Seitsmenda juuli õhtu, Siber eestlaste küla, Ülem-Suetuki jaanipäev, mida siin tähistatakse kaks nädalat hiljem, on lõpule jõudmas. Pidulised siiani läinud. Need vanad naised ja mõni mees ei raatsi veel minna. Kahe viimase päeva erakordsus, kõik kõned, mida siin koolimaja ees piduplatsi peeti, laulud ja ringmängud, mida nähti, kuuldi kaasa, tehti jutud, mida Eestist tulnutega maha räägiti. Kõik see on teinud hinge hellaks. Ja kuidas eestlane ennast ikka teistmoodi välja elada oskaks kui lauldes. Ja nii nad siis istuvad siin koolime veerul pingil ja laulavad oma laule. Siin Siberis on nad sündinud-kasvanud vanaks saanud. Siin on juba nende vanemate ja vanavanemate hauad, siin on kodu. Aga kusagil on ka veel kodumaa, see paik, kust väga paljude aastate eest kord esivanemad ära pidid tulema. Paljud ei ole seal kaugel maal kordagi ise käinud. Aga jutte Eestist on küll kuulatud ja ise räägitud ja seda elu seal omavahel arutatud. Jumal ise teab, kui kerge või raske on kõigis ajaloo keerdkäikudes olnud sealmail eestlane olla. Aga seda on nad tõepoolest tões ja vaimus olnud. Siiani. Niisiis jaanipäeva õhtu Ülem-Suetuki külas. Naised laulavad ja nende laulud, paljud ka siinmail tuntud on seal hoopis teise tähendusega. Nende esivanemad ei jõudnud siiski paikalini. Ülem-Suetuki. Asub Krasnojarski krais. Kui maakas kaardi pealt vaadata siis on ta üsna samal laiuskraadil kui Moskva. Teistpidi orientiir on aga Jenissei jõgi. Lähim suurlinn, abakan väiksemast linnast, Minussinskist jääb Suetuki sõita ligi paar tundi. Asub kaunis kohas mägede ja orgude keskel. Ja siin on parim vesi, mida mul on elus võimalik olnud. Juua. Igal mäel ja allikal on oma eesti nimi. Esivanemate pandud nimi juba, kes siia tulivad, näe, Vana-Jüri mägi. Vana jürituli ehitas tuua endale sinna ette ja mägi on kohe vana jurimegi pappi. Mul on kõigi oma nimed, kõikidel on omad nimesid. Matime veel nii palju, kes aga noored poisid läksivad sõjaväkke, siis kõik emad satsiona, Mati Mägi oli ema, nuttis seal ja vaata sku poegadega. Sallur voodiots ja seal on piibu ots neile ulitseni, need nagu suurlinn kohe nike rulliks sentimeetrist kardis tahavad, sest olid partisanid. Vanimate häkki riiulite, ladina jaagu, kasakad tulivad siis lähvad äkidesse. Aga tulivata vajan, nägi Väguse, annab tekkivat barrikaadi ja sinna põrikaadistatud laskma neid ja äkked panid sinna pere uulitsa, vastad nad, kui ülesse tulevad, et nad lähevad seal hetkedesse ja nad hakkavad seal karikaadist laskma. Nad tulid taeva nägivad kõike tapsivad kõik. 18. aastal, vaat siis tabletti. Kas hakkab, aga öelge, kas teile on nüüd räägitud, teie olete vanaks saanud siin Siberis elades. Aga emad ja isad ja vanaisad ja vanaemad. Kas nemad on teile rääkinud, kuidas kord siia Siberisse tuldi? Kui kaua tuldi, mismoodi tuldi? Ülivad terve aasta? Ja tuli roosiaia, ei jõua nad vahepeal tegid tööd kuskil ja. Minu hoolivad ja sõitsivad välja Eestist hobustega seitse aastat tulijad kes tulid jala, vahepeal, said jälle edasi. Seal jälle elasitlikus, eelistatakse keela russi, seal nad elasid kõige rohkem lapsed sündisid, kõik seal tulid küljes, on täpselt nii, et need esimesed külaelanikud tulid siia, neid oli vist välja saadetud, Eestist saadetud maailma saadeti välja, minu ema ema tappis oma lapse ära pildikusse. Vanaisa, mina ei tea ja minu ema ka ei tea, mille peale ta välja saadigi, aga nemad läksivad, kukkusin Siberis juba, aga siis need, kes hiljem tulid natukene, need tulid siis juba ise siia. No muidugi vanaoja ja siis seal Emanuel tulid juba siin ja siis nad tulid ka siia vaatama, kellele meeldis, nüüd jäidki elama. Sündmusi tegema. 