Laulus Ma tulen hilja, aga me oleme jäänud hiljaks ja meil on väga pikaks kogunenud võlg kreegi ees ja paljude tema kolleegide ees. Ja ainuke lohutus on see, et juubel on see, mis lükkab meid nüüd võib-olla nende materjalide poole. Meil nagu teadvustame endale nende ulatust, nende tähenduslikkus hakkab meile alles pikapeale avanema ja see nõuab aega, pikaaegset süvenemist. Niisuguseid asju ei saa teha kiiruga ja möödaminnes. Siis ei ole asjal mõtet ja sisuka eksida. Aga me räägime esialgu sellel juubelil rohkem ikka temast kui inimesest. Tema tegevustest, mis väliselt näha on ja mis jälje on jätnud, mis on jätnud jälgi paberile ja mälestustesse. Ma ei oska veel kõike mõtestada, mis meie ees seisab, sest see on siiski tohutu mahult, vaimselt, mahult, füüsiliselt mahult, köögifond on vist muusikaosakonna suurim muuseumi kõige suurem font, no see ütleb ise midagi, kusjuures kreek ei ole graformaal. Ja kreek ei ole ka see mees, kes oleks oma materjali isemuuseumisse toonud. Kõik, mis tema ise on pidanud tarvilikuks säilitada, ei ole mitte tarbetuks osutunud järeltulevate põlvede silmis. Aga mõtestada ei ole seda paraku ikka veel piisavalt jõutud. Aga kui meile antaks tervist ja elu siin Eestimaal eesti asjade peale mõtlemiseks, siis ehk toovad lähemad aastad selles osas mõnevõrra leevendust ja ehk me mõtleme ka enda jaoks paljusid asju selgeks. Võiks kreetner laulud kirjutas, seda ma ikkagi ei oska sulle öelda, ma arvan, tal oli tarvis neid teha. Samal ajal me teame, et kirikumees ei olnud, me ei tea kas ta oli ja kui palju ta sisenes. Jumalat, uskus. Aga jah, siin saab nüüd jälle ainult, oletame siis loomulikult teda sellel ja ma ei usugi, et on siin saalis praegu kedagi, kes võiks. Aga võib-olla läksin piibli peal vanduda. Seda viimset tõde, sest tähtsatest asjadest ei räägi eestlane kunagi palju ja kõva häälega ja veel vähem teiste kuuldes. Seetõttu see, mis tema südames oli, kes sellest jälgimise teel miskit aimu sai, see saia ja kes tema arhiivi ja tema käsikirju vaadates sellest oletusi teeb, võib ka teha, aga mitte keegi ilmselt ei saa öelda, et see oli just täpselt nii ja mitte teisiti. Et jumal oli kreegi südames, selles olen ma üsna veendunud, iseasi on, missugune see jumal oli ja kas teda nimetatakse ühe, teise või kolmanda nimega ja mis nime tema enda jaoks sellele jumalale andis. Aga loovuse hing pidi tema südamest ikka läbi, olen ma käinud, kui tal oli nii möödapääsmatult tarvidust selle väljenduse järele. Minu ema ja kreegi esimene abikaasa oli tõed. Ja, ja siis, kui, kui mu ema suri, ma olin ainult kolme aastat jõudnud vanaks saada. Ja siis isa oli mul tookord üsna tugevasti haige, pärast seda oli Tartu haiglasse, siis ma elasin Kreigi peres oma oma tädi olelusenasel. Vannu tänaval tookord ja need hiljem. Noh, ma olen Netuks kolm korda saanud käia rootsimaal. Tädi Maria Veneesi, nagu Grectada kutsus elasel, ta suri alles mullu oktoobris. No ma ei ole kunagi ennast muusikateadlaseks pidanud ja kuna kreegi suurtes huvi ei tundnud, siis nii rumal ma olin, et ma ei osanud nagu sellest aspektist ära kasutada neid külaskäik. Sest et. Tädimeesi veel oma oma oma kõrges vanuses oli üllatavalt hea mäluga detailideni ta mäletas minevikusündmusi ja muidugi