Tere kõigile kommetele uskumustele jälituaalidele pühendatud sarjad tänases saates võtame neist kolmest viimase sõnasabast kinni ehk teisisõnu süvenemegi nimelt rituaalide, maailma, kuidas ja miks need inimese ellu mäletamatutest aegadest tekkida võisid ja kuidas nad said millekski, milleta elu enam et ei kujutatudki. Usk ja lootus, et homne tuleb tänasest parem, kui me teeme nüüd seda ja teist ning vahetevahel ka iseennast ja oma kõige lähedasemaid maha salates ja nii edasi ja nii edasi. Tõepoolest, neid rituaale on aegade jooksul olnud leebematest päris pöörasteni. Väljastuudios on teoloogiadoktor Ringo ringvee ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Vahel on rituaale kui selliseid miskipärast seostatud üksnes minevikku ja paljuski ka kaugete ning eksootiliste Beligioonidega, aga päris kindlasti see nii ei ole. Nad käivad meiega siin igapäevaelus kaasas ka täna oma praegusel kujul ja aeg-ajalt täiesti automaatselt. Mõned inimesed aga ei lase neil iial nii-öelda masinlikuks muutuda. Ringo, kas teie kohta võib öelda, et olete näiteks pühendunud rituaalide inimene? Ma arvan, et minu kohta on tegelikult väga keeruline ja öelda, et ma oleks pühendunud rituaalide inimene. Aga teisest küljest noh, mulle tundub ja vaadates maailma, siis rituaalid on väga tähtsad ja teatud olukordades ma arvan, et mitte keegi meist ei pääse ei üle ega ümber teatud rituaalides teatud kindlaks kujunenud käitumismudelitest. Me sooritame teatud kindlates olukordades. Et selles suhtes isegi, kui öelda, et ma ei ole rituaalide inimene siis tahes või tahtmata on teatud rituaale, mida ma teen, mida ma teatud olukordades täidab. Aga tõenäoliselt maailmas on palju rohkem inimesi, kes on Brituaalidele pühendunud, kui, kui mina seda isiklikult olen. No miks ja kuidas siis rituaalid üleüldse inimese ellu tekkisid? See on üks väga keeruline küsimus, miks, miks üldse rituaalid inimeste ellu tekkisid fonjuv sotsioloogid näiteks kasvõi sedasama sotsioloogia klassik Turkaim või Roy raport. Antropoloog, kes on väitnud, et rituaalid on inimtsivilisatsiooni aluseks, et see on üldse see, kus inimtsivilisatsioon on nii kõndinud ja tekkinud teatud inimrühma koostegemine, teatud ühised käitumismudelid ja rituaalid ju valdavalt ei ole siiski nii-öelda mõttetud rituaalid, mille tähendust ei teata, et neil on siiski väga konkreetne eesmärk. Ja noh, see on ka, võib öelda selline omamoodi kommunikeerumine, kuidas rühma omavahel kommunikeerub, kuidas ta suhtleb enesest väljapoole päevaga ja kui vaadata inimkonnale ajalugu, siis kui vaadata kas või muistsetele koopajoonistele, mis on ju meil erinevatest maailma paikadest siis siiski seostatakse neid, et need on tõenäoliselt olnud seotud mingisuguste rituaalidega, et nad ei ole lihtsalt nii-öelda muistsete inimeste kunstiline eneseväljendus, mingisugune praktiline vajadus olnud või millegi praktilise öelda väljendusvormid ja peks, sama saab öelda ka tegelikult kõikide erinevate pühakohtade kohta, mida on kas siis inimeste kätega ehitatud või kus on mingeid asju hakatud läbi viima, et nad on millegipärast olulised. Ja aga nad on ka rituaalide läbiviimise poolest olulised. Et kui vaadata kas või näiteks pühamu, mida inimesed ehitavad, Ta on ju sageli sellised suured, et inimene tunneb ennast väikesena, et midagi on inimesest suuremat. Teised rituaalid jällegi tekitavad seda kokkukuuluvustunnet, sest et piga ühiskond olgu see siis kunagi muiste või olgu see tänapäeval, nad vajavad selliseid koostegemisi, seal mõjub sama öelda ju perekonna kohta