette liikumise võimalused, tihtipeale on niimoodi, et üks läheb linna, siis teine jääb maale, aga maal on ka toimetamist ja kas või Kuusalu poes käia. Kuidas praegu teil tööga on mõlemal tööd palju mari vist on päris hoolega tööd teatris niisugune natuke on jah, suvel ka või teatas suvel ei ole, aga. Midagi vist on suvel ka minul eriti palju ei ole päris teatritööd, Estonias on paar etendust, kus ma kaasa mängin. Uuesti veetlev leedi, tagasi repertuaari, kolm etendust sel kevadel ja siis aasta pärast kolm etendust, järgmisel kevadel ma ei tea, miks see planeering niisugune on. Kuna ma olen üksinda osa peal, siis seda tuleb teha ja siis operett Silva seal ma teen natuke kaasa. Ma pean ütlema, et mulle meeldib maal hommikul ärgata ja linnulaulu, kuulake ära rohkem kui linnakära keskolla, sest nüüd, kus saab põhiliselt maal elatud ja roheline värv ümberringi, see kuidagi on teinud rahulikuks ja see noh, ütleme nauding sellest elamisest on seal palju suurem ja korra käid päevast Tallinnas, siis õhtuks oled pool väsinud, kui maale tagasi jõuad. Linn väsitab ikka hirmsasti. Natuke lapsepõlvest juba rääkisime. Marion, Tallinna tüdruk, Nõmme, Nõmme on teine asi ja sina oled. Duma jah, võiks nii öelda, kuigi ma olen keskkoolis, käisin Tartus, aga ma elasin Tartus praktiliselt ainult neli aastat, et see päris lapsepõlv möödus maal, nõos ja Aakres. Seal on Valgamaa õieti noh, jaak on otsapidi juba Otepää külje all. Otepääl sai, sai tihti lapsepõlves käidud, ka. See on niisugune ilus romantiline koht. See oli tore maapoiss ilusa looduse keskel. Kuidas see tahtmine näitlejaks saada, siis tuli tulla linna näitlejaks õppima. Okei, praegu öelda ei oska jah, kahjuks see teater oli muidugi niukene magneti tõmbenumber ja keskkoolis selline hea keskkoolis. Mis kultuurikeskus seal Tartu linnas oli ikka Vanemuise teater, eks ole ju, muud ju eriti suurt ei olnud ja, ja see tõmbas ikka ligi ja ega ma keskkoolis ei mõelnud, et ma peaksin minema näitekunsti õppima kuskilt, aga see tuli tuli viimase klassi lõpus täiesti järsku. Me tegime näiteringi, seda küll sealt sain küll kaasa tehtud ja sealt oli niisugune vahva sõpruskond tekkis ja agaaga teatrikooli tuleksid oli äkki, kui, kui Panso oma esimese lennuga Vanemuises etendusi tegi, nad mängisid kõik oma diplomietendused siis tekkis see, et ma lähen õige sinna, kuigi isa tahtis mind hoopistükkis Räpina aianduskooli saata. Ikka aianduse peale? Jah, oleks õige, oleks ikka elukutse ja siis oleks elu. Mõtlesid ka seda? Ei mõelnud tol korral jälle tahtsid kangesti linnas elada ja linnas. Maal linna ei ole nii, mari on läbi ja lõhki Tallinna tüdruk, mis mõtted sul peas käisid lapsepõlves? Lapsepõlves tahtsin saada korstnapühkija noh, tublid, aga jah, see pilt on mulle jäänud silmade ette, kui ma arvatavasti tulin lasteaiast, see pidi olema veebruari lõpupoole, kus ja päike, loojus, niisugune punane päike ja siis Hiiu jaama juures vanemad ja tulime lasteaiast korstna otsas, oli kosta, pühkis härmatanud Kased ja korstnapühkija, see oli nii ilus pilt, mina tahtsin vana korstnapühkija saada. No ma ei tea, hiljem tahtsin arstiks saada, aga ma olin nagu mu füüsikaõpetaja ütles, et lill teile portselan, pea see elektrit ei juhi ega tollel ajal oli füüsika ja keemia eksamit keemias oleks saanud, aga ja ma ei tea, oli suur soojah arstiks. Ma tean, paljud näitlejad on arstiks tahtnud saada. Aga noh, mul vanaisa oli arst ja ema õppis natuke arsti, läks juurasse üle. Ma ei tea, koolis tegin muidugi kogu aeg kõik esimesest klassist saadik juba lasteaia lugesin luuletusi ja mängisin, ise tahtsid või pandi Alin lapsepõlves üldse väga nii väikselt nagu lasteaias ja koolis imetlesid, küllaltki arg. Niuke omaette õps, aga ma ei tahtnud koolis käia. Ja Me õpetaja ütles, kes lugemisel, kes ei saa, see läheb lasteaeda tagasi, mul oli väike lootus, et ehk siis ma saaksin lasteaeda tagasi ja kui ma juba oskasin sõna välja lugeda, siis ma ikkagi ütlesin ta valesti. Kui hästi lugeda ei osanud, siis ma luuletusi Ma õppisin, pääse oli nagu naksti ja siis ma tõstsin