Uudis pluss sume külaline. Täna on uudis plussi suvekülaline doktor Mihkel Mardna, kes on tuntud meie suurvõistlustel osalevate koondiste arstina, kuid mitte ainult. Tere. Tere päevast. Kui igapäevatöö on teil eriliigeste haiguste äratundmine ja opereerimine, siis kuivõrd palju jääb selle töö kõrvalt aega just nimelt koondise eri liikmete ka tegelemiseks? No ikka jääb, see on üks, üks minu töö nagu lahutamatu osa ja spordimeditsiini sihtasutusest käib läbi, ütleme siis suur osa eesti koondvõistkondade sportlastest. Loomulikult mitte kõik, sest paljud sportlased elavad ka Lõuna-Eestis ja nemad sageli pöörduvad just Lõuna-Eestis tegutsevates asutustes, noh peaasjalikult muidugi Tartu Ülikooli kliinikumi, aga Medexi päevakirurgiakeskusse On meie sportlased terved või on neil kuidagi meediapildis, tundub hästi tihti, et ühel või teisel on jälle vigastus ja seetõttu ta ei saa mingil võistlusel osaleda. Kas see on täiesti tavaline tippspordis või see on lihtsalt mõne inimese puhul nii et ta on vigastustealti? Tee pealt õige tähelepanek, et me oleme ise ka vaadanud, et kuskil viimase 10 aasta vältel on tippsportlaste siis Eesti tippsportlaste hulgas ka selliste ülekoormusvigastuste hulk ka kasvanud. Ja see on nii-öelda selline negatiivne trend, millega üritab nüüd tegeleda sel aastal loodud spordimeditsiini klaster kelle üheks prioriteediks on nii-öelda prement, statiivse tegevuse koordineerimine ja ütleme, vigastuste ennetamine ja mitte ainult tippspordis, aga ka rahvaspordis ja tervisesportlaste hulgas. Mida see tähendab, see tähendab seda, et on kahte tüüpi vigastusi spordis? Mida tavainimene mõtleb? Need on sellised vigastused, nii-öelda ägedad vigastused, mis on tingitud mingi konkreetse juhtumi või traumaepisoodide tagajärjel. Kuid spordis sagedamini esinevad on ülekoormusvigastused, mis on tingitud väga paljudest erinevatest faktoritest. Sealjuures mängib oma osa nii-öelda geneetiline pärand, anatoomilised ise, pärasused, samuti varustuse, jalatsite valik, riietus, treeningmahud, treeningu ise, lom, metoodika ja seal on väga palju faktoreid. Ja ehk siis ma tahan jõuda sinnamaale, et ülekoormusvigastuste ennetamine või ärahoidmine see on võimalik ja see on väga suures osas võimalik. Erinevate mis riikides on kas siis ülikoolide juures olevad spordimeditsiiniinstitutsioonid või siis erasektoris teinud mitmeid uuringuid ja nende alusel on siis leitud, et üle 20 protsendi ülekoormus vigastustest on võimalik ära hoida erinevate pärantatiivsete kavadega mis peaasjalikult seisnevad siis spetsiifilistes harjutuskavades, mis on mõeldud ühe või või teisest spordiala tarvis. Kas asi võib olla treeningute ideoloogias või selles, et kehalt nõutakse rohkem, kui võib-olla see mõttejõuga asja õigesti paika ma enam ei peaks olema. Tippspordis on asi asi selline, et tippsport ongi karm. Sellised suured riigid nagu võib-olla Venemaa, Hiina ja Ameerika ühendriigid, kus ütleme, see rahva nii-öelda mass on taga, need riigid saavad endale võib-olla kergekäelisemad lubada selliseid katse-eksitus, meetodit pannakse selline suhteliselt ühesugune treeningskeem peale ühele grupile ja siis kes ellu jääb, vaat nendes tavaliselt sa vot see on selline poolsaar, kastiliselt öeldise, vana nõukogude liidu selline treeningmetoodika, kus siis kõigile pandi nagu ühe vitsaga treeningmaht ja kes ellu jäid, need sageli olid edukad ka maailma ütleme maailma konkurentsis aga sellega kaasas ka väga suur kadu, kes siis erinevate terviseprobleemidega olid sunnitud tippspordist lahkuma ja ja mitte ainult tippspordist lahkuma, aga kellel neid ka edaspidises elus võib-olla mitmed tervisehädad. Kui ma kuulasin spordireporter Londoni olümpiamängudelt, siis mitme Eesti sportlase puhul mul oli siiralt kahju, kui ta ebaõnnestunud soorituse järel ütles, et, et tal just oli, oli olnud operatsioon, et ta jõudnud taastuda või või et ta pidi angiiniga minema võistlusele või et tal oli käsi või jalg kinni teibitud, et kas poleks võib-olla õigem sel juhul võistlusest loobuda, kui panna sportlane nii ebameeldivasse olukorda? Vaadake noh, nagu ma ennem ütlesin, tippsport ongi selline karm tegevus. Ja kui panna ennast nüüd tippsportlase olukorda, kus ta neli aastat valmistunud Üheks kindlaks võistluseks, mida me siis praegusel hetkel peame silmas, eks ole olümpiamänge. Et