40 või kas ta siis. Talasid rikas karjäär luua, ma siin nendel nendel oli siin kerge elada, vesi oli nendel siin põldu väetada, Eestimaal on ju puha kivinima ja veel panivad soe tukk. Ja mida see tähendab? See oli ka vaja mõtelda, et vaata, kui ilusa tunneb, peaaegu vist soojendab? Ei vaata, millest tuli see nimi, nad tekkivat tulease. Ja tuli kustus ära ja leidsin sealt tule asemel veel põld ja ennekõike siis ei olnud tuld, ei mitte miski. Tuleasemeks viiest leitsivad veel sal tuktuki otsa hakkasid sealt tuld puhuma, vat siis loe. Toiduallikad, meil on ümber küla kohe ümber küla, siin. Allikas ja siin on pappi allikas, aga siin ülikudusin seda allika tüüdi. Poska sompus, kaalikas buss ka omad kuskil siin elasid nõiad, seal oli allikas ja siis panti uska. Nii et soe tukk oli see, mis kord külale nime andis. Ja soojus oli nii tähtis neile, kes siin karmis kliimas oma elujärje sisse pidid seadma. Eestlaste külasid. On terves suures impeeriumis. Tõsi, väga paljud neist on aja jooksul hääbunud olemast lakanud. Kui lõpp on kõikidel küladel üsna sarnane, siis alguslugu võib olla vägagi erinev. Ajaloolane, etnograaf Igor Tõnurist. Jah, nad on väga erineva päritoluga ja soetukan isegi, võiks öelda erand. Nende mitmete kümnete eesti asunduste hulgas ja ka alamBulani külamis Suetukis 25 kilomeetri kaugusel asub sest need on need sundasukate Siberiga on eestlasi läbi aastasadade hirmutatud peale seda, kui Eesti Venemaaga ühendati, kui Siber muutus väljasaatmise kohaks on sinna ikka saadetud, vaatamata rahvusele ja nii sattus ka üsna palju Eesti inimesi Siberisse ja ingeri elanike ingeri elanike, ma panin selle tõttu soomlasi ja isurite. Need olid võib-olla esimesed, kes sinna Siberi avarustele steppidesse sattusid, välja saadeti ja siis juba Liivimaa ja Eesti kubermangude Stacketti rahvast välja saatma Siberi tühje, nagu nad praegu ise jah, Siberi tühja. Ja esialgu pandi nad, kui nad vabanesid nüüd vanglast või siis sunnitöökohast, kus nad pidid tööd tegema, need võisid olla kas mingisugused kullakaevandused või mõned muud ka tehased, mis seal rauasulatamist, tehased näiteks. Kui neid sealt vabaks lasti, siis ei lubatud neil ju tagasi tulla, enamik pidid sinna elama jääma. Ja nii tekkiski Siberis mitu niisugust kolooniat kuhu asutati usutunnistuse järgi, ütleme nii, et luterlased ühte kohta, Ta õigeusklikud teise kohta ja nii ongi esialgu ühte asutusse sattunud näiteks eestlased, lätlased, soomlased ja sakslased. Et esimesed eestlased on sattunud sinna Siberi avarustesse juba suuremal hulgal enam kui poolteist sajandit tagasi. Jah, et seda mitte omal vabal tahtel reeglide, mitte omal vabal tahtel. Aga siis oli niimoodi, et. Nendele vabaks saanud inimestele, kuid kellel polnud vabadust kodumaale tagasi pöörduda ja neile anti siis võimalus Ilus asuda elama teatud maakoht. Ja näiteks Jenissei kubermangus oligi ette nähtud minust sinski linnast umbes kuue 70 