Päev siberi sellel pikkuskraadil algab viis tundi varem, kui neil kodus. Kuuenda juuli hommik, esimene meil siin Suetukis ärgata oli kui kingitus. Uni pärast pikka reisi maitses kõigile. Ja nüüd ärkasime selle suve teise jaanilaupäeva kodus olime oma jaanituled pidanud kaks nädalat tagasi. Vähem kui nädal oli möödas suurest laulupeost. Ja nüüd siis jälle jaanilaupäev. Siin maal veetakse nii jaani kui jõuluid kaks nädalat hiljem. Meie see tähendab leikarid, ajaloolased, keele filmi- ja fotomehed, paar ajakirjanikku ja muidugi kirikuõpetaja. Kõik eestist siia ja 140.-le aastapäevale sõitnud. Me elasime papimajas ja saadikus ära seletatult. Ühes ilusas majas, kus kunagi oli elanud kirikuõpetaja ja mis nüüd on algkooli lastele koolimajaks suurem koolimaja seisab siinsamas kõrval ja lasteaias, mida siin tõesti rohkem saadikuna tuntakse. Sel ajal kui tänaste külaelanike esivanemad siia toodi olnud Eestis veel lasteaedu ja sellepärast puudub see sõna ka praegu nende keeles. Nii nagu paljud muudki sõnade mõisted viimasel aastasajal sündinud asju tähistavad ja külaelanike muidu nii heasse eesti keelde tõlkimatute venekeelsete väljenditena kuuluvad. Niisiis elasime pappi majas ja saadikus, mis asuvad teineteise suhtes kenasti üle teeküla kõrgemas osas. Siit avaneb vaade külale ja ümbruskonnale. Ja selle kõige kirjeldamiseks on minu sulg igatahes liiga nõder. Vaatad kaugusse, kaduvad mägesid ja tunned, kui väike sa ise oled väike ja ajutine, ainult inimene, ikkagi inimene. Kõikvõimas, kes ei oota looduselt armuande, vaid võtab isemis pähe, tuleb ka siin, kus loodust on nii palju ja inimestel ruumi elada on tema, seesama inimene oma ümbrusse jõudnud surmapisikut külvata. Siberi juba põed. Esimesel hetkel neid võimatu, et seda Ilus saab millegagi tõsiselt ohustada. Aga nende väheste päevade jooksul, mis me seal olime, saime sellest põdemisest õige mitu märguannet. Sell jaanilaupäeva hommikul ma veel nendest asjadest ei mõelnud. Läksin küla peale. See, mis küla all- ja ülaosa teineteisega ühendab, oli tolmune ja piisas paarist uljast mootorrattal kihutavast noorukist. Aga neid kohtab Suetukis pidevalt. Näib, et igal üle meetri pikkusel meessoost isikul on siin isiklik sõiduk. Piisas paarist sellisest kohtumisest tolmuseks veel kui üks selle küla igapäevaelu tahke oli omal nahal ära tuntud tolm. Igal su sammul üles kerkiv väike tolmusammas mõne sõiduki möödumise tagajärg, aga terve pilv, millesse sa üleni matud ja millest väljudes on subpalavusest ihu külge kleepunud, särk momentaalselt minetanud, igasuguse vastavuse mõistele puhas. Aga nagu elu ja Suetuki varem näinud inimesed räägivad. Tolm olevat lapsemäng selle põhjatu pori kõrval, mis ilmub pärast korralikku vihmasadu. Sest küla on rajatud sellele samale viljakale mustale mullale, mis, nagu siinsed inimesed ise ütlevad, paneb kasvama kõik, mis maha pudeneb. Kui me Abakhanist bussiga siiapoole sõitsime, nägime ka siberi maa põlde. Nisu tõotas ilusat saaki. Ja ometi nüüd sügisel oleme kuulnud, kuidas Venemaale jätku leiba, saiast rääkimata. Aga olgu pealegi, sel kaunil hommikul oli sügis oma poride ja muredega veel kaugel. Ainult kuumus, harjumatu kuiv kuumus sundis varjulist paika otsima ja jooma lõputult jooma juba ette, teades, et see vaid suurendab nii palavust kui janu. Kusjuures oli rahvas leib ootamas et vastasmajas lugemistoas, nagu nad seda ise nimetavad, sai vaadata fotosid külast ja ta elanikest, nii nagu neid oli pildistatud aastate eest. Siis oli arutamist palju ja meenutamist. Külatänavatel kõndis palju ka sellist masti inimesi, kes riietuse ja muu olemise