käe püsti, lugesin luuletusi. Ja sealt vist hakkas noh, kõik suhteliselt näitemänge mängisime isegi mulje ärikoolis ja meil oli kunstnike vinti teemad. Omara vint, kes on ka õppis Capansoga teatrikoolis koos, oli näiteringi juhataja, siis oli Ellen tauden Helen tõkke, kes oli kapsel samas kursusel, kus Panso pärast tuli televisioonis tööle. Tema tegi meil näiteringi või meil oli, jah, ta oli seal tegevust, niisugust, tollel on ikka väga palju. Ja siis läks nagu päris una, eksamid olid ju varem, et kui sinna sisse ei saa, et eks siis siis lähen arstiks. Ja ei jõudnud minnagi, sest et see eksamid olid juunikuu seas ära, nii et ma olin siis juba sain kohe sisse, nii et pole enam ei olnud mingit muret, et arstiks minna ja füüsikaga maadlejat maadlema hakata. Päevade suvekülalised on Mari Lill ja Tõnu Tamm. Lavakunstikoolis õppimisest on üks või teine näitleja rääkinud, et küll oli raske ja Tõnu oli üks Panso lemmikuid, muidugi kartsid, kuidas mari sinuga oli, sina ka vist meeldisid Pansole. Nii nad ütlevad, et jah, et ma ka olevat eriti lemmikõlle jääb natukene või? Kuidas on, Eestis? Ei usu, ei usu, mina igatahes ei arvanud, et ma mingi lemmik olen, mina ikkagi me kõik ikkagi seda tantsud nagu kartsime, siis ma sõitsin temaga tihti elektrirongiga koos, Panso elas kiiver, mine hiiul. Ja ma ikka katsusin sealt Umbelt Patkuli trepist siva enne alla saada, et ei et ei oleks samas vagunis peas koos minema ja rääkima ja niuke ikka pelg oli küll. Aga aga see nisuke noh, nii nagu mõned räägivad, et hirm Panso ees või et niuke. Et minul seda ei olnud. Ma mäletan, et tema vestles minuga küll väga meeldivad ja soojalt ja me saime hästi läbi. Ta kuulas ära minu probleemi ja püüdis mulle anda siis oma moolselt õpetusi, nii nagu ta tahtis mõne teisega ta võib-olla prõmm is ja pahandas, aga, aga ma ei mäleta, et oleks minu pealelööki vihastanud, harjunud või kuidagi niimoodi. Nii nüüd harjunudki, nii palju, mina arvan, see oligi rohkem seenikuid, respekt või see siis ma teen banzodoli, krikistasime koolis on lauad ees, aga me olime ainult toolide peal, sponsor käis edasi-tagasi edasi-tagasi, et ta ise tundis käedonnist mõnu sellest, et neeger nagu pissi. Nonii, tuleb siis jumalale, kes käige ero, käin kardab, talle meeldis koolipapa olla. Lahtist ja ladna olekut küll ei olnud ega ei olnudki kalmetiga, sest noh, vanusevahe oli nii suur ja sealt tollelik ei olnud, et õpetajale niisama lähed ja räägid, tuli distants oli. Distants oli ikkagi olemas, vot nihukest oma mehelikkust või omapoisilikult ei olnud, ei olnud ikkagi, tema oli õpetaja ja mina olin õpilane, eks ole. Esiteks, meie kasvatus oli ka ikka niisugune, me praegu on ikka kui nüüd natukene. Aga kui te nüüd tagantjärele mõtlete selle lavaka ajale, te ikkagi õppisite enam-vähem ühel ajal kolm aastat oli vaheta, mida ta nüüd andis systeeri seal ikkagi väga hea haridus ja omal ajal kultuuri ja kunstiharidus. Ma arvan, et praegu on ta palju palju tugevam. Veel ka oli oma ajal hommikust õhtuni, kui vaatame, mis seal praegu teevad, siis miljoni ikka märksa kergem. Ja praegune tase on ikkagi hoopis hoopis teine, tähendab võrreldamatut. Esiteks, aeg oli ju absoluutselt teistsugune ja mingisugune niuke sisemine trots väga paljude asjade vastu oli olemas ja see tagantjärgi mõtled, et küll sai loll oldud, et isasel trotsisid, oleks pidanud ahmima rohkem, eks ole. Aga teeotsad andis ta kätte küll väga paljudeks asjadeks, sõja, Panso, kool, mida uurida, mida vaadata ja mida lugeda ja muidugi ta oli kultuuridel hea haridus, aga näiteks ei olnud psühholoogiat. Kas ma praegu teete näitlejatel ei ole psühholoogiatega siis psühholoogi oli üldse nõukogude liidus natukene kahtlane ja keelatud. Näitlejaõpetuses on see, mis teie õppisite, mingi vahe või see, mis praegu tütar õppis seal seda on raske. Nii-öelda, aga mulle tundus, et praegu on kõik tegelikult palju rohkem suunatud just sellele näitlejaõppele ka kõik muud kõrvalained. Meie olime kuidagi palju rohkem harali, et oli küll see eriala lavakõne ja lavaline liikumine ja tants ja, ja