tal on väga raske otsustada, kas ma nüüd lähen sinna, kui ma ei lähe sinna käesoleva olümpiamänge silmas pidades, siis tuletan meelde, Mikk Pahapillil oli väga tõsine õlavigastus. Siin suve hakul võid kevadel ja algusest peale oli üsna kahtlane, kas ta suudab oma õla saada sellisesse konditsiooni kümnevõistluse sees teatud alasid korralikult läbi teha. Sportlane hindas, et ta ei ole suuteline, no eeskätt just et mõned, võib-olla heitealad, viskialad, aga, aga just teivashüppe suhteliselt keerukaks sõltustel. Selle vigastuse järel ja head otsustajad ei tulla olümpiamängudele. Sportlase enda otsus, nüüd teisest küljest, kui me võtame sportlase, kes on mõni aeg ennem olümpiamänge põdenud läbi näiteks angiini ja ta on just paranenud või tervenemas siis konkreetselt Anna Iljuštšenko tegelikult tegi oma treeneri sõnul selle aasta parima katse meetriakskümnel olümpiamängudel. Ma arvan, et kui sportlane suudab ära teha sportlaste seas öeldud, et omaenda tulemuse või pisut ületad ennast, siis ta on igati õigustanud oma osalemist olümpiamängudel. Me ei saa ju iga kord nõuda sportlaselt seda, et ta ületab ennast nii, nagu ütles Jüri Jaanson paarisarvulise neljapaadi kohta, et kuidas ta siis hindaks nende sooritust. Jüri ütles, et igal juhul viis aga plussida ei pane, sellepärast plussi saab panna siis, kui sportlased on ennast ületanud. Ja nendel olümpiamängudel oleks medal eneseületus olnud. Kuna mehed sõitsid välja igati oma taseme ja mis oli väga korralik sooritus, siis nende hinne viis. Nii et me ei saa ka mingil juhul hukka mõista näiteks Kaia kanepit, kes eelmisel laupäeval teatas, et ta jätab lisaks olümpiamängudele vahele aga selle US Openi turniiri. Absoluutselt mitte, sest sportlane on ju see, mitte treener ega arst, kes reaalselt tunnetab, milline on see valu ja milline on tal šanss, võimalused ühe või teise vigastusega võistelda. Ja kui sportlane näeb, et ta ei suuda head sooritust tagada enda jaoks sportlasel, on tähtis ka omaenda selline sise sisetunne või selline emotsionaalne ja vaimimine, selline valmisolek. Ja kui ta tunneb, et ta ei ole selleks valmis, siis lõpliku otsuse langetab alati sportlane. Nendel puhkudel. Tulles tagasi tippspordi juurest rahvasportlaste juurde sellesama ennetamise juurde, et kuidas oleks võimalik siis kõige tavalisem mal palli mängijal või jooksjal siis vigastusi ennetada, kas selle jaoks luuakse mingi eraldi paber? Tabel, kus sa saad vaadata, et palju sa tohiksid ühe nädala jooksul joosta või kuidas siis ennetamine käib? Praegu, mis toimub või millega tegeleb Eesti spordimeditsiini klaster, on see, kus on üks töörühm erinevate spordialade lõikes, kes koostab enamlevinud ülikonnas vigastustele ennetuskavasid mis koosnevad mitmetest või võib öelda paljudest harjutustest harjutuskavadest ja need on nagu aluseks, et, et on võimalik ühte või teist tüüpi vigastust ennetada või siis vältida. Mis puudutab tervisesporti, siis tervisespordi osas on pigem vaja tõsta nii-öelda harrastajate teadlikust teadlikkust just selles osas, et kuidas lihtsate vahenditega hinnata oma hetke füüsilist valmisolekut üheks või teiseks soorituseks, kas see on siis jooks, jooksuüritus, ratta maraton või suusamaraton ja teiselt poolt hinnata ka oma tervise valmisolekut üht või teist liiki treeninguteks. Ja eeskätt just siin-seal peab silmas pidama panust kaalu ja seda, kas on varemalt tegeletud ühe või teise alaga ja loomulikult ka kaasuvaid haigusi ja selle põhjal saab mingisuguse esmase järelduse teha, kas üks või teine spordiala üldse sobib või ei sobi. Seega millal seda üks inimene peaks siis kasutama hakkama või millal see võib valmis saada. No see töö juba esimesed sellised töötulemused on siin käesoleva aasta seep sügisjooksul kus toimuvad tervisesportlast või siis jooksuharrastajate nõustamised viimele läbi erinevaid teste nii-öelda projekti vormis, jagame erineval vormil ja kujul informatsiooni. Ja selliselt see asi hakkab peale, ma ei taha öelda sugugi, et sellist tööd ei ole varem tehtud, aga aga jällegi tuleb vanu asju üle korrata, sest need on väga kergesti meelest ära minema. Et meie tervisesportlaste häda mitte ainult Eestis, aga ka mujal on just see, et kiputakse võistlema seal kuskil 200.-te 500.-te, isegi 1000.