nii-öelda inimühiskonna rakuke, aga et, et seal on teatud asjad või teatud toimingud, mida tuleb koos teha, et see ühiskond või struktuur nii-öelda püsiks, et kui midagi ühendavat ei ole, ah siis see kooselu, olgu see siis kahe, kolme, nelja inimese või, või 400 inimese või 4000 inimese vahel, see lihtsalt ja kaob. Et, et kas või vaadates ju eestlasi tõenäoliselt see kõige tuntum Maal, mis meil on ja mida me regulaarselt peame, need on laulupeod kus tulevad inimesed kokku, kus nad laulavad, kus kinnitatakse enda sellist kokkukuuluvustunnet tuntakse, et ollakse osa millestki temast mitte ainult meie, vaid meie kõik või mitte ainult mina, vaid meie kõik. Ja need on sellised. Ja öelda, et seal on kindlasti oma selline psühholoogiline moment. Sest et kui vaadata kas või sedasama laulupidu kui rituaal Stahli eesti sellises noh, võib öelda siis rahvuslikus loos või, või eneseteadvuses. Siis kui on häda käes, siis eestlased teevad, see kõlab nagu väga veidralt, aga siis tullakse kokku ja hakatakse laulma ja kõik saab jälle korda. Et see on, see on täiesti selline väga, väga omapärane nähtus, et kui mõelda nagu selle traditsiooni ja peale või ajaloo peale, et 19. sajandi keskel eestlased hakkasid või ütleme siis eesti erinevatest maakondadest pärinevad inimesed hakkasid laulma, laulsid ennast eestlasteks ja sellest ajast peale, see on jäänud selliseks väga oluliseks asjaks, mille kaudu tegelikult või eestlased tegelikult mingis mõttes defineerivad ennast nii-öelda väljapoole, kes me oleme, me oleme Se laule, rahvas, kellel on olnud laulev revolutsioon, kellel laulmiskombed, laulupidu ja nii edasi, et see on eestlaste jaoks midagi väga olulist. Ja võib-olla selle laulupeo puhul ma isegi nii palju mõelda, et see on mingi selline rituaal, see on lihtsalt see, mida me teeme, see on see nüüd on aeg käes, nüüd tuleb tulla kokku ja koos hakata laulma kõrvalt vaadates see võib-olla tundub veidikene veider, aga nende inimeste jaoks, kes seda teevad, või eestlaste jaoks, see on midagi väga olulist. Nojah, me võime vist laulupeo kohta öeldi, et see on rituaalide rituaal, sest et loomulikult on ka meie oma esivanemate usk täis pikitud kõikvõimalikest rituaalidest, et kui siin eelpool öeldud, et vahel seostatakse seda võib-olla kaugete ja eksootiliste usunditega, et siis mitte sinnapoolegi ka meie oma esivanem ja nemad on pidanud väga tähtsaks kõikvõimalikke toiminguid, ehk siis rituaale ikka selle parema ja õnnelikuma ja viljakama, rikkama homse nimel. Aga tulles korraks nende koopajooniste juurde, et kui eestlaste laulupidu on vana, üle 100 aasta, siis koopajoonistele võime julgelt juurde kirjutada miljoneid. Jah, aga ka nende koopajooniste puhul. Seal tuleb see probleem, et me tegelikult ei tea, mis rituaale seal viidi läbi või tähendab, et kui meil on need arheoloogilised leiud, siis sageli tähendab nendesamade rituaalide puhul meil tekkis see probleem, mis rituaalid need olid, kuidas neid läbi viidi? Ja joonistamine ise võis olla näiteks üks osa mingist rituaalist, kuni fantaseerida. Täpselt, ja me jõuame selliste asjade juurde, et sageli rituaalide juures näiteks ohverdamisest, tuuakse asju ohvriks. Me teame paljusid pühapaikasid nii Eestist kui kui mujalt maailmast, mille kohta räägitakse, et tegemist on sellise pühapaigaga. Ja tõenäoliselt on see läbi viidud ohverdamisi väga sage, võib öelda, et kõige ja, ja tuuakse rituaalide käigus ohvriks sööki ja jooki aga need on sellised asemusi säilu. Et ja seal seisamegi nii-öelda tegelikult tühja taldriku ees võiks nii