Lahkuge mägede kaunite metsast küngaste vahele peitunud päris muretuna tunduvas traditsioone austavas baroksete tornidega, muusika linnast, Salzburgist nägus, kerkivad Baieri Alpide kõige kõrgemad lumiste tippudega ahelikud, mille majesteetlik, kus on lausa hirmutav ning muudab sind tühiseks. Tillukeseks tuleb sõita Salzburgist umbes 30 kilomeetrit lõuna poole ja Austria-Saksa piir on sama hästi kui kiviviske kaugusel. Vohama roheluse keskel laiub siin maaliline lehteskaaden, linnake, mille taustaks on tohutu lumemütsiga vaatlesmanni mägi 2713 meetrit kõrge. Just kõrgusse tulebki edasi pürgida. Ikka üles mööda siuglevad mägiteed, kahel pool metsana künklik maastik. Ei ühtki ehitust. Lõpuks ühel mäekünkal seisab väike tavapäraselt tänapäevane kompleks, mida kutsutakse oobersalsbergi informatsiooni keskuseks. Siit saabki üpris kiretut informatsiooni selle kohta, et nüüd juba oma kaheksa aastakümmet tagasi kerkis just siia keset fantastiliselt kaunist mägi paradiisi üksteistsugune keskus kus tehti otsuseid, mis määrasid miljonite inimeste kohutava saatuse. Just siia laskis põhjast poolsegane Adolf Hitler ehitada oma võiks vist mägilossi nõrkhoffi, millest sai päris pikaks ajaks Richi juhtimise kolmas peakorter Mermeeni Müncheni kõrval. See kõik on olnud, see on ajalugu ja seda ei unustata ilusat teha. Päeva jälle kord. Vikerraadio Helgi Erilaid algaski taasuks. Obersaalsesberg, teadagi jutustab see nimi rikkalikest soola lademetes, mida kasutanud juba vanad roomlased. Lugu pajatab august hiinlastest toon härradest, kes asusite Percht eskaadeni aladele Kaheteistkümnendal Islandil ja ehitasid kloostreid, mis vastastikku sõdisid ning tõid siitkandi talupoegadele, karjustele ja kaluritele rohkem piinu kui uskuja hingerahu. Aastasadu töötasid siin elavad inimesed soolakaevandustes, kasvatasid karja ja valmistasid kauneid puuesemeid. Verskest käedeni kohale tõusev vaatsmanni mägi on paikkonna sümbol, soosnad siin aastatuhandeid ning püsinedama sakilise tipuga, salapärase ja hirmuäratavam. Kui inimesed on uudishimulik, näiteks loodud ja 19. sajandil alustati vaatsmanni vaevarikast vallutamist olu 1852, kui mägironija Johann karil vaatas, mannile tõusis ja sellest peale nõudis mäemassiivi igal aastal Ohvreid paisates alla kivilaviin, mis oma teele jäänute elud kustutasid külmutades vallutajad lumetormides surnuks ja kukutades mägironijaid kalju lõhedesse. Kümned ja kümned alpinistid jätsid vaatsmannile oma eluga kangelaslikult hüvasti. Traditsiooniline alpisarve meloodia läheb peagi Bayerlikult lõbusaks kontrastiks tõsistele legendidele, mis puudutavad kavaatsmanni naabrit, pikka saak, hilist ja suursugust, untersbergi mäemassiivi legendi järgi magavat sügaval untersbergi. Nii kunagine Frankidel on paaride valitseja keiser Kaarel suur koos kogu oma kangelaste armeega jaotavat Kaarnatest saadikute kuulutatud hetke mille on saabunud aeg tõusta ja päästa saksa rahvas. Siis hõlmab köiser mägedest välja, võidab kõik vaenlased ja heerolf kuulutab kogu saksa rahva esinemist. Mandersbergi legendi vanemas versioonis