Täna on mu Siberi meenutustes meestepäev. Lihtsalt juhtus nii, et kui oma lindid Suetukis lindistatud kokku olin kerinud, et mida ja millal teile kuulata anda olid ühes keras naistejutud Need, mida eile kuulsite ja teises meeste omad. Ju see sellest tuli, mis kellelgi rohkem südamel ja vastutada. Naistel suhted, jumalaga, koduhoidmine ja pere toidulaud. Meestel tegelikult ju needsamad asjad, ainult et mehelikkus vormis. Aga räägime alustuseks natuke külast endast, nii nagu ta siia nendesamade meeste esiisade poolt kord loodi, nagu ta nüüd siin seisab. Ehkki ma ei ole Siberisse sõitnud Eestit otsima vaid eestlast, huvitab mind ometi see, mida siia Eestist on kaasa võetud ja alles hoitud. Mul on võimalik seda etnograafilt küsida. Igor Tõnurist. Ma ütleksin, et seal on omamoodi väike etnograafiline või folkloor, näe reservaat ja kõik need eesti asundused, ka teised hilisemad, kuid Se Ülem-Suetuki anampulaan on just huvitavad oma päritolu. Atakke, siin on kaks niisugust erinevat tekkepõhjust, see on siis üks seltskond inimesi on siis sunniviisil välja saadetud ja need on inimesed, kellel midagi ei olnud kaasa võtta või kaasas, kui nad seal elama asusid. Ja nende rahvatraditsioon praegugi jutustab sellest, et antitikutoos kirves ja kolme päeva toidumoon mehele kaasa ja nähti ette, et vaat sinna metsa. Ja see oli taik või taigamets. Tol ajal sa pead sinna elama asuma, oligi kogu lugu, need eestlased, kes läksid Siberisse möödunud sajandi lõpus või selle eriti selle sajandi algul, need olid vabatahtlikud ümberasujate ja need läksid nagu praegugi veel mäletatakse kaasa võttes kogu oma varanduse, isegi põllutööriistad ja kariloomi ei võetud, aga põllutööriist oli palju. Üks võttis isegi veskirattavõlli kaasa ja ehitas siberis vesiveski ülesse. Ja kui neid külasid praegu vaadata, ma olen käinud ka mõnes teises nii Krasnojarski krai, eesti ja setu küla Skad Tomski oblastis, geener oblasti eesti asundustes siis vahe on olemas ja silmnähtav vahe. Ja need vanemad külad, vaat seesama Suetuki Bulan esipilgul näivad venepärastena väliselt. Ja kui ma käisin seal Ülem-Suetukis 25 aastat tagasi esmakordselt olin siis Moskva ülikooli üliõpilane, olin sealkandis arheoloogilistel väljakaevamistel ja peale kaevamiste lõpetamist läksin Suetuki vaata ja põlanit vaatama. Tõesti, see küla oli esialgu jah, niisuguse hästi venepärase väljanägemisega ja samal ajal ka hästi eestipärane võrreldes lähimate naaberküladega ja nimelt kõik aiad olid etnograafilised terminiga nimetades püstanud aiad või kaldlattidest aia, nii nagu praegugi veel Hiiumaal ja Saaremaal on neid näha ja see eraldas nüüd kohe naabervene küladest vene külas sellist ei ole, ei ole, kuigi põhjavenes on ka tuntud, aga vot just seal siberis sealkandis olid need aiad, mis kohe eraldasid võttele eesti küla vene küladest. Kuigi majad olid kõik tavalised Siberi majad. Ja siis ma käisin 15 aastat tagasi Suetukis ja nüüd esimene kord ma kogusin seal materjali just etnograafilist materjali ja küsis, just mind huvitas nende vanem ajalugu, nende vanem elulaad. Ja, ja tõepoolest oli vähemalt. Väliselt on