öelda, et kõik need annid ja, ja asjad, mida on ohverdanud lihtsalt aja jooksul hävinud. Et hilisemast ajast noh, me võime rääkida siin rahade ohverdamisest või sellistest nii-öelda püsivamatest materjalidest, mida randideks toodud alles jäänud, aga väga paljudel puhkudel see jääbki nii-öelda mingis mõttes võib öelda, et inimfantaasia meelevalda, et mida tehti, kuidas tehti ja seal leitakse juba erinevaid analoogiaid ja, ja erinevaid paralleele nii-öelda selliste kultuuridega, kus analoogset avad on tänaseni säilinud. Millistes usundites võib öelda, et rituaale on palju millistes vähem või peaaegu et üldse mitte ja, ja miks see on nii? Tõenäoliselt selliste religioonide juures, mida ei ole võimalik nagu üldse eraldada sellisest igapäevasest elust ka päevasest toimetamisest, nendes religioonides, ka rituaale on rohkem, näiteks hindu traditsiooni juures räägitakse 16-st erinevast siirderiitusest, mille puhul nad algavad nii-öelda viljastumise hetkel ja lõppevad siis, kui inimene on surnud. Nagu võikski öelda, et väga paljud asjad, mida nendes rituaalides võib kohata, roose sama, et tuleb raseda ema juures vaikse häälega rääkida ja on teatud toidud, mida enam ei sööda. Noh, kui me vaatame nii-öelda paralleeli tänapäevast, me räägime sama moodi, et rasedad ei tohi ärritada, on teatud toiduained, mis mõjuvad paremini, teised toiduained mõjuvad halvemini, vaid sellised preligioonid, kus nii-öelda see iga päev, tavaelu ja religioossed arusaamad on nii-öelda tihedalt omavahel põimunud, et seal leid rituaale, mida me religiooniga seostama nagu märgatavalt rohkem. Tõenäoliselt ka näiteks kui me vaatame kas või muistsete eestlaste peale või näiteks erinevate loodusrahvaste peale. Et needsamad küsimused Ako hakatakse külvama vilja, kui seda lõikama hakatakse nii-öelda igapäevase eluga seotud sellised rituaalid märgatavalt tähtsamad. Miks see nii on? See on ka ilmselt üsna selgelt arusaadav, et kui kasvatada oma igapäevast toidust põllu pealt seal või püüda seda saada metsast või jõest või merest see elu on lihtsalt teistsugune kui see mees, minna kaubanduskeskusesse ja laduda seal endal korv toitu täis ja siis ära maksta ja kõik on korras. Need on, ma julgeks, et nagu sellised religioonid, kus see argise ja pühaduse vahe on võib-olla väiksem kui meie kaasaegses maailmas. Sest jällegi, vaadates preligioossetelerituaalidele minna kalale, tähendab, millal on õige aeg minna kalale, et tänapäeva ühiskonnas on see reguleeritud kalastamislubadega või kalastamishooajaga, nüüd algab peale, nüüd on võimalik, või tohib minna? Af buss headel aegadel, aga rokkar naaberrahvastel ju sama rituaalid, et läbi saada erinevate haldjate ka, et nüüd on õige aeg minna kalale, et siis tuleb kaasa ja ka järgmisel aastal tuleb hea kalasaak, mitte see, et püüda nagu kogu jõgi korraga nagu täiesti tühjaks. Et see on nagu seotud selle igapäevase eluga, et ma arvan, et seal on neid rituaale märgatavalt rohkem, nad on elavamad. Nendes ühiskondades räägime tegelikult kaasaegsest läänest või kaasaegses Lääne ühiskonnas, kus religioon on nii-öelda sageli omaettesektor mida praktiseeritakse teatud tähtpäevadel ja, ja teatud nädalapäevadel. Et seal on see olukord, võib olla veidikene teistsugune. Rääkides rituaalidest, kas võis ette tulla usujüngritel ja rituaalide andunud läbi viietel näiteks pettumusi, ehk siis need teostatavad keerulised riitused ei andnudki soovitud tulemusi. Jaa, tähendab selliseid asju muidugi on, et viiakse läbi teatud rituaal, teatud eesmärgile tulemust ei tule. Aga kui