Eimaga mägedes oma viimast tundmitega Karl Suur vaid afenshafenite soost keiser Friedrich, teine Saksamaa, Burgundia, Itaalia ja Sitsiilia valitseja edasipüüdlik monarh, kellele keskajal antud tema võimete ja annete tõttu nimeks stuupor mundi maailmaime. Kuid paavstiga oli too võimekas valitseja, vaenujalal need Gregorius, üheksas nimetanud teda isegi Antigristuseks. Kolmas legend on kõrge vatsmannimäega seotud. Niisiis, kui maa peal veel hiiglased ringi rändasid valitsenud hiiglasest Baieri kuningas, Vatmann, siinseid mägesid, ta olnud kuriverehimuline valitseja ja kirglik jahimees, keda kartsin onupojad kui karjused. Ühel jahiretkel kohanud kuningas vaatsmanud, kellega olnud kaasas tema toores naine ja seitse julma last rahuliku karjuse pered, kes koos oma karjaga liikvel olnud kuninga metsikud jahikoerad rebinud karjuse pere tükkideks ja kuningas nautinud kohutavat stseeni oma hobuse seljast. Äkiaga kärgatanud Ko valitseja koerad ehmunud sellest niivõrd, et rebinud tükkideks ka oma peremehe ja selle julma perekonna nende verest tekkinud kaks järve, kuid nende hiigelsuured kehad muutunud kiviks ja nii tekkinudki vaatasime nimegi. Kaunite mägede, alpiaasade joodeldav kutse tõimetsasele soolamäele ühe naise ja just tema tõttu läks siin kõik nii, nagu läks. Untervessoni metsadest pärit Mauriitia Mayer sattus siia saatuse tahtel 44 aasta vanusena ning ostis Obersalsberginud Daniel val seisva laostunud talu. Oli aasta 1877 naabertalunikud vaadanud seda võõrast vallalist naisterahvast just hea pilguga kurnav rüütja kuivendas oma teenijate abiga, niitusid haris põlde ja ehitas teid. Niimoodi sai sellest sihikindlast naisest uhke mägi taluemand, kelles naabrid nüüd juba vägagi lugu pidasid. Kui emandama talumajapidamise korda oli teinud, ehitas ta veel ühe hoone. Võõrastemaja ja painsoni, mille nimeks sai mooriks. Majuriitlejate oligi lapsepõlves muretseks kutsutud, sest tema vanemad oodanud poisslast, kuid bandžen Moritsisse Jobersalsbergina esimene peatuskoht inimestele, keda uskumatult kaunis loodus siia rändama oli kutsunud. Ja nii tuli siia joodeldavatesse mägedesse, suurde kogu hoonet ümbritseva puureduga talumajja, maalikunstnikke, kirjanikke, muusikuid ja riigimehi ja isegi poliitikuid. Sest kuuldused sellest paigast levisid kiiresti alati jõuka mägi, minu enda maalilisi rõivaid kandev Mauricio Mayer võttis kõik tulijad lahkelt vastu. Suurlinna askelduste eest pagesid siia paljude teiste hulgas ka Clara Schumanni, Johannes Prints, Max von vaadenia isegi isaks keisrinna pärast ma valitseja surma juhtis pansioni veel paarkümmend aastat tema noorem õde Angela. 