Uudis pluss suvekülaline. Suvekülaline on täna kirjandusteadlane ja õppejõud, kirjanduskriitik ja kirjanik Rein Veidemann. Tere tulemast saatesse. Suur tänu kutsumast, tere päevast kõigile, kes meid kuulevad. Kuidas teie suvi on läinud, Rein Veidemann. Minu suvi on läinud töötähe all, aga see on niisugune töö on olnud, milles ma olen siin sees elanud. Muidugi, ma tänan oma lähedasi, kes seda kõike on kannatanud minu kõrval ja mind toetanud. Ma olen kirjutanud lõpuks lõpuni romaanid, mille kirjutamist ma alustasin 2004, mida ma olen kogu aeg peas kandnud. See on minu ülikooli romaan, tema pealkiri on tund enne igavikku. Ja nüüd on see romaan. Eile öösel panin punkti ka Facebookis, teadsin, et ma olen selle tööga hakkama saanud. Andsin üle kirjastusele manuse või faili selle selle tekstiga ja loodetavasti jõulude ajal see ilmub. Mihkel Mutt on kunagi oma noorpõlves öelnud, et suvi on kõige parem aeg kirjutada, sest talv on see aeg, kui tahaks pidevalt seltskonnas liikuda ja, aga suvel, kui kõik sõidavad linnast välja, siis on parim aeg pühenduda. Ütleme seda ei tee ainult Mihkel Mutt, eesti kirjanduse kõige kesksem kirjanik, absoluutne geenius, meie kõigi mütoloogias mütoloogiline, meie tüvitekstide looja Anton Hansen Tammsaare saatis pere ära Narva-Jõesuusse selleks, et saada kätte seda vabadust kirjutada jälle järjekordne romaan mis moodustab meie kirjanduse tunne. Me leppisime kokku teie palvel, et selle saate avaloo muusikaloona kõlab üks biitlite. Ikoonilisi lugusid, mis on teie valikul ja miks te tahate seda lugu siin saates täna kuulata? See on. LEDid bee olgu nii või jäägu nii või ka aamen. Et see on tõsi, mis on, see on ja, ja, ja seal tuleb võib-olla omaks võtta, võib-olla siis leppida sellega lõppude lõpuks kõigega, tuleb elus leppida, sest et inimese elu on ainult, et ükskord. Ja mis tal siis selle elu lõpul ikkagi muud jäänud on kui, kui leppida sellega, missugune tema saatus lõpuks kujunes. Ja ma arvan, et see sõnum, ledid, piis peegeldub seal lohutuslik, see on looduslik lugu. Sest et sisul laulu sisu on ju see. Ta pöördus ema Maarja poole, Maarja sosistades ütles talle siis, et olgu nii, rahune, võta omaks. Sa ei saa enam midagi muuta, sa saad muuta ainult seda, mis, mis on sinu võimuses, aga inimese võim on piiratud ja nii edasi ja nii edasi. Aga seda selle looga ma lõpetasin oma esimese romaani lastekodu 2003, mis ilmus ja, ja siis selle. Jutustaja seal siis, selles on muidugi ka kirjutajate autorit ennast, aga siiski ta nautori kujund. Andreas Wiik sõidab tagasi Pärnust Tallinna. Tema tema loss, tema kunagine loss, lastekodu maha põlenud ja siis ta hakkab Pärnust tagasi Tallinna sõitma ja autoraadio lülitab ta käima pärast uudiseid. Just nimelt kuulab uudised ära ja siis tuleb see ledid bee. Siis ta keerab selle põhja ja sõidab ära. Lahkub nüüd kõlab see meie saates siin praegu. Meil on täna külas kirjandusteadlane, õppejõud, kirjanduskriitik, kirjanik Rein Veidemann ja saatejuhid on Tarmo Maiberg. Kaja Kärner. Rein Veidemann, te tulite, Mulle kui ülevaate teose 101 eesti kirjandusteost koostaja meelde, kohe, kui ma olin lugenud uudist selle kohta, et homme Juhan Liivi muuseum ja Juhan Liivi sõprade selts valib eesti parimat kirjaniku siis ma helistasin sinna Juhan Liivi muuseumisse ja kuulsin, et, et homme valitakse siiski eesti kirjanik 2012 viimase aasta või paari viimase aasta romaani või siis käsikirja põhjal. Ja selle eelvaliku on teinud Juhan Liivi klubi välja valitud neli kirjaniku Meelis Friedenthal, Andrei Hvostov, mige keranen ja Peeter Saul. Homme nad väitlevad kõik publiku ees uhkelt, et publik on sinna üritusele palun. Ja siis nende hulgast valitakse välja see eesti kirjanik 2012. Samasuguse ürituse on liivi klubi korraldanud kaks aastat tagasi, siis sai tiitli eesti kirjanik 2010, Vahur Afanasjev ja ürituse eesmärk on korraldajate sõnul tõmmata eesti kirjandusele ja kirjanikele rohkem tähelepanu. Mis mõtteid teis, kui te olete valinud välja 101 Eesti kõige olulisemad