Uudis pluss sume külaline. Kätte on jõudnud tänase suvekülaliseaeg ja augusti alguses teatas Regio juhatuse esimees Teet Jagomägi, et vallandab iseenda ja ja ettevõtte uue juhina jätkab Ülo Säre. Vaadates seda, kuivõrd edukaks ettevõtteks on Regio 20 aastaga arenenud ja kuivõrd palju raha Ta on selle omanikele teeninud, siis võiks eeldada, et meie tänane suvekülaline on viimased kaks nädalat puhanud ja kuivõrd viimased kaks nädalat, siis on rantjeeluga saanud algust teha. Ei ole eriti jõudnud rantjee elu elama. Isegi jah, niimoodi, et nii kiire ei ole tükk aega olnud. Kui sa rääkisid siin olümpiast, siis torkas pähe ja avamise puhul ma jäin enne magama, Kolümpe tuli, avad jaa, põlema saadi ja sulgemist jõudma, üldse ära oodata, enne magama, nii, nii palju on, tegemist on, et nii väsinud, et õhtul enam telekat ei vaatagi. Aga nüüd see vahepealne aeg, see kaks nädalat, kui Eesti kaks medalit võitis kas siis oli aega mõne spordivõistlusega ikkagi ka nii-öelda kursis ennast hoida? Peamiselt selle spordiga, mida ta ise tegi Telecani jah, eriti jõudnud. Kas televiisor üldse, Teet Jagomägi, teil kodus on? On seal on, mudilased, vaatavad oma multikaid. Ja internet on nii palju suurem kui tele televisioon viimasel ajal, et ma nii palju asju internetis lõpuni lugemata, et telekat käima panemine tundub, et nagu ajaraisk. Aga uudistega moodsa inimesena hoiate ka ennast ainult telefoni ja interneti vahetud vahendusel kursis või kuulata ikka raadiot, loete ajalehte ja, ja siis vahel harva näiteks satute Aktuaalse kaamera peale. Raadiot kuulan küll, ainult et mitte uudiseid raadiotes kuulan podcast eesti raadiod on väga kenad selles mõttes, et teevad kõik oma jutusaateid kättesaadavaks ja sellega saab kõik oma trennid ära sisustada. Aga uudiseid? Jah, kahjuks seal enam ei kuule. Kas see on selline teadlik valik või mugavam valik, et kui sa kuulad neid Bootkasta, siis sa justkui oled iseenda peremees, et sa sisuliselt teed selle valiku ära, et mis su kõrva jõuab, et. Need uudised jõuavad ju imbuvad igalt poolt sisse, et selle jaoks ei ole vaja olnud, võta nüüd aega maha, nüüd ma istun kell üheksa, vaatame Vremjat, et noh, et uudiseid ju aktuaalne kaamera on ka tore, et need on ju hästi palju saateid ja mõnel ikka pihta saad. Enamik nendest lugudest tuleb lõpuks igalt poolt mujalt ka RR kasvõi ise oma mobiili appidega või oma veebilehega ja et mulle, ema kunagi ma mäletan mitukümmend aastat tagasi ütles, et kas ei ole nagu veider, et kui tulevad marsimehikesed ja vaatavad inimesed kogunevad mingist naljakalt pisikest helesinist ekraani vaatama kõik ühel ajal, et halloo, mis teil siin toimub maa peal, et kas, kas see on nagu noh, kas see on nagu mõistlik asi, mis te teete ja ongi mind ei läinud nii nagu mul ema nagu ennustasid, ei olegi väga mõistlik, et kõik vaatavad uudiseid täpselt samal sekundil. No milleks? 100 aastat tagasi ei olnud ju niimoodi igaüks luues seda seinalehte, mis kleebiti siis, kui ta parasjagu sattus. Ja tal oli see hetk, et noh, me peame olema hingama nagu täpselt ühte rütmi, et äkki veagi. Mulle meenub siin, kuidas Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits taliolümpial kurtis, et maapealse televisiooni puhul see signaali viivitus on kas neli sekundit või midagi sellist, et tegelikult on olümpiavõitja või maailmameister kusagil ammu juba selgunud, aga tema saab sellest neli sekundit hiljem teada, et selles suhtes pseudoteema või. Noh, jah, sama selle, mis siuksed, ühised hetked ju inimestele on oluliselt ilmselt see meie koopaelanikke DNA-s ka olemas, et aeg-ajalt kogunetakse lõkke ümber ja tähistatakse midagi kogetakse midagi suurt niipidi võttes olla ühel ajal ühes kohas näiteks olümpia katkas inimestele olnud. Aga jah, et kas see on kogu elu, peab olema raamistatud kella üheksast uudiste järgi, et see võib-olla läheb liiale. Aga räägiks nüüd sporditegemisest, et te ütlesite, et spordi vaatamise asemel eelistate ise teha, et kui ma nüüd ei eksi, siis pigem te olete selline suusamees ja talispordialade mees, et vähemasti uudistega kursis ennast hoides, siis ei möödu aastatki, mil Teet Jagomägi pole suusahunti saanud. Ja kaks pikka aastat on niimoodi läinud. Pikk võistlus ja pikad aastad ja aga noh, mis edasi saab, ega siis siin noored tegijad tulevad järjest juurde ja Eesti spordimassisporditase täitsa müstilisel tasemel. Kõige suurem vist hüpe on toimunud, ma arvan, jalgrattamaratonide koha peal, see on ikka uskumatu või kui kiiresti inimesed sõidavad, kes noh, ei ole sportlased. Et kui sa ikkagi jalgratast ei harjuta, siis esiviiesaja hulka ei pääse enam Eestis. Noh, see on väga kõva sõna. Te olete väga mitmekülgne sportlane, mitut spordiala harrastajate teie käest on võib-olla paslik küsida, et missugune