Laevatee suvekülaline. Päevade suvekülaline on muusik Toomas Velmet. Ma mõtlesin kogu aeg, et mida ma ütlen sulle ette, et mis amet sul parasjagu on, ma isegi ei tea, sa oled tohutult ametit pidanud, aga muusika, oled sa nii või teisiti? No eks need ametid ole praegugi rohkem kui seda päris üheksandat ei ole, kümnendat aga no põhimõtteliselt ja võib-olla viimased 15 aastat vähem muusik, kõige rohkem ametnik ja pedagoog, ajakirjanik ka. No ja seal sai ju ka kogu aeg, see on hobi, ütleme nii. See on siis, kui tellitakse ja ennast peale ei pressi kellelegi. Aga niukseid, naljakaid ühiskondlikke kohustusi Jon kraesse suratud, ma saan aru küll, miks tänapäeva õitsvaid realismi tingimustes ega niisuguseid kohustusi nooremad inimesed ei võta, nemad küsivad raha. Ja vanad on need lollid, kes siis teevad tasuta? Vanast harjumusest kui õnneks kunstinõukoguga või loomenõukogu, nagu nad nüüd on ja sa oled seal liige nagu ei hakka ju raha küsima. Ja nii ma olen siis sattunud Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukokku Eesti kontserti loomenõukogu lausa esimees Tallinna filharmoonia alla. Ja nii mõnigi muu paik Tubina ühingu tegevdirektor ja ameteid jätkub. Tegelikult need ei ole ju ka päris auametid. Ega tänapäeval auametid ei olegi, ikka tuleb teha, mida ikka ikka tuleb ja teha. Ja kui sa lased selle niimoodi auametiks, ehk siis öeldakse sulle ka, et aitäh või järgmine kord ei kutsuta. Mõned õpilased ikka on ka akadeemias ja mõned loengudki ja tegemist jätkub küll ja küll. Tegelikult ma tahtsin juttu alustada anekdoodis. Toomas on nimelt see inimene, kes teab väga palju muusikutest anekdoot ja mis peatähtis sul on need ka meeles minul absoluutselt kunagi anekdoodid meelde. Vot minul annab meeles, esiteks ma tahan parandada nende ele anekdoodid need on tõesti, see on ja ausalt on tõestisündinud. Kui ma nüüd ka mõne räägin, siis, siis need on küll tõestisündinud lood ja sellepärast nad jäävad ka meelde, sest ma olen nendes osalenud. Kui ma ennem ütlesin, et ilma prillideta mul aju ei tööta, sa ütlesid, et sa ei kuule ilma prillideta, siis mul meenus Neeme Järvi poolt öeldu omal ajal, kui olid väga halvad tingimused sümfooniaorkestrile. Nii siin esimeses stuudios kui ka Estonia kontsertsaalis ei olnud valgustust, ei olnud tänapäevased tingimused, mille üle ka kõvasti kurdetakse, õigusega on sellega võrreldes ikka lausa paradiis. Ja siis Toomas tumeleht, kadunuke oli selle rühma kontsertmeister ja kõigepealt kurtis ta, et ta ei näe midagi, sellepärast et prožektor paistab silma. Siis prožektor suunati kuskile mujale. Siis ta kohe ütles, et aga ma ei kuule midagi, sest trumboonid mängivad liiga valjusti. Sest Neeme pidas orkestri kinni, vaatas talle otsa ja ütles, et kuule, Toomas, kui sa ei näe, kui sa ei kuule, no mis sa teed, seisis? Muusik Ta oli pealtnäha karm mees, seda omastav mälest, aga hea huumorisoonega, nii et ma arvan, et ta ei pahanda. Kas muusikute hulgas on ka nii, kui me nüüd nende mitteanekdootide ka siis tõestisündinud lugude juurde oleme jõudnud, räägitakse mingitest pillirühmadest, ma olen kuulnud, räägitakse nagu rohkem või on seal ka omavahel niimoodi, et noh, tšellistid rääkivad aldi mängijatest ja keegi räägib puhkpillimängijatest. No sa ju tead, et andi mängijatest räägivad kõik Jah, millegipärast küll, aga mikspärast räägitakse aldi mängijatest. Eks nad ole natukene pikatoimelisem. Sellepärast nad viiulite mängi. Eks. Moskva konservatooriumi õppeorkestri dirigent täna enda elukutse oli aldimängija. Aga ta oli päris hea dirigent, inski karm dirigent, aga muidu tudengitega hakkama ei saa. Ja siis ta pahandas seal Kantar passide peale. Ei hakkas filosofeerima. Ma saan aru, kui esimesed riiulid ei oska mängida, siis nad lähevad üle teise hõives. Kui teised riiulid ei oska mängida, siis nad lähvad aldirühma. Kui tšellod ei oska mängida. Kontrabassil aga kuhu teie lähete? Ja siis, kui ikkagi kuskilt koostised dirigendiks Nii oleme nüüd natuke toredaid lugusid rääkinud, aga läheme tagasi lapsepõlve. Sa oled mitte muusikutega, muusiku perest. Sinu isa Aado Velmet oli helilooja, dirigent, muusikapedagoog. Kas üldse oli mingeid muid variante peale muusika? Sinu ema ei olnud muusikainimene. Ega tegelikult ei olnud, ema oli kodune ka pärast sõda. Kuni selle ajani, kui mina juba ma olin juba konservatooriumis, siis ta läks tööle, siis ütles, et nüüd pead ise hakkama saama. Muud võimalust siiski ei olnud, kuigi minu õde leidis võimaluse. Tema oli pianist õpistronoloki juures. Aga millegipärast ma tean täpselt, miks tal jäi pooleli. Sest ta läks laste muusikakoolist üle muusikakooli, aga muusikakoolitunnid tol ajal, see oli kuskil 49. 