Tänane saade on Siberi eestlaste külast Ülem-Suetukis ja tema inimeste elust viimane. Selleks korraks. Tegelikult tundub mulle, et siit kusagilt tuleks alles alustada juba uut lugu. Lugu sellest, mis saab edasi meie suguvendadest nii selles külas kui ülejäänud Venemaa eestlaste asundustes. Neid ridu eestlasi loetakse praegu üle 60000. Nende tulevik tolles lagunemas moodustises, millel enam õieti riigi nimegi anda ei sobi, on tume, mis tumeliidu eestlaste selts siin kodumaal on juba tegutsemas ja teha on tal palju nii sidemed idas elavate eestlastega kui tugi neile, kes siia kodumaale üle mitme põlve naasnuna paljuski alles eestlaseks saama peavad. Õieti on see eestlaseks-saamine halb väljend sest tegelikult nad ju on seda. Aga õppida tuleb palju ja nad vajavad sealjuures abi. Ka selle reisi Ülem-Suetuki organiseeris liidu eestlaste selts. Tänu talle selle eest. Aga teha on palju rohkem kui tehtud ja seda ei suuda üks selts üksipäini. Siin peame koos edasi mõtlema. Tänaseks saateks palusin stuudiosse kaks kunagist Ülem-Suetuki elaniku praegust Tallinna rannad et koos nendega natuke eemalolija pilguga sellele külale vaadata. Leontina Jüri on ja milli ütleme pilk missugused on neil kahel praegu oma kodukülaga, kus eemal oldud juba kõige palju aastaid suhted, esimesed aastad me käisime üle aasta ja külas käisime ja justkui tundsime nii suurt igavust, kohe pidime minema, sellepärast ei oska nagu natuke harjud ära juba sellest külaelust ja läheb nagu noh, juba kaugemale see käik, see. Ja juba jänni koka ka võimakseks. Mineviku juba ja ja siis tuli juba viis aastat läks mööda, siis sai, vedas käia, iga igatsus oli ikka niivõrd suur, et ikka pidin minema. Algul olid lapsed ka väiksed, siis ei saa ja käisid koolis, et millal siis kooli lõpetasid ja, ja nüüd on juba suuremad, siis mõtlesime jätta ja lähme nüüd, viimane kord oli siis suurem vahe sees, minul oli kaheksa aastat, mehel oli siis 10 aastat, te olete mehega mõlemad sellest samast külast ja mõlemad ja kui kaua olete Eestis olnud, no 67.-st aastast võitlesid Emre lõbusam 23 aastat, nüüd siin aga ikkagi juskui, kõik meel on, mõlgub ikka sealkandis. Kui vana te siis olite ära tunda? On 30? Et kõik see ilus noorus ikka külaga seotud, aa mul ei ja kõik oli seal, lapsed olid seal sündinud ja poiss käis, hakkas seal koolis geneni klassi, käis seal siis tüdruk või noorem tütar siis oli. Oli siis esimene klass hakkas seal käima algal ja sisse pärast tulime siia, panin ta siia, kolis vene kooli vene kooli ja lõpetasidki, mõtlesime vene koole siinsest keskkooli, eks muidugi, see oli ikka kogu aeg, mõtles ja vanemad maetud, nüüd on mõlemad sinna ja elasid siin ja läksid tagasi sinna ja nende igatsus oli suurem, nende igatsus oli suurem ja, ja ema tahtiski kohe, et isa läksid, ütleb, et ta niiskuse kliima esin, ei sobinud nii hästi. Jah, tütar oli vanem tütar, elas minu õde, tähendab, elab praega seal minus siiski linnas oma perega. Nojah, ja juba nende vanemad on sinna maetud. Jaa, jaa. No ja siis, eks muidugi, vanemad tahavad ja kõik ikkagi kogu aeg on ikka midagi seotud sellega. Ja see lapsepõlv, see on ju kõik meeles, kõik kaketike meelde tuletama kõiki asju, mis on olnud see kõik niuksed. Muidugi, eks on nii ka ju nii lapsepõlv Sunjani sügavalt meelde ja siis tulega niuke igatsused tahaks jälle minna. Kuidagi. Muidugi õppisite eesti keelt koolis ei, vene koolis, koolis õpilastel