saar käis selt juttudest väga palju läbi ja Simm ja seal oli teisi, nii et seal oleks tohutult palju saanud nii kirjutada ja ega ta Ta ei lasknud kohe ligi. Sest et tal oli niisugune, ma ütleksin, parandamata nostalgia. Ta igatses koju ja ta ei, ta ei taibanud isegi, kus see kodu tal on ja sõjakeerises, nii nagu ta sinna läks oma oma õdedega sõja jalust ära. Ja nagu lõhestatud hingega, selles mõttes ta ilmselt elas kuni kuni elu lõpuni. Aga mis puutub näiteks meie vanema põlve heli loojatesse skulptuuri laulistes sündmustesse, laulu pidudesse, rahvaluule korjamisse, ta osalisi igal pool. Tal oli nii palju konkreetseid nimesid, olukordi, fakte, seda see oli lihtsalt hämmastav, kuivõrd selgelt. Ja, ja ma ütleksin ka paljusõnaliselt ta kõigest jutustes. Oleks mul olnud tookord midagi, kuhu, kuhu võtta, kas või lindile mul ei olnud. Paraku läks. Ja, aga nüüd see nad tänavu suvel ma nüüd teadlikult siiski pillisin toori, ta meenutab väga oma isa. Ma võtsin paar fotot, kaasasin ka. No isa vähemalt nooruses näis olevat selline. Ja ta aga näete, imetlusväärne oli see, kuivõrd ta oma oma lapsi harise, seda niisugust kultuuripõhjani lepidisanda. Too rääkis, et pidevalt rääkisid ka muusikast. Ta andis nendele kuulda raadiost seal muusikat, vaatas programmist lahja mõistatada, kelle helilooja käe kerise võiks olla, missugune teos ja niheda, ega haris neid päris põhjalikult ja, ja üldse Viisneid kurssi nende küsimustega looming vahetada, ütles, et siis oli, siis oli ikka uks kinni ja, ja iga päev ikka teatud tunnid oli, nii et siis see oli regulaarne, siis isasega ta ei tohtinud. Ta õpetas neid, õpetas klaverimängu, mind hämmastas see, et Oremegi klaverit ja ma küsisin, et kas tõesti ta ei õpetanud. Ja see hakkas küll peale, aga vot see oli jälle nii järjekindel. Et iga päev tot Kell nihkuse kell kukkus Niianiimitud seal minutit või tundi või tuli siis tegeleda ja harjutada. Ja aga tulid näiteks suplased külla või, või, või tuttavate lapsed kaasas. Ja ole hea, hakka harjutama täpselt sel ajal, kui tõlki küll täiesti võimatu, mitte mingisugust aja nihutamist edasi-tagasi ka ei olnud võimalik teha. Loorits, temal läks nagu iso ära sellega, et, et kuidagi noh, nii kahju oli see Leiematsionaalselt nii käest ära, tähtsalt muidugi ta saab aru, et isa järjekindlusele lõpmata hea asi. Aga see just see pandumatus võib-olla selle koha pealt ja siis oli seal niisugune söögilauastseen, mis ma mäletan. Lapsed natuke kolistasid seal jalgadega ja võib-olla tegid nalja seal toiduke ja ja isa ütles, et jätke toit rahule. Ja Thor oli vaikselt ütelda, et ei tea, mis siis saaks, et oleks ometi klaver kalt hoidlust. Ta ütles, et ja sellest päevast peale isa enam nende need ei õpetanud mitte yks tund ja lubas neil seal vana tahvelklaverit pääsel teises toas mängida ja nad võisid ja said käia teiste õpetajate juures, aga aga ise nendega enam ei tegelenud, nii et see oli ikka nii, et kui ikka ütles, siis ütlesime, jäi. Nii et selline. No ja mu isiklikud mälestused sellest ajast mõistatus on ta olnud meie perele ka. Isa temaga ikka väga palju käis ja me oleme ju üle üleaedsed seal kogu aeg olnud ja kõik need sõjakolletes, et seal ka ära näinud, mis sealt linnast üle käisid. Aga mul on meeles, kui