Uudis pluss suvekülaline. Suvekülaliseaeg, Indrek Kiisler ja Piret Kriivan on saatejuhid ja me ütleme tere tulemast saatesse meie külalisele, Krista arule päevast. Tere päevast. Tervist. Teie ilmselt eesti rahvale tutvustamist ei vaja, nii mõnigi mõtleb, et ai, Krista Aru ja jälle hakkab rääkima ERM-ist. Aga me teeme nüüd väikese pöörde ja räägime tegelikult hoopis muuseumidest laiemalt ja sellest ka, et kas Eesti Rahva Muuseumi juht saab, kas tal on aega külastada ka teisi muuseume. Tänan selle ilusa küsimuse eest. Mina olen see, kes arvab kindlalt, et muuseumid tänases ühiskonnas nii meil kui teistes riikides ühed kõige huvitavamad asutused ja võib-olla me ei ole üldse jõudnud ka mitmed teised meie naaberriigid, näiteks Läti või Venemaa, kellega ma olen siin viimastel aegadel palju suhelnud, ei ole jõudnud tegelikult sellele raa tunnetamisele, mida muuseum võiks ühiskonna heaks teha. Sest eks vahepealne aeg, eriti see nõukogude aeg, surus muuseumid sellisesse staatusesse, et nad olid näitus ja kogud ja paigal ja tolmunud ja tegelikult katkes sel ajal selline aktiivne side, aga ja sellepärast me võib-olla oleme ka tänasel päeval ikka veel hädas, et me püüame sellist sidet, aktiivset sidet rahvaga taastada. Sest muuseum saab teenida sõna kõige paremas tähenduses oma inimesi, oma kogukonda, oma ühiskonda ja aidata kaasa sellele, et seesama, näiteks haridus, õpetamine võiks ju suuresti või, või vähemalt tugevasti, mitte suurest tugevasti toimuda muuseumis. Sest seal on esemed, seal on võimalik praktiline tee, seal on võimalik käeline tegevus, seal on võimalik, nagu seda tunnis räägitud teadmist praktikas kinnitada. Pluss see, et lastel tekib seal hoopis teine keskkond, arutleda või Baieldav, ta võib suhelda, seesama sotsiaalne suhtlemine, arutlemine, mille järele me ju ühest küljest nagu tänases õpetamise haridussüsteemis puudust tunnevad. Ja vot kõik need võimalused kaasa arvavad. C kultuurne meele lahutamine, seesama, et, et sa paned inimese mõtlema muuseumi alla tänasel päeval valmis vastuseid, sest ei ole olemas ühte tõde ja ühte relvastust. Muuseumi ei ole see koht, kus, kus tõde kuulutatakse, vaid muuseum on see koht, kus mõtlema, arutlema, argumenteerima õpetatakse ja seda igal tasandil. Ja vot need protsessid on tegelikult need kõikides, mitte ainult eesti muuseumites, vaid ka kõikide teiste riikide muuseumites väga aktiivselt käimas see oma kogukonna või oma inimestega kaasamine. Et ühest küljest jääb alati see, et muuseum on kui ilusate ja huvitavate asjade näitamise koht ja seda ta jääb, võib-olla turistile, et sa pead ikkagi andma näiteks Eesti Rahva muuseum, ma ei saa ju üle ega ümber sellest, et Eesti Rahva muuseum võiks olla see koht, kes jutustab eesti lugu, Eesti lugu, mis algab seal, ütleme mälupulgast, mis oli vanal eestlasel juba olemas, mis algab tema toidunõudest. Kuidas see lugu on siis tekkinud tänasel päeval väljendub hoopis teistes esemetes ja nii, et see pool jääb nagu alati, aga see, kuhu nüüd kõik muuseumid proovivad ja katsuvad ja, ja, ja tahavad jõuda, on just see, et vastaksime sellele vajadusele nelik küsimustele, oskaksime neid käsitleda, mis inimestel on mälupulgast, kes oli vanadel eestlastel olemas. Nojah, sellised pisikesed puidust muudkui tõmmati siniseniselt meelespeapulgad, eks ole, mis tänaseks on meil väga atraktiivsed elektroonilised mälupulgad torkama arvutis. Ja, ja väga erinevatel tasemetel on muidugi riigid siin, sest see on hoopis nagu teine, teine suhtumine muuseumi inimestest nende inimeste poolt, kes töötavad muuseumis. Sa ei tohi enam istuda ja öelda, et meie hoiame siin mida iganes identiteeti, eks ole, esemeid vaid saab vead jääma inimesele avatud inimesega suhtlema, kohe temaga dialoogi astuma. Ja siin on meil väga hea näide, on muidugi, eks ole, Inglismaa muuseumi, et ma olen nüüd tõesti püüdnud hästi aktiivselt suhelda meie lähinaabritega, see on siis Läti muuseumite inimestega Venemaalt ja Leedust ja me kõik oleme väga erineval tasemel ja, ja soomlased ka muidugi soomlastelt me oleme tohutult palju õppinud, kuidas seda meie kaasaega dokumenteerida, et kuidas seda jäädvustada. Meil ei ole ju enam käsikiri, huvi, tuule, eks ole, tulevad arvutif detailid. Kuidas me seda pilti, kuidas täna näiteks leiba tehakse, kuidas täna taksoga sõidetakse? 