-te kohtade pärast. Tähtis on see, et tuleb sportida tervislikult ja sportida ma enda tervise jaoks aga mitte omaenda tervise nii-öelda kahjustamiseks või mitte selleks, et endale sportimisega liiga teha või tekitada mingisugune vigastus. Ikka on ju hea tunne, kui sa näed, et sa oled paar kohta ülevalpool, kui, ütleme jooksu puhul, kui, kui sõber või naaber jaa jaa. Tippspordist vaadates, et alati ütlevad suure võidu puhul inimesed, et me pingutasime ja ja mul oli juba tunne, et ma enam ei jaksa, ikka tegin ja, ja näete, saingi tulemus, et seesama ju levib nii-öelda siis massidesse ka, et seal. Kindlasti levib, levib massidesse, et need, mida tippsportlased ees teevad, et see, see võetakse sageli nii-öelda puhta kullana üles harrastussportlaste poolt ja ja emotsionaalselt on kindlasti mõnus tunne naabrimeest võit. Aga noh, siin tulebki asjale pisut rohkem mõistusega läheneda, et tuleb hinnata neid riske, mis selle sooritusega võivad kaasnenud ja mis me endale selle tagajärjel võime halbade oma tervisele halba teha. Selle peale sageli ei mõelda ja, ja noh, ma tahaksin siinkohal põgusalt peatuda selle, et räägitakse, tippsport on Jeesugustest keelatud ainete tarbimisest läbi imbunud, et et. Ma ütleksin niimoodi, et tippsport ei ole selle koha pealt mingi probleem ega mure, mure on just see harrastussportlaste seltskond, kes sööb ja joob endale sisse, ei tea mida ei tea, kui palju kuskil sõbra käest kuulnud. Ja nende oht sedaviisi käitudes oma tervisele on märksa suurem kui tippsportlaste puhul. Sest Ma toon sellise näite lihtsalt Vancouveri olümpiamängude järel kadunud. Endine rahvusvahelise olümpiakomitee president oranž kirjutas artikli, kus ta rõhutas just, et dopinguvastane võitlus tippspordis on eeskätt seotud just sportlaste enda tervise ja tervisliku sportimise tagamisega mis on ikkagi esikohal ja sellega võib ikkagi samale pulgale panna, mis ei ole vähem tähtis, on ikkagi see fair play. Nii ta on, aga tippspordis ja loomulikult toimetatakse just selle väga selle piiri peal, mis on lubatud ja keelatud hallist tsooni vahesse jääb. Kas Eestis on lihtne saada omale dopingainet, ütleme, rahvasportlasel läheb apteeki ja küsib midagi või, või saab ta arsti käest vastava paberi? No sellised ravimid, mis on klassifitseeritud dopingainete nimekirjas tõsiste dopingainetena, noh me peame silmas anapoolseid steroide, peptiid, hormoone, peaasjalikult siis neid ravimeid ei ole võimalik ilma arsti retseptita apteegist kätte saada. Küll aga ma usun, et sportlane, kes seda otsib siis ta suudab endale hankida ka ühte või teist ainet nii-öelda mustalt turult. Nagu ma aru saan, siis tegelikult seda üldse ei ole vaja. Kas siin on tegemist ikkagi sellise emotsionaalse tungiga ikkagi rohkem ees olla, kus kohas võiks tulla arst ja öelda, et nüüd aitab, et rohkem mingeid aineid ei saa? Kuigi see Berdegu parteni olümpia selline ideaal kus on öeldud, et tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt, see see õige naturaalne ja ehe olümpia ideaal seal minu arvates tänapäeva spordist kadunud. Tähtis on ikkagi võit spordis sportlase jaoks, täna on tähtis võit ja siin on siin on mitu põhjust, et kui me vaatame väikest eestitki, siis rahvas ikkagi ootab ju meie sportlastelt medaleid. Ja sportlased teavad seda. See on selline emotsionaalne pool. Ja puht selline pragmaatiline külg asjal on see, et spordis on aastalt aastasse rohkem hakanud liikuma raha ja ütleme, maailma tipptasemel on paljudel spordialadel võimalik ennast majanduslikult kindlustada. Hea näide on kasvõi see, et Usain Bolt ei läinud starti, kuna teemantliiga korraldaja ei leidnud tema jaoks piisavalt raha, et mis näitab, et need rahasummad peavad olema ikka väga suured. Tippude puhul. Ma ei oska öelda, palju Usain Boldi stardiraha. Tänase seisuga on, aga mõned aastad tagasi räägiti 200-st 1000-st dollarist ainult stardiraha. See, et ta tuleb kohale. Ja siis, kui võidab, siis saab siis sellest lisaboonust. Aga siin jällegi üks pool on see näiteks Saksamaa eeskuju võib-olla on päris hea, kus kaalutakse, et võib-olla tuleks nendel medalit saavutanutel mitte raha anda vaid või kuidagi teistmoodi tunnustada, et see raha suunata rohkem noortesporti, et kas võib-olla Eesti peaks ka minema selles suunas? Ma ei usu, et ma olen õige inimene siin nagu mingi põhjapanevaid arvamusi avaldada temaga sest võtame need sportlase seisukohalt on ikkagi pühendanud