poolest tundusid mujalt tulnutena. Paljudes peredes oli külalisi põhiliselt ikka noorem põlv, kes oma elujärje kaugemal sisse seadnud saunakorstnad suitsevad. Oma väikeselt jalutuskäigult tagasi jõuan. Kolm rulli number 40 valget niiti kotis, mida kujutage ette selles Siberi külapoes vabalt ja ilma sabata müüdi. On meie rahvale juba õige mitmelt poolt saunakutseid tulnud. Pakkisin minema, saage oma seebi ja käterätiku kilekotti ja kõmpima pärast lõunat jälle mäest alla. Ploomi Manjulgi, kellega hommikupoolikul tuttavaks saime, oli saun ootamas. Ja ehkki eilses saates juba neid jutte Mannuga natuke kuulsite, on mul ometi nüüdki kange tahtmine teile natukene teda kuulata anda. Sest minu meelest on jutukatke hea näide eesti keelest, mida sealmail räägitakse. Jutt käib igapäevasest leivast. Meil oli ehkki siin, kui me olime omade karna oma leivamajal küpsetasid iiad, leivad küpsetasid, kõrged olid minu mini ja ema oli leivategija siin mitu eluaastat ja siis oli üks teine viielsin ja see läks minekut ja siis üks suri ära ja. No ja tegid väga head leiduvad ilusat leivad, olid kõik jah, väsinud oma veski oli. Nüüd ei ole midagi, ei ole enam oma leivategemisi, rajoonistuvasse meil lei minna, tuuesson, pehme leib, mille tuvasson kõva, ilma kergitamata. Ei oska teha, oskate teha või meie oskame leiba teha, kas lapselastele ka edasi on antud see oskus? On oskavad meil vanem tütar mitmed korrad, nüüd oleme trehvanud temaga pirukaid Essainis käis ja mis tähendab räppama, vot räppimine, tiime, lei küpsetusi, kõigi sugusid. Ahah, see on jama, seal trepid tuleb räppama ja nüüd me oleme juba nagu venelasega poole ära harjunud pool veel neli ja pool eesti aed, küpsedused, eks need vene sõnad tulevad sisse. Meie viitsimine, nii et teil on Vorokon, kohu, kohupiim ja vot nägidki eestlasigi tuli meile Saaremaalt üks kivisuva Mart oli tema ütles, et teie viijate siin Voroga, meie jääme teda kohupiimaga. Kui saiti, eks küpsetaks missi temast mõtlen madin, Sangisa, mis need on? Need, nii palju, kui mina aru sain, on kohupiima Korbid. Sangisid mulle seekord ei pakutud, aga maitsvat oblikasuppi küll. Ja värskelt suitsetatud liha tomatisalatiga. Ja katsu sa sedasi söömata jätta, kui endal kõht täis, sest Siberi külalislahkus on ka teada. Niikaua kui inimesel kaks kätt küljes, ei ta siis nälga tundma pea, ütles Mannu vastates seega ka minu esitamata küsimusele, et kuidas külas ka toiduga lood, on. Kuuldud küll seda suure Venemaa toidumuret ja on mulgi tuttavaid, kes Siberisse sõites konserve soovitasid kaasa võtta. Kompvekid ja muu magus. Seda saab tõesti harva, sest seda oma põllul ei kasvata. Laudas ei pea ja sellepärast sättis külarahvas end juba aegsasti peoplatsi serva üles löödud müügilettide taha järjekorda. Ega see ootamine niisama igav seismine olnud ikka juba nagu peo sissejuhatus ja lõõgastus. Ja seda hirmu ka polnud, et kõigile ei jätku kaupmehed, omad inimesed kogu küla oma perede ja vajadustega teada, keegi ei jäänud ilma ja kooki torte kompvekke said sel õhtul küll kõik külalapsed. Ja siis oli õhtu videvik käes. Koolimäel oli juba kaks suurt puurita süütamist ootamas. Karitel, rahvariided seljas ja pillid hääles. Ja korraga oli koolimaja õuemuru rahvast täis. Siberi eestlaste Ülem-Suetuki küla 140. aastapäeva pidustused kuulutati avatuks. Kõned nii eesti kui vene keeles. Tervitused, soojad sõnad. Ja siis saabus hetk. Järvakandi koguduse õpetaja Jaanus Noormägi õnnistas küla sinimustvalge lipu. Üle poole sajandi kõlas siinmail jälle avalikult jumala sõna. Kuulakem jumala sõna. Nõnda ütleb vana testamendi laulik, teenige issandat