see Eesti rahvussport on, me arutame seda ikka aeg-ajalt ja jälle, et suusatamine on olnud meie rahvussport, nüüd kui maadluses Heiki Nabi esines väga hästi, siis tuli niisugune mõte, et äkki maadlus meie rahvussport, et kas, kas on meil rahvussport peabki üldse olema, kui, siis mis on? Ja see võiks olla aga võib-olla sama tähtis küsimus, et kas Eestil peaks olema rahvuskala? Võib-olla piisab, kui meil rahvuslipp ja veel paar sümbolit seda nagu kõvemat sümbolit nad on, et ja, ja noh kui, kui väga midagi eesti rahvusvõiks olla ju igavene noh, kuigi ka võib siis öelda, et 2000 aasta perspektiivis, mis mis on meil siin püsivam on olnud kas keel või see genofondi, et vist on, keel on keel on nagu püsivam on ta nagu see ka muutub, kõik ei muutnud. Aga nii kui midagi tembeldatakse rahvuslinnuks või rahvusloomaks või rahvussöögiks või rahvusspordiks, sisenesid pühaduseteotus selle tiitli ära võtta. Mina. Ja keegi ju ei, ei tee seda, sest see on ju nii kole. Et kõik ju elu ümberringi on dünaamiline isegi eesti keel ja eesti rahvus oma genofondiga, et et las olla mõned asjad ja ülejäänud on siis tulevad ja lähevad, kunagi oli korvpall, miks ei võiks olla varsti jalgpall või vastupidi, et võibki vaheldada peabki, võib-olla vahel ja noh, inimesed võiksid ju ka oma või noh, see ei oleks ju lahe, kui inimesed oma pika elu jooksul teevad ju mitut sporti, et ega siis ei pea tegema elu lõpuni suusatamist või korvpalli, et kas või ealiste iseärasuste tõttu, et vabandage väga, mis sa seal kaheksakümneaastased, korvpalliplatsil hüpped, noh, see ei ole mõtet oma põlvi ja tervist ju lõhkuda. Teed siis midagi rahulikumat. Mitut spordiala olete teie harrastanud oma elus? Koolilapsena käisin aerutamis trennist, isegi maadlemas olen käinud, läksin judotrenni, aga selgus, et see on hoopis maadlemine. Noh, vahet ei olnud, tuli edasi käia trennis. Et midagi peab ju noor tegema? Jah, ilmselt kanuud, sõitsin kõige rohkem mitmeid aastaid ja. Suusatamist tahtsin ka minna, aga mäletan, käisin Kalevi spordiklubi ukse taga seal, kus magasini tänaval Tartusse oli, aga ei julgenud uksest sisse minna, muidu ma oleks vist suusatamist teinud. Miks te ei julgenud siis Argoli? Aga kergejõustik, jooksmine, need alad, et kas need tulid muuhulgas või ei olegi? Need vast tulevad. Ei ole veel tulnudki. Kuidas te suusatamise juurde jõudsite? Meeldis? Jah ja, no ütleme niimoodi, et esimene niisugune suusatrenn elus oli ülikooli esimesel kursusel, siis oli kehaline kasvatus ka kohustuslik, ülikoolis valisin lihtsalt suusaäri alandama, end kunagi näinud, see oli elu esimene suusatrenni. Aga harrastussportlasena, te olete nüüd selline, kes ei saa spordi poolest ühtegi päeva vahele jätta, et hommikul kindlasti jooksma õhtul suusatama talvel või pigem siis, kui aega on, panete dressid selga ja suusad või tossud jalga. No ma olen ikka tööinimene kõigepealt ja siis trenni saab minna siis, kui töö lubab. Hommikul on õhtuni inimene, ma ei suuda, need, kes tulevad kell kuus üles, lähevad kell seitse jooksma, need on üliinimesed minu arvates. Seda, et ma ei jõua kunagi siin Tartu on nii väike, ma tõusen kell kaheksa alles üles, kaheksa ja 30, olen juba objektil, et sinna vahele trenni ei mahu. No kuna rahvusringhäälingu, Tartu toimetus ja regi on sisuliselt või ongi naabrid, et te olete korrus üleval pool ja meie siin korrus allpool, siis ma ei ole kordagi näinud Teet Jagomägi tööle tuleksid autoga, ma ei tea, kas teil muidugi autojuhiload on, aga alati jalgrattaga või jalgsi, aga jalgrattaga 10 korda sagedamini? Nonii, ma saan kodust kiiremini man, nii lähedane, tahan sind, jah, autot vaja ei ole. Aga siis hobidest rääkides kui ja spordiga veel lõpetades, siis kuna Regio tegeleb maakaartidega maakaarte läheb ainult ühel spordialal, vajas, on orienteerumine, orienteerujad, orienteerujad ei ole, et sedapidi nagu tööd ja hobi kuidagi siduda ei ole õnnestunud. Orienteeruv ja ma ei ole aga orienteeruma, ma käin vastas kolm aastat tagasi avastasin endale orienteerumise. See oli kooliajal olid need orienteerumisneljapäevakutel ka väga suured üritused juba siin 30 aastat ja rohkem tagasi, aga seal oli ka kuidagi paar korda käisin, aga see noh, ilmselt jälle see vana arguse teemad ja see tundus nii suletud seltskondadega kuidagi omad inimesed käivad seal kuidagi tundusid hästi klubiline ettevõtted on kuigi väga suur ja väga-väga edukas. Et kuidagi nagu ei olnud kodune see. Ja siis oli see muhe teema veel, et 20 aastat tagasi, kui regioga alustasime, siis olime kõige kibedamad, konkurendid olid orienteerumise taustaga ja nende kaardikeel oli ka hästi orienteeruv, mõistlik ja noh siis nagu väga ei kõlvanud võib-olla teha sedasama asja, mida nemad, praegust ma olen sellest üle saanud ja