seal ainult Haapsalu poed olid, kõik need tühjad ja midagi ei olnud saada ja ja siis meie isad olid need, kes käisid, käisid toitu otsimas. Vana Cyrillusel oli see suur tõru korv käevangus. Ja minu isal oli suur Fordsel ja siis nad kahekesi läksid, aga linna Franud nende nägusid siiski tundsid, mõni müüja vahest halastas ja andis neile tagant ukse kaudu. Minu isa oli invaliid, ta ei jaksanud seista. No küll, eile sai ka ikkagi eakas mees jõega temaga ei olnud, sabas seisid siis nad kahekesi niimoodi käisid ikka isa käest, kuulsin, kus nad jälle kõik olid ära käinud. Ja siis muidugi need ühised ühised käimised, nii et läbi läbi isa. On väga mitmeid asju ka. Nagu mäletan. Ja. Ma mäletan teda sellest jah, võib-olla oma ema matustest ma olin küll jah, imetillukene just saanud kolme aastaseks. Aga Cyrillus juhatas koori tookord, see on Haapsalu kalmistul, nende hauad on ka peaaegu kohakuti. Niimoodi diagonaalis ja, ja ma mäletan ja nii üksikasjadeni seda päeva. Seda, kust päike paistis ja neid varje ja kohutavalt palju rahvast ja ja pärast kuidas mul seal Võnnu tänava kodus kuidagi toit ei maitsenud, see oli nii raske. Ja siis seal elades ja siis ma olin kuidagi nagu jah, päris päris orvuks jäänud, isa oli, jätka Tartus. Siis ma imetlesin, sest ma nägin teda esimest korda ilma prillideta, ta läks hommikul silmi pesema ja see mälestus, aga ma ütleks, et ma ei oska edasi. Aga hiljem ta võõras. Nojah, ma olin harjunud teda kogu aeg prillidega nägema ja muidugi piip käis ka ikka sinna juurde, ma ei tea, kas ta hiljem vist enam ei ei suitsetanud ja. Aga noh, see piip ja prillid see käis ja kas teil kodus on tema niinimetatud autoportree? Seda mu isa rääkis ja meil on see koduski juures, sellest oleks, sellest tasuks tõesti koopia teha, see on üks tema huumorisähvatusi. Ta võttis iseennast põlve otsast, siis jäi muidugi tohutu lai lõug ja siis ei hooli. Ma ei mäleta, orbiit pealatist ees, aga prillid küll ja, ja see talle niivõrd meelde, siis ta läks sinna Haapsalu kohaliku fotograafi, see oli 30.-te aastate lõpus. Ja siis ta oli tellinud sisa jutu järgi 40 postkaardi suurust seda silti arvestades need autogrammiga ja saatis sõpradele laiali. No meil on ka üks niisugune autogrammiga. Ja ja alla oli kirjutatud autoportree. Ja jätta niisugune naljamees oli ja isegi jah vist selle meie pere kurval päeval oli seal nalja visanud, nagu ma hiljem kuulsin. Nii et see käis temaga küll kaasas ja mulle tundub, et, et see oli ka omamoodi nagu kilp meisse ei lasknud tema sisse vaadata. Aga kuna inimene muutub ja areneb elu jooksul võimalik käte hilisemas järgus ennast rohkem avas. Ei ei oska ütelda nendega. Aga isa ka teda mõistetes tükkis nägi ka seda laulade töötlemist pealt. Tõi ka, käis seal üsna üsna tihti ja ütles ka, et mina ei saa aru, et kuidas tal võib-olla nii palju energiat, et üht ja sedasama asja jälle uues variatsioonist teha jälle, tal oli samal ajal teistmoodi jälle käsis nende vaates nagu ikka natuke sinna nootide peale ka. Mis seal oli, et see tohutu sihikindel töö. Ilmselt see oli tema üks tasakaalu saladusi, ta lihtsalt selle suure enesedistsipliiniga pani asjad paika ja jah, ja, ja oma oma sisemiste ja üleelamiste muredega teisi koormanud. Ja ja isaga, minu isa