Uudis pluss suvekülaline. Tänane külaline on ajaloo ja filosoofiaõpetaja Indrek Grigor taevast. Tere päevast ka ühiskonnaõpetuse õpetaja. Nonii, täpsustame siis, et te õpetate Nõmme gümnaasiumis ühiskonnaõpetust ja filosoofiat ja ajalugu ajalugu ja Tallinna Kesklinna Vene gümnaasiumis siinsamas Kreutzwaldi tänaval, te õpetate ajalugu ajalugu ja, ja kahes koolis paralleelselt töötava õpetajana, teil on suurepärane võrdlusvõimalus. Missugused õpilased on siis huvilisemad ja kas vastab tõele see eilses Eesti Päevalehes? Ühe Lasnamäe vene kooli õpetaja avaldatud seisukoht, et õpikud on vanad, õpetajad ei ole küllalt haritud ja, ja venekeelsed õpilased gümnaasiumis ei saa kehva eesti keele oskuse tõttu aru, mida õpetaja neile eesti keeles eesti ajaloost räägib? No see on teatav tõetera on, aga ei saa mustvalgelt rääkida. Absoluutne. Sest see on iga iga kool on täiesti erinev, et ka vene koolid on osad väga hästi varustatud ja, ja eesti keel on ka seal väga hea, nii et aga ma teiste olen nõus, et on koole, kus on väga palju probleeme. Ma lisan veel, et, et õpetaja riigor on siis ajaloo ja ühiskonnaõpetajate seltsi eelmine esimees, praegu õpetaja Igor Te, olete Tallinna ülelinnalise ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajate ainesektsiooni juhataja, nii et te olete selles ajaloo õpetamises nii niipealaest jalatallani sees, et et teie käest võib absoluutselt kõike küsida ja küsijad selles saates on Lauri Hussar, Kaja Kärner? No ma loodan jah, et ma suudan vastata. Kõigepealt ajaloost, kuidas teil see ajaloo juurde jõudsite ja ja ajalooga seoses on ju on ju, on väga tihti kõlanud hinnanguid, et, et ajaloos ei ole ühte tõde, et on, on alati mitu tõde, et, et kuidas, kuidas teie, teie, teie, selle nii-öelda ajaloolise või ajalootõe juurde on kujunenud. Ei, ma ei ole seda kunagi isegi oma õpilaste eest varjanud, et, et viiendas klassis, kui mina hakkasin ajalugu õppima, et et mul oli esimeseks ajaloo tunniks palametsaõpik läbi loetud, see oli nii põnev ja huvitav tuttav ja see saatis mind nagu terve kooliaeg. Nii et ma küsisin juba põhikoolis, et kust seda ajalugu ülikoolis õpitakse. Nii et noh, mul oli täiesti niisugune loogiline tee, läks Tartusse ajalugu õppima ja. Ja õpetajaks sattusin ka enam-vähem. Niimoodi, et see oli ka üsna üsna sujuv teema, see palavat, see raamat on siis see ajalooline raamat, mille esikaant illustreeris või kaunistas lennuk Tu 144, mis, mis peaaegu kunagi ei saanudki korralikult lendama, et tegi küll mõned regulaarlennud, aga, aga lõppkokkuvõttes oli see väga ebaõnnestunud projekt. Jah, mul on seal pigem meeles ikka need nuhid ja, ja muud asjad. Nii et nii nagu Lauri hakkas rääkima sellest, et ajaloos on hästi palju erinevaid aspekte, jätkame siit ajakirjad ka käesoleva aasta esimese numbrina võtnud saatesse kaasa, kus on väike ülevaade. Aja lõpetajate viiendast kongressist toimus möödunud aastal oktoobris Tallinnas ja kui siit väga pikast ülevaatest või ta lihtsalt välja mõned seisukohad, siis on vene õppekeelega kooli lõpetanud Tallinna Ülikooli ajaloo tudeng Ivan Lavrentjev öelnud, et venekeelsed abituriendid ei tunne suurt huvi ajaloo kui õppeaine vastu nähes selles nõndanimetatud kliku ajalugu. Eesti ajaloos on mitu sellist perioodi, kus venelaste arusaamad ajaloost, eestlaste omadest erinevad. Need on Eesti alade liitmine Vene keisririigiga Põhjasõja käigus, Eesti taasiseseisvumine, eriti aga teine maailmasõda, Eesti inkorporeerimine Nõukogude Liidu koosseisu ning sellele järgnenud massiküüditamised. Mingil määral soosivad vene noorte negatiivset suhtumist ajalooõpetusse eestlased ise, rõhutades venelasi okupantide rollis. See oli tsitaat ajakirjas tuna. Kuidas teie oma igapäevatöös õpetaja puutute kokku sellega, et, et Eesti õpilased saavad Eesti ja Baltimaade Euroopa ajaloost aru ühtmoodi ja, ja venekeelsed õpilased venekeelsetest peredest pärit gümnaasiumi õpilased esindavad absoluutselt teistsuguseid seisukohti. Ma peaks alustama sellest, et Eesti nii eesti kui vene noored nad on, mõlemad