Tere kaasmaalased, eikellegimaa saate avasõnad lausus teile meile ja kõigile vanahärra Winston Churchill sedakorda isiklikult. Tema hauatagune häälekahin puudutas põgusalt alati ärevat Balkani teemat. Olgu kohe öeldud. Poliitikahuvilise muusika kuulaja kurvastuseks ehk et Churchill eikellegimaal rohkem kõnelema ei kuule. Kuni selle tunni lõpuni kuulete teie aeg-ajalt muusika vahele sõnu seadmas mind, kes ma olen endiselt Tiit, kus need ehki, söör, ei ole endiselt sugugi. Aga ega ole halba ilma heata, ilmselt. Nii nagu pole minul vähimatki lootust ega tegelikult tahtmistki asendada mis tahes kandi päält, Churchill lit, nõnda pole ka mingit põhjust. Winston ise, isegi kui tema elusse ärkaks võtaks teha saadet nüüdisaegse Balkani ja õigupoolest kogu filmimuusikamaailma ühest tipploojast ühtlasi endiseaegsest sotsialistliku rokkide ees rindlasest ulgu jugoslaavlast heliloojast muusikavaest Göran Regovitšist. Niisiis aitäh Winstoni le tarkusesõnade eest. Need olid kõigiti teemakohased ennist. Nüüd jätkame saatega alustamegi Randre kovitši muusikaga. Ederleesial laul ja eest laulab Vascayankowska. See, mis kõlas viimati, oli vaikus. Täpsemini vaikuses number kaks, keelpillikõlaline ja ramm Regovitši orkestreeritud. Vaikuse palk on võib-olla ei tundu meile ei, ei kellelegi maalastele, ka eestimaalastele Ki kuigi mugavasti lähedalt omavahel seotud olevat. Ei praeguses poliitilises ega ajaloolis muusikalises mõttes. Sest kui Balkanil vanade rahvaste folklooris ilmselt pole puudust vaikinulistest kurva aeglastest kaunis lauludest siis seal maised tõeliselt palavad tantsurütmid oma kaelamurdvat taktimõõtudega. Kirglased ansamblile olud, milles volüümi on tavaliselt rohkem kui vaoshoitust, meenuvad ikkagi ennemini ja eredamalt. Ent vaikuse ja Balkani jaaguar Rovitš juurde tagasi tulles vaikus ümbregovitš keelpillidele seadnud mitu mitu. Tollesama selsamal helialbumil, kust eel kuuldu pärines, on neid vaikimisi kokkutükki neli ja albumile seni on pealkirjastatud kui Balkani vaikus või siis vaikus Balkani andres vaikuseihalusest Bregovitš enese jaoks rohkem ilusat unistust või hoopis kavalalt varjatud ja kibedatele irooniat ega teab võib-olla mõlemaid omajagu. Tean, ta on küll Lepregovitšon nii hästi volüümi kui vaoshoitust, kasutades nii suuri kui väikesi koosseisu mängitades muusikat väga kärarikastele, vere ohtratele, ajaloolistele tapatalgutele, tõsi küll, mitte päriselus, vaid kinolinal. Üks seesuguseid saab eikellegimaal kohe ära kuulatud ja Bregovitši ja vaikuse ja filmimuusikaga läheme sealtpoolt. Edasi veelgi kuuldav. Tere pulm kandis ajaloos nime ja on teatud praegugi, kui pärtli seal filmist kuninganna Margo. Palkanlikult hullupöörane heliline kollaaž, kribertli tol öö helidesse panek, rand Regovitši poolt, Mill 16. sajandil Prantsusmaal, küll katoliiklased hullusti hugenotid maha nutisid. Ent heliline ümbris tollele patrišeroo linatööle on gramm Regovitšilt leitud teps mitte Prantsusmaalt ega mitte tingimata vanamuusikast või renessansiaegsest muusikast. Tegelikult õmbregovitš tolle filmi heliribas kokku sobitama omavahel nii katoliikliku kui õigeusu muusikalisi joonia kõlasid sinna vahele leidub akustika sisse ohtrasti lopsaka kõlalistelektroonikatki, nagu pärtli kinnist kuulda võis kusagil tõsi küll, kuuleb justkui koorsikalt või sordiini alt või Gruusiast pärit mitmehäälset meestelaulu õrna akustiliste mandoliini kitarride näppimist. Oh, kes jõuaks mõnesaja sõna paari minutiga ära kirjeldada kõike muusikalist kirevasepärasust, mis krambergovitši filmimuusikasse, mis loodud kuninganna Margoole otsast lõpuni ära mahub. Võtame vägil tükikese ära kuulata olles olles võinud kogeda, kuis kõlas pulm palkade ja prantsuse moodi. Nüüd kuulata, mismoodi kõlab kuninglik pull samast filmist. Sega stiilne muusikas segavereliselt meel servo Hormaanilt, erand Regovitšilt, kelle muusikat ei kellelegi, Mageerutab. Sega stiilses muusikas segaverelise kirevasepärasus hullu pöörases. Pürandrekovitši muusikas tunduvad tema enese meelest vähemasti üsna kenasti peegeldavat tema kodumaa ajaloolist tagapõhja ja miks mitte ka muusikaliselt kirevat tausta traditsioone. Brigovis ise ütleb, et ta sündis Jugoslaavias, mida tema peab vägagi Frankinstainlikuks maaks sest see koosnes üsna erinevatest, tihti vastakatest, tükikestest ja kokku nad tegelikult olid lükatud jõuga. Niisama lihtsasti mugavasti nemad kokku ei sobinud. Nagu, nagu me seda ei