eesti keele õpet ei olnud üldse lipadi ajal ei olnud, et ma mäletan, see oli 47. aastal lassid, tellitud, oli rahva hääl. Ma ju üldse ühtegi lehte ei teadnud. Ja siis, kui see leht tuligi mustalt oli kirjutatud pealgi see rahva hääl siis onu ikka mul näid, et näe nüüd, et need on tähed, mis need tähendavad, kõik need tähed luges ära, siis ma salaja läksime õitseda padja alt ja siis kuskil nurgas hakkasime aitäh ja niimoodi noh natuke ma siis õppisin nende need igatahes Eestisse tulles oli juba selline igav ikkagi mul tol ajal vistikanti kodus seda, mis ma edasi veel, no eks kodune keel oli meil kõik eesti keeles kodusse ju kõik. Aga raamatut raamatud olid vene keeles, need olid kõik vene keeles. Et tuligi, et noh, et nii kodus räägiti eesti keelt, ütleme siin koolis, siis pead mõtlema kõik vene keeles ümber, et siis siis oli neil ümber mõtlejaaess koolis ja see oli väga raske, sest ma mäletan ja nii tuligi, kas on midagi jutustada ja see oli niivõrd raske vene keeles väljendama, kõik mäletama? Son pallindad Se medali, ta oli väga tagasihoidlik ja tema andis tunde ja siis ta nägi, et noh, et no nii raske on ta väljendada, seda siis ta ikka noh, nii püüdis igati moodi aidata, et kuidagimoodi, et noh, oleks natukene kergem kuidagi ta läbi seinu tehtud. Issand, mis seal oli, külas on sellega siis sai kirstud oma õpingud Need tuli ikka palju õppida teistmoodi. Muidugi, eks muidugi. Algul tuli niimoodi noh, tundub muidugi see keel on, koolitan siiamaani, ega teda ei saagi muidugi niimoodi väljenta ning puhtalt. Aga no ikka püüdnud ise ka kuigi palju juurde ja nüüd juba lapselapsed hakkavad tegema märkusi Koigi veskiga, ütlen siis. Ja lapsed käisid teil vene koolis aeg koolis edasi pikki juba eesti keeles ja Ta lõpetas siin keskkonna temale vene keeles ja tüdruk ka tütar, kes siin keskkooli lõpetas vene keeles ja siis läks polütehnilisse instituuti, siis läksisti osakonda. Et ja sai hakkama ja raske oli küll algul ütelda ka noh, sai hakkama. Soovitati, et noh, kui sa hakkama saad, noh, ja niimoodi ütles, et ei olnud väga vigagi. Venemaalt tulnud otse teine põlvkond, nende lapsed, eks ole, jah, võib-olla ka veel on siin vene koolis käinud. See ongi vist see murdepunkt, et kummale poole ta hakkab kalduma. Ta nüüd jätkab eesti keeles või vene keeles. Nojah, aga kuigi ikka kaldub, esimene Ille, teie tulemine oli hiljem ja teie kohta võib öelda niimoodi, et puhul elu seni elatud on olnud, siis Suetukis ja puhul on siin. Te olete ka ligi 20 aastat siin olnud, siis ja kevadel saab 20 aastat täis. Mina tulin 71. aasta laadal, kui lõpetasin Abakani meditsiinikooli ära. Kuna ma oma külasse tööle ei saanud. Ja mind ei suunatud lihtsalt sinna ja võimalust mul ei olnud, siis ma jätsin oma suunamiskirja peale laua peale ja ütlesin, mina lähen Tallinnasse. Järgmine hommikul ma sõitsingi ära aasta hiljem, 76. aastal tuli mu ema jäi Saara. Noorem õde. Ja Soedukiga seob mind praegust tädi ja onu. Teisi sugulasi seal ei ole. Ega miski, kindlasti veelase miski on lapsed ja kevad, kui hakkad kullerkupud õitsema. Siberis on kulukullerkupud oranzid. Ja suuremad ja suuremad. Ja siis kisub tagasi see linnulaul, mis on soetukis siin ei kuule. See vaikus, see looduse ilu, järvede ilu. Seda siin ei ole. Peale seda, kui ma ei olnud käinud 15 aastat, nüüd eriti tunnetasid, kui ma suvel käisin. Mis oli muutunud selle 15 aastaga soetuks? Väga palju oli