kilomeetri kaugusel asuv suurem maatükk, mitu 1000 dessanti neil seal välja mõõdetud ja sinna lubatigi siis asuda nii soomlastele kui ka eestlastele, lätlastele. Ülem-Suetuki oligi alguses vist mitte päris puhas eestlaste küla soomlastega kahe peal. Nonii, ta oligi, kuigi eks Põltsamaa kandi eesti mees olevat olnud esimene, kes sinna 140 aastat tagasi elama asus, aga koos temaga tuli veel mitu perekonda või veidi hiljem. Ja need olid juba soomlased ja nii tekkiski esialgu isegi soomlaste ülekaaluga. Asutus. Ja soomlasi oli seal üle poole ja see oligi just Ülem-Suetuki siis aastal 1850. Ajaloolased siin veidi vaidlevad, kas neid paar aastat varem või paar aastat hiljem oli see ametlik kasutamisaeg, sest asi on selles, et üks asi on asutamisaasta ja teine on ametlikud kinnitamise aasta ja vot need siin kokku ei lange. Väike küsimus on jäänud. Seni, kuni ajaloolased tõde selgitavad, on Ülem-Suetuki oma elu elamas päeva elu samal ajal väga täpselt meeles, hoides oma lugu algusaastatest peale. Esimene küla elanik, kellega pikema jutu peale sain, oli mari ploom ehk ploomi Mannu, nagu teda külarahvas kutsub. Aastaid ligi 80 väikest suja kärme astumisega pruuniks põlenud kortsulises näos kaks säravat otse valu tegevalt sinist silma. Kutsus mind oma luukidega suletud tahatuppa varju kuumuse ja tänavatolmu eest ning rääkis sellest, mis südamel. Enne kui olime noored, siis neid õpetati ja ise kuulasime ka, kui ühtegi uulid seal käisime, enne oli meil rahvast palju, meil oli väga suur ilus küla. Siiski nüüdki on ilus küla veel, puud on igal pool, aken tal ei tea, kas teistes külades on, on küll ka, võib-olla ma mõtlen, aga mina ei ole kaugemale Abaganist käinud. Kas õli kanti olen, ma käin ahtaraki, seal on käinud. Ja vaat siiakanti olen käinud kraažinna tuba taha, sinna olen käinud. Avad Eestis, mai oli käinud Siberis, siin olen ma sündinud, olen ma kasvanud ja ja siin sündis ja kasvas juba ema. Ema sündis ka siin jah, kui vanemad saadeti ära, siin oli jäme, metsin, oli männimetsa ja kasemetsa ja võtsid siit ja ehitasid igaüks omale niuksed, väiksed toad, kas seal väiksed kolm atrakest või kaks acid ei olnud klaasi saada, kus nad siis seda klaasi saivad. Vaat siis oli tema, tulidki viiendad elanikud siia. Kes esimene oli, kas sellest Karel Kuldmäe, Jüri, kui teie nüüd hakkasite sealt kirjutavad Eestisse Soomest ja tuleb igalt poolt inimesi, vaata nüüd tuvasse neljane söögikraami poodi küpsetusi tuuasse ja tänab hullu seda viina toodi jälle poodi, üks talitoodud piiritust ja vorsti on, aga meil ei olnud ju midagi, vaat seda võin ütelda kohed. 200 grammi, öeldi. Teine nädal tagasi, et annavad kond, tegidki igale ühele ja seda me ei saanud keegi. Kus see siis jäi? Kilu, antase meili kuus suhkurt hinge peale. Selle saate kätte ikka, selle ikka saame kätte, aga ei saa, kellel on omad loomad, on vanasti nii paljudki igis, ei jaksa enam pluame endal lehma pidada, tal ei ole kuskilt piima saada, ei ole, võid saada. Siis võid ikka nüüd nõnnamoodi kellelegi, kellel on lehmad, siis saavad ikka need vanad inimesed ka. Minul ei ole ka nüüd juba neli, viis aastat ei ole lehma. Mina elan siin poja ja poja laste juures ja elasid inimesed väga ilusti ja oleks Antarktika elada, ei oleks hakanud neid kiusame inimesi välja