Uudis pluss sume külaline. Tänane suvekülaline on neljakordne olümplane. Neljal olümpial võistelnud mees, kahekordne pronksivõitja Jüri Tamm. Tere tulemast. Tere. Tere. Me salvestame seda saadet nädalapäevadel Londoni olümpia avamist ja põhjus on väga lihtne. Jüril on kohustusi seoses oma tulevase tööga Ukrainas ja paari sõnaga võib-olla selgita, millised need kohustused on, ja ühtlasi lausekesega ka, mis sinu amet saab olema. Esimesest septembrist, et jah, et ma olen tagasi spordis suures spordis, tõsi ma ei lähe sinna vasarat heitma, aga lähen aitama Ukrainas spordil veel paremaks saada ja minu amet on siis Ukraina olümpiakomitee, presidendi kantselei direktor ja kohustuseks siis välissuhted ja personal ja turundus ja nagu ikka, mehel, kes peab olema väga kuulsus, spordilegendi, rahvusvahelise taustaga inimese seljataguse Ja see väga kuulus rahvusvahelise taustaga inimene on? Jah, kelle seljataguseks oled Sergei Puka. Ja tema oligi sinu kutsuja. Jah, me oleme väga palju temaga koostööd teinud tõsi, ühiskondlikel alustel ja me oleme väga palju suhelnud. Me oleme Sergeiga koos isegi souli olümpiamängudel ühes toas elanud. Ja mina isik rikult inimesena olen tänulik, et ta suvatses Aastaid tagasi, siis saata kinomehed filmima minu isa sellel hetkel siis kui ta hüppas kuus meetrit teivast jaa, jaa. Teades, et minu isa ühe käega suutis peaaegu poolele maale, hüppas kolm 15, et see teda väga üllatas. Ja tänasel hetkel on mul isast mälestuskaadrit ainult tänu Sergei Pukkale. Kas sa ise ka Londonisse lähed ja plaanis on minna tõsi, mitte kogu ajaks, sest nagu siin eespool mainisime, et mul on nagu seljataguse kindlustamine kõige tähtsam, peaksin nagu Ukrainas Kiievis olema, et et siis ette valmistada tagasitulekut ja vajadusel suhelda ministeeriumite ja poliitikutega, nii et ma olen pisteliselt Londonis. Me räägime sinu tööst Ukrainas veel, aga alustame natukene teistsugusel teemal. Olümpiamängud London 2012. Kas tänasel päeval, nädalapäevad enne avamist on sul juba mingi helin hinges? Helin on alati hinges, sest no üks olümpiamees heliseb ka olümpiavaheaastatel. Tõsi, erinevalt siis möödunud aegadest, nüüd olümpiamängud tihedamalt, nii et iga kahe aasta tagant on võimalik siis gaase lasta erinevate avasportlastele, sest noh, lemmikuid. Pean ausalt tunnistama ei ole mul ainult mitte eesti sportlaste hulgast, aga, aga aga ka mujalt ja näiteks Pekingi olümpiamängudel, kus ma viibisin, ma otsustasin vaadata hoopis neid spordialasid, mida ma tavaliselt nagu ei tähelepanu ei pööranud, näiteks käisin iluvõimlemist, vaatame vettehüppeid vaatamas ja naistega palli finaali vaatamas, nii et et eks see elu ole üks uue avastamine. Ta tahab jätkuvalt avastada, tahan jätkuvalt lavastada, sest maailm muutub kiiresti ja inimene peab muutustele kaasa käima. Pealegi 55 aastat ühele mehele on minu meelest kõige parem iga nii füüsiliselt kui ka mõistuse poolest, sest ühte teist on õpitud. Kogetud, et kogemuse olemasolu on minu meelest väga oluline. Postimehele sa ütlesid, et ei taha oma vanuses kefiiri juua ja seenelkäijaga, mis kefiiri joomisest seenel käimises halba iseenesest. Tegelikult mul oli märkus Postimehele, sest ma kirjutasin siin ühe sõna veel ainult tegelikult makifiiri joon ja mulle meeldib metsas seenel käia, ka maailm ei koosne ainult Nendest, kahest tootest või tegevusest, et kindlasti oli see rohkem allegooriline või sümboolne et mitte tega tiiruda ja tunda ennast ainult inimesena, kes meenutab minevikku, aegu baasi, vahib ise iseenda medaleid ja, ja fotosid nii et et kindlasti peab kaasa minema ja olema noortega tänapäevasportlastega. Täpselt nagu minu treener ütles, et olles teiega koos, ma tunnen iseennast ka palju nooremana, nii et, et. See on elu ja, ja, ja, ja see on see, mille poole pürgida. Aga täna me