kõige mõjukamad kirjandusteost? Missuguseid mõtteid või arvamusi see uudis teist? Noh, kõigepealt see 101 eesti kirjandusteost oli valitud kogu eesti kirjanduse ja kultuuriloo lugu silmas pidades ja järgis teadlikult järgis seda koolikanalit, nii et suurem osa sellest nendest teostest on, kuulub meie kooli lugemisvarasse ja, ja ma mõtlesin, et ma ei hakka seal oma maitset peale suruma, kui kirjandusloost võib leida raamatuid, mille suhtes lugejatel on oma vastavalt oma maitse ja, ja autorid tunduvad igavate mõndasid üldse Pole loetunudki ja ei kavatsetudki lugeda. Aga aga mõned jällegi on autorid, kelle suhtes on meil ühine nägemus. Seda ühist nägemust on tõepoolest aidanud kujundada kool ja, ja siin ma olen alati õpetajate juures esinemas käinud käies kogu aeg rõhutanud seda, et et kooli kirjandustundidel ja koolis läbi võetud kirjanduse kursusel Eesti kirjandus, väliskirjandus lähimate ümbruskonna maade kirjandusele, et see on erakordselt tähtis selles mõttes, et et selle kaudu luuakse mingisugune telg, mingi tellid, inimesel peab olema mingisugune telg, inimesel on selgroog. Ja siis järelikult kui inimene, kui tal on mingid vaimsed huvid või ta suhestub maailmaga, siis ta peab ka, talb endalt sisemisest, peab olema mingisugune väärtustelg ja see kujuneb, see kujuneb juba esimestel eluaastatel perekonnas ja siis tuleb kool, siis tuleb kool, siis tulevad õpetajad, siis tulevad ja siis tulevad kirjandusõpetajad ja vot nende osa selle nii-öelda telje kujundamisel on erakordselt tähtis. Ja ma mõtlesin, et noh, et mina oma 101-ga siis nagu toetan seda, seda, seda, seda telje tundmise vajadust. Aga nüüd uued lugeja põlvkonnad, need viimased lugeja põlvkonnad. Jutt ei ole üldse etteheide, et minu, minu jutt on see, et me elame täiesti uues ajajärgus täiesti uuesti, kus, kus on need, kus on, kõigepealt on väga tugevad meediumid mida varem üldse ei olnud, mida varem ei osatud ette kujutadagi, kes oskas ette kujutada interneti või, või seda, seda kogu seda Blovos sfääri siis Facebooki, seda kõike seda tüüpi kommunikatsiooni ja ja kommunikatsioonikeskkonda elati hop ja elatigi. Ginandus oligi tegelikult siis üks kommunikatsioonivahendid ja kuna nüüd uued lugeja põlvkonnad on kogu aeg nende selle nende uude meediumide mõju all, siis loomulikult see, see telje kujundamine on, on märksa raskem. Pihustab killustu, kõik pihustab ja nii ma tulen siis selle aasta juurde. Need aastakirjanikud on loomulikult väga tervitan seda iseenesest, selle Liivi klubi ettevõtmist kuulates tekib poole korraga, mõtlesin, no keda nad siis saavad aasta kirjanikuks valida Liivi vingu Juhan Liivi juurde tagasi, võtku Juhan Liiv, muide sel aastal ilmus Juhan Liivi loomingust professor, maailma maailmakirjanduse professor ja luuletaja Jüri talvetilt ilmus Juhan Liivi loomingust. Ma ütleksin, suurepärane raamat kus tegelikult Juhan Liivi looming avatakse täiesti uues uues lähenemises ja niisuguses lähenemises, mis toob meile Juhan Liivi looja kuju ja tema tähenduse võib-olla veel rohkem esile, kui seda varem selles samas koolikursuses teame, ehk siis seal nimekirjas oleks võinud olla kirjanike hulgas viies oleks võinud olla Jüri Talvet oma Juhan Liivi monograafiaga. Aga hüva, need neli nime, mis ette loeti ja kes nüüd homme seal väitlevad. Ma ei tea, mida nad peavadki tõestama, et nad on siis selle aasta parimad kirjanikud või mitte, aitäh. No nendest ma küll lähemalt tunnen, Andrei Hvostovi tema siis palju tähelepanu pälvinud SEE romaani või autobiograafilist. Jah, seda nimetatud romaaniks romaani mõiste üldse on väga lai ja väga see ongi tegelik, väga laialivalgunud mõiste. Ja siis Peters autoriga. Peeter Sauter on nüüd see kirjanik, kes on ka 100 ühte mul sisse võetud. Sellepärast et. Ta on juba nagu öeldakse, keskmise põlve ja mõtleksin juba hilisema keskmise põlve kirjanik, neljakümnendates eluaastates, võimalik, et juba viis kümmenti. Niiet ja tema kuulub siiski ühe teatud kindla. Tal on nii äratuntav oma käekiri. Ja kui inimene on küps