50 aasta pärast on see ju ajalugu, meie peaksime tegelikult selle kuidagi dokumenteerima jäädvustama, kuidas seda teha. Nii et ka see pool on muutunud? Muuseumid on asutused, mis on väga paljulubavad, mis on tohutus muutumises ja, ja võib-olla Saksamaa on siin nagu jälle teistmoodi näide. Saksa-la-Saksamaa muuseumid püüavad hoida pigem väga selget sellist harivat joont harivat joont, intrigeeriv, vaat küll. Aga nad ei pinguta üle kogu selle tehnoloogilise poole ja ja uuendusliku sõna sissetoomisega pidevalt, vaid püüavad hoida just nimelt sellist selget rolli. Et muuseum on asutus, mis hoiab rahva mälu. Mis lubab, saab seda mälu tõlgendada erinevatel põlvkondadel erinevatel rühmitustel. Aga ei paku kunagi lõplikku tõde, tõstatab küsimuse. Kas siin ei ole jällegi teine äärmus on see, et muuseumid muutuvad omamoodi Tivoliks kus põhirõhk on sellel, et teha inimestele asjad hästi huvitavaks, aga sisu ei jõuta. Ja see on nüüd see oht, mida, mida ütleme, nagu võib-olla Saksamaa on kõige paremini teadvustanud, et on erinevad asutused, on teemapargid, kus on seesama, et kus on kõik lubatud hästi mängulised, atraktiivsed, haaravad ja teine pool on ikkagi ise muuseumid, kes peavad tänu sellele, et nemad salvestavad ja ka vastutavad kas siis rahva hakkas siis oma kogukonnaga siis mingisuguse harumälu hoidmise ja kogumise eest, nemad peavad suutma tegelikult selle läbi töötada, see atraktiivne esitlus peab olema adekvaatne, ta ei tohi muutuda labaseks, liialt mänguliseks ja minna just nimelt ainult meelelahutus katuse peal. Ja see muudab minu meelest just väga oluliseks sellise muuseumi teadusliku poole selle, et sa vastutad nii oma sõnade, oma kogud, oma materjali kui ka selle süstematiseeritud eest, et sa ei ole mitte nii, et sa kogud umbes ja siis ütled, et see ongi oluline. Aga see muuseumi teete, teadmine, oskus ja vastutus aina kasvab just selle tõttu, et ta peab olema ka atraktiivne esitamises. Kui ta ei suuda seda teaduslikku läbi töötatust ja õpituse poolt hoida õigel ja vajalikul tasemel, siis on see oht täiesti olemas. Kuidas te suhtute sellesse, et näiteks Rakvere linnuses, mis on ju ka osa muuseumist, et seal on olemas piinakamber seal on, ma mäletan seda, et kui ma seal lastega käisin, siis seal rippusid erinevad mõõgad ühe alla kirjutada. Tartanyani mõõk. Et millel pole absoluutselt mitte mingisugust seost, ei Rakverega seda piinakambreid, tegelikult ei ole seal kindlusi mitte kunagi olnud, et kuidas te sellistesse asjadesse suhtute? Minu meelest ei tohi inimest petta, inimesele peab, ütleme ausalt, et see ongi nüüd teadlikult sinna ehitatud koopia sisse toodud ja see on nagu teemapargi või mingi keskuse ülesanne. See ei ole muuseum. Ei tohi, jaht võib-olla kõige olulisem ongi see, et muuseumi inimesteta, kui sellel ei ole tegemist, sellise häbi töötatuses ei ole adekvaatne teadmine, ma ei ütle, et seda ei tohi teha, aga sa ei tohi seda esitada millegi muu peale Sa võidki, eks ole öelda, et need, ma toon sisse kommertsedu pärast oma tulu teenimiseks tooma sisse, eks ole selle, mis ongi hoopis teine asi, kuulu meile pole meiega seotud. Aga see pole ka vaatajale. Kas ta peab olema selge, miks see nii on? Missugune on siis teie hinnangul