No, igaühel on oma hool ja pereema on oma hool. Ja mida mina hoolitsen, seda pereema hoolitsemist ja tunnen ikka rohkem, et need, ma pean enda eest ka hoolitsema, et suuta teiste eest hoolitseda ja nii ma siis hoolitsen, kui ma tunnen, et ma pean hoolitsema, kas see hoolitsus on selline, et ostan endale midagi uut või teen ise näpu vahel või teen uue soengu, nihi? Vaatan üldse oma välimuse kõigepealt üle, küllap seda kaarja, mulle tuleb meelde, et seda on olnud, aga, aga praegusel ajal hoolitsen kuidagi uutmoodi, ma lükkan ja tõmban ja hoian ja ja kavandanud samaaegselt, mu lapsed on juba suuremad ja mõnikord päris seda nägu, et nad juba saavad üsna ise hakkama ja tahavad ise hakkama saada. Ja siis mul on ka lootust, et minust midagi juba üle jääb. Selle meelepärase jaoks, mida mina tahaks, et see on niisugune uus ja huvitav aeg, kui kui lapsed enam emmet ei vaja, kui nad saavad ise sellega hakkama, et kui need tuleb ära, siis mõeldakse ise ette ja ja palju toimet tõsiasja tehakse juba ise ära ja uus aeg on nii, et kui nad helistavad ja tulevad ja tahavad midagi usaldada või tahavad, et ma oleksin nende sõbranna. Ja siis ma pean kõik jätma sinnapaika ja võtma seda väga tõsiselt, et ma olen sõbranna, et ma olen sõber, see on pööraselt tore tunne, kui sind usaldatakse, see on tõsine asi ja see ei ole naljaasi, see kohustab ka peale selle, ta rõõmustab, ma arvan. Ja see on nii, mitmeots hakkas, et mind usaldama vaadatakse ja mina usaldan. Ja järgmiseks see lahknemine on veel nii, et kui palju ma ma ennast osaldan, et mind võiks usaldada või et mina teisi võiks, elu seal oli, kui ma seda tänast saadet välja mõtlesin, teadsin nii paljat. On pühadepäev on kevad ja mul on pool tundi eetriaega selleks, et seal midagi rääkida, midagi mulle endale väga tähtsat öelda, siis kuidagi iseenesest hakkas minu kõrvades helisema Juhan Liivi luuletus, kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees, me teame kõik, kuidas edasi läks ja kui mina kasvasin suuremaks ja nii edasi. Mul ei jäänud muud üle, kui võtta pliiats ja paber ja panna see kirja selle tänase saate pealkirjana. Ja siis ma võtsin telefonitoru, valisin Rapla koodi. Liiseptoli telefoninumbris, atlas oli, ma tunnistan, et ma ei tea praegugi õieti, miks ma seda tegin. Aga vahetevahel vist inimesed teevadki asju kuidagi just niimoodi nad tunnevad, et nad peavad seda praegu tegema ja nad tahavad seda praegu teha, mulle seen kutseitlemine ja selle teema sõnastas, meeldis. Mul ei tulnud pähegi öelda, aga et kui ma olin veel väike tüdruk ja kui mul üks helin rinna sees oli kui ma mõtlen, et mis heli see oli ja kui ma mõtlen, et kuidas me oma juttu alustasime siis mul tuleb meelde, et neljakümnendatel aastatel, kui ma olin laps ja kui ma olin väike tüdruk, jääk, mis helin kõige rohkem minu jaoks helises ja mulle tuleb meelde, et see oli sõjaaeg ja see oli, see oli sõjajärgne aeg ja see oli öiste passi kontrollide aeg ja vangi panemise ja Siberisse saatmise aeg. Ja see Lääne-Eesti vanavanemate talu, kus me elasime, seal oli kõrge kuusik. Ja selle kohin oli nii tume ja hirmutav ja eriti öisel ajal kõrge kuusiku tumekohin oli minu jaoks saatus. Ja see, et kõik kõik, kõik kõik oli üle inimeste