on noored ja ajalugu ei kuulu enamasti nende lemmikainete hulka, olgu see eestlane või venelane. Et selles mõttes ei ole siin nagu midagi teistmoodi. Ja mis siin on salata, nagu vene koolis, kus õpetajad eesti keeles siis tuleb kõigepealt keelebarjäär vahele. Ja seetõttu ei avalda vene noor arvamust nii palju, et eesti keeles parkimine ei ole tal lihtne ja, ja kui satub olema selline õpetaja nagu mina kee, kelle vene keeleoskus ei ole väga hea, et siis siis tihtilugu. Ma ise tunnetan seda, et me võiksime rohkem rääkida ja võiksime arvamust avaldada. Siis teine asi on see ka, et nagu ikka, tuleb see poliitika sisse, aga olgem nüüd nagu normaal reaalsed tänapäeva noor ei ela poliitikas, et, et selles mõttes ma pigem tajun seda, et kõik see toimus minevikus, mis me sellest üldse niimoodi üles kisume. Aga see on üks pool, teine pool on muidugi ka see, et, et on teistsugune arusaam ja sa pead õpetajana arvestama seda, et, et sa ei noh. Terminite kasumit. Tamisest, sest mul õnnestus ka Ivan õpetada, et ja, ja tema, tema eesti keele oskus oli suurepärane, tema ajaloo huvi oli tohutu. Ja, ja samas oli tal kõrval klassikaaslased, kes keda absoluutselt ajalugu ei huvitanudki ja siis me rääkisime kahekesi sellest kõigest, mis toimub väga-väga avameelselt ja, ja siin ongi, kas see, see nüüd ser terminite teema, eks ju, et et et kas me kasutame nüüd venelased, on need okupandid olnud või on need, eksju, siis nõukogude võim on okupatsioonivõim, et, et siin siin need terminid hakkavad rolli mängima? Kas te õpetate eesti keeles ühesugustes terminites ajalugu ja, ja vene keeles? Ei, ei, ei, et ma tegelikult kasutan eesti koolist täpselt samamoodi ja me räägime seal ka need asjad lahti, et siin ärgem loome uusid tüüpe, eks ju, et et selles mõttes eestlase ja see on ka karm teema tegelikult, et eestlase jaoks tihtilugu kahjuks ongi venelane võrdub okupant, eks ju, et et ja, ja, ja samamoodi on nagu venelane, teistpidi jälle arvab eestlasest halvas. Aga ma küsin teie käest üsna otse, et kuidas selles venekeelses koolis, kus ta õpetajate ajalugu, et kuidas seal võetakse vastu seda, kui te räägite 1940. aasta sündmustest ja ja eesti okupeerimisest Nõukogude Venemaa poolt ja nii edasi ja kuidas seda vastu võetakse, et kuidas, kuidas võetakse vastu seda, mis, mida, mida Venemaa ei taha siiamaani väga tunnistada, et ta on, et, et mingitel hetkedel on justkui mööndud, et jah, nii võis olla ajaloos, aga ja siis, ja siis püütakse alati ikkagi Venemaa ametlikus retoorikas leida ka põhjust, et miks justkui toona Nõukogude Venemaa niipidi käituma, et kuidas teie selgitate, seda, seda nendele vene noortele. No esiteks suhteliselt vaikselt võetakse vastu tunnis ikka, et, et ei ole mingeid mingisuguseid emotsionaalseid nii, mitte midagi ei ole, eks ju, et et pigem püüangi ärgitada arvamust avaldama, et see nagu gümnaasiumis on ju oluline ka see, et tegelikult oma arvamus kujuneks välja. Et, aga samas on ka see, et eks ma õpetajana väga palju ka põhjendan sinna juurde kohe ära, miks ma ütlen nii, miks need, miks me, miks nähakse seda teemat niimoodi arvatakse ka teistmoodi. Et noh, et selles mõttes ma toon need, need teemad siis nagu avali. Ja üks huvitav nüanss on küll tõesti viima viimasel õppeaastal, kas ma õpetasin nii oma nõmmekoolis kui ka siin kesklinna koolis 12. klassi ka 20. sajandi ajalugu ja teema siis see, et ma ütlesin vist alustasin seda vene koolis, ma mäletan jah, et, et paneme nüüd kirja nagu selle, et miks Eesti okupeerimine oli ebaseaduslik. Ja siis tõusis käsi, et, et õpetajad parandama siin pealkirjas ühe asja ära. Ja, ja siis ma küsisin, et mida te siin siis parandada tahate, et mitte Nix, vaid kas et ja, ja siis, kui me, kui me olime, kui selle mina panin oma, põhjendasid siis nendele, et siin ette nad, siis võtsin need nagu teatavaks ja siis ei olnud enam seda küsimust, miks või kas vaid see oligi nii, eks ju, et noh et, et see on nagu huvitav nüanss, eks ju, aga aga ma peaks ütlema, et seda, et et see, see on ka ainus asi olnud, mis, mis