oli tal ka niisugune sageli sõnatu kontakt, minu isa ei saanud tehnilistel põhjustel rääkida, kuna tal oli, see areneb Parkinsoni juba aga aga siiski ja ka niisugune lakoonilises, aga sealjuures väga kujundlik, väga ilus. Kas siis mõned korrad ma olen seal käinud näitamas oma loomingu katsetusi? Kihtsusega, ta oli üldiselt väga kitsi. Aga, aga ega ta ei laitnud ka, kui seal just paha midagi ei olnud kuivana? Oh, kes seda nüüd teab, kus ma olin kümneselt jah, kuskil kümneselt. Sealt ma hakkasin juba niimoodi näitama, aga ma kirjutasin varem. Ja, ja siis. Ta oli väga niisugune asjalik ja heatahtlik ja ja siis oli võimalik, kasutate tema tohutut, naudi koguni, et mul oli võimalik juba literatuuri pähe ajada endale, enne kui ma siia Tallinna tulin. Sest et tal olid kõik seal küll ooperites sümfooniat, klaviirisse, küll neljale kahele käele, siis isaga koosast mängisime, ise mängisin ja need, see suur muusikajanu on võib-olla kõige parem õpetaja, siis jääb ju kõik meelde, siiamaani võin mängida partituuri peast. Nii et see, see oli täiesti ääretu varandused, et kunagi olnud, naudi puudust, ei saanud sinna teisele poole aeda minna ja ja lahkesti anti sealt kasutada. Ja ta oli kuidagi nii. Ta ei pannud pahaks läinud niiskus laste laste mängudega seal isegi kontakteeruda. Haapsalus käis seal riiklik nukuteater, see meeldis meile nii hirmsasti ja ma otsustasin ka, et emme teatri-. Ja no ma olin, mis ma olin natuke paar aastat üle 10. Õde oli siis mul üks viis aastat noorem ja võtsin. Eks muinasjuttudes ei ole alati nimme lampi, kirjutasin stsenaariumi, õpetasin õele selgeks, tegime kahekesi kõik nuppude dekoratsioonide, terve selle teatri olid meil seal lavaefektid ja hääled ja kõik asjad ja. Nojah, ja siis hakkasime ära ja siis oli, siis ma mäletan, kas nad istusid põrandal patjade peal vist meil seal ja siis oli terve kreegi perealis meie publik ja etendus läks seitsmes pildis. See oli siis niisugune väga erakordne päev, see on meelde jäänud seenior, reisijad muidugi ka oleme ka koos käinud ja nüüd seal Rootsis, kui ma seal neid uurisin, küsisin. Sealt jäi meelde niisugune moment, et metsajalutuskäigud on ilmselt olla traditsiooniks juba ka kohe sellest varasest pereelust peale, nii et iga püha peab ikka mitu-mitu tundi, vaatamata sellele, mis kraadid seal õues olid. Näiteks kui tooroli väikene ja Peeter venelased nad käisid ikka pidevalt pidevalt ka neid pikki-pikki jalutuskäike tegemas. Ja need ääretult hea jah, niisugune kontaktis on ju ikka perele nii suur asi ja näiteks millest minu pere küll ei võinud rõõmu tunda. Ja siis Bachi armastuse kohta. Isa kunagi püüdis niisuguse lause kinni, ta oli öelnud niiviisi, et. Et kui ühel päeval nii juhtuks, et kõik muusikamaailmast ära kaoks, pauh alles jääks, siis poleks katki midagi. Niisugune jutt ja siis toori mäletamist mööda need igasugused uus keelendid, need teda väga ärritasid. Nii et kui üks Haapsalu niisugune tuntud muusikapedagoog abiellus, siis onu Cyrillus oli pärast küsinud, mis asi see nüüd oli, siis oli see nüüd laulatus välise laulatis. Need asju läänes ja ma kirjutasin. Ja, ja nojah, ta olevat olnud väga konservatiivne ja just niisugusi vanu väljendeid armastanud ja ja paistab ka, et talle need vaimulike