50. aasta tunnid toimusid konservatooriumis koos konservatooriumi üliõpilastega kelle seas oli niisuguseid 30 ja 40 aastaseid lauljad ja ta oli neljateistaastane tüdruk, eks ole. Ta tuli sealt koju, ütles, et mina enam sinna vanadekodusse ei lähe. Mis ei tähendanud seda, et ta oleks jätnud klaverimängu pooleli, ta lihtsalt mängis oma lõbuks ja ta oli pikki aegu, oli TPI naiskoori kontsert naistele ja siis ta armus ühte noormehesse, kes muide on Arvo Volmeri isa ja see oli ehitusinsener või õigemini ta läks. Ja siis ta läks tema järel ka ja ta sai ehitusinsener minu eest. See on ka nüüd juba lahkunud tükk aega. Aga sinul huvisid endal muid ei olnud? Kõige rohkem oli mul huvi Smart aga Niukest kõrval huvi, ega see, kui mind ikka pandi seitsme aastaselt klaverit õppima, ega see ei olnud hobi. See oli siis ikka täiskoormusega, sel ajal niisugust huvikoole ei olnud. Anna klassiõde õpetas mind ja kuni ma vastu pidasin üks aastat neli. Üks kroonika on isegi olemas Ringvaade, kus ma siin Estonia kontserdisaali laval kui pianist. Kas isa ei reisiks kogu aeg kõrval, et harjuta nüüd või harjutasid teisend väljagi harjutasid, ise tahtsid harjutada? Ei tahtnud aga vennad ja nüüd jalgpalli mängima, küllap mailisin ka. Jalgpall ei olnud minu lemmikala. Aga korvpallitennist mängisin. Ma võtsin neid käesurmtõsiselt, ikka käisin lausa trennis ja mulle ikka praegu tundub küll väga et tol ajal oli üldhariduskoolis aega rohkem kui praegu. Ma sain nende asjadega üsna kiiresti hakkama ja ja see, et ma veel sporti tegin ja noh, alguses klaverit, hiljem tšellot, õppisin Pleka aega üleval raamatut ka lugeda ja kinos ja teatris käia ja ja üks asi küll, mille eest isa hoolitses. Ta käis ise väga palju kontserditel häälatavaids näpuga kaasa, näpud. Kuidas sa tundsid ennast, oli seal igav või? Küllap kohati oli igav. Aga Svenska murranguline hetk, kui ma kategooriliselt keeldusin klaveritundi minemast, siis ma olin ühe aasta vaba. Miks sulle järsku sai sellest klaverist küllalt? Asi täid, küllap mulle see niisugune tolleaegne, seda on raske metoodikaks nimetada, aga see on niisugune karm suhe pedagoogiga tunnis väljaspool tundi, hoopis teistsugune oli üsna stressirohke. Ja seda enam taipasin, seda tähendab pärast seda aastat aasta jooksul ma käisin palju kontserditel ja siis kuskil kevadel käisin Danil safran ja ma olin seal kontserdil. Ta mängis lisapalaks poolt ju ka sõna arranžeeringu sihukene palavik, nimi on väike, valgeesel see mulle meeldisid. Ja siis isa taipas küsida, rääkida, tšellot õppida. Ja no ja siis oli kuradile sõrm antud, sattusin laine lehtri juurde, mis oli hoopis teine suhe õpilasega hoopis teine suhe. Vaatamata sellele, et meil on vahet 23 aastat, aga aga eriti poistega väga omamehelik ja väga hea kiire klapp. Ma ei tohi liiga palju teda kiita, sest siis ta kuulab hoolega raadiot, ta helistas mulle ja noomib. No nomissosis nüüd nii kaua. Kas kas need kõik selle õpilased on tema omad, siis sümfooniaorkestris? Enam-vähem küll mõne üksiku erandiga. Kui sa enam klaverit mängida tahtnud, kas siis isa rääkis sellega ei taha, kõik, siis tavaliselt ikka pead, lõpetas selle laste muusikakooli ära. Ei, niisugust terrorit, kodusõjad, sele tšelloga akest edusammud üsna kiiresti tulema. Ja see on üks suur motivaator. Äkki tunned, et, Hästi tuleb välja ja saad esineda. Saada esineda ja ja lainel on veel üks suur omadust, paneb ja inimesed koos mängima ansamblimängu kõige varasemad ka siis, kui sa veel ühtegi nooti Aska mänginud, tõmbad näpuga lahtist keelt ja mängid, see on. See on üks suur liigutaja. Sa saad midagi teisega koos teha. Klaverist nihukest asja. Ja muide ka siin oli laine täiesti pioneer. Tema ei tahtnud, et tema õpilased mängiks ametliku kontsertmeistriga. Ta leidis alati kuskilt kellelgi sihukese edasijõudnud pianisti õpilase ja pani omavahel koos mängima. Mina mängisin näiteks muusikakoolis, siis selles