nagu on kerkinud Tuleme veel kord selle eelmise aasta sügise ajalooõpetajate viienda kongressi juurde, kus teie õpetaja riigor, olete öelnud, et eestlased ja venelased ei suhtle omavahel. Ajaloo sündmusi käsitledes positsioneerivad eesti ja vene õpilased ennast erinevalt. Seetõttu on ajalooõpetuses oluline emotsioonide vaoshoidmine. Mis ei tähenda, et keeruliste teemade üle ei tuleks arutleda. Oluline on dialoogi hoidmine, tuleks tõsiselt arutada, mida eestivenelane peaks Eesti ajaloost teadma. Õpetaja karkass, te võite vikerraadio kuulajad peale lühidalt loetleda, mida teie hinnangul eestivenelane peaks Eesti ajaloost. Teadma oh et siin siin ma nagu tahaksin muutuda ajalooõpetajaks ja mitte nagu väga selliseks ütlejaksid, võib-olla see peaks ajaloolaste pärusmaa veel vaidlemise all olema, eks ju, aga, aga ma toon, miks ma selle tsitaadi sinna olen siis öelnud, et see, see mõte tabas mind siis, kui me õppisime vene koolis keskaja Eesti talupoegade sotsiaalseid kihte. Ja siis, kui nad mulle sinna Juks jalgadest nendest rääkima hakkasid ja siis ma mõtlesin seda, et kas need tõesti peavad neitsist teadma, et mis sotsiaalsed kihid olid eesti talupoeg kaldal kitsalt eesti talupoegkonda mitte selleks, et, et kas need, kas need selliseid asju peaksid teadma, et ja, ja siin on nagu vene kolleegidega on juttu ka olnud, et mis praegu Eesti ajalooõppes on puudu, on see, et näiteks kuulsad vene kultuuriinimesed Eesti ajaloos kruusesternist näiteks me ei räägi üldse Eesti ajaloost ei ole programmis sees, eks kuigi võiks rääkida, eks ju. Või Barclay de Tolly, eks mainime ta ära, eks ju. Et Vene armee ülemjuhataja, eks ju, et noh, et et siin ma peaks ütlema seda, et seda, seda võib-olla peaks mitme kesistama, aga siin on juba ammu ka räägitud seda, et ka baltisaksa ajaloo osa on meil Eesti ajaloos väike, et seda peab suurendama, et siin vaat see oleks see, et ma pigem nagu ma ei julge öelda seda, et seda Ta hakkas õpetama ja seda ei peaks, eks ju, et see on, see läheb meie selle praeguse üldise õppevaidluse all on, mis siin on kerkinud ainekavade kohta. Kui te mainisite seda, et olete kõnelenud sellest, mis on õppeprogrammis, seis oma vene kolleegidega, missuguse hinnangu te annate aja lõpetajatele, kes praegu vene gümnaasiumides ajalugu õpetavad? Eilse Eesti Päevalehe komment staaride hulgast leidsin ma üsna ka mõistva seisukoha, mida muidugi ei ole kommentaariumist keeruline leida, et et vene õpetajad ongi niisugused vanemaealised, kes oma arendamisega erilist vaeva ei näe, oodates ära pensionipõlve saabumist. Mis on teie hinnang, kuidas? Kuidas töötada ja aidata neid ajalooõpetajaid, kes vene gümnaasiumides õpetanud, et ajaloo ühiskonnaõpetajate seltsis? Siis me oleme sellega tegelikult aastaid tegelenud, mõelnud selle peale, et kuidas kaasata rohkem vene õpetajaid, oleme saanud ka ministeeriumilt selleks toetust ja oleme olnud kord edukamad, kord vähem edukamad ja, ja mõelnud ka selle peale, et testis osavõtt kipub jääma nigelaks, et isegi pakume need võimalused enesetäiendamiseks välja. Et miks nad siis ei tule ja ei tee. Nooremad vene kolleegid ütlevad jah, neil on huvipuudus, nad ei taha, et ootavad tõesti selle pensioni ära ja jumal jumal, sellega eksin. Et Ma arvan, et siin on jah. No ühesõnaga, me tunnen, tunnetame, et see on teema, millega me tegeleme, praegu me otsest vastust sellele lahendust ei ole leidnud, aga me vaikselt tegeleme sellega. Üldiselt on see, et et siiski ärksamad vene õpetajad võtavad osa ja tänu sellele me loodame, et see nii-öelda enesetäiendus jõuab ka kaugemale kui ainult tema ajaloo tundi, et et noh, praegu praegu on see pigem natuke lootuse tasandil küll. Narvas olid just ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajate kas suvepäevadel mingi seminare suvekool, suvekool, mis seal oli põhiteema. Seal oli väga erinevaid teemasid alates muinasajast kuni tänapäevani välja, ajaloos. Minu jaoks oli eriti huvitav oli see, et Andrei Hvostov käis rääkimas siis oma siis aru saama üldse ajaloost ja, ja