20. sajandi algusaastateks oli Naarits oma töö teinud. See võõrastemaja üks koht, kus olla, oli ube Salzburgi toonud inimesi, kes siinset paikkonda edasi suutsid arendada. Mehi vabricante tööstureid, kes ehitasid siia oma maamaju. Kiiresti kerkis veel kaks võõrastemaja ja ühel päeval aastal 1916 jõudis kohale tööstus, kaubandusnõunik Winter, kes ehitas ühele siinsetest kingadest veel ühe tüüpilise ebaIirimaamaja mükste Huudest pärit Vinteri naise neiupõlve nimi oli vahendusel ja nii saigi hoonest vahenfeldi maja. Adolf Hitler tuli oobersalsbergi õieti seetõttu, et tahtis kohtuda oma natsionaalsotsialistide parteikaaslase liitricheckartiga. Täpsuse mõttes tuleksin nõnda, et tol ajal oli olemas veel Saksamaa natsionaalsotsialistlik Töölispartei. Eggert oli mitte just eriti väljapaistev boheemlaslik kirjanik. Ta jõi tublisti ja vihkas jõuluta ning mingil kombel sai temast Hitleri vaimne mentor. Agressiivsete solvavate kirjutiste eest oli Ekart kohtusse avatud ning pidi aprillis 1923 Leipzigis toimuvale protsessile ilmuma. Selle asemel põgenes mees perskeskaadenisse ja sealt Obersalsbergi moorid Sibensionisse. Hitler, kelle varjunimeks oli sel reisil Her Wolf ning parteikaaslane Christian Weber, läksid veel sama aasta varakevadel joobersalsbergeegaardid vaatama. Nad astunud mööda kitsast lumist rada üles mäkke, leidnud mooritzi Paimsoni ning Tiidri Hecart, olnud südamest liigutatud oma parteikaaslasi nähes järgmisele hommikul astunud Hitler verandale ja tema ees avanenud mäed kogu oma päikesetõusu hiilguses. Võimalik, et tulevane füürer tegi just siis otsuse siia oma mägedes paiknev peakorter rajada, sest marsside ajastu polnud enam kaugel. V4 marsid, võiks öelda, pehmemad, see, mis praegu taustal kannab isegi austria pulmamarsi nime. Alles äsja oli Adolf Hitler kujundanud Saksamaa natsionaalsotsialistliku Töölispartei embleemi haakristvalges ringis punasel taustal. Kummalisel kombel suutis ta pooliku haridusega läbi kukkunud kunstnik suurte rahvamasside ees erakordselt veenvalt esineda. Peakorter oli tol ajal Münchenis ning Hitler kõneles sageli linna õlletubadesse kogunenud rahvale on kirjutatud tema kõnede lausa hüpnootilises mõjust. Midagi suutnud oma kuulajad otsekui transsi viia ning kõne lõpul kõlanud kõigist kõridest üle saali lõputu siig HL tuhanded, kümned tuhanded hiljem sajad tuhanded läksid temaga kaasa. Ajaloolased on ka seletusi leidnud oma keisririigi varemetel seisvale esimesest maailmasõjast põhjalikult räsitud Saksamaale lubas see väikemees unistuste riiki ja saatis sakslased sellega enesehävingusse. Kaheksandal novembril 1923 kogunes ühte Müncheni suurde õllesaali müür Kerbrauge Ellerisse ligi 3000 inimest. Seal teatas Hitler, et rahvuslik revolutsioon on alanud ja nõudlus uue valitsuse moodustamist kuid senine valitsus ei kavatsenud hoopiski üle anda ja politsei arreteeris Hitlerit, süüdistades teda reetmises. Kohtus mõisteti ta viieks aastaks Jansbergi vanglasse kuid vabanes aasta pärast. Vanglas alustas ta Dietrich Eckardile pühendatud raamatut. Ma olin kam, minu võitlus, milles kirjeldas oma elulugu bioloogiat. 1925. aastal oli Hitler. Jälle naasis ta Obersalsbergi ning imetles mooritzi pansionist mägede fantastilist panoraami. 10 kuuendal juunil 1933 õnnestus tal selleks ajaks siit ilmast juba lahkunud tööstus, kaubandusnõunik, Vinteri ehitatud vahenfeldi maja nõunikule eselt ära osta. Oder särsbergilt rahu ja puhkust otsivate linna põgenike jaoks sulgusid siinse paradiisi väravad õige varsti. 