peade, rääkimata sellest, et see oli ülepäike, seda laste. Ja see oli üle minu pea. Mis mured ja hirmud olid ja all väga madalal. Maadligi olid lapsed ja, ja ema, vaat ja isad ja vanaemad ja vanaisad ja loomad ja linnud ja taimed. Me olime väga alandlikud ja väga väikesed, me olime väga väikesed, alandlikud ja maadligi rõõmud olid maadligi ja kõik kurbusel vaatlikki ja kodu oli kaitsetu paik, kuhu iga kell võis kes tahes mandrimees sisse tulla ja ära viia, keda talle meeldis ära viia. Ja ise praegu tuli see mulle kõik meelde ja kui ma püüan sõnastada praegusel hetkel minu selle kevadetunnet, siis 50 aastat hiljem ma tunnen uuel katsel seda, et et kodu on kaitsetu paik ja teda taga hoidma. Ja sellega seoses mulle tuleb meelde üks luuletus, mida Mandresehhiniga äsja olen tõlkinud soome luule antoloogia jaoks, mis valmis tõlgitud ja, ja mille Joel, Sanga kirjastus ka polnd kohe kohe kohe välja annab. See soome luule antoloogia on selle sajandi esimese poole soome luule antoloogia. Seal on üks hea naisluuletaja Aalet Hinny, tema luulet, tuss, pimedus toob mulle selle kodumate sedamoodi kätte, ta le tünni ütleb, et ära sa kardinat puhud tuv öö on seal vastas vaid haigutav pimedas kohu Paknasse kohemaid. Ja siis läheb see luuletus edasi ja räägitakse kodust niimoodi. Otse valguse kaljas. Murdmeres helendav laik õõtsub sel öisel tunnil koduse kaitseta paik isegi neil aegadel, nagu praegu, kui et keegi naljalt ei tule ja ei jõhkralt ei tule või, või ei ega või ei sekku. Me oleme kodus väga haavatavad sellegipoolest. Ja me oleme inimlikult lahti ja, ja lootusrikkad ja usaldavad ja seetõttu väga haavatavad. Tõsiste asjade pärast või võid ühiste arusaamatuste pärast tänapäeval paelu kultiveerib ja tänapäeva elu õpetab ja harjutab meid ka sageli maskis oma kodust välja minema ja enese nimel esinema ja sihte seadma. Ma ja tugev olema tugev olema ja läbi murdma ja läbi lööma. Minu kujutluses on nii, et kui me siis oma koju tuleme, siis me ei suuda riideid või maske niruta vahetada, kui vaja oleks. Et jälle olla avatud ja hoolivad ja ja paraku haavatavad. Aga kodu, kui ta on õige kodu, peab seda võimaldama, peab laskma inimesel ise olla. Jah. Aga samas kui me tahame oma lastele head, siis siinsamas kodus me ometi peame neid aitama mingisuguse mõtte otsa peale. Ja kui maailma ütleme, praeguse Eesti euromall näib olevat see, et ole tugev, ole tugevam teisest siis sa jõuad elus edasi. Siis on vist väga keeruline nii mõneski kodus need asjad kokku viia, sest et samas ehkki me oleme ju haavatavad, võib-olla see haavatavus ongi meie tugevus, ma arvan, et haavad, nähtavus on, on kodutugevus ja paksunahaliste inimeste kodus. Ma arvan, et tekib olukordi, kus sõidetakse üksteisele sisse ja ei saadagi aru, et seda tehakse, aga ma tuleksin naise osa juurde või, või pereema või ema või abikaasa juurde, sest see oleks minu roll ja ma ma õigupoolest ei oskan rääkida niimoodi lastest või mehest praegusel hetkel. Hea oleks, kui ma oskaks rääkida endast. Ja mulle tuleb meelde hiljuti surnud Soomes elanud Rootsi kirjanik son Schultz kui ta oli peaaegu et üheksakümneaastane. Paar aastat tagasi käis Tallinnas Soome Instituudis esinemas rääkimas oma loomingust ja küsimustele