oma oma elust ütleme miinimum 10 aastat, et jõuda maailma tippu ütleme seal enamus spordialadel ikka vähemalt 10 aastat tuleb pühendada oma elu spordile, et jõuda maailma tippu. Siis see aeg võib-olla ta ei ole suutnud midagi teenida oma perekonnale tagasi ja paljudel sportlastel on juba sinna perioodi, sellesse 10 aasta sisse mahub pere loomine tänapäeva kontekstis tuleks nagu õiglane, et ta seal nagu sportlasel on see treenimine, tema töö, nii nagu näitlejal teatris on näitlemine, tema töö ja kogu see periood, mis läheb heaks näitlejaks saamisel. Et sportlased on minu arvates õigus ikkagi midagi tagasi saada. Et me ei saa spordist rahade eest ära kaotada. Kuid jah, võrreldes möödunud sajandi esimese poolega tänapäeval sportlik ikkagi väga palju materiaalsemaks näinud Profispordiga jätkates ei konsulteerita ravita ühtviisi nii Eesti suusatajaid, sõudjaid, kergejõustiklasi, draamat on erinevad. Pisut pisut liialdasite siin, et minu patsientide hulgas on olnud mõned suusatajad on olnud mõned sõudjad ja rohkem olnud kergejõustiklasi. Ja loomulikult ka teistelt erinevatelt spordialadelt ka mõned ratturid ja, ja ujujad, aga see teine poolne traumade erisuse kohta vastab tõele küll, et kuna tegevused on ju puht biomehaaniliselt erinevateks vigastuste iseloom on ka vastavalt erinevatele spordialadele ka liigub seinast seina. Aga liiges töötab olenemata spordialast ikka ühtemoodi. Suusatamisel. Mille me ise mitte mitte alati, mitte alati, ma siin just ennem ütlesin, et biomehaanikas liigutuste biomehaanikas on erinevus. No võtame näiteks sellise asja nagu kettaheide, eks ole, sõudmise või sõudja liigutus kettaheite siis võistlusliigutusest on ikkagi märkimisväärselt erinev. Isegi sõudmises on üksikaeru sõudjatel ja paarisarv sõudjatele on juba biomehaanika, erineb nii et et see vigastuste, just eeskätt ülekoormusvigastuste iseloom on väga, vägagi alaspetsiifiline. Kuidas te. Oma lõikust ette valmistate. Teil on pildid? Oleneb täiesti lõikusest ju ja viimastel aastatel peamiselt siis viimasel kaheksal aastal olen ma peaasjalikult tegelenud sporditraumatoloogia. Selliste kergemate vigastuste diagnoosimine ei nõua sageli üldse mingisugust radioloogilist uuringut, vaid baseerub kliinilistele testidele. Ma arvan, et täna paljudes meditsiiniasutustes pööratakse liialt tähelepanu just nendele roidioloogilistele erinevatele uurimisvõimalustele, mida kaasaegne tipptehnoloogia pakub. Ja unustatakse ära need meditsiini A ja O, mis võimaldavad erinevate kinniste testidega ühte või teist diagnoosi püstitada. Võib-olla see on tingitud ka sellest, et, et ühe patsiendi jaoks on arstil suhteliselt vähem aega, kui oli varasemal ajal. Patsientide nõudlus pääsuks ühe või teise erialaarsti juurde on oluliselt suurem, kui see võimekus neid vastu võtta. Paljud ka minu kolleegid üritavad võtta vastu rohkem kui ajaline limiit seda ette näeb. Ja sealt tekib selline ajakitsikus ja minnakse nii-öelda kergema vastupanu teed. Et selline kliiniline testimine, mis sageli on võib-olla ajakulukam, siis kirjutatakse välja saatekiri ühele või teisele sellel instrumentaal selle või ütle meditsiin tehnilisele uuringule, mis annab siis kirjaliku vastuse. Ma ei ütle sugugi seda, et, et neid uuringuid vaja ei oleks. Paljudel juhtudel neid on ka vaja. Aga ma väidan seda, et suurel hulgal juhtudest mingeid selliseid meditsiin tehnilisi uuringuid tarvis teostada ei ole, et ühte või teist diagnoosi püstitada. Mis need kliinilised testid on? Kliinilised testid on enamasti, kui me need kõlavad meditsiinikeeles ühe või teise autori järgi viiakse läbi mingi teatud liigutus, jäseme, liigutus kindlas asendis siis või on teatud näiteks lihasgrupp p. Pitsitadest peab järgnema sellele teatud reaktsioon. Neid on palju ja sageli on nad erinevate autorite auks siis nende enda nimedega tähistatud. Kui me võtame veel ühe, täiesti tavalise, kas harrastusspordis ette tuleva vigastuse, mida te peate lõikama, siis kuidas te seda, kuidas te seda lõikust ette valmistate? No kõige olulisem on diagnoosi püstitamine alati ikkagi tuleb teada, mida sa lõikama lähed. Teatud lõikuste juures on väga palju rutiini. Ehk siis lõikuse ettevalmistus kulgeb ikka rutiinselt, et patsient saabub siis ettevalmistusruumi, kus siis vestleb anestesioloogi ka sageli otsustatakse, milline siis anesteesia