Est-kolmandat aastat käinud orienteerumisneljapäevakutel ja väga lahe. Kaardi loete täiesti jooksu pealt, et vaatad korra otsa ja see oskus on nagu aastakümnetega niivõrd niivõrd veres. Jah, ja ei, see orienteerumiskaart on justkui risti vastupidine ja see, kui tavaline inimene on harjunud kasutama metsad, on seal valged. Ja, ja rohelised on need metsad, kuhu ei tasu minna, sest see nagu džungel sinna ja sealt ei liigu edasi. Ja see, et jooksu pealt lugeda noh, täisjooksu pealt lugeda reljeefi näiteks Ma mina ei oska seda siiamaani või noh, see, seda ma ei oska, ma käin orienteerumis küll, imetlen neid, kes suudavad seda teha, et see asi, mis vajab ikka õppimist Kus siis põhiliselt orienteeruda, kas Eesti piires Eestimaal või ka välis välismaal kaugemal? Ei, väljamaal ma ei ole orienteerumis käinud, kuigi ma olen proovinud minna, aga see ikkagi ei ole nii hästi ikkagi Põhjamaade harrastused kuskile mujale satud siis sihukest asja hästi ei, ei leia üles. Aga no Eestis on neljapäevakut või teisipäevad, Põlva, Põlvas on teisi päevakut. Tartus Tallinnas on vist neljapäevakut, et orienteerumise koduleheküljelt soovitan kõigil vaadata ja enam ei ole klubiline. Väga sõbralikud inimesed on ja kõik võetakse vastu igale ühele jõukohane. Ja seal on niimoodi, mõnedes kohtades on isegi lastele mõeldud rajad, kus on punktist punkti veetud nöörid niimoodi, et nad võivad sedapidi ninna, ei võitjana lapsed metsa lasta, ilma et nad ära eksiksid ja siis on perevõistlusklassid ja ikka täitsa kõigele mõeldud ja kaheksakümneaastased inimesed kõnnivad nüüd rajale jooksma ja kui otse kõnnid ja eksimusi tee sisse saada teinekord kiiremini kui isegi kes paneb otse ja valesti. Kas sellistel retkedel on aega ka ümbrust vaadata või lähed ainult nina maas ja vaatad oma kaarti tähendab orienteerumisel muidugi täiesti rumal küsimus, et kas seal ümbrust päeva aega vaadata, peabki vaatama ilmselt. Muidu lähed rappa või? Seal võib kõike teha, seal ma olen näinud inimesi, kes võtavad kilekoti kaasa ja kui on kahe punkti vahel ilusat seenelised, korjavad üles ja nad naudivad, noh, see on, et milleks peaksid tegema sporti niimoodi, et endal halb on? Seda orienteerumist võib vabalt niimoodi teha. Ja siis tuleb teine, kes paneb lihtsalt niimoodi, et ta näeb ainult nina ette ja kolmas tuleb sinna lihtsalt perega jalutama, lastele metsa näitama, seal võib kõike korraga teha, kõik sobivad. Samal ajal samal ajal rajale see päris ei ole, orienteerumine ei ole mõisa peale üritas neid, kellel on, see on oluline, absoluutselt, on. Kui seenel käimisest rääkida siis kui te metsa lähete, kas alati peab kompass või siis mobiiltelefon kaasas olema, sest kõikidel kaasaegsetel mobiiltelefonidel on reeglina juba GPS olemas ja, ja selle järgi on üpris nii-öelda mugav metsast välja tulla. Aga mis juhtuks, Teet Jagomägi, kui teid viia, ma ei tea kuhugi siia Tartu lähedale metsa ja tuleksite niisama välja või vajaksite abivahendeid. Eestis võib ära eksida maksimum kolmeks tunniks, minu arvates siis on ju nagu autokalad jõuavad siis vene piiri äärde välja, kui oled jala, siis jõuad varem või hiljem metsa metsateele välja, et ma arvan, et see jah. Eestis ei saagi ära eksida, õieti. Noh, sõltub, mis eksimuseks pidada. Kui lähed orienteerumisvõistlusele, et üheminutilise vea, siis teinekord ei jõua seda rain kiruda. Hobidega jätkates, siis te ei tegele harrastustega ainult siin maa peal, nagu ma olen kuulnud vahel kisuka taevasse, et kui tihti viimasel ajal on purilennundusega õnnestunud tegeleda. No see vajab head ilma siukest, ilusat rünkpilvedega ilma ja see suvi on kõik, me kõik me muretseme selle pärast pole nagu suve olnud, et see on ka purilendamist seganud, aga iga kord, kui nädalavahetusel on purilennuilm, siis ma lendan. Millal sa viimati oli, millal nii hea ilm oli, et saite taevasse tõsta? Üle-eelmine nädalavahetus eelmine ei olnud eall. Kus siin Tartu lähedal üldse purilennundusega tegeleda saab, et peate Tartust kaugele sõitma või siinsamas Tartu lennuväljal on võimalik ikkagi ka purilennukiga õhtul õhku tõusta. Tehniliselt saaks jah, aga see klubi on ajaloolistel põhjustel Võru ja Põlva vahel Ridalis nad tuleb sinna sõita, aga jah, Tartus saaks ka, kui oleks ajaloolisel siia tekkinud see klubi, aga aastakümneid tagasi oli Tartus suur sõjaväe lennuväli, siis noh, siin ei, ei olnud üldse mõeldav. Ja siis 60.