siiski ei saa üle ega ümber ka meenutustest ja meenutaks ikkagi sinu nelja olümpiat ka. Ja sinu karjäär oli ka selles mõttes huvitav. Poliitikud 1984 otsustasid, et Los Angelesse ei minda ja siis ühe olümpiatsükli ettevalmistus läks vett vedama. Aga 23 aastase sportlasena esimene olümpia Moskvas ja ka minule reporterina oli see esimene olümpiakoha peal ja ka seda olümpiat ikkagi tõsiselt puudutas. Boikott seekord lääneriikide poolt. Jah, Moskva olümpiamängud on minu jaoks selles mõttes väga tähenduslikult 23 aastase noormehena, ega ma väga hästi aru ei saanud, kuhu ma sattusin, mis tegelikult toimub. Kui tõsine asi on ja kui ainulaadne šansson olümpial osaleda ja, ja, ja medal tuua. Umbes samas situatsioonis olin maka tegelikult Atlantas, sest siis ma olin nagu aegunud sportlane seal, ega ma ka väga hästi adunud, et tegelikult oleks vaja sinna minna olnud, aga ma arvan, et selle sinimustvalge lipu ja Eesti koondisse. Magnet oli nii suur peale Barcelona mängijat sa lihtsalt ei suutnud loobuda ja ma arvan, et paljud sportlased tänapäeva maailmas puutuvad kokku sama probleemiga ei taha loobuda sellest, millele on pühendatud, et elu ja mille nimel on siis nii loobutud kui rõõmu tuntud. Kas portlasteni see propaganda kõma, mis oli Moskvas ja mis kahtlemata Ta jõudis ajakirjanikke, nii ka meieni. Kas sportlast ja nii see jõudis, sportlased elasid ikkagi oma elu, valmistusid oma võistluseks ja sellele suurt ei mõelnud või selleni. See kõva lihtsalt ei jõudnud. No oleme ausad, et tegelikult enam-vähem haritud inimene oskab eristada see, mis on foon ja see, mis on tegelikkus, et ma olen tänulik oma treenerile Anatoli pundar Chuckile tõelisele Hohollile, kes siis suutis meil asjad varases nooruses selgeks teha ja, ja sundida meid pühenduma olulisele. Tõsi, olid igasugused parteikoosolekud, Maulus, Vasalemmas käimised ja siis toodi pisike karu ära kelle nimi pidi jäävad ka, mis ka olema, aga aga see õieti kuskil esimestel päevadel nii palju üle hea toiduga, et seal läks kõht lahti, viidi Siberisse tagasi. Aga mingil määral ikka teieni jõudis, aga sa oskasid nagu selle ära filtreerida. Sa ütlesid, et Bondar Chuck õpetas seda teile. Jah, et tegelikult me viibisime enne Moskva olümpiamänge Podolski linnakeses Moskva all, kus siis meid püüti siis hoida sellises stiilses keskkonnas ja, ja, ja anda võimalusi siis võimalikult heades tingimustes võistlusteks ette valmistada. Mul on hea meel, et minul olid koondisekaaslased tollel ajal Eesti mehed ja Heino Puuste ja Jaak Uudmäe, aga me ikkagi mängisime väga palju tunde kaarte ja võiduks oli siis üks kopikas, et oleks millegiga. Et midagi oleks vahel ka. Ja, ja tegelesime sellist huvitavat asjadega, mida nagu tänapäeval isegi on veider kuulda. Püüdsime investeerida tulevikku näiteks. Et kuidas tollel ajal nagu välja nägi, sest ostsime hästi palju olümpiamarke ja ümbrikuid ja käisime neid õigetel päevadel siis tembeldamas, et noh, see investeering ei ole nagu tagasi tulnud. Aga kindlasti perekonnale anda mälestuseks tulevikuks kindlasti ja minu head sõbrad, Jaak Uudmäe ja, ja Eino Puusta kindlasti vaatavad neid sammu. Paberitükke Emil, mille väärtus on võib-olla rohkem kui ainult see raha, mis sellest saadakse, et see on meie, meie, meie, Kuidas sa ennast tundsid Moskva olümpia ajal sportlaseks, tegelikult sirgusid saju Ukrainas võistlesid Nõukogude Liidu koondise eest, aga samas sa olid eestlane ja sa oled jäänud eestlaseks. Jah, egas sellel ajal nagu eriti ju vahet ei tehtud, siis ikka sa pärinesid ju nõukogude liidust või Venemaalt, nagu öeldakse. Ma mõtlen, justkui sa käisid võistlemas välisriikides ja otse loomulikult iga endast lugupidav inimene ütleb välja ka, et, et kus on see tegelik sisu ja noh, reeglina ikkagi päeviti, et kus siis nii hea inglise keel on näiteks tulnud