otsa koolis mängisin koos Merike, vait, maga ja ma ei mäletagi, kes mulle ametlik kontsertmeister võis olla. See on hoopis midagi muud. Seal ei ole õpilase-õpetaja vahekord, sättad arutlema ja, ja mis me nüüd teeme ja kuidas me teeme ja miks me seda kohta ei saa ja ametliku kontsertmeestega nihukest asja ei tule üldse jutukski. Nii et see isetegemise rõõm on kõige suurem rõõm. Tšellot sa õppisid, läksid õppima laine Lesteri juurde, see oli siis laste muusikakooli. Peale laste muusikakool ja häda seal mul õnnestunud olla rohkem kui kuus aastat. Aga ma vist ikkagi lõpetasin selle, mul on sihuke tunne, sest mind kutsutakse ikka tagasi sinna vilistlaste. Ja, ja siis ma läksin muusikakooli, muide jätsin keskkooli lõpetamata, pärast kümnendat klassi läksin muusikakooli, mis ei tähenda, et ma jätsin ta lõpetamata, vaid ma lihtsalt 11. klassi lõpetasin Tallinna kümnendas töölisnoorte keskkoolis, muusikakoolis ei saanud seda, seal oleks võtnud see neli aastat aega. Aga mis ma seal mõlgutan ja teine asi, ma oleks pidanud käima siis muusikakoolis, iga päev terved koolitunnid. Aga mul oli vaja üks klassi anud lõpetada, küpsustunnistus saada ja siis läks seal kiireks. Sest siis ma olin selles eas, et tuli sõjaväekutse vaja kiiresti konservatooriumisse minna. Siis ma tegin selle programmi kahe aastaga läbi. Muusikakoolis sain konservatooriumisse sees, kusjuures laine lehter soovitas mul tungivalt minna Leningradi, kui ma muusika oli, teise kursuse lõpetasin, ta oli seal ka õpetajad ja mina tantsin selle kodus ette ja see on vist üks ainukene kord, kui isa karmilt keelas mul Leningradi mineku. Mis selle tegelikuks põhjuseks oli, seda ma ei tea. Ma ei usu, et, et see oli, see vista serveerisid seal kallis ja seal on, küllap seal olid muud põhjused ja eile ikkagi selgus ka, et tema põhimõte oli see, et Eesti muusik peab lõpetama Eesti konservatooriumi ja siis minema, kuhu tahad. Ja nii see juhtus, väga õige põhimõte muidugi. Jah. Ma ei tea, kas see on õige, sest, et vaatamata kõigele vaatamata oludele vaatamata ikkagi muusikal selle päris seeriale, mis, mis tol ajal Eestis oli, andis ikka väga arvestatava hariduse. Konservatoorium jah. Nüüd üks väike muusikaline vahepala kõlab shansuli bramo, teine osa kuninglikust kontserdist viiulile, klaverile ja tšellole esitavad Toomas Velmet, Jüri Gerretz ja Valdur Roots. Täna on päevade suvekülaline Toomas Velmet ja me jätkame juttu muusikast ja muusikutest. Kas see muusikaharidus, kas ta ei olnud liiga ühekülgne, no igasugune kõrgharidus on ju tegelikult suhteliselt kitsas kui me siin räägime anekdoote, rääkisime nalju, et öeldakse, et loll nagu muusik, kuidas sa ise rahul jäid selle haridusega? Seda loll nagu poosik. Et muusikud ei tea mitte millestki midagi muud, ainult nühivad oma pilli 10 tundi päevas. Et teile kuluks väga ära muusikaline üldharidusmuusika muusika, filosoofiline haridus ja ma tahaks öelda, et te teate täpselt kui palju on kaks korda, kaks seal neli, aga et ei tea seda, kas see on hea või halb, et Taneli on. Vot niisugust üldfilosoofilist haridust oleks vaja kõigile ja seda muusikahariduses jätkub nii kultuuriajalugu igasugune kultuuriajalugu, meil olid ju fantastilised inimesed, kes seda lugesid, näiteks Heimar Ilves. Pärt ütles selle kohta, et iga inimene peab kord elus kohtuma ühe isemõtleva inimesega, see, kes ei korruta kellelegi teadmisi, vaid kes mõtleb ise. Ja Heimar Ilves oli, oli niisugune niisugune mees. Ja selliseid inimesi oli seal veel. Ma üldse pean ütlema veel kord tagasivaates, sa küsisid, kas isa sundis mind, kas Ta oli ise üsna hea pedagoog. Jaa, ta vedas mind endaga kaasa ja tänu temale annan kohtunud Mihkel Lüdig Artur klapiga, Heino Ellerisse, rääkimata Cyrillus Kreek, kui ta Tallinnas käis, siis ta ööbis meie juures ja nii edasi olid juba teised. Kunagi ei olnud nii et. Oota, mine nüüd kuskile mujale, et meil on siin oma ja, ja meil on siin omad, ei istu siia. Vaata. Kuule. Vaata. Kui sul on öeldamiseks, ütle ka. Sa kuulasid, kuulasin küll, jah, see oli päris huvitav. Ja see tekitas selle tunde, et ma tahaks ka, ma tahaks ka olla, ma ei tea, Cyrillus Kreek või Mart Saar, näete, et tasub sinna seltskonda trügida. Hiljem puutusin kokku Eduard Tubin, aga ja nende mõned üksikud laused jäävad niimoodi