vastates ta. Ta ütles. Ta tunneb oma ema ja pereema ja naise rolli oma oma üheksakümneaastase pikkuses elus niimoodi, et. Naiste osa pereemade osa on olla kummipael ja venida just sinna, kus vaja. Ja kogu küsimus on selles, et kas pärast seda venimist seda kohustuslikku venimist minust veel midagi järele jääb ja mis jääb ja mis ma teen sellega, mis järele jäänud. Ma olin väga rõõmus, kui ma kuulsin, kas minu enda jaoks minu roll ja tegi mind ka tähelepanelikuks, tema vaataksin, et minust ikka midagi järele ja minu enda jaoks. Ma arvan, et kuidagimoodi peame me enda vastu olema leebed ja et siis selle peale ehitada kõike muud. Muideks armastust ja kohusetunnet ja hoolimist ja ja inimlikkust mõtlen selle all seda, et saad aru, et me kõik oleme ebatäiuslikud ja et minul on see viga küljes, millest ma pole lahti saanud ja ja jah, sinul. Ja kõik läheb omasoodu ja kõik läheb oma rada ja mõnest veast võib-olla saame lahti ja mõnest. Aga me oleme inimeste maailmas. Ja me ei kasuta kõiki võimalusi, mis isegi olgu see või seadusega lubatud või olgu see mingite mängule reeglitega lubatud. Mingi asi meise ei tee seda kunagi, sest see ei mahu sellesse pilti, mis ma arvan, et on inimlik. Tänapäeva elu on väga nõudlik, sellepärast et on otsekui kahekordsed reeglid, mis ma kõik võin teha. Teiseks on need reeglid, mis minu enda jaoks on, et olgu peale, et ma võin, ma ei tee seda. Ma arvan, et, et inimeste jaoks need isiklikud reeglid on erinevad. Ja, ja peavadki olema ja need tuleb iseenesele sõnast. Nende reeglite kogum. Ongi ju see meie kõik siin maailmas, eks ole. Nii nagu me siin üksteise kõrval elan, nii on, kui me räägime helinatest selle kevade helinatest, siis on ju mingi helin olemas, eriti siis, kui sedasi selgesti küsitakse ja kui kui alustatakse juttu lapsepõlvest ja, ja kui jätkatakse juttu kodust ja kallitest lähedastest asjadest. Ja selle jutu mõjul, mis mesi oleme ajanud, ma ütleksin, et minu, selle kevade helin on väga sageli nisuke argiheli madal maapinnalähedane helin, aga, aga seda niikuinii ja see oluline helin on mingi kõrge tuhas ühekõrgune toon, mida ma sageli ei kuule või mille ma ära unustan või mis on, kui, et minu kuuldeulatusest väljas, mida ma ainult siis kuulen, kui ma argipäeva askeldused kinni pean või või või nii palju enesele aega võtan, et ma kinganinaadetajalt ja, ja argielust ülespoole vaatan. Ja siis ma kuulen seda väga kõrget, väga-väga rahuliku ja väga vaimset kõrget tooni ja see, kuidas toon kogu aeg saadab mind katkematult katkematult, ainult et mina ei kuule seda mõnikord, kui see mulle jälle meelde tuleb, kui mulle tuleb meelde ülespoole vaadata, tähendab kevadist taevast vaata ja nii edasi veel üles, poolematel hakaku sellele kõrgele tühjusele välja, millest ilmaruum tekkib ja millest kosmos tekkib, millest igavik tekib, millest kõiksus tekib. Ja kui mulle meelde tuleb, et ma olen üks selle kõiksuse osa. Ja ilma minuta kõiksus ei olegi päris kõiksus, mis, mis ta praegu on. Nii et ma olen üks osa sellest ja ma olen ma olen nisuke taim või niisugune olend, mis on kahtepidi juurtega kinni, ühed on allapoole ja teised on üles toole, vaat siis ma kuulen seda tooni. Ja see toon aitab mind, sest ta hoiab mind selles