maailmas kõige ideaalsem muuseum? Ma arvan? Päris sellist ideaalset ei olegi olemas, et see alles kunagi tekib, ehitatakse raadile ilmselt ma, ma usun küll, et meil meil on tohutu suurus, on saada selliseks väga noh, tõesti igast ka just sisu poolest huvitavaks rahvusmuuseumiks. Kui nüüd suudab, oleme ikkagi ka ise selle maja sisuga täita ja, ja täpselt hoida seda joont, et me ei hakka liiga palju mõtlema, et noh, tehnoloogiliselt ja et oleks huvitav ja et see oleks väga vilguksid, tuled ja inimene, inimene ei ole loll inimene, tuleb vaatama ükskord sellist asja, kus sul on tõesti vidinad kõik pandud. Kui seal all ei ole mitu sisulist kihti, mitu sellist tasandit, siis miks ta peaks tagasi tulla, meie tahaksime sinna teha kohta, kuhu tõesti tullakse tagasi, mille puhul noh, jäävadki võib-olla üles vastamata küsimused, mida ma osa samm vastata kindlasti kodus või millega ma saan edasi töötada. Aga, aga kindlasti mitte seda, et ma tulen sinna korraks ja külastan ära ja mis vahet siis on, siis on sama nagu vanasti oli näitus pandud ja käin klassiga läbi ja lähen minema. Et ta peab kuidagi jääma nagu mõtetesse ja jääma selliseid tõesti tasandite võrra neid küsimusi. Ja muidugi ma huviga vaatan, mis saab Berliinis, sest Berliinis seal päris Berliini kesklinnas seal, kus kunagi oli Saksa demokraatliku vabariigiaegne, see kultuur palest vot sinna tehakse, seal on nüüd selline huvitav Humboldt box üles pandud ja sinna hakatakse tegema suurt Saksa rahvusmuuseumit mille puhul praegu juba ka ettevalmistused käivad ja need ettevalmistused käivad eelkõige just ka sealsete muuseumite sisulisel tasandil. Nad püüavad hakata läbi töötama ja hindama kogu seda Saksamaa kaheks jaotatud perioodi. Ja see on ilmselt ikkagi väga raske, et praegu sellist ideaalset muuseumi ühte. Ma ei tahaks isegi öelda, ma arvan, et neid on palju. Nad kõik on sellised, arenevad, otsivad, otsivad uusi ülesandeid ja püüavad tegelikult selles väga kiiresti muutuvale inimesele olla asutuseks, kus oleks hea olla. Aga maailmas on siis ikkagi üldiselt trend, et muuseumidele pööratakse tähelepanu ja muuseumi peetakse oluliseks ja, ja inimesed, mitte ainult turistid, vaid ka kohalikud inimesed käivad muuseumides, et see ei ole mingi anakronism kuskilt ma ei tea, mis ajast eelmisest sajandist. Kindlasti mitte ükskõik, me vaata, võime vaadata, eks ole, Peterburi, mis toimub Peterburis ja küll Peterburi muuseumid olid ju ka vahepeal eriti nii. Ma tean siin Puškini nimelist sellist kirjandusmuuseumist, õppuskini maja, et vabankusid pigem, et mis neist saab ja kuidas nad liiguvad ja mis, noh, muidugi oli siin suur Puškini riiklik muuseum oli, oli ikkagi kulda ja karda täis. Aga need on esiteks sinna tohutult palju finantse suunatud. Muuseumid on need üksused, mis on Venemaal praegu kõige paremini rahastatud. Ja seal on võib-olla natukene sellist natukene teistsugust suhtumist ja, ja püüdu paistagi hästi välja ja mitte niivõrd veel mõelda sellele loogile, millele meie mõtleme, aga selge on see, et ei ole riiki, ei ole kohta, kus praegu muuseumit ei püüta üha rohkem rakendada väga erinevas ühiskonnasfääri ja seal õide, kaasa arvatud loomemajandusettevõtlusmeie, oleme ju see koht, kes saab olla see keskus, aidates kaasa, sellele tekivad, eks ole, uued käsitööharud kusjuures see inimene, kes hakkab tegema Teid, hakkab tegema, puitnõusid mida iganes talle New võimalus tulla ja õppida, millised need olid väga erineval perioodil. Ta saab sellise adekvaatse teadmised ja see ülesanne jääb ka kindlasti muuseumitele. Räägime muuseumi töötajatest ka, et kas vähemalt osa töötajaid tunneb, et neid kistakse teadustöö juurest kõrvale, et nad peavad hakkama inimestega suhtlema. Näitusi tuleb teha teistmoodi, et tunnetate seda ise ka. Ja