liik tuleb. Operatsiooni välja ettevalmistamine, pesemine, steriilsed laudega, operatsiooni välja katmine, need on sellised rutiinsed, tegevused, mida tehakse siis erinevatel haigetel kõigil ühtemoodi. Võtame sellise asja nagu meniski artaskoopla operatsioon, et sarnaseid lõikusi on palju. Absoluutselt identset lõikust. Ma arvan, et ei ole keegi vast teinud juba juba ütleme seal põlve, kui jalakuju on paljudel inimestel erinev anatoomilised ise pärasused sinna juurde, et kahte sellist identset lõikust, nagu ma arvan, ei ole, ei ole keegi teinud. See käib ka teiste muude kirurgiliste erialade lõikes, laieneb, ma usun, et patsiendid on ikkagi kõik erinevad. Kui palju te patsiente pärast lõikust veel jälgite? Mõnda on kindlasti vaja rohkem jälgida kui teist, aga. Kindlasti oleneb see sellest, mis tüüpi operatsioon tehtud. Enamasti selliseid rekonstruktiivsed, lõikused, need patsiendid vajavad rohkem jälgimist. Ja sageli. Me saadame, et nii-öelda taastusravi- või rehabilitatsiooniperioodiks oma füsioterapeutide silma alla, kes siis jälgivad paranemis ulgu ja vajadusel konsulteerivad taas arstiga. Mihkel Mardna, ma tean, et teile meeldib kuulata ühte legendaarset bändi nimega pink Floyd, kuulame siin vahepalaks ka ühe nende. Suvekülaline Mihkel Mardna, kas suvel puhkate ka? Nika puhkan, mismoodi ma olen üritanud olla suvel võimalikult palju maakodus viibida oma sõpradega, oma perekonnaga, nii nagu ikka see tavainimeste, kus välja näeb, ei midagi erilist, mingeid selliseid. Üritan suvel sellistest reisidest pikematest reisidest hoiduda. Nii suurvõistlused on ise juba piisavalt jah, täpselt, et ega see selline kolmenädalane olek on ikkagi üsna selline pikk-pikk tundub. Ja kuidas tööpäev üldse sellises kohas välja näeb, kus on suur võistlus, kas tuleb vara tõusta või tuleb ainult sel hetkel kohale minna, kui midagi juhtub? No ütleme niimoodi, et siukest reaalset tööd, et kus sul on käed sportlase küljes, et sellist tööd ei ole palju. Aga, ja oluline on nendel võistlustel suurvõistlustel on selline valmisoleku loomine, et sa oleksid nii-öelda õigel ajal õiges kohas õige varustusega pean silmas meditsiinilist varustust suurvõistlustel nagu olümpiamängud, seal toimub sageli mitu ka mitu erinevat ala ühel samal päeval Need alad võivad toimuda erinevates paikades, mille distants selline vahemaa on, kasvõi näiteks Londonis oli Yittoni kanal, sõudekanal oli vähemalt pooleteise tunni tee kaugusel sõidu kaugusel. Et ennast nende võistluspaikade vahel jagada, et ütleme, üksjagu rahmeldamist on mõnedel päevadel. Aga no see ei ole midagi hullu, et kogu see suurvõistluste emotsioon palub ikkagi ennast last üles, et on ühti üht-teist hiljem meenutuse sihukesi toredaid hetki. Võib-olla spordivõõras inimene mõtleb, et mis see sportika, mis emotsiooni saab pakkuda, et ja pole ju tähtis, et kes keda võidab ja pigem näiteks mingit mõnusat kontserti kuulata või vaadata ilusat teatri etendust, aga aga minul isiklikult jättis päris sellise sügava mulje, kui Londoni staadion peastaadionil. Kui mopharachi autasustamine oli, siis mängiti inglise, Inglismaa hümni ja kogu see 80000 inimest tõusis püsti, laulis kaasa. Tõenäoliselt kõik kaasa muidugi ei laulnud, aga see oli, see oli võimas, emotsionaalne, selline hetk ja inglased ise muidugi väga elasid kaasa kõikidele oma sportlastele, et minu meelest karvatesse see miljöö ise ja heast see õhkkond, mis seal ümber tekib Suuroreini ümber, et see on, see on niisugune, annab sellise võimsa emotsionaalse laengut. Ma arvan, et siin kultuuriinimesed saaksid võrrelda küll suure suure lauluväljaku kontserdiga nihukest Suuroritest. Sega sellist kultuurilist elamust, ütleme siis klassikalist kultuurielamust selliste suurvõistluste raames otsima eraldi veel ei lähe või tutvuma näiteks linnaga või kuidagi selline turismireisi osaliselt. Turismireis need olümpiamängud kindlasti ei ole. Kuigi nendel olümpiamängudel ühel päeval ma käisin tõesti Londoni kesklinnas, külastasin Buckinghami paleed lihtsalt see oli selline kahetunnine. Nii, ütleme siis nimetame muuseumi külastuseks. Aga klassikalises mõttes selline kultuur, reis, kus sa käid mööda teatreid, muuseumid, olümpia peavad kindlasti alla vähemalt sellele seltskonnale, kes on siis seotud üht või teistpidi koondisega. Aga vabal ajal, milline kultuuriline