rahvalaulude tekstid ka mõnes mõnes mõttes just meeldisid selleni tarhaismi niivõrd kalli vat vormiõpetus, sest kui ta koodad, seletas. Seda minu isa rääkis, igatahes siis pärast seda hakkasid asjad pahasti minema, ta oli rääkinud niimoodi et jah, kooda, et mis ta, Hannes jätk, saba, lindudel on sabad ja loomadel on sabad ja kaupluste ukse tagasabade inimestel sabad järele. Ja nii et ilmselt siis sealt kuskilt läks edasi. Et see ilmselt oli talle saatuslik. Nojah, aga see on üks, üks nendest paljudest, nii et. Ja, ja no ei saa kunagi tema kallal Norrised, mis et eks ole, et Ratasel on seal reekviemi, seal seal on paralleel kvindid, et nii haritud kliendid paned siis kerile seal ütelnud, et viimsel päeval Nii ja suhe religiooniga. See on ka tõesti mõistatus. Mul on niisugune tunne, et ja üldse kõik, mis niisugune eriti intiimne. Kreegi puhul mõtlen Cyrillusi puhulgatoori puhul, et see on neil väga sügavasti kuskil sees, et seda põhimõtteliselt ei jaga, võib olla väga-väga lähedasele inimesele, kellega pidevalt koos ollakse. Ja võib-olla sellepärast ka see, see kuulub inimesi kõige intiimsemate küsimuste hulka, see jumalasuhe. Nii et see jääbki nende saladuseks ja seda ei mõtesta lahti kunagi, aga see ta just neid laule kirjutas. Ma mõtlen ka, et ta pidi selleks väga suur vajadusele. Üks minu tädi tõesti kõige vanem, kes praegu elab. Tema ütles, et tema, tema käis kõigepealt veel Gerlusega jalutamas, Cyrillus tahtis tegi ettepaneku, et prantsuse keelt õppida, siis tee peal nad siis niimoodi rääkisid ja nad käisid ka rahvaluulet kogumas. Aga noh, see oli just Vormsi periood, millest kuna seal oli käinud niisugune usulise ärkamise laine läbi, siis kõik need muud laulud olid jäänud tahaplaanile ja ilmselt saab sealt palju muud. Ei olnud ka korjata vaimulikke rahvalaule. Tädi arvas niimoodi. Kas ma võin kinnisuse ootamatu kandi pealt küsida teie käest? No see, et kreek niisugune tore mees teie lapsepõlve kuulun. Ega see ei pea ju tingimata tähendama kellelegi muusikadele, peab sellepärast meelde, nagu te teie muusikaline areng või kas on läinud, ma toon näitena on hoopis mujale noh, tähendab ei pruugi meeldida. Ühenemisel, blokov, juht ja nii edasi. Kuidas teie kreedimuseks? Mulle ta väga meeldib, ainult et ma olen ka nüüd teda avastanud, näiteks neid vaimulikke rahvalaule olen hakanud kuulma alles siis, kui need on esitatud, siis minu käes ei ole neid kunagi olnud. Aga tema varasemad laulud natuke, ma olen imetlenud nende teenust ja niisugust tehnilist filigraanselt töötlust ja ainult et nojah, tema vaimulaad on siiski ka niisugune küllaltki ratsionaalne, ta töötlemine juba nõuab niisugust lähenemist ja ta ei suru ennast peale ka muusikas efekt ja see askeetlik, kus mulle väga meeldiks Aitäh veelkord, tõesti, suur tänu teile. Hoidiste üldiselt neid ei kannatanud absoluutselt mingisugust pettustega, valeta ka kõiges muus oli ta onu niisugune meie suhtes väga pehme ja väga järeleandlik. Väga hea, kui teda nii meelde tuletades tuleb meelde, kui kuidagi noh, suur, kuigi ta ei olnud kasvult suundad. Seoses sellega ja siis mis väärivad siin oli täna palju juttu sellest, et kuidas tema elas üle seda, kuidas suhtuti tema loomingusse minu meelest tema oma maailm oli nii avar