saatma. Oi, nüüd oleks olnud väga ilus elu kord ja kõik oleks väga heast ela, kes viitsib tööd teha, aga kes ei viitsi tööd teha, see muidugi ei elaks. See on neil laiskasiga küll olnud. Samamoodi kui meil siin, kas pole? Siingi olid kord paremad ajad. Aga Venemaa, eestlaste tee tänasesse on olnud paljuski teistmoodi kui meil Eestis. Igor Tõnurist. Nii asutatakse küla inimesed asutavad talud reeglina nii nagu Eestis üle kogu Siberi oli see lugu, niisiis üks siberi omapära oli nii, et tekkis küla südamik ja ümber selle kuskil 10 15 kilomeetri raadiuses siis väiksemad talude rühmad või niinimetatud Saincad. Need tekkis, võib öelda suurem Eesti asustusala. See võis seal me kaks, 30 kilomeetrit läbimõõdus olla. Ja elavad nii nagu Eestiski, taludes ärivad nii palju maad, kui nad jõuavad, neil oli küll seal maad välja jagatud või ma ei tea seal hingemaidele ja nii edasi, kus, kuidas, aga reeglina eriti niipalju, kui pere jõudis, seda maad võis olla Rõõm harida seal. Jah. Ja kui küsida, kui palju teil maad oli, tihtilugu nad ei oska vastutagi praegu sest tõesti oli küllaltki vabalt künni maa suurust võib-olla osatakse, aga kui palju heinamaid või muud oli, ei teatagi tihtilugu. Ja siis niimoodi elatakse kogu see revolutsiooni ja kodusõjaaegne periood üle siis tekivad 20.-te alguses need kommuunid, vaesem rahvas, yks igal pool oli ka rikkaid ja vaeseid. On nii Bulanis kui ka Suetukis on oma kommuunid, mis küll kaua vastu ei pea, aga mis juba midagi selles küla elusa struktuuris nihutad muudavat ja, ja ja kuni siis 20.-te aastate lõpuni, kui alustatakse ka kolonistide kollektiviseerimist. Ma ütlen kolonistide, sest mitte ainult eestlased, vaid lätlased ja soomlased ja kõik pidid siis kolhoosidesse asuma. Ja vaat see periood on üks väga raske kõikide külade jaoks. Jaga Suetuki, sest neil kästakse kõikuma need talud maha jätta. Kõik need Linekad maha jätta ja ühte küll asud, see tähendab kodukohad tuleb kõik Ühte kohta vedada või uuesti üles ehitada, kujutage ette, mis tähendas inimestel. Ja ja siis asud, tulevad need kolhoosid ja reeglina eestlaste töökus ilmselt ikka oli selle aluseks, et need kolhoosid ei olnud kõige viletsamad sealkandis samal ajal nädal algab ka vastu töö. Kirikule, kus oli veel kirikuid, näiteks Suetukis pannakse kirik kinni, mitte ainult ei panda kinni, vaid lõhutakse lause. Torn võetakse maha ja kell võetakse maha ja pastor kaob külast tirikustist, kõigepealt tehakse viljaladu jah, villaladu. Ja siis lõpuks ka klubi. Ja siis see saatuslik 37-st 1937 38. Kus jälle üle ööküladest ja soetukist nimed nagu nüüd selgus, 58 meest kaob ära ja elujõus meest meest võib öelda, et parimat meest kindlasti jah, kindlasti parimat meest, kellest ainult kolm tuleb tagasi. Ja sama olukord oli ka teistes eesti asendustes, seal Krasnojarski krais külaskaak oma intelligents, oma eestikeelne intelligents, kõik õpetajad, kultuuritöötajad ei tule enam juurdegi neid. Leningradis pannakse kinni ertzeni instituudi seal lääne rahvasteosakond ja ja siis tulevad need rasked sõja-aastad, kus külaga viisutakse lausa paljaks, siiski just toidumoona hankimise eesmärgil. Ma seepealesõjaaegne periood, vot Siberis mõnes kohas oli lausa nälg, vaatamata sellele heale musta mullamaale, mis seal on? Suetukis võib-olla ei