tunnetan kindlasti ja, ja ma ütlen, et üldse võib-olla muuseumiteet roll ja, ja ka olemus praegu kõige rohkem leegial. Esiteks on see palk ju nii väike, et minu jaoks on tänasel päeval üks kõige hullemaid küsimusi mulle inimesena just nimelt see, et kõik viimased aastad on ERMi töötajatelt võetud mitte kaks nahka, vaid kolm nahka ja ma pole võib-olla üldse vähe, olen kiitnud vähe, vähe olengi nagu saanud inimeste heaks tegelikult selliseks inimese heaks teha. Ja mul ikka süda hirmsasti valutab selle veel. Aga siia juurde tuleb see laiem muuseumitöötaja muutumine. Et see on ju väga-väga oluline, et kõik need esemed oleksid hoitud, korras kaitstud, eks ole tõesti ka adekvaatselt kogutud korralikult kirjeldatud, sest muidu ei saa neid enam järgmised põlvkonnad kasutada. Aga neid peab ta lisaks sellele, et ta tõesti uurib, kirjeldab, kannab mitmetesse andmebaasidesse peab ta suutma samal ajal tegeleda, eks ole, sellesama külastajaga tooma ja mõistma, tema viisid vastama tema vajadustele. Nii et see konflikt on tegelikult väga mitmel tasandil. Ja, ja lisaks sellele ei ole ju meil Eestis praegu sellises suures suures mahus või teadlikult üldse Moseoloogialast koolitust, meil on Viljandis natukene kunstiakadeemias natukene. Aga me Peaksime üha rohkem mõtlema seda, et muuseumitöötaja ei ole enam ainult museoloog, vaid ta on ühtlasi ka turundaja kommunikatsioonijuht, eks ole. Kõike. Tal ei ole enam ühte rolli ja see inimene satub tegelikult ja ongi juba sattunud väga suure stressi all. Kasvada ja areneda tuleb muuseumitöötajatel ja ka muuseumikülastajatel tegelikult nagu te alguses rääkisite ka mulle tundub ka, et näiteks paljud inimesed, kes ütlevad, et ah herm ja raadile ja nii kaugele, et milleks seda vaja on mingit kohvi, tänud asjad. Et need inimesed ka ei tea tegelikult, mida tänapäevane muuseum tähendab. Kuigi meil Eestiski on juba selliseid kaasaegsemaid muuseumi meil on ju. Lennusadama, eks ole, mis on, meil on kumu, meil on vabaõhumuuseum, mis ka on natuke teistmoodi, meil on, tegelikult ei ole ju enam sellist päris seisvat üksus nagu üks muuseum mahajäetud üksinda iseenda, seda enam ei ole. Me oleme kõik erineval tasandil. Just Ma olen väga palju mõelnud iseendas, et miks miks muuseumid mingitel aastatel ei nagu ajale jalgu ja ma arvangi, et seal tekkis, vot kui me olime sellises vabanemise staadiumis, siis me rõõmustasime kõik selle üle, et muuseumid olid kohad, kuusk oli alles, oli peidetud adekvaatset ajalugu ja siis me rõõmustasime selle üle. Ülejäänud ühiskond muutus nii kiiresti. Ja siis muutumine, uuseum nagu veel alles võttis hoogu, muuseum on oma olemuselt konservatiivne asutus ja siis mingil hetkel paistis välja, et oi-oi-oi, mis nüüd need muuseumid on ikka samasuguse tallide kopitanud ammu ei ole ju õige, on see, mida te ütlete, et k muuseumikülastaja peab harima ja seda peaksime ka meie ise tegema. Me oleme liiga vähe sellega tegelenud. Lihtsalt me ei, me ei oska, ei jõua mis iganes ja pole ka sellele niimoodi võib-olla mõelnud. Me oleme ka ERMis alles viimasel ajal hakanud ise teadlikult rääkima, et meie ülesanne kasvatada ka sellist külastajat mitte ainult selles mõttes, et tulevad klassid, kellega tehakse, eks ole, üks tunnikene ära ja siis nad lähevad ära ja tuleb järgmine klass. Me peame tegelikult töötama, süstemaatiliselt ja kasvatama ja aitama sellel külastel kasvada. Ja nüüd meil on palju huvitavaid mõtteid sellega seoses et üks millest me oleme rääkinud siin kindlasti ju noh, viis aastat, ma ei ole seda veel kõvasti välja öelnudki, enne tahaksime vägadega giidide kooli giidide, kooli ERMi juurde ühes mitte ainult üksinda, vaid koos siis Tartu teaduskooliga, kes ka sellest väga huvitatud, kellel on olemas selleni ja üle-Eestiline võrgustik. Ja