preligioone vaadata, siis sellistele olukordadele on ka enamasti siis õiged vastused, et miks see tulemus selline ei olnud. Et kas näiteks rituaali läbiviimisel tulnud mingi eksitus sisse on tehtud midagi valesti ja ta sellepärast ei toimi, tuleb lihtsalt teha nii-öelda rituaal uuesti, et see tulemus kasutatakse ja noh, seda väga sageli tuuakse näitena maagiast, et maagia on mingi selline nii-öelda toimingud, millel eeldatakse, et on vahetada ka järge. Kui selle tagajärg ei ole, siis järelikult on kuskil miskit valesti läinud ja siis tuleb rituaal uuesti teha. Moodi me võime ju vaadata ükskõik millist rituaali tegelikult et kui seda oodatavat tulemust ei saavutata, siis kõrgemad jõud on sekkunud selles, et need on sellised asjad või sellised juhtumised, mida religioonides muudetakse nii-öelda mõistuspärasteks. Tähendab Lõuna-Eestist on kuulunud ühte lugu sellest, kuidas pekstakse puujumalat. Ehk teisisõnu ikooni, kelle poole on palvetatud, tuleks vihmaga, vihma ei tule, järelikult on see ese nii-öelda mõjutu, tähendab ta nagu kasutu, ta tuleb, tuleb kõrvale heita ja uus leida, mis siis oleks tõhusam. Et need on kindlasti olulised asjad, aga rituaalide puhul ma arvan, et sageli see eesmärk on just nimelt nii-öelda selle kogukonna mobiliseerimine tähendab selles mõttes ootamine, midagi tuleks teatud rasketest olukordadest üle saamine. See on ju võime ka rääkida rituaalist, vitsaga veesoonte otsimine, eks ole. Kui vitsaga viibutama, siis järelikult on veesoon seal ja siis hakatakse kaevama kaevu. Ja ikkagi viiekümnendatel aastatel tehti Ameerika Ühendriikides üks uuring ja avastati, et inimesed, kui neil on vits hõivama hakanud ja on teadmine, et seal kusagil all on vesi, inimesed kaevavad palju nii-öelda pühendunud. Meil on kindel siht silme ees, et seal peab see vesi olema teatud selline motiveeriv moment tants rituaali juures. Et eeldada seda, et tingimata oleks mingisugune vahetu tulemus rituaalil. See on ka võib-olla natukene liiga palju oodatud, et see on. Ma võiks öelda pigem. Toimetuste tegemine, et need asjad, mida kas tegema hakatakse, on ette võetud, mida alustatakse, et nad lõppeksid õnnelikult, vaid läheksid nii-öelda õnnelikult lõpuni. Et me võime ju vaadata samamoodi abielurituaale. On teatud toimingud, mida tehakse, millega eeldatakse, et nii-öelda, et kinnitada, et kõik läheb hästi mitte see, et kohe tuleks palju lapsi või kohe tuleks palju vara, aga et see oleks võimalik, et võib-olla sellised nii-öelda teatud kindlustunde tagamine endale on oluline paga, kui Stahlil tulemust ei ole. Seal on väga erinevaid variante, on variante, veider olid, lihtsalt kaovad aja jooksul, tähendab, et neid enam ei tehta, neid ei peeta olulisteks. Aga rituaalide puhul võib-olla veelgi tähelepanu väärsem on see, et mõnikord ka pärased tähendus tähendab ei mäletata, miks seda tehakse. Aga seda on kogu aeg tehtud. Seda kohtab kõikjal kõikides kultuurides. Miks seda, miks inimene seda teeb, ei mäleta. Esivanemad tegid nii. Lihtsalt viiakse ühel kindlal kuul ja ühel kindlal päeval ja kindlal kellaajal läbi üks rituaal piltlikult öeldes, terve küla on kokku tulnud, aga miks mitte keegi ei tea? Sellepärast, et see on niimoodi võimalik, mõelgem jällegi kas või Eesti peale jaanilaupäev. Ma arvan, et kui minna ja küsida näiteks jaanilõke kogunenud inimeste käest, et miks nad siin on ja miks nad seda tuld teevad, siis tõenäoliselt see vastus on, et aga niimoodi on kogu aeg tehtud, et nad ei mõtle selle peale, et tegemist oleks mingisuguse. Ma ei tea karjaõnne