Majakovski luulest vaimustasin juba noorpõlves on olemas selline raamat nagu kõik Vladimir Majakovski poolt kirjutatud kehvale paberile trükituna ilmus aastal 1919. Nõnda sain tuttavaks selle poeedi loominguga. Olin õigena. Raskemaid kohti raamatust, mis mulle väga meeldis. Järgnevatel aastatel ei jätnud vahele ühtegi Majakovski Leningradi. Külastasin neid koos sõprade kirjanikega, olime lausa vaimustuses. Proovisin kirjutada märkovski luuletustele muusikat, kuid see osutus väga raskeks. Ei õnnestunud. Tuleb öelda, et Majakovski luuletusi üle kanda muusikasse on tõepoolest raske. Seda eriti mulle. Kelm meeles kõrvus see, kuidas ta neid ise esitas. Soovisin, et minu muusikas oleksid kõlanud Majakovski esituslaad ja hääletämbrid. Kui me selle rõõmuga vastu lapsemeelselt kujutlesin, et Majakovski on igapäevases elus ja iseloomult selline nagu tema luuletused. Ei oodanud, et Majakovski ilmub lavale kollasest Alaris jääd põskedele on maalitud lilled. Selline jama oleks uutes tingimustes talle ainult kahju toonud. Inimene, kes saabus lutikaproovidele iga kord uue lipsuga lausa. Hämmastas Majakovski magusate elu kandis parimaid välismaa ülikondi, särke ja nii edasi ülikond Saksamaalt, lips Ameerikast, kingad ja särgid Prantsusmaalt. Omamoodi uhkeldas nendega. Ei huvitanud Majakovskit aga kokk eestki. Veendusin selles lutika proovides Igori linski, kes mängis peaosa. Kond oli üks asi tegelikkus, müügil olev ülikond taas teine, kui need eraldada, jääb järele kolmas luulet. Öeldakse, et õnn ei sõltu lipsust. Sellest teiselt ilmselt ka iseloomu eilsus. Kord lutikaproovi ajal esitleti mind majakovskile. Ta ulatas mulle kaks sõrme. Ma pole mingi turakas. Ulatasin talle vastu ühe sõrme. Seetõttu mind ei häiri, kui nüüd püütakse tõestada, et sellist juhtumit pole olnud. Põhimõtte järgi seda ei või olla, mida ei tohi olla? Et parim ja andeka ei oleks nagu tehtud tolaks. Kord kutsuti mind televisiooni esinema, valmistati ette saadet parimast ja andeka aimast. Arvasid vist, et mina olen kõige sobivam rääkima sellest kui tundlik, heatahtlike, intelligentne Majakovski oli. Kirjeldasin teleinimestele mainitud juhtumit. Siis ütles märkovski mulle, mina armastan puhkpilliorkestrit üle kõige ja tähendab lutika muusika kõlaks nii nagu mängiks tuletõrjeorkester. Sümfoonia pole mulle tarvis. Naeru tagamiseks labase nipi nõudis näitlejana üldse oma repliikides kasutatakse juudi aktsenti. Ta oletas, et nõnda saab vaatajad naerma. Ove Majakovski tahtmist mööda etendusel väga rääkida ilma aktsendita sest siis on Majakovski nii erutatud, et ei pane midagi tähele. Nendega juhtus. Pärast etendust ei öelnud autor midagi. Meiega materjali, vaene rahapuudus oli pidev. Ühtäkki kirjutas Majakovski lutika kaanele komöödia kuues vaatuses. Kirjutama neljavaatuseline kirjutas sellepärast, et rohkem raha saada. Minu meelest oli tegemist alatusega, olid meie sõber? Meie järjekord kurtis mulle, kuidas saaks autorile selgitada. Vaatluste hulk oleks vaja vähendada. Võin öelda, et Majakovski