väljendunud nii drastiliselt, aga näiteks setu asundustes, sel ajal näiteks kadusid hõbeehted inimestel, sest kõik anti leiva eest ära. Ja ja inimesed on jäetud, ütleksime nagu ilma rahvusliku juhtimiseta kokkuasutus. Ja nagu oli töö, kui ka kirik on kinniklubis, ei ole midagi niisugust ja, ja võttis ikka tükk aega, enne kui midagi hakati jälle tegema. Aga koolitöös jäi ainult vene keelele. Tuletame veel meelde neid kolmekümnendaid aastaid. Et see oli periood, kus fus muutus omamoodi kriminaalseks nähtuseks, ainult rahvuse pärast võidi inimest vastutusele võtta. Keegi liidu eestlane ütles selle kohta nii, et eestlane Venemaal kannatas koos vene rahvaga ja kannatas sellepärast, et ta ei olnud venelane. Ja nii ta oligi. Ta ei olnud venelane. Rahvas mäletab paljudki, tõsi on sedagi, mida püütakse unustada. Suetukis oli mul olukordi, kus mõnele küsimusele sain vastuseks. Ei, sellest pole ma kunagi kuulnud asjade ja inimeste puhul, mida ja keda natuke üle disk ja külaelanikud hästi mäletama ja teadma peaksid. Aga võib-olla ongi hea mõni asi unustada. Näiteks vastata ajakirjanikule RT Karl kurde, naise nime pole ma kunagi kuulnud, ka oli ta kord tõesti meie küla poiss. Aga kohe esimesel päeval küsiti minut Kasma Grinbergi Kustiku muuna luuletust. Juba olen kuulnud. Selle pead sa küll lindi peale võtma öeldi. Ja kolmandat päeva õhtupoolikul, siis kui piduplats oli jälle rahvast täis ja suur rahvaste sõpruse pidu veetsin truuskonna ruuduv, nagu rajoonist tulnud ülemus selle välja kuulutas. Käis, istusime meie Kustiga koolimaja trepil ja tema selle mulle ette luges. Kes külas alustas Kamonate pärast kaotas omad munad. Kui lahti läks, Camuna oks sisse kargas Kärma juuks. Ja järgmine, kui püssipaugust sisse kargas kaini august. Neid pärast tulid järve karinäru Pieter jada mari sauna mikkusi, saastus, Nagan, temal oli taskus siis Mikul oli hea meel, et laulukaarel tuli veel. Ja veel pärast tuli naisi kaks. Neil kummagil oli väike laps, lapsed imesid nisa, neil kummagil ei olnud, isa. Kõige viimaks tuli kinni Willi ja siis ka uksed löödi kinni ja nüüd on kambakene koos, nüüd asi läheb täies hoos. Siis hakkas peale, nende eluküla hakkas saama hirmust valu. Kellel lehma, kellel sea, nendel oli hirmus ja siis ida põrutas oma rinda ja ütles, minul pole hinda. Päeval mina kõiki toon ja õhtul pitsi ära joon. Ja kanja August oli saks, ei vaadanud ta, et venna laps, tema tegi hirmust kära, võttis vennapojalt lehma. Kui keski neile ei andnud liha, siis nad pidasid ja siis rahvas kõik oli külasale, kellegi hõlbold, roosa, vale. Kus vägev mees oli kinni, Willi, tema nendel mängis pilli nad ei teinud, aga ainult sõivad ümber suti tantsu, lõivad päev sai otsa, tuli õhtu, siis nad riikisivate õhtu. Kuidas pärast läks, siis nende elu neil kellelegi ei olnud talu siis loodustasu selle eest, mis röövis ivad tööni eest. Need neli päeva Siberi eestlaste külas Ülem-Suetukis olid täis kohtumisi ja selliseid elamusi. Milliseid varem polnud paljudel meie hulgast, kes me siia külla olime sõitnud, võimalust olnud kogeda edaspidistes saadetes. Loodan väikese osa sellest teieni tuua. Et me kuuldu põhjal juba koos saaksime edasi mõelda sellest missugune on Nende inimeste tulevik, keda meie siin oleme harjunud nimetama Venemaa eestlasteks.