ja kui mainisid, siis Eestist siis kõik noogutasid, sain aru, et noh, seal on asjad teistmoodi. Aga mis puudutab mängudes osalemist, siis tegelikult, ega me seal väga palju ei lubatudki aega viita, et meid viidi sinna. Võistlesime ära ja praktiliselt kohe me tulime tagasi ja näiteks avatseremoonial ma ei käinud, vaatasin seda tribüünilt, sest meie võistlused olid hästi lähestikku avatseremoonia pidustustega ja mausoleum, mis ma ka ei käinud, sellepärast et ma olin seal juba käinud üks kord ja mis mõttes ta ütleme, inimesed, keda enam ei ole, ikka vaatan, et vaevalt läiget juurde annab. Et lähenemine oli väga pragmaatiline, aga see pragmatismi oli tekitatud treeneri poolt, seda enam nagu olen püüdnud noortele sportlastele rääkida, kui, kui oluline on tegelikult treeneri roll. 23 aastane poiss, kes on sattunud Kiievisse jõudnud olümpia Olümposele, ütleme ainult tahtejõu varal, teadmata, et selleks on vaja ka õnne ja, ja treeneritarkust ja kõiki muusi komponente. Et inimene mõistab ainult hiljem ja sellistes olukordades on ainult võimalik panustada kas treenerina või siis tänapäeval on neid inimesi võib-olla sportlaste ümber palju rohkem, mis on hea. Ühest küljest, sest alati on ju rohkem teadmisi nagu kasuks, aga isiklikult, et mina arvan, et et usaldama peab ikkagi ühte. Ja, ja kui ta läheb nagu pohh see usaldus, siis ta läheb rappa, aga kui ei lähe, siis. Ta jääb kogu eluks. Kui palju üldse neid inimesi on elus, keda sa olend lõpuni usaldanud? Noh, ütleme ka neid väga palju ei saagi olla, et neid mehi on palju, üks istub siin, minu vastus küsib minu käest küsimusi, et ma olen Tito alati usaldanud, et see, need küsimused, mis mulle võetakse, ükspuha, kas siis kirjatüki jaoks või tänaval kohtudes on alati tulnud nagu seda Soomest. Ja ei ole mingit kioskit seal taga, et kindlasti need võistluskaaslased, kes on keerulistes olukordades ennast näidanud inimestena, need on minu sõbrad. Ja, ja kindlasti ühte teist väga noorusajast Pärnust. Aga kuna minu elu on mind viinud väga erinevatesse riikidesse ja suhtlema testi ütleme seinast seina inimestega, siis noh alati isegi ei julge öelda, et see inimene on sinu sõber. Sest noh, sõpruseks kujunemine nõuab mõlema osapoole ühtemoodi mõistmist asjade üle ja, ja, ja kindlasti ka teatud raskustega ühiskonnas ületamist. Jaa, jaa päris pika ütleme kooselu selle kõige laiemas mõttes, seega ka perekond kindlasti, seega ka perekond kindlasti. Läheme nüüd ajas natuke edasi. Sa valmistusid Los Angelese olümpiaks, siis otsustasid poliitikud idablokist, noh eeskätt muidugi Moskva poliitikud, et olümpiale ei minda, et Los Angelest Baikoteeritakse. Räägi kas ja nüüd, ütleme pikkade aastate tagant oskab öelda ka neid tundeid, mis sind valdasid, kui see otsus oli tehtud. Ei, ma ütlen, et ma ei ole tänaseni maha rahunenud, et iga iga ilmaasjata ma ei käi ükspuha missugusest saates, mis puudutab siis kõikvõimalikke arutelusid olümpiamängude boikoteerimist või, või ma ei tea inimõiguste või mis iganes teemal, mis on seotud spordiga ja, ja absoluutselt ma olen päri nende inimestega, kes arvavad, et et on võimalik teatud eluvaldkondi ja persoone, kasutused, asjad maailmas paremaks muuta. Aga millest ma absoluutselt nõus ei ole, on see, et Neid inimesi kasutada ilma nende käest nõu küsimata. Ehk siis igal sportlasel on oma eetikast või sisetundest võimalik loobuda, ükspuha missugust mängudest ja võistlema ükspuha missuguse lipu all. Tõsi, ma ei tea nüüd väga hästi, kas tõesti, mis võiks üles kaaluda ühe olümpiakuldmedali võitmise hinna, aga tõenäoliselt selliseid, et asju on ju maailmas toimub palju ja tõsita Panther näiteks Cassius, Clay Mohammed oli, on ju oma olümpiamedali esimese medali visanud sillale Pealt jõkke trotsides seda, kuidas siis mustanahalisi sportlasi Ameerikas koheldi. Aga