jõudsime ka isegi integratsiooni teemadeni seal välja. Et see mulle väga meeldis see ta Bildes õhku uusim täid sellega seoses, et ja, ja võib-olla nagu läheb, see isegi praeguse praeguse sellise ametliku situatsiooniga pisut nagu ma ei ütlekski, et vastuolud pigem nagu on see, et sellega ei tegeleta, et aga samas ma pean ütlema seda, et kui rääkida sellest, et kui praegu on kõik panused tehtud sellele, et lähme eesti keelele järjest rohkem üle peab seda eesti keelt rohkem oskama. Et kas me sellega tagame selle, et meie noored venelased siiski tahavad Eestis elada, peavad Eestit oma riigiks, eks ju, ja peavad seda oma koduks. Et kas meil puhtalt selle eesti keele peale noh see on ka nii-öelda pealesurumisega tagamisele, et võib-olla peaksin hoopis midagi muud tegema. Ostov ütles seda, et tegelikult tuleb ühine mälu tekitada, et mitte nagu see, et, et me, eestlased, nutame ajaloos osade sündmuste tagajärgi taga, venelased hoopis teisi ja need ei haaku ja ma ennustan, et seda ühist mälu ei tule. Jah, ma olen ma ka ei, ma ei kujuta ette, et ma teises maailmasõjas nii väga ühise keele Jah, aga küll, aga me võime endale seada ühised eesmärgid ja selleks on vaja kindlasti head haridust. Päevaleht on tõesti võtnud selle venekeelse koolihariduse teema tõsisesse fookusesse ja, ja, ja seal on nüüd tänases lehes vist arutletud ka selle üle, kas vene õpilased vajavad eraldi eestikeelseid õpikuid? See on omamoodi küsimus, et, et mõned teemad, mis eestlastele on, on täiesti iseenesestmõistetavad, vajavad venekeelsele õpilasele selgitamist, et et kuidas teile tundub, kas kas oleks vaja kirjutada eestivenekeelsetele koolidele omada õpikut, et, et seal oleks natuke rohkem arvestatud seda kultuurilist tausta ja neid kohti selgitada, mis eestlastele on täiesti arusaadavad. Mina näen ka ajaloos küll, et siis hakkab tekkima tõesti see oht, et tekib kaks erinevat ajalugu, et, et seda ei saa lubada, et pigem pigem ikka nagu peaks ühiselt edasi minema ja ma väga tegelikult julgen ikkagi kritiseerida neid praeguseid Eesti ajalooõpikuid, sest just Vene koolis sa näedki seda, et ta on kirjutatud sellest lauseestlase positsioonilt ja ta ei sobi venelasele lihtsalt kui sul on nagu meie-teie-vormis osa asju seal, siis mida see venelane tunneb, kui ta peab, ta peab seda õppima. Eks ju, siis see on ju õppekava tuleb ju ära õppida, eks ju, mis on ette nähtud. Et kuidas ta tegelikult omaks seda. Kuidas on võimalik, et prantsuse revolutsioonist saab eestlane venelane ühtemoodi aru, aga Soome talvesõjast saab eestlane juba teistmoodi aru, kui. See on ikkagi see, ma ei ole ta noh, klassiruumis ma ei ole seda kohanud, et nad Soome talvesõjas teistmoodi aru saavad. Pigem oli üks ja sellega ainult üks õpilane, kes kes oli hoopis see, kuna XII klassi üldaja üldajaloo õpikus on Eesti vabadussõda Vene kodusõjaga ühes peatükis, et ta on nagu üks osa, no mitte üks osaga ta ütleme, et seal nagu seos, eks ju, ja selle koha peal te ütlesite, et see ei olnud nii. Et nad siis siis ma ütlesin, et, aga palun räägi mulle siis oma versioon eks ju. Ja täiesti ära ka. Et, et selles mõttes ma olen alati olnud sellega, et kui sa väidad, siis sa pead seda ära tõestama, et dokumentaalselt täpselt samamoodi nagu oli ka see, et üks kodune töö, mis oli ja õpinguküsimus on see, et kas eestlased vastutavad natsikuritegude eest Eestis. Ja ta tuleb mulle noh, kodusid või vastamine jah, on vastutav ja mõtlesin, miks siis eestlased tapsid natsa, mõtlesin, et kuidas sa ära tõestad praegusele. Ja, ja ei tõestanud ära ja siis ma küsisin, et kus sa seal üldse mütsid õpikus ei ole sellest juttu, eks ju. Venemaal trükitud, et ikka nats, aga see oli üks näide ja tegelikult noh, vaat siin on jälle oht see, et me jälle utreerime üle seda. Seal on ainult üks asi ja tegelikult ta kaob sinna kooliellu ära. Et selles saates nüüd eestlase ja venelase teema ära lõpetada, siis viimaseks. Ma küsin veel. Olles lugenud eilsest Eesti päevalehest Tallinna Lasnamäe gümnaasiumi ajaloo õpetaja Igor Kopõtin artiklit, kus ta