kirjutaja, tal on kindel käekiri siis võib ju arvata, et tegemist on ka kaasa klassikuga. Kui me ütleme, kaasaja klassik, no ma ei tea, kas ta selle aasta ma ei tea, mis teosega ta seal figureerib. Tal on see teos, see romaan on praegu hetkel käsikirjas pidi trükist tulema, kas september, oktoober ütles mulle Liivi muuseum? Ma tahtsin selle näite või selle uudise ka tulla selle teema juurde, et, et kirjandus on muutunud justkui osaks meelelahutusest kui kirjanik. Peab tulema, väitlema, võistlema, olema publikule atraktiivne ja, ja siit tahaksin kiiresti edasi minna tuleva nädala mega tuuri sündmuse juurde, milleks on Soome kirjaniku Sofi Oksaneni uue romaani kui tuvid kadusid tutvustus ja, ja tema puhastuse romaani järgi valminud filmimaailma esilinastus Tallinnas 30. augustil. Kas see on nüüd kultuur, Rein Veidemann, mis hakkab toimuma? Või seal meelelahutus? No see on see, vaat nüüd see seda meelelahutuseks ma seda ei nimetaks, see on performans tähendab performans alati ei pruugi meelelahutusolla, kuid see on nüüd küll selge, et viimase aja viimase aastate kirjandus, suur osa sellest osa kirjandusest on tõepoolest nii-öelda esitlusele suunatud. Ta on esitluskirjandus performans. Kõigepealt Me kõike teame, me pidevalt loeme, lehtedest toimuvad raamatute esitlused. Esitlused on alati osadel raamatutel on suurejoonelisemat, toimuvad tegelikult, nagu öeldakse, see on kirjandus, see on nagu proaktiivne samm, seda nimetatakse kirjanduseks promamiseks. Promo, nõndanimetatud promoveerimise promoveerimine esitlus. Jaa, jaa, ei, ja vähe sellest, et teoseid esitletakse juba ette, kui nendest veel mitte midagi ei tea. Kas üldse publik neid vastu võtab. Aga nagu antakse nad kätte, et nad nad ja tõepoolest nad esitatakse kaubana, nii nagu kauplustes. Muide täna lähete te Rimisse Selverisse, seal on kõik tütarlapsed kõik oma lettidega ja esitlevad teile vorstisorte ja, ja, ja saate maitsta ka, muide täpselt sama süsteem toimib ju kunstisfääris jaagul tuuris, mis tähendab, et kogukult tuuris. Ja see on nüüd tulnud see kaasa selle just nimelt nende uute meediumidega seoses. Et selleks, et üldse ennast mingisugust vilkuvat väikest tähistust panna kuskile, et tähelepanu äratada, kõigeminimaalsemalt tähelepanu äratada, on vaja rakendada tohutu suur nii-öelda eelnev energia ehk siis kõik asjad ka kultuurisfääris, mis käibele võetakse, pakendatakse, pakendatakse ja vat see, see pakendustehnika ongi võib-olla siis nüüd kõige perfektsemal kujul meie ette astumas, Sofi Oksase romaani esitlusega seoses. On see pakendamine siis halb, kui arvestada, et võib-olla kirjanik ei pea olema enam selline ja kurb kuju, kes istub kuskil ühes väikeses hütis, kirjutab oma teost valmis, lootes, et ehk keegi kunagi hakkab seda lugema, mida tema on kirjutanud. Kindlasti mitte ei ole halb, seda ma kui võib-olla minu kirglikkust esitlusest välja võis lugeda, seda hukka mõista, mitte mingil juhul. Ma lihtsalt möönan, et see ongi see uue ajastu ilm, ilming on saanud see, kus see asi muutub problemaatiliseks muutub problemaatiliseks see, kui see promoveerimine ja proaktsioon, mis ühte või teist kirjaniku teost nii-öelda eelneb, osutub lõppkokkuvõttes tagantjärele ainult pakendiks, ainult pakend. Aga ma pean ütlema, et väga paljudel juhtudel ongi osutunud see ainult pakendiks, kõik tahavad uue asjaga kaasa minna, keegi ei taha maha jääda. On see sellega seotud? Küllap küllap see nii on võetav tõesti korraks selle koolisüsteemi juurde ja selle juurde tagasi tulles, et miks peavad, miks peaks lugema sedasama Tammsaaret ja kasvõi ütleme need kevade ja tänapäeva lastel puudub igasugune Side selliste kooli või, või sellise ühiskonnamudeliga, mis seal on. Et võib-olla see selgroog, millest te rääkisite, ei saagi moodustada enam selliste teoste põhjal, vaid tuleks valida midagi muud asemele ma küll ei ole nii suure lugemusega endiselt kui teie, aga võib-olla on midagi paremat asemele, kindlasti asemele tuleb kogu aeg, ehk siis see kaasaja uudiskirjandust