muutunud ja allakäik on päris suur. Olete analüüsinud ka, et miks ja kuidas need asjad nii on läinud? Muidugi ei ole jäänud noori inimesi, noori inimesi on väga vähe. Ei ole seda õiget kooli, mis viiks noort elu edasi. Ja võib-olla küla küsib tänu küla esimehele ärni lelle Ärnile. Mind pani imestama, et kuidas see noormees üldse suudab nii palju ja viia just seda elu edasi olemine ja tahtmine ja ja üldse see vaim, tal, vend elab siin Keilas. Aga ärni ei tule ära ja ärni tule ära. Ärnil on puhkpilliorkestri juhatada ja küla juhtida hea härni tulaaraselt jaanipäev oli see aeg, kus kõik noored tulid kohale. Väga palju oli Eestist. Noori oli Minussinskist, oli Avakannist, oli Krasnaja järskist, oli mujalt rajoonist, kes elavad siis matturskis seal ümbruskonnas nägin oma klassiõdesid. Klassivendadest nägin ainult ühte klassivenda, teisi ei olnud, meil oli poissi klassis vähe, aga tüdrukuid ma nägin kõiki, mis neist saanud on. Kus nad on ja kes nad on kes on kus käivad tööl ja kasvatavad lapsi, kellele nad mehel on, mis keelt nende lapsed räägivad, enam-vähem on segaabielud, kõik lapsed räägivad juba vene keelt saavad aru küll eesti keelest, aga omavahel räägitakse vene keelt juba ja see on kurb. Külapildis oli lapsi palju näha ka jaanipäeva aegu, kui me seal olime. Lastega ometi jutule ei saanud, sest vene keeles rääkida ei tahtnud ja tundus, et eesti keeles suhtlemist nad häbenesid. Hea. Isegi onu tütre lastega ma ei saanud suhelda, sest nad nagu kartsid mind, ma ei tea mikspärast, aga see nii oli. Ma küsisin onu tütre käest, tema on minu vanune, mis keeles lastega omavahel räägid, siis tuli välja, et räägime nendega vene keeles omavahel. Ja kui ma küsisin, miks sa siis seda teed, et nii on lihtsam, nad käivad vene koolis, nad elavad minust inski linnas ja nagu ümbruskonda, kõik Vene rahvusest orienteerutakse juba nagu sellele, et laps peab niikuinii kord suureks kasvades hakkama vene keeles edasi õppima ja ametit omandama ja vene kollektiivis tööle. Just nii. Ja eesti keelt ei lähe toranis ja eesti keelt ei olegi seal nagu tarvis ja kui ta külastan eemale ka mujal, ei ole seda keelt ajasel isegi külas. Koolis kool on venekeelne koolist peatse vene keeles rääkima ja võib-olla lastel on ka seda kergem omandada õppeainet, kui ta räägib ta ka vene keeles. Sest omal ajal meiega õppisime siis ikka kodune keel oli eesti keel ja paljud võib-olla ei omandanud seda vene keelt nii kiiresti. Jaa, jaa. Tunnis tekkis raskusi, kas ka teie ajal ei olnud Suetuki koolis eesti keeltega eesti keele õpetust mingi? Ei, mitte mingisugust ei olnud ega praegu seda ei ole. Külas on küll, just eile rääkisin oma sõbrannaga ja tema tuli augusti lõpus need külast tagasi. Külas on oma küla inimene, kes annab eesti keelt nagu õpetab nende õpikute järgi, mis liidu eestlaste selts dist sinna, aga ainult lugemine, nad ei saa paljudest sõnadest enam aru, mida see sõna tähendab. Mõte puudub ja ja ei ole sõnaraamatut ja nad ei tea üldse uusi sõnu. Aga kui me nüüd räägime keelest, teeme ühe kõrvalepõike, kui teie tulite 20 aastat tagasi siia nii eesti perest ju eesti külast, siis saite tema keelega ilusti siin hakkama ja ma sain hakkama küll, aga minul on kaks huvitavat seika. Kui ma läksin lehekioskist küsima ümbrikud ja ma küsisin, mitte ümbrikud, mina küsisin vääri siiski oskaja ei saanud minust aru, tähendab, see sõna oli vanana säilinud sõjaliselt ja ja