niisugune Siberlik ja hästi palju neid arhailisi hästi vanapärase ilmega maju oli tookord veel ühe või kahe ruumilisi elumaju raiutud nõiutud jah, jäme, hästi jämedates palkidest ilma igasuguse ees Koiata ja isegi otsaviilud olid lahtised, nii nagu Siberi vanadel majadel tihti on olnud. Ja jättis väga sihukese arhailise mulje. Ma ei tea, kuidas nad elasid tol ajal selle pakase ajal kohe niimoodi külmast tuppa astudes, meil on ikka eeskoda olemas ja kõik ja, ja selle sisemaski oli väga vanapärane võrreldes Eestiga. Näiteks polnud vanades majades riidekappe nii nagu venelastelt kõik riided riputati nagile ja üleriiete, siis oli üks kate sitsiriie, näiteks. Aga need venepärased ahjud näiteks majades veel mõni olevat isegi suitsuahi olnud, mis on puualusele ehitatud, seal on meil Eestis ka tundmatu ja majad ise seest kõik valgendatud. Siberi komme nõuab, et see tegi majad väga pidulikuks, isegi need väiksemad väikesed ruumid astud sisse venepärasesse majja ja esimene asi, mis silma hakkab, on näiteks triibulised eesti tekid vooditel ja mida oli mitmel pool veel tol ajal näha, noh, rääkimata ka nendest triibulistest, põrandariietest ja. Aga kes need mehed olid, kes kord siia majad ehk toad, nagu siin rahvas majade kohta sageli ütleb, ehitasid August Grünberg ütleb end esimesena siia maja ehitanud mehe järeltulijaks. Meie jutu taustaks on naaberküla vene ansambli laul, mida esitatakse jaaniõhtu külapeol, kus ohtralt külalisi oli. Jüri Golden oli kõige esimene külas jala selle all tänava nurga peal tema maja. Temal oli tütar Anne nimeline. Hanel oli tütar Liisa. Iisraeli tütar Anne, minu vanaema. Ja siis oli minu Emadal, temal on, täna sai 81 jaanipäev sünnipäeval. Vaat siis minu lapselaps on kaheksas põlv selles külas ja teie esiisa oli siis esimene mees, kes ja maja raius Jüri, kuulden see majalist, poeg alles ühe, 52. kolmanda aastani. Ta oli kirvega raiutud, üles ei olnud saagi midagi, meil osa räägivad siin, et 1829. aastal oli esimene saadetud siia, on ta õigus või vale, mina nüüd täpselt ei tea. Millal küla kõige suurem on olnud, ei tea. Üks 20. aastal, 25. seal Heinar ta oligi 300 talu ja 3000 inimest räägivad vanemad inimesed. Ja tal on vist isegi rehkendus kõik majapidamiste loomade peale. Mulle räägibki ja 2007 Dadazarvama ja 2000 hobust 15000 lammast ja 7000 siga kogu põrsastega. Noja neid anes ja Parts oli ka mitu 1000. Neil oli kaheksa veskid. Oota hakkab siitpeale siin oli neljandani Veski üks Vaarmani Veski kaks, Push mõnikord Veski kolm möllja Andrese Veski neli leeri, Veski viis pree, Veski kuus, Jaaverseni festivali kahe kiviga kaheksa veskid ja kõigile. Vii suur Aitali, täis leiva ja nii palju leiba ta hirmus rikas oli, jah, aga siis tuli see aeg, kus ei olnud hea, et kas oled ja tema suri ära, suri nälga. 43.