rõõmuga, tulge tema palge ette rõõmsa lauluga. Teadke, et issand jumal, tema on meid teinud ja tema omad, me oleme tema rahvas ja tema karjamaa kari. Tulge, Taara paistis tänuga tema õuedesse kiitusega tänagi ja kiitke tema nime, sest issand on hea ja tema heldus kestab igavesti. Ja tema ustavus põlvest põlveni. Teie siiani lapsed olge üpris väga rõõmsad ja rõõmustage issandas oma jumalas, sest tema annab teile õpetajaõiguseks. Ma õnnistab neid, kes issandat kardavad nii pisukesi kui suuri, issand lisa, kui te eile veel õnnistus teile ja teie lastele. Aamen. Need kolm kaunist värvi sinine taevas ja must muld on olnud eestlastele alati südame lähedal. Aga need kaks värvi on püsinud sellel valgel, mis on nende all. Senini on tähendanud see eestlaste jaoks püha puhas südametunnistus. Aga pärast viimaseid aastakümneid tähistab ta meie rahvale ka seda Siberi lund. See on toodud meie kaasmaalasi. Soovin, et need värvid siin kaugel kodumaapinnast oleks teile kinnituseks ja annaks teile julgust olla edasi eestlased. Et ikka kaotleksite rahulikud taevast eneste kohal ja hariksite seda viljakandvat mulda. Aga et kõik sünniks selle läbi, et teie südamed on puhtad ja pühendatud oma loojale Salasõna tunnistab. Mida sina, issand, õnnista, see jääb, õnnistatakse igavesti. Mina pühitsen selle liku kolmainu jumala isa, poja ja püha vaimu nimel. Jumalale auks ja sellele rahvale kinnituseks. Ja lohutuseks aamen. Ja siis varsti süüdati jaanituli. Ei olnud siin enam vahet, kes Uma, kes mujalt tulnud. Kõik olid omad eestlased. Ja laul, mida me alles mõned päevad tagasi oma suurele laulupeol laulnud olime sobis äkki ka siia siberi öötaeva alla. Sest ka siin on ju eestlaste kodu. Ma pääl ju prud Sel õhtul rääkisin ma mitme inimesega õige paljudest asjadest. Vahest pakuvad järgnevad kolme jutukatked, mida saate jaoks valisin teilegi mõtlemisainet. Ellus jaanituli ja asfalt Toomsalu, teie olete selle külamees praegu aga praegult ja, aga ma olen 37 aastat tagasi, kui tulin siia. Mis siia tõi, naine, kindlasti nei saatus, vaata seda. Ma istusin kinni sõja pärast 10 aastat ning mõisteti, et olin Saksa sõjaväes. Sündinud mees ja ja pärast kõike seda, mis siis oli sõda ja vangistas. 43. aastal mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Nuia kukkusin vangi ja tuli 10 aastat võtta ja sellega munengisi pärast vangiaastaid, siis juba juhtusin siia külastasin, kuulsin, et eestlased, jah, ja abiellusin siin ja nii elangi, siin need naise võtsite sellest külastaja. Ja enam ei ole niisugust koduigatsus, et saax. Hiljaks olen jäänud, oleks pidanud ennem. Alguses. Kaks õde mul on Eestis killus, külan teil vot sellepärast. Vilets Me oleme ju nii viletsad, et mees külast välja null või tehke. Aasta tagasi saime sõitma, meiereis, tantsid külast väljagi. Tähendab küla üksi väikeseks, et millalgi ära teha, aga ümbruskond ei näinud nagu ette neid teisi asju teha. Küla seal ühtegi telefoni ei ole, praegu ma ei teagi, ma ei olegi, ainult raadioside, on see, mis, mis nüüd kõigele vähem asundus siis on. Kui kaugele meil kõige lähem on? Sündmus ka meie keskus. Esimene maailmas küllalt, siin on kaks 20 20 kilomeetrit ja see olen mina ühe korra selle sõidu läbi teinud ja tunnistan, et mulle hakkas veidi hirm, kui buss kui buss, kaabel ikka väga kaldu kiskuma. Aga nüüd, aga mis ta ennem oli? Nüüd räägi vähe vähe ei tähenda, see oli lausa poliitika, ei olnud tarvis, et oleks maailmaga Teie, kui siit läksime sinna seremoskasse, siis siin üks aasta olide Leningradi autojuhi tähendab vedaside viljasid ja nad ei julgenud sinna mägedesse minna masinatega. Meie