omas kõiki neid iseloomujooni, mis mulle olid vastikud teesklemine, eneseülistamine. Ta käitus ühe värsirea järgi. Tugevad ees on nõrgad, alati süüdi. Küsimus pean silmas seisukohti. Puškin kirjutas, et ta ülistas julmal sajandil vabadust. Jaanus halastust nõrkadele. Aga kodanik peab olema, Majakovski seda polnud. Pigem oli ta lakei Kustas Stalinile ning andis oma panuse juhi, õpetaja surematu kuju helistamiseks. Majakovski polnud sugugi ainuke, kes sellega tegeles. Oli Vaideks hiilgava Kohordi esindajaist. Juhi õpetaja isik inspireeris kõiki patriootlike kunstimeistreid. Säärane tüüp nõnda et paar sõnaga temast ta tegi palju meie nii saa kui minu heaks ajal, mil isa oli suremas, ööbiskreekud meie juures üritas aidata. Muide, mulle ta tegi pimesoole operatsiooni, ehkki meeleldi tuttavat lõigata pole mingi lõbu. Kreeka lihtne mees ja haises tubaka järele. Ja nagu kõik kirurgid, jäme seal lausa professionaalne omadus. Mina vihkasin kreeka vitt. Tulnudki Recovi juurest leidsin alati oma palitu taskus söögikraami vanemate jaoks. Värisesin vihast, kus ma olen kerjus, kas meie oleme kerjused? Tagasi andma ei hakanud. Täiesti süüa oli vaja. Armuande ma ei kannata, raha laenamine mulle ei meeldi. Katsun sellest viimse võimaluseni hoiduda. Kohe, kui saan, maksan tagasi. On mul selline puudus iseloomus? Kreeka oli muidugi kõva hoobleja. Mäletan üht kuulsat lõikust tüdrukuga, kelle kasv oli peatanud, oli tarvis midagi ette võtta. Kreeka abikaasa Lena Afanasjev harrastas kirjutamist niisiis kirjanduslikus mõttes kirjutas palju, aga talenti polnud. Tõenäoliselt oleks temal kirg kirjutada leidmata vastukaja. Kõige krooniks pidasid kreeka veid omamoodi kirjanduslikku salongi. Korraldati vastuvõtt, laudadel, head ja paremat. Kirjanikud ja kunstnikud käisid meeleldi nende pool söögimured selleks korraks taas murtud. Ahmadova käitumine oli lihvitud täiuslikult. Ta oli väga, väga kaunis. Sisenesime kord koos ühe sõbraga kirjanike raamatukauplusse. Seal oli parajasti Ahmatava, kes tahtis osta mõningaid oma teoseid. Müüja andis igast ühe eksemplari Ahmatava soovis kümmet müüa, muutus tigedaks. Ütles puhas häbematus, neid raamatuid küsitletakse vähemalt kord minutis. Sellega peab arvestama. Esimesele vastutulijale ei hakka mina kümmet eksemplari müüma, mida ma ostjatele saavad pahaseks. Matslikult öeldud. See annab teile õiguse turie karata kuulsale poeteesile, kes pealegi soovib osta oma loomingut. Ahmatava vaatas meid, pilgus hukkamõist, miks topime oma nina tema asjadesse. Ja lahkus kiiresti kauplusest hiljem kesa Maatava minu teoste esiettekannetel. Arvatavasti need meeldisid talle, sest kirjutas nende põhjal luuletusigi. Üldiselt mulle ei meeldi, et minu looming saab luuletuste ajendiks. Õigemini ei mõistnud, kuidas muusika liitub tekstiga. Ilmselt ta pidas lugu minu loomingust. Hindan kõrgelt tema teoseid, nii varasemat kui hilisemat luulet. Eriti muidugi reekviemi ja eriti reekviemi. Minu meelest on see mälestusmärk kõigile terrarry ajal hukat tuile kirjutatud