-te lõpus loodi see purilennukeskus ridadesse ja sinna ta on jäänud. Teil on oma lennuk Ei ole, see on, need on kõik Alma ajast jäänud päranduseks, mis Eestis on, et nendega lendama, aga need on vanad, aga head purilennukitega siis iga midagi. Kas lendamine on kallis spordiala või harrastused lendamist saab kahjuks spordiks pidada, et ega see füüsiliselt niisama lihtne ei olegi, et sa istud ainult sinna sisse ja ja lähed ja lenduda. No nii ja naa, et praegused muide käivad maailmameistrivõistlused puri lendamises tehakse ka maailmameistrivõistlusi sellel teemal täitsa spordina. Raske ja ta ei ole, sellepärast et purjelennukis on niisugune mõnus poollamav asend, võid võtta seda nagu kušetil tamisena ja raske ta ei ole, et siin mul keskmine poeg, eelmine aasta lendas esimest korda purilennukiga välja, ma arvan, et kas läks kolm pool nädalat esimesest korrast, kui ta purilennukis istus kuni selle hetkeni, kui iseseisvalt lendama hakkasid. Et seda on tõenäoliselt kiiremini, kui saad autojuhiload. Et ma pean tunnistama, et kui ma orienteerumise ja suusatamise koha pealt oleks osanud kaasa rääkida, siis lendamise puhul ma olen küll lennanud, aga reisilennukiga, et purilennundusest ma ei tea väga midagi, et kui riskantne see ala selles mõttes, kuidas on, et lennunduses ju ikka juhtub, et see, mis läheb taevasse, tuleb reeglina alla, aga vahepeal nii-öelda sunniviisiliselt alla, et kui tihti need õnnetused juhtuvad? Ja no seda ei jõua statistikud omavahel ära vaielda, et kuidas siis ikka on, kas lennundus on ohtlikum kui autoga sõita, sest noh nii võid ju igasuguseid leida, et muidugi on ohtlik ja juhtub asju, aga samas vaata, kui palju inimesi saab iga nädal otsa Eestis autoga sõites, et iga aasta inimesega inimesi lennukites ei hukku. Niipidi võttes ei ole ta ohtlik midagi, aga samas no ikkagi jälle, ma ei tea, kui sõidad Tartust Tallinnasse, mitu korda sa sõidad mööda kindlast surmast sadu korda sest teine auto, kes vastu sõidab, möödub, sest ühe meetri kauguselt ja kindel kabelimats, kui peaks lauba lauake panema. Niiviisi mõtlesime ju veidi öelda, riskid oma eluga mitusada korda kahe tunni jooksul, aga keegi ei mõtle ennast hulluks, asutas Tartust Tallinnasse, noh sa võid ju hulluda selle mõte otsas. Ei ole mõtet niimoodi mõelda lendamisega samamoodi, sa võid ju. Iga iga kord, kui sa lendama lähed, mõelda, et nüüd on, nüüd on läbi, sellepärast et kui ma midagi teen, kukud vastu maanteel, siis on elu ots peale ja ongi, aga miks peab nii hulluks sellest et niipidi võttes jah, pead nagu teadma, mis sa teed ja siis ei ole ohtlik. Mis teid taevasse viib, on see ahne adrenaliinivajadus kauniste vaadete nautimise vajadus? Või lihtsalt selleks hetkeks, te suudate kogu oma rutiinist välja tulla ja keskenduda ainult ühele eesmärgile? No need kolm asja effedriini võid juurde panna. Et lase puhas mõnueetika, kellele mis meeldib, kes tunneb ennast seitsmendast taevas, kui ta on keset merd ja purjetab, kes tunneb ennast seitsmendas taevas, siis kui ta on, on taevas inimesed on erinevad ja mulle meeldib see pilvede vahel hõljumine. Tööst ka tahate rääkida ja võiks juba alustada jah. Et kui te kahenädalast teatasite, et Regio juhatuse esimehena enam ei jätka ja olete otsustanud keskenduda väiksematele või spetsiifilisematel eesmärkidele, siis mida see nüüd tegelikult tähendas, et ma saan aru, et tööd teil vähemaks ei jäänud, et kui te varem vastutasid kogu ettevõtte käekäigu eest, siis nüüd vastutate te ühe kindla valku konna eest või tegelete mõningate arendusprojektidega, aga tõenäoliselt te vastutate samavõrra palju, sest sinna suunatakse suur osa Regio investeeringutest ja kui see asi untsu läheb, siis on ka ettevõttel jälle kehvasti. Jah, nii kehvasti ei ole, nii suuri riske ei võtnud, võta praegust, et kui see konkreetne asi ebaõnnestub, siis on kogu 21 aastane regi omadega hoopis, et sellist asja enam ei ei võtnud. Ja kaks suurt asja sai regios ette võetud. Üks asi on see, et kui me siiamaani müüsime oma tehnoloogiat mobiilioperaatoritele üle maailma kes müüvad seda omakorda edasi oma klientidele, toovad oma nime all turule teenuseid. Ja niimoodi me oleme teinud seda tööd 20 aastat, vabandust 10 aastat. Ja võib öelda, et ei ole halvasti läinud, sest minu, mina ei tea ühtegi firmat Euroopas, kes oleks neist sellel alal edukamad. Võime öelda, et me oleme Euroopa kõige suurem firma sellel tegevusalal. Nagu ma aru saan, teil hakkas kahju sellest, et teie oskuse oskused ja teadmised pannakse raha teenima, aga sellest rahast, mis teenitakse sellega, te saate ainult väiksed ühisosa. Jah, noh, väga palju jäiselt mobiilioperaatoriga, jah, aga nad tegid ka paljud nende vastutus oli suur aga samas teistpidi võib öelda, et mõne koha pealt peab tunnistama, et mobiilioperaatorile kõige parem müügimees sellele asjale, mis me tegime, et kes ikkagi taipab. No kui sul on see probleem, et sul on müügifirma või on näiteks pesumasinat parandamise firma, kes sõidab mööda linna ringi, et vaadata, kus sul töömehed on ja kas, kas nad ikkagi hakkasid kell üheksa ennast liigutama või? Natuke haigutasid alles sellel ajal läksidki 10 majast