ennem võistlusi vabatahtlikult pole ükski sportlane võistlustest osalemisest loobunud ja kui ongi loobunud, siis võib olla taust on see, et tegelikult oli siis mingi trauma, mis püüti siis õigustada oma loobumise soovidega. Saul 1988 teine olümpiapronks eesti liikumas juba iseseisvuse poole kui sa võrdled neid kahte olümpiamedalit Moskva 80, Saul 88 ja kogu seda taustsüsteemi, sest see oli ikkagi nende olümpiate puhul kardinaalselt erinev. Jah, et kui ma neid kahte olümpiat võrdlen, siis tõenäoliselt oli. See on väga huvitav, sest seal oli nagu saamise aeg. Sain nagu televiisori jaaguar, tervishoid ja autoostuloa said ja pikki asju said, mida sa tahtsid, mõned mehed said ka kartuleid. Aga mina olen väga rahul sellega, et peale souli ma sain ka midagi tagasi anda. Tõsi, mul ei olnud sellist kiusatust nagu paljudel teistel sportlastele, kes Eestis maad ja ja talusid said, aga ikkagi tollel ajal, kui raadiokuulajad mäletavad, olid hästi tugev liikumine. Eesti spordi maja suunal oli ja, ja mul õnnestus ikkagi sealt koguma, preemia sinna fondi panna ja ja uskuda sellesse, et et midagi ikkagi valmis ehitatakse, kas või pisike monument, aga ikkagi, aga noh, elu läks teistmoodi. Sellegipoolest ma ei kahetse seda, et ma oma televiisori lastekodusse viisingi või selle raha andsin, et mul oli vabam ja hea olla. Ja ma arvan, et paljudel sportlastel on, on väga mõnus tunne, kuid talle kaela riputatakse medal, aga veel vahvam tunne on, kui ta saab seda ka ise teistele teha. Iseseisev Eesti ja sinu kaks olümpiat, 1992. Ja 1996 Barcelona ja Atlanta medalit ei saanud, Barcelonast tuli sul viies koht. Atlantas olid 13. ehk esimene, kes jäi lõppvõistluselt välja. Ja sa ütlesid pärast Barcelona võistlust ühe. Väga huvitava lause intervjuus minule. Sa ütlesid lauset. Midagi pole teha seekord hinge ei hõisanud. Jaa. Ma arvan, et mitte ainult spordis, selline väljend on väga oluline. Ma arvan, et teistes eluvaldkondades on samuti olukorrad, kus siis kirjanik või, või, või, või muusik või kes iganes ütleb, et talle hinge heiskama ei tulegi. See asi väljaspordis on natuke keerulisem olukord, sest see päev ja hetkel on ainult üks. Ja, ja kui see ei sobi sulle sinu hingele ja füsioloogilisele seisundile mis iganes, siis ta ei tule, aga ma ei kahetse, absoluutselt. Viies koht oli minu jaoks ikkagi võit. Sest Ma ausalt, et see periood, mis oli toimunud poliitilisel maastikul, oli ühest küljest väga positiivne, aga spordi jaoks oli see väga keeruline aeg, sest lagunesid olemasolevat. Toetussüsteemid lagunesid, koolkonnad, lagunesid, ettevalmistus. Mehhanismid pikk nagu saadeti stepi, öeldi, et nüüd võtke igaüks otsik ise omale juurikaid, kuidas ennast toituda saata ja ja noh, mõne jaoks oli step tõesti selline, pidid põllule minema ja vasarat viskama ja mõne jaoks oli stepp rohkem sümboolne. Pidid ujumise asemel hoopis jooksma, basseinis ei olnud vett. Ja, ja noh, kõik me elasime selle perioodi üle ja minu meelest kõige positiivsem tagasi sellest sellest ajast ongi see, et kui mainisin sõpradest siis tegelikult ju Eesti sportlaste Ühendus baseerubki Barcelona seltskonnale, tõsi, et elu on nii palju edasi läinud, et mälu tuhmub ja igalühel on oma tegemisi, aga ikkagi see grupp inimesi on jäänud ja, ja päris sageli omavahel suhtlema ja isegi paar päeva tagasi Kristagoog helistas mulle, ütles, et kuidas elu läheb ja, ja noh, loomulikult ma küsin vastu, et kuidas lapsed kasvavad, nii et sellisel tasemel see suhtlemine on. Erika Salumäe ka ma olen aeg-ajalt, et hästi lühisõnumite vahendamise suhetes. Et ma tean, mida ta seal teeb ja ja ma tean, kuidas ta tahaks nagu kodus kaasa rääkida, aga järjekordselt, et Barcelonast on palju aega möödas ja elu on teistmoodi ja aga mis ei tähenda, et inimesed ei peaks omavahel suhtlema ja meenutama