kõik muu oli nagu väljaspool seda, et aga nüüd tundub, et, et kõik läheb nagu kokku, kõik on suunatud sellele näitlejameisterlikkusest, selle kasvatamisel ja inimese näitleja kasvatamisele. Mulle tundub, et see, see vahe on olemas. Ja meie me teadsime, et, et nii või teisiti mingi koha ikka koha ikka saab. Ja praegu muidugi. Selline nagu me ei ole ju nii kaugel meedi, näitlejate liit ja see, et oleks end rahasid niipalju, et vabakutselist ja kõik sätta satub, et saaks toetada meil noh, see võtab kõik aega. Kui see organisatsioon jõuab nii nii kaugele, aga praegu vabakutseline, vaid võiks öelda ilma tööta rikki. Vabakutseline on siis, kui sa elad ära, võtad kooli, siis sind ju keegi ei tunne või mõnest tükist kaasa. Näitlejad tuleb nii palju peale, et. Aga mõtle, kui palju valmistatakse praegu ette näitlejaid, eks ole, lavakool Tallinnas siis Petersoni kool, Viljandi, Tartu ja selles mõttes on on see praegune, praegune teatrielu palju keerukam, kui ta siis oli, eks ole, praegu mängib ikka juhus, mängib ikka väga suurt rolli, kas sa saad osa või ei saa. Näitleja mängib üldse ikka sa ei ole noh, iseenda peremees. On olemas üks, üks käputäis lavastajaid, nende tuju ja meeleolu ja maitse järgi, kuigi siis need näitlejad saavad tööd või ei saa töösid, eks ole. Kui teie lavakooli hakkasite lõpetama, kas teil olid ka kindlad soovid, kuhu te tahate minna ikka Tallinnasse. Tõnu oli Tartu kandi poiss, tahtsid Tartusse või Tallinnasse? Seega meie käest ei küsitud, kuhu meil saatesse jutt juba tegemisi Vatkume, vest saidi ära tegime, siis juba hakkas, et noh, et ja ma teadsingi, et Vello Rummo siis juba väga aktiivselt tegutses ja, ja oli lootust, et ehk tuleb oma teater. Aga mind oli algses määratud Rakverre. Ega meie käest küsitud, kas sa tahad või ei taha saanud avaldada, ise ei, vaid lihtsalt valiti välja ja küsiti. Kas sa oled nõus, et kirjuta alla. Nisuke jutt, olime. Peanäitleja on ikkagi valisid, sellel võis jääda ka, mõtleme mõni valimata sellel, kui meie õps oli, mina olin kolmas lend, neid oli nii vähe veel. Kuidas seda Rakvere koli siis ise ei tahtnud minna muidugi sinna või tahtsin? Tahtnud muidugi ma teadsin, et Rakvere seal tookord olid ees, minu meelest Aarne Üksküla oli siis Rakvere oli veel ja, ja, ja, ja ma tean ka seda, et, et Ines Parker läheb Rakverre, Nad tegid ju Vanemuises revolutsioon revolutsiooni ja siis ta siis seal tulid Saulia ja Parkeri, tulid nüüd on ta aru, eks ole. Tulid siis vanemusest uhkelt tulema ja siis Ines pidi minema sügisest ja ta läkski näitlejaks. Kuna mainest ja tundsin esimest lennu lennukaudu, siis, et noh, tule ka ja lähme teeme seal teatrit ja see oli nagu nagu väike niisugune lohutus, et seal on tuttavad ees juba. Aga noh, Rakvere linn tundmas ikka pool gaasika päris kolgas ja. Mari, sinul, noh, Tõnu oli ees, teatis sul nagu valikut enam polnud ja ikka oleks olnud. Marju pidi minema Viljandisse, kui te veel ei olnud abielus kuskilt ja nii oli, et me aprillis abil need paberid olid juba sees ja siis mina olin viimase kursusel lõpetavuse, Tõnu oli siis juba sõjaväes ära käinud ja ja mina ja juba lausa teatrist. Siis oligi niimoodi, et Ma ei mäletagi juriidiliste asjadega, noh tähendab, see seoses abiellumisega ja sellega siis sain seal Viljandis lahti ja siis ka ei tahtnud sinna minna. Muidugi jah, jah, kusjuures Tallinna lapsepõlves oli Viljandis treening, olen siis mulle Viljandini, kui linn väga meeldis nahka, ma ei oleks selle tammega abiellunud, siis ma arvan, et oleks siiamaani Viljandis ei oleks selle tahvliga abiellunud, siis ma arvan, et et mul ei oleks ka olnud selle Viljandi vastu midagi, tollel ajal minu suhtumine ei olnud nii, et see Tallinn on see ainsam siis mulle tundus, et võib-olla nii tore on niukses väikses kohas ja. Mul on niisugune suhtumine teistmoodi. Ega elulained laibad üle viia, nagu öeldakse. Kuidas testis mitte ainult palju toredaid inimeseni on kes oskab. Tagantjärele ikkagi oled mõelnud tagantjärele luuletus ja kes noh, jah, no näete, Entappidenalised mõlemad ikka korraga käis plõks ja