-le, tal tal oli 86 aastat ei olnud tüki leiba võtta, kartuleid ei piimatilka ja suri ära nõgesenälga. Jah, ka siin sellel maal, kus iga maha kukkunud tera vägisi kasvama läheb ja ma igapäevast leiba nii ohtralt pakub, on surnud nälga. Aga see ei ole laiskusest tulnud ega saamatusest, sest tööd osatakse siinmail veel teha. Ei ole, ega Teil tööjõuga vist kiita ei ole, aga tööjõud on meil väike ja meil on kas 80 inimest kõiki tööinimesi, sealhulgas oma kaugelt poes. Kooliõpetajad kontoris, Aunel seitse-kaheksa inimest, kes on juhtiv organ ja missugune see tulevik on. Tulevik on niisugune, nagu ta meile antakse, tulevikus me ise ei ole võtjatele me ei ole, et me oleme peremehed, nagu enne oli üksiktalupidamine. Peremees tegi, mis ta tahtis ta nüüd ikka, mis meile öeldakse, et me peame tegema, tahame või ei taha. Aga Karl Kleinberg näeb asju nõnda. Kõik need on siin, säädvusid oli eales Stalina sõja oli ränk, peale selle, kui hakkas Hruštšov, oli Karen küks miski vajadust, aga vot 60.-st aastast peale, kui jaka spireeznev siis kuldne inimene oli, lubas meil elada, Kudame tahvel, loomasi pidada pea, kui palju tahad sigu, kõike, mis me enne ei saa. Ja vaat 30 aastat rahvas läks väga ja elama, kõik otsivad omale automasinad, palgad saivad, loomasid, pidasid, nendest said raha ja, ja see elu läks nii jäästi tänapäevasel süüa. Riietusmasinad, mis on inimesel veel vaja selle lühikeseks ajaks ütlemata jääks avat, nüüd tuli perestroika. Ja nüüd tulivad oma trendi. Esimene asi, mis on paha, kur kadus ära. Seda antakse kiludega, mis me enne ei teatanud. Teiseks automasinaid ostsime vabalt, kasvõi 10 tükki võtta, keegi ei keela, nüüd neid ei saa miskimoodi. Ja kolmas asi hiilgadus ära, seda ei ole poodides enam tuuakse ka aastas kord-kaks kalliks toodama. Laste ta vaja ei ole, aga ikkagi ta oli vaja Taali kaupluses ja oli niisugune nagu ja. Karla mõtleb nüüd natuke oma jutu üle järele ja arvab, et tegelikult on elu praegugi veel paganama hea. Kui need viimati nimetatud puudused välja arvata. Ma ei kipu kuhugi kohta elama, siin maamulda, mind maetakse üks kord. Õppinud siin külas ja külal ilusa koha peal. Ilus loodus on. Ja elu on kerge ütlemata. Ja kuhugi kohta ma edaspidi ei plaani. Aga mis tähendab kerge elu puudust ei ole, ei söögiste riietusest. Mis on inimesel muud vaja, muud midagi, lõpp. Rikkus, olgu vaika, mul nüüd suur kullatükk, nagu see kirik, see mind enam ei rõõmusta, vanainimest, mis tema mund vaja, noorel minul on nüüd seal kümme-viisteist aastakest veel elada, iga päev jään ikka võimetumaks. Mis minul linna rikkus. Ja need miljonid ma ei tahagi teda. Ma ei ole temaga midagi õppinud olnud, noored vist ei ole nii vähenõudlikud, noored tahavad rohkem melut saada. Aga meil nooreci, siin on nii kole vähe, kõik need sõidavad välja, kui lõpetavad külakooli üheksanda klassi ära, siis sõidavad välja õppima ülikoolidesse ja kes ülikooli läks, selleks seal meelevõttis seal naisi ja selle jäi ja külas noores ju väga vähe arva, kes tuleb siia tagasi mul endal kaks poega ja kumbki nad ei elasin elavat ema külastada. Ja kogu külal iga aasta jääb rahva suuruse summa väiksemaks ja väiksemaks. Meil ei ole taludega nii nagu Eestis on eritis, meil on küla ja põllud on jemal, külasta külannet kolm ja poolsada inimest. Ja lubatakse, mine iga päev võtta põld ja hakka tegema nagu ennemalt. Keisraegus oli üksikuks, no me keegi ei lähe. Meil on vaja traktorid ja niuksed, suured