meelde, mida võib tsiteerida. Ja hiljem mäletan seda, kui plaadistasin siin esimeses stuudios Pärdi provotcantrat. Tubin oli Eestis ja Neeme oli võtnud kaasa, pani stuudiosse istuma, paar varianti ära teinud, läksime sinna kuulama neid ja neeme temale omase bravuuriga. Edward, kuidas sulle meeldib meie noor eesti muusika? Mõtles tükk aega ja ütles, et tead mis ega andeks, kust ei peida ühegi väljendusvahendid. Ja sellega oli Pärdile hinnang antud ja see kehtib siiamaani. Kõik need suurkujud, kellega sa kokku puutusid, panid sind mõtlema sellele. Muusika on elukutse peale. Kui ma oleks kokku puutunud, ma ei tea, Paul Kerese Palusaluga. Jah, ja siis ma oleks midagi muud peale teinud. Muidugi, mis puutub sellesse muusiku haridusse ja kõigesse muusse. Toomas Leius, meie tennisist, tema on õppinud klaverit. Metroos õppisime koos ja ta lõpetas, ma mäletan täpselt, lõpetas laste muusikakooli, Beethoveni esimese klaverikontserdiga, mängis seda orkestri saatel ja siis, kui ma küsisin, me olime veel koolivennad reaalkoolis ka. Küsisin, et mis sa nüüd edasi teed. See, et nüüd jääb pooleli Stahli siis ka juba 16 ja 16 ta võitis Wimbledoni noorteturniiri, nii et selle klaverimehe tal oli veel konkurent pianist nimega Tiit Kaskneem, kes oli samuti väga kõva tennisemängija ja see valis klaveri. Noh, ta ei olnud nii kõva, võib-olla, kui aga nendel on hea maal maid jagada omavahel. Toomas Leius ütles ka seda, et miks ta klaverist loobus. Tennisistid, mis on üks käsi, on väga tugev. Ja ta ütles seda, et ma hakkasin vist liiga kõvasti parema käega taguma, ütleb veel. Et sellest ei tule Tagantjärgi hinnangud, mul oli veel huvitavaid kaaslasi. Minuga koos õppis Rein Aun trompetit. Nii et, et sport ja muusika olid niuksed asjad, mis, mis omavahel kuidagi sobisid või sai küll konservatooriumis juba natuke niimoodi irooniliselt sarkastiliselt errutud, kui Vladimir Alumäe rääkis pillipallimängust kuidas need ekstest abistavad, kindlasti abistavad, sest et niisugune mõõdukas füüsiline koormus võtab igasuguse stressi maha. Ja ta oli selle muusika on ju ka sundasendis, istub ja käed-jalad. Neid neid kaabakaid me oleme ju näinud küll ja küll ja ega see ei ole tasuks pilli mängimisel nii niisuguseid ja teistsuguse pilli mängimas. Tänapäeval on, on see asi lihtsam, sest on olemas igasugused vahendid jälle, millega ennast vormis hoida. Sõidad kodus toas jalgrattaga ja teed kõhulihaseid ja väga värske õhk on ka midagi väärt. Sel ajal mängisid tennist Gustav Ernesaks, Heino Kaljuste, Vladimir Alumäe, Artur Vahter. See oli kohe ju üle üle bulvari Kaarli puiesteel. Ja kui kedagi ei leidnud üles, siis tuli minna tenniseplatsile vaatama, kes kellega mängib. See oli niisugune omamoodi ka aristokraatlik komme ja see oli eneseväärikuse küsimus. Sama toimus Pärnus Pärnus olid ju siis juba suvekursused. Nikolai tänava tennises. Ja kõik olid seal reas. Mina olen selles veendunud, et olustik ja ümbrus kujundavad inimese mitte nii nii palju konkreetne õpetamine, kuivõrd see, millises keskkonnas noor inimene kasvab, kus ja ma võin ka seda öelda, kui ma konservatooriumi lõpetasin Tallinnas ja osutus võimalikuks edasi õppida Moskvas aspirantuuris? See oli muidugi väga viljakas, kolm aastat. Esiteks ma olin kõigest vaba, kõigest ümbritsevast vaba. Ma sain ennast pühendada ainult ühele asjale. Esiteks ma olin perekonnast vada, ma olin töökohustustest vaba. Mulle maksti selle eest, et ma harjutaks, tšellot valmistaks, ettekavasid, käiks tundides. Ja ma pean siiski tagantjärele ütlema, et kõige rohkem arendas ja kasvatas mind olustik, ümbrus kellega ma kohtusin, millised kontserdid ma käisin. Sest nagu armastas öelda, kadunud Igor pes, Rootney pillimäng, mise õpetamine ei ole muutunud viimase 200 300 aasta jooksul ükskõik milliseid metoodikaid välja mõeldakse. Ja ta veel armastust tuua, niisuguse paralleeli, et inimlaps. Ta saab üheksa kuud ja siis on ta valmis. Viiulimängija kasvab üheksa aastat, siis peab ta olema valmis. Edasi on ta isiklik mureva ja kui sa nüüd tahad veel midagi naljakat kuulda, siis ma võin veel ühed tõsieluloo rääkida. Kui ma olin laste muusikaga olid teises klassis, siis laine saatis mind noodikokku. Ütlesin, mine võtad otsa. Töödid, nüüd olen nendega tondi. Mina läksin, küsisin jumala, anti üks paks mustade kaantega nihukene noodiraamat ja aknalaua peal, ma hakkasin vaatama suure huviga, et mis seal sees, siis lõin ta niimoodi juhusliku koha pealt lahti ja see võttis mu silme eest kirjuks, sest seal oli. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, seal oli noh, ikka, mitte ainult kuueteistkümnendik noodid, seal olid ka 60 neljandik noodid. Nii silme eest kirjuks lasime suvi ja silmad lahti, vaatasin seda selja tagant, kostis hääl. Noormees, kas tundub natukene keeruline olevat? See oli siis viiuliõpetaja Voldemar Saul, Peeter Sauli isa, minagi ehitasin algu, ütlesin, et jah, et mässasid tegelikult midagi aru. Ta ütles, tead, ära võta seda surmtõsiselt, et ma sulle räägin, et viiulimängu õpetamine või õppimine võtab, temal ütles 10 aastat mitte üheksa, Jaan kaks metoodikat. Üks metoodika on see, et hakatakse pikkades nootides saadakse, kuidas see poogen käes käib ja aeglaselt ja niimoodi järjekindlat ja, ja siis tüüdid ja, ja siis edasi juba need ja need ja need ja 10 aasta pärast peaks olema võimeline mängima padrunini kontsert, aga on ka teine meetod. Sulle antakse kahe käte paganiini kontsert ja tõepoolest kus sa seda 10 aastat haritud, siis sa oskad ka seal? Need need metoodikad on ühed huvitavad asjad. Kui sa lõpetasid Moskva konservatooriumi aspirantuuris ja kui sa meie, Tallinna konservatooriumi riiklik ja siis sa juba teadsid, et sa tahad saada tšellomängijaks soolo sellistiks või oli seal mingi konkreetne asi, kus sa tahaksid mängida kelleltki saadud trahvid. Elus on mind võlunud ansamblimäng ja mind on kuidagi laulatatud algusest peale niukseid kolmese koosseisu juurde. Kas see oli juhus? Alguses oli ta kindlasti juhus, sest näiteks reaalkoolis sattusime niimoodi. Kokku tol ajal oli niisugune komme keskkoolides, seal mängiti päris klassikalist muusikat. Vähemalt oli nii, et kui oli koolipidu, siis kontserdisaali oli klaasike ja, ja siis läks tantsuks. Siis tulid Mikid alles. Aga veel juhtus niimoodi, et me olime ühes klassis väga hea klarnetimängijaga. Rein-Karl Loide on ta nimi. Ta on praegu tehnikaülikooli füüsikadoktor ja professor ja väga hea pianist oli ainuElbrast. Istusime kakkujaks, triot mängib ise otsisime noodid ja, ja selles on ka teatav osa mugavust. Sest et ansamblimängus noodid ees solistina välja lähed, seal peab lugu peas olema. Mõned noodid käes? Jah, on seda viimasel ajal eriti ja veeklaas ka kaaslase. Aga tol ajal need nipid ei tulnud kõne alla ja hakkasime mängima ja meile meeldis nii, peaaegu ma maandusin muusikakoolis, siis esimesena tuli minu juurde Evi Divik ja ütles, et kuuleme teid, Kask, Nõmmega, ütlesime sellistijat. Tuled Riiat mängima. Kui majandus on konservatooriumis, siis seal oli juba õppeaine kammeransambel ja seal vana Villem Reiman, panime. Ja see oli nii sobiv koosseis ja nii hästi konsolideeritud koosseis. Et sealt edasi oli juba täiesti loomulik, et kusjuures ma ei ole ise kunagi eriti initsiatiivi näidanud, ikka teisem kutsunud, ikka on kutsutud ja no konservatooriumis pandi meid kokku. Aga siis me hakkasime juba ise aktiivselt tegutsema. See oli nii, tar. Villem Reiman, kui me olime juba kolleegid Tallinna konservatooriumis, tema oli veel õppejõud ja mina olin juba õppejõud, siis ta armastas minu kuuldes alati kõigile rääkida, kui suur see repertuaar oli, mis me mängisime tema juures läbisele triaga, algas niimoodi 30-st 40-st ja ma mäletan täpselt, et see jõudis juba 80-ni. Aga sellest nii väga palju tulu ja kasu ja see andis ka võimaluse näiteks. Me oleme Mati Kärmas, aga palju koos mänginud, rääkimata Arbo Valdma ka soolokontserte TEMA pianistina. Ja me käisime siis juba käisime Vilniuse ja Riia konservatooriumi mides, andsime kontserte ja see andis veendumuse, et mitte keegi sinu eest midagi ei tee. Sa pead ise organiseerima, ise tegema, ise ette võtma ja kui sa jääd ripu selle konservatooriumi, noh, ütleme õppekava külge, siis eriti midagi ei tule. Ja see jõudis selleni, et oli üks väga raske aasta, 64. aasta lõik kõik segamini, see oli nii nagu sõda. See oli see, kui kõik võeti sõjaväkke, miski ei päästnud enam. Ma tean ikka praegu võin öelda küll. Mati Kärmas sõi düsenteeria pisikuid ja sai sõjalast lahti Stahli minemas juba kogunemispunktis. Arbo Valdma viidi Moskva lähedale ehituspataljon, mis on