välja. Kui sa tahad siukest asja jälgida, siis kui paljud neist tulevad selle peale, et helistaks oma mobiilioperaatorile, äkki ta saab mind aidata? Väga vähesed tulevad selle peale mobiiliga operaatoril Eesti igale poole mujale. Sa uurid, kust sihukest asja saad ja, ja võib vabalt olla, et meil on tehtud hea toode, mobiilioperaator on väga hea toota, ilusti turule panud siiralt tahavad sellega midagi teha, aga inimesed ei ole harjunud nende käest ostma. Ja vot seda probleemi läheme nüüd lahendama niimoodi, et selle asemel müüa mobiiloperaatorile öelda, et vaadake nüüd ise või me usume teid, et te olete väga head oma turul paremad kui meie, mis meie, eestlased ikka teame teie Brasiilia tulust siis nüüd läheme vastupidi. Kullamobiilioperaatorid, me tegime siin väikse kiiruuringu, vaatasime, siin on 50000 firmat, kellel on see probleem, tegime kiire küsitluse nende hulgas, nendele on see, see mure meie tarkvara muuseas lahendab ja kas võiks nii teha? Me ise müüme seda ise, palkame selle 10 müügimeest, kes helistavad ja mobiilioperaator, sa saad ka raha, noh, natuke vähem, sest nüüd me teeme nii palju rohkem. Siis ma loodan, et kõik võidavad. Ja see on see üks suur asi, mida, mida me regioosselle lastele ette võtsime. Aga seda mina ei tee. Kui lihtne kuulaja, kuuldes Regio nime vanast ajast tulevad meelde maakaardid, tõesti, nüüd natukene seostatakse teid ka moodsamate rakendustega, aga ega Eestis väga palju ei ole test selles suhtes kuulda olnud, et mida kõike te olete ära teinud, et nüüd olekski hea võimalus, et mulle meenub, et ma olen regiost rääkinud nii India kontekstis vist ka Brasiilia kontekstis, aga neid riike Saudi Araabia ja nii edasi on veel ja veel, et need teenused, mida te sinna olete valmis teinud siinsamas Eestis ja siinsamas Tartus, neid on ju väga palju, eks Saudi Araabia puhul kunagi naise jälgimiseteenus või midagi sellist, et mingi hästi jaburaid asju. Naiste jälgimine on jabur küll jah. Et Me müüme mobiilioperaatorile tarkvara selleks, et nemad saaksid turule tuua erinevaid teenuseid, mis põhinevad mobiiltelefonide asukoha üles leidmisel ja neid võib väga erinevaid alla ja siis me oleme teinud neid väga erinevad. Üks on siis mõeldud firmadel oma töötajate siis paremaks juhtimiseks, aga ka miks mitte noh, tunnistame üles nende joone peal hoidmiseks ega midagi salata. Ja teine suur valdkond on perekonna leiad lapsed vaatavad, kus lapsed lähevad ja kus nad ei lähe ja noh, meile võib see tunduda väike, niisugune veider, aga kultuurid on erinevad. Türklased suhtuvad oma perekonda teistmoodi, Brasiilias on hoopis kolmandad mured, seal on ikka. Noh, me ei tule selle peale, et ostad uue auto, siis pagasnikus on seespool ka link. Miks sind pagasnikusse topitakse ja auto punase tule all seisma jääb, siia, sa tahad ju välja hüpata? Ei no naeratasin tõsine rohuna. Et maailm on nii kiire, oli erinev, et siis me oleme pidanud tegelema, kui me tahame üle maailma tegutseda, siis me peame tegema selliseid tarkvara töid, mida, mille peale seal nad ei naera, vaid kasutavad. Ja no siis jah, tegemata töö, et siin Eestis sellest nagu rääkida, aga noh, seal on natukene see asi, kui pragmaatiliselt vaadata, et mis ma siin ikka oma saba soputan, see ju äri ei kasvata. Et siis tegeleme ja nina maas sellega, et oma klientidele teha neid asju, mis mulle meeldivad ja siis Eestis oleme unustanud ennast kiita. Nii on juhtunud jah. Aga need ideed tulevad või siiani on tulnud klientide poolt, et nüüd te peate ise hakkama mõtlema vä? Noh, seal on pigem võib-olla vastupidi, et enesekriitiliselt, et hirmus palju ideid on meie enda poolt tulnud ja siis noh, seal, kus ta haagib, seal ta haagib ja siis on õnnestunud turuga midagi korda saata. Aga no olgem ausad, et mida eestlased oskavad Pakistani turule välja pakkuda sellist, mis Pakistandaste hingekeeli liigutavad, et niiviisi võttes jah, et see on, see on see, et me oleme Eestist. See on ju pidurdav asjaolu või see takistab meid, mitte ei soodusta. Me oleme sellise koha peale sattunud jah, et kus Eestist olemine pigem on meie puudus, aga mitte eelis. Ongi nii. Kahju küll. Jällegi noh, müts maha tänu Eestile üldse, saime alguse ja saime liikuma, aga no kuskil sa pead tunnistama, et nüüd oled selles sellest kooli tasemest läbi saanud. Kõik tore, aga nüüd tuleb edasi tegutseda. Kui Eestis viimati kuuldi teest umbes aasta tagasi, kui mööda maad sõitsid need Google'i autod siis oli ka regiostajakirjanduses juttu, et te nüüd olete siis need, kes käivad eesti inimeste koduõues üles pildistamas, et Google'ist edasi minna, millised on veel need suured koostööpartnerid, et mulle meenub lihtsalt, et väga paljud ettevõtjad alati armastavad oma koostööpartneritega siis kiidelda ja siin Eesti ettevõtetele