teaks. Brigonzi muusika ilmsesti leiab ka Ma allikad ja inspiratsiooni tihtipeale küll ka väljastpoolt toda maad, mida Jugoslaavias kutsuti või mida praegusele tuntakse ilmsesti kõigist neist allikast, mis on sinna Balkanile kunagi erinevate sajandite vältel kokk voolavad. Olgu siis tegemist ungarlastega ja nende põhja poolt tulevate lainetega. Taarja, Rumeenia, Kreeka, Itaalia muusikaga ning kõik nood ütleb, põrkovitš ise on väga tugevad ja pikaajalised muusikalid tsioonide. Peale selle oleme mee seal Jugoslaavia mail või vähemasti meie esiisad olnud türkide valitsuse all ligi pool aastatuhandete. Niisiis vaevalt et Jugoslaavia muusikas midagi ülearu originaal sidki on seesuguseid numbrikood siis elada. Tõepoolest, Jugoslaavia rahvaste väga erinevate rahvaste väga erinevate muusikute koha pealt võib Brecovitšile vastugi vaielda. Juuenn seal originaalsust kindlasti originaal, äärmiselt isikupärane, julge ja kunstiliselt vahva ja veenev on seegi, kuis Tregovitšnuid muusikalisi mosaiigi kildusid omavahel kokku paneb, nõnda nagu need Tänasele kellelegi maalgi kõlavad, olgu nad siis pärit kinofilmidest või ümbertöödeldud kinofilmi teevad filmimuusikat mööda ikka edasi. Nüüd palkanitelt maa alla ehk Emircus tuuritsa Rambrigovitši hea sõbra ja tiheda kaastöölise filmi Anda ground manu. Ühthale teemat laulab nüüd meile ette Cabo Verde paljasjalgne tiiva Saaria Evora. See oli vaikus number neli rand Regootšilt. Nõnda õrnasti ja keelpillikõlaliselt pole kõlanud Bregovitši muusika küll sugugi mitte alati. 1960. aastal Sarajevos sündinud mehe poeg asutuse esimese rokkansambli 1966. seega küpses kuueteistaastaste seas, pannes koos oma kambajõmmidega ansambli nimeks valge nõps ehk. Vait. Kuulge, Reps oli kommunistide valitsuse all kangesti populaarne ansambel Jugoslaavia mail. Ning rock n roll kui eluviis. Ilmsesti noil aegadel. Diitor režiimi ajal ei olnudki Rambrigovitše sugugi mitte võõras. Ta arvab, et eks seal oli alternatiivsest mingist näilist pisut ehk tegelikku vastuhaku võimalust valitsevale süsteemile kogu tulla ka, kuidas oli? Valgele lüpsile Brecoviczle tehtud filmimuusika kirjutamise ettepanekutest ei võtnud meest tollel ajal veel kinni. Lõppude lõpuks laurusprjovitš üle nii hästi kommunistid kui punkarid ning liikus Balkanimaid välja koos oma filmirežissöörist sõbra Emircus tuuritsaga. Sõprusal loominguline ja kahtlemata mõlemalt poolt muusikaline, sest nii nagu filmirežissööre Emirgust tuuritsa peab oma muusikute ühendust nimega mittesuitsetajate orkester on ka rand, Regovitši bänd, see on ühtaegu pulma ja Bei ansambel. Andekroundist maa-aluste keskelt Mirgus tuuritse filmi heliribast on võetud külangregovitš, järgmine, kellelgi maa, palav kalašnikov. Uriin foot roheline mõtte tega andsid meile ette kahepeale lauljad, naiinren ja Kostas mõni Poolas. Niisiis, arvestades, et üle-eelmine kellelgi Pala kandis nime kalašnikov liikusime me kõigest 10 minutiga surmarelvast rohelise mõtteviisi. Nii võib-olla, et eikellegimaa on väheseid maid peale Balkanimaade, kus seesugune üleminek muusikas vähemasti on ruttelisti võimalik. Me kuulame edasi kellelegi oma saadet edasi grander, kovitši muusikat, peagi laulab teile Strocoatsioonigi. Pilkelaul kõrand Regovitši oma oli see viimatine laul oma nime poolest aga mitte pilgetest ei omadest ja võõrastest ei tahaks, võiks kõnelda vaid hoopiski märjast veesti omast mätast, sest et oma mätas söön ikka oma mätas on ikka ja alati oma mätas ja on see samunegi mätta otsas istuja meelest mõnikord seesama, mis maailma keskpunkt. Maailmalaba, mille ümber kõik see muu kosmos just nagu ringi käibki kellelegi ma muusik on sedapuhku tiirelnud ümber Balkani, eriti ümber tema ühe parema poja, Kürandrekovitši filmihelide ja tegelikult on Regovitši päralt loomuldasa selle saate sisulised lõppsõnadki sellised. Kui oled sündinud sardiinina, siis on sul õnne ujuda omasuguste sündsus seltskonnas mööda ookeaniavarusi. Vesi võib ju räpasevõitu olla, aga kui seevastu oled sa sündinud lõhena kusagil kitsas vees siis tunned sa sisimas vastupandamatut soovi sinna kitsasse kusagile tagasi pöörduda. Minul ei ole valikut. Jugoslaavia, et seda, mis ta oli seda, mis tast järele on jäänud ei ole kuigi kerge armastada. Aga sellest, millega sa oled sündinud, niisama lihtsalt ei vabane. Ei kellelgi, ma viimane viis, jääb pöörlema ümber maailmalaba, igatahes seal Gerald Recovitši meloodia Bellimat nii kaugele World kohtumiseni.