ja tal olid kindlad põhimõtted, nii, nii kõigutamatult põhimõte, nii et temale oli kõige tähtsam see enesehinnang. See, mida tema pidas õigeks, pidas ilusat keebida sea. See määras kõik tema jaoks, tähendab kui tema oma loomingus ei teinud mingeid järeleandmisi selles suunas, mida ta õigeks ei pidanud ja kui teda ei mõistetud, siis riivas teda vähe. Aga no ma mäletan, kedagi ta nii hukka ei mõistnud, aga ta oli väga pettunud, kui mõni mees keeles ta seda ei oodanud, kirjutas kas parteile ja valitsusele mõne uudi või hümni siis ta oli kohe väga sügavalt pettunud, sügavalt õnneta, ise ta suts hoiduda peale ühe laulu Stalinile, mis ei ole eriti populaarne, mis erinevalt ruutu teadvuste kasutasid vaimulikku rahvaviisi. Siion kaebas suures hädas. Press emad oma ponks sea emale. Viriseks, sa lähed kinni, selle taga on, et midagi taolist. Need pahandasid konservatooriumis, need olid mitut laadi, aga tema ise. Ma isegi mäletan, ma olin sellel esimeses klassis ja tema rääkis kodus sellest tema asjast aru niimoodi, et põhiprobleem oli selles, et ta oleks saanud personaalpensioni, tal vist ei kas teile aasta puhul selle eest ja, ja see, et see asi oli selle pärast lihtsalt põhilised kleiti, muidugi ettekääne, mida oli üsna lihtne leida. Nüüd ta ka nagu ei võtnud seda kui keelega otseselt vaenulikku suhtumist, vaid kui lihtsalt tuli nõrku inimesi, kes läksid kaasa selle aja vaimuga, kes tegid ära selle musta töö midagi, siis ta tuli ja teha sina Creeki, teatavas mõttes kardeti tema teravat keelt. Ja, ja siis mõnele, kellele see sõnum eriti pärale jõudnud ikka küsis, mida ta ütles ja mida ta selle all mõtles? Ikka tema tekst oli, ikka, tuli lahti seletada tema niisuguseid loomusite, tema kinnitasid. Vaat see poiste tema loomingust ka välja, ta rääkis, et noh, niisugusest väikesest hädalduiannetusest, lähedastest asjast võib inimene karjuda, kõigile on midagi suurt olulist. Näiteks nagu inimene vaatab rahakotti heita, võib valjusti nutta, rääkida kõigile, ta kaotab usalduse enese vastu, mis ta tavaliselt valjusti karju, eks ole. Ja mina olen isegi tema loomingus, no muidugi, kuidas seda keegi taju on hoopis iseküsimus. Aga minu arvates nendes ilmaliku rahvaviisitöötluste nendes suurtes teatrites paistabki ilusti väljas kulminatsioonikujundis. Häälte arv järjest kasvab, läheb paralleel akordikaga ja kõige niisuguse kulminatsiooni momendil tekib paus ja siis on lausa pianistid. Mõtlesin niisugune. Lähme lastel peretuppa tolles mõttes note kassas tegid koos aga teie enda üheaegselt Jüri pesamuna, kas, kas ta oli nii õiglane kõigi laste vastu? Olitmattal kõik võrdsed? Niisugused pinna natukene kavast midagi ei, mina arvan, et tema suutis ta külvariate ise suutis küll, mõnes peres on niimoodi, et kõige vanem laps NATO peab aitama juba sellepärast, et ta on, ongi suurendada ka aitama rohkem tööd ja väiksem võib sel ajal võlli lüüa nihukesi asju. Ta oli peasituatsioonis, töö jaotamine käis ema kaudu, nii et temaga seda probleemi tekkinud. Venemaa anali hea vaid toidid. Tema ema ega põhjendust ka, et Jüri on ikka kõige nooremasugune pahased olime siis me ikka teda sõimasin nüüd igavene hellitustita oled. Isa võib-olla jälle vastupidi, ise rõhutas jürimees raadi õdedele liiga tulega