tuleb tõesti au anda, et see nii-öelda koostöö veel on? Koosneb väga mainekate tegijatest, et kas regi ka sisuliselt kõikide maailma tippudega koostajad. Ja selle Me tegutseme sellisel alal, kus klient peab selle eraldi paberi andma, et sa võid tema nime nimetada, et noh, riigikogu on ka vahepeal juhtunud seda tunnet, et me oleme aeg-ajalt tööd on nii palju tellinud mõned mõned tarkvarafirmalt allhankena ja siis pärast loeme, et nad, seda, mida nad tegid meile ja me kinni maksime peavad enda saavutuseks ja oma kodulehel seda kiidavad. Tore, müts maha nende müügikompetentsi koha peal, nii peabki. Et ennast tuleb kiita, aga, aga samas mingisugune nagu, nagu, nagu kreissaega tõmbaks seest läbi, kui loed, kuidas, kuidas siis allhankija sinu nime endale kaaperdada, et kui ta oleks küsinud, siis oleks midagi, kui ta lihtsalt võtab, et siis nagu tõmbab seest. Et samamoodi on ka meie klientidega, sellepärast me nagu kahjuks ei saa rääkida igal pool, mida me teeme, kellele me teeme? No mida veel, seda veel, aga noh, maksimum ma ütlen riigi täpsusega, mõned kliendid võib nimetada Tšehhis telefoniga, on andnud neelama õiguse oma nime nimetada, et see, mis me seal tegime, oli. Kõige lihtsam teenused, kui ma olen andnud õigused, mind huvitavad reklaamid mobiiltelefonides, siis kui ma satun mingisse piirkonda, mis kus võiks olla mingi poodnik mingisuguse pakkumisega välja tulnud, mis võiks mind huvitada, siis sa saad selle kohta SMS-i. Selline asukohapõhine reklaam, mis ei ole Spemm, vaid on, mida sa tunnetad, kui, et see on info, mille üle sa oled õnnelik. Sellise toote viisime Tšehhi ja see läheb seal hästi ja nüüd see on üks teema, mida me peame nagu nende oma kaablikuttide jälgimise ja laste asukohtade vaatamise kõrval üheks kõige suuremaks potentsiaalikates, et reklaam mobiiltelefonides, mida meie saame seal selle heaks ära teha, see on meie suur kasvuvaldkond. Aga kuidas üldse mobiiltelefonid, meie elu saavad kasum kasulikumaks muuta, et väga palju on ju neid kõikvõimalikke erinevaid rakendusi, mis aitavad inimesel elu lihtsamaks muuta. Mina ise kasutan Nokiat, mulle meenub, et seal on juba nii-öelda standard tarkvaraga kaasas erinevad linnatutvustused ja erinevad söögikohtade reklaamid, kus erinevad kasutajad on öelnud, mida nad sellest või tollest arvavad, et telefon ise juba suudab mulle linna täpsusega neid ette anda, et aga mida veel telefon teha saab, et minu elu mugavamaks muuta? Ma arvan, peaaegu kõike ja no pesu pesemisel ei jõua, et no see, see inimeste ja inimkonna loomingulises täitsa hämmastav, mida me kujutanud vanasti mobiiltelefoni võidakse üldse nii kasutada ja kus me nüüd oleme ja kust me 10 aasta pärast oleme peale seda, kui mobiiltelefonid on võib-olla kokku rullitavad või mida iganes, et see, see on ikka jah, uskumatu. Ma isiklikult on mitu korda näiteks toonud seda, et kuidas mobiiltelefoni andmeside kiirused on kasvanud. Aga mis seal taga on, seal on, see on puhas inimmõistuse triumf ja kuidas suudetakse raadiosagedustes panna järjest rohkem infot sisse niimoodi, et see infosad teisest otsast on võimalik välja lugeda ja see on puhas matemaatiline algoritm. No ja, ja kus me olime, et vast 100 või 100 paarkümmend aastat tagasi. See, et inimene suudab. Ene Ergma on öelnud see hea võrdlus, et kui 100 ütleme Sadama 20 aastat tagasi ei oleks keegi kosmosest proovinud raadioantennidega uurida maad, siis nad oleks ilmselt andnud hinnangu, et see taevakeha on elutu. Sest siit ei tule ühtegi signaali välja, järelikult seal elu ei ole. Ja sealt oleme jõudnud vaatamisse, tänane mobiiltelefon, teel see mitu korda võimsam kui see arvutusvõimsus, mis oli mitu-mitu-mitukümmend korda võimsam kui see arvutusvõimsus, mis oli kasutada 69. aastal kuu peale lendamiseks. Noh, et see juhtus niimoodi, juhtus ja kui sa küsid, et mida veel 10 aasta pärast, ma keeldun vastamast, sest mul ei ole nii ja nihukest fantaasiat. Aga ega näiteks lõhnade edastamisel ikka mobiiltelefone ei jõua ju. Ei tea jah, praegust ma ei ole lugenud, kuskilt, saab, aga noh, kes kes neid kolmemõõtmelisi printereid ja siin veel 10 aastat tagasi ette kujutasin, juba järjest tulevad, tulevad esimesed uudised, kus sa saad kolmemõõtmelise printeriga juba teha. Kuskil hiljuti nägin pilte, oli laste liiva kasti või noh, laste mänguväljaku installatsioon, kolmemõõtmelise printereid hästi, palun väga. Aga inimene on leidlik, aga minnakse ka teistmoodi jaburustesse. Ise olete ka nüüd viimasel ajal alla laadinud mingisuguseid jaburaid rakendusi, mis tõesti ei oma mingisugust kasu, aga ütleme, muige vähemasti. Ja lülitasin kahjuks Movilli välja oleks vaadanud, mis seal siukest jaburat on, aga aga jällegi inimestele on see kreatiivsust vahva, kui inimesed mõtlevad selliseid