heli võnkes. Kas mul on meeles, et ma olen kahtepidi juured ja teistpidi mingid nähtamatud antennid jätma olen kõige parem siis, kui ma olen tasakaalus allapoole ja ülespoole. Ja see, see kõrge puhastoon tuletab mulle seda meelt, ma kuulasin seda juttu praegu ja ma ei tea, miks tuli mulle väga hiljutisest elust meelde. See kui ma olin haige, oli inimesi, kellele ma sel ajal tulid meelde ja on inimesi kelle jaoks mind nagu ei olnudki olemas. Sel ajal ühel õhtul ma olin siis juba tervena, kõndisin ringi, helistas mulle üks inimene. See kõne tegi mulle väga suurt rõõmu. Ta ütles nii et mine nüüd, 25 minuti pärast õue ja vaata väikese vankri aisa otsa, sa leiad ta sealt, kus on põhjal lael vaata selles suunas. Õue ja pilved olid taevas. Meil tegelikult väga kurb, aga siis ma mõtlesin, et ega need pilved ei tee ju mitte midagi, ma vaatan sinna põhjataevasse ja küllap seal kusagil on ka see, see väike vanker. Tegelikult on ju väga tähtis niimoodi saada, vaheldust taevasse vaadata, isegi siis, kui pilved on ees, see liigutas mind vaatamine taevas on juhtumisi pilves. Ja see on ka seotud selle minuga, et kui ma seda kõrget puhast heli ei kuule, et ma siis siis kobaan ja otsin ja vaatan, et seda jälle kuulda. Ja meelde tuleb jälle luule vallast tuleb meelde see, mis mind alati liigud, Tap, Marie Underi luuletus kodumaal Siberisse saadetud inimestest ja tähtede vaatamine sellega seoses, et ühendust saada nendega, kes kannatavad. See kevad on minu jaoks ja minu perekonna jaoks niisugune kevad, kus kõige vanem tütar, kes kahekümnene ongi õppima, vastaks maakera teises otsas. Ja ma olen mõnikord ta pannud ennast tähtede poole vaatamas mõnel igatsuse hetkel ja mul ei tulnud meelde Marie Underi luuletus, kuidas ta tähti vaatab olla ühenduses. Ja ma olen mitu korda vaadanud sel kevadel selgetel öödel tähti ja mõelnud, et mis sellest, et Ameerikas on tähed tõenäoliselt teistpidi, aga. Mul on niisugune niisugune lootus tähtede kaudu sellegipoolest olla ühenduses meie tütrega. Võõrsile elab ja, ja oma noorest põlvest tulevad ka mitmed võõrsil elatud ja õpitud aastat meelde. Ja nisuke kohustuse ülearu tugev olla ilma kodu otsese kaitset. See on siis Marie Underi luuletus jõulutervitus 1941. See luuletus on kirjutatud kaks aastat enne minu sündimist. Aga kõike mu lapsepõlve aega Farjutab kõik seesama meeleolu ja ja minu lapsepõlve ja kõige suurem vapustus oli 49. aasta küüditamine ja, ja minu jaoks see sündmus oli turvalise kodu ja, ja minu jaoks turvalise Eesti taluelu kokkukukkumine. Peale seda tuli üks vanematega koos põgeneda, mine võõra rahva hulka. Siia Raplasse ja kõik on suhteline, sest minu lapsed peavad Raplatama sünnikoduks. Aga sealt jõulutervituses 41, mille Marie Under on kirjutanud, sealt on ikka saatnud Need read, et kui tähtede ülevaatamise ja ühendusse võtmise tund on, siis ütleb Marie Under, et ühineb nüüd pimedus ja valgustähtedesse tõuseb, kustub tund. Hoiumisse pandud puhte algus on äkki nagu avardunud. Edasi veel teine koht seal, et kahaneb Me vahelt lumevälitähtedest saanud meile ühiskeel. Nüüd kui oleksime üksi jäli sammumas üksteise poole teel. Ja see luuletus on mulle alati mõjunud mitmet pidi, et ühelt poolt elavatega silg läbi