niikuinii ka ju koolides õpetajad vahendavad lastele ja esitlevad seda. Aga miks on tõepoolest vaja lugeda Tammsaaret, kui see seda keskkonda enam ei ole? Tuleb lugeda sellepärast, et miks meie mäletame oma vanemaid, esivanemaid, esi, esivanemaid, miks meil on vaja ajalugu, sest et muidu üldiselt valitseb mentaliteet, mis valitsema kippuv mentaliteet on see, et nagu elatakse ainult ühes päevas või ainult elatakse selles ajastus ja arvatakse, et see, mis mina, toon või see, mis tuleb minuni, see on uus, see on see see, see uus ainuline ja algupärane ja vaat ja nii kaotaks tegelikult side sellega, et kõik, mis on uus, on tegelikult taasavastatud või uude vormi valanud vana igipõlised, põliset, see nii-öelda igipõlised jäävad kestvad väärtused. Tegelikult on ajalugu just nimelt selles mõttes oluline, et me tajuksime nende püsiväärtuste nii-öelda sügavust. Ei mingit, miks me peaksime piiblit lugema, jumal hoidku, piiblit peame ka lugema, sellepärast, et tajuda tegelikult seda nende niisuguste süžeede ja inimkonna kogemuse juuri. Ja siis me saame aru, kui me loeme seda, et kõik on üks ja see sama ka tänapäeval ka minuga juhtunud ka minu läheduses juhtunud meie rahvaga juhtunud meie siinses praeguses maailmas juhtub mingil määral kordab seda, mis kunagi on olnud ja sellepärast, et Tamsalu lugema, sellepärast peab tõepoolest Vildet lugema, mis on ju tänapäeva koolilapse seisukohalt õudusunenägu, eks lugeda Vilde, Mahtra sõda või, või, või, või, või siis või mõnda näiteks Ernst Peterson-Särgava, enamasti nad pole kuulnudki sellisest nime. Jah, aga Oksase juurde tagasi tulla. Ja ütlen, et see pidulikultuuri õhtu Nokia kontserdisaalis 30. augustil algab siis kell neli. Esitlusele on korraldajad kutsunud Eesti vabariigi presidendi kultuuriministri kohale tuleb Soome kultuuriminister ja see Sofi Oksaneni uus romaan. Selle esmatrükk, ehkki arv on 100000 eksemplari ja nii suuri tiraaže nähti Soomes viimati väina linnaaegadel. Uhke. Üleeile olin, oli mul kohtumine oma tähendab sadagunnan kirja sadakonna maakonnas kirjandusklubiga nimelt see on siis pori, ümbruskonna kirjandusklubi rahvas, soomlased olid siin ja ma käisin nendega Tammsaares Tammsaare mail, Albus Vargamäel, noh, te teate, et üks üks kristlane tunneb ju kõigepealt vargamäed, kui ta üldse midagi tunneb, satume vargamäed ja, ja, ja tunneb paunveret. Ega ta, aga see on väga hea, see on väga hea see, sellega näitab ta seda, et tal juba jumaldasin, mütoloogiline keskkond, mis on kirjandusest on läinud, maastikumaastik on omandanud Kirjanduse nime, suurepärane, oleks rohkem niisuguseid maastikke. Siis siis nemad teadsid ka seda fakti ja, ja, ja küsisid, et kuidas me peaksime suhtuma, mina lohutasin, jõudsin, patsutasin neile kõigile õlale, et suurepärane, et hakkame võtma tagasi. Meil on siis nüüd Aino Kallas, Eesti Eesti-Soome ühine kirjanik, noor eestlane siis. Meil on hella voodi, Vology, meie andsime ta soomlastele, Soomes tuli niiskame, suur sari pealekauba. Me andsime sinna luuraja spioon, nii suure poliitiku, vasakpoolse poliitiku, nii et me oleme väga palju soomlastele andnud, aga meil uhkus oli ja soomlased on uhked voolio loomingu üle ja praegune suur poliitik, tema siis tütre laps on ju see tuntud sotsiaaldemokraati. Hetkel ei tule mu nimi temaga eeldi küll aga, aga ta on välisminister, endine välisminister Erkki Tuomioja muidugi jah. Nii et ta on kirjutanud ka kaks raamatut, mõlemad on tõlgitud eesti keelde oma siis vanaemast. Nii, see on siis teine ja nüüd meil on võimalus saada ühiseks kirjanikuks eesti pärit Tolu Sofi Oksanen, kes siis on Eestis sündinud ja Soome läinud ja Soomes üles kasvanud. Ja nüüd väga võimalik, et meil on tegemist tulevase nobelistiga selle ühe ühel ühel võimalik võimalik sellepärast et meie oleme viimastel aastatel lugenud, näinud ja kuulnud niisugusi nobelistid, keda me varem pole üldse lugenud ei teagi seda. Näiteks jälle jälinek austria kirjanik helinat, kelle teosed olid niivõrd rängad, niivõrd masendavad sellest