1933. aasta alguses olid natsionaalsotsialistid Saksamaal võimule tulnud. 1934. aastal sai Hitlerist esimene mees riigis müüreri tiitliga riigikantsler. Väike kodune, saksapäraste, kaunistuste ja kogu ehitust ümbritsevate lilledega ehitud puu rõduga vahenfeldi maja ei sobinud enam füürerile. Obersalzenberg muutus põhjalikult. Aastaks 1937 olid kõik senised Obersalsbergi elanikud mägedest lahkunud. Oma elamistest vabatahtlikult välja teinud inimesed said selle eest enamasti kenakese kompensatsiooni. Need, kes lahkumisest keeldusid, said kirja, milles oli muuhulgas mainitud ka koonduslaagrit. Küllap lahkusid mehedki inimesed siis kiiresti ja vabatahtlikult. Nende asemel saabusid siia üles natsionaalsotsialistliku partei ja valitsuse tuusad ning asusid elama ümbruskonna majadesse ja pensionitesse. Ümbritses end omadega. Eriti omaks osutus obesalsbergi nutmise oma kätesse võtnud riigikantselei juhataja Martin Norman, kes töötas end 1943.-ks aastaks füüreri sekretäriks ja kelle loata ei pääsenud Hitleri jutule ükski inimhing. Man ostis kogu Hitleri maavaldust ümbritseva piirkonna ära ja ehitustööd siin ei tahtnud kuidagi lõppeda. Tekkisid kasarmud, garaažid, majapidamishooned, kasvuhooned, vahimajad, postkontor, uued teed, tänavad ja parkimisplatsid. Vanade ajalooliste talumajade asemele ehitati uued ka siis, kui teine maailmasõda täis jätkus oobersalsbergil Vormani juhtimisel uute moodsate näidisasulate rajamine. Ja muidugi olid Hitleri lähimatele abilistele Vormannilia Göringilsin mägedes oma härberid kogu asja juurde kuuluva luksusega. Füüreri kants, joobe sealsbergil kutsuti Berg ohvriks pärast kolmandat ümberehitamist troonis mäenõlval uhke ja suur villa ning väike kodune vahenfeldi maja oli selle lossi sarnase hoone sisse peitunud. Korralike muruplatside vahel viis lai tee mööda mäekülge üles. Praegu piduliku niinimetatud paraad trepini, kus külalisi vastu võeti, ära saadeti. Verkhofi lumivalgel peahoonel oli korrust alumine neist väga kõrge ning maja otsaseinas seisis kuulus hiigelaken. Selle kohal olid lilledega kaunistatud rõdu tumedate luukidega aknad ja viimase Ruzegolm kaar akent. Tagumist maja külge ümbritses suur ruudukujuline plaatidega kaetud kivi rinnatisega terrass. Siin oli laudu ja kuule ning laiadel kiviservadel istudes sai imetleda kogu avarat ümbrust ning ähvardavalt kauneid lumiste tippudega mägimassiive. Oma raamatus kuni viimse sünnini kirjutab üks Hitleri sekretär Raudel Junge, et sellelt terrassilt paistis kätega Salzburgi linnus. Vaatasime nii ja teiste mägede nõlvade vahele peituv perft Esskaaden ning otse vastas tõusis kõrgusse untersberg Terrässuubus kogu hoone taga küll kääristavale kivisillutisega huvile, mille loodusliku müüri moodustes kaljune mäesein. Lible. Vaaria. Võib arvata, et Berg ahvi suures hallis, kus seisis plaadimängija kuuletiga, seda rootsist pärit diivat, kes Berliini Ufa filmistuudios rea omal ajal kuulsaks saanud armastusfilme. Tegin säära Leander. Ehk kuuleti hoolimata sellest, et säärasele Ander oli korduvalt tagasi lükanud Hitleri ettepanekusse saksa