kui ma küsisin, siis vene keeles, siis minust saadi aru, kui on, meil ulatati ümbrik. Ja teine, mis oli, kui minu käest küsis Keila peaarst, doktor peidung, kas te olete ametiühingu liige, siis minagi seisin. Palun öelge mulle seda vene keeles ja kui ta seda küsis, siis ma ütlesin ja olen küll, sest ametiühing on jälle üks uuem sõna meie seda kirada, Järvitatud Karoli teinud see venekeelne sõna ja eks külas ongi palju juba keeles just seda uuemat nii nõukogude aegset sõnavara, mis noh, Eestis oli olemata veel siis hea, just nimelt kõik need punanurgad ja, ja viis aastakud mida külas praegu tarvis oleks, seal tuleks teha, kas seal saabki midagi selliselt teha, et väljaspoolt mõjutada? Aidata kaasa, küllap saad sellepärast et kui oleks eesti keele õpetaja külas te arvate, et valdab täielikult eesti keelt, kes oskab lastega suhelda. Minu meelest see peaks olema vanem inimene, armastab lapsi. Ja kes oskaks sisse elada selle külaelusse. See õpetaja peab tulema Eestimaalt ja inimesedki liha. Sest kohalik inimene, tema ei oska õpetada seda õiget eesti keelt, tema räägib seda vanad keel, mis räägiti eelmise sajandi lõpus. Aga see, mis praegust on, seda sellist keelt külainimene ei oska ja ta ei saagi sellest. Raamatud ja grammatikat külas väga väed, vähesed kui üldse teavad, võib-olla mõni üksik kes oskab, noh, ma ei tea, võib-olla seda õiget grammatika ei oska keegi ja see on vaja ikkagi kaugemalt juba võtta, mitte ainult üks kooliprogramm, vaid see on vaja ikkagi laiemalt üks teadmisi anda ikka ütleme, seal koolis isegi täiskasvanutel eetiline, kas loenguid selliseid või need on ju väga huvitav, kui inimene saab teada, mida ta ju ei tea sellest, et raamatuid on ju väga vähe, kui ongi seal kellelegi, kas siis sellest on ju väga vähe jääkil neetimisel, kel käivad välja tellitud lehed. Aga ma mõtlen, et inimestel oleks väga huvitud, kuidas saaks midagi rohkemat teada. Siis ta oskaks ehk midagi sai ka nim kaasa aidata, jää, ja palju midagi veel juurde teha ja mille, millest aga niimoodi jääb selle unarusse inimene, ta, ei, justkui ta ei oskagi sealt välja nagu pääsu näide, mismoodi sealt saaks. Tukk vajab ja Eestimaa abi laia kindlasti majad kohe ja kas ei oleks paha, kui ütleme siin mõned orkestrid või seal midagi niuksed kontsertid kas või kord aastas või nii oleks, siis oleks väga rahvale ja suureks niisuguseks elamus elamuseks ja ja mõni kontsert ja veel see, et leigareid seal tantsisid ja laulsid, see oli ikka suur elamus. Ei miks ei olnud, kas ei peaks saama ka Eestimaa lapsed just lapsed ja noored, väga noored inimesed, Suetuki minna, paljudel on isegi tervise pärast võib-olla tarvis olla teises kliimas ja kliima on seal tõesti suurepärane. Ja Suetuki lapsed ja miks mitte ka muude Venemaa eesti külade lapsed pääseda jälle siis Eestimaale, siis oleks väga tore suvelaagrit ütles või või kasvõi peredesse natukeseks ajaks suvel niisugust lastevahetust teha või läks väga tore üritus, oli üks suvi siin ja teine suvi seal kogu perega ja see oleks külas sellest inimesed, nad ei tea, ma ei, tia käivad seal rajoonis, sõidad seal ainukene, kus neljal see koht, kus noh, ütleme, käivad siin, Eestis on käinud ka pall muidugi. Aga see on õnn üürikeseks on sul korraks seal ja noh, niimoodi ikka midagi sisse elada ja siis on vaja ikka lastel oleks väga vajalik, ma mõtlen. Selline, aga mis on siis praegu Suetuki ja ka teiste Venemaa külade