tähtede ja samas Holnutega fil nendega, kes, kes polegi enam elavate kirjas, aga kes elavad meie mälestustes. Praegu ma mõtlen, et, et miks mitte ka tulevatega, see, kes on meie lapselapsed, keda, keda praegu veel pole liigutab mind hetkel need asjad, mis meid liigutavad. Need asjad, millest me mõtleme, elu jooksul, võivad jääda. Aga kas nad võivad olla pärit tõesti sellest hetkest, kui ma ennast mäletama hakkame, eks ole. Ja samas me ju katsume mõtlemist õppida, mina veel katsun kuhugi edasi jõuda oma mõtlemisega. Mina enda kohta ei ütleks praegu päris nii, et ma katsuksin mõtlemist õppida, sest minul on päevakorras see, et mina katsun tundmist õppida. Selle pealt tuleb mõtlemine iseenesest, kui ma paremini suudan tundmist õppida, püüan jagu saada niisugustest tundetuse laikudest, mis minus on ja, ja osa neist on aegsest lapsepõlvest ja osa neist on sõjajärgsest lapsepõlvest ja ja osa neist on totalitaarse aja Koolist viiekümnendatel aastatel ja ma püüan üles sulatada neid laike, et ma ei tunne mitte midagi, kui mul, kui mul mõni asi meelde tuleb ja see ülessulamise tunne on mulle väga tähtis, et ma, et ma tunnen ükskõik mida kurbust või rõõmu või või viha või, või imestust või siis ma ei julgenud seda seda näidata. Siis ma julgen seda ütelda. Aga äkki me ei tohigi nii julget olla? Äkki me peamegi midagi hoidma ise endal äkki on julgem elada, kui oma tundeid välja ei näita, sedasem kurb elada? Päris selgesti tunneme siis, siis mina tahaksin rohkem välja näidata Ta ja, ja ma tahaksin, et ka et ka minule rohkem välja näidataks see, mis on ehe. Ja see, mis on siiras ja see, mis on õige, seda on ilus näha ja sellest on ilus osa saada. Kõik ei pea olema roosamanna ja ja kõik ei pea olema rõõm ja kõik ei pea olema positiivne. Mina välja näitan või mida sina välja näitad, ka kurbust ja, ja valu ja, ja pettumust võib välja näidata ja ja mina tahaksin, et ka minule välja näidataks, aga eks me niisugune põhjamaine rahvas oli. Ja, ja meie ilma. Ja meie pikalt talved käivad meid üle haru karmiks. Ja siis mis teha, kui, kui parajasti tahaksime kuulda, meid armastatakse ja tahaksime midagi head kuulda ja kui seda ei tule, ega siis ikka ei tule ja siis on minu meelest ainult üks asi, jääb yle olla iseenese suh tas leebem. Ja lubada endale midagi ja kõige muuhulgas lubada enesele ka nõrkust ja, ja, ja minna ja ütelda oma lähedastele, mehele oma oma kallimale, oma oma sõbrale või oma lastele või kellele tahes oma naabrile ütelda, kuidas meiega on ja et enesehaletsus on peal. Jah, tahaks hoolda lahutust ja tahaks ütelda, et mina hoolin ja tahaks teine ütleks ka, et et ta hoolib must, see on riskantne, aga usaldage oma vaistu ja ärgem ärgem mingem pale inimese juurde, kelle käest võib nipsakalt vastu nina saab olla mõnikord päris alandlik ja päris maadligi. Sellel on see hea külg, et pais meie vaist hakkab meid aitama ja siis meie valima vale inimest kellele oma nõrkust või või haavatavust välja näidata, siis me valime õige. Ja siis me ei saa vastu nina, siis me saame nisukest head õlut ja küünarnuki tunnet. Et me tunneme ennast jälle inimesena inimlike inimeste keskel. See on üks viis, kuidas inimlikud inimesed ikka ikka 11 vait. Ja me võime teha sedasama.