vaata sinna tõesti üle üle Eesti lapsi, kes on huvitatud need õppetööd või koolitamised võiksid toimuda siis koolivaheaegadel. Ja kui me tõesti saame selle jaoks veel ka toetus, seal võiks olla selline yks väga selgelt kasvatav hariv programm ja siis need lapsed võiksid oma kodukandis oma nende maakonnamuuseumite varjus tiival hakata tegema oma kodukandi ekskursioone. Ei mõtle üldse nii, et, et kõik peaksid tulema ja hakkame rääkima, kui ilus kultuuri ja vaimupealinn Tartu on. Et tegelikult nad võiksid jäädagi sinna ja töötada koos siis selle omaenda kodukoha muuseumi. Kodukoha muuseum on ju ka erineval tasandil, meie Eestis ei ole mõtet minu meelest teha nüüd sellist vahet, et et on suur maakonnamuuseume, siis on need valla muuseumi tegelikult nad ajavad ühte asja. See koostöö nende vahel võiks olla meie tugevus. Nii et meil on palju just mõtteid seoses sellega, et, et ise panustada selle külastaja kasvatamises keegi teine seda nagu meie eest ju teha ka ei saa. Ja noh, vahepeal, Näiteks võib külastaja minna lennusadamasse ennast ise kasvatama ja ma pean rõõmuga rõõmu rõõmuga tõdema, et tegelikult see, kui mina käisin lennusadamast, siis see oli paksult rahvast täis. Ainult kuigi ei ole ka keset linna. Jah, just ainult rõõm ja sest mida, mida rohkem selliseid keskusi ja kohti on tegelikult, seda, seda kiiremini ja paremini kasvab see inimene ise. Räägime ERM-ist ka ikkagi, mis siis nüüd edasi saab, mis on see asjade viimane seis? Vot, ma just tulin siia, siis ma mõtlesin, et ma olen eetris eelnõud, minu meelest 13 erinevat kuupäev. Millal ERM peaks avatama, millal ERM peaks valmis olema, millal me ootame külalisi. Aga kust need kuupäevad on tulnud, need on tulnud ja osaliselt ka sellest, et ega meie ei saa töötada nii et me töötame umbes, et me peame ju endale ikkagi ka panema mingid reaalsed tähtajad. Ja siis, kui tähtede seis nende aastate jooksul tundub väga soodne, siis me ju leeme jälle lukku, kuhu mingisuguse piirjoone. Ja tänasel päeval on meil ju võrreldes näiteks ka aastataguse seisuga või ka seisuga veel selle aasta juunis on kõik jälle natuke arenenud ja natuke selgemaks saanud. Kõigepealt see suur muudatus, mis oli suve alguses, meile rõõmuks, oli ju see valitsuse positiivne otsus, millele järgnes Kultuurkapitali nõukogu toetav otsus. Ja siis ma ootasin väga ERMi kollektiiv puhkeb suurde Rõõmu pidusse. Seda ei järgnenud, sest inimesed on juba ka nii ettevaatlikuks muutunud. Ta ütles, et vastus, mida ma kuulsin, oli pigem selline talitsed. Et küll on tore, aga ootame veel nende oleme siin suvi läbi oodanud ja seis on siis selline, et kõik ERMi kinnistud kaasa arvatud see uue hoone Raadi kinnistu läheb üle riigi kinnisvara aktsiaseltsile. Suvi otsa oleme valmistanud ette ning pabereid, sest riigi kinnisvara aktsiaseltsile lähevad üle ka ERMi tänase toonat Veski tänav 32 ja näitusemaja seal Kuperjanovi tänaval. Nii et see üleandmine võiks nüüd toimuda, ütleme augustis-septembris meie poolt on nagu kõik tehtud. Kui kõik seep, paberimajandus on valmis, siis riigi kinnisvara kuulutab välja ehitushanke. See lootus, millega me praegu elame, on see, et ehitus, ehitus juba võiks alata järgmise aasta alguses. Märtsis, hiljemalt aprillis, sest kui ei jõua selleks ajaks, kas siis ärkavad meie konnade üles ja siis me ei saa enne hakata seal kaevama, kolistama ja müristama suurte masinatega, kui on konnade kudemine läbi, mis tähendab juulit. Nii et ühest küljest me oleme nagu kiirustanud, aga kogu selline just see, et kõik need kinnistud lähevad riigi kinnisvarale, et seda hoonet hakkab kaasa arvatud ehitushanke, kuulutab välja riigi kinnisvara. Eelmine hang oli ju nii, et Eesti Rahva muuseum ise kuulutas välja koos oma selle väikese sihtasutusega, siis meil oli nagu