üritus kõige rohkem meeldib, kas mingi bändi esitus või on see teater või, või hoopis? Ma ütleksin niimoodi, et ma ei ole see inimene, kes tahab lahutada Niukest nimetamist sellist klassikalist kultuurispordist, et sport on ikkagi vaieldamatult üks kultuuri osa ja mitte näha on osa. Kui minu käest küsida, siis mo sageli eelistan telerist vaadata spordivõistlusi ja väga mulle on meeldinud vaadata just oma väga väga hea kaameratöö tõttu Tour de France'i. Nii palju kui see võimalik on olnud suveti, siis ma olen seda vaadanud. Väga ilusad loodusvaated ajaloolistest ehitistest, kusjuures sinna juurde käib selline taustaks väga asjalik jutt. Loomulikult Eestis ei ütle kunagi ära headest kontseritest või teatrietendustest, et selles mõttes minu minu jaoks on kultuur on nii sport kui nimetame siis kultuuriinimeste mõttes selline klassikaline kultuur, mis on kaunid kunstid, teater, kino. Aga raamatuid, kas lisaks erialalisele raamatute lugemisele ka mingeid muid raamatuid jõuate lugeda või on? Ja üritan üsna palju lugeda väljaspool eriala erinevat kirjandust. Sel aastal olen ma jõudnud läbi lugeda. Helgi Erilaid ju. Aja jälg kivis me Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia. Väga mõnusad raamatud, sellise lahedam voolava tekstid, mida on kerge lugeda ja mis on niisugune kokku pakitud, selline mitte liiga süviti mindud ajaloos, aga see kokkupakitud ajalugu on seal sees, mis jääb sulle väga lihtsalt külge, et väga mõnus lugemine olnud. Ja siis olümpiamängude ajal lugesin veel õhtuti Hemingway, Ruubel fyyst, lasen originaalkeeles, kus ta kirjeldab oma elatud aastaid Pariisis ka niisugune üsna üsna mõnus Hemingway likult lahedas stiilis kirjutatud, mitte liiga paks raamat. Doktor Mihkel Mardna, te olete üks enim intervjueeritud ja tsiteeritud arste. Ei, ma ei usu seda, miks ma ei usu seda, et Eestis on, kindlasti on palju teisi arste, kes on palju tsiteeritud. Mulle küll tundub, et kui midagi juhtub eriti meie sportlastega, siis see puudutab ainult võib-olla sportlasi. Haaratakse telefonitoru ja helistatakse doktor Mihkel Mardna-le, et kas see on teile kuidagiviisi koormav olla alati ajakirjandusele kättesaadav. Võib öelda nii ja naa, et eks ta on, eks ta on võib-olla pisut koormav nagu ka, aga samas on ju see ka teatud määral nagu kohustus anda lubatud järelinformatsiooni, sest paratamatult mõni tuntum sportlane võib-olla tema kohta vaieldamatult tuntakse huvi nii tema tervisliku seisundi või sportlike saavutuste kohta. Kahjuks kahjuks on ajakirjanduses kohati tehtud sellisest sportlaste tervisest selline ja see on nagu liialt ületähtsustatud või, või sellest nagu liiga oluline uudis nagu toodetud, et vahepeal tõesti, kui jälle mingeid tulemusi siis otsitakse, et kirjutada, mis sellest, mis siis nagu halvast jälle. Et sellesse võib suhtuda nii Ena heade tulemustega sportlane on ju peaaegu rahvuslik väärtus anima kindlasti on, kindlasti on, et on sportlased, kes võidavad olümpiamängudelt medali, nad tutvustavad sellist väikese rahvaarvuga riiki nagu Eestimaailmas samaväärselt kui tippkunstnikud või muusikud. Kuigi võib-olla nende sportlaste looming ei püsi nii eredana võib-olla igavesti või nende medali väärtus aja jooksul ei kasva ja teadupärast kunstiväärtused ajaga võivad hoopis hinnatamaks muutuda. Aga siiski ühes ühes hetkes ikkagi ma arvan, käesolevatelt olümpiamängudelt, Eiki Nabi fantastiline, 60 aasta järel raskekaalu Eesti olümpiamedal. Ja nagu Gerd ka hiljem ütles, et see medal, mida Eiki ära tõi, et see natuke võttis temalt pingeid maha ja mine tea, võib-olla oli sellel nagu Eikil ka väike väike mikroPonoska Gerdi medali saamisel. Võidu vormistamisel on pisiasjadel nii suur tähtsus. Tippspordis on pisiasjadel suur tähtsused, vaat Eiki Eiki seletaski ja ka seal treener põlluste väga, väga ilusti, et kui me vaatame tasavägist jookse näiteks 100. meetris, seal on ikka Silmestuvad vaed vahesid mõõdetaksegi kümnendik või sajandik ega ja pealt vaata tajub seda. Nüüd, kui kaks raskekaalu meest maadlevad omavahel midagi püsivat, selle ütleme suurt vaatemängulist midagi ei ole. Põhjendus on väga lihtne. Kui kaks võrdväärset vastastele maadlusmatil, siis ei saagi midagi juhtuda. Sellepärast nad on võrdsed. Ja see partermaadluse Need maadluse reeglid ongi ju muudetud selleks, et ikkagi see võit ja lõppkokkuvõttes