kodakondsuse astuda, järaichi rahvakunstnikuks saada. Kui Berliinis natsionaalsotsialistliku režiimi rajal töötamist ning kogemata ühel vastuvõtul Hitleriga ühele fotole sattumist ei antud rootslannale veel kaua pärast seda andeks Mergohvi suurt sündmusterohket hallid on Johannes Francama raamatus Eva Braun päris üksikasjalikult kirjeldanud laenake siit pisut. Rõõm oli väga suur ja väga monumentaalne, nagu kõik süüreri ehitised. Hiigelkapis, mis oli viis meetrit pikk ja kolm meetrit kõrge, seisid heliplaadid, aukirjad ja kingitused. Siin olid Hitleri, loobus Suur pronkskotkaga kellakapp ja Richard Wagneri pronksbüst peaaegu kogu otsaseina kattev neli nurksetest klaasruutudest. Aken vajus alla seina sisse ja avanes vapustavalt kaunis vaadeontersbergile. Akna all oli kuue meetri pikkune laud. Suure kamina ees oli puhkenurk laud, mille ümber mugavad toolid ja diivanid. Teine samasugune asus ruumi madalamal tasapinnal, kuhu viis lai kolmeastmeline marmortrepp. Seal ümmarguse laua ümber seisid nii kerged kui massiivsed punased tugitoolid. Seintel oli pilte ja gobel ajani Nende punasel vaipkattel pärise vaipu ruumis oliga must tiibklaver. Kohe Berkhofi paraadukse kõrval seisis piiksu söögisaal. Selle keskel asuva tugitoolidega ümbritsetud laua taha mahtus korraga 24 inimest. Traudel jõnge on kirjutanud, kuidas ta oma esimesel Berkhofis ärgatud hommikul majas ringi eksles sest siin oli uskumatu hulk treppe, koridore, saale ja tubasid seintel kallid maalid, nišides kaunid skulptuurid, eksootilised vaasid kõikjale välja pandud välismaa riigijuhtide kingitused majja mahutati teenijad, jahute juhid olid Eva Brauni ja Hitleri eluruumid ning füüreri töötuba, adjutant, ide ruumid, võõrastetoad, galerii, mis ühendas suurt Berghohvi, vana vahenfeldi, võõrastemajaga talveaed ja nii edasi. Peahoone läänetiivaga kõrval leebus vastu kalju seina väike kahekorruseline maamaja, kuhu mahtus hulk kabinette, tööruume ja ülemaiudendi, elu-magamis- ja vannitoaga. Korter. Otsaga liitus pikk madal puubarakk, kus olid sekretärid, töötoad, hambaarsti kabinet, juuksur ja valvemeeskonna. Sõdurite kasarmud mahtus kogu Hitleri õukond kenasti Bergofi ära. Siin oli füüreri peakorter kuni 1944. aasta juulini. Ober sealsbergi kaitses veel 44. aastal kahest 1000-st mehest koosnev SS komando. Leri arhitektiks kutsutud Albert Speer Fanna paarides värvikalt Perchow igapäevast elu kirjeldanud. Füürer armastas õhtuti kaua üleval olla ning ilmuse hommikuti välja kõige varem kell 11 keskpäev, päeval hakkasid maja ja selle ümbruse elama. Autodega saabusid mägedes asuvasse peakorterisse ministrid, ohvitserid, aukandjad ja parteijuhid. Poliitilised ja sõjalised nõupidamised kestsid Nende, lõunat tasus kogu maja seltskond sööma alles kella Lähme paiku, teinekord veelgi hiljem. Hitleri vasakul käel istus alati Eva Braun ja lõunalauas tundsid end vabalt sekretärid, adjutandi, arstid, parasjagu majas viibivad külalised, sõbrad ja tuttavad. Kokku oli lauas tavaliselt oma paarkümmend inimest valgest portselanist laual. Nõudeserval olid kuldne kotkas