plõksud peab lõksuga. Kuidagimoodi õhkasime nagu sina olid soliidsem, eks ole, oioi solidaarsusest olin ma kaugele? Ei, see elu on selles mõttes naljakas, ma mäletan, kui Meie olime esimesel kursusel, nemad olid neljandal. Ma vaatasin küll, et see on üks ennast täis poose poisse täiesti ja siis tema tuli, kuidas see ütles, Sa tulid meile tantsutunnid ja Tõnu tuli, oli Tohvelmani assistent. Ükskord oli niimoodi, et Tõnu kutsus meid külla, kuklite mind ostsime kõik mingisugusedki, väiksed kingid soolaleivale ja nii oligi kukli ütleski järgmine kord, et kohvi jooma pärast tantsutundi siis Tiina Eedisklikul saamine ei eksi. Siis tema Niila nägi midagi, mina, sina veel ei näinud? Üksi veel minema ja nii oli, mina mäletan nii, aga ma ei tea, kuidas sina ööd ei too. Many tundus huvitav, on väga põnev ja siiamaani tundub huvitav, eks ole. Ja ja igav temaga koos elada ei ole olnud. Kuidas see näitlejate igapäevane kodune elu on, kas see teater on kogu aeg kodus ka kaasa? Mõnikord on, mõnikord ei ole, ega me väga palju nii teineteise tegemisi minu meelest ei ole väga arutanud, et kuidas peaks ja kuidas on ja ikka ikka vahetad muljeid, kui näiteks käin mari esietendust vaatamas või pärast tuled ja ikka rääkinud mis meeldis ja mis ei meeldi. Luuletamise meeldinud või ikka kuule, sa olid jube kehv, seal ma küll ei ütle. Ma jään küll ütlema. Fenon öelnud sulle, et kuule, sul ei tundsevad sul enamasti tulid asjad välja. Ei tähendab seda, saab mitut moodi mõista anda, eks ole, kas kas meeldis või ei meeldinud. Aga, aga põhiliselt minu arvates me oleme rääkinud tervikust, mitte ainult ühest osast või pärast esietendusi ikka ikka vahetame muljeid ja mis meeldis ja mis ei meeldinud ja ja miks ja aga niisugust teatri ümber materdamist ja wusherdamist ja seda eriti küll ei, ei me varem. Kuidas põrandad. Ja mis? Jälle võltsid valle lappi jälle appi. Ja kus see või teine asi on ja neid pannakse sinna kohta ära niimoodi ja kolmandasse sahtlis. D elu käib palju rohkem seal koduse jõkke. Ja nüüd vanemas eas nüüd juba jälle, kui keegi hakkab linna minema, siis kus võtmed on sisse? Paaniline võtmete otsimine kontekstis kaotab vaid ta on inimesi, kellel on võtmed kogu aeg kadunud ma, selle mina olen räpakas inimene, ma mõtlen, et ma panen sinna sahtlisse sinna kohta, aga poest kuskilt tulen, siis ostsin pangakaarti ja ma ei pane kunagi rahakoti tagasi. Panen ta, viskan suurde kotti. Küll ma koju lähen, küll ma siis panen ära, aga siis tulevad muud jutud ja unustan, ma hakkan minema ära siis pangakaardijoone mul seda kosmobiilon, kuulen korda stenohelistama. Et siis mobiili kätte sulle närvi ajas niisugune, aga tallinn ise ka. Ja nii, ma olen ise samasugune valjult nüüd targem olla. Ja mina olen eluaeg olnud niisugune, sinul on see vanadus. Mina olen niisugune, noh, mina olen see, kes, kes asjad tõstab kindlasse kohta ja siis pärast seda unustage kindel koht. Minul ei olegi. Kohta õnneks mõned asjad siiski on, mõned asjad ma siiski olen õppinud pika elu jooksul panema niimoodi ja see ei tähenda, et ma alati niidi Täna ajame juttu Mari Lille ja Tõnu Tammega. Aga teatri juurde tulla, no sõnul on olnud raskeid aegu teatrist, kus nad on ära aetud või kuidas sa mari toetatanu, selles küsimus ma pole niikaua kui läheb edasi, võite talle, et kus sa selle rätiku panid. Ei noh, eks ikka peab noh, kuidas peab toetama loomulikult toetud. Rasked hetked ikkagi. Teatum väga rasked ei ole, muidugi mõnikord käib kuram, et võiks ka midagi teha ja ja kui siis midagi teed, siis näed, saan hakkama küll. Aga minul on igasuguseid huvisid ja see on mind aidanud küll. Et see ei ole ainus ei, ilusam ei. Ja ma olen võib-olla endale selgeks mõelnud selle, et ega siis teater ei ole maailma naba, eks ole, et kogu elu käib ainult selle ümber ja kui kui siis äkki korraga ära langeb, et siis ma olen nisugune traagika ahastuses ja uilgan tervele ilmale ja läbi ajalehtede. Jumal mulle on liiga tehtud ja ei, ma olen isegi tagantjärgi nüüd seal Andineemes, kui mu vahel vahel jään, jään lihtsalt linnulaule ja lindude