Meil on siin mõnepäevase matkamise jooksul kujunenud niisugune mulje, et siinsel rannal on väga lauluarmastaja rahvas. Kas siin on olnud ka inimesi, kes ise on loonud uusi laule? Kõige tuttavam neist on rahvapärase kutsa nimega kepi kaadri. Tema on elanud möödunud sajandi teisel poolel, tõenäoliselt käesoleva sajandi esimestel aastatel on ta surnud ja ta on olnud üle 75 igatahes ligi 80 aastat vana. Tema on selline inimene, kelle nimi ja tema laulude hulka mäletavad kõik vanemad, kohalikud elanikud veel. Aga laulude sõnu ei mäleta ta sellepärast, et tema on alati ise laule teinud. Nagu jutustajad mulle ütlevad. Üks vennapoeg August Tomson rääkis. Nii. Tädi, see oli niisugune, tegi kohe jala päält, mis ta asja nägi või kuulis siinsamas käte vahel laulu valmis oma sõnadega. Teine jutustaja, vanake Maria vool ütles, tema tegi laulu siinsamas, kas või ühest sõnast, mis sina ütlesid. Teinekord tuli, tegi jälle teistmoodi. Kes neid sel ajal teadis üles kirjutada. Tema ise rääkis nõnda, sandid käivad, loevad islam, ei, et mis, ma kihutan jumalat, igast uksest sisse käies valan sul parem oma laulusi. Teine vennapoeg Mihkel Tomson rääkis tema kohta, et tädi käis põllutöös ka. Aga suurt tööd tema küll ei teinud. Väike inimene oli. Tädi oli omamoodi inimene, kui ta sisse tuli, ega tema kunagi tere ei ütlenud, kohe hakkas laulma, laulis oma jao ära, siis alles rääkis, mis tal rääkimist oli. Rätsepa talu maa peal, Padina külas oli neil väike maja putka seapõrsaste lambatalle pidasid kanapojaks, et olid kah ja mehel kepp, see oli nende varamees, oli vigane, käis kepiga, kutsuti kepi Jaaniks ja sealt said kadrigi oma nime, kepi kaadrit, kõik perekonna pidud, olid need pulmad või ristsed ja samuti talgud, ühtki pole peetud ilma kadrit. Kadri on igal pool esimene olnud, nagu öeldakse. Et ta ilma maata inimene oli ja nad mõlemad olid vanad ja kehva tervisega, siis temale tasuks on antud harilikult ikka toidukraami. Te ise ei ole kepi kaadrit näenuda. Ei ole näinud, sel ajal kui mina, laps olin, tema oli viis-kuus aastat haige olnud, haigena põdenud, siis ta ei käinud enam väljas. Siin külades ikka mäletatakse veel kepi kadrilaule, ärrite, tema pulma gaasitusi. Kas teil on ka mõni neist teada? Ei ole nimepidi teada, teada on ainult tema talgulaul, mis ta igal pool oli ühte ja sama laulnud talgutel, nagu alguseks üks tantsulaulmist algas sõnadega Eeesspuki aas selleni siis ma tean, aga ma ei tea kõiki sõnu. Eeesspuki aas pukki, pukki, pukki, Bosma teeli, laadu laadulaati taas mammi Paapi, mamma, papa absilatšokupi diska piiracinga Žukovi, sugu, poomi, Vasperenti ruumi, maska renti, Engel antimaska renti, Engel anti, see viimane osa oli lõpp ja Eeesspuki aas pukki, pukki, pukki, Bosmodeli. See oli algus, mis seal vahepeal on? Seda. Ja see oli siis kepi kaadri, aga kas teisi laululoojaid kah on? Uuemaaegseid on üks neist, Priit Reiman hüüdnimega pime Jüri. Tema oli 15 aastase poisikesena raskest rõuge haigusest pimedaks jäänud. Ja siis oli käinud esialgu küla mööda kerjamas. Peeter Laretei, Häädemeeste kauaaegne kihelkonna koolijuhataja Häädemeestele tuli, siis oli Jüri Treiman oma kirjamis käikudel Kalaredei juurde sattunud ja Laretei oli talle nõu andnud kergemise asemel parem hakata, rändraamatukaup leiaks. Oli talle ka oma kuluga esimese raamatu pambu kätte ostnud. Ja siis Treimann käis kaua aega veel käesoleva sajandi. Ning ümmarguselt ütelda. 1909. 10. aastani käis küla mööda ringi rändraamatu kaupleiana naise saatel või ka mõne sugulase saatel, sest ta ise oli täiesti pime ja ei näinud algul ta olevat käinud jalgsi kantava bambuga, aga sel ajal, kui mina teda nägin, siis ta sõitis hobusega ringi. Pime Jüri kohta räägitakse veel, et ta on hästi erksa vaimuga mingi mees olnud, mõned iseloomustavad nii, kui tal oleks silmad pääs olnud. Tema oleks Häädemeeste vallale teise külje peale pööranud ja tänutäheks, et Laretei teda nüüd nõnda ütelda kerjaseisusest välja aitas. Tema oli siis oma kuludega kirjastanud vihiku Laretei salmikutest pealkirja laululind, laanesoo