neid ilusaid aegu. Need aitäh, tiitke sulle seal Barcelona. Veel kord nagu üles tähtsustasid sportlaste jaoks. Kuulame siinkohal ühe muusikaloo sinu valikus Steve Harli ja Lugonstaar orav, õik täht üheks nädalaks. Jätkame juttu Jüri Tammega, on sul selle Steve Harley loo juurde ka mingi sõnaline selgitus või sõnumeid? Ei, mul on selliseid lugusid, mis mulle meeldivad, mis on mingil määral hümnid minu jaoks. Ja neid on veel võib-olla täna ka raadiokuulajad kuulavad, aga, aga eks see ole see punt, keda siis mina saagat aegadel traadio Luksemburgist kuulasin. Jaa, jaa. Ja võib-olla see väike sõnum, mis sellel laulus on kindlasti iga noor inimene tahab saada kasvõi nädalaks staariks ja erinevad inimesed kasutavad selleks erinevaid meetodeid ja tõenäoliselt on ikkagi probleem sellest, kas siis lapsevanemad või treeneri ja ei soovita õieti. Ja siis noh üks näeb oma kangelastegu selles, et autosid ära varastab ja ja, ja, ja teine need oma kangelast nagu sellest, et hüppab tundmatus kohas vette ja kolmas teeb rekordeid staadionil. Nii et, et minu jaoks on see lugu väga zombie olla. Räägime nüüd olümpiamängudest üldisemalt sellest suunast, kuhu olümpiakui niisugune on minemas. Kui sa võrdled nüüd oma esimeste mängudega, kus sa võistlused 1980, siis, mis olümpialiikumisest nüüd ütleme nende aastate jooksul, ehk siis rohkem kui 30 aasta jooksul on toimunud? Oi, seal on eraldi saade, eraldi pikk jutt, aga tegelikult on neid punkte, millal mina kui sportlane tahaksin tähelepanu pöörata? Mitte väga palju, aga need on väga olulised, et kui me võrdleme kaheksakümnendat aastat, siis sportlane oli ikkagi sõdur ja mitte midagi enamat. Eriti nõukogude liidus. Tänapäeval väga paljudes riikides siiski sportlasi käsitletakse kui midagi enamat, nende arvamust kuulatakse, NATO rahvusvaheline olümpiakomitee moodustanud sportlaste komisjoni. Ka paljudes teistes, sealhulgas ka Eesti olümpiakomitees on sportlaste komisjon. Tõsi, kui palju funktsionäärid oskavad sportlaste soove kuulata ja seda mõista, et see on nagu teine küsimus, aga ikkagi väga paljud initsiatiivid, mis on sportlaste poolt tulnud, et püütakse realiseerida, et eelkõige seda, et sportlase haritust, tõst ta saaks aru, kui oluline roll on tal ühiskonnas, ta saaks aru, et peale sporti järgneb veel elu ja, ja saksa aru, mis on üldse valimised ju valimised sportlaskomisjoni liikmeks, valimised on ju hoopis muude mehhanismide alusel toimuvat kui staadionil võistlused. Et tavaelus on kuldmedaleid rohkem kui spordiareenil, nii et, et need on kõik need olulised asjad pluss siis kõik need tingimused, mida siis luuakse sportlastele olümpiakülades. Nii et, et see on nagu väga positiivne tendents minu seisukohalt ja teine võib-olla sellist kripeldus tekitav tendents on see, et tänu olümpiamängude üha suuremale mastaabile hakkab kaduma selline olümpiamängude vaim, mitte inimestevahelistes suhetes, aga infos aga kindlasti sinna vahele mahub hästi palju muid asju ja selleks nimeks on elu. Spordielu. Kas sinu meelest ei ole olümpiamängud üha enam ja enam muutunud meelelahutusürituseks ja kommertsrealiseerunud hästi-hästi tublisti, või ongi see aja märk? Jah, et ei, absoluutselt, mind ei sega see, et, et olümpiamängud on maailma kõige suurem sündmus ja sportlased on selle osaks. On ju ainult positiivne ja, ja see, et mängud kommertsialiseerub, et otse loomulikult annab see võimaluse lisavõimalusega sportlastele olla paremini nähtavad teha paremaid sooritusi. Et kommertsialiseerimine iseenesest ei ole halb, tõsi, kõik sõltub ju inimesest, et kui tema oma saavutused üle kommentsialiseerib et panustab rohkem rahale, siis noh, kindlasti tema karjääri pikkus saab olema hoopis teine. Tema pärast sporti. Eksistents saab olema hoopis teine, sest kindlasti inimesena, kes on spordis olnud aadetega