pereõnne, viljakuse või mingi mehelesaamise naise naise võtmise nende rituaalidega. Vot nii-öelda sekundaarsel seal kusagil taustal tiksuda, aga noh, tähendab, see ei ole nagu komme. Täna räägime rituaalide olemusest ja vajadusest inimühiskonnas. Stuudios on teoloogiadoktor Ringo Ring. Aga selline mõte võiks ju andunud riituste korraldajaid ka tekkida, et tee, mis tahad ja kõnni või kõrvadel, aga aga tegelikult reguleerib meie elu emake loodus ikka oma äranägemise järgi. Niimoodi võib küll arutleda jah, et nii see võiks olla, aga see on kummaline asi, et ükski inimühiskond ei saa Ilmarritoorilt hakkama. Ka need ühiskonnad, mis on võidelnud religioossete rituaalide vastu, asendanud oma ühiskonnas hoopis teiste rituaalidega ja kummaline on tegelikult seda vaadata, et need rituaalid, mis on siis nii-öelda asemele toodud meie lähiajaloost me võime vaadata, olgu see siis Nõukogude Liidu või, või natsionaalsotsialistliku Saksamaa peale needsamad täisealiseks saamise rituaalid, nime andmise rituaalid, erilised moraalikoodeksid, teatud pühad päevad, et inimene millegipärast noh, võibki öelda, et inimesel on neid rituaale tarvis, olgu nad siis seotud jumalatega või mingite muude selliste üleinimlike ideaalidega, aga see rituaal kui selline jah, inimelu, mingis mõttes struktureerimise vahend, on oluline, et see on, see on midagi sellist, mis on meis võiks öelda, et inimestesse kuidagi kas sisse ehitatud või kodeeritud evolutsioon mõni käigus lihtsalt kujunenud selliselt, et need rühmad, kellel olid rituaalid, need jäid lihtsalt ellu ja need, kellel ei olnud, need surid ära. Et isegi kui ta mitte midagi nii-öelda käegakatsutavat ei too, siis on teda lihtsalt võib-olla emotsionaalselt vaja sõnu vaimukultuuri osa rahval ja ta lihtsalt peab olema ta lõpuks huvita. Ta on huvitav ja tal on, tähendab ma siiski julgen öelda, teeb see, see väga praktiline vajadus, tähendab me ju räägime siiski ka veel mingis mõttes tänapäeval nii-öelda täiskasvanuks saamisest, kuigi tänapäeva lääne ühiskonnas püha ja me kõneleme sellest, et see teismeliseiga tähendab, see pikeneb aastakümneid. Millal lõpuks inimene on täiskasvanud, et selles suhtes on alati kummaline kuulda 30 kuueaastastest neidudest ja 40 aastastest noormeestest, et nad endale need ei ole ju noormehed ja neiud ära nii-öelda traditsioonilises mõttes. Aga see täisealiseks saamine, kui ühe nii-öelda põlvkonna sees tekitatakse selline sidusus kokkukuuluvustunne, põlvkondlik, kokkukuuluvustunne, seda võib tekitada koolis proff, Eestiski on see säilinud kohustuslik kaitseväeteenistus, tähendab, see kõlab nagu trafaretselt ja ja võib-olla isegi mingis mõttes labaselt sõjavägi teeb poisist mehe. See on üks kõige tüüpilisemad selliseid kollektiivseid täisealiseks saamise rituaale. Nad on poisid, kui nad lähevad sõjaväkke, nad eraldatakse ühiskonnast. Ja kuidas erinevas ühiskonnas erineva aja pärast sõjaväest välja tulevad, siis nad on nii-öelda täiskasvanud mehed oma kohustuste ülesannete ka sellega, mida neilt oodatakse. Kuidas oodatakse, et nad käituksid ja me võime seda kohata Lääne ühiskonnas. Samamoodi ka kõikides traditsionaalne ühiskondades teatud vanuses poisid, vanemad mehed õpetavad, mida tähendab olla mees, seesama asi on naiste puhul teatud vanuses tüdrukut, kes on füsioloogiliselt naisteks saanud. Õpetatakse, mida tähendab olla naine ja vaatame tänast nagu läänemaailma jällegi siis me ei saa, sest ei üle ega ümber üha enam räägitakse sellest, et meheks ja naiseks lihtsalt ei sünnita, vaid selleks tuleb õppida. Et