ütleb, et on juhtumeid halvasti eesti keelt valdav, venekeelse gümnaasiumi õpilane püüdlikult kirjutab üles seda lauset, mida ajaloo õpetaja talle dikteerib, ta õpib selle pähe ja siis vastab ära, et mida teie kogemus siit Kesklinna Vene gümnaasiumist ütleb, et, et kas see on nii või siin on Moody vene koolidel kesklinnas eliitkoolid. Ja siis Lasnamäel on nagu mingi teise taseme Vene gümnaasium, kus eesti keele oskus on, on veel hullem kui näiteks siin kesklinna. Ja selle kohta ütlevad mu vene kolleegid, et mis masin üldse kurdan, ma olen kesklinna pooleldi eliitkoolis, eks ju. Et et selles suhtes mul tõesti puudub võrdlusmoment, et mis toimub tõesti teistes piirkondades, koolides, eks olen mingeid hirmulugusid, kuulnud, aga ka häid. Ma ütlen, et pae gümnaasiumis Pavel Alonon on tõesti tuntud aja lõpetajate hulgas oma tegevusega ja, ja, ja tal läheb hästi seal. Ja see on Lasnamäel, eks ju. Et, et noh, et on igasuguseid asju. Et teil seda juhtumit pole olnud, et te peate dikteerima oma õpilasele Kesklinna Vene gümnaasiumis lause, mida ta keeleoskamatuse tõttu ei mõista, õpib pähe ja siis vastab ära. Ei, no eks seal ikka on nagu see, et, et me teeme konspekti, et ja, aga mis ma seal õpetamise juures saite aru. Nii tõlgi. Et, et ja, ja tihtilugu ei saanud aru nii, räägime uuesti. Et nad selles mõttes sa, sa pead sellega tegelema, sest see muutub mõttetuks, kui sa annad talle teksti, millest aru ei saa ja ta laulab selle selle kontrollides, ekse õpetajaõppel ei ole mõtet ju lihtsalt noh. Et sa pead nagu jõudma selleni. Aga vahetame siis teemat, räägime nendest õpikutest ja ainekavadest, mille järgi Eesti gümnaasiumis ajalugu õpetatakse. Et siingi paistab olevat probleeme. Olen lugenud ühte artiklit, kus te väidate, et et mingi üldajaloo kursus tuleb selgeks teha kiirkorras kas või kuidas selle asjaga on. Noh, jah, see on, alustaks sellest, et kuidas mina nüüd, kas ma olen 10 aastat siin koolis töötanud? Mina olen näinud ainult seda poolt seda suurt muutmist kogu aeg, mis käib ja selle peale tahaks vastata õnneks Eesti kool on piisavalt konservatiivne, ta võtab neid muutusi halvasti vastu, et et selles mõttes normaalselt ikka läheb edasi, nii nagu ta läheb, aga aga ütleme vaata et murettekitav on lihtsalt see, et nii poliitkampaanias, nii tagavad lühemaks, teeme ära, eks ju, et nii õpilasele ta ei jaksa enam õppida, eks siis kärbitakse ära, nüüd tuleb välja seda, et hoopis lükati kokku, eks ju, et mitte midagi ei muutunud, eks ju, see, mis on praegu räägitakse. Et muudeti küll ja siis ainekavasid, ainekavasid ka ja ajaloos ka ikka päris korralikult muutust gaasiumis on murettekitav küll jah, et, et see tõesti siis üldajalugu senise kolme kursuse 105 tunni asemel on nüüd ainult 35 tundi ja see tõesti alustati üldajalugu kohe Vana-Kreekast pihta, sest muust rääkida ei saa enam. Et ja, ja tõesti, õpilane tahab midagi juurde küsida, ei ole aega, lähme edasi. Mul on küsimus, mis on siis üldajalooprogrammist välja jäänud, mis mis on see, millest, millest lastele ei räägita ja mida nad peavad iseenda jaoks. Ühel hetkel, kui see neid huvitab, selgeks tegema? No vanainimese inimene, ühiskond, kultuur, kursus esimene algas ju inimeste tekkest, eks, et ma alati naeran, et ajalugu algab sealt, kui inimene puu otsast alla tuli, vaatame, mismoodi ta siis tuli. Ja siis on need pildid mammutitega ja nii edasi. Teadlased just just et, aga sealt edasi vana esimesed tsivilisatsioonid, et isegi Egiptus väljas ju, et noh antiik uskumatu, et siis keskel käes ka, et tõesti ainult põhilised protsessid ja uus ajas ka, eks ju, et et noh et siis ma ei tea, kas ma mõju on siis vana, moodsin, aga mulle tundub, et tuleks luua struktuur taha, eks ju, et millele sa ehitad, midagi muud ei läheks. Aga samas on see, et, et see, mis asemele vähendati kohustuslike kursuste arvu, aga teine asi on ju see ka, et midagi ju, kas siis muutus teistmoodi ka, et, et ja mulle väga meeldib see tegelikult Eesti ajaloo jaoks on nüüd, eks ju paralleelselt lähi- ja üldse on kolm