välja selgitada, kuigi ka siin on praegu ikkagi loosil oma osa mängida. Kes, millal sinna partner seis läheb ja kes peab üle vedama. Olümpiamängudest ikka veel, mis olid teie esimesed olümpiamängud, kus te käisite? Aitäh see oli 2004. aastal Ateenas. See on umbes kümmekond aastat, 2016 on ja teised on erama, usun, et eestlased lähevad sinna vaimselt pisut tugevama selgrooga, kui, kui võib-olla meie noored sportlased Londonisse läksid. Ma usun, et Eestis on kindlasti paljud sellisel tasemel sportlasi, kes võib olla Londoni olümpiamängudeks, ei olnud päris küpsed. Aga kes on valmis võitlema pääsu eest Rio de Janeiro olümpiamängudele. Ja selles suhtes ma arvan, et Eestis on seis päris hea. On erinevad spordialad, kes juba Londoni olümpiamängudel näitasid oma osalemisega riietes Janeiros võib nendelt aladelt veel midagi oodata, näiteks sõudmine. Maadlus, purjetamine kindlasti. Kergejõustikus on mitmed alad, kes võivad esile kerkida veel reedicioneeruks vehkimine pikkade traditsioonidega. Kahjuks seekord ebaõnnestus, aga me ei saa ühe ebaõnnestumise põhjal teha mingisuguseid kaugeleulatuvaid järeldusi ega ühte või teist sportlast maha matta. Minu arvates kõige hullem ongi see, kui ühe sportlase ühe ebaõnnestumise pärast võetakse talt toetused ära. Ma saan aru, et toetuste süsteem peab mingisugune olemas spordis. Aga, aga jah, ma ei hakka nimesid nimetama, aga täna edukatelt sportlastelt mõnedelt on varasematel perioodidel toetus ära võetud ja hoolimata siis sellest ütleme raskest või keerulisest majanduslikust seisust on nad siiski tõesti nende näidanud, et saab ka tahtejõu ja kuidas öeldakse spordis tahtejõu, joomase liiniga. Nad kõik spordiarstid on sportlase, see tagala ja, ja toetusgrupp lisaks oma konkreetsele treenerile. Kes on teie meeskond? Doktor Mihkel Mardna, kellega te sportasid, toetate konsulteerite. Meil on palju palju inimesi spordimeditsiini sihtasutuses ja ortopeedia arstidesse mitme asutuse peale kokku ja lisaks veel mitmed füsioterapeudid. Noh, ma tahaks esile tõsta siin võib-olla kes sportlastega rohkem eesti tippsportlastega just eesti koondvõistkondade sportlastega kokku puutud, on kindlasti muusa, lepiki virve vask, spordimeditsiini sihtasutusest, siis ortopeedia, arst, just kindlasti Madis Rahu, kes sporditraumatoloogia ka tihedalt tegelev farmineimann ja Tauno Kalvet, samuti ka Tartu poolt Toomast Heino Eller on olümpiakoondise sportlasi palju aidanud. Säärist Lauri rannamaa, Indrek Tustit. Kristi siingi neid on kindlasti veel tegelikult õieti siin ei olegi mõistlik mingeid nimesid nimetada, sest et kindlasti keegi mainimata ja keegi peale seda solvub, aga aga ma usun, et mingisuguse osa nendest inimestest, kes sportlaste ettevalmistusel neile toeks on olnud, ma nimetasin ära noored ikkagi tahavad minna spordimeditsiini õppima. Tartu Ülikooli on endiselt? Ma ei oska seda öelda, sellepärast et spordimeditsiin, kui residentuuri kõrvaleriala avatakse taas sellest sügisest. Ligi 20 aastat ei ole Tartu Ülikoolis õpetatud spordimeditsiini eriala. No hea, et see viga on nüüd parandatud, on jah, et selle eest on ka üksjagu vaeva nähtud ja ja eks Tartu poolel see vaevanägemine käib edasi. Miks just selline valdkond omal ajal tuli kõne alla või jäi külge? Miks mitte midagi muud, võib-olla oleksite hoopis palju paremaid jurist või, või ärimees. Mis teid ennast muidu huvitaks? Ma arvan, et kõikides meeldib see töö, mis ma teen, kohati võib-olla häirib mind selline töö organisaator Thorne pool, ehk siis selline paberid et ühte või teist asjadele organiseerida, mingisugused lülid õieti toimiksid, et aga tuleb arutada, seda tuleb ka teha ja see on selline asja lihtsustatud variant, et sa saad käia nii-öelda ainult politseinikud haigeid vastu võtmas ja operatsioonitoas operatsioone, tegevused. Paraku on läinud elu niimoodi, et tuleb ka lisaks muude asjadega tegeleda, et saaks oma oma lemmikharrastustega tegeleda. Aga miks te ei ole ära läinud? Väga paljud arstid lähevad välismaale ära ja jäävad ära. Mis siin hoiab? Ju siis on õnnestunud töö selliselt korraldada, et ühelt poolt see pakub mingisugust rahuldust ja teiselt poolt võib-olla see, ma tean, mitmed noored kolleegid on läinud Eestist ära just seetõttu, et nad ei leia siin omale sobivat töökohta meelepärast töökohta. Ja teine külg on siis ka see