noh, võib-olla võibki öelda, et pärast sadat 100 aastat tagasi selle juures, et on teatud asjad, mida tuleb õppida, õppida, tuleb nii-öelda aga rituaalide käigus edasi anda teatud asjad, et olla siin inimesed, et see ühiskond funktsioneeriks. Kasvõi, kui vaadata, tähtsad on rituaalid ja kuivõrd tähtsaks selliseid koostegemisi peetakse, siis võib vaadata puhtalt nagu selle peale, millised religioonid tänapäeva maailmas leiavad endale rohkelt järgijaid. Need ei ole sellised religioonid, kus on oluliseks nii-öelda arutlemine filosoofiliste teemade üle või sellised intellektuaalsed mängud, ei, et on seotud väga konkreetselt performatiivsusega ehk nii-öelda etendamisega selle rituaalse küljega. Vaadates näiteks islamit, islami traditsioon on üks sellistest väga öelda mingis mõttes rituaali keskne, kui ikkagi tuleb viis korda laevas palvetada, viia läbi viis korda taevas igal päeval teatud rituaalid, soovitavalt üheskoos, mitte ainult üksinda tekitab seda kuuluvustunnet omamoodi kristlikus traditsioonis need suundumused, kus sellist rituaalset külge rõhutatakse, tuleb tunnistada, et nendel sageli läheb paremini nii-öelda nad suudavad vaat tekitada ja hoida seda kogukonda. Need rituaalid ei pea olema mingisuguseid muistsed. Nad võivad olla ka täiesti kaasaegsed, ka see koostegemine koos teatud emotsioonide läbielamine. See on see, et me võime rääkida siin selle soolasöömisest, kui on koos söödud tohutu hulk puuda soola, see liidab inimesi ja samamoodi ka rituaalid. Ollakse osa millestki enamast, mis seob meid, olgu see siis keeltes palvetamine, inimeste tervendamine või midagi muud taolist. Islamile sekundeerib siin terve hulk india usundeid, kus samuti on väga massiline osavõtt ühest teisest või kolmandast rituaalist. Ja see puudutab Indiat, aga see puudutab täpselt samamoodi ka kristlikku traditsiooni tänases lääne ühiskonnas, kui vaadata, millised kristluse harud on olnud, kasvavad nad on sageli võime ühelt poolt vaadata katoliku õigeusu traditsiooni, mis rõhutavad ka sellist rituaalset külge üsna olulisel määral. Aga uued karismaatilised liikumised, kus seesama koostegemine Rituaalide puhul rituaalid ja me räägime, kui me räägime rituaalist. Me räägime teatud kindlast korrast, näiteks seal on tõenäoliselt teatud sotsiaalsed poliitilised põhjused. Samamoodi ka see vahetu kogemus, erinevad karismaatilised liikumised Ladina-Ameerikas, nelipühi liikumine, näiteks kus rõhutatakse sellist nii-öelda elavat, elavat kogemuslikust tänapäeva inimestele, see kogemuslikus, selle kogemuste väljanäitamine ja nende elamuste läbielamine nii-öelda rituaalses vormis. See on tähtis vaadata kaasaegse maailma nii-öelda kujunemist. Karismaatilised liikumised, nii nagu tänapäeval mõistame, sündisid 20. sajandi alguses linnakeskkonnas AK linnas, inimesed on tavaliselt nii-öelda natukene rohkem sissepoole pööratud ja nii edasi. Aga andis nii-öelda sellise rituaalse välja, kus saab ennast välja elada teatud asju koos, teha olla osa millestki suuremast, siin on aastakümnete jooksul või ütleme, viimaste aastakümnete jooksul sageli pööratud tähelepanu ka sellele, et väga paljud sellised maalid või rituaalne aspekt, mis oli enne seotud religiooniga siirdunud religioonist väljapoole näiteks jalgpall, see kõlab mingis mõttes profaanselt või ütleme siis religiooni lavastavalt, aga see on, tähendab, see on koht, kuhu inimesed lähevad tud teatud kogemusi saama, teatud elamusi saama, oma kokkukuuluvust kinnitama. Samamoodi kui kaheksakümnendatel üheksakümnendatel aastatel, seda on huvitav vaadata