toimetamist vaatama või puude. Aga mis siis mõtlen selle peale, et, et mul on isegi huvitavalt läinud, et ma olen mitmes teatris olnud ja, ja, ja mitut moodi teatrit näinud ja kuidas tehakse erinevate inimeste ja väga palju erinevate inimestega ja ma ei ütle, et mu tutvusringkond oleks väga väike. See on ju rikkus, see on ju tore, et nii on olnud, mõni istub terve elu ainult ühes kohas ja ja mõtleb ka, et, et see on kõige tähtsam elu, aga noh, las ta mõtleb. Mari, sina oled terve elu olnud ühes teatris, ühes mitte, aga ütleme siiski ei no üheksa aastat olin noorsooteatris ja nüüd ma juba neid diisi aastaid ei oskagi öelda. 30 35 ei ole olnud mõtet vahepeal, et vaataks kusagile mujale. Sa ikka siit Tallinnast lähevad, kas see ongi, et kas sa lähed ja kuna repertuaariteatrid, siis on ju väga raske seda teha. Ilmselt tuleb sügisel huvitav eksperiment, et Nüganen tuleb draamateatrisse ja võtab üks kolmandik teatri näitlejaid ja Pedajas läheb linnateatrisse, võtab üks külmandik draamateatri. Mis tükki, seda ei ole veel praegu, aga sellel on väga huvitav, et kas võetakse üks näitemäng tuleb mõlemis või on siis need erinevad asjad? Muidugi väga paneks üks tuleks, siis vahetatakse neid näitlejaid. Aga noh, seda oli väga repertuaari teadsin väga raske teha, et sa neid inimesi saad vahetada ja seepärast on jäänud üks teater, et ei ole võimalik sul minna ja teatriga kellelgi kutsuda, üksikud on käinud vana Baskini teatris olen olen teinud, aga sulle meeldib draamateater? Kuidas ma ütlesin, meeldib? Noh, ma olen ju nii kaua olnud, ma olen nii, vot see ongi see harjunud rutiin. Iga nurk on tuttav, iga lõhn tuttav iga inimene ikka meeldib. Räägime teie lastest ikka vanemad mõtlevad, et kelleks minu lapsed saavad ja ma tean, esimese lapse puhul eriti ma mõtlema, et oi, nema kasvatanud ta nii nagu mina tahan. Kas te mõtlesite ka oma laste puhul, et kelleks nad võiksid saada? Kas teil oli selline vastumeelsus, et jumal, et see on nii raske amet, teatud määral oli küll vastumeelsusest, ma tean, kus oli vaja, selles elavas laibas oli vaja last ja Marisa ise võta oma laps ja Shapiro olin väga vastu sellele, et nad teisi teised lapsed on nii õpetatud, oli mingi nelja aastane või siis et nad ei tohi lavale tulla ja et pane täheletoidule aktivate vahelt lavale ka sealt ei tohi eemale minna. Ja, ja ma nii ei tahtmatu, hea küll. Noh, ta on nii väike, veel üks tüki las olla, aga siis läks Edasi mingis selles keisri sellises nullus Elizabeth Elizabeth ja siis keisri hullus mängisid mõlemad ja vot see on nagu öeldakse, et noh, kas see on hea ema siis lapsega koos läheb ja tuleb ja aga jah, ega ma väga ei tahtnud. Ega Elizabethi, see ei läinud ju ka kohe pärast kooli. Teda ju küll koolis soovitati ja sugulased ja kõik ta ei läinud teatrikooli, ta läks Pedasse ja siis meile kõigile üllatuseks nelja aasta pärast ka La ikkagi, kus siin vanem tütar üldse mõelnud teatritee peale läks, nagu öeldakse korraliku ameti peale, tema läks tõesti, mille üle on südamest hea meel, kelleks sina ise tahtsid saada, ajendiks? Jah, ja ta on arst, lastest. Katariina oli, oli ikka väga tublid, kui mõtlema hakata tagantjärgi selle peale, see oli ikka tõsine õppimine, sest mul selgesti meeles need, kui ta istus oma õismäe toas laua taga ja niimoodi kahel pool oli nii nisukesed, virnad raamatuid ja ise oli ta seal vahel väike tüdruk ja niimoodi. Ma mõtlesin, et need raamatud, virnad lähevad, pea peal kokku, istus ja lihtsalt õppis ja kirjutas ja õppis ja kirjutasin, ma ütlen siis ma sain aru, mis tähendab ülikoolis käimine, siis tundus endale Ülikool naljategemine selle kõrval. Ja mul on selgesti meeles, kui me käisime mariga siis seda diplomi kättesaamisel, siis noh, oli ikka kurbus ikka neelatas kogu aeg ja. Minul jooksid pisarad, õlg ülikooli, lõpetas üleval, seal rõdu peal, istusime, näeme praegugi, mul on niuke nahk. Mu ema on ülikoolis käinud ja isane ülikoolis käinud ja ja siis ema nalja pärast, et see oligi, kui ülikooli ei saa, et me käime parem ülikooli vetsusele. Näriks nalja tegin hauga Kaitale ka ükskord