kõik osta, et kus on, läheb palju raha vaja, meil raha ei ole geneetilist needust ja systeemi kalikteerimiselt nagu kõik üheskoos. Meil ei ole võimalus teha sellepärast, et me oleme juba vanad, anoresid põlegi vähe. Aga need ei taha koguni teha, nad ei ole õppinud tegema seda üksiku Põldisi. Nende roniaatratarid, käesniku gaasiansotton. Künnavad 25 30 40 hektari sunudki ära. Kuskil 10 päeva künnavad on põllud, kõik sügise küünt, et kõik tehtud kevadel ruttu külivad maha neli viis päeva, siis olla külitud ja nendel on palju kergem, kui hakata talupoega mängi. Noored ei andnud. Aga ärni lell on noormees aastat 40 või vähem. Ta on külavanem ja süda, Suetuki elu jõulupärast valutab temalgi. Õigem oleks vist öelda, et ennekõike temal ta valutabki. Ka temaga rääkisime nii nagu juba õige mitme inimesega siin juba rääkinud olin ikka meie igapäevasest leivast. Kuidagimoodi saaks selle põllumehele see aru pähe ajada, et me oleme ikkagi põlluperemehed, me ei tohi lohakalt põllu peal tööd teha ka siis, kui seda põllumaad on palju ja teda saaks uuest kohast jälle võtta ja meil on põllumaad on praegu palju. Meile ei piisa veel töölisi põllumaa peale, vaat kui te seda kujutate ette, kui võtame meie läbi mõned praegu meie sootüki maa läbimõõdu. Üks 20 kilomeeter, ta võib-olla laius, nojaa, kilomeeterite 10 pikkus vai võib teisiti ütelda, et 10 laius 20 liikus vaat ruutmeetrites ruutkilomeetrite sees, kui hakkame välja arvestama, siis meie põllumaa peal rikas maa kõik ja selle peal peaks me peaks vilja kasvatama, peaks, kõiki asju peaks saama. Meie ei võta siit midagi ja ainult sellepärast. Meil ei ole töölisi, meil praegu töötab, ütleme. 12 traktoristi. Põhiliselt nisu, nisu tuleb ja muidugi tuleb. No on meil niukseid mustasyway valgesi kohtasy ka, kus peaks olema häbi olla ka meil. No öelge, kas te, kes te siin nisu kasvatate? Igatahes sain sõita? Süüa muidugi sööme. Käin muidugi kokkukorjamist igal pool, isegi Krasnojarskisse olen käinud ja seal suured professorid ütlevad ja õpetavad meedia, et mikspärast leeganalast leiba osta. Et me ise ei kasvata leiba. No mina tean seda, et Meie nisupõllud annavad meile eani suvesse. Meie nisust saab leida kõik ja kisse siis seda nisu ei anna. Ma seda ei oska aru saada. Tähendab, et on suhteliselt kohad, kus teda saavad palju, aga ta ei kõlba söögil. Meie oma kõlbab on, meil on niisugused head maad, nad on muidugi mäestikus kõiksugune põud, rohkem osa on mäestik isegi võib-olla käisite ringi, nägite siin? Rohkem osa neil? No leid kasvab meil 20 tsentnerit hektarilt, 25 mehike saame siit, kui oleksid tööjõud korras kõik, et meil piisaks tööjõudu, me saaks võib-olla kõik, 35 40 kas te teate, kui palju Eestis praegu keskmine nisusaak on? No ma olen kuulandati, 40 on 35, saavad 38, on see õige siis? Ei ole, no ma olen nadi kolanud. No ja veel üks probleem on põllukoristuse masinad, need ei kõlba mitte kuskile. Kui me võiks põllu pealt saada 30 tsentrit hektarist, ta kaotab seitse. Kaheksas interter. Just meieväes maades ja teie pehmetel muldadel mägistel maadel. Mis kombainid on Krasnojarski kombainid, mis