ja Hitleri nimetähed. Müller oli taimetoitlane, tal oli oma kokk ja ta ei pidanud paljuks lauas istuvaid lihasööjaid pilgata. Poliitikastega sõjast lauas ei kõneldud. Pärast lõunat kõndis kogu seltskond läbi metsa ja üle aasa kahe kilomeetri kaugusel asuval künka tipul seisvasse teemajja. Seal veedeti õdusat aega ega viitsitud pärastena Bergohvi tagasi jalutada, vaid kutsuti autod kohale. Õhtusöögi järel vaadati filme ja kuulati muusikat, seltskond lagunes hallis rühmadeks. Riigikantsler ise istus tavaliselt Eeva Brauni ja mõne daamiga kamina ees. Sellise iluga võis sõja peaaegu unustada. Ametise kestis linnadele langes pommirahe, inimesed surid rindele koonduslaagrites ning selle kohutava olukorra insener nautis Berkhofis mägede lummust, luksuslikke eineid, jääõhtuid kamina ees. Kui mäkke külalisi saabus, pidi Berkhofi perenaiseks kutsutud Eva Braun oma tuppa jääma. Aga külalisi käis seal palju käis raudtee, Euroopa riigipäid, kroonprints ministreid, saadikuid ja presidente. Nende pikka rida alustas Briti endine pea minister Loidiood juba 1936. aastal ja sellel lõpetas jaapani saadik kindral oshima mais 1944. Muidugi oleks Eva Braun tahtnud kohtuda Windsori hertsogi ja hertsoginna, aga see oli tiitel, mille sai Suurbritannia kuningas Edward kaheksas pärast abiellumist kaks korda lahutatud ameeriklanna Wallis Simpsoni. Ka see paar käis Sergo Phys oktoobris 1937. Külaliste seas oli Prantsusmaa peaminister Perla val Itaalia Tuutšemussa liini ja välisminister Kraktsiana ning aastate jooksul külastasid Bergohvi paljude riikide juhid ja ministrid. Enam-vähem kõiki tervitati viisaka naeratusega häärberi trepil. Vööris. 1938 saabus Austria kantsler kurt Žužsnik mees kohtudes Hitleri püüdnudki oma diktaatori nägu varjata. Kohtumise juures olid ka Wehrmachti kindralid ja vaene suus. Night pidi alandatult kuulama Hitleri vihast sõnavõttu, millest sai selgeks Liivega. Füürer vihkas vana, tema meelest ajast ja arust Austriat. Hitler teatas, et jumalik kõrgem ettenägelikkus on tema suure ajaloolise ülesande täitmiseks välja valinud. Jääd purustatakse kõik need, kes temale ei allu. Et ühel päeval vallutab ta Viini otsekui kevadtorm ning pühib Austria naeruväärsed väed oma teelt. Niimoodi võis Miller ennast üha enam üles küttes tundide kaupa ärevuseta. Siis jäeti shousnik ja tema saatjad oma pead. Nad istusid nagu millestki süüdi olevat koolipoisid ja ootasid, kuni neile ulatati dokument, mille kohaselt Austria pidi täielikult Saksamaale natsionaalsotsialistide kontrollile alluma. Mõne tunni pärast ilmus Hitler taas kohale ja teatas. Te peate dokumendile alla kirjutama. Ma ma ei tule kõne allagi. Kuu aega hiljem kuulus Austria juba Saksa Reichi koosseisu, aga aeg läks edasi ja teine maailmasõda kestis edasi. Kuigi oobesalsbergil seda eriti nagu ei märgatudki. Kuni aastani 1943. 