lihtne neid asju ajada, kõik toimus väga kiiresti ja me, me suutsime ise nagu hästi kiiresti või seda kõik paberid korda teha, nüüd on nagu meie käest ära läinud riigi kinnisvara. Nii et lootus on tõesti ikkagi see, et kõik need paberid saavad tehtud, hankedokumendid on valmis, aga just see juriidiline pool ei jõua järele. Ja siis, kui ehitushange on välja kuulutatud, siis need pakkumised on mõistuse piires. Et ei ole kõik, kes pakkumist teevad, ei taha Eesti Rahva muuseumi ehitamisega rikkaks minna. Sest ega see oht on ju ka. Ja te ei taha, saaks järgmise aasta alguses, siis oleks maja valmis 2016 alguses ja võiks avada 2016 lõpus, see on see, millega me praegu näiteks näitused näituste hankesse läheme, sest meie näitused nii soome-ugri püsinäitus kui eesti kultuuri püsinäitus remondi juba põhiprojekti tasandil valmis me peaksime hakkama nüüd koostama ja alustama tee projekte. Ja, ja see ongi, et miks meie paneme neid, hoiame jälle järgmistest kuupäevadest kinni. Et praegu on 2016, mitte enne need konnad, kas nemad siis pärast kannatavad selle rahvahulga ja liiklusäramuuseumis, kus valmistamine on läbi, siis on meie Kunnas spetsialistid öelnud, et siis nemad võivad minna. Me oleme teinud mitu tiiki neile puhastanud nende kodusid. Vahepealse üks tiik oli nende esimene kodu oli hästi ropp, seal oli hästi palju seda lennukikütust ja, ja kõiki mürke, selle me tegime puhtaks. Siis nad kolisid vahepeal teise tiiki. Nii et siis, kui see kudemine on läbi, siis nad saavad liikuda ja, ja ära kolida. Aga just tollel perioodil me ei tohi seal teha mingeid kaevetöid. Me peaksime kiirustama, et aasta alguses alustada. Kas riigi kinnisvara aktsiaseltsi puhul ei ole see oht, et nad üritavad teha kõiki asju võimalikult odavamalt et neil ei ole kõrval kogu aeg seda muuseumi spetsialisti, kes ütleb, et siin me kindlasti peame kasutama selliseid materjale, et me ei tohi minna odavamat teed, et kas siin on see oht olemas? No siin ma loodan tegelikult väga arhitektidele, et meie arhitektid, päris need algsed arhitektid, idee, mootorid, eskiisi autorid, võidutöö autorid, kes on Pariisis natuke kaugel, on tegelikult oma partneriks siin palganud juba tee jooniste tegemise aegu, Hanno Crosbiti büroo. Et minu meelest igasugune selline projekteerimiskultuur eeldab seda, et kui on arhitektiga, meil olid kõik viimseni praegu kooskõlastatud, meil ei ole isegi vaidlust arhitektidega üleval et ka siis seesama riigihanke või ehitushanke läbi viia ja ka teostaja. Et ta ei ole ikkagi see, kes hakkab omavoliliselt muutma. Ja arhitektide poolt maa nagu sellist ohtu üldse ei näe. Et ma saan loota järelevalvele, mis on ametlik järelevalve arhitektide poolsetele nõudmistele. Ega noh ja tõesti inimeste enda sisemisele kultuurile, sest mul oleks ikkagi väga kahju, kui see Eesti Rahva Muuseumi hoone, mida on nii kaua ilusti sadanud aastat ju ette valmistatud, nüüd juba kauemgi. Et kui selle lõpuks ehitatakse midagi valmis, millel ei ole ei tegu ega nägu, vaid on siis mingisugune kokkuvõte sellest, mis oleks võinud olla maja on paberil lõplikult valmis, seda enam ei muudeta Mayamba paberil lõplikult valmis, seal on maha võetud tõesti kõik sellised asjad, mis olid nagu noh, alguses või esimene kord enne eelmist hanget lõpuni läbi vaidlemata arhitektidega, just et seal olid mõned kunstilised liialdused, aga ma ütlen, et see ja selline esindushoone, et me ei saa teha seda, et me teeme sellist päris laohoone. Et on teatud piir, kus ma olen nõus, ei saa enam odavamaks minna ei saa, siis ta pole enam see siis me peaksimegi ütlema, et me ei tee seda hoonet. Et me oleme selle võimaliku kärpimise ära teinud, arhitektidega kooskõlastanud, kõik on valmis, kaasa arvatud joonistatud täiesti tee joonised sellele tasem