nende nimi? Sibirac ja l olisi piraka, Jenissei 1200, see on nii raske kombain ja korjab raha, sissetulek ja raha väljamineku ära lugema. Ja kui oleks mingisugune konkurent selle kombaini tehasel, siis tehase sureks välja. Aga kui elu nii edasi läheb, nagu ta Venemaal siiani on läinud sureb veel palju külasid välja, enne kui see õnnetu kombainitehas. Ja ei aita need masina nime kandvat monstrumid noori mehi põllult põllu- ja mehe väärilist saaki saada. Võib-olla on siingi põhjus, miks noorus kodust ära kipub. Aga nüüd on mu vastas lühikest kasvu jässakas mees viiulit mängimas. Ja ette rutates võin öelda, et järgnevad minutid. Johannes Reinvald iga olid minu jaoks ühed elamuslikumad kõigi nende päevade jooksul. Lähenesin oma mikrofoniga Talle kui jaaniõhtune peoplats oli tühjenemas rahvas laulmisest, tantsimisest ja küllap ka kuulamisest vaatamisest õige väsinult laiali minemas. Keset tühja kooli õue seisis mees ja mängis viiulit. Neid palasid tuli õige mitu ja mees mängis mõnuga, nii nagu ainult tõeline muusik mängida võib, mõtlemata sellele, kas keegi selle eest ka maksab või on tal üldse kuulajaidki. Mina olin kuulaja ja kui ta oma lood lõpetas, sain ma küsida. Õieti, ega ta küsimist ootama jäänudki. Sest nüüd pärast kahepäevaseid pidustusi oli aeg lihtsalt küps. Et ka see Eesti mees pidi ära ütlema, mis tal hinge peal. Ja ma kuulsin lugu, kuidas kooli õpetajaga siin kauges Siberi külas, kord poisile viiuli kinkis. Kui oli kirik, siis siin oli kooliõpetaja kaldel. Isa oli väikene poiss. Ja temaga tuli nägi seda viiulid ja tahtist eeskordade peale ja siis tuli sinna tuppa ka. Ütleb, et laps, mine prägest kohe välja. Isa ütles. Ise kutsus ja nüüd mine välja. Kui lähed välja, siis koputa. Nii ruttu oskas kohe mind õpetada, välja, õpetas koputama, siis kuula edasi. Siis temal riiul oli selle seina peal, mis on? Isa ütleb, et maid endale riiulist üldse midagi. Mis olnud? Isa ütleb, et viiul. Aga kas te tahate õppida? Isad, miks maid? A ta ta siis tala kohe praegu meie kodu ja puhka välja. Ja homme tulles siis koputa, siis tuled siis. Isa ütleb, et madin, läksin hommiku varrallima, läksin, koputasin juba. Oja tere, tere. Tere. Tere. Oh, nüüd tead, mis on seal seina peal. Viiul aga sa pead epide, miks ma ei taha ta osis võtta. Ise ma hakkasin võtma, ütleb, et no miks sa siis teda nüüd nõnna võtad. Sa võta ta lennata, kati läheks, ise ütleb, et ma enam ei oskanud, mis ta nüüd teha õpetab, nii, ruttu lapse välja. Kohe kõik algusest peale, jah, et ei olegi seal miskit teistmoodi õpetust, millal ja kuhu ta kohe. Nii ruttu. No ja siis, isa ütleb, nõlle, tuli ükskord, tulin teist korda ja minul jäi kõvasti neelte, mis ma kuulsin viiulikoor ja siis ütleme, et mina võtsin selle viiuli kätte, hakkasin seda ajalaseda kinni, võitsi ja võitsin. Äkki Kansin tuleb juurde, ütleb kuusse, kuulsin seda loo. Isa ütleb, et kust ma kuulsin, et millal sa kuulsid aasta tagasi Lazii sinust ola viiulipoiss võtab viiuli, mille kodu isa ütleb, et ma ei julge kuidagimoodi seda viiulit. Läksin kodu, hakkasin rääkima, kui palju seal mängisin, väsis, pidin Kalsin ära