lepikus, laanesoo, see on tuttav talu seal Häädemeeste mõisa maadest. Pime Jüri oli ise ka laule koostanud. Kolm laulu on siin praegu teada, mis rahva teades on tema koostatud. Üks on paati üle lõppelendas. See jutustab kahe Tahkuranna noormehe uppumissurmast. Noormehed olid Pärnust tulles Tahkuranna valla kohal võtsi raua otsas oma paadiga ümber läinud, mõlemad uppunud ja sellest sündmusest, siis Jüri koostas laulu ja kui ta ise alles küla mööda keri ei anna, käis siis ta seda laulu laulis ja selle tõttu sai see laul oma viisiga rahva seas hästi tuttavaks. Teisi laule on veel laev, Johannes Häädemeeste valla seljatalu omaniku Martinson oli ehitanud laeva nimega Johannes ja see läks Riiast välja meeskonnaga, siis seal kihvlasest laevapoisiga tekkis pahandus ja laevapoiss oli kapteni ja mitu meest ära tapnud, peale tüürimehe. Tüürimees oli haigena parajasti oma kajutis maganud ja tal oli uks lukus, siis mõrtsukas ei saanud teda tappa. Ja pärast teised laeva, kes selle juhita laeva leidsid, need siis viisid laeva ära Kopenhaagenisse. Ja see mõrtsukas siis Riigikogus olevate õigeks mõistnud, nagu rahvas räägib, et tema on oma kaitseks teinud laevamehed olid teda varguse pärast väga piinanud. Aga kui ta Venemaale toodi tagasi, siis ta mõisteti Siberisse ja seal ta viimati siis elas ja muidugi siin surnud Gemini laul, Johannes on ka olnud siin viisiga siinse rahva seas liikumas. See pikk laul lõppeb niisuguste õpetlikude või hirmutavate salmidega. Toodi Venemaale sealt ning viidi Peterburgi ka nüüd Peterburgi. Kohus on Siberisse mõistnud, joo tal tinakingad ja algas seal ja kärukettidega, käes ta ööd kui päevad kinni seal ning magab oma käru peal, sööb, joob ka ahelates seal ei, lahtisaamist pole tal kuueks aastaks mõistetud, ei lahtisaamist lubatud, ta peab sinna surema, see on tal heaks trahviks ka. Kolmas pime Jüri laul on veel Lorentsi laevalaul ehk kuidas seitsmes mees surmast pea siis jälle läinud sajandi. 1890. aasta paiku oli selline juhtumine, et Häädemeeste Viira küla tatratalu peremees hakkas laeva ehitama. Talle enesel tuli rahast puudu ja siis ta oli enesele poolniku võtnud ja kuidagi laeva valmis ehitanud. Ühtlasi oli ta kellegi teise mehe käest rauda varastanud, oma laevarautamise jaoks. Raudlatid ta oli peitnud oma elamuvoodrilaudade vahele, otsijad olid kahtlustanud küll, et tatraon need rauad varastanud, aga pole märgatud voodrilaudade vahelt otsida ja vargus jäi kätte saamata. Aga siis omanik, kellelt varastati, see oli Häädemeeste selleaegne köster Feodor Tubkovski. See olevat siis varga ära seedinud, et kui see laev, mis nende raudadega valmis ehitatakse, peab kõige sügavama merekohapeal ümber minema. Sel juhul tuligi niiviisi välja, kui tatralaev valmis sai, ilusal suvisel ajal, et ilusa, ilma kordoli Nemad ei ole. Parlast öeldakse sind murdeliselt, nemad pole parlasti kuulnud, et saab niisama riigiga ära minna. Kulude kokkuhoiuks. Aga Riia vahes, nii nagu rahvas ütlebki kõige sügavama merekoha peal siit ranna ja Riia vahel tulnud iiling peale ja see murdis laeva ümber. Ja kuus meest selles laevas uppusid, ära, päästis ainult poolnik. Jüri Loorents oli ta Häädemeeste piiskopi külas talu omanik. Sellel Lorenzi laevalaulul on ka ringis olnud, mina sedaviisi tea, aga käesoleva sajandi algul on Ühes laev Johannese lauluga siin ka külas küllalt lauldav laul. Mul on olnud teie rääkisite siin ühenduses pime Jüriga kihelkonna kooliõpetajast Larreteiste, tema lauludest, kas need ka kuidagi rahva sekka on jäänud? Laretei isiklikult loodud lauludest on rahva sekka jäänud kõigepealt see nõndanimetatud Häädemeeste hümn hoia Häädemeeste randa ja teisena on laialt tuttav lastelaul Luistviis lumeks. Missugune see Häädemeeste ümpton? Nelja aastaaega kirjeldab, kui ärkab kevade üle maa viib merelt jääkate minema siis Häädemeesterahvas ka läheb randa räimi püüdema. Kaugele kostab siis hüüde hääl, loota veetakse mere pääl, aerud, plaksuvad paadid, need kiiguvad soovid, püüdjate südames liiguvad looja võtta. Wanda, hoia Häädemeeste randa. Need