mees alale. Seppik suri põhiasi, mis teeb jälle midagi pahasti, tegin nii, et niimoodi kahelt poolt. Miks isa test muusikusest, kas tahaks seda nii vastuvõtja ta kohe ei tahtnud, et ega muskleid sööma hakkaksite. Ei, ta pani meid ikka, võiks vist õppima kõik, õppisime muusikat ja kõik. Me tegelesime muusikaga ja ma ei tea isegi, ta kirjutas meile kompositsiooni ise väga virgaat üles. Meil on kõigil viisiku talle üles kirjutatud. No Jüri näiteks milline sümfoonia teil on? Mul oli väga lihtne laulukalijad. Kiikusena Sis laulsin midagi popsaja, Trallala, minu armas liblika isa paneelile kohe kirja ka. Mäletan marinali mingi päkapiku laulunemist, aga mari oli juba nii palju rohkem õppinud, et tema, pane ise jagas khaki mõõduta ära ja pani vist nagu selle viisi ise kyll. Faktidesse. Aga no Jüri Puhkpillimuusikukarjäär panime tegelikult meie hoonega hakkama, kui päris ausad ollagi. Lärmakas pilgud hakkas harjutama, siis me palusime, teil ei ole hea, kui sära mängime, anname sulle kinoraha. Kui laps oma isa, vanemate laps, saab üldse teiste inimeste ees nii avali ütelda, sest et ma arvan, et kui juba kreek oli kinnine inimene eestlaslikult, siis geenides olete teiega jutt, reeglid. Võib-olla ei ole teil seda lihtne teha ja kui ei saa seda teha, siselgi tehke, aga ma paluksin, et annaksite niisuguse hinnangu. Oma isale nagu töölistega, kes. Ja kui isa küsis mis te olete saanud teenida samuti tõstadal Mina ütleksin niimoodi, kui tõesti nelja silma all, et lihtsalt ma ei kujuta ette, et keegi üldse võiks olla paremat isa Me oleme dolti. Kõik see on siis see laps on. Ma ei saanud saada või? Kõik, mis hea on ja elas, pärit ka. Jah, ja ma mõtlen, et kõik on väga suhteline. Miljonäri poiss saab järgmiseks sünnipäevaks uue auto ja see on väiksem võib-olla kui, kui see kompvek, mille isa tõi poes siis, kui. Siis, kui ta samal ajal oli võib-olla postkontoris käinud ja saatnud kõrverile kirjatule, ole hea mees, ma olen näljas. Ei no selles suhtes, et see ei olnud, tema ikka ostis kilodega Tallinna. See oli meile suur rõõm, iha õpetusega, kompvekid sööma, et kui käisime ikka Allepasen, jalutasime bulla pääle klindise, panid kompveki suhu ja kiiresti muidugi närisime ära ja et järgmine ja ta ütles, et aga niimoodi peab kompveki Timemad tuleb tagasi, on veel kombeks uusi maitse, ela, teenindatakse. Jah, aga ta ostis meile ka väga suur ja see on praktiliselt tema ostis kõike, mida me palusime ilma eriti olukorraga arvestamata, näiteks ta ütles meile paadisest kalurite lastel olid paadid, noh, isa tööriist oli neil see, aga meie tahtsime endale ka lihtsalt ostis selle poolt. No see võib kergesti viia olukorrani, kas kuulsite laest läbi köögiukse näiteks tema tagasi siis niisuguseid asjadest kaevanud. No nii hull see asi ka ei olnud, aga no mõne ostude vist tagasi, näiteks kui mina ostsin kuue aastasena endale lilledega kübara Anti raha ja siis emal tagasi natuke vara veel. Natuke vara. Ega see ei olnud jah meie jaoks üldse probleem, küsisid raha, ta küsis, kui palju andis ja igatahes küsinudki, et mille jaoks tahtsime iseenese tarkusest selleks, et tal oleks mingeid majanduslikke raskusi. Meile. Ei isa ega ema oli, meil oli õnnelik lapsepõlv sõna otseses mõttes. Mina omalt poolt.