lihtsalt ilmann melodramaatilises eta. Ajalooliselt kohtumised. Olin sunnitud mängima seda mängu Ahmatavaga. Korraldajad soovisid nii. Kohtumine toimus Comarovas ja kulges eriti piinlikult. Olime kõik lipsud ette, noh, looduse rüpes ikkagi. Mulle püüti auku pähe rääkida, riietuksin veidi Soldiidsemalt, kohtume ikkagi tunnustatud poetesseiga. Tõepoolest, suhtlesin kogu ettevõtmisse veidi üleolevalt epanud selga paraad, ülikonda, lipsust rääkimata. Näinud Ahmatavad, hakkasin veidi pabistama. Selge pilt, siin istuv kraam, ta lausa kuninga Annelik, ülistatud poetess, riietus viimse detailini läbi mõeldud. Ta oli valmistunud ajalooliseks kohtumiseks. Ta käitus vastavalt olukorrale muldpõrandaga, lips oli. Äkki tundsin end olevat alasti. Istume konutama ja mina olen vait. Ta maatuma. Ponutlesin konut, esimene kohtumine lõppenud. Hiljem olevat Ahmatava rääkinud. Šostakovitši käis minu juures. Meil oli nii sisukas vestlus. Rääkisime kõigest. Nõnda nende ajalooliste kohtumistega. Pärast kirjeldatakse neid memuaarides, mina ütlesin talle, tema vastas. Selle peale arvasin mina. Ja see kõik on vale. Mõnikord tundus, et kogu oma sapi valades Ostšenko väidet paberil. Meeleldi, jättis ta mulje heatahtlikust inimesest. Teeskles meeleldi tagasihoidliku. Seda juhtub. Humorist püüab näide murrelikuna. Praktilises elus olla alatu ja halastamatu, suurepäraselt oskas nagu oma lugudes Ki. Minule Sostšenko suursugusus tundus kahtlasena kuidagi iseäralikku laadi mõjus imalalt. Kui ta käitlenuks veel libedamalt võinuks Sossingut edukalt pidada. Sude nööriks. Enne päikesetõusu sisaldab lehekülgi, mida on raske lugeda, need on julmalt. Tähtsamaks tuleb pidada, et puudub küünilisus, puudub poos. Šašenko suhtub naistesse erapooletult. Enne päikesetõusu ilmus sõja ajal selline eneseanalüüs ajas Stalini marru. On ju sõjaaeg, peab karjuma hurra. Staling kahtlustes Sostšenkol on alatult plaanid hävitada või siis seada naerualuseks Nõukogude perekond. Sašenkole pandi mats. Said kahe staadionikannupoisi võimuvõitluse ohvriteks nimelt malenkovi taanovi. Ma olin kov, tahtis saada Stalini nõuandjaks ideoloogia alal tähtis amet muidugi kohe järgmisele astmele pärast peatimukas peerijat, nii-öelda kultuuririnde timukaks, Ždanovi emalenkovi vahel, kes kõva rabelemine tõestamaks suurele juhile ja õpetajale, kumb on õige mees selles ametis. Sõda Hitleri vastu oli võidetud. Malinkov valis ülistamise, taktika. Jäi truuks suurustamisele ja kiitmisele. Nii et kogu tsiviliseeritud maailm võinuks ohates tõdeda. Venemaa on elevantide kodumaa. Nõukogude kirjandus peab appi ruttama, see peab ründama kodanliku kultuuri, mis mädaneb ja kängu. Hiljem ütles, mis oleks juhtunud, kui me juba varem oleksime oma noorsugu kasvatanud suhtuma pessimistlikult kahtlusega meie suurde üritusse. Tulemuseks oleks olnud allajäämine suures isamaasõjas. Nõnda hirmutes ilmub veel üks Sostšenko lugu ja nõukogude võim variseb kokku. Stalin isiklikult õiendas Sostšenko ka arveid puht isiklikel põhjustel. Juhti, õpetajale, pahane