kursust, eks. Ja on eraldi kursus 20. sajandi probleem, teemad, eksju, kus räägitakse siis inimsusevastastest kuritegudest, globaalprobleemidest, et need, need on ka olulised asjad, millest peaks ju noh, täna juba eraldi rääkima, eks et need on need juures, eks ju. Kahe rõhkkonna, kui 20. sajandi probleemidel tuli, tuli rohkem kui nemad võrdlema hakates tuli seda juurde ja mis mõnes mõttes on võib-olla isegi olulisem, sest kaasaeg on ju see, milles me elame, eks ju, et et noh, päris minevikus ei saa, et aga noh, samas on see, et, et tihtilugu ma üldiselt analüüsin, siis noh, iga aineõpetaja tahab öelda, et see minu aine on nüüd see oluline asi, et, et siin ei peaks midagi kui võtma, et, et umbes las teised kärbivad, aga tihtilugu üks asi, mis tahaks nagu ajaloo kohta küll, et ta mõnes mõttes on ju identiteedi looja. Et, et noh jaa jaa. Kui kui me selle ka nagu samamoodi ära kärbime, siis, siis siis on nagu tekib nagu see üldise harituse puudujääk minu arust tekib. Et, et ma tõin selle ajalooõpetajate kongressil selle näite, mis oli minu õpetamise esimesel aastal kus põhimõtteliselt mitte midagi ei olnud selles kontroll vastuses valesti, et et küsimusele, kuidas tekkis kristlus, eks ju roomlased nägid, et see on üks väga hea asi, võtsid kristlusega seotud asjad oma kalendrisse, võtsid kristluse omaks, eks ju. Üldiselt vaatad, et noh, ega see juba kavale ka ei ole, aga tegelikult on ju väga vildakas, eks ju. Et ma olen nii valet väär fakti ju ei olnud ju iseenesest. Et ma kardan, et see võib nagu ajale õppes tulla väga sisse. Kasvõi pealiskaudsus on hea. Egiptuse väljajäämine muidugi sellest ainest no minu jaoks pisut pisut kummaline, aga, aga see selleks mis teie muudaksite selles õppekavas, kuidas teie läheneksid ajaloo õpetamisel alates alates sellest sellest esimesest paas paas õppekavast. No enne kui ajaloolasena ma olen konservatiiv ja, ja teisena ka see, et, et sa vaatad seda, et me siiamaani kasutame vana hea eestiaegne mina haridus ja mis seal vana heas eestiaegses hariduses siis oli, et tegelikult ka põhjalikult, eks ju, ajalooteemad sees keeled sees, eks ju. Ja seal mitte keegi ei küsinud seda, et milleks vaja kreeka keelt näiteks õppida humanitaarid, eksam. Ja me siiamaani räägime sellest nüüd on nüüd on see kõik maas, eks ju. Nõmme gümnaasium õpetab ladina keelt puhtast oma sellest noh, raudses tahtest, üks kursus on järgi jäänud, aga ikku õpetame edasi filosoofia täpselt samamoodi, eks ju. Filosoofia tuli nüüd ainekavasse sisse tagasi, aga, aga sellel on väga kõva selline karuteene tehtud, et eelmisest õppekavast oli filosoofia väljas. Kui vähesed koolitajana Eestis üldse filosoofiat õpetama. Mida filosoofia õpetamine gümnaasiumis õieti tähendab, mida see hõlmab? Ma siin naeran, et, et ajaloolasena hakkama õppima õpetama siis filosoofiat, et mida ma ajaloolasena siin nii väga siis nüüd oskan, eks loomulikult ma õppi õpetan filosoofia ajalugu. Et aga, ja õpilastele ütlen seda, et see, mis te siin praegu saate, nuusutamine. Et, et noh, et ärge nüüd hakake võtma seda, et et nüüd see on see, mis, mis nagu ülikoolis põhjalikult läbi võetakse, ei annan teile teada, mis siin on väiksem. Et ja ma arvan, et see on nii hea, kui sul see taust luuakse. Tegelikult. Kuidas mõte muutub, areneb, teiseneb, et see on, see on äärmiselt. Ma küsiks õpetaja Indrek riigorilt siiski ka usundi või usuõpetuse kohta, mida te, mida te sellest arvate ka see on üks lugu, mille üle meil on siin piike murtud ja ükskõik, kuidas me seda nimetame, me me teame, et peaasjalikult mõeldakse selle all ikkagi maailma usundite tutvustamist rõhuga kristlasel, kuna, kuna meie taas meie, meie eetilised väärtused, meie maailmapilt tugineb suuresti kristlusele, et see on see, mille, mille, mida me mõtleme siis selle klassikalise nimetuse usuõpetuse all. Ja ma üldiselt ütleks niimoodi, et see üldiselt see hüsteeriline vaidlemine üldse religiooniõpetusele on täiesti minu arvates vale. Et, et tegelikult on seda maailmausundit tundmist ääriltelt vaja. Et oma kooliajast