autojuhid on ära õppinud sellega, aga ei ole. Ja meie sõitsime. Ma töötasin siine meistrina ehituse peal ja mul tuli peaaegu iga nädalas kaks, kolm korda sõida, vahel oli hirm, talvel libedaga jätkas, tulen eluga tagasi või meil mingisuguseid pidusid niivaliconcertnesid või kuda öelda, nyyd meil ei ole. Majas ei klubisse minna, et seal midagi näidata, ka seda, mil veel ei ole, meil ei ole inimesi, kes seda lihtsalt teeks, nii oli noor noorus, ei ole nii palju, oli millalgi mina ise käisin, ma mängisin puhkpilliorkestris siin. Me käisime teistest, kuidas näitavad, aga nüüd on ära surnud üks aastat, 15 20 midagi meedis. Mitikumist, cultural ka viina võtate, mina ei võta aga küla küla võtta. Mina ei saa viina võtta, mul on tervis vilets. Sealt vaadata vist vahel üsna kurb. Mina ei saa aru, liiga harjunud. Hea mehe olete saanud. Jäämehe osan. Aga puhkpilliorkester on külas praegugi ja tähistab tuleval aastal oma üheksakümnendat aastapäeva. Lugusid ikka neid samu, mida meil Eestiski mängitakse, on tal palju. Järgmine inimene, kellega ma rääkisin, oli Tiina naine, kellega koos siia sõitsime. Kuueaastaselt läks ta siit vanematega koos Eestisse. Nüüd 51 aastaselt tuli sünnipaika vaatama. Esimesel päeval ma läksin kohe selle koha peale, kus oli kunagi meie maja, seda maja pole üldse olemas mitte midagi, samas ei ole vundamendi absoluutselt mitte midagi, seal kasvavad lihtsalt suured pikad nõgesed ja. Aga noh, kuna mul on siin kaugelt sugulased kaasas, siis nad vähemalt mulle jutustasid, aga vaat mis oli huvitav see, et ma seda jah küll enam sealt ei leidnud, aga vot kui ma sellel majal kohapeal siin, siis ma nägin seda metsa seal eemal ja seda niisugust aasa ja siis mul tuli kõik meelde see, kuidas me sel aastal mängisime ja ja kuidas me seal maasikal käisime, murakaid kolimas ja, ja ma hakkasin sinna minema ja teised käivad kõik vaatama rumalalt mulle järgi, et mida ma sinna metsa läheneda. Nad on kõik ära lõppenud pärast ma tulin tagasi või õigemini tulid mulle järgi, mida sa siia metsasid, otsivad nyyd mul miinus paljusid minule teiega koos siiapoole sõitsime, siis ütlesite te, et teil ei ole mitte midagi sellest meeles ja tõesti ei olnud ja ega mul ei ole ka näiteks sellest, kui me hakkasime siit külastaks läbi käima ja mul ei ole tõesti midagi meeles, aga vat ainuke koht, kui ma seisin selle kunagise kodu asemel ja siis vaatasin sinna metsa poole, vaat see oli mulle tõesti tõde, mul tuli täitsa meelde ja noh, kindlasti on seal muud hulga suuremaks kasvanud. Aga see Tallinn selline sugune aas oli ja siis seal eemal hakkasid niimoodi Budvat, see tuli mulle järsku tuttav ette ja võitis, jah, niimoodi süda neljaks. Te olete nii kaua kodukülast eemal olnud. Kuidas ja kui palju te teda vahepeal olete meelde tuletanud, võib-olla vargsi olen mõelnud selle peale, aga ausalt öeldes mitte eriti palju. Ajad, kus paljud minu eakaaslased, kes olid siit ära tulnud, ei tahtnudki nii väga rääkida, sest Eestis oli suhtumine pritse liidu eestlastesse küllaltki. Ja ega me seda väga ei kuulutanud ka ministrilt elasime vaikselt ja siis, kui noh, kohalikud inimesed tulivad Tallinnasse, siis noh, mina olin, eks ole, pisikene minu juurde keegi ei tulnudki, tulivad, eks oleme vanemate juurde sinna, ma lihtsalt kuulasin nende kõnesid ja, ja lihtsalt ema juttudest on mul meeles paljud nimed, näiteks praegu on nende inimestega siin kohtul minule täiesti võõrad inimesed. Kui nad ütlevad oma nime, siis lihtsalt tuleb meelde, mida mu ema on oma tähendab nende sõbrannadega, omaealiste naistega seal. Praegu on kahju, et tema, kus ta nüüd on