seesama, mis on vang, vangilaager? Ja müts maha Johannes Käbini ees, kes, tõsi ta sealt ära, kelle korraldusel ta toodi sealt ära. No ja minul ei jäänud midagi muudele ele, mina pidin kaksikute. Ja siis anti mulle valida, et kas abikaasa saab 25 rubla kuus toetust või mina saan lahti. Mõtlesin kaua, aga valisin ainet. Ja siis kohe 66. aastal jälle kokku saime. Siis me tegime ise tänases päeva mõistes rahvusvahelises konkus. Tõravere observatooriumis, mis oli siis väga uus koht ja seal oli, sellest ajast on meil hea tuttav Mait Sarv, kes siis töötas seal ja aitas aga meil organiseerida tähendaja, miks Tõraveres? No oli vaja nihukest kohta, mis pakub huvi, ja ikka ka see, et me käisime ennem Tõraveres, tegime seal kontserte ja meil olid oma treeninglaagrid seal Sa pead ennast ümbritsevast maailmast isoleerima, siis on tööl tulemust ja sinna me tegime siis niimoodi, et viis kallast liiduvabariiki. Moldaavia, Valgevene, Leedu, Läti ja Eesti klaveritrio konkurss oli seal just kuu tagasi või natukene rohkem oli Eesti Muusikaakadeemia kammermuusikafestival, mis sai sellest alguse, mis on kestnud siiamaani ja, ja seal ma vaatasin, oli üsna palju nende inimeste õpilasi, kes tol ajal osa võtsid. Aleksander pandurenski on Moskva konservatooriumi kammeransambli kateedri juhataja, professor Moskvat, Riia pianist, tema oli siis Moldaavia esindaja. Rasmal Jelmana on. Otsida siia-sinna. Me saatsime laiali konservatooriumi, teadsime, et niisugune asi ja, ja tulid koos õppejõududega ja žüriid, olid nende kõigi viie konservatooriumi õppejõud ja ja läti tüdrukud tegid meile ära. Saime teisega. Aga nüüd on jälle aeg muusikat kuulata. Wolfgang Amadeus Mozart kolmas osa menu eto tsüklist divertisment number kaks B-duur mängivad Mati Kärmas, Toomas Velmet ja Arbo Valdma. Ja jätkame juttu Toomas Velmeti ka trios mängimine, see oli ikkagi sul kõrvaltegevus, ehkki väga meeldib, aga kus sul põhitöökoht hakkas? Pärast konservatooriumi? Minul on olnud alati mitu töökohta, ühte töökohta mul ei ole mitte kunagi. Tööle läksin mina 61. aastal, siis kui astusin konservatooriumisse, siis haarata mind kohe raadio sümfooniaorkestris. Ja seal ma töötasin kuni selle ajani, kuni ma läksin Moskvas. Ja kui ma tagasi tulin, siis haaras mind muusikakeskkool ja otsa kool. Ja mäletan, kuidas liide aastalt rääkis mulle auku pähe, et sa pead ikka tulema orkestrisse ja orkestrisse. Ja mõtlesin, et ma ei jõua nii palju teha, tema armastas, tal oli see niisugune standard, et kui inimene ei mängi igapäevaorkestris, et siis hakkab allakäik. Tema ei uskunud sellesse, et inimene võib ennast ise vormis hoida. Noh, aeg oli teistsugune juba ja siis juhtus üks niisugune apsakas, et 75. aastal, no siin tegin igast asju ja Eesti raadios Mantalknesin ka ikka salvestasin palju ja, ja Hannes Valdma ka meil siin just asju tegime ja muusikatoimetuses ka ja valges saalis oli mingisugune avalik õhtu, kus mängis ERSO kvartett. Mina juhtisin seda suust igasugust plära välja, sest nad mängisid väga naljakaid teoseid. Ma mäletan, et üks oli kindlasti Tobiase teinekord, et seal mängisid Anti Marguste mingit muinasjuttu, kus nad ise pidid rääkima midagi ja ma mäletan hästi, kuidas Ivo Juul mängimise ajal siis ütles, et ise istun pingi peal, aga saba panen pingi alla. Ja siis pidin seda juhtima seal. Ja siis pärast oli üks vanem soliidne härra minu juurde, tutvustas ennast kui Aados Lutsk ja küsis, et kas ma ei taha tulla raadiosse tööle. Kas pole töökohta juba palju, et mis tööd ma peaks rahandus täitnud? Pakun teile muusikasaadete toimetuse peatoimetaja kohta. Vaata, mina ei teadnud selle struktuuri üldse, ei teadnudki pead, ainult. Mõtlesin, et näed, vanemtoimetaja on rohkem kui peatoimetaja ja küsisin, et mis selle peatoimetaja amet. Kogu Eesti raadio, muusika kuulub teile ja teie vastutada. Ma ei tea, kas see mulle huvi pakkus, ma arvan, et, et rohkem pakkus huvi see, mis Hannes ütlesime, rääkisime Hannesega hinna ja vestlesime sel teemal. Hanesid muidugi tulla. Siin on niisugune ergas seltskond ja ja sul on siis teatav võim ka ja siis saab ikka midagi teha ja ta rääkis mind ära. Ma olen sellest ajast väga hea, mulle 75 kuni 81. Eriti sellest ajast, kuni kuni oli headuslastega siis üks aasta, mis ma üle oli ja see oli, see oli tapalt, aga siis ma juba lõin siia käega ja rohkem muretsesin sellest, kuidas ma siit minema saan. Aga nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal, kuigi ma juba 76.