tasemele, et ka pistikud on seinas, toad on ära möbleeritud. Noh, inimesed on oma istekohti, eks ole, muuseumi inimesed on oma istekohti juba arutanud. Et seal muuta, praegu küll ei ole vaja midagi. No maja on paberil, aga raadil raadil maja ei ole, aga elu käib tegelikult juba. No raadio on ju väga huvitav koht seal Tartu külje all, ma loodan, et kui te ei ole käinud siste varsti tulete vaatama see kultuuridekiht, millest meil võib-olla on kõlama jäänud ainult see nõukogude aegne lennuväli. Tegelikult see kultuurikiht ja Eesti lugu on sinna raadile kirjutatud ja eks meie ei ole suutnud nüüd ootama jääda enam, millal see uus maja valmis saab. Et juba aastal 2009, kui ERM-il oli täitumas 100 aastane sünnipäev, siis meil oli plaanis teha ikka suur korralik näitemäng, vabaõhuetendus, raadi. No see võttis aega, et meil oli aastal 2010 oli seal Raadi järve kaldal esimene etendus. Andres Keili kirjutas ja lavastas Kristian Jaak Petersoni näidendi, mida, mis võib olla nii suurt ja laia kõlapinda ei leidnud, sest me ei osanud ka ise seda tollel hetkel nagu õigesse konteksti paigutada. Need sellel aastal on meil minu meelest suunab etendus Ivar Põllu kirjutatud, lavastatud naised valitsevad maailm. Ivar Põllu ongi kirjutanud, mõeldes Eestile mõeldes eesti inimesele mõeldes tegelikult kõikidele neile kultuurikihtidele, mis meie maale ja meile endile on kaasa antud. Ja see mitmetähenduslikkus seal raadi uue hoone kõrval Capaniiri vahel, kus hakkavad kaasa mängima taevas, tuul, Luunja kasvuhoones lennukimüra ja kus meil on juhtunud ka teeõnnetusi, puhtalt meist endast tulenevad seal midagi sellist, mis tegelikult näitab, näitab võib-olla kõige paremini see sellesuvine etendused. Term peabki olema selline koondav keskpunkt, mille juures on teater, mille muusikat laulab Tartu noortekoor Riho Leppoja juhatusel, millega koos töötab Vanemuise teater. Sest see on tegelikult seal Raadil olemas ja see on läbi aegade seal Raadil olemas olnud. Ja õige on ka see, et eks me oleme nüüd nagu püüdnud seda raadi nii elustada, et meil on juhtunud ka tööõnnetusi. Tööõnnetus oli eelmisel laupäeval, ma tõesti vabandan veelkord kõikide inimeste ees. See oli puhas tööõnnetus, kus meil raadil läks kokku kaks üritust ja te kujutate väga hästi, et ilus, suurepärane, ilma näitlejate mikrofolita tekst. Naised valitsevad maailmast mitmetähenduslik. Väga hea Tauno Aintsi muusikaga ja siis tuleb järve äärest punkmuusikafestivali muusikategijal juhtub ja aga traadi onu. Need tasandid on nii-nii palju ja igaüks saab sealt midagi leida, et meil on selle võimalik õue malet mängida suurte nuppudega. Ja ma loodan väga, et Tartu malekool ja maleliit võtavad selle omaks, neil tulevad sinna väga ilusad inimesed, need, kes abielluvad kes teevad seal, lasevad kahuripauku ja panevad oma lukkusid ja kes, kes tunnevad ennast tegelikult Raadil hästi ja mis mulle veel seal on, nagu meeldib, väga on see, et Raadi Raadil me oleme suutnud seda tarkust, tus eriti just Tartus, aga Lõuna-Eestis nagu natuke üksinda jäänud venekeelset inimest, isegi mis rahvusest ta on. Me oleme suutnud teda Justraadiga Meie juurde tuua, mitte niivõrd näitusemajaga, kus meil on joon, me oleme nagu püüdnud ja püüdnud, aga ta ei ole seda näitusemaja millegipärast omaks võtnud küll aga raadit millega siis vot ongi, et nad tulevad tegelikult eelkõige läbi pulmad. Siis kui registreerimine ära, siis tahetakse kusagil ilusas kohas juua klaasi šampanjat. Ja raadio on ilmselt nii vaba oma luustikud, ta ei ole väga väga survestatud ühegi sellise sellise tunnuse poolt, et ta on nagu kõigile vaba ja seal tunnevad ennast hästi nii vene keelt rääkivad inimesed kui ka siis turistid. Turistid võib-olla ei saa aru, millest nad ei saa aru, nad ei saa aru, et miks meil