sellest holokaustist ja et, et kui, kui see välja kuulutati, siis keegi ei teadnudki temast, siis hakati otsima ainult üksikteos. Aga Sofi Oksase teos on praegu levinud vist juba üle 30 keele, see puhastas, see puhastus ja, ja, ja, ja, ja nüüd on ära tabatud just nimelt see uuema aja Se pakendamise. Tahad, et, et võib-olla tõepoolest kui on sellel kirjandusel sõnum kui on tõepoolest ja sõnum kuuldavasti olevat siis ikkagi Eesti saatus siis siis sa lähed ja 100000 mulle ütles, et soome sõbrad. Et Sofi Oksanen on Soome esimene euromiljonär euromiljonär, nii et minu teada eesti viimane kroonimiljonär, kirjanikuna on Mihkel raud oma selle musta pori näkku raamatuga see keskaleest läbi, seal arvutati kokku küll, kui palju tema nendest iraažide pealt on saanud ja, aga noh, see on, see on niisugune intiimne asi. Kui palju keegi on oma rahade pealt teeninud. Mina oma raamatute peale, mida on praegu 13, olen kogu aeg Kulka kaudu peale maksnud polüsiis niisugust, niisugust võimalust minul pole veel avanenud ka 101 puhul. Siiski see honorar oli niisugune. Ei, ei ulatunud isegi riigikogulase keskmise kuupalgani. Ühesõnaga Oksanen tulgu, tervitame teda ja ainult see moment on, et et me ei tea seda, kui need Puidet huvid lahkusid. Pealkiri on intrigeeriv. Aga me tõesti praegu ostame põrsast kotis nii nagu me tegelikult ostame kõiki kunstiteoseid, kaasa arvatud ka filme, draamateoseid, raamatuid ostame just nimelt selle pakendi kaudu. Ja siis me alles avastan. Ja nüüd ma jätan kõikidele kuulajatele meelde ühe väga olulise asja. Nimelt pakend konstrueerib tegelikult selle teose sisu, nii nagu sõna konstrueerib tegelikkust, nii nagu teie ajakirjanikena konstrueerite Igapäevase ta tegelikkust, mida te lahendate kas või alles eelmisel tuli lõppenud saates, kuulate, võtate vastu inimeste kõnesid, püüate kuidagiviisi sealt. Olla dialoogis aga nii või teisiti see tulemus, mis konstrueeritakse ette, see on ausalt öeldes väga õudne tegelikult, kus me elame. Nii et see konstruktsioon toimub selle pakendi kaudu ja vaatad seda. Me peame arvestama. Ja selle pärast meil peab olema telg. Kas on õige minna kohe seda pakendit avastama või tuleks oodata, ütleme nii, paar kuud, pool aastat, kuni see mull, see suur sära kära on mööda läinud ja siis võib-olla seda teostmine lugema. Seda see, see on. See on niimoodi, et, et muidugi on ju sellele praegu apelleerida. Millal see 30, augusti, millal see noh, see pauk käib, eks ole, unime apelleeritud sellele, et kõigepealt ostate kalli pileti, sinna? Olete osaline, see on performans, see on kõige ehtsam performans osalete selles te olete pühitsetud, te olete pühitsetud Sofi Oksase. Ärgem unustagem, et Sofi Oksanen on tõeline. Ta on tõeline ikoon, Oksanen on ikoon, vaadake, mismoodi ta ennast soendan. Lähedasena, aga te lähete kootisse, te lähete tagasi keskaega, see, see, see erakordselt dekoratiivne ta nii väga dekoratiiv. Ma olen teda väga lähedalt näinud muide. Nii et ma olen tema mänedžeri rääkinud. Mänedžer on, teades, et ma teen Postimehele kaastööd ja olen Postimehe kolumnist ja kirjanduse ja teatrikriitik on, on isegi lähenenud mulle, sest Postimees on väga mõjukas, tehti Eestis, nii et Postimees kindlasti osaleb selles sellel üritusel ja kõigepealt te lähete sinna, see on, see on, see on, tekib rituaal. Te olete osalete selles rituaalis performans, siis seal on ka president, te olete pühitsetud, kui on president, järelikult te olete pühitsetud nüüd loomulti, ostate sealt koheselt, mina käisin Oksase ooperit vaatamas, Reinvere on kirjutanud, käisin Helsingis vaatamas, tulime kõik välja, sealt tuleme laua juurde. Palun väga, see raamat on uuesti ära trükitud koos, muide Libretoga libreto oli sinna juurde trükitud inimesed ostsid teise eksemplari, nad olid ostnud ilmselt kunagi Oksase näidendi puhastuse, siis romaani puhastuse, nüüd ostsid nad romaani pluss sellele lisanduva siis libreto. Nii et see kõik on nagu lumepall. Iga teost kasvatatakse nagu lumepalli ja nüüd, kui te lähete, te