mäletan, räägiti mulle selles kirjanduses, nüüd on see kirjanduse õppekavast väljas vanas ühiskonna õppekavas, kõige vanemas oli ka veel usundit sees ja nüüd ma hakkasin uurima, et õpilaste käest, et kuskil õppekavas veel üldse räägitakse teile usundites põhimõtteliselt põhikoolis seal midagi räägitakse, eks gümnaasiumiks näide ei tea üldse enam midagi. Ja, ja ma pean ütlema seda, et filosoofias õpetanud ka idamaade usundid läbi need asjad, sest noh, pärast seda, kui ühiskonnaõpetuse riigieksamil oli küsimus, et nimelt maailma kaks kõige levinumat religiooni ja kui mu oma õpilased vastavad selleks, et need kristluse katoliiklus Etna kuulge. Mõista, aga läänemaailmavaade ma ütleksin. Ja kuidas siis mõista maailmakirjandust, maalikunsti või muusikat, kas või Arvo Pärdi? Heliteoseid, kui ei tea midagi piiblist või Eino, see ütleme niimoodi, et see kristlik taust on siiski olemas. Ja ja põhikoolis sellest räägitakse ja, ja, ja kui me nagu tuletame ikka mingeid tuntud piiblilugusid meelde, siis neid teatakse, et selles mõttes ei saa nüüd öelda, et see tõesti kadunud oleks, see on olemas, aga lihtsalt see laiem taust. Mul on maailmas tungib peale, eks, et palju nendest islamist nüüd teavad, eks ju. Et, et see seda minu arust läks vaja õpetada. Ja, ja seetõttu. Ma olen kahe käega poolt, et see nii-öelda kuidas iganes seda nimetada religiooni õpetas või usundi õpetas, et, et see peaks olema eraldi täitsa. See laiendaks noore inimese silmaringi just absoluutselt. Mida te veel kooris muuda? Ma ei tea. Ma arvan, et me oleme kõige rohkem, ma arvan, et, Ma olen pettunud selles õpetaja kuvandis nagu ühiskondlikult kuidagi vildakas ja tegelikult ta ronib kuidagi kooli ka sisse ja ja et noh, see on, see on üks põhjapanev muudatus, mida oleks vaja nagu sisse viia, on selle kohta öelnud seda, et tundub, et naguniisuguseid laiatarbemeedias on nagu levinud see halb kuvand õpetajast. Et need halvad asjad juhtuvad kestiat õpilastega joob, kes läheb kallale, ma ei tea mis iganes, eks ju. Et selles mõttes ja, ja see on nagu levinud kogu õpetajaskonna nagu arvamuseks. Et nüüd kui kitsamalt võib-olla tõesti tuleb Räägitakse ka sellest, mis õpetaja sead on ja, ja kes on hea õpetaja, siis seda head õpetajat ei tõstetud, ei tõsteta esile. Ja vaat sellest on mul kahju. Kuulge, õpetaja korraga, kas te võite mulle nimetada Eesti ühiskonnas mõnda elukutset, kellest on loodud hea kuvand? Alustame poliitik, ajakirjanik, tavaliselt pealiskaudne, õpetaja, tavaliselt väikesepalgaline arst võtab tavaliselt lisatasu. Oskate nimetada mõnda elukutset, kellest ei oska? Lugu peab tõsiselt? Ei no noh, arstidest ikka lugu bee teatakse ja, ja ma arvan, et selliseid õpetas ka, sest no ei saa muud moodi, eks ju. Aga ütleme niimoodi, et see kuvand on kuidagi läinud, et ma kuulasin sama hästi kudesse, arstid rääkisid oma nendest probleemidest, ma ütlesin, et võtame sõna arst ära panema õpetaja asemel täpselt sama teemat, eks ju. Et mingi mingid mingit vahet sellel sellel ei ole. Aga, aga samas ma mõtlesin ühe sellise asja, ma tooks ühe näite küll. Et ETV tähe laevne, kaua ta nüüd on kestnud? Ma pakun need kümmekond hoo ja mitmest õpetajast seal saade tehtud. Mul tuleb meelde Lydia rahula möödunud kevadel õpetajaid oleksime pakkunud küll ja et ei ole rohkem üldse räägitud. Et need legendaarsed põlvkondi õpetanud õpetajad, et, et et tegelikult võtate seltsis hakkasime tegelema selle tunnustamise süsteemiga rohkem, et elutöö preemiat välja andma, et et terve oma elu pühendanud ta on väga tunnustatud spetsialist, põlvkonnad hindavad. Aga kuskil mujalt see välja ei paista, eks ju. Et vaat seda teemat oleks vaja teha, tegeleda ja ei no mõtlesin. Meie eestlaste probleem, et kiita me ei taha eriti laitame, tahame ainult ja, ja see paistab igalt poolt välja, siis ma mäletan, kui ma õpetajaks hakkasin, siis ma mõtlesin, et mul oligi õpilaste kiitmisega probleeme. Sest ma ei ole harjunud sellise asjaga. Aga tegelikult teadlikult hakkasin sellega tegelema, et ja et jumal noort inimeste