1943. aastal polnud Hitleri tahtmistel enam kuigi suurt tähtsust. Liitlased olid alustanud massiivseid pommirünnakuid Saksamaa linnadele. Jaama kindlas veendunud natsiliidrid leidsid, et nende vägev peakorter Roobessalsbergi rinnakul peab nüüd mässisse kolima. Kiiruga ja jõudu säästmata asuti maa-aluseid tunneleid ning punkreid ehitama. Enamuse tööst tegid itta Itaalia ja Tšehhi rahvusest töölised ning mägede sisse raiutud tunnelite süsteem oli oma neli kilomeetrit pikk. Maa alla tekkisid kui nõiaväel esmaklassilise hotelli mugavused toad, vannitoad, vaibad, lühtrid, pehme mööbel ning hiigelkogused alkoholi ja šokolaadi. Korteri kaitsmiseks võeti ette kõik võimalikud meetmed. Isegi Raichi ministrid, sirelid ja SS juhid uuriti enne nõupidamistele saabumist põhjalikult. Läbi mägedesse paigutati suured õhutõrjepatareid. Liitlaste lennukitel oli toober sealsbergi pommitamisega omad probleemid. On arvatud, et selle tegid keerulisemaks mäed mägede vahel eraldiseisvad hooned ning kindel polnud ka see, kas Hitler parasjagu kohal viibis. Pealegi tahtsid liitlased selle mehe elusalt kätte saada. Lahingus langemine oleks temast otsemaid märtri teinud. Aeg läks ja Richi valitseja kõrk ning ülbe elurežiim varises täielikult kokku. Teises maailmasõjas hukkus 60 miljonit inimest. Maailm teab, millist osa mängis selles sõnulseletamatult kohutavas kuriteos suurusehullustus põdev ja ennast geeniuseks pidav ohtlik mees kes oli suutnud sadu tuhandeid inimesi oma kõnede sisendusjõuga tõmmata ja nende eneste tahte ja veendumuse maha suruda. Alpide kindlustsoon, kaitseehitised, mis pidid ulatuma perfdiskaadenist kaugele tirooli piirkonda. See oli täielik väljamõeldis, eraldusid uskuma pidev liitlased kui Saksa Wehrmachti. Selle plaani nurgakiviks oli ometi Obersalsberg ja oht, et Hitler juhib oma viimast otsustavat lahingut pehtest kaadenist. See oli päris reaalne veel 1945. aasta märtsis ja aprillis kaalu hinnata seda ideed oma Berliini punkris kuid otsustanud siiski Berliini jääda. Ernst Haanishi raamatus Hõbe Salzburg on ära toodud Hitleri tsitaat taevani 1000 korda. Argpükslikku on teha enesetapp obesel sbergis, kui siia jääda. Ma olen füürer, nii kaua oma maad juhin ja seda ei saama kusagil mägedes teha. Ma ei sundinud mitte selleks, et vaip Berkhofi kaitsta. Kuid veel, 1944. aasta kevadel veeres elu Bergofis peaaegu tavapäraselt. Hitler kutsus kokku oma kindraleid staabiohvitsere ning pidas neile sütitavaid kõnesid. Sekretär traadiori Junge on kirjeldanud füüreri nõunikke, kindraleid ja kaastöötajaid hämmeldunud ilmel sellistelt aruteludel temas lausa meeleheitel ja jahmunult, sest reaalsuse taju kaotamas füürer oli nende tõestatud andmeid ja väited taas kord mõttetuks rääkinud. Ikka eelseisvast kättemaksust ja edusammudest ja peatsest ning kindlast võidust. 1944. aasta juulis ei tahtnud Hitler siiski kauemaks Obersalsbergi jääda vaid kolis kogu oma saatkonnaga Ida-Preisimaal rajal asuvasse hundikoopasse, mis kujutas enesest hästi maskeeritud punkrite ja Barakide kogumikku keset sügavaid metsi. Novembris viis erirong füüreri ja tema kaaskonna raskeid pommitabamusi saanud Berliini, kus riigikantselei pargis oli valmis ehitatud tohutu suur alune füüreri punker. Me teame, mis seal juhtus. Mis saiaga oobersalsbergist. Kaunitesse mägedesse jõudsid õiglase viha ja raevu päevad. 