võtate seal koorikoore kasvõi sellest lumepallist. Igatahes te olete juba oma osa saanud ja nüüd te olete selle mõju all. Ja kui te nüüd peaks juhtuma selle romaani lugemisel, siis te peate süüdistama iseennast, sest et te ei ole mõistnud, te ei ole osalenud rituaalis, sest sellega on ette valmistatud see pind, et tegemist on suurteosega. Kiitust irooniat, sarkasmi, et kui me nüüd ambivalentsi niisugust mustvalget lahendust saada, et muidugi eestlane võtab seda tingeltangel, mis Sofi Oksaneni uue romaani ümber toimub pisut ettevaatusega ka, kui te ütlete, tõenäoliselt võib olla tegemist. Nobeli kirjanduspreemia laureaadid. Ei old iroonia, muide see nüüd ei olnud ai ja see, mis ma räägin praegu. Lugupeetud ka ei ole ka üldse iroonia, vaid vaid ma tahan ja mu kõnestiil on kirglik, aga, aga selles ei ole sarkasmi. Ma lihtsalt näen läbi neid mehhanisme, ma näen läbi ja, ja ma nägin läbiga puhastuse, muide mina olin üks suhteliselt niisuguse kriitilisemaid sõna võtma ja ma sain sellest oma vitsad ka. Käisin kirjandus siis messil Helsingis, istusime koos Mart Laariga kõrvuti ja Mart Laar oli nii solvunud, pahane mu peale, kui ma ütlesin, et ma näen seal teatavaid klišeid selles puhastuses. Jaa, jaa, jaa, Oksase kõrval loeksin ja tunnustama samavõrd erakordselt head kirjanikku ja sellest samast teemast vapustava sügavusega ja eestipäraselt eestlaslikult kirjutanud Ene Mihkelsonile katkuhaud katkuhaud aas veeruse uni. See on meie, meie, meie traagika, meie südametunnistus see, see, see, see sügav krüptiline, mõistatuslik, millele me ei suuda vastust leida. Ja ikkagi me otsime seda ja Ene Mihkelson selle kirjutada suureks võimsaks. Tüüpiliseks teoseks. Aga puhastuses mõne Kinklisseid. Ma nägin klišeid, ma nägin neidsamu klišeid, mida õpetatakse Ameerika ülikoolides, nõndanimetatud Krieityvuraiding kursustel, ka Eestis hakatakse neid teemson, loovkirjutus, inimeste lõpetas täpselt, kuidas komponeerida. Missugused peavad olema lauset, millal toimuvat pöörded, ehk siis õpetatakse seda, mida tegelikult aastaid või isegi aastakümneid on teinud eesti kirjanduses erakordselt head toimetajad. Ma ei hakka praegu rääkima, kui palju Eesti kirjanike on sündinud tänu headele toimetajatele nõukogude ajal siis enne Eesti vabariigi taastamist, aga nii see on olnud ja, aga see nii-öelda on üle läinud, nüüd siis. Sellele nendele koolitustel, mida juba tehakse, muide, fakultatiivselt saate endale maksumaksjate 1000 eurot. Muide, soomlased mulle rääkisid. Soomes on loovkirjutus loovkirjutamise kursus on 1000 eurot 1000 eurot ja sul hakatakse arvutisse internetti saatma juhiseid, kuidas kirjutada. Kuulge mõnedele meil teed, et nõukogude ajal oli Moskvas kinoinstituudis ka mingit kõrgemat stsenaristi ja Mats traat lõpetanud, Walton on lõpetanud, nemad on kõik leppinud kirjanikuks ja londi kirjaliku, järelikult seda ikkagi. Seda on tehtud varem ka saab õpetada, aga see, aga siiski peab olema ikka annet, aga ta on hea, kui õpetus ja Anne kokku satuvad. Aga, aga on problemaatiline, kui on ainult oskused, aga ei ole, on. Selle Sofi Oksaneni teema lõpetuseks ehk et kas kõigest hoolimata, mis tema ümber toimub, kui tead, missugune on tema kuvand. Me siiski peaksime eesti kirjandussõpradena, oleme õnnelikud, et meil ja soomlastel ja maailmal niisugune kirjanik olemas kahtlemata. Väga andeka inimesega tema on andekas inimene ja ta oskab. Ta valdab sõna, avaldab karakteriloomet. See, et ta nüüd selles puhastuses meie nii-öelda neid teatud kirjutamise klišeid kasutas. Aga see on kirjaniku vabadus, see ja, ja muidugi see äratas teatud mõttes meil niisuguste ebalast. Ma viitan näiteks oma kolleegile ühele kolleegile naiskolleegile, kes kirjutas väga analüütilise kirjutise, selle puhastusest ilmus ajakirjas vikerkaar, ma soovitan see üles otsida. Enecan laanes on selle kirjandusteadlase nimi, kes sellest kirjutas ja, ja, ja just nimelt selle artikli kaudu sain kinnitust nendele nendele oma teatud niisugustele mõnevõrra kõhklustele, selle romaaniga