ergutada, eks ju. Ja aga see selle Me võime igale poole ju ka õpetaja tahab ergutamist. Et vot selliste teemadega ma tegeleksin Eestis rohkem, selge. Seega siis rohkem kiitust, rohkem kiitust, paremat palka. Palk aga ai sellest ära. Ma tean, te olete õpetajate palgaküsimusega väga tõsiselt tegelenud. Kuidas on seis täna, 15. augustil? Mida te teate seoses õpetajate võimaliku eelseisva palgatõusuga seoses ja kas, kas teil on lootust, et peagi siis õpetajate palka tõuseb? Neeme uskumatut tõu küll õpetajad, et me tõesti loodame, et ja kui ma mõtlen tõesti selle peale, et, et on seda ju aastaid on oodatud neid kogu aeg kuulatud, neid lubadusi siis jälle ei tule ja ja nii edasi. Et nüüd haridusministeeriumil on tõepoolest uued plaanid ja, ja see on ajakirjandusse üht-teist siis nagu tulnud ja see on tegelikult inimesed tõesti, nii õpetajate maailmas appikene, mis nad seal nüüd välja jälle välja mõelnud on, eksju. Ja siis õnnestus mul ka haridusministeeriumilt avalik. Ministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja andis mulle ka ühes selgitused, et ajakirjandus ei ole kõik õigesti nagu kajastanud ja ma toon teile tõesti ause reaktsiooni, õpetajat ei taha sellega enam tegeleda. Et jälle süvene dokumentidesse, mis tegelikult ei ole usku, et see tööle läheb, eks ju. No ma ei tea, kas meil tuleb see palgatõus esimesest jaanuarist, me kõik loodame, et see tuleb, et, et tõesti ei ela enam varsti nagu poja peost suhu, aga aga täit teadmist meil ju ei ole. Olete, kas õpetajaskonnal valmis uueks streigiks? Siis ma naeran, et seda, et kui me märtsis ära streikisime ja, ja siis järgmise palga saime 100 eurot vähem, et ei tea, kas ikka tasub streikida. Et selles mõttes ma kardan, et seekord, või kui see teema peaks tõstatuma, et seekord võib-olla nii paljud inimesed ei ole nõus enam, sest see 100 eurot õpetaja oli ikka väga suur raha, et et kas, kas sa ikkagi nagu oled nõus, sest sellest loobuma, et oma õiguste eest seista. Ja siis see ka veel täpselt ei tea, kas need õigused siis realiseeritakse või mitteeksamit? Läheme siis selle teema juurde, mida ka õpetajate puhul võib-olla nagu nina peale visatakse, ehk see on see pikk suvepuhkus ja, ja veel aasta jooksul mitu koolivaheaega. Kuidas te puhkasite õpetaja Ri, Gardena? Ma tahtsingi tegelikult tänast saadet alustada sellega, et tervitan kõiki oma kolleege, kellel on viimane puhkusenädal, et enam-vähem tunnen mina ennast puhanuna ja tervitan kõiki virisejad, kes ütlevad, et meil on liiga pikk puhkus, tõepoolest praegu tunnen ma tõesti, et ma olen hakkan ära puhkama. Et, et see pikk puhkus ei ole niisama meil välja mõeldud. Et sa oled ikkagi emotsionaalselt vaimselt nii tühi kevadel ja seal ja tõesti kuu ajaga ei juhtu mitte midagi sinu peas, seal sa pead, ikka ei taastu ära, ei taastu lihtsalt ära. Et see, see ei ole niisama, see pikk puhkus meil. Teine asi on muidugi see, et, et see reformi ideed, mis siin on ka kõlanud, et teeks nagu võib-olla talvel mingi vaheaja pikemaks ja töötaks suvel kauem, et siis, et see, see, see, ma peaks ütlema, et selle, sellega võib tõesti arutleda, et alustaks augustis varem kooliaastat mitte esimesest või vastupidi, et läheb kauem, just et see, seda võiks tõesti arutada, aga aga ma ütleks seda, et et ärge ärge virisega meie õpetajatele. No kuidas siis puhkasite õpetajatööd tehes et õppematerjalide projektid suvekoolid, eks ju, et, et tegelikult see suvevaheaeg on umbes see, kus sa saad teha tegeleda siis muude töödega, eks peale õpetamiseks. Eks ma püüan, nagu see ka, et tuleb tegelikult puhata ja, ja mitte midagi ka teha, et muidu on see, et see vaim ei pea vastu. Et et ma, ma olen siin nüüd kõike saanud teha. Nii et te olete valmis esimeseks septembriks särasilmselt tervitamas särasilmseid gümnasiste Aga loomulikult, ma olen ka teise klassijuhataja ka, mis on veel omakorda teema. Tuleb olla valmis. Palju edu teile. See oli tänane suvekülaline. Meil oli külas ajaloo ja filosoofiaõpetaja Indrek Grigor. Jaa, küsitlejataks olid Kaja Kärner ja Lauri Hussar.