Nende, eesti külade tulevik, mis te arvate? Kui te oma küla vaatate, kaua ta püsib, kaua on seal eesti keel ja eesti meel ja ja eestlane, kui nüüd mingit abi ei saa, siis minu arvates püsiv maksimum 15 20 aastat, kui need vanad inimesed surevad eest ära, kaovad siit maa pealt ära. Siis seda küla enam ei jää, sest noor põlvkond räägib juba teist keelt, see ei ole ainult minu arvamus. Rääkisin seal oma tädimehega ja tema arvamus oli umbes niimoodi, et et kallis laps, tulge ikka jälle käima ja, ja et võib-olla meid 10 15 aastat on, aga kuhu te siis tulete? Me oleme omadega ise hädas, seda küll. Kuid ülemaailmsete nooreestlaste päevade linnupesas on ju kolm muna. Läheme siit Eestist appi ei lähe, siis ei ole varsti enam kellelgi abi tarvis. Sellest kõigest, kes ja kuidas räägime lähemal ajal. Oma seekordse Siberi reisikirja. Lõpetuseks, aga pakun teile ühte linti millele kommentaariks vaid niipalju, et räägivad vanaema ja pojatütar. Ma praegu mõtlen, et mis laulu ma sulle alustab, meil tüdrukud laadijast ja neil on head lauluhäälega vene laule laulavad ja eesti laulusid laule laulate laulab, ärge rääkige vene laulusid ja ei ole alati väga palju lapsed. Miks te nüüd hetkede kohe selle peale? Olin talle siis lapselaps oma vanaemal kuivana 20 täis ja kool on siis selja taga tükk aega juba tükk aega kaheksa klassi lõpetasin ära. Ja mida nüüd teed siis ülejäänud aja tööl käinud ööd, järka, palju loomi on? Nõmme peaks olema googem, kooma, Mulagoogeldeisele, mullikad, 10 mullikad, palju nad palka maksate, selle eest? Palka maksa vähe. Ühes toas 150 naeruga kopikatega ja vahest võib-olla veel rohkemgi, kui kuidas avanevad rohkemanada, sui annab vähem seda, olgu ta Scotnikud söödavat lehmi, kuidas piim on? Piim on väesesse piima, teatan, kui palju lehmad lüpsavad, siin kolhoosis. Lüpsavad oma suva noored lehmad, valasin ka, mullikad on ja palju tuleb korraga sama palju, kui kodus. Mõel lehmad annavad, 12 liiget annavad, päevased päevas nooredamas, vanad annavad, kelleni siis korraga 20 20 leetrite aastuvad. Mida need noored inimesed siin veel siis teevad, on niisuguseid 20 aastaseid inimesi, paljusin küla ja ei ole, ei olegi neid või annad ära läinud Tal läks ja kus nad on siis need koolikaaslast? Minu kassiks plika, pissi, külmuseski. Pole, et noh, kui suur klastel oli, kui te lõpetasite Medeledi geeni oli viis, siis no mis nüüd need kolm tükki teevad, siis ülejäänud mina? Poisilik, punaka kuum poiss. Ahah, need poisid on siis kõik punane, punane. Aga tänud linkide eest, ei tea, ei ole väga kaugelt lapsi, poisse oli mille taga ja sina, mis oma elust oled mõelnud jääd ja teed seda tööd edasi ja ta ütles. Asid külas ei taha minna kuidagi ära vajunud, ära. Meeldib sulle meeldib. Ja ma vaatasin, kogu aeg on siin kodus tööd teha, kodu on teil ilus ja korras ja jaja ikka see Linda käsi on mängus, siin vist ei ole. Kõik selle ära kõik tööd ja köitena naabrämarkekida kõik ära. Nii et pärast seda lüpsja tööd tuleb veel kõik kodus ja sõnal saunapäev ja tuleb siin pesta ja pühkida kõik saabaste vahepeal kõik soe vesi, kes tahab, käib saunas, elagu jaanitulele minna juba kui juba ja kõik valmis. Vesi keele ma ei teadnud, et vene keeles ka kirjutada ja lugeda. Ja laupäev kaaskale nägin, vaid nii hästi, tead, saan täiesti lauluga. Ei oska ma aga vene keeles, räägi oma laula. Laula manni laulud kantseptides Oa kavale kaheksandaks marssalilaos.