pragmaatiline külg, et ei ole töötasu selline, nagu nad sooviksid, õigemini noh, Eestis ei suudeta või meditsiiniasutus ei suuda võib-olla päris sellist töötasu maksta, nagu noored kolleegid soovivad. Noh, eks see on selline hinnanguline küsimus. Aga, ja kuidagi mul on need asjad enam-vähem nagu sobivad, et ma saan siin tänase seisuga enam-vähem majanduslikult hakkama ja töö mulle meeldib see, mis ma teen, mulle meeldib ja põhjust praegu ära minna, kuigi võimalus selleks on olemas. Ma just mõtlengi, et kas aasta aasta järel teha eriliigeselõikusi põhiliselt siis nagu ma aru saan, ikkagi põlve lõikusi ja, ja õlalõikused, kas tüdimus ei teki, et kogu aeg ühte ja samamoodi, kuigi jah, on mõningaid variatsioone, nagu ma eelnevalt rääkisime, aga, aga just et väsimus, et inimesed, et kaua võib kogu aeg ühte ja sama liigutust teha, lõikad sisse ja võtad tükker. Vaat selles osas ei teki tüdimust ega väsimust ka. Küll aga kurnab see vaat enamus enamus meist pean silmas tohtritest, püüab olla hea patsiendi vastu, ehk siis üritab võtta vastu polikliinikus vastu rohkem patsiente, kui ütleme, ajalimiidid ette näevad, mis ei ole sugugi õige tegevus ja kindlasti ei kiida seda heaks kõrvaltvaatajad. Võib-olla isegi osa patsient ütleb, et et kuidagi väga lühidalt, kuidagi kiirelt läks aga seevastuvõtt, et võib-olla mõne mõne patsiendi puhul saab tõesti hakkama viie minutiga, et on see kaebus või diagnoosi püstitamine võtab tõesti viis minutit aega, aga patsient tuleb su juurde, tahab suhelda, tahab rääkida, võib-olla mõnda muust murest üldse kõnelda. Ja see ajafaktor on see, mis, mis nagu kõige rohkem häirib, et sa ühelt poolt üritatud, et teha nagu head, võtta rohkem patsiente, kui on ette nähtud vastu ja seda teevad paljud tohtrid. Aga teiselt poolt tuleb see rahulolematus patsientide poolt, et miks minule vähe aega pühendatakse. Ja vot see ongi see dilemma, et raske on leida sellist õiglast õiget keskteed. Aga jah, ega ei saagi olla kõigi meele järele. Kus teie oma tasakaalu keskpunkti üles leiate, kui te arvate, et on pisut kõikuma või nihkuma läinud? No eks ma ise tegelen ka sellise tervisesporditaolise tegevusega. Võtan aeg-ajalt siin mõnest suusamaratonist osa ja talituusatan suvel sõidan rattaga, käin jooksmas ja ja lisaks ise viskan nalja, on mul üks selline kodus trünnase Ron muna, laska malammut, kellega ma siis kaks korda päevas käin väljas ja noh, see on selline jookse sörgi vahepealne tegevus sagedaste peatustega. Ja ma usun, et tegelikult päevas, kui ma läbin kuskil seitsme, kaheksa kilomeetri ringis, siis see on piisav, selline füüsiline koormus. Noh, see tervisesport, ma arvan, aitab väga palju tasakaalustada seda pinget, mis võib olla päeva jooksul koguneb ja loomulikult, et enda pere seltsis mul peres kõik on meedik. Et nendega saab ühte või teist muret või või olukorrad arutatud, et saab võib-olla mõned asjad, mis on esialgu selliselt emotsioon reaalselt kuhjunud, et läbi arutades leiavad nad niisuguse nagu teise teise varjundi ja muutuvad oluliselt pehmemaks, kui nad alguses paistsid. Selles suhtes on ja nagu, et on inimesi, kellega saab teatud teemasid läbi arutada. Et jää nagu kõik enda sisse. Ma arvan, et et selline tänapäeval ütleme sellises kiires ja küllaltki tarbimisühiskonnas on paljudel juhtudel selline läbipõlemis sündroom tuleneb sellest, et ei ole oma neid muresid või asju, pole kellegagi arutada. Ma teen sellest viimase esitust, järelduse ikkagi võtate töö koju kaasa, ei võta, ma ei võta tööd eriti koju kaasa, aga lihtsalt noh päeva jooksul jäävad ikka arutama mingeid asju ja noh, ei ole midagi teha, et kui on kama keskele istuma, olgu see siis kas lihavõtte ajal või, või siis jõulude ajal lõunasöök või õhtusööki, siis ei ole tõesti midagi teha, et põhiteemad on ikka meditsiiniga seotud teemad, et see on selline paratamatus. Paratamatusega pole mõtet võidelda. Mida soovime. Aega, et meditsiin ei oleks nii karm ja et sport ei oleks nii karm. Ma arvan, see on päris hästi soovitada sooviks jälle Eesti sportlastele, et neil oleks vähem kõiksugu traumasid ja nende tehtud töö kannaks vilja, et nad saavutaksid. Oodatud tulemused. Siis on nemad rahule, on Eesti rahvusroad. Uudisplussi suvekülaline oli täna spordiarst doktor Mihkel Mardna küsitlesid Tarmo Maiberg ja Kaja Kärner. Uudis pluss sume külaline.