nii-öelda ajaliselt. Kaheksakümnendatel aastatel räägiti, et väga paljud religioossed rituaalid kaotavad nagu noorsoo seas tähendust, aga inimesed saavad samasuguse emotsiooni Reaalse nii-öelda elamuse rokk kontserditelt, staadioni kontserditel, kus ollakse nagu osa millestki suurest. Ja siis läks kümmekond 100 aastat edasi ja siis hakati rääkima, et mitte enam niivõrd need staadionikontserdid, kuivõrd reivid. Populaarkultuuriks ollakse jälle osa millestki suuremast. Et need on inimese jaoks olulised asjad. Jõudes tagasi laulupeo juurde, nii nagu üks mu sõber ütles, ta tegi ühte ehitustööd ühe laulupeo rongkäigu ajal kesklinnas ja ütles, et nii-öelda tema puhul, et oleks olnud nagu eriti rituaalikeskne inimene või, või midagi muud taolist. Aga kui see laulupeo rongkäik mööda läheb, sa ei saa edasi töötada nendesse, paned oma tööriistad kõrvale, jääd seda täpselt samamoodi vaatama nagu kõik ülejäänud inimesed. Sageli öeldakse rituaalselt midagi välist, aga nende väliste asjade kaudu, nii nagu kolhoosis juba öeldud, selle välise kaudu kasvatatakse inimese sisemust. Naljakas mõelda jah selle inimese arengu peale, et koopajoonistest kuni reivideni välja. Ja, ja mitte ainult treivideni välja, vaid need on kummalised asjad. Et kui vaadata, kuidas inimesed ühes või teises olukorras käituvad kas seda nüüd õige nimetada rituaaliks või, või mitte lääne kultuurikontekstis, kui ollakse uusi maid vallutatud kolonialiseerimise protsessi käigus jõutakse uuele maale, vastutakse sellele maapinnale, lüüakse lipp maha ja öeldakse, et see on meie valitseja maa, me jõuame 20.-sse sajandisse jõuavad Ameerika astronaudid. Kuule, mida nad teevad. Nad käituvad täpselt sama rituaali mudeli järgi. Taastuvad kuu peale, Nad löövad sinna maha lippu näidates, et me oleme siin. Mõned kümned aastad hiljem jõuavad Venemaa allveelaevnikud jää all põhjapoolusele, mida nad seal merepõhjas teevad, täpselt sedasama. Jälle võetakse lipp. Jälle vajutatakse see maapinda, et need rituaalid on midagi taolist, mis annavad inimestele kindlust. Nii nagu see on ju asi, mida sageli sõjaväe kaplanid ütlevad, või sõjaväevaimulikud. Et tulevikus ei ole ühtegi ka testi, see on tõenäoliselt seesama asi on teatud toimingud, olgu see siis palve, mis on lapsepõlves õpitud hädaolukord, siis seda tehakse. See on nii-öelda võite öelda kriisi rituaalselt, midagi taolist, mida tehakse kriisiolukorras. Mida see teeb, kas see võtab selle ohu ära? Vaevalt. Jõuame jälle selle hetkeni, et see annab emotsionaalselt midagi, mis võib-olla muudab su kas siis helgemaks tasakaalukamaks, kui on kriisiolukord, siis on ilmselt rituaalist kasu nii palju, et see muudab rahulikumaks või. Jah, et see annab seda kindlust, et seda on võimalik üle elada, needsamad rituaalid, olgu see siis Aafrikas või olgu see Põhja-Ameerikas vihmatantsud ja vihma esilekutsumise rituaalid ka sellega nüüd otseselt vihma esile kutsutakse. See on asi, mille üle võib ilmselt erinevatel inimestel on erinevad arusaamad sellest, aga mida sa nagu tegelikult teeb, see tähendab seda, et on võimalik üle elada see aeg, kuni vihma sadama hakkab ja on võimalik edasi elada. Et nendel asjadel nendel maalidel on see emotsionaalne aspekt väga oluline. Maalide puhul on see ka kindlasti oluline, et rituaalid on oma kindla, nii-öelda ülesehitusega, et rituaal ei ole midagi sellist, mida kohapeal välja mõeldakse, kuidas üks või teine asi käia võiks. Et ple kindlad elemendid, mis rituaalis on need korduvad uuesti ja uuesti. Et tegemist ei ole rituaali puhul mingisuguse