aserini kunagi ammu oli Sutšenko kokku keeranud paar lookest Leninist nii-öelda igaks juhuks alibi mõttes. Ja ühes neist oli juttu sellest, kui heatahtlik ja õilis Lenin oli sädelev isiksus. Kontrasti mõttes oli üheks tegelaseks barbaarne parteiboss. Erandkorras muidugi, et kontrastiprintsiip toimiks. Nende suhtes siis Stalin ilukirjandusse, tsensuur ja veel vähem Sošenko seda varianti ei arvestanud. Vaat millised tagajärjed. Habeme mahatõmbamisel. Sõja tõttu kasvassaženko populaarsus Läänes tohutult. Tema teosed ilmusid tihti ja suurtes tiraažidest. Ta pakkus ainet vestlusteks. Aga Sostšenkole kujunes sellest tragöödia. Staling jälgis valvsalt välismaa ajakirjandust. Ise ta muidugi ei osanud ühtegi keelt, aga kannupoisid koostasid ülevaateid, kuulsus ja populaarsus välismaal. Seda mõõtis Stalin kullakaaludel. Ja kui oli märgata, et sinuga kasvab ja muutub liiga raskeks käiminema kaaludelt. Nõnda rünnati Sošenkot kasutusele, võeti kõik mõeldavad sõimusõnad. Isegi uusi leiutati dema, seal vastik, ilge ja yld, sellise ostsin küll läbinisti mäda liiderlik Ždanov, nimetades Ostšenko põhimõttelagedaks ja südametunnistuseta kirjanikuks. Huligaaniks. Kuid kunagi ei jätnud kasutamata võimalust mainida. Sostšenkol pole muusikalist, kuulmist jäädi, Sostšenko jagab muusika kahte ossa. Esimeses on internatsionaal, teises kõik mu vahettegevad Jostšenko lihtsa nipiga. Kui tõustakse püsti, siis on internatsionaal või jäädakse istuma, siis mängitakse muud muusikat. Muide, muusikalise kuulmise suhtes jäeti neil õigus nagu paljudeski asjades. Veendusin selles ise mitmel korral Rešenkoli kord kuulamas Beethoveni üheksandat sümfooniat. Finaali ajal tuli ta järeldusele, et muusika on lõppenud, on seal selline kaval koht. Josingu hakkas plaksutama ja asub teele saali ukse poole. Ehmatusega märkab, et tema on ainuke teised istuvad, sest muusika jätkub. Sotsingu läheb oma kohale tagasi. Segadus tallab inimeste jalgadel. Kordseid, Ostšenko, minul lausa heldima. Vabastas nii-öelda liigsest närvipingest. See juhtus 1937. aasta lõpus. Tulin filharmooniasse oma viienda sümfoonia esiettekannet kuulama, eriti närviline õhkkond pilgeni täis seal kohal ühiskonna koorekiht, nagu öeldakse, samuti põhjakiht. Olukord oli mõneski mõttes kriitiline ja mitte ainult minule. Kust tuuled puhuvad. See küsimus huvitas teatud osa publikust, kirjanduse, kultuuri ja kehakultuuri esindajaid. Hirmsasti huvitas. Kontserdi esimeses osas dirigeeris Maravinski muuhulgas Tšaikovski, Romeot ja Juliat. Minu sümfoonia pidi esitatama teises osas. Vaheaeg minu juurde tormates Ostšenko lausa päikseline koju, riided nõelasilmast tulnud ja kukkus mind õnnitlema. Minu teose hiilgava edu puhul selgus, et šašenkole oli teose väga meeldinud olnud piisavalt meloodiline. Teadsin, et teie ei saa kirjutada rahva vastast muusikatooplases. Ashenko. Olin muidugi meelitatud, tuju läks paremaks. Unustasin, et teine osa pole veel alanudki. Unustasin selle, et minu viienda sümfoonia ettekanne on alles tulemas.