seoses. Mida pandi tähele on seal oli teatud niisuguseid võib-olla natuke ülelööke, mis puudutab meie enda, Ajalooliste minevikku ja selle võimaliku tõepära isegi ei olnud enam võimalik, tõepära mitte, rääkimata sellest, et see ei olnud tõepärane, aga seal ei olnud isegi võimalik. Miks mõtlesime kirjandusteosest ajaloolist tõde? Kirjandusteosest, ajaloolist tõde tõesti me otsida ei saa, aga meil on õigus otsida kirjandusteosest ajaloolis tõekujundit seda võimendust. Seda on õigus meil otsida, et meil on vaja, meil on, me tahame ajalugu mõista. Kui me tahame ajalugu mõista, siis muidugi selle, sest et ajalooline tõde, see on juba Juhan Smuul ütles, et see on üks räbaldunud tegelane, istub seal nurgas ja, ja, ja, ja, ja vaesekene me ainult Ta laiutab ainult käsi. Nii et tõepoolest ei saa me kätte ja seda me isaga Oksase teosest kätte, aga ajalookujundit on meil õigus sealt otsida. Ja seda me oleme ka teinud. Nii et kord kui Sofi Oksanen on teinud meie kannatuse ajalugu, tema muide kannatus, kirjanik Sofi Oksanen on kannatus kirjanik soome, soome keeles kärsimust kirja ja ja sahver Ring, sabaring, see on kannatus, see on, see on, see on spetsiaalne, see on üks niisuguseid, et kirjandus, ma ütleksin žanr või lausa liike juba väga pikkade sügavate juurtega ja läheb tagasi muidugi pihtimus kirjanduse juurde läheb tagasi religioosse kirjanduse tähendab ja tema on su kannatus kirjanik, nii et kui see ooper oli, ma käisin vaatamas, siis kaks ja pool tundi, see oli niivõrd nii värt painav, niivõrd masendav, seal ei olnud ühtegi lüürilist niisugust hingetõmbekohta, kus oleks saanud natukenegi natukene hingata, seda ei olnud ja ta töödega seal romaani lugedes seda käis, oi ei ole. Ja noh, nii-öelda tema apologeedid siis. Sofi Oksaneni apologeedid aga, aga kes tema tema loomingut on, on, on vaimustunud tervitanud nemad ütlevad, et, et, et nii see peabki olema, et, et just nimelt selle eestlaste kannatusega tuleb selle kannatuste läbi, kirjutamisega toimub see puhastamine. Ja nüüd ütlen mina, et see ei ole nii, et ei, ei ole niimoodi, et me elame päevast päeva kannatades või kannatustes. Et tegelikult see, milles elujõud, on see meie elujõud, võiks olla selles, et me loeme ja kirjutame ka niisuguseid teoseid, millest vaatab vastu Nende peategelaste, nende kangelaste võime ületada oma kannatus ja ikkagi ellu jääda ja, ja, ja, ja et me peaksime võib-olla rohkem otsima niisugust kirjandust lugema niisugust kirjandust, mis, mis toetab noh, meie eneseületusvõimet ka niisugust võimet, et me oleme suuremad oma ajaloost vaat suuremad olla oma ajaloost, see on erakordselt oluline eestlaste nii-öelda vaim, kollektiivse vaimsuse ja kollektiivse tervise seisukohalt. Ükskord ometi me peaksime olema suuremad oma ajaloost, võib-olla ma praegu liiga paatuslikud, seda ütlen, aga 20. alguses tuleb kohe meenutab meile Eesti vabariigi taastamist ja on ka ise ajalooline sündmus ja ma mõtlen, et et nii selle päeva suhtes kui ka varasema ajaloo suhtes võiks kehtida nüüd see, et et katsugem olla suuremad oma ajaloost, oma saatusest ja Sofi safi, Sofi Oksanen, tema kannatus, kirjanik, tema näitab, et me ei saa olla suuremad oma ajaloost. Puhastus. Temad veenab meid selles, et me saame puhastuda oma kannatamise läbi, et me peame kannatama. Ma ei ole selles päris kindel ma loendada, ma tunnustan teda. Aga ma ei ole päris kindel, et, et, et see Ja päris saate alguses Rein Veidemann, kui te juhatasite sisse seda biitlite laulu LEDid b, siis te laulu sõnumit tõlkides ütlesite. Kõigega tuleb leppida. Kui me nüüd oleme rääkinud kannatusest ja püüdest olla suurem, kui on sinu isiklik ja, ja sinu rahva saatus, siis kas kõigega tuleb läbi? Pida ei, kõigega muidugi leppida ei tule. Aga mina sel sügisel saan 66 aastaseks ja kui ma tagasi vaatan oma elule ja vaatavad kõik minu põlvkonna inimesed tagasi oma elule siis nad võivad ju küsida see aeg, mis mulle on antud või mis oli mulle antud, öelge mulle, mida ma saan selles ajas nüüd tagasivaatavalt