improvisatsiooniga, vaid see on kindlasti üks asi, mida tasub meeles pidada. Ja need asjad tulevad välja nende võib-olla kõige tüüpilisemad rituaalide juures, mis võib öelda, et aegade on püsinud abiellumine matused seal ei ole sellist improvisatsiooni, mis nüüd järgmiseks saab, et keegi täpselt ei tea, see on nii-öelda etteantud mudel, mida mööda liigutakse, et seal võib toimuda teatud variatsioone. Aga kogu see ülesehitus on olemas juba eelnevalt. Ja kui vaadata näiteks tänapäevast ühiskonda tänapäevane lääne ühiskond, mingis mõttes on selline rituaali järgnev traditsioonijärgne ühiskond, kus rituaale ja traditsioone võib-olla nii palju ei ole hinnatud. Aga abielurituaalid, need on midagi sellist, mis millegipärast ei muutu. Ka seesama struktuur, ükskõik kuidas me neid mõtestame või kuidas me neid selgitame, aga see struktuur on ikka ühesugune. Võibki öelda, et see on midagi, mis on inimesele kuidagi sisse struktureeritud või bioloogiliselt omane või kultuuriliselt omane, aga see on midagi, mis, mis teeb inimesest inimese. Nagu päris alguses sai vist öeldud, et elame oma elu pahatihti kiirustades ja kohustuste all. Kas olevatena ja sellega seoses on meil ilmselt ka mingeid rituaale, mis meiega igapäevaelus käivad koos täiesti automaatselt, masinlikult me neid võib-olla sooritame, aga mis te arvate, Ringo, et võib-olla tasuks endale ka tänasel päeval rohkem teadvustada ja lausa ette võtta mõningaid rituaale sõnaga midagi niisugust, mis meie päevadesse rohkem helgust ja selgust tooksid elada masinlikult nagu robot? Kindlasti ei ole mõtet elada masinlikult nagu robot ja, ja oma elu elades noh, see on jällegi asi, mida paljud erinevad traditsioonid räägivad, et tuleb elada oma elu teadlikumalt või tuleb elada oma elu elusamalt. Ja nendesamade rituaalide puhul, noh, võib öelda, et jah, tuleks olla teadlikum, võiks olla teadlikum, sellepärast et maalide tähtsust võib olla ka mõnikord mõistetakse alles siis, kui neid ei ole, siis kui nad on muutunud mingisuguseks selliseks minevikupärandiks, mida ei suudeta enam meie elus hoida ega võib-olla ka mõtestada kaasaegse elu puhul, nagu me tarbimisühiskonnast ja sellest, kuivõrd palju on elu läinud kiiremaks ja tarbitakse rohkem. Seesama tarbimislikus, see peegeldub ka, mille kohta me võime öelda usuturg kus pakutakse väga erinevaid religioone või rituaale, olgu need siis erinevad töötoad, laagrid või mis muud asjad pakuvad inimestele, tulge osalege muistsetest rituaalides, eks seegi näitab, rituaalid on inimese jaoks tähtsad isegi siis, kui nad on võõrad. Isegi siis, kui neid kuskil laagris õpitakse. Et võib-olla tasub vaadata sageli nii-öelda oma perekondlikust traditsioone või sellesse usutraditsiooni või tavade traditsiooni, kus on nii-öelda mingisugune loomulik jätk olemas, võib-olla mida on võimalik nii-öelda üles korjata. Aga kaasaegses maailmas jah, ega ei saa öelda, et rituaalid kadunud oleksid. Kui muiste tehti rituaale, et rääkida siin metsaminekutest või palvetamistest või loitsimistestid stressi vähendada siis tänapäeval räägitakse kõige parem stressivastane vahendamine poodlema. Et seegi, kas tegemist on rituaaliga, kas tegemist on suur väljamüükide puhul eriliste kriisi riitustega kord kevadel ja sügisel, siis, kui maailm muutub minna poodi ja palju osta, et need on tähtsad asjad. Selline oli tänane saade rituaalidest, nende olemusest ja muutumisest aegade jooksul. Stuudios olid Ringo ringvee ja Haldi Normet-Saarna helirežissöör olima Risto. NBA nädala pärast kohtume Marju Kõivupuuga kuulmiseni.