asju välja ja no vabandage väga Angry Birds, et no mida ta siis nagu inimkonnale siis annab, aga annab hea emotsiooni, seda on ka vaja. Lõpuks. Aga te ise olete mobiiltelefoniga seotud 24 tundi, et sisuliselt on teil kogu aeg voodi kõrval ja, ja teile võibki öösel helistada, kui numbrid teada. Jah, aga noh, ma ise arvan, ma nii telefonihull ei ole, et vaat see, see asi valdkond, milles me töötame, ei ole tingimata see, et ma võtan mobiiltelefoni kätte ja siis kasutan seda, et me teeme ka selliseid lahendusi, mis ei, mis kasutavad ära seda inimest. Inimesed ja mobiiltelefonid käivad paaris, aga me tingimata idee rakendusi, mis eeldavad selles, et sa hoiad mobiiltelefoni käes ja siis seda kasutad noh nii nagu siin Angry Birdsi. Sa pead seda käes hoidma, et, et see töötaks. No jõuamegi vist ääri-veeri sellele, mida, mida teen nüüd järgmisel aastal vähemalt on kasutame ära seda, et mobiiltelefonid on inimeste juures ja kui me nüüd anonüümselt vaatleme neid, kus nad liiguvad teha igasuguseid huvitavaid asju. No kõige elementaarsemad asjad on nad vaadata, kus on liiklusummikud, neid niisuguseid asju on juba aastaid tehtud, et liiklusummikute infot vaadata. Aga noh, näiteks pangad on huvitatud, et kus inimesed liiguvad, kuhu peaks ikka need antennid või rahaautomaadid panema või kus ta peaks oleva kontori avama, et see oleks kõige mõnusam ja mugavam, et kes see jõuab neid uuringuid teha seal kuskil, et kust te liigute, kus te lähete, et neid, selle info saab mobiiltelefonide kaudu kätte. Mobiiltelefon kui sensor, mis on umbes töötab nagu ilmajaam, et ega keegi ilmajaam ei riku kellegi privaatsust, lõpuks. Aga ometigi see on oluline asi, et omada ja mobiiltelefonide kui sensorite või ilmajaamade kasutamine inimkonna hüvanguks on täna ikkagi ju puudulik. Et seda võiks ju teha ja niimoodi midagi kasulikku teha. Jah, ja raha saaks ettevõtjate käest, kes siis seda nii-öelda inimeste liikumist teades ära kasutades suudavad oma elu efektiivsemaks muuta, kasvõi pankadest rääkides, siis tõesti sul ei ole mõtet keset põldu pangaautomaati panna, kui seal inimesi käia, et ikkagi tuleks teada, kus inimesed liiguvad. Ja no väikses Eestis veel on lihtsam, niisugused ülesanded, ei kujutagi ette neid praktilisi vajadusi, mis on tõesti suurtes ühiskondades, kus oli ka 20 miljonite inimeste edasi-tagasi saalivad IGA PÄEV. Et siin Eestis ja pangad on asja lahendanud hästi, lihtsalt endale paned ostukeskustesse ja sinna inimesed tulevad ja üldse rohkem mõtlema ei peagi. Aga juba Tšehhis ei ole inimeste liikumine nii lihtne nagu siin Eestis on millegipärast et igal pool on omad väljakutsed ja nendega saab siis tegeleda ja kui mõtleme niipidi, siis paljud neist kasutavad siin Facebooki ja paljud kasutavad Google'i kõiksuguseid teenuseid ja need on kõik meile tasuta. Miks nad on tasuta sellepärast et reklaamiandjad on kõik selle värgi kinni maksnud, ainult tänu sellele on see tasuta, juutuub veel, tuleb mulle meelde, mida me kõik kasutame suure hea meelega tasuta ja alla. Sellepärast et reklaamiandjad maksavad. Aga üks asi, millest me iga kuu maksame, on mobiiltelefonikõnede andmeside. Aga no miks, miks ei võiks reklaamiandjad selle meile kinni maksta? Üks selgitus on selles, et meie reklaami tarbimine mobiiltelefonides või kasutades seda infot, mobiiltelefonid, mida me seal teeme, profileerimine ninna lapsekingades. Mobiiltelefonioperaatorid ei julge praegust avada oma uksi, noh et see hiljuti oli lehes ka sihuke hirmu artikkel, et näe, meie privaatsus on nii ja naapidi rikutud. Meie privaatsus on 20 korda juba ammu ära rikutud sellega, kui sa kunagi Google'ist midagi otsid. Aga see on enamikele inimestele okei, sellepärast et me saame selle eest midagi kasulikku. Väga paljud inimesed on okei sellega, et Facebook teab kõike, mida ma oma sõpradega räägime igatahes ei tea, ta kasutab seda reklaamide saatmiseks ju. Ja, ja meil on see okei. Et senikaua, kuni me suudame midagi head sellest vastu pakkuda ja seda privaatsuse usaldust ei kuritarvitata, senikaua ma arvan, inimestena okei. Ja nüüd üks suur valdkond, kus seda ei ole veel tehtud, on kas või seesama mobiilside mis me maksame seal iga kuu selle eest, et kas see saaks vähendada, kui sa saaksid need tasuta. Ütle, mitu reklaamisõnumit sa kuus oleksid nõus saama. Tõenäoliselt mitte ühtegi mulle ja nii-öelda tasuta tahaks saada tasuta, tahaks saada ja aga reklaami taha. Ja võtta seda ka mujal, sa oled harjunud selle ometigi, et jah, sa saad tasuta ja sa näed neid reklaame ja sa oled nagu sellega leppinud, et aga näiteks viie aasta jooksul äkki suudad leppida sellega ja siis selle jaoks on vaja, see on ikka mitme triljoni dollari äri aastas on reklaamindus, mitme triljoni dollari äri on mobiilindus, vot sinna