ja, ja ma ei tea, mis kõik kokku vanemate ja ma ei tea, ma pillisin seal ikka Tartu ülikool tähendab ikka kuidagi meile eestlastele nii palju, et, et ilmselt seda, seda vasel rõõmust nutsin. Öelda, et see oli õnnetunne, see on vähe. Aga see tunne nii kaua, kui elan, on meeles kogu aeg. Nüüd on tal omal kaks last, toredad põnnid ja ikkagi kogu aeg vaatad, et ta on no ikka 1000 korda arukam. Kahepeale kokku. Ja sealt on tekkinud eriline nende spekt arstide vastu ja arsti elukutse vastu ja nende vaimne rikkus on ikkagi eriline. Ta on niisugune sõimaja ega õienda olla, aga minu meelest on kaks asja, üks on see õpetajate puutu, sõimamine meie riigis võiks ja siis on teine on arstide. Aga head kahjuks on see meil. Eesti inimene ei kipu, nii. On jah. Et midagi head, ütleme, käisin Võrus etendusel, lahingupulmad oli viimane etendus Võrus ja lavale tulid, eks pikk mees ja naine ja mulle tundus, et nad ei ole eestlased. Ka nendes oli midagi, et nad ei ole ka kohalikud ja oligi nii suured ilusad kaks üks Merle Palmistel, teine Lembit Ulfsak orhideed. Ja, ja pärast nad ütlesid, perekond on Peterburist, käivad Tallinnas, on iga kord, toovad neile lilli, on need niisugused fännid kirsiaeda ja eestlased või venelased, venelased, käivad eestikeelseid etendusi Peterburis sõitsid Tallinna ja Tallinnast Võrru, et kuna pulmad on viimane etendus ja nad ei ole seda näinud. No nad ei ole mingid perekonnatuttavad, vaid nad tulid Tallinnasse juhtusid, nägid ühte tükki ja niimoodi on nad siis nende suured austajad ja tulla võrusse või Tallinnast teise teatrisse minna, kellelegi nelt kolleegile häid sõnu öelda. Raske ja midagi head kellelegi öelda, aga ma ei tea, kas see on tulnud sellest vene ajastaseda, sellest on ikka 20 aastat mööda, et võiks natuke nagu lahkem olla. Sõimati allatikeseda seda toi, et veneaegse nii rasked meile niimoodi mu ema ütles alati need, kes keelas, mine lapsi kasvatama, sest keegi ei keelanud või keegi keelanud viisakas olemas, kes ei minnalaskmise või see mentaliteet peaks nagu selle maha raputama rõõmsamalt elukaaslasi ja iseennast saadat kõigepealt iseennast. Kui Katariina lõpetas ülikooli, siis tuli pisar silma ja oli tellinud, aga kui Elizabeth lõpetas lavakunstikooli, mis tunne teid siis valdas? Eks ikka ikka sama või kuskil. Eriti kui ta läks kooli, kui ma teada sain, et astub sisse, sai, see oli vastuoluline tunne. Muidugi ma olin õnnelikult ta sisse sai tema seda ise nii tahtis ja aga nisuke peatud, mitte valu, vaid, aga teatud mingi niisugune hirm ja kõik ikkagi oli olemas, aga noh, kui lõpetas ikka, oli hea meel rääkida ja praegu ka. Kuidas tundub emal ja isal vaadata, kas on laps andekas? Oi see tiimi raske ütelda, väga raske, kui te vaatate saali, siis te vaatate oma last või ei vaatagi nagu tüki enam nii ei ole, aga esimest korda lavakunstikateedri lõpu eksootiline nende lavastus puhul siis oli küll. Ei näinud mitte midagi, kui ta seda tabamata ime mängis v kardinali silmade ees ja ma absoluutselt ainult, kui me ei oleks tükki teadnud, oleks niisugune tükkalt, ma ei olnud üldse mitte midagi aru saanud. Nägin ainult kogu aeg-ajalt niimoodi. Teine lõbus lugu. Ta käis seal balletikoolis klassis, nad olid siis kui tegid kaasa selles pähkli põres olid hiired, kõigil maskid peas, et kuidas ma su ära tunnen. Vasakult kaimas, eestlase vasakut, kolmaotsisime kogu aeg. Sihuke noh, ma mäletan seda helgimuse tunnet, aga nüüd on juba teistmoodi, enam ei Ta saadika elada tükile ja hea ja aga need on teine asi, maksan teda kriitilisemalt vaatama, niuke ütled ka? Ei ütle, meil arvan, tal on omad ütlejad ja kui ta küsib, siis küll, aga ka ettevaatlikult. Mina olen vahel mõelnud, et annaks jumal, kui ta suudaks ebaõnnestumised ja halva kriitika väärikalt üle elada. Seda tuleb nii või teisiti ja Eesti kriitika on, nagu ta on ja seda, seda suudaks üle elada, mitte sellest endale haiget saada. No ja kaks asja, teine asi ka, et ei lähe ennast täis, sest et nad on ikka väga hästi läinud, praegu jah, aga ma ütlen, et võib ka ju minna, nii et arvad, et oled, ma ei