-st aastast kutsuti mind konservatooriumisse, aga siis ma tunnitasuline ja, ja noh, niisugused kõrvalained, kvartetimängu, niukseid asju õpetasin seal, aga siis tuli Endel Lippus, kes oli siis professor kateedri juhataja, oli tema siis seal hetkel nad, vahetasin talumehed, nemad kord üks, kord teine ja ütles, et nüüd on see aeg, et sa pead tulema. Ja mina küsisin, lollakas, mis palkan. Palk oli muidugi palju väiksem kui peatoimetaja palk tantsu taga, et sul on niisugune haridus ja sul on nimi ja see palk tõuseb kiiresti ja saame kiiresti sealt otsentuuriks esid ja ja ma mõtlesin mõtlemisaega ja unustasin ära seal. Ja siis ta helistas mulle veel korra ja siis ma juba seda reeglit teadsin, et et kui sulle pakutakse kaks korda ühte asja, siis kolmandat ootama pole mõtet jääda. Ja siis mõtlesin jah, iseenesest see oli siis vanemõpetaja koht katsega tagasi atooriumise vanemateta, eks sai nagu kohe aspirantuuri lõpetamise järgi. Aga kui veel rääkida eesti raadiost, see oli tõepoolest ergas seltskond, siin kõik see, mis selle kuue aasta jooksul sinna tehtud. See on mõõtmatult asjad äratas tähelepanu, mitte ainult Eestisse, äratas Moskvas tähelepanu. Moskva režissöörid hakkasid siin käima ja meie režissöörid hakkasid tegema plaate meloodiale. Nii et tehnilist komisjoni ei olnud usaldate. Saverympasofin ütles, et, et need mehed oskavad seal siis siis ei olnud muud muud vajalik. Ja. No see oli ka tegelikult sa ütlesid väga ergas seltskond, väga vahva seltskond, aga, aga ka ilmselt väga keeruline seltskonda seal peatoimetajal ohjata. Sa olid minu elus olnud mitu korda, ma. Ei, mina nägin nüüd niipalju kui Toomas Velmet alluv muusikatoimetuses tähendab sihukese rine jutt, kui sind otsiti näiteks tagatoas Velmetit, siis, siis Toomas ütles, et ma sellele, et ma olen konservatooriumis konservatooriumis, ütles ta, et ta on raadios ja tegelikult harjutas kusagil tšellot. See on tõsi, eks ole. See ei ole tõsielu, aga see on ühe vana vana tõsielu niisugune remix ja niimoodi armastas öelda Eugen Kapp, kui ta oli konservatooriumi direktor, siis olid direktorit Stahli siis ka heliloojate liidu esimees ja siis EKP keskkomitee liige. Ja siis ta ütles seda võib-olla, et ma seda kuskil tsiteerisin, tõesti, ta ütles seda meil kodus. Ta kasutab seda ära, et tal on kolm niisugust tähtsat ametikohta. Et konservatooriumist on tailita liidust heliloojate liidust on ta keskkomitees ja tegelikult istub kodus, kirjutab. Meie ei olnud probleeme. Kas partei poolt oli, nagu mõtlesime, valge maja EKP poolt oli ka selline mingi surve või, või muusika seal vist väga ei olnud või vähemasti sai seal kuidagi laveerida. See, mille eest ma eriti tänan, Ado Slutski. Ta võttis selle tule oma peal. Tema sind ei nahutanud, aga. Ei, ta kutsus arutama, mis me nüüd teeme, et see herilasepesa seal rahulikuks jääks. Ja ta ei ole ühte karmid oli hästikasvatatud inimene. Ta ei ole kunagi, ta võis kellelegi peale rääkida ka ja siin räägitakse jutte, kuidas ta kunagi mingis lehe toimetuses oli pannud püstoli laua peale ja seda asja, aga siin oli ta ikka kaitsekilp. Rein Reslan hakkas mulle helistama pärast seda, kui Aado oli laid siis ta küsis, miks me jõulude ajal White Christmas mängime, mina küsin, millal seda vaja mängida on ta kadega pandud jaanipäeval. Aga see hakkas kohe ära tüütama ja muutus mõttetuks. Ja siis ma läksin siis sinna konservatooriumisse ja seal ma olen siiamaani. Võiksime lõputult rääkida, aga tuleme nüüd praeguse Eesti muusika juurde. Ma saan aru, et ühe lausega ei ütle seda, et mis seisus on Eesti muusika praegu. Väga heas seisus, väga hea, väga hea seista ei ole mitte kunagi olnud nii heas seisus. Miks? Sellepärast, et piire ei ole. Kõik saavad tulla ja ütlevad minna. Ja ei ole piirikontrolli. Kes saab tolle, kes saab minna. Ja tõepoolest, kui omal ajal isa ütles mulle, et ei lähe Leningradi õpitsiin siis mina ütleks igale noorele inimesele mine õpi ja tule siis. Tegelikult toimib paljude juures toimib, paljud vajavad sinna ja õnn kaasa, kes läbi. Aga ütleme niimoodi, sellist ERSO taset ei ole meil mitte kunagi olnud. Ooperiorkester, Vanemuise