on see vana Raadi loss sellistes varemetes et see tekitab neis nagu siukest kõhedust ja, ja kuna meil on sinna Raadi lossivaremete akendele on meil ju pandud suurepärased ja lõbusad pildid Eesti inimestest üle erinev erinevate maakondade siis neil seda enam tekivad need küsimused, mis see siis nüüd on, et on varemed siis varemete akendel on inimesed, kes naeratavad ja siis on veel mingid arusaamatu toored, kuhu meid ei lasta, kus on hoidla. Ja siis on järv, kas seal järves võib ujuda, et see, see segadus on väga võluv, aga see võib-olla jah, annab ühest küljest paljudele inimeste annab sellise vaba vabatunde ja rõõmu tunda, teisest küljest tähendab see siis nagu tekitab palju küsimusi turistidest, kes Eestit ei tunne, nad ei saa aru. Mina olen Raadil käinud küll, aga, aga ma käisin autoga ja nüüd ma ei oska tagantjärele hinnata, et kui pikk see maa on, et kas saaks kena jalutuskäigu raadile. Vot see on see. Tallinn Tallinnale eepiline, Tallinn isegi kumust ei lähe, ei lähe jalgsi, tähendab, kesklinnast ei lähe kumusse. Kui ta kesklinnas raekoja platsilt Nii hakati raekoja platsilt, lähete üle kaarsilla ja siis lähete mööda Roosi tänavat, ärge minge mööda Narva maan. Minge mööda Roosi tänavat, mis läheb sealt kahe Tartu Ülikoolitornühiselamu vahet, Roosi tänavat otse ülesse ja see on 1900 meetrit. Nii et te olete tegelikult see Roosi tänav on praegu võib-olla korrastama Meie suur idee ja tahtmine ja ma arvan, et me teeme selle kindlasti ära, on see, et me nüüd hakata des liikuma väga kindlalt uue maja poole, võtame algatuse. Me istume juba Tartu linnaga 24. augustil maha ja peame siis plaani, et me hakkame ise seda Roosi tänavat korrastama. Teemia selliseks mõnusaks jala, jalaloosi, lõhe elavaks roosi lõhnaliseks, kus võiksid olla väikesed sellised kohvi joomist, noh et kui, kui lausa ära pea lille ära väsib ja, ja et see võikski olla siuke jalutuskäigu tänav, et nagunii see Narva maanteest sõit Ta jääb, eks ole, ja ja see on seal tõesti kokku mingi üle kolme kilomeetri pean ma ütlema, et see on, see on juba väga, tundub väga pikk maa, seal veel tuleb mäkke mäkke minna ja kuigi seal nii ilus minna Peetri kirikust mööda ja mõtiskleda, eks ole, elu ja igavesti väärtuste üle agroosida on suurem Ranne täna 1009 meetriga keset roosi lõhna, ma saan hakkama ja, ja see oli ilus, see, see ka huvitav, et teagisi tänav selliseks, noh, see on nüüd natuke Tallinna matkimine, eks ole, aga ka kultuuritänavaks, et, et seal oleks nagu see teadmine ja mis siin nendel tänavatel hotell või sellel tänaval on olnud vanasti, millised majad olid, kes seal ei laas, mis seal toimus. Et noh, siis võib ka seda lugu sealt vahepeal lugeda. Ja meil on 18 on meil päev Lottega perepäev, Lottega jälle Raadil. Nii et raadi elab ägedasti ja Raadil meil noh, meil on igasuguseid loomi sinna tulnud, need seal tunnevad hästi ennast rebased ja kärnkonnad ja kärnkonn on kadunud, nii et keegi just küsis bussis praegu mu käest, et kus teil kärnkonn on, kärnkonn on kadunud, ükskord nägin, siis kadus ära. Põdrad, kitsed, nii et kõik see on olemas. Seraadi ei, ei ole ainult nõukogude aegne sõjaväelennul. See on midagi muud, sest ka Eesti riik kaasa arvata, lippardite üks poegadest tegi ju seal ja noh, filmi aastal, tuletage meelde Johannes Pääsuke, esimesed lennud, kõik see oli raadi. See, see on jäänud meile meile pähe see nõukogude aeg ja minu meelest väike rahvas saab sellistest halbadest asjadest üle olla ikka ainult oma vaimujõuteega ja selle hea usuga, mis, mis teda edasi viib. Mitte sellega, et ta tuletab meelde, kyll on raske olnud, ikka tuleb vaadata nagu uskudes tulevikku. Suurepärane lõpp meie vestlusele aitäh. Suur aitäh, Krista Aru, Eesti Rahva muuseumi juht. Ja jõudu, tänan. Uudis pluss suvekülaline.