kaks viimast värssi korduvad iga salmi lõpus. No suve kohta ütleb. Kui tuleb õnnistud suveke ja valmib väljadel viljake, siis Häädemeestel iga mees on heinamaal ehk põllud öös, higi, pisarad, apalgedel tööd ja vaeva on kõikidel. Mitmed rändavad tormilia tuuledel kaugel mere peal ohke hääl huuledel. No ja võta õnne anda, hoia Häädemeeste randa. Kui tuleb sügise vilu märg ja lõpeb väline tööde järg, siis Häädemeesterahvas ka le pikast vaevast puhkama. Meredel tõttavad tagasi, kes käinud kaugemaid radasid lootes neiuke igatseb peiukest, ohkab emake oodates pojukest looja võtta, õnne anda, hoia Häädemeestel andad. Kui tuleb talv, toob lund ja jääd puitpalka, siis randa jõudma näed, ja rahvamurru järele, üks laev seal liugleb merele ankrusse, keti saetakse hulgal hobustel veetakse, lõpeb töörahvas, rõõmustab lahkudes tundmus pühalike reederi südames. Looja võtta, õnne anda, hoia Häädemeeste randa. See on saanud kohapeal üldtuttavaks ja igas külas lauldi refrääni oma koha nimetusega. Näiteks siin lauldi, hoia rannametsa randa, orajõel lauldi, hoia kabli küla randa ja Heinaste randa, Hennoste pool. Ja lõpuks veel Laretei. Õde ja õemees olid Kihnus kaua aega. Need viisid laulu Kihnu, seal ta sai refrääniks, hoia Kihnu saare randa. Väga, võib-olla te sedaviisi ühe seal ju alati annaksite ka, siis on see ka teada. Kui ärkab keevaadiõlleema, viib merelt jäägate minema, siis Häädemeesterahvas ka läheb randa räimi, püüde, maa. Oma keele ja koostab siis hüüdee hääl. Loata veetakse mere pääl. Ruut, plaaksuvad paadid, needki koovad. Olavi püüdjate söödamees liiguvad loa ja võtta ta aiamees. Keera ta teine lastelaul luik viis lumeks. Kõlab nõnda. Loik viis lumeks, see kurg. Tõige Ena kevade loik viis lumeks see kurg kõigena kevade harakas tib metsas haakuv aresaja põllul vagu. Varblane viib seemet aidast, kuldnokk kutsub omi laudast kägu hoiab karja. Ka maas mängu Kuuran kogumas. Lehepill on lõuakesel, pajupill on pääsukesel, ööbik hüüab viiuliga, part tahab sekka paasuna. Meile õpilastele kihelkonnakoolis meeldis see laul väga ja selle tõttu lauldi teda kodus alati ja ta levis ka mujale rahva sekka. Teil on siin ümbruskonnale väga huvitav nimetus Häädemeeste, kas? Kuidas rahvas seda seletab? Sest mingisuguseid seletusmuistendeid on ka olemas? Selle kohta on teada kolm teisingit. Üks on niisugune, et vanasti ühel ajal on üks sakslaste laev siin rannas merehädas olnud ja merehädalised on maale pääsenud ja siit inimesed on meid väga lahkesti vastu võtnud ja sellest ei olnud seda kohta siis nimetanud Häädemeeste ojaks tsaarivalitsuse ajal seda kohta ametlikult nimetatigi Kuutmanspa. Teine jutt räägib niiviisi, et siin olnud vanasti noortel meestel kombeks pühapäeva hommikuti tüdrukute eest Vetcanda ja sellest olnud Häädemeeste nime. Ja kolmas lugu kõneleb, et selle rästi silla juures. See on seal Häädemeeste jõevi kõrtse jõe peal. Seal elasid vanasti kaks venda ühes majas, need on olnud väga hääd mehed ja tyhikäijatel tekkinud siis ütlemisi, saime sinna Häädemeeste juurde või läksime Häädemeeste majadesse. Sellest tulnud paikkonnale, Häädemeeste. See nimi, kas siin mõnest teisest kohast Cavel jutte on olemas? Siin on teil lähedas on need kõrged liivaluited mäed nendest võib-olla midagi? Jan neist kõige kõrgem on nõndanimetatud tõotuse mägi, see on ligi 40 meetrit kõrge selle mäe kohta üks jutuke on nii, et vanasti olnud üks laev mere peal tormihädas, oli kurssi kaotanud ja polevat teadnud minna. Viimaks hakanud laevameestele kõrge mäetippsilma paistma. Oma mehed tõotanud, et kui nad sinna maale saavad, siis nad oma päästmise mälestuseks ehitavad mäe peale kabeli lae voligi pääsenud Meiega kabeli ehitamisest ei ole asja saanud, aga meil ei jäänud sellest ajast tõotuse mehe nimi. Üks teine variant jälle ütleb, et vanasti olevat seal mäe peal niisugune koht olnud, kus rahvas on kokku käinud oma andeid tooma siia tõotusi tegemas. Sellest tulevad tõotus, nimi. Mina küsisin ka misse, tõotuse andmine tähendab, öeldi, kui sa enesele midagi soovid või, või tõotad.