1945. aasta kevadel aprillikuu 25. päeval tühjendasid lainena tulnud 275 Briti hävitajat ja 92 USA-le lennukit oma pommilaadungi obesalsbergi Mäele. 1232 tonni pomme. Purustati enam-vähem kõik natside rajatud hooned, Kabergofist jäid vaid varemed. Kuid kotkapesa jäi selles massiivses rünnakus terveks. Obesalsbergi 1834 meetri kõrgusel tipul seisev keelsedainhous kotkapesa normanni idee põhjal rajatud uhke ehitis, milles pidi saama kingitus Hitleri 50.-ks sünnipäevaks 20. aprillil 1939. Kolmas rich demonstreeris selle suure kompleksiga taas kord oma jõudu ja hiilgust. Taas kord luksus, marmor, pronks ja saksa parimate kunstnike panus ning töömehed puurisid nii ööl kui päeval kaljusid teade teid, tunneleid ja köisraudteid. Ajaloo suurim massimõrvar Hitler imetles siingi mägesid. Vaade oli veelgi vapustavam kui obesealsbergilt. Ta käskis hoolitseda iga puu eest ja panna paika sadu linnamajakesi, mis täideti Ukrainast kohale toodud viljaga samana Ajal, kui inimesed sealsamas Ukrainas nälgisid. Nii et kotkapesa oli uhke, seisis enamasti tühjana. Hitleril oli kõrge vererõhk ja ta ei tahtnud eriti siia üles tulla. Eeva Brownile, selle eest meeldis siin päikest võtmas käia. Ja veel juunis 1944 korraldeste siin oma Greete pulmad, SS-mehe Hermann reegel lainega Jaanus foto, mis tehtud pärast liitlaste pommirünnakud Ooberst Alsbergile kindral vaid haisen Hower terveks jäänud kotkapesas. Natsionaalsotsialistliku Saksamaa saatus oli kindel. Tingimusteta allaandmine. Ameerika tankid olid rahulikult veeefftest kaadenisse sisse sõitnud. Siin olid lahingud lõppenud. Ober sealsbergi puruks pommitatud varemed koristati rohkem kui 50-st hoonest ja elamute kompleksis ei jäänud mitte midagi järele. Kõike katavad need metsad ja mägi osad on aegu ja paiku, mille olemasolu uued inimpõlved unustada tahavad. Aga kerge see päris kindlasti ei ole. Sest need ajad ja paigad on liiga paljusid inimesi puudutanud ja liiga palju valu põhjustanud. Ühel hõbe sealsbergiga kaunil künka tipul seisis kunagi 1935. aastal avatud natsipartei külalistemaja. Maatasa tehti seegi, kuid selle asemele ehitati rahulikult tänapäev. Taevane ooper, sealsbergi informatsiooni keskus. Mõned väikesed näitusesaalid, mis reaalselt ja kiretult jutustavad sellesama loo, mida meiegi siin täna kuulnud oleme. See on ajalugu, see on olnud selle vastu, ei saa. Palati ühises mälus informatsiooni keskuse terrassil saab aga ikka imetleda vägevate mägede sakilist. Oli ju panoraami ja lumiseid tippe, uhket Vadsmanni ja on persbergi tohutut massiivi. Sügavas mägede rüpes puhkavad väärikad ajaloolised keisrid Karl Suur ja Friedrich, teine ei tõusnud ega Hitlerile appi saksa rahvast päästma. Küllap need ministrid, et miljonite inimeste surmas süüdi olev suuruse hullustuses mõrvar polnud seda väärt. Aga elu läheb edasi. Mälestused nendest aegadest hakkavad pikapeale tuhmuma. Sõja naersid ja laulud on alles, kuigi neidki kõlab üha harvemini. Kasvõi seegi laul, mida selle kuulsaim esitaja keeldus saksa keeles laulmast. Malen liitrich.