mõtle praegu teda üldse. Õlle väga meeldis. Klouni isa oli talle öelnud, see ei ole kunagi nii heaks kiidetakse ja kunagi nii halb, kui sind läidetakse. Ma arvan, et noh, endale seda teadvustamata ma teatrisse läksin, mul oli see kuskil, ma ei tea, kõhus olemas või et see on väga tähtis. Võta endale külge asju, mis ei ole seda väärt. Kui palju teil lastelaste jaoks aega jätkub? Ja ikka kohe lähen kohe sõidan lapselapsi hoidmas kätel, sõidab Berliini mingile konverentsile ja siis ma lähen nüüd nädal aega, eks nad siis tulevad veel siia vaest ja peta lapsedki nimelt meil ikka tihtipeale eriti siis, kui laps haige ja ei saa lasteaeda minna, siis peab, muidu peaks Elizabeth kodus olema, aga ega seal ei ole nii kerge, et ma ei tule tööle või proovi. Siis on jälle väike Felix, meil ikka suhtleme. Kuidas mõtleb päris tihedalt. Oodanud on nii haruldased ja toredad ja muidugi jah, väsib ise õhtuks ära, küll. Seda ei saa salata. Aga, aga nad annavad sulle ikka nii palju nisukest hingejõudu või ükskõik kuidas nimetad. Nendega on hea koos olla, minul küll. On vahe, kui olla oma lastega ja lastelastega nagu rõõmu on rohkem, sest seda vastutust on vähem. Võib-olla küll päris toredasti ütlesid ja noh, mõni ütleb, et noh, et nüüd lastelastega nüüd teed seda, mida oma lastel tegemata jäi, aga. Mina arvan küll, et meie vastupidi, sellepärast mingisugune elukutse oli, et mõnikord ei näinud lapsi, mis hommikul lasteaeda ja õhtul tõid koju ja kohe tuli keegi hoidja, see asi ja siis me olid mingid nädalad, kus väga väheseid nendega tegeleda ja samas oli, kus me proove ei olnud ja vabad olime, siis jätsime lasteaiast koju ja ma arvan, et me tegelesime nendega võib-olla rohkem kui see, kes kellaajaliselt tööl. Lapsed olete heitnud, et ema-isa olid kogu aeg õhtul ära? Ei teeb küll vist ei ole kunagi ikka oli, hoiti ju seelikusabast kinni, äraelamine ära õhtul etendused. Ja nüüd me tuleme Tõnu ühe väga suure ja olulise hobi juurde, see on need orhideed, kus sul see alguse sai, on sul lilled eluaeg meeldinud? Et eks see Vormsi saare pealt see algas pärast, kui ma sealt ühe niisuguse suure peotäie Eesti haruldasemaid orhideesid. Jalgratastega Vormsi saarel ja siis siis ma leidsin, ega mina teadnud, orhideed on ja suure kimbu ja viisime siis sinna, kus me elasime ja ja pärast siis ma kohtasin Jaan Eilart tänava peal ja rääkisin talle, et kuule, et ma joonistasin nad ülesse ja kirjutasin vist on neid orhideed. Ja kui ma Eilartile rääkisin, siis Eilart läks näost lubivalged seal hull sa looduskaitsealuseid korjasid üles, siis ma sain teada, et teda punaselt tolm pealt, mis on tõesti üks Eesti suurimaid kaunimaid ja haruldasemaid metsa orhideesid või käpalised, nagu nad niimoodi eesti keeles on. Ja siis Eilart ütles niimoodi ja nüüd Selle kompensatsiooniks peatse üles joonistama kõik Eestis kasvavad orhideed ja siis ma hakkasin sellega tegelema. Kuidas sul see joonistamine lapsest saadik juba joonistasid, noh, nii nagu kõik väiksed lapsed, vaata mu lapsel on kõigil ei tule välja, ütleme siseneja ja kavad. Beta vanem tüdruk, floora, see joonistab ikka väga uhkeid pilte juba ja ja Katariina vanem tüdruk, kogu aeg, nii ma vaatan, et ohoo, oma stiil on kokku joonistab ja kõik ja Juumaagi siis joonistasin mu isa joonistas väga hästi. Kuna ta oli Tartu Õpetajate seminari kasvandik, siis seal ju külakoolmeistrid pidid oskama väga paljusid aineid ja isal oli käsi ja tal olid akvarellid ja väga hea pintsel ja see oli tal alles ja ja ju siis sealt kuskilt see asi tuli, et isa õhutas mind tegelikult natuke taga joonistamisega ta alati sünnipäevaks, kui midagi muud siis värvipliiatsid ikka kingitud. No kes seepärast sõda siis midagi uhkemat sai osta, eks ole? Muidu tõrjekarp oli ka veel. Sa joonistasid edasi, vaata kooli. Joonistamine istme tollel ajal lõppesid lõpus Sist kuuendas klassis. Sina joonistasid edasi. Ja mulle hakkas see meeldima ja ja nüüd, kui ma siis olen juba nüüd tõsiselt joonistamisega tegelenud ja tegelen edasi siis mõtlesin väga uhke lauseväljad. Teater on mu armastus ja joonistamine