kahe vahepeale, et need kaks asja omavahel kattuma panna, see on see, mis me regios siis see teine asi, mis see aasta ette võtsin. Nagu ma aru saan, tahate te suure raha koju tuua? Jah, aidata seal, et teha midagi, mis oleks neid inimestele seal oluline. Et see, see on nüüd natuke teistsugune näide, aga noh, seda tehes ja vaadates, mis maailmas toimub et õigustada oma tegevust, oma visiooni, ma olen tähele pannud, et järjest enam on tulnud selliseid rakendusi installeerida oma telefoni ja siis ta hakkab sind ennast jälgima ja selle rakenduse ainus eesmärk on sinule endale hoida sinu liikumiste ajalugu ja siis selle pealt teha midagi, mis sul on kasulik noh, rõhuga sõna kui kasulik. Ja jällegi ühele inimesele üks asi kasulik, teisele, teine asi kasulik. Ma just tulin suguvõsa kokkutulekut ja siis lugesin sealt mõne vana sugulase memuaare. Ja noh, oli väga lahe lugeda, kui oli, ei olnud eriti kui ei olnud, väga pikk lugemine, oli väga-väga muhe, aga siis mõtlesin, et kas mina oleksin ka võimeline kirjutama midagi. Noh, kui ma vanaks saan, et kas või noh, kolmel lehekülje peal. Ja siis ma mõtlesin, et, aga kui ma saaksin mõnda fakti kontrollida, kus ma käisin, mis ma tegin tollel päeval, mis aasta see täpselt oli, kuma seal käisin. Õudselt vahva oleks, kui ma saaksin vaadata, kus sa praegu saad vaadata, kus olid 2000. aasta 30. juunil. No ei saa kuskilt, aga tahaks, teinekord. Lahe oleks, kui mul oleks kuskilt vaadata ja nii, et seda omaenda asukohtade salvestamist, jälgimist, seda võib teha niimoodi, et see ei ole massiline, suur vend kõiki jälgitakse ja siis politsei silma peal. Seda võib hoopis teisest otsast vaadata, et see on minu enda jaoks, need on minu enda andmed, keegi teine vaadata ei saa nüüd edasi küsida. Aga noh, keegi peab ju sellel tegema, keegi peab selle serverile vooluga andma, mis need salvestab, keegi pressile kõvaketast hoidma. Kas sa nüüd oled nõus maksma? Nemo arm, aken viie 10 aasta pärast kirjutan 50 aastat, maksan siis. Aga kui ma ei taha maksta, mis sa, mis sa siis vastavalt nõus tegema enamik vastused saad reklaami. Nüüd ongi, kas sa oled nõus sellega ja kõiksugused uuringud näitavad, et kui seda teha normaalselt, asjalikud inimesed tegelikult nõussele. Ma tuleks lõpetuseks spordi juurde tagasi, et ja ühtlasi siis nii-öelda jälgimise juurde, et on ju väga palju selliseid rakendusi nagu Endomondo, ran, kiitor ja nii edasi, et kui sa sporti teed, siis ongi sama telefon või siis käekell suudavad jälgida seda, et kui kiiresti sa jooksed, mis su pulss on kus sa jooksed ja sisuliselt treeningpäevikut peetakse sinu eest, et kas Teet Jagomägi kasutab sellist asja ja jälgib ka väga täpselt, kus ta nüüd siis kõik on ära jooksnud, ära suusatanud ja kui pikk see kilometraaž on? Ei jah, ei kasutanud, üks põhjus on selles, et see mobiiltelefon vähemalt ma kasutan sellist, mida nagu ei julge mudaseks teha ja ja kaasa võtta mudaseks või higiseks, et ei viitsi seda ka selle teemaga mässata või lähed suusatama, seal on küll joogikott on kaasas, aga seal on võib-olla kaks suusamäärete. Et kui ikka üks sulailma määre sinu kallim mobiiltelefoniga seal kokku saab, et siis siis ma ei võta kaasa. Ja teine asi on see, kuidas me seal trenni teeme, see on tavalised ajad, sa ei käi lihtsalt ringi, et seal ei ole GPSiga midagi huvitavat teha, siin kõrval külas, sõidad edasi-tagasi kolmekilomeetrist lõiku, et jah, et selle tõttu ei ole kaasa võtnud. Eks see nii-öelda tükike privaatsus peab ka säilima, et suusarajal tõesti oleksid üksi, et sulle kasvõi abikaasa helistaks ja ütleks, et nüüd tuleb koju tulla. Või noh jah, et see trenni tegemisega võib ka muidugi hulluks minna, aga no trenni aeg on trenniaega, kui sa seal lobised kogu aeg, siis sai ju trennide. Enamik asju kannatavad, kui ma trennist tagasi tulen, siis võin ju tagasi helistada. Aga selge meie tänane suvekülalise saateaeg hakkab otsa saama Teet Jagomägi, suur tänu tulemast ja loodame, et siis eestlased saavad selle jala globaalsesse ärisse ettevõtlusesse veelgi paremini sisse ja et siis regioo unistused täituks ja et lõppkokkuvõttes siis jõuaksite ka puhata ja suveniire. Jah, et võib-olla kõige paremini saab meile kaasa elada niimoodi, et kui näiteks Facebookis vaadata neid sõnumeid, mida regi on üles pandud, seal me paneme lingid selle kohta, mis me oleme teinud ja siis seal on omakorda üleskutsed, et andke teada või noh, arvake midagi, et kas see on hea asi, kas see on, seda on maailmale vaja ja kas te ise kasutaksite, et täna oleme seal faasis, kus me neid ikka huvitab see, mida inimesed arvavad sellest siis, mida reklaamiandjad asjast arvavad ja siis teha midagi, mis kõigile sobiks, et nii saab neile kaasa elada. Aga selge ja kui muusika meie saatetundi lõpetama