enam veel teha? Ma ei saa sellega enam midagi teha, see on nüüd minu oma, see on minu sees ja ainus asi on, on veel, et, et ma lepin, et see on nüüd läinud nii, nagu see on läinud ja tähendust nota bene tähendust omab nüüd see hetk, milles me täna elame. Ja nüüd ma pean küsima endalt, kas minu Mul on jõudu veel selleks kaasa rääkida. Mõjutada kuidagiviisi seda aega, mis mulle veel järele on jäänud, milles mina osalen veel? Vaat siin tulevad nüüd mängu niisugused asjad, et ma ei pruugi sellega leppida, näiteks ma ei lepi sellega. Mul on see vastuvõetamatu, mind ärritab. Ma olen nördinud, mind kurvastab see, kuidas Eestis suhtutakse siiski vanemasse. Põlvkond tähendab nendele inimestele, kes on tulnud nõukogude ajast ja on praegu just nimelt kuuekümnendates isegi seitsmekümnendat eluaastat aastates mõelgem kas või ütleme meediasfääri, mõelgem kas või avaliku sfääri, kuidas see 90. aastate 22 tuhandete aastate alguse siis noorusekultust, jõukultusmatši. Kuidas see on, lükkas kõrvale terve põlvkonda, tervelt kaks põlvkonda, noh, te olete Nõukogude ajast kivinenud, kuidas see leevenenud, see nüüd leevenud, nõus nüüd olen, leib on leevenenud, aga ikkagi vaatame. Kui mina, kes ma vaatan näiteks kas või Soome televisiooni regulaarselt iga päev siis ma näen, et kas või Soome televisioonis pooled üle poole siis saatejuhtidest või on ju tegelikult üle 50 aastase inimesed. Minu meelest üks suurem vastuolu Eestis ongi see, et väga palju kultuuri, ka meelelahutust. Muide, meelelahutuslikku kultuuri on suunatud noortele ka ajakirjandust, ka meedia, vaadake ajakirju. Meelelahutuslik ajakirja, kõik on suunatud noortele. Kulla sõbrad, kui vaatame Eesti vanuselist struktuuri, kaks kolmandikku on üle 50 aastased, siin on tekkinud tohutu lõhe minu meelest. Et need inimesed, kes on ületanud kesk ja ei saa tegelikult vastukaja, nad ei saa vastukaja. Vaat nad tunnevad, et nad on ühiskonnast välja tõrjutud, sest nende nad ei ole dialoogis ühiskonnaga, sest nende arvamus ei lähe korda. Neid ei arvestata. Seal tekib see käärid. Ma räägin seda teile sellepärast, et te küsisite mulle, et kas on midagi, millega ei peaks leppima. Noh, niikaua kui mulle aastaid on antud mina vaatan seda elu jälginud seda ma mõtlen, sellega, ma ei tohiks lepp. Aga mis teha, ikkagi see läheb lõpuks mööda või 10 aasta pärast ja siis ma vaatan ka tänasel päeval ütles noh, mis seal ikka, leppisin ka sellega. Täna öösel ma sirvisin uuesti üle Teie selle koguteose 101 eesti kirjandusteost ja vaatasin, missugust luuletust te olete esile toonud, et valida selle luuletuse põhjal valminud laulu ja, ja minu valik on siis Rein Rannap, Belaul, Need ei vaata tagasi Ernst Enno sõnadele ja Rein Veidemann, te olite selle valikuga nõus? Jah, ma olen väga nõus, see laul liigutab mind hirmsasti, nagu liigutab, on liigutanud mind Henno luule, luule, mis on müstiline luule ja mul on väga hea meel, et Rein Rannap seal vist on partesti laule Enno tekstidele ja ja väga palju laulan, kirjutavad Hando Runneli tekstidele ka Rannap on kirjutanud. Minu meelest see, see annab mulle võimaluse kolleeg Maibergi küsimuse juurde jälle tagasi tulles ja öeldes, et, et, et, et et selles minevikku kirjanduses 101 eesti kirjandusteost, seal on nii palju ilusat, seal on nii palju ilusate eestikeelset loomingut. Et, et tuleb lihtsalt Loota õpetajatele, et nad võtaksite käekõrvale ja loota võib-olla siis ka oma vanematele, kes kui nad veel üldse loevad, me teame, et uued põlvkonnad on ka vanematel, on lastevanematel on probleeme juba lugemisega ja jälle see ei ole etteheide, vaid see on andmine. See on mööndus, et, et see nii on, praegu ongi, et nad aitaksid leida seda, seda, seda, seda ilu missugune tegelikult, milles on kogu meie keele ja, ja meie kultuuri erakordne rikkus. Meil on ikka väga suur ja sügav ja rikas kirjanduskultuur. Väga tänan teid selle tunni eest, Rein Veidemann ja saadet jääb lõpetama. Ansambel Ruja. Sooja saab. Metsa. Kes sellest, kus on tuumariik? See oli nii siiski. Edasi.