on mu kirg. Kus seda kunagi vaja olid vastata, et mis see on ja siis ilusa lause mõttes välja, et noh, las siis olla üks niisugune lause. Jah, mulle tõesti meeldib joonistada ja, ja ainult orhideesid või ka midagi muud ikka põhiliselt orhideesid, olen ma joonistanud, aga ma olen ka midagi muud, ma olen ka mõned portreed joonistanud. Elizabethist on üks suur pilt ja siis natuke väiksem pilt on Katarinast ja aga Mari Marian joonistanud, teised kunstnikud ja Mariid on joonistanud kuulsad eesti kunstnikud ja Aino Bach. Selle sees raamatus on ka astamender joonistus, mis see tüdruk oli, selle järgi, sealt on isegi und, noh, mina tunnen ära tüdruk, keda peeti halvaks või niisugune väike raamat. Aga noh, see, see magav laps haruldasi alusel, see on klassika ja see on maris tehtud. Ja sina ei ole mari unistanud? Olen küll, mul on üks pilt, ma olin selle vahepeal ära unustanud, aga nüüd, kui me siis linnast ära maale kolisime, siis, siis ma leidsin sellelt muude piltide vahelt üles mari Juliat mängis siis ma olen niisuguse pildi joonistanud. Marion, Juulia noored. Sa oled joonistanud ikka ju neid maastikke või talu ja, ja vaevusi ja, ja siis igasuguseid neid küll joonistel ja mitte ainult orhideesid, niitsakasid ikka hiljem joonistama või paralleelselt oled muidugi. Üks väga ilus, ilus talvine õhtu on mari sõbrannale kingitud. Minu arvates tuli väga toredasti välja ja see sirelid, sirelid ja selle ma joonistasin. Miks aastal see jah, Pedassaares me sõitsime peale jaani tavaliselt sire leidsin Tallinnas oli pritsinud kõike seal mere ääres õitses sirel veel pärast jaani ja niiviisi, et tal ei olnud üldse lehtiga näha ainult mere taustal. Uskumatu kui see käin võsas, pole enam see nii palju aastaid on möödas varsti neli 10-st ja see on ju väga praktiline, sest et kingitused nagu öeldakse omast käest võtta rassi. Nojah, nüüd ei ole vaja siis juba nii palju, et ei tea, kas sul on. Vahepeal, et asi põnevam oleks, siis ma hakkasin puulaudade peale Puubele joonistama ja sinna põhiliselt orhideed, sest see puusüü ja see andis nagu tõukejõu, et mida sinna peale teha ja siis on igas variandis puu puulaudu ja liiste siis korjatud vahel mere äärest isegi olen leidnud mõne päris niisuguse imeliku puu esinemisel lained ära kulutanud. Nii kõrre antikas, üks on pooleli ja tahan nüüd ära lõpetada. Ja siis elu siis elatud seal Andineemes, kui küsida, et mis te teete seal. Nii õhtul Läheb see aeg, et ega sa ei tea, mida Need plaanid segi jõuagi, elame, elame hommikul, ärkame ülesse ja, ja siis on oma hommikutoimetused ja mari läheb kepi kõnnile ja ja mina olen hakanud veres käima uuesti ja. No ja siis on mari on juba süüa teinud ja see päev läheb ja siis vaatab ehmatusega taevake juba õhtu käes ja peab, hakkame jälle magama. Päevad lähevad ruttu. Soovin teile siis jõudu ja mida te üldse soovida siis et oleks tervist ja jah ja kõik muu on täitsa nagunii juba olemas. Eks tervis on. Ikka vist kõige tähtsam siin selles eas juba. Ja noh, eks omad loksu, mis sealt on juba tekkinud ja mu vend ütleb vaata, vahel passi, gaas, mis numbrid seal sees. Aitäh teile ja kena suve sulle, aitäh sulle sellega jätsu. Päevade suvekülalised olid Mari Lill ja Tõnu Tamm. Neid küsitles Ülle Karu. Saate lõpus kõlab Ernst Enno luuletus ja jahtunud süda jäta ilmale. Luuletuse esitab Mari Lille ja Tõnu Tamme tütar, näitleja Elisabet Reinsalu. Neid armastus Vive ilmas kitsast rada läheb ees ja ütleb. Tule järele. Ma viin sind õnne kadumata, koju. Sai jätta kõik. Ja astu järele. Üks jätab nii. Ja teine jätab teisti. Ja igaüks nii omaette läheb. Sest 1000 tee viib välja õnne juurde. Teelahk meid veelgi 1000 üle jääb. Mis ühel õnn on teisel ainult pette on nii ja teisiti kõik, mis siin on. Kui kõik nii läbi käidud omaette. Sa oled oma võimaluste õnn. Ja üks jääb siia. Teine see jääb sinna. Ja igaüks nii vaatab tagasi. Kes välja läheb, see väljast leiab ilma. Ja õnn ei leia teda iialgi. Meid armastus viib ilmas kitsast rada. Kui lähed, mine iseendasse. Et 1000 leeki võta teele kaasa. Ja jahtunud süda jätta ilmale.