mullal rohkem rääkinud, et tütar ei osanud rohkem tol korral küsida ja ma ütlen, teate siis oli, olid ise noor ja, ja hoopis teised huvid ja nagu ei tulnudki erilist huvi. Aga nüüd nii tahaks emaga vestelda ja kõiki kõiki asju küsida. Teie juured on ju omamoodi siin siis? Nojah, on mitu põlve. Oligi seal sugulaste juures jutt, just et ma bussis rääkis need vanaisad aga tuli välja mitte vanaisa, vaid vanaisa, isa olid need esimesed tähendab siis realisti üsna noore mehena ja nii et vot niisugune asi, niisugune fakt, räägiti, et tähendab vanaisa oli sündinud tee peale siia tulles. Et niivõrd, nii et jah siis vanaisa oli juba lapsena sattus pisikese beebina pisikesi aga sellest, missugune see teekord oli neil esivanemad, ta siia sellest ei ole kuulnud, ma ei tea midagi, sest ma ei tea midagi. Paljugi vist ongi sellist, mis jääbki teadmata ja öelge, mida te siit praegu otsima tulite, mida te siit leida lootsid? Otsima tulin ma süda, et ma tahtsin ikkagi, et noh, aastaid on juba nii palju, ma tahtsin ikkagi ära näha tõeliselt selle koha, kus ma olen ikka sündinud, eks ole, ma olen ainult Pealt kujutanud seda ette teiste juttude järgi, tahtsin oma silmaga näha ära täpselt seda küla seda kohta, kus ma sündinud olen ja siis ma ütlesin, ma tulin siia. Ausalt öeldes, ma tuli sellise lootusega, et, et siin on ikkagi midagi alles selles eesti külast, mis kunagi siin olnud. Vähemalt seda seljaküla, kus on minu, minu ema, Paulus ei leidnud, sest need ilusad jutud, mis ema mulle rääkinud sellest külas, kui hästi siin elati, kui rikkalt siin elati. Ja, ja see ei olnud mulle muidugi uudis, sest siit äraminek oli seotud ka sellega, mis siin kõik elatud ja mis seal oli kõik kaduma läinud ja miks üldse otsustas ema sellise raske sammu ette võtta, sest ega see ei olnud sugugi üldse kergena mineksid. Aga ma olen emale väga tänulik, et ta selle sammu ette võttis ja neid kodumaale tagasi. Kas ta tunneb Teide seosele kohaga enam miski? Teate, ma võin öelda tõesti, et mind ei seo miskit, oleme alustanud oma kooliteed juba juba Eestis ja, ja minu perekond ja lapsed on kõik. Ma millegipärast arvan, et ma rohkem siia ei tule. Aga ma lapsi kortse tuua? Ma tegin nendele sellise ettepaneku, nad ei avaldanud millegipärast. Tähendab, te ei leidnud siit seda, mida te otsite. Siin seisab üks noormees mäeveerul ja vaatab küla poole kus vaid mõnes üksikus aknas vilgub tuli. Kogu rahvas on siin koolimäel jaanitulel. Tean temast nii palju, et on 28 aastane. Aga mida tema teab Eestist õieti tahan temaga rääkida sellest külast, mis meie ees on. Aga suu ütleb välja selle küsimuse Eesti kohta. Ma elasin seal aasta tagasi. Sealt silmal on sündinud 80, üheksandal aastal jaanuarikuus ma läheksin Eestisse elama ja juulikuu siis ma tulin tagasi. Oli mingi põhjus või lihtsalt tundsite, et te kodus. President see seened Vene keeles oskad sadama ja nii siis jäävad mõrtsukad edaskolmandale uuesti otsast väga seal on. Need mehed, seal on samuti saun, elu nagu siin. Seda meest sedasi kuulad, siinset olukorda ei saanud. Kas te arvake, ei saa sessi? Ja seda ütlen vennad, et. 100 aastat tagasi ehitasin kirikuna, eks seltsi. Mööda nüüd aidad miskit teha, seda justkui küll. Ja rumal on see, kes usub, et siin elu läheb paremaks. Kas te tahaksite, et teie lapsed kord räägiksid eesti keeles ja hakkame õpetama? Aga jaanipidu kestis varajaste hommikutundideni. Jaanituledki pandi siin-seal veel põlema. Ja sel ajal, kui vanemad mehed õlletuubi tagamaailma asju arutasid olin noorusel omi tegemisi sest jaani on vaid kord aastas ja neil koidueelsetel tundidel pole muretsemise aeg.