minema. Seda keski tea, kudamoodi tahtsid, läks ära, see oli kammiski ris, seal res kiire sellest. No ja siis tulin õla välja, isal elan, viiulitiival kandmine põle. Kiriku lõhuti, härra torni lasevad maha ja enam miski iludest külas ei olnud. Mis parata, seegi lugu oli kurva lõpuga. Aga Johannes, see lüüriline viiuldaja on ometi saanud osa kunagise Suetuki koolmeistriõpetusest. Kui palju on temas aga veel kunagist Mahtra meeste jonnakad, verd, mida oleks praegu vaja, et hakata vastu nii paljudele mõistusevastastele asjadele? Minu vanavanaisa, Mahtra riigik Pali tegi kõigile sepatööd ja siis tal oligi nii, et tahtis nii klassi loodushoid. Nii palju loodust, nüüd on jäänud väheks. Siis igal pool jõe ääres lilled, toomingad, mõtle, kui palju oli varjunaised lähvad ja tahavad marju korjata. Tema tegi naistele redelid, vaat sellist võib arusaadet inimesel oma kaitse, nagu, et tahaks ilu ilusat ikkagi. Ärme siis murra nüüd maha seda lille järmeditaal, vääraseda kõiki iludust. Me ise elame selle sees, eks ole, jätame teda ja talle teda ikka omadega. Ma tahan ühte asja küsida. Küsi teile tundub tõepoolest, et siin suures vägevas laias ja avaras Siberis. Et oleme ikkagi loodusele veel ka nii palju haiget teha, toodus hukka saab, aga seda vist on juba tehtud. Oi, ta peab nii palju tehtud, teda nii palju tehtud. Uskuge mind õllevaadata, et on nagu kõik oleks metsa sees, ei ole kevade, mäed põnevad. Kui tahta vaadata ning edasi ja mäe taha, siis näete, kui kõik aset on põlengut. Millest põleng tule, ei ole õlvat Lukest asja, et nüüd inimesed ei viskaks ikuma, viskavad niku maa kevade. Maal metsa küll nii krahhi vaadet ja ma olen nii palju võidelda sellega ja kustutan neid Pali mikspärast, ma räägin. Me olemegi ISISe loodes, peamine, kaitseme teda. Hakata ütlema, et no mis on, mis sa sellest sipelgas nüüd räägid. No mis sa nüüd räägid? Meda metsast lähen, vaata, seal põleb seal põlev suitsu tulevad kevadel. Ma lähen vaatan, mis suitsu ja mõtlen, et kännud ehk põlevad sipelgapesad põleja hiiga Lutmajad. Kas tõega inimese, kes pani selle metsapõlengust, kas ta tõesti ei saanud aru, et iga rohututti allul elamine põletame siis kõik maha ja jäär naelam, elagi siis järvede, ma enam viiulid, jämedamad pillisi. Kõik on ilus siberi külalidega ilus, usute. Millal läksime siia papimäel seal papi mägi, kiriku tatt ja siis ikka jäi nagu etappi näidata. Muidugi tekivad järveks, järved on kole madalad, tekivad nad üles. Kas ei oleks nüüd võinud ka teistmoodi seda tüürida, seda ja kuskilt kivi võtta? Miks lõhkus selle ära selle ilusa koha? Enda selle takka võtavad, nagu ütlevad, et nähistub oksad, mis raiub, et kukkus, nad tegid. Mida sead, kivimid tekivad, keed imest, võtsidki saab abimees või kivi. No kas tõega ei oleks teistkohast võtta? Aga Siber on ju suur ja temast jätkub kauaks võtta. Seisan üksi peoplatsil. Mu ees avaneb võrratu panoraamõhtu unele seadvast loodusest. Pea kohal. Valgetüvelisi kase küljes lehvib meie rahvuslik mis mõned tunnid tagasi löödi siia suurte naeltega kinni. Homme veel. Ja siis sõidame koju. Kas jumalaga, Siber? Ei, nägemiseni.