orkester, meil on Pärnu linnaorkester, kõik need Saaratšangid ja, ja Joseph soovitasid, need ajavad silmad suureks, kui nad kuulsid, et selles linnas on 40000 elanikku ja seal on niisugune kontsertmaja ja niisugune orkester, kes ei jää nendele jalgu. Vastupidi Narva linnaorkester, meil on üks rahvusvaheline festival, seisab teise seljas ja meil jätkub kuulajaid. Saju tead, Estonia kontserdisaal on rahvast. Poja isa, isa, aga selles on asi ka praegu, Neeme Järvi. Kolm tema isiku muidugi, see on maailma tippdirigent ja tuleb meile omale koju. Sellega ei saa uhkustada paljud niisugused festivalid, meil on Birgitta festival, Nargen festival, Järvi festival, selle pinnal kasvab eesti rahva mentaliteeti, kultuuritase, see on vastastikune ja siis ikka selgub, et et vaatamata sellele, et nagu öeldakse, nüüd juba irooniaga, et kõik on nii kallis, nii kallis ja Balkani väike pealt on nii väike, tasub muusikat õppida ja tasub muusikaks saada. See on üks selline elukutse, mis annab Rahu. Hetkeliselt on on igasuguseid probleeme, kus seda ei ole, aga kui sa oled selle elu ära elanud, siis sa tead, et sa oled midagi teinud. Ja lõpetuseks veel mingi tore lugu. No ma võin rääkida veel üldse puudutanud ju aastatepikkuseid Venemaa reisijaid. Ma räägin ühe asja ja ma räägin ikka inimesest, kes on juba lahkunud, siis ta ei saa vastu. Ma ei mäleta, mis linnas see oli, aga meil oli laval suur kontsertklaver ja mille firma oli Moskva. Need olid väga head klaverit, kus neid tehti, küllap üks ainukene klaverivabrik Venemaal oli sellise Graz New York teabe. Aga kas neid tehti eritellimuse peale vaid kuidas nad olid täiesti võrreldavad Steinway tega töödega ja Valdur Rootsile õudsalt meeldisid klaverit, ta oli juba ennem kuskil kokku puutunud sellega ja küll ta mõnusas seal proovi ajal saali akustika proovi ajal ja see tegi täiesti head häält, siis me mängisime selle kontserdi ära. Vastuvõtt oli tormiline, meiegi retsega taseme püstija kaardame minevad Valdar istub lolli, mängib siis ja vaatan tallele, küsi, tähendab miks istud püsti taast siis viga on, laveran põlvedel. Klaverijalad olid läinud, niimoodi läheb esimesed jalad, tulid alles suur kontsertklaver. Ja siis mina pöördusin saali poole ja ütlesin, et meil on siin probleem seal mõned nooremad, tugevamad mehed, kes vabastaks Lehhanisti. Aga see rosin on see, mis siis ütles. Poisid tulid ja siis Valdur Luhats ütles, et asfabadiitseminia, Pettai mask või. Mis tegi kõigile väga palju nalja? Aga noh, jah, nendest Venemaal peaks eraldi saate tegema, seal oli väga palju väga tänuliku publiku. Ma ei tea, kas maailmas on selliseid kohti nagu, Me olime Valdoriga kahekesi siis Norrilskis ja seal oli lumetorm. Ja me mängisime Norrinskis suurepärases muusikakooli saalis viis õhtut järjest täismajale. Ja niisuguseid kohti on veel alanud Krasnojarskisse, kus oli ka suurepärane vana poolakatega, kirik oli restaureeritud kontsertsaaliks ja seal oli Bernstein, klaver. Me olime seal, kui, kui Brežnev andis otsad ja siis oli viis päeva leina. Aga meie kontserdid lubati, see ainukene asi, mängisime seal lähedal siis esiasellest muusikat ja siis väga vastutusrikkad, kontserdid. Publikuks oli meil Krasnojarski sümfooniaorkester, kes kõik olid Moskva konservatooriumi lõpetanud ja saadeti suunamisest sinna, seal siis tehti orkester, kõlas naer. 55 aastat ära mänginud. Väga lõppenud, juba. Tulid lava tahes. Kas ta veel mängida, me toome teile? Mida soovida tervist ja jõudu ja tööd on sul niigi, nagu ma aru saan, on mul puhkus, puhkus täitsa, oskaksid puhata ka. Füüsilist puhkust, kriisides puhkust mängin taastama, ravisin ennast Fiskars kirvega. Lõhkusin puid ja pärast kolmandat ruumimeetrit läks süda rütmi tagasi. Soovitan kõigile. Aitäh Toomas Velmet. Kuuldud saate tegi Ülle Karu, aga saade ei ole veel lõppenud, meil on edasi anda ka üks tore tervitus. Nimelt saab Toomas Velmet homme 70 aastaseks ja sel puhul talle muidugi palju õnne, palju jõudu, tervist ja oskust puhata, nagu me siin ka enne rääkisime. Ja sünnipäeva puhul teeme sellise kingituse, et Toomas ei pea mitte ise mängima, vaid saab tšellot kuulata. Ta mängib jah, jällegi laine Lesteri õpilane, Henry-David Varema koos Cornelia Lootsmann ja Heiki Mätlikuga kõlab säänd, saansi luik, süüdist, loomade karneval.