südamega rahvas. Palju neid on veel jäänud, kes saadetaja südamega. Ma arvan, et ikkagi päris palju, et noh, võtame kaks meest, noh, ühe siis selle riigi poolt, kus me praegu asume, et Kert karter ikkagi Vahva Eestis testimas sportlane ja Kristiina Šmigun, et kindlasti nad teenisid head palka teenivate oma saavutuste eest, aga. Samal ajal on nad jäänud Eesti spordimusterkujudeks, et ma ei tahaks sinna minevikku tagasi sügavamale minna, aga räägime tänapäevast ja võtame teise inimesse, siis Sergei vuka. Paljud küsivad, et milles on siis tema nagu fenomen, et ikkagi ainult üks olümpiamedal tohutul hulgal maailmarekordid, aga mina ju kõrvaltvaatlejana, mõistan väga hästi, miks ukrainlased teda armastavad. Seal keel oli tohutult võimalusi minna elama Monacosse, saada saksa kodakondsus, saada rikkuste juurde Ameerika ühend. Vahepeal ta mingi periood vist võitis Berliinis elav. Jah, ta võistlusklubi eest, aga samal ajal ta ei mõelnud üldse sellele, et vahetada kodakondsust raha vastu. Ja tulemus on käes, et sportlane on riigi spordijuhtimise eesotsas, teda austab rahvas ja teda ei unusta rahvas, niiet vaadete ja ja jäämine olemasolust spordis on minu meelest üks vähestest võimalustest, kuidas saaks tasakaalustada nõndanimetatud kommertsrealiseerimist. Olümpismi ja poliitika, minu meelest olümpialiikumine pole suutnud ennast lahti haakida suurest poliitikast, kas või olümpiamängude toimumispaikade valimine nõnda edasi, nõnda edasi. Või on see minu luule? Meghan, igas asjas on ju osake tõtt, et oleme ausad, et tänane olukord maailmas on selline, et on tekkinud teatud jõujooned ja jõujooned ei ole mitte ainult poliitilised, majanduslikud ja, ja väga mugav oleks teha olümpiamängu sellisel teljel nagu New York, London ja Tokio. Aga kindlasti olümpiakomitee rahvusvaheline olümpiakomitee on soov ikkagi kuskil mujal ka midagi korraldada, et anda võimalus. Kas siis nüüd kolmanda maailma riikidel, aga ikkagi arengupotentsiaali oma hotelle, riikidel korraldada suurvõistlusi ja läbi selle muuta ühiskonda, demokraatlikumaks, avatumaks, parandada majandust, anda inimestele võimalust näha oma riiki natukene teise nurga alt. Ja kui sellele liinile minna, siis paratamatult sa ju hakkad muutum muutma kehtivaid reegleid. Hea näide on ju nüüd olümpiamängud, mida siis minu arust on väga oskuslikult paigutatud sotsisse, sest Venemaa on ikkagi suurriiki, Venemaa suudab korraldada, mängi jätkuvalt, teda on huvitatud ja neid tegema võimalikult hästi. Ja, ja kindlasti on Venemaal sotsi piirkonna korda tegemine väga oluline regionaalpoliitilises mõttes, et mis sinna kõik nagu kõrvale jääb, siis nagu see on ikkagi nagu saaja veskis. Kui palke puhastatakse, siis laastud lendavad, et suurte ürituste puhul on see paratamatu, et me siin võime tänapäeval täna lugeda ajakirjandus, kuidas Pakistani illegaalid töötavad turvateenistuses Londoni olümpiamängudesse ja noh et kõik need, et probleemid on seotud globaliseerumisega ja ja mängude üha enam laienevale mõjule. Nii et kui tagasi tulles endale uhke aina juurde, siis noh, see, et taliolümpia toimuks näiteks Slovowiscorpaati mägedes, minu meelest on väga positiivne poliitiline sõnum kogu spordimaailmale, et üks suurriik püüab korraldada ühes vahvas regioonis keset Euroopat mänge teha seal kõik korda. Pluss siis tõenäoliselt need mängud saavad olema osavõtjatele ka odavamad kulude osas, nii et, et siin on ainult plusse ja õiguste eest võitlemine matult eeldab seda, et on korraldajate linnade, aga ma kordan, et korraldavad ju linnad, et välistada poliitilist sekkumist, aga, aga ikkagi korraldajate linnade taga on ju riigid ja riikidel on poliitiline juhtkond, kes läbi linna, siis püüab saavutada palju laiemaid eesmärke ja kuna vaba maailm ei ole nii ühtne, siis paratamatult asi on veel keerulisem kui kunagi, sest siis oli ju kaks osapoolt oli hea ja halb ja tänapäeval on keskpõrandale kokku Kas sa ei pelga, et on siiski riike, kes väga tugevalt kasutavad olümpiat propagandistlikel eesmärkidel? Ma oleks nagu teistmoodi isegi küsinud, et kuidas sina oleks küsinud, mina oleks küsinud, et kas sa arvad, et on riike, kes ei kasuta poliitilistel eesmärkidel olümpiamänge. Et tõesti, ma arvan, neid ei ole. Ja, ja kui me nüüd vaatame selle poliitika nurga alt Seal oli, ma ei mõtle poliitilistel, Ma mõtlen propagandistlikel eesmärkidel. Ja noh, ütleme, et propagandasõna on ju väga erinevalt mõistetav tänapäeva kultuuri kontekstis, et kui me vaatame 36. aasta mänge, sest nad olid kõige propagandistlikult ja teise nurga alt ka 80. võiks ütelda. Aga 2008 oli ka mingil määral ikkagi 2008 oli ka oleksin tahtnud, et ka 2000 oleks propagandistlik, aga et oleks tähistatud, tähendab 96996 oleks propagandistlik ja aasta olümpiamängude tähistamine ei oleks toimunud mitte Coca-Cola mängudega, aga oleks toimunud Ateenas. Et jah, et selline on olukorrad ja meil on väga hea hinnata seda, mis on toimunud. Meil peab olema oskust vaadata natuke tulevikku. Ja nüüd Eestis siin rahvusringhäälingus istudes, mina tahaksin näiteks tähelepanu pöörata hoopis sellele asjale, et kuidas saaksid väiksed riigid osa olümpiamängude korraldamiseks. Kahjuks on meil nagu häbi tunnistada, et Tallinna olümpialinn aga Tallinnas on toimunud olümpiaregatt ja, ja minu meelest see märg on oluliselt tugevam kui seda hästi turustada, kui see, et et me, me püüame vaha, vaha vaikida olümpiamängude korraldamise Tallinnas, niiet et see on tegelikult tehnika küsimus, kuidas seda turustada, sest ütleme niimoodi, et need kruiisilaevad, kes siia Eestisse tulevad, kindlasti paljude nende inimeste jaoks on viie rõnga olemasolu selles linnas väga oluline kvaliteedimärk. Nii et, et ma ei oskagi mitte midagi lisada, et see on nagu lõpmatu jutt, täpselt nagu olümpiamängud, ajalugu ja, ja olümpiamängude toimimine, et kindlasti olümpiakomitee näeb rahvusvaheline väga palju vaeva selleks, et asi tasakaalus hoida. Kui me vaatame selle kuldklubi liikmeid nüüd siis ikkagi väga palju on seal väikeriikide kroonitud päid, tänasel hetkel Lichtenstein Kuveit. Kes eeldatavalt peaksid mõtlema, ütleme, tavariikide esindajatest teistmoodi, mul on väga kahju, et Eesti pole suutnud pühenduda sellele taastada omaosalus rahvusvahelises olümpiakomitees, Eestis oli kaks esindajat. Tänase hetkeni on sellised teema arutelu nagu tabu, et et hakatakse rääkima, kes seal võiks olla, ka mitte see, et Eesti võiks seal olla. Nii et, et minu meelest on siin veel väga palju arenguruumi. Et kui Eesti tahab olla tegija maailmakaardil, siis üheks väga tähtsaks osaks on rahvusvahelise olümpiakomitee liikmeks saamine mõne isiku tasandil mitte välisesinduste avamiseks. Ainult nii, et avades Lozani uksed, avab Eesti omale uksed hoopis teise maailma. Ja meenutagem siinkohal siis neid kahte meest, kes olid rahvusvahelise olümpiakomitee liikmed, olid Friedrich hakkel ja Joakim Puhk ja ma arvan, et see on üks suund, millega Eesti ikkagi peaks tegelema ja sa ütlesid seda õigesti, et ei ole oluline, kes on see liige, aga et meil oleks eestlasest rahvusvahelise olümpiakomitee liige. Just kui me räägime veel eesti võimalustest osaleda olümpialiikumisest, noh me mainisime siin, et võiks kuidagi midagi korraldada, et eks ole, väga udune tulevik, sest noh, väikeriigid siin Läänemere ümbruses Eesti, Soome, Rootsi ja Leedu, Läti vaevalt suudavad seda asja nagu organiseerida ja tänapäeva maailm ei ole selleks isegi valmis, et nii mitmetahulised olümpiamänge korraldada. Aga samal ajal osaleda olümpiamängude korraldamises panustades näiteks igasuguste infotehnoloogia või muude uuenduste kasutuselevõtule olümpiamängudel ja kas see on ka ju panustame olümpialiikumisse, aga nagu ma eelpool mängus mainisin, et kui Eesti esindatus rahvusvahelises spordiorganisatsioonides juhtkondades ja olümpialiikumises kõige kõrgemal tasemel on on väike siis paratamatult, et need otsused, mis sünnivad koridoris, tabada tubades, need mõtted, mis pärast pannakse paberile. Kui nad on paberil, siis tegelikult olla nagu juba natukene hilja, nii et mina küll tahaksin väga ja ma ütlen teile ka ausalt välja, et ega ma Ukrainas on ukraina asja ajama, ei hakka kindlasti majandusel ka Eesti asja. Sest enamik inimesi eesotsas rahvusvahelise olümpiakomitee presidendi Jacques rockiga teavad, et ma olen eestlane ja ma olen Eesti olümpiasportlaste assotsiatsiooni president, nii et et suurmehes võib tassida kahte vankrit ka midagi hullu pole. Loodame, et tervis vastu peab, aga tuleme nüüd selle ukraina juurde tagasi. Ukrainal on eriline koht sinu elus ja saatuses, sest Ukrainas said sa tippsportlaseks, pöördusid Eestisse tagasi ja nüüd lähed teisele ringile Ukrainasse. Ütle, kuidas sa oma elu esimesest septembrist peale logistiliselt seadma, kui palju Kiievis, kui palju Ukraina olümpiakomitee esindajana võib-olla välisriikides ja kui palju Eestis. Jah, et eks need kõik asjad on tegelikult nagu läbimõtlemata veel selles mõttes, et missugune saab olema minu panus teatud protsessides. Et kindlasti minu hallata jäävad näiteks hispaaniakeelsed riigid, kuna ma olen elanud Hispaanias, tean seda keelt ja, ja seal on päris suur maailm ja nendega suhtlemine võõrkeeles on väga keeruline siis kindlasti väga palju aega. Pean pühenduma oma tööle ka Kiievist, sest ma tahaksin selle asjaga nagu ütleme, talve jooksul korda saada. Et näha ära, mis inimesed on, missugune potentsiaal ja paika panna mingi mingi pikema aja tööplaan? Jaa, jaa, noh, sõltuvalt sellest siis, missugused on Need, järgnevad sündmused, mis peale olümpiamänge siis toimuma hakkavad. Sõltuvalt sellest, siis on minu elu ja tegemised, et kindlasti ma hakkan lendama reedel koju ja esmaspäeval Tallinnaga teise koju kodu ja aga tõenäoliselt see elu saab olema ikkagi rohkem lähedane sportlase eluga hotellides, mis tegi ja nii edasi. Ja, ja väga palju näiteks sõltub sellest, kui hästi olümpiamängudel läheb Ukrainal. Jalgpalli õnnestus ka hästi, kui õnnestub võita Ukraina seitse kuni üheksa kuldmedalit ja sinna erinevat värvi metalli juurde siis kindlasti saab olema nende reiting maailmas kõrgem poliitiline tugiriigist saab olema olümpiakomiteele suurem ja seda rohkem on võimalusi midagi suurt ja, ja, ja olulist ära teha. Nii et paratamatult me jõuame taga sellele ringile, et kõik sõltub sportlastest. Lapsed on sul suured, aga kas abikaasa jääb põhiliselt Eestisse või on ta sinuga, ütleme mingitel aegadel ikkagi Kiievis kaasas? Tegelikult ei ole suured poisid, on kuueteistaastane, praegu on Rumeenias Bukarestis on siis Euroopa meistrivõistlused korvpallis U16, nii et minu pojal on seljas Eesti koondise särk ja mul on selle üle hea meel, et ta tegeleb rahvusspordialaga. Jaa, jaa. Kindlasti ema perekonnas on olulisem selles vanuses kui isa olulisem lüli, olulisem lüli ja kindlasti abikassa siin elamise aeg saab olema pikem ja temal peab olema rohkem kui kohustusi. Aga tegelikult ju meie kahe riigi vahel on hästi vähe maad tautoganud sinna 1200 kilomeetrit. Ja lennukiga on tund 40 ja. Ja ei ole see asi nagu hull midagi. Aga lõpetuseks ilmselt küsimusi sinu ees on. Ja laul nimega question, küsimus Kristampsoni esituses ka lõpetab meie saate, aga enne sa tahad veel öelda oma lõpusõnad? Ma tahaksin edu soovida Eesti spordiinimestele